3-24-1260/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märtsil 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-1260

Haldusasi

G.R-i kaebus kohustada Tallinna linna jätkama talle isikliku

abistaja teenuse osutamist

Menetlusosalised

Kaebaja G.R, esindaja vandeadvokaat Meris Velling

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Sille Arak

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Kohustada Tallinna linna jätkama G.R-ile isikliku abistaja

teenuse osutamist 28. aprilli 2021. a otsuse nr S-4-10/146 alusel kuni Sotsiaal-

kindlustusameti 11. jaanuari 2021. a otsuse nr P26O-2021-3177 kehtivuse lõpuni või

isikliku abistaja teenuse määramise otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tunnistada Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri

2021. a määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 9 lg 4 lauseosa

„vähemalt kord aastas” ja § 10 lg 4 viimane lause „Haldusakti maksimaalne kehtivusaeg

on kolm aastat” põhiseadusega vastuolus olevaks.

3. Mõista Tallinna linnalt G.R-i kasuks välja menetluskulu 1891 eurot.

4. Asendada avaldatavas otsuses G.R-i nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 28. aprillil 2024 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

3-24-1260

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Töötukassa tuvastas 30. oktoobri 2020. a otsusega G.R-il puuduva töövõime

kuni 9. oktoobrini 2025. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 11. jaanuari 2021. a

otsusega kaebajal sügava puude raskusastme kestusega kuni 9. oktoobrini 2025.

2. 28. aprilli 2021. a otsusega nr S-4-10/146 määras Tallinna linn kaebajale

isikliku abistaja teenuse. Alates 1. maist 2021 kuni kohandatud eluruumi kolimiseni

tuli teenust osutada üheksa tundi päevas. Pärast kohandatud eluruumi kolimist tuli

teenust osutada kuus tundi päevas.

3. 10. aprillil 2024 andis vastustaja kaebajale teada, et tema isikliku abistaja

teenus lõppeb 28. aprillist 2024. Vastustaja palus kaebajal teada anda, kas ta soovib

teenust pikendada.

4. Kaebaja vastas 14. aprillil 2024, et soovib pikendada teenust vähemalt kuni 9.

oktoobrini 2025 mahus, mis oli talle määratud ajaks pärast kohandatud eluruumi

kolimist. Selle ajani on SKA kinnitanud kaebaja abivajaduse kestmist.

5. Vastustaja selgitas 19. aprilli 2024. a kirjas, et Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a

määruse nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 10 lg 4 järgi kehtib abi määramise

otsus maksimaalselt kolm aastat. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 152 lg 2 järgi peab

kohalik omavalitsus (KOV) selgitama välja, milline on sügava puudega inimese abivajadus.

Määruse nr 24 § 9 lg 4 järgi vaadatakse abivajadus üle vähemalt üks kord aastas. Kuna

kaebaja abivajadust hinnati viimati 2021. a-l, tuleb vastustajal teha uus hindamine. Vastustaja

palus kaebajal teada anda, millal on temaga abivajaduse hindamiseks võimalik kohtuda.

6. Kaebaja leidis 22. aprilli 2024. a kirjas, et SHS § 152 lg 2 ei kohusta KOV-i korraldama

uut hindamist. Kaebaja abivajadust on korduvalt hinnatud. Ei kaebaja elukeskkond ega

terviseseisund ole muutunud. Kaebaja vajab endiselt isiklikku abistajat kuus tundi päevas.

Hindamine on kaebaja jaoks väsitav, tekitab lisastressi ja alandab tema väärikust. Korra § 9 lg

4, mille järgi abivajadus vaadatakse üle vähemalt kord aastas, ei vasta seadusele.

7. Vastustaja leidis 25. aprilli 2024. a kirjas, et kaebaja puhul on viimasest hindamisest

möödunud maksimaalne võimalik aeg, s.o kolm aastat. Korduvhindamine on abi andmise

korras ette nähtud riikliku suunise alusel, et abivajajat mitte ära unustada. Lisaks peab linn

tagama, et avalikke vahendeid kasutataks otstarbekalt. Vastustaja ei sea kahtluse alla kaebaja

abivajadust. Vastustaja soovib koos kaebajaga läbi mõelda parimad lahendused ajakohastatud

ja vajaliku abi tagamiseks. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg 2 järgi peab

inimene aitama kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele.

8. Kaebaja esitas 29. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada

Tallinna linna jätkama talle isikliku abistaja teenuse osutamist 28. aprilli 2021. a otsuse alusel.

Kaebaja palus lugeda vastustaja 28. aprilli 2021. a otsuse kehtivaks kuni tähtajani, milleni

kehtib kaebajal tuvastatud puude raskusaste.

8.1. Kaebajal on kaasasündinud tserebraalparalüüs ehk kesknärvisüsteemi (peaaju) kahjustus.

Sellest tingituna on kaebajal jalgade raskekujuline spastiline halvatus ja üldine lihasjõu

langus. Ta liigub üksnes ratastooliga ja vajab toimetulekuks iga päev abi.

8.2. Seadusega ettenähtud abi saamiseks on kaebaja alates 2016. a-st läbinud kaks kohtu-

vaidlust. Kohtud leidsid, et Tallinn keeldus õigusvastaselt kaebajale isikliku abistaja teenuse

võimaldamisest.

8.3. 28. aprilli 2021. a otsusega määras linn kaebajale isikliku abistaja teenuse tema

abivajadust arvestavas mahus. Otsuses pole selle kehtivuse lõpu kuupäeva. Seetõttu eeldas

2(11)

3-24-1260

kaebaja, et otsus kehtib, kuni tema abivajadus või puude raskusastmele antud hinnang

muutub.

