3-23-1134/37 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1134

Haldusasi

X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 1. veebruaril 2023 kaebajale

meditsiiniabi andmata jätmisega

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 2. oktoobril 2023 ja kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot, mille tasumisest kohus kaebaja

menetlusabi korras rahuldas, riigi kanda.

3. Ülejäänud menetluskulud, kui need on tekkinud, jätta menetlusosaliste enda kanda.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja tunnistaja nimed tähemärgiga X ja

Y. Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. aprillil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X (edaspidi ka kaebaja) esitas 17. veebruaril 2023 Viru

Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis registreeriti 20. veebruaril 2023 nr 6-

16/41-1 all (dtl 18-21). Taotluse kohaselt põhjustas vangla 1. veebruaril 2023 kaebaja

tervisele tõsist kahju tegevusega, mida kaebaja kirjeldas järgmiselt. Kaebajal on diagnoositud

hüpertoonia ning tal on tihti halb enesetunne. 1. veebruaril 2023 oli kaebajal väga halb olla

ning ta palus õhtu jooksul korduvalt kutsuda meediku. Alles pärast seda kui kaebaja hakkas

3-23-1134

vastu ust lööma, tuli meedik koos valvuriga, kuid keeldus kaebajale andmast ravimit kõrge

vererõhu vastu. Pärast öörahu tualetist väljudes läksid tal kõrvad lukku ja silmade eest

mustaks ning ta kukkus põrandale. Tal oli väga halb, pea valutas ning oli hirm, et või surra.

Hommikul avastas kaebaja enda laubalt haava ja palus kutsuda meediku, kes mõõtis tal

vererõhu näiduks 154/100.

1.1. Viru Vangla jättis 30. mai 2023.a otsusega nr 6-16/78-2 kahju hüvitamise nõude nr 6-

16/41-1 rahuldamata. Sama otsusega lahendas Viru Vangla ka kaebaja 26. jaanuari, 17.

veebruari ja 11. aprilli 2023.a kahju hüvitamise nõuded nr 6-16/17-1, 6-16/39-1 ja 6-16/78-1.

1.2. Kahju hüvitamise nõuet nr 6-16/41-1 rahuldamata jättes esitas Viru Vangla järgmised

põhjendused:

1) vangistuses viibivale isikule tervishoiuteenuse osutamist reguleerivatest normidest ei

tulene, et vangla tervishoiutöötaja peab kohe ja igal juhul iga kaebuse puhul kohe

kinnipeetava üle vaatama ning kinnipeetava vastupidine suhtumine on ekslik;

2) vanglas on ravi määramise pädevus arstil ning patsient ei saa nõuda tunnustatud

kohtupraktika kohaselt endale meelepärast ravi, kui arst ei pea seda patsiendi tervist

arvestades põhjendatuks. Arstil on õigus ja erialane pädevus otsustada, kas mõni ravimeetod

või -võte on konkreetsel juhul vajalik ning näidustatud. Vanglal ei ole põhjust kahelda

patsiendile vanglas seniselt määratud ravi kvaliteedis või otsuste õigsustes;

3) väide ravi ebapiisavuse ega kahju tekkimise kohta ei ole tõendatud ning vangla

tervishoiutöötajate tegevuses ei nähtu õigusvastaseid asjaolusid. Patsiendile on vangla

tervishoiutöötajate poolt ravi määratud ning vanglale ei ole kättesaadavad tõendid, mis

kinnitaksid patsiendi väiteid ravi ebapiisavuse kohta. Asjaolu, et patsient ise sooviks saada

rohkem või teistsugust ravi, ei tähenda, et selliste soovide rahuldamine oleks ka näidustatud;

4) X terviseandmetest nähtub, et oma terviseprobleemide (veidi kõrgenenud vererõhk) osas

on ta olnud pidevalt vangla tervishoiutöötajate kontrolli all, talle on ravi määratud ning seda

on jooksvalt ka pidevalt korrigeeritud. Patsiendil on tuvastatud mõnevõrra kõikuv ja

kõrgenemisele kalduv vererõhk, kuid ükski mõõdetud väärtustest ei ole käsitletav

eluohtlikuna. Vererõhu kõikumine võib küll olla ebamugav, kuid on leevendatav tavapäraste

võtetega – ravimid, puhkeasend;

5) patsiendi probleemid olid vanglale teada, sh perioodidel, kui tervishoiutöötajad ei

teostanud kahjunõude esitajale läbivaatust. Võib asuda seisukohale, et need ei vajanud

tavapärasest järjekorrast kiiremat vastuvõttu, seda enam igapäevast tervishoiutöötaja

kõrgendatud tähelepanu ning viivitamatut reageerimist.

2. X esitas 20. mail 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Viru Vanglalt

välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja palus ka tunnistada

õigusvastaseks vangla tervishoiutöötaja tegevus, kuna tervishoiutöötaja on rikkunud

karistusseadustiku § 290¹, § 118 lg 1 p 1, § 123 ja § 324. Ühtlasi palus kaebaja algatada selle

juhtumiga seoses ka kriminaalmenetlus.

3. Vastuseks kohtunõudele edastas vangla 30. mail 2023 kohtule Viru Vangla 30. mai 2023. a

otsuse nr 6-16/78-2, millega vangla lahendas muude nõuete seas ka kaebaja kahju hüvitamise

nõude nr 6-16/41-1.

4. Tartu Halduskohus tagastas 5. juuni 2023. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja

taotles kriminaalmenetluse algatamist. Kohtumäärus jõustus selles osas edasi kaebamata.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 3. juuli 2023. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks ning võttis kaebus hüvitamisnõude osas menetlusse

2(11)

3-23-1134

6. Tartu Halduskohus vaatas haldusasja nr 3-23-1134 läbi 2. oktoobril 2023 toimunud

kohtuistungil ning jättis 16. oktoobri 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. novembri 2024. a otsusega halduskohtu otsuse,

leides, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna ei ole õigesti kindlaks

teinud vaidluse eset ning on seetõttu jätnud kaebuse osaliselt lahendamata. Ringkonnakohus

nõustus kaebajaga, et halduskohus ei pööranud tähelepanu kaebuses kirjeldatud kahju

tekkimise asjaoludele, st et väidetav arstiabita jätmine põhjustas kaebajale hirmu surma või

insuldi tekkimise ees.

Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2024. a otsus on jõustunud edasi kaebamata ning saabus

uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtusse 2. jaanuaril 2025.

8. Tartu Halduskohus rahuldas 3. jaanuari 2025. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja

vabastada ta riigilõivu tasumisest väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise nõude esitamisel. Kohus võttis väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõude täiendavalt menetlusse.

Vastustaja esitas 27. jaanuaril 2025 vastuse kaebusele.

9. Kohus määras 29. jaanuari 2025. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Menetlusosalised ei ole esitanud kirjalikus menetluses täiendavaid tõendeid ega seisukohti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja väidab kaebuses järgmist.

10.1. Kaebajal on diagnoositud hüpertoonia ning tal on sageli halb enesetunne. Ka 1.

veebruaril 2023 teavitas kaebaja korduvalt valvurit, et tal on vaja meditsiinitöötajat seoses

väga halva enesetundega, kuid meditsiinitöötajat ei tulnud. Kui kaebaja hakkas vastu ust

lööma, tuli kohale meedik koos valvuriga. Kaebaja selgitas meditsiinitöötajale, et tal käib pea

ringi ja on väga halb enesetunne ning palus anda ravimit kõrge vererõhu vastu.

Meditsiinitöötaja keeldus kaebajale ravimit andmast, kuna tal ei olnud vastavat ravimit

kaasas.

10.2. Pärast öörahu tualetist väljudes läksid kaebajal kõrvad lukku ja silmade eest läks

mustaks ning ta kukkus põrandale maha. Kaebaja jõudis ise voodini. Tal oli halb ja pea

valutas ning tal oli hirm, et ta võib surra . Hommikul märkas kaebaja laubal haava ning palus

hommikuse loenduse ajal kutsuda meditsiinitöötaja. Meditsiinitöötaja tuli kell 9.00 ning

mõõtis kaebaja vererõhu näidu 154/100, pulss oli 83 korda minutis.

10.3. Põhiseaduse § 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg-te 1 ja 2 järgi on igal Eesti Vabariigi territooriumil

viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ning tervishoiutöötaja on kohustatud osutama

vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires

10.4. Hüpertoonia on haigus, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib

põhjustada püsiva tervisekahjustuse (nt insult) või isegi surma. Meditsiinitöötaja jättis kaebaja

raskes seisundis abita ning kaebaja pidi taluma kõrge vererõhuga seotud sümptomeid nagu

halb enesetunne, peavalu, peapööritus ja teadvusekadu. See tekitas kaebajale stressi, heaolu

langust, vaimseid ja psüühilisi kannatusi. Meditsiinilisest abist ilma jätmine tekitas kaebajale

mittevaralise kahju, mis seisneb selles, et vangla ei suutnud korraldada kaebajale vajalikku

3(11)

3-23-1134

meditsiinilist abi, mille tõttu kaebaja seisund halvenes ja ta kaotas teadvuse, kukkus põrandale

ja lõi pea vastu põrandat. Kaebajal oli ka vaimselt raske ja hirm, et ta võib saada insuldi või

surra.