8.4. Vastustaja leidis kaebaja jaoks ootamatult ja tema hinnangul õigusvastaselt, et kaebaja

abivajadust tuleb uuesti hinnata. Vastustaja pole ära näidanud ühtegi objektiivset asjaolu,

millest nähtuks, et kaebaja abivajadus võib olla muutunud ja seda on vaja uuesti hinnata.

Kaebaja on andnud vastustajale vajalikku teavet oma olukorra kohta.

8.5.

SHS § 28 lg 1 teine lause näeb ette kaks alust, millal on korduvhindamine

põhjendatud: kui inimese terviseseisund muutu või kui tema elukeskkonnaga seotud

asjaolude muutuvad. Nõue teha igal aastal uus hindamine ei arvesta SHS § 28 lg 1

teises lauses sätestatuga ja koormab kaebajat põhjendamatult. Kaebaja terviseseisund

ega elukeskkond pole muutunud.

8.6. „Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu 510 SE (XIV

koosseis) seletuskirjas on § 152 kohta selgitatud, et kui KOV on inimese abivajadust

hinnanud, tal on STAR-is aktiivne juhtumiplaan ja talle osutatakse mõnd sotsiaalteenust, siis

pole inimesega vaja lisaks ühendust võtta.

8.7. Kaebaja palus tunnistada määruse nr 24 § 9 lg 4 lauseosa „vähemalt kord aastas” ja § 10

lg 4 viimase lause „Haldusakti maksimaalne kehtivusaeg on kolm aastat” põhiseadusega

vastuolus olevaks. Need määruse normid kitsendavad seadust, pannes linnale jäiga kohustuse

hinnata inimese abivajadust isegi juhul, kui asjaolud pole muutunud.

8.8. Määrus nr 24 jõustus 1. jaanuaril 2022. Õigusnorme ei või kohaldada tagasiulatuvalt.

Määruses nr 24 kehtestatud kolmeaastane tähtaeg ei mõjuta seega 28. aprilli 2021. a-l tehtud

abi määramise otsuse kehtivust. Seetõttu on linn kohustatud osutama kaebajale abi vastavalt

sellele otsusele kuni kuus tundi ööpäevas (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61).

9. Vastustaja esitas kaebusele vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

9.1. Abivajajale määratud sotsiaalteenuste osutamise aega pole põhjust siduda ajaga, milleks

SKA on tuvastanud inimesel puude. Puude raskusastme tuvastamisel ei hinda SKA inimese

abivajadust terviklikult, nagu on vaja sotsiaalhoolekande korraldamiseks (vt SHS § 3). Seda

teeb KOV (SHS § 15 lg 2).

9.2. See, kui palju ja millist abi inimene vajab, võib muutuda. Abivajaduse regulaarne

hindamine annab võimaluse kohandada osutatavaid teenuseid tegelikule vajadusele. Nii on

võimalik valida abivajajat kõige paremini toetav teenus, tagada vajalike abivahendite

kasutamise võimalus või muuta osutatava teenuse mahtu.

9.3. Linna kehtestatud õigusaktid ei ole vastuolus ei SHS-i ega põhiseadusega. Kehtestatud

normid järgivad seadusandja SHS-is seatud eesmärke. Volitus „Sotsiaalhoolekandelise abi

andmise korra“ vaidlustatud sätete kehtestamiseks tuleneb SHS §-st 14. Korra § 9 lg 4 õigus-

pärasust kinnitab lisaks SHS § 152 lg 3 p 4 koosmõjus sama paragrahvi lg-ga 2. Nende

sätetega on seadusandja pannud KOV-ile kohustuse selgitada omal algatusel välja sügava

puudega inimese abivajadus olukorras, kus esineb vähemalt üks lg-s 3 nimetatud tingimustest.

Üheks neist tingimustest on see, et inimese abivajadust ei ole viimase aasta jooksul hinnatud.

9.4. Seaduseelnõu 510 SE seletuskirjas on käsitletud olukorda, kus KOV-i tehtud abivajaduse

hindamisest on möödunud vähem kui aasta. Isegi kui hindamiskohustus ei tuleneks SHS-ist,

oleks KOV-il tulenevalt SHS §-st 14 õigus kehtestada kohustus hinnata abivajadus igal aastal.

9.5. Inimesel on võimalik abivajaduse hindamisest keelduda ja keelata oma andmete

töötlemine. See tähendaks aga sotsiaalhoolekandelisest abist loobumist.

3(11)

3-24-1260

9.6. Vastustaja rõhutab, et KOV-ile kehtestatud abivajaduse hindamise kohustuse eesmärk on

tagada abivajajate toetamine parimal võimalikul viisil ja vähima võimaliku sekkumisega.

Vastustaja eesmärk pole inimesi kiusata või teenuste mahtu vähendada. Kogu süsteemi

eesmärk on toetada abivajavat inimest kiiresti ja asjakohaselt, et hoida ära tema olukorra

halvenemine ja iseseisvuse vähenemine. Tervikliku abivajaduse iga-aastane hindamine ei ole

inimese jaoks sedavõrd koormav, et seda saaks pidada selle eesmärkide valguses

ebaproportsionaalseks. Hüvitisi rahastatakse avalike vahendite arvelt. Ka sel põhjusel tuleb

iga-aastast abivajaduse hindamise kohustust pidada proportsionaalseks meetmeks.