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.

11.1. Kaebaja väide, et ta vajas 1. veebruaril 2023 erakorralist tervishoiuteenust, on

põhjendamatu. Tegemist on sisult tervishoiuteenuse kvaliteedi üle peetav vaidlus, sest otsuse,

et kaebaja ei vaja erakorralist (vältimatut) tervishoiuteenust, tegi tervishoiutöötaja.

11.2. Ravi kvaliteedi hindamisel ei ole kriteeriumiks mitte patsiendi soov või nägemus, vaid

objektiivne näidustus mingi ravi saamiseks. Samale põhimõttele viitab ka vangistusseaduses

(VangS) § 52, mille kohaselt ravi toimub vangla tervishoiutöötaja poolt. Patsiendil on õigus

nõuda tervishoiuteenuse osutamist vangla poolt eeskätt üldarstiabi osutamisena ning patsiendi

nõudeõigus ei ulatu üldjuhul selleni, et teda tuleb ravida tema nägemuse kohaselt. Sama

põhimõte kehtib ka väljapool vanglat vabaduses.

11.3. Valvemeeskond saab väljaspool tööaega kutsuda erakorraliselt valveõe, kui patsient on

kirjeldanud, milles tema probleem seisneb ja selle kirjelduse alusel saab tervishoiutöötaja

otsustada erakorralise abi vajaduse üle. Kas terviseprobleem arsti pädevusest väljub, saab

otsustada konkreetne tervishoiutöötaja, sest see võib sõltuda tervishoiutöötaja kogemusest,

lisaspetsialiseerumistest jms. Patsient suunatakse vajadusel eriarsti vastuvõtule/

konsultatsioonile või osutatakse erakorralist abi kiirabi poolt. Sellisel juhul peab patsient

kirjeldama Häirekeskuse töötajale oma terviseseisundit, mille alusel saab Häirekeskuse

töötaja teha otsuse, kas kiirabibrigaad sõidab välja. Kui patsient oma terviseseisundit ei

kirjelda, siis Häirekeskus kiirabi üldjuhul ei saada. Patsient ei saa nõuda mingit konkreetset

ravi. Tervishoiuteenus vanglas peab vastama keskmisele kvaliteedile võrrelduna vabadusega

ning kinnipeetavatel ei ole alust nõuda, et nende tervishoiuteenus peab olema nö intensiivsem.

11.4. Patsiendil ei ole sarnaselt vanglavälise tervishoiuteenusega subjektiivset õigust nõuda

endale meelepärase raviotsust, kui selleks ei ole objektiivset terviseseisundist tulenevat

näidustust. Vangla tervishoiuteenuse osutajana jääb seisukohale, et 1. veebruaril 2023 ei

esinenud kaebajal erakorralise (vältimatu) tervishoiuteenuse vajadust TTKS § 5 tähenduses.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja vererõhu kõikumine on teada, kuid see ei

ole midagi ekstreemset. Ka kaebaja väidetud ülemine vererõhunäit 154 mm/Hg ei ole selline,

mis vajaks vältimatut sekkumist.

11.5. Kaebaja ei ole erakorralise arstiabi vajadust ka tõendanud, kuigi HKMS § 59 lg 1 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 kohaselt on tegemist patsiendi tõendamiskoormisesse

kuuluva asjaoluga. Ei saa väita, et patsiendi väide oleks vangla tervishoiutöötajatele teadmata,

kuid tema objektiivne terviseseisund ei ole tinginud vajadust mingite eriliste ravitoimingute

tegemiseks

11.6. Kaebajale on vanglas osutatud piisavat ning asjakohast tervishoiuteenust. Kaebaja

tervisekaardilt ei nähtu võimalikke terviserikkeid, mis võiksid kuidagi olla seotud kaebaja

nõudega või et kaebaja oleks jäetud abita ning see oleks võinud kaasa tuua mittevaralise

kahju. Patsienti on ravitud vastavalt tema objektiivsele terviseseisundile ning ordineeritud

optimaalne ravimikogus. Nõustuda saab valveõe 1. veebruari 2023. a otsusega, et kui

kinnipeetav suudab karjuda ja lõhkuda ust ning liigub vabalt, ei vaja tema seisund erakorralist

abi.

4(11)

3-23-1134

11.7. Kahjunõude rahuldamise vältimatuks eelduseks on ravivea olemasolu. Küsimus, kas

patsiendi ravi on vastanud keskmisele kvaliteedile, on arstiteaduslikku teadmist nõudev

küsimus. Käesoleval juhul ei ole vastustaja hinnangul põhjust kahelda valveõe 1. veebruari

2023. a otsuses, et patsient ei vajanud erakorralist abi, mistõttu raviviga tehtud ei ole ja

ainuüksi see tingib kaebuse rahuldamata jätmise, mida vastustaja ka taotleb.

11.8. Vastustaja märkis asja uuel läbivaatamisel väärikuse alandamisega tekitatud kahju

hüvitamise nõude osas järgmist. Ka väärikuse alandamise nõude osas on kaebus sisult

tervishoiuteenuse kvaliteedi üle peetav vaidlus, sest otsuse, et Tartu ei vaja erakorralist

(vältimatut) tervishoiuteenust, tegi tervishoiutöötaja. Patsiendil ei ole sarnaselt vanglavälise

tervishoiuteenusega subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase raviotsust, kui selleks ei

ole objektiivset terviseseisundist tulenevat näidustust. Eelnevas menetluses jõudis

halduskohus õigele järeldusele, et raviviga ei olnud. Kuna raviviga ei esinenud, puudub

mittevaralise kahju rahas hüvitamise esmane eeldus (õigusvastane tegu). Juba ainuüksi

seetõttu tuleb jätta kahjunõue rahuldamata. See, et terviseprobleemidega inimestel (aga

samuti ka täiesti tervetel) juhtub õnnetusi, mille käigus võib tekkida vigastusi, on eluline

paratamatus.

KOHTU SEISUKOHT

12. Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude, milles taotleb Viru

Vanglalt hüvitist kohtu äranägemisel määratavas summas. Kaebaja väitel tekitati talle 1.

veebruaril 2023 meditsiiniabita jätmisega tervisekahju, kuna talle ei saadetud meedikut

hoolimata korduvatest palvetest, mida ta valvuritele edastas, ning lõpuks saabudes ei osutanud

meditsiiniõde talle abi (ei mõõtnud vererõhku ega reageerinud kinnipeetava kaebustele halva

enesetunde osas).

Kaebaja on ka väitnud, et vastustaja tegevus põhjustas temas hirmu surma või insuldi

tekkimise ees. Kaebaja ei ole ei kohtueelses menetluses ega kaebuses kohtule toonud

sõnaselgelt välja, et tegemist oleks väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise

nõudega, mis hõlmaks ka hirmu või ärevuse põhjustamise. Tartu Ringkonnakohus leidis 21.

novembri 2024. a otsuses, et halduskohus on jätnud vaidluse eseme õigesti kindlaks tegemata

ning jätnud kaebuse lahendamata osas, mis puudutab väärikuse alandamisega tekitatud kahju

(hirm insuldi või suremise ees abita jätmisel).

13. Kahju hüvitamise nõuet esitama ajendatud sündmusi on kaebaja kirjeldanud järgmiselt.

Kaebajal on diagnoositud hüpertoonia ning tal on tihti halb enesetunne. 1. veebruaril 2023 oli

kaebajal väga halb olla ning ta palus õhtu jooksul korduvalt kutsuda meedik. Alles pärast seda

kui kaebaja hakkas vastu ust lööma, tuli meedik koos valvuriga, kuid keeldus kaebajale

andmast ravimit kõrge vererõhu vastu. Kaebaja sõnul ütles meditsiiniõde vastuseks kaebaja

palvele talle kõrge vererõhu vastu ravimit anda, et „[---] temal ei ole midagi sellist kaasas ning

ta ei hakka siia sinna käia seda enam, et osakond suletakse kohe varsti“. Kaebaja märgib, et

pärast öörahu tualetist väljudes läksid tal kõrvad lukku ja silmade eest mustaks ning ta kukkus

põrandale. Hommikul avastas kaebaja enda laubalt haava ja palus kutsuda meediku, kes

mõõtis tal vererõhu näidu 154/100.

Kaebaja on väitnud kahju tekkimist, kuna ilma abi (ravimit) saamata pidi ta kannatama

kõrgvererõhust tingitud vaevusi (pearinglus, peavalu, halb enesetunne) ning ta tundis ka

hirmu, et abita jäämise tõttu võib ta saada insuldi või isegi surra.

5(11)

3-23-1134

14. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks

nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

Seega on põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine nii tervisekahju kui ka

väärikuse alandamise tõttu kinnipeetava isiku kohase arstiabita jätmise korral ja sellise kahju

rahas hüvitamine.