9.7. Kord aastas toimuv hindamine ei pruugi kaasa tuua teenuse osutamise otsuse muutmist.

Korra § 10 lg 4 viimases lauses on sätestatud abi määramise otsuse maksimaalseks kehtivus-

ajaks kolm aastat. Ka uue otsuse tegemine ei pruugi tähendada teenuse liigi või mahu

muutust.

10. Kohtu ja menetlusosaliste vahel toimus 17. detsembril 2024 videokohtumine,

kus pooled selgitasid oma seisukohti ja arutasid kompromissilahenduse võimalust.

11. Vastustaja esitas 10. jaanuaril 2025 avalduse.

11.1.

Vastustaja koondas vastavalt kohtumisel kokkulepitule tal olemasolevad

andmed kaebaja kohta, et saada ülevaade, millised andmed on puudu või vajavad

täpsustamist. Valdav osa olemasolevast infost pärineb tegevusterapeutide 2014–2019.

a-l koostatud hinnangutest kaebaja tegevusvõime kohta. Kõige värskem info on

aastatest 2020–2021: töötukassa koostatud töövõime hindamise otsus, Mustamäe

Linnaosa Valitsuse otsus isikliku abistaja teenuse rahastamise kohta ja Tallinna

Linnavalitsuse korraldus eluruumi üürile andmiseks. Lisaks sai vastustaja infot

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist (STAR) ja teenuseosutajate (isikliku

abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus) aruannetest.

11.2.

Kogutud dokumentide ja avalikkusele kättesaadavate videote ning postitustega

tutvumise järel leiab vastustaja, et olemasolev info on vastuoluline. Kaebaja tegeliku

abi- ja toetusvajaduse väljaselgitamiseks on vajalik ajakohane info. Tarvis on vaadelda

kaebaja toimetulekut tema elukohas. Selgitada tuleb, millised abivahendid kaebajal

seal on ja millised kohandused on tehtud. Info on vastuoluline järgmistes

valdkondades:

11.2.1. Sotsiaalsed suhted, suhete säilitamine, taastamine ja loomine.

11.2.2. Vaimne tervis: 2020. a töövõime hindamise otsuse põhjal on kaebajal psüühikahäire.

Kättesaadavate dokumentide põhjal ei ole aga võimalik tuvastada, et kaebajal on selles vald-

konnas toetust vaja.

11.2.3. Füüsiline tervis, liikumine elu- ja tegevusruumides: dokumentides olev info ja

sotsiaalmeedias olevad avalikud videod on kaebaja käelise võimekuse osas vastuolulised.

Seetõttu on toetusvajaduse väljaselgitamiseks vajalik ajakohane info.

11.2.4. Liikumine väljaspool eluruume: kuna hinnangud on enam kui viis aastat vanad, ei ole

teada, kas kaebaja on soetanud elektriratastooli.

11.2.5. Hõivatus: töö, õppimise vm hõivega seotud tegevused. Üle viie aasta vanade andmete

järgi töötab kaebaja erinevates Eesti linnades. Vajaduste täpsustamiseks on vaja ajakohast

infot.

11.2.6. Igapäevaelu toimingud: söögi valmistamine, majapidamine, enese eest hoolitsemine.

Kaebajale 2022. a-l eraldatud eluruumi kohanduste kohta infot pole. Tarvis on selgitada, mil

määral tuleb kaebaja iseseisvalt toime.

4(11)

3-24-1260

11.3.

Info kaebaja tegevusvõime ja toimetuleku kohta pärineb ajast, mil ta elas eelmises elu-

kohas. Oluline on teada saada, kas kaebaja praegune eluruum vastab tema vajadustele, kas

kasutusele on võetud uusi abivahendeid, kas kaebaja vaimne ja füüsiline jõudlus ning

tegevusvõime on säilinud, kas ja milliseid rehabilitatsiooniteenuseid kaebaja kasutab jne.

11.4.

Vastustaja tegi ettepaneku teha kaebaja tervikliku abivajaduse hindamine kaebajale

sobival ajal kaebaja eluruumis järgneva kahe kuu jooksul. See annaks võimaluse koguda

vajalikud andmed ühe kohtumisega. Kokkuvõtte põhjal ei piisa videosilla teel vestlusest.

12. Kaebaja esitas 13. veebruaril 2025 seisukoha. Vastustajal on olemas kogu

informatsioon kaebaja abivajaduse olemuse ja ulatuse kohta. Vastustaja väidetud

vastuolusid ei saa kaebaja kommenteerida, kuna vastustaja pole neid täpsustanud.

12.1.

Kaebaja elab vastustajale kuuluvas eluruumis, mille linn on kohandanud

vastavalt kaebaja vajadustele. Eluruum määrati kaebajale linna 12. novembri 2021. a

otsusega. Eelnevalt hinnati põhjalikult, kas korter sobib kaebajale ja vastab tema

abivajadusele. Vastustaja teab, et eluruum on esimesel korrusel ja varustatud

kaldteega. Köögis asuvate tasapindade ja kraanikausi alla pääseb ratastooliga, et

kaebaja saaks igapäevatoimetustega hakkama ilma takistusteta. Dušinurk on

varustatud istme ja käsipuudega. Segisteid on võimalik kasutada nõrgenenud kätega.

Kõik kohandused korteris on teinud linn ise või on need tehtud linnaga

kooskõlastatult.

12.2.