15. Kuna ringkonnakohus ei ole enda 21. novembri 2024. a otsuses ümber lükanud

halduskohtu 16. oktoobri 2024. a otsuses tervisekahju osas tõenditele antud hinnanguid ega

välja selgitatud asjaolude põhjal tehtud järeldusi, jääb halduskohus terevisekahju osas 16.

novembri 2023. a seisukohtade juurde, neid siinkohal korrates.

16. Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik

täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda

vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse

osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad

võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu

erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika).

Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse

osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju

või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3), ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted

(mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129-

131).

17. Kaebaja osundab asjakohaselt põhiseaduse §-le 28, mille kohaselt on igaühel õigus tervise

kaitsele, ning TTKS-i regulatsioonile. Poolte vahel ei olegi vaidlust selle üle, et ka

kinnipeetavate nagu muude Eesti territooriumil elavate inimeste jaoks peab olema

tervishoiuteenuste saamine tagatud.

VangS § 4¹ lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega.

Alates 1. aprillist 2024 kehtiva VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on tervishoiutöötaja kohustatud

pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste

piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma

teisi talle pandud ülesandeid. Praeguse vaidluse ajendanud juhtumi toimumise ajal 1.

veebruaril 2023 kehtinud VangS § 52 lg 2 sõnastuse järgi oli vastav kohustus pandud arstile.

See sõnastuslik erinevus ei muuda kohtu hinnangul praeguse vaidluse sisulist lahendamist.

VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt TTKS

eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi

kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele ning haigestunud

kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires.

6(11)

3-23-1134

18. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada

inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning

taastada tervist.

Kaebaja väitel on talle praegusel juhul kahju tekitatud erakorralise (vältimatu) abi andmata

jätmisega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seisundit hinnanud meditsiinitöötaja oli valveõde

(vt ka istungil alates 00:22:27) ning kaebaja soovis abi väljaspool perearsti ja pereõe tööaega.

VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus.

Seega ei ole valvemeedikutel kohustust osutada vältimatult mistahes tervishoiuteenuseid.

TTKS § 5 kohaselt on vältimatu abi selle seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida

tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib

põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.

19. Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (dtl 7-10) ning tunnistajana

kohtuistungil üle kuulatud meditsiiniõde Y ütlustest leiab kinnitust kaebaja väide, et tal on

diagnoositud kõrgvererõhutõbi, mille raviks on talle määratud igapäevaselt tarvitatav ravim.

Tunnistaja sõnul tarvitab kaebaja ravimit, kuid kaebaja enda väidete kohaselt talle antav ravim

alati ei toimi. Ka tervisekaardist ilmneb, et ravi on vajanud mõne aja pärast korrigeerimist (6.

veebruari 2023. a tervisekaardi kanne, haigusjuht A2425 202; dtl 8). See tõdemus ei väära aga

asjaolu, et kaebajale oli kõrgvererõhutõve kontrolli all hoidmiseks välja kirjutatud ravim.

19. Vaidlust ei ole selle üle, et pärast kaebaja mitut pöördumist valvuri poole meditsiinitöötaja

kutsumiseks tuli meditsiiniõde kaebaja kambri juurde, kuid tal ei olnud kaasas kõrge vererõhu

alandamiseks ravimeid. Tunnistaja ütluste kohaselt jagas ta osakonnas valveõena

psühhotroopseid ravimeid ning tal ei olnud igaks juhuks kaasas muid, sh vererõhku

alandavaid ravimeid. Vaidlust ei ole selle üle, et olles hinnanud kaebaja seisundit, ei pidanud

meditsiiniõde vajalikuks minna tooma vererõhku alandavat ravimit ega mõõta kaebaja

vererõhku.

20. Pooled on eri meelt selles, kas kaebaja jäi seetõttu ilma vältimatust abist ning kas

vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille olemasolul tekkiva tervisekahju (VÕS §

1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus mittevaralise kahju tekitamise eest nii RVastS § 9

lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on süüline.

21. Meditsiinitöötaja piirdus kaebaja seisundi hindamisega, mille tulemusena ei pidanud ta

vajalikuks vältimatu abi korras ravimite andmist ega uuringuid.

Tunnistajana kohtuistungil osalenud meditsiiniõe selgituste kohaselt ei saanud kaebajal

esineda vältimatu abi vajadust väidetava kõrgenenud vererõhu tõttu olukorras, kus ta ise

ägenenult suhtles (karjus) ja vastu ust tagus. Tunnistaja ütlused ning kaebaja enda seletused

lahknevad selles, kas tegemist oli uksele tagumise või kerge koputamisega (istungil 00:17:14),

kuid ka kaebaja ise ei ole eitanud ägestumist suhtluses valvurite ja meedikuga. Meditsiiniõe

ütluste kohaselt ei saanud sellise aktiivse käitumise puhul järeldada vältimatu abi vajadust

kõrgvererõhutõvele omaste sümptomite (sh pearinglus) tõttu. Tervisekaardi sissekandes on

meditsiiniõde märkinud: „Meediku hinnangul erakorralist seisundit ei esine kp liigub vabalt,

ta suudab karjuda ja lõhkuda ust (dtl 8).“

22. Kaebaja on asjakohaselt viidanud TTKS § 6 lg-le 2, mille kohaselt on tervishoiutöötaja

kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires.

Samas on vastustaja selgitanud, et valveõel ei olnud võimalust kohe endaga kaasa võtta

vajalikke seadmeid ja ravimeid, kui kaebaja oli valvemeediku kutsumist nõudes keeldunud

7(11)

3-23-1134

valvuritele selgitamast oma terviseprobleemi, milleks ta kiireloomuliselt tervishoiutöötajat

vajab.

Tunnistaja ütlust, et ta ei teadnud 1. veebruaril 2023 kaebajaga suheldes tema diagnoosist

(istungil 00:37:09), ei saa pidada ebausaldusväärseks, arvestades Viru Vangla kinnipeetavate

suurt hulka, kelle terviseprobleemidega tunnistaja eelduslikult kokku puutub. Kohtu

veendumust ei kummuta ka asjaolu, et just sama tervishoiutöötaja on kaebaja tervisekaardile

20. septembril 2022 märkinud diagnoosina kõrgvererõhutõve (dtl 10). Seega ei pidanud

valveõde ilma täpsemat informatsiooni saamata teadma kaebaja terviseprobleeme.

Kaebaja on olnud järjekindel nii haldusmenetluses kui ka kohtus (istungil 00:55:19;

00:57:53), väites, et andmekaitselistel põhjustel ei pea ta võimalikuks esitada oma

terviseandmeid valvuritele, kellel puudub õigus vastavaid andmeid töödelda. Kohus sellega ei

nõustu. Nagu selgitas ka vastustaja esindaja kohtuistungil, on valvuritel VangS §-st 132

tulenev keeld avaldada neile seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud

asjaolusid. See ametisaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu. Seega ei ole valvurile oma

ägedate terviseprobleemide avaldamisel ohtu, et kinnipeetava terviseandmed saaksid

avalikuks ja jääksid kaitseta. Samas on sellise teabe andmine vaieldamatult oluline, et vangla

tervishoiutöötaja saaks osutada nõuetekohast tervishoiuteenust, sh võtta kohe väljakutse peale

saabudes kaasa vältimatu abi andmiseks vajaliku varustuse. Viru Vangla direktori 23.

jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra (viimati muudetud

4. aprilli 2023. a käskkirjaga nr 1-1/49)1 p 20.6 kohaselt peab kinnipeetav, kes pöördub

tervishoiuteenuse saamiseks meditsiiniosakonna poole, andma tervishoiuteenuse osutajale

oma tervise kohta tõest teavet ja avaldama oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse

osutamiseks vajalikud asjaolud ning osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja

tervishoiuteenuse osutamiseks vajab. Kohtu hinnangul kehtib see kohustus ka vältimatu abi

vajaduse korral kui isik on võimeline ennast väljendama ning oma terviseseisundit ja vaevusi

kirjeldama. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli suhtlemisvõimeline, kuid ei

soovinud täita talle vangla kodukorrast tulenevat kohustust.

23. Kohtu hinnangul ei ole aga ainumäärav, et kaebaja ise keeldus meediku kutsumist nõudes

korduvalt valvurile oma terviseseisundiga seonduvat teavet andmast. Meditsiiniõde on

korralist ringkäiku tehes kaebaja seisundiga tutvunud ja seda hinnates leidnud, et tegemist ei

ole vältimatut abi nõudva olukorraga (vt eelpool otsuse p 21).

24. Vastustaja arvates ei ole põhjust kahelda valveõe 1. veebruaril 2023 tehtud järelduses, et

kaebaja ei vajanud erakorralist abi ning sellise hinnanguga ei ole tehtud raviviga.