Vastustaja on hinnanud kaebaja toimetulekut eluruumis. Kehtivas 28. aprilli

2021. a otsuses on leitud, et pärast kohandatud eluruumi kolimist väheneb kaebaja

abivajadus. Isikliku abistaja teenust osutatakse varasema üheksa tunni asemel kuus

tundi päevas.

12.3.

Vastustajale on teada, kuidas kaebaja tuleb toime igapäevaelu tegevustega, sh

hügieenitoimingute ja majapidamisega. Seda põhjusel, et vastustaja on kaebajale

praeguse eluruumi ise määranud ja hinnanud tema abivajadust kohandatud

tingimustes.

12.4.

Kaebaja hõivatus ei ole muutunud. Info selle kohta on kättesaadav riiklikest

registritest. Kaebaja töötab jätkuvalt eri linnades. Kaebaja õpib lisaks Tartu Ülikoolis,

kuid on praegu akadeemilisel puhkusel. Vajaduse korral saab kaebaja vastustaja

küsimustele kirjalikult vastata. Selleks pole vastustaja ametnikel vaja kaebaja koju

tulla.

12.5.

Kaebaja saab ka kirjalikult selgitada seda, kas ta kasutab elektrilist ratastooli.

Infot selle kohta on kaebaja ja vastustaja tegelikult korduvalt vahetanud. Kui vastustaja

hindajatel seda infot pole, on tegu halduskoostöö puudujääkidega. Elektriline ratastool

ei taganud kaebajale paremat iseseisvat toimetulekut, vaid tegi selle keerulisemaks.

Kaebaja tagastas elektrilise ratastooli töötukassale. Sellega ei saanud liikuda üle

takistuste, isegi üle paarisentimeetriste äärekivide. Tool kaalub üle 100 kg. Seetõttu ei

saa abistaja aidata kaebajat sellega üle takistuste või treppidest üles. Kaebaja kasutuses

olev manuaalratastool on tugevdatud ja väga kerge. Sarnast ratastooli kasutas kaebaja

ka 2021. a hindamise ajal. Vastustajale on teada, milline on kaebaja abivajadus

manuaalse ratastooli kasutamisel.

12.6.

Kaebajal on sügav liikumispuue juba üle kümne aasta. Tal on suured

kogemused, kuidas puudega kõige paremini toime tulla. Kaebaja nõustab

kogemusnõustajana ka teisi liikumispuudega inimesi.

5(11)

3-24-1260

12.7.

Vastustaja pole selgitanud, milles seisnevad vastuolud infos kaebaja

sotsiaalsete suhete kohta. Kaebaja on vastustajaga üle nelja aasta kohut käinud, et

vastustaja võimaldaks talle tema abivajadusele vastavaid toetusmeetmeid. Kolmes

erinevas kohtuasjas on tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus. Kaebaja on kõigis

neis asjades pidanud selgitama oma osalemist sotsiaalelus, sh sotsiaalseid suhteid.

Seda on kaebaja selgitanud ka kohtumenetlustele eelnenud haldusmenetlustes.

12.8.

Kaebajal on head suhted sugulastega ja emaga, kellel on samuti sügav puue.

KOV-i määratud isikliku abistaja abil saab kaebaja osaleda ühiskonnaelus teistega

võrdväärselt, sh võtta lepingulisi kohustusi, täita tööülesandeid, osaleda

rehabilitatsioonis ja käia vaba aja üritustel. Kaebaja toetab oma sõpru. Kaebajal on

tugevad sotsiaalsed sidemed, ta on suutnud neid luua ja säilitada. Suurimaks

takistuseks suhete hoidmisel on osutunud Tallinna linna korduv õiguste rikkumine.

See on põhjustanud kaebajale suurt rahalist kahju ja vaimset pinget. Kohtuvaidluste

tõttu on kaebaja olnud kaua sügavas depressioonis. Tekkib süütunne ühiskonnale

koormaks olemise pärast, mis pingestab ka suhteid sõpradega. Kaebaja on

ühiskonnaelus väga aktiivne ja on ka viimastel kuudel osalenud paljudel avalikel

üritustel. Kaebaja on lisaks külastanud koostöös Eesti Puuetega Inimeste Koja ja USA

Eesti saatkonnaga erinevaid koole, tutvustades lastele liikumispuudega inimeste elu.

12.9.

Vastustaja ei ole selgitanud, mis osas on info kaebaja käelise võimekuse kohta

vastuoluline. Lisatud pole viiteid sotsiaalmeedia allikatele, kust vastustaja oma info

sai. Kaebajale näib, et vastustaja otsib ettekäändeid korduvhindamise tegemiseks.

Põhjenduste otsimine kaebaja sotsiaalmeediakontolt ületab kaebaja jaoks mõistlikkuse

piiri. Vastustaja tegevus on kujunemas halduskiusuks, mille eest kaebaja palub kohtu

kaitset.

12.10. Kaebajal oli psüühikahäire juba 2021. a-l. Taas pole arusaadav, milles

seisnevad vastustaja viidatud vastuolud kaebaja vaimset tervist puudutavas infos.

Kaebaja psüühikahäire on säilinud. Kaebaja saab seoses depressiooniga ravi: käib

psühhiaatri vastuvõttudel ja järgib raviskeemi. Vajaduse korral saab kaebaja esitada

vastustajale digiloo väljavõtted. Arusaamatu on, miks on see info vastustaja jaoks

üldse oluline. Kaebaja ei saa tuge seoses vaimse puudega. Kaebaja vajab abi

liikumispuude tõttu.