Kohtupraktika kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid

või ravi vastavalt tema enda soovile (Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-

3-1-69-10 p 8) ning mitte igasugune arstiabi andmata jätmine ei tekita selliseid intensiivseid

kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-

9-17 p 16). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud meditsiiniõe ütlustest selgus, et ta on

töötanud meditsiiniõena Viru Vanglas kolmandat aastat ning enne seda neli aastat haiglaõena

ja tal on ka kogemus erakorralise meditsiini ning intensiivravi valdkonnas (istungil alates

00:22:27; 00:46:27). Kirjeldatud töökogemus ei anna kohtu hinnangul alust kahelda

meditsiiniõe pädevuses hinnata ja tunda ära vältimatu abi vajadust.

25. Kohus nõustub vastustajaga, et väites raviviga ja kahju tekkimist pidi seda tõendama

kaebaja kui patsient ise. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab

1https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/

25._viru_vangla_kodukord_muudetud_04.04.2022_kk_1-1-49_joust_12.04.2023.pdf

8(11)

3-23-1134

patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui

patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

Praegusel juhul on 1. veebruaril 2023 toimunu kaebaja tervisekaardis dokumenteeritud (dtl 7;

haigusjuht A2141202). Meditsiiniõde on kirjeldanud olukorda ning selgitanud, et

vererõhuravi korrigeerimiseks tuleb teha avaldus pereõele ning et juhtumi info on pereõele

edastatud.

VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib

terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis

vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

26. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja ei ole ülaltoodud tõendamiskohustust

silmas pidades kahju tekkimist põhjendanud. Kaebaja väitel kukkus ta kõrgenenud vererõhu

tõttu öösel tualetis käies ning hommikul avastas, et on kukkudes saanud laubale haava. Kuna

hommikune vererõhu mõõtmine andis näiduks 154/100, on kaebaja arvamusel, et õhtune

vererõhu näit oli kindlasti veelgi kõrgem, kuna hommikuti on vererõhk üldjuhul madalam.

Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et kaebaja vestles järgmisel hommikul (2. veebruaril

2023) üksuse meditsiiniõega kaevates peavalu, kuna ei maganud öösel korralikult.

Meditsiiniõde on 2. veebruari 2023. a sissekandes (dtl 9) konstateerinud: „Visuaalsel vaatlusel

on lauba piirkonnas punetav hematoom umbes 1x1 cm“.

Avalikult kättesaadava teabe kohaselt on hematoom trauma tagajärjel tekkinud verevalum,

mis võib kujuneda juba väikese vigastuse korral, kusjuures kalduvus nende tekkeks on

indiviiditi erinev2. Pole küll välistatud, et hematoomi võis põhjustada väidetav kukkumine,

kuid tõendatud pole, et väidetav kukkumine ja hematoomi teke ning kaebaja väidetavalt halb

enesetunne olnuks seoses. Isegi kui tunnustada sellist seost, saaks tekkinud kahju

(väikesemõõduline hematoom) hinnata väheseks. Pole ilmnenud, et tegemist olnuks ravi

vajava tagajärjega. Tervisekaardi kande kohaselt ei olnud ka tegemist haavaga, nagu väidab

kaebaja. Hematoomi olemasolu tuvastanud meditsiiniõde on märkinud tervisekaardis, et

kinnipeetav eitab iiveldust. Kahju tekkimist ei kinnita ka järgnevad tervisekaardi kanded (4.-

6. veebruaril 2023), mil kaebajal on mõõdetud plaaniliselt vereõhku ja registreeritud ta

raviskeemi korrigeerimiseks üldarsti vastuvõtule.

27. Eelnevat arvesse võttes ei saa kohtu hinnangul pidada vastustaja tegevust VangS §-des 52

ja 53 sätestatud kohustuste rikkumiseks, mis oleks kaasa toonud kaebajale tervisekahju, ning

puuduvad alused, et rahuldada esitatud kahju hüvitamise nõuet tervisekahju osas.

28. Kaebaja hüvitamisnõude teiseks aluseks on väidetav väärikuse alandamine, mis kaebaja

sõnul seisneb selles, et eelpool kirjeldatud valvemeediku visiidi järgselt tundis ta hirmu,

kartes, et jäädes arstiabita, võib saada insuldi või isegi surra.

Kaebaja on seejuures ka kirjeldanud, kuidas ta pärast öörahu tualetis käies põrandale kukkus

ja vigastada sai – arst on järgmisel päeval diagnoosina märkinud kukkumisest tingitud

hematoomi, vt käesoleva otsuse põhjenduste p 26), mida kohus käsitas eelpool tervisekahju

nõude juures.

Väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses on kohtupraktikas silmas peetud isiku

selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (nt

Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p-d 20 ja 23 ning seal viidatud

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika; 2. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21).

2 nt https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/verimuhk/id-2009

9(11)

3-23-1134

Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, ning neid ei ole võimalik

objektiivselt mõõta ega väljendada (3-3-1-10-14, p 12.2), kuid nende tõendamine võib

mõjutada hüvitise suurust (3-3-1-42-15, p 24). Kohtupraktikas on peetud mittevaraliseks

kahjuks ka isiku hingelisi kannatusi (sh hirmu), mida on talle tekitanud avaliku võimu kandja

tahtlikult või hooletuse tõttu (3-3-1-64-14, p 10). Kohus asus ülal seisukohale, et vastustaja

tegevus kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel ei olnud õigusvastane. Seega ei saanud

meditsiinitöötaja tegevus kaebaja kohtlemisel olla ka õigusvastaselt väärikust alandav RVastS

§ 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja on väidetavat hirmutunnet põhjendanud sellega, et ei pidanud

piisavaks meditsiiniõe tegevust kaebaja kaebuse peale halvast enesetunde kohta, ning seda

tunnet süvendas kaebajas öine hematoomiga päädinud kukkumine.

29. Kohus ei välista, et rahulolematus osutatava tervishoiuteenusega, mis võis objektiivselt

võttes olla küll täiesti nõuetekohane ja piisav, võib tekitada isikul ikkagi muret ja hirmu, kui

isik ise seda piisavaks ei pea. Eelpool käsitatust nähtuvalt ei jäänud kaebaja 1. veebruari 2023.

a pöördumine aga tähelepanuta – meditsiiniõde hindas kaebaja seisundit erakorralist abi

mittevajavaks. Siinkohal on oluline ära märkida tunnistajana üle kuulatud meditsiiniõe

tähelepanek, et kaebaja enda ärritunud käitumine (karjumine ja vastu ust tagumine) võis

mõjutada tema enesetunnet ja tõsta vererõhku ning võimalust vererõhku mõõta ja

usaldusväärne tulemus saada (istungil alates 00:29:14). See mõju võis jätkuda ka öösel, kuid

põhjuslikku seost meditsiiniõe tegevuse ja kaebaja kukkumise vahel pole tuvastatud. Samuti

pole tuvastatav, et kaebajal tekkinud väidetava hirmutunde võis põhjustada just meditsiiniõe

tegevus või kaebaja arvates ebapiisav abi talle. Kaebaja ei väida, et ta oleks öösel veel halva

enesetunde tõttu abi kutsunud või püüdnud seda teha. Olles kukkumise järel iseseisvalt

tõusnud ja tagasi voodisse läinud, palus ta alles laubal haava märgates hommikuse loenduse

ajal kutsuda meditsiinitöötaja, kes kella 9 ajal kaebaja vererõhku ja pulssi mõõtis. Seadmata

kahtluse alla hüpertoonia diagnoosi ning sagedasti kõrge vererõhu tõsidust kaebaja jaoks, ei

pea kohus siiski usutavaks, et kaebaja hirmutunne oli sedavõrd tugev, et seda võiks

määratleda väärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Vastasel korral oleks

kaebaja saanud paluda veelkord meditsiinõde kutsuda, et selgitada välja vereõhu näit ja saada

vajadusel ravimeid. Ka ei ilmne haldusasja tõenditest, et kaebaja oleks öösel pärast valveõe

visiiti käitunud viisil, mida saaks mõista kui abivajaduse väljendust (karjumine, lärmi

tekitamine), millele vangla saanuks reageerida.

30. Kohus leiab, et täidetud ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ka väidetava

väärikuse alandamise korral – kohtu hinnangul puudub vastav vastustaja õigusvastane tegu,

tuvastatud pole põhjuslik seos vastustaja tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekitatud kahju

vahel ning kaebaja kohtlemine ei ole ka käsitatav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1

mõttes.

31. Eeltoodut kokku võttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitamine on olnud tervisekahju osas riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 12 tulenevalt

lõivuvaba.

Väärikuse alandamisega seotud hüvitamisnõuet menetlusse võttes on kohus andnud kaebajale

menetlusabi ja vabastanud ta 350 euro suuruse riigilõivu tasumisest. See kulu jääb vastavalt

HKMS § 109 lg 3 ls-le 1 riigi kanda.

Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud

võimalikud menetluskulud, kui need on tekkinud, nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

10(11)

3-23-1134

33. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja tunnistaja nimed otsuses

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

allkirjastatud digitaalselt

Sirje Kaljumäe

kohtunik

11(11)