12.11. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades jääb kaebaja seisukohale, et

korduvhindamine on bürokraatlik formaalsus. Vastustajal on kogu vajalik info olemas.

Vastustaja seisukoht selle kohta, mil viisil hindamine teha, pole olnud järjepidev.

Vastustaja on püüdnud teha hindamist videokohtumisel. 10. jaanuari 2025. a seisukoha

järgi peab vastustaja siiski vajalikuks koduvisiiti. Ühtegi mõistlikku põhjendust, miks

see vajalik peaks olema, vastustaja esitanud pole.

12.12. Kui hindamine oleks põhjendatud ja vajalik, ei oleks videokohtumine või

koduvisiit kaebaja jaoks tõepoolest ülemäära koormav. Iga ebavajalik haldustoiming

koormab kaebajat aga ebamõistlikult. Kaebaja on valmis esitama vastustajale kõik

vajalikud andmed ja täpsustused, kui vastustaja esitab konkreetsed küsimused.

Vastustaja on kaebaja jaoks üks juriidiline isik, mitte mitu erinevat talitust või

osakonda, kes kõik tegelevad eraldi töölõiguga. Haldusorgani töötajad peavad

kujundama haldusorgani seisukoha ühiselt.

13. Vastustaja esitas 14. märtsil 2025 seisukoha. Vastustaja leidis, et lisaks varem

viidatud normidele tulenevad ka SÜS § 10 lg-st 1 põhimõtted, mille alusel vastustaja

peab sotsiaalkaitset korraldama. Kaebaja abivajadust ei ole hinnatud pärast eluruumi

6(11)

3-24-1260

vahetust 2022. a alguses. Seega pole hinnatud tema toimetulekut uues kohandatud

eluruumis. Vastustajal on seetõttu tarvis kohtuda kaebajaga tema eluruumis. Vastustaja

arvestab sellega, millised on kaebaja võimalused hindamiseks sobivat aega leida.

Hindamine pole kohtumenetluse osa. Seetõttu ei esita vastustaja kommentaare kaebaja

seisukohtadele, mis puudutavad hindamise sisu.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Vastustaja määras kaebajale isikliku abistaja teenuse 28. aprilli 2021. a otsusega (digi-

toimiku leht (dtl) 12). Otsuse järgi vajab kaebaja isikliku abistaja teenust mahus üheksa tundi

päevas, 273 tundi kuus. Pärast kohandatud eluruumi kolimist väheneb kõrvalise abi vajadus ja

isikliku abistaja teenust osutatakse mahus kuus tundi päevas.

14.1.

Otsuses on selgitatud, et kuni kaebaja elab kohandamata eluruumis, vajab ta kõrvalabi

kodu koristamisel, pesupesemisel, toiduvalmistamisel, hügieenitoimingute sooritamisel ja

osaliselt ka riietumisel. Kokku vajab kaebaja selleks abi kuni kolm tundi päevas (1,5 tundi

hommikuti ja 1,5 tundi õhtuti).

14.2.

Teiseks vajab kaebaja keskmiselt kolmel tunnil päevas abi erinevate institutsioonide

vahel liikumiseks: transpordivahendite kasutamisel, tänavatel olevate takistuste ületamisel,

kohandamata avalike tualettruumide kasutamisel, sisseostude tegemisel ja ootamatute olu-

kordade lahendamisel. See arvestus on kumulatiivne.

14.3.

Kolmandaks vajab kaebaja keskmiselt kolmel tunnil päevas abi erinevate distantside

läbimiseks: spordisaalis hügieenitoimingute sooritamisel (nt jõusaalis spordivahendite

puhastamisel) ja teiste väljaspool kodu toimuvatel vabaaja tegevustel osalemiseks (näiteks

sõpradega kohtumine, looduses liikumine jms).

14.4.

Otsuse p-s 4 „Otsuse kehtivus“ on märgitud: „4.1. Kuni kohandatud eluruumi

kolimiseni määrata G.R-ile täisealise isiku abivajaduse hindamisinstrumendi alusel hinnatud

isikliku abistaja teenust mahus 9 tundi päevas. 4.2. Peale kohandatud eluruumi kolimist

väheneb kõrvalise abi vajadus ning isikliku abistaja teenust osutatakse mahus 6 tundi päevas.

4.3 Kirjeldatud mahus isikliku abistaja teenus võimaldab G.R-il osaleda aktiivselt ühiskonna-

elus.“

15. Eeltoodust nähtub, et kaebajale isikliku abistaja teenuse määramisel ei piiritlenud

vastustaja teenuse osutamise perioodi. Haldusakti kehtivusaeg on haldusakti kõrvaltingimus

(vt HMS § 53 lg 1 p 1). Kui sellist tingimust pole määratud, kehtib haldusakt kuni selle

muutmise või kehtetuks tunnistamiseni (HMS § 61 lg 2, vt ka SÜS § 19 lg 1 p 5).

16. Kõnealuse otsuse tegemise ajal ei olnud selle kehtivusaeg piiratud ka ühestki

õigusnormist tulenevalt. Vastustaja on viidanud määruse nr 24 § 10 lg 4 viimasele lausele,

mille järgi on abi määramise haldusakti maksimaalne kehtivusaeg kolm aastat. See norm

jõustus 1. jaanuaril 2023 (Tallinna Linnavolikogu 15. detsembri 2022. a määrus nr 23

„Tallinna Linnavolikogu määruste muutmine“ § 1 p 7).

Iseenesest on võimalik, et seadus- või määrusandja loeb varem väljaantud haldusakti mingist

hetkest alates kehtetuks või seab selle kehtivuse sõltuvusse täiendavatest, varem sätestamata

tingimustest. See ei tohi olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja selleks peab olema

põhjendatud vajadus1. Praegu pole seda aga tehtud: määruses nr 23 ei ole sätestatud, et sellega

seatud abi määramise otsuse maksimaalne kehtivusaeg laieneks ka juba kehtivatele abi

andmise otsustele.

1 Ivo Pilving. „Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest rõhuasetusega avalik-

õiguslikel lubadel“ Tartu 2006, lk 118.

7(11)

3-24-1260

17. Eeltoodu põhjal ei tulene määruse nr 24 § 10 lg 4 viimasest lausest linna 28. aprilli 2021.

a otsuse kehtivusajale piirangut. Vastustaja 10. aprilli ja 19. aprilli 2024. a kirjades (vastavalt

dtl 24 ja 18) väljendatud seisukoht, et kaebaja isikliku abistaja teenusele suunamise otsuse

tähtaeg lõppeb 28. aprillil 2024, on ekslik.

18. Kaebaja esitatud kohustamisnõue on seega põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kaebuse

piirid paneb paika kaebaja nõue (HKMS § 41 lg 1). Kaebaja palus kohustada vastustajat

jätkama talle isikliku abistaja teenuse osutamist 28. aprilli 2021. a otsuse alusel kuni SKA 11.

jaanuari 2021. a puude raskusastme tuvastamise otsuse kehtivusaja lõpuni, s.o kuni 9.

oktoobrini 2025. Kohus ei selgita seega praeguse asja raames seda, kas kaebajal on õigus

saada teenust linna kõnealuse otsuse alusel pärast seda kuupäeva.

Juhul, kui ilmnevad olulised uued asjaolud, on vastustajal õigus 28. aprilli 2021. a otsus

kehtetuks tunnistada või seda muuta ka enne 9. oktoobrit 2025.

19. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada määruse nr 24 § 9 lg 4 lauseosa

„vähemalt kord aastas” ja § 10 lg 4 viimane lause „Haldusakti maksimaalne kehtivusaeg on

kolm aastat” põhiseadusega vastuolus olevaks. Need sätted pole praeguse kaebuse

lahendamisel asjassepuutuvad (põhiseaduse (PS) § 15, põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 ja § 14 lg 2). Riigikohtu selgituste järgi tähendab

asjassepuutuvus seda, et norm peab olema asjas otsustava tähendusega. Otsustava

tähendusega on norm, mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus

otsustama asja teisiti, kui põhiseadusele vastavuse korral (vt põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 10. jaanuari 2025. a otsus asjas nr 5-19-29, p 49 ja seal viidatud lahendid). Kuna

kohus rahuldab kaebuse, ei sõltu praegusel juhul otsus kõnealuste normide

põhiseaduspärasusest.

20. Et vältida edasisi vaidlusi poolte vahel, selgitab kohus ka seda, kas vastustaja nõue

hinnata kaebaja abivajadust tema elukohas, on põhjendatud. Kui kaebaja keeldub

põhjendamatult vajaliku ning õigusaktidega nõutava koostöö tegemisest, võib vastustajal

tekkida õigus peatada või lõpetada talle teenuse osutamine (vt SÜS § 18 lg 1 p 1 ning § 19 lg

1 p-d 3 ja 5).

21. Hüvitise, sh teenuse taotlejal on kohustus aidata igati kaasa eesmärgipärasele ja tõhusale

menetlusele (SÜS § 5 lg 2, vt ka SÜS § 21 lg 1 p 3). Hüvitist määraval haldusorganil on oma-

korda kohustus kohelda inimest sotsiaalkaitse korraldamisel väärikalt ja arvestavalt (SÜS §

4). Menetlustoimingu vormi valikul on KOV-il kaalutlusõigus, kui õigustloova aktiga pole

teisiti määratud (HMS § 5 lg 1). Menetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt, efektiivselt,

võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Vältida tuleb üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (§ 5

lg 2).

22. Hüvitise taotlejalt ei või nõuda andmeid ja tõendeid, mille inimene on haldusorganile

juba esitanud. Erandiks on olukord, kus hüvitise andja juurdepääs andmetele on objektiivselt

võimatu või oluliselt raskendatud, samuti kui seadus sätestab teisiti (SÜS § 30 lg 1). SÜS-i

eelnõu (93 SE, XIII koosseis) seletuskirja järgi on selles normis sätestatud piirang inimeselt

andmete ja tõendite nõudmisele. Piirangu kaitsealasse jäävas ulatuses on hüvitise andja enne-

kõike kohustatud tegutsema andmete ja tõendite hankimiseks iseseisvalt, inimest koormamata

(vt ka uurimispõhimõte HMS § 6).

23. KOV peab selgitama välja abi saamiseks tema poole pöördunud inimese abivajaduse ja

sellele vastava abi ulatuse (SHS § 15 lg 1). Abivajadust selgitatakse tervikliku lähenemise

põhjal, võttes arvesse inimese toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid.

Muuhulgas arvestatakse inimese personaalset tegevusvõimet ning füüsilist ja sotsiaalset elu-

keskkonda (SHS § 15 lg 2).

8(11)

3-24-1260

24. Vastustaja on viidanud veel SHS §-ile 152 lg-le 2 milles on seatud KOV-ile kohustus

selgitada omal algatusel välja sügava puudega inimese abivajadus. See kohustus on KOV-il

ennekõike juhul, kui inimene pole ise abi saamiseks KOV-i poole pöördunud. Abi võib mh

vajada inimene, kelle abivajadust ei ole KOV viimase aasta jooksul hinnanud (SHS § 152 lg 3

p 4). SHS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (510 SE, XIV koosseis) seletuskirjas on

selle sätte kohta selgitatud järgmist: kui KOV on puudega isiku abivajadust hinnanud, tal on

STAR-is aktiivne juhtumiplaan, talle osutatakse mõnd sotsiaalteenust või inimene on KOV-i

eestkostel, on KOV-i töötaja isiku abivajadust juba hinnanud ja inimesega ei ole vaja

täiendavalt ühendust võtta. Seletuskirjas on märgitud, et sellisel juhul on puudega inimene ise

juba KOV-i poole pöördunud või on tema abivajadust muudel asjaoludel hinnatud.

Proaktiivne ühenduse võtmine ei ole seega vajalik.

25. Selle normi eesmärgiks on seega, et puudega inimene ei jääks üksi ja tema vajadused

unarusse. Praegusel juhul on KOV määranud kaebajale isikliku abistaja teenuse mahus

keskmiselt kuus tundi päevas. Vastustaja avaldustest nähtuvalt on tema käsutuses teenuse-

osutajate esitatud aruanded. Kaebaja elab KOV-ile kuuluvas kohandatud eluruumis. Kui KOV

on sellises olukorras inimesega ühendust võtnud ja inimene on kinnitanud, et talle osutatav

abi vastab endiselt tema vajadustele, ei ole põhjust arvata, et ta oleks jäänud üksi ja vajaliku

abita. See säte ei anna seega praegusel juhul vastustajale alust nõuda, et kaebaja tuleks linna

ametiruumidesse vastuvõtule või soostuks abivajaduse hindamise eesmärgil tehtava kodu-

külastusega.

26. SHS § 14 lg-s 1 on sätestatud KOV-i õigus kehtestada sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord. Sellise korra kehtestamisega saab KOV mh sisustada oma menetluslikku

kaalutlusõigust.

26.1.

SHS § 14 lg 1 alusel Tallinna linna kehtestatud määruse nr 24 § 9 lg 1 järgi hindab

linnaosa valitsus abi vajava inimese abivajadust, sh sotsiaalmajanduslikku olukorda, selgitab

välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja

pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise. Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi

osutada.

26.2.

Abivajaduse hindaja lähtub taotleja esitatud dokumentidest ja klienditöö käigus

kogutud teabest. Vajaduse korral palub ta taotlejalt lisateavet, kui teave pole kättesaadav

riiklikest registritest. Samuti vajaduse korral külastab hindaja abi vajavat inimest tema

tavapärases keskkonnas, et selgitada välja tema toimetulekuvõime, abi- või hooldusvajadus

ning sobivaim abi (määrus nr 24 § 9 lg 2).

26.3.

Teenuse saajal lasub kohustus teavitada linnaosavalitsust, kui tema kõrvalabi vajadus

teenuse saamise ajal muutub. Seejärel hindab linnaosavalitsus abivajadust ja otsustab abi

osutamise jätkamise või muutmise (§ 9 lg 3). Abivajadus vaadatakse üle regulaarselt,

vähemalt üks kord aastas (§ 9 lg 4).

27. Kohtu hinnangul ei ole Tallinna linnavolikogu määruse nr 24 §-i 9 kehtestades läinud

kaugemale, kui seadusega talle antud kaalutlusõigus võimaldab. Normi tuleb aga tõlgendada

seaduste kui kõrgemalseisvate aktide normidele vastavalt. Nõuet, et abivajadus vaadatakse üle

üks kord aastas, tuleb seega täita inimest arvestaval viisil, pidades silmas haldusorgani

uurimiskohustust ja seaduses sätestatud piiranguid inimeselt teabe nõudmisele.

28. Sarnaselt SHS § 152 kohta selgitatuga võib abivajaduse regulaarne ülevaatamine määruse

nr 24 § 9 lg 4 tähenduses piirduda tema kohta olemasolevate andmete ülevaatamisega. Ka

võib olla asjakohane võtta inimesega näiteks telefoni või e-kirja teel ühendust, et saada talt

kinnitus pakutava abi jätkuva sobivuse kohta. Olukorras, kus inimesele osutatakse kehtiva

haldusakti alusel teenust ning puudub info selle kohta, et tema abivajadus oleks muutunud,

näiteks tema terviseseisundi või elukeskkonna muutumise tõttu, oleks nii halduskoormust kui

9(11)

3-24-1260

ka teenust saavale inimesele hindamisega kaasnevat koormust arvestades ülemäärane nõuda

igal aastal inimese abivajaduse täiemahulist uut hindamist.

29. Eeltoodut kinnitavad ka SHS-i normid, mis reguleerivad spetsiifiliselt KOV-i isikliku

abistaja teenust. SHS § 28 lg 1 teise lause järgi tuleb korduv hindamine teha juhul, kui

inimese kõrvalabi vajadus muutub teenuse osutamise perioodil. Abivajaduse muutus võib olla

tingitud kas inimese terviseseisundi või elukeskkonna muutusest.

30. Praegu ei ole tegu sellise olukorraga. KOV-il pole alust arvata, et kaebaja terviseseisund

oleks muutunud. SKA on tuvastanud kaebajal sügava puude raskusastme kestusega 1.

veebruarist 2021 kuni 9. oktoobrini 2025 (dtl 39). Puude tuvastamise aluseks oli töötukassa

30. oktoobri 2020. a töövõime hindamise otsus (dtl 42), millega määrati kaebajale puuduv

töövõime kuni 9. oktoobrini 2025. Töötukassa leidis, et kaebajal on täielik tegutsemispiirang

liikumise valdkonnas, raske tegutsemispiirang käelise tegutsemise valdkonnas ning mõõdukas

tegutsemispiirang teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas. Kaebajal on lisaks raske

piirang õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas ning mõõdukas piirang muutustega

kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Töötukassa on märkinud, et kaebaja

tervisekahjustuse iseloomu arvestades tema töövõime viie aasta jooksul tõenäoliselt oluliselt

ei muutu.

31. Ka kaebaja elukeskkond ei ole muutunud. 28. aprilli 2021. a otsuses oli arvestatud

sellega, et kaebaja abivajaduse maht muutub, kui kaebaja kolib kohandatud eluruumi.

Eeldatavasti tulenes muutus kaebajale isikliku abistaja teenuse osutamise mahus põhiliselt

sellest, et kaebaja ei vaja kohandatud eluruumis enam igapäevaselt abi koduste toimetuste

tegemisel. Kaebajale osutatavat abi vähendati pärast kohandatud eluruumi kolimist kolme

tunni võrra ööpäevas, mis vastab talle kodus toimetulekuks määratud abi mahule. Abivajadus

väljaspool kodu, keskmiselt kuuel tunnil päevas, säilis kohandatud eluruumi kolimisest

sõltumata.

Kuna eluruumi andis kaebaja kasutusse vastustaja ise, on arusaamatu vastustaja väide, et tal

pole infot eluruumis tehtud kohanduste kohta. Tegu on teabega, mis peab eelduslikult

vastustajal olemas olema. Kohanduste kohta info saamiseks pole seega tingimata tarvis

hinnata kaebaja abivajadust kodukülastuse raames. Kuna isikliku abistaja teenus on kaebajale

määratud eeskätt selleks, et väljaspool kodu paremini hakkama saada, ei ole kodukülastus

põhjendatud ka eesmärgil selgitada seda, kuidas kaebaja koduste toimetustega toime tuleb.

32. Seoses kaebaja abivajaduse muutumisega väljaspool kodu liikumisel tõi vastustaja tõi

esile, et kaebaja võib olla võtnud kasutusele elektrilise ratastooli. Kaebaja on selgitanud, et

proovis tõepoolest seda. Elektriline ratastool tegi aga väljas liikumise hoopis keerulisemaks,

mistõttu ta loobus sellest ja kasutab nüüd samasugust tooli nagu teenuse määramiseks tehtud

hindamise ajal. Vastustaja on esile toonud ka selle, et info kaebaja hõive kohta võib olla

muutunud. Selle kohta on hõlpsasti võimalik kaebajalt selgitusi küsida, kui avalikest

registritest kättesaadav info pole piisav. Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et tema

hõive on jäänud endiseks.

33. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et vastustaja nõue teha kaebaja abivajaduse

väljaselgitamiseks korduvhindamine kaebaja eluruumis, pole põhjendatud. Tegu on

toiminguga, mis riivab inimese kodu- ja eraelu puutumatust (vt PS §-d 26 ja 33). Seega peab

see olema proportsionaalne ja kaalutletud. Praegusel juhul piisas määruse nr 24 § 9 lg 4 nõude

täitmiseks kaebaja andmete ülevaatamisest, kaebajalt meili, telefoni või videokohtumise teel

vajalike andmete üle täpsustamisest (näiteks elektrilise ratastooli ja hõive kohta) ja kaebajalt

kinnituse saamisest selle kohta, et osutatav abi vastab endiselt tema vajadustele. Kõigeks

eeltooduks on kaebaja olnud valmis, olles avatud koostööle tema olukorra ja vajaduste

selgitamisel.

10(11)

3-24-1260

Põhjusel, et kaebaja ei soostu hindamiseks KOV-i ametiruumidesse koha peale tulema või

hindaja kodukülastusega, ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul seega alust talle isikliku

abistaja teenuse osutamist lõpetada.

34. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja palus mõista vastustajalt välja õigusabikulud 1891 eurot (tunnihind 200 eurot,

millele lisandub käibemaks 22%; õigusabi osutamise aeg kokku seitse tundi ja 45

minutit, vt dtl 153–160).

35. Vastustaja esitas kaebaja menetluskulude kohta vastuväite. Vastustaja leiab, et

kulud on 1220 euro suuruses osas põhjendamatud (arve nr 2025-02-10, dtl 159). Linn

leiab, et vastuseks tema seisukohale, milles ta tõi välja kaebaja tervikliku abivajaduse

hindamiseks vajalikud küsimused, ei olnud kaebajal vaja esitada õiguslikku analüüsi

eeldavat seisukohta.

36. Kohus leiab, et kaebaja 13. veebruari 2025. a seisukoht oli asjakohane. Kaebaja

esitas selgitused ja vastuväited, mis on hõlmatud menetlusosalise õigusega anda

kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta

(HKMS § 27 lg 1 p 5). Taotletud kulu on seega vajalik ja põhjendatud (HKMS § 109

lg 6). Kohus mõistab eeltoodu põhjal vastustajalt välja kaebaja õigusabikulud 1891

eurot.

37. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi tema eraelu kaitseks asendada

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

11(11)