2-24-2105/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Merili Ratasepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-2105

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi N.N vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

11 201 eurot 28 senti

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood 14304235),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja N.N (isikukood XXX, elukoht XXX)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi N.N vastu võla väljamõistmiseks

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 7. veebruaril 2024 hagiavalduse N.N

(kostja, varasemalt ka J.K) vastu, milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

6462 eurot 11 senti, intressi 407 eurot 80 senti, laenuhaldustasu 8 eurot 70 senti,

sissenõudmiskulu 50 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

3051 eurot 33 senti ja alates 8. veebruarist 2024 kuni põhinõude täitmiseni viivise määras

18,9% aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24. märtsil 2015 tarbijakrediidilepingu

nr 500072872, 9. veebruaril 2016 lisalaenulepingu, 21. septembril 2017 lisalaenulepingu ja

7. mail 2018 lisalaenulepingu, mille alusel sai kostja laenu. Kostja sai lepingute alusel laenu

kokku summas 12 497 eurot 4 senti. Iga uue lepinguga refinantseeriti eelnev laenusumma.

Vastavalt viimasele lepingule oli tagastamata laenujääk summas 10 265 eurot 90 senti. Hageja

jäi võlgnevusse 26. osamaksest ülesütlemisele eelnenud 28. osamakseni. Tasumata põhiosaks

oli lepingu ülesütlemise seisuga 8715 eurot 11 senti. Kostjalt on toimunud hagejale laekumisi

peale lepingu ülesütlemist 2253 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks ja

tulenevalt eeltoodust on tasumata põhiosa 6462 eurot 11 senti.

Kostja kohustus tasuma lepingus kokkulepitud intressi 18,9% aastas ning viivist

intressimääraga võrdses määras. Kostja intressi maksnud ei ole, st intressivõlg on 407 eurot

80 senti. Viivisenõue põhivõlalt alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni

on 3051 eurot 33 senti. Lisaks on kostja kohustatud tasuma lepingu haldamistasu, millest on

tasumata 8 eurot 70 senti ja sissenõudmiskulu 50 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivist

põhinõudelt alates 8. veebruarist 2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 8.

septembril 2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

kuni

22. septembrini 2020 võla tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul, ütles hageja 23. septembril 2020 lepingu üles.

Krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas kostja taotlused, mida laenuandja analüüsis. Vastavalt

VÕS § 403⁴ lg-le 2 ja 3 kontrollis hageja muuhulgas kostja varalist seisundit ning regulaarset

sissetulekut kontrollides kostja pangakonto väljavõtet. Laenuandja esitas päringud

maksehäireregistrisse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega

varasemaid maksehäireid polnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja

võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut.

2. Kohus andis 27. jaanuaril 2025 hagejale täiendava tähtaja haginõude täpsustamiseks ning

kohtule uuesti määratud tagasimaksete kohta teabe esitamiseks. Kohus selgitas, et hageja on

hinnanud küll kostja pangakonto väljavõtteid ja kogunud andmeid kostja sissetulekute ja

kohustuste suuruse kohta piisavalt pika ajavahemiku jooksul, kuid kohtu hinnangul on hageja

ebaõigesti leidnud, et kostja oli maksevõimeline.

3. Hageja esitas 13. veebruaril 2025 seisukoha, mille kohaselt on kostja saanud lepingute

alusel laenu kokku summas 12 497 eurot 4 senti ning on teinud tagasimakseid lepingule

kogusummas 10 259 eurot 93 senti. Kostjalt on toimunud hagejale laekumisi peale lepingu

lõppemist summas 2253 eurot, mille hageja arvestab põhiosa katteks. Eeltoodust tulenevalt on

hageja seisukohal, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis on kostja lepingute alusel saadud põhiosa tasunud.

4. Kostja ei ole vastust hagiavaldusele esitanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

6. Kohus leiab, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõttes, millega

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, kes on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, andis kostjale laenu. Kostja on füüsiline isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Kostja oli viivituses kolme üksteisele

järgneva osamaksega (VÕS § 416 lg 1), mistõttu ütles krediidiandja 23. septembril 2020

lepingu üles. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu ülesütlemise kohta.

7. Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra

(VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

7.1. Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tegema esmalt kindlaks, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui

tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Poolte vahel 24. märtsil 2015 sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaselt oli krediidi kulukuse

määr 30,18%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra (23,53%) enam kui kolm korda. Poolte vahel

9. veebruaril 2016 sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr

30,18%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra (21,65%) enam kui kolm korda. Poolte vahel 21. septembril

2017 sõlmitud tarbijakrediidilepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 27,18%, mis ei ületa

lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra (18,92%) enam kui kolm korda. 7. mail 2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingu

kohaselt oli krediidi kulukuse määr 22,42%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga

poolt avaldatud kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra (18,81%) enam kui kolm

korda. Kohus leiab, et sõlmitud tarbijakrediidilepingud ei ole tühised krediidi kulukuse määra

tõttu.

7.2. Kui tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab

hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult

hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada

olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit,

tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks

eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-

des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse

hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse

hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13

kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Riigikohus on 24. novembri 2023. a otsuse p-des 18 ja 19 tsiviilasjas nr 2-21-13098 leidnud,

et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg

2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS

§ 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks

piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust

(KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida

kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on

tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Kohtupraktikas on samuti leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis

laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole

üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest

nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal

tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-

147994, p 12.1). Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja

esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.

oktoobri 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2).

Hageja väitel kontrollis hageja kostja pangakonto väljavõtteid ja maksehäireregistrit. Kostjal

ei olnud kehtivaid ega varasemaid maksehäireid.

Hageja on hinnanud lepingute sõlmimisel kostja pangakonto väljavõtteid ja kogunud andmeid

kostja sissetulekute ja kohustuste suuruse kohta piisavalt pika ajavahemiku jooksul, kuid

kohtu hinnangul on hageja ebaõigesti leidnud, et kostja oli lepingute sõlmimise ajal

krediidivõimeline.

Hageja on esitanud kostja pangakonto väljavõtted, mida hageja hindas laenulepingute

sõlmimisel. Kostja 2013. a ja 2014. a Swedbank AS-i kontoväljavõttest (dtl 162 jj) nähtub, et

kostja sissetulekuteks on üksnes sotsiaaltoetused, s.o 348 eurot 91 senti (pensionid ja

sotsiaaltoetus) ja 210 eurot 98 senti (peretoetus) Sotsiaalkindlustusametilt ehk kostja elatub

sisuliselt erinevatest toetustest. Kostja sissetulekute suurus kokku on väike. Kostjal on mitmed

kohustused kiir- ja väikelaenupakkujate ees (nt PlusPlus Inkasso OÜ, MCB Finance Estonia

OÜ; Omaraha OÜ, TF Bank AB). Kostja kontoväljavõttel tehtud toimingutest nähtub, et

kostja elatab end ära võttes erinevaid kiir- ja väikelaene.

Kostja 2017. a Swedbank AS-i pangakonto väljavõttest (dtl 65 jj) nähtub, et kostja

sissetulekuteks on endiselt sotsiaaltoetused kokku 449 eurot 39 senti ja pension 251 eurot

18 senti ning peretoetus 438 eurot 36 senti Sotsiaalkindlustusametilt. Kostja arveldusarve jääk

on pidevalt nullis ning kostjale teevad ülekandeid eraisikud. Kostja kontoväljavõttelt nähtub,

et kostja mängib tõenäoliselt ka hasartmänge (ülekanded ja maksed internetikasiinodele

TRIOBET, OPTIWIN OÜ, TRIOGAMES OÜ, Olympic Casino Eesti AS). Kostjal on mitmed

kohustused ka teiste kiir- ja väikelaenude pakkujate ees (nt TF Bank AB, Inbank AS, IPF

DIGITAL ESTONIA OÜ). Olukorras, kus isik laenab pidevalt erinevatelt kiir- ja

laenuettevõtjatelt ning eraisikutelt raha, et end ära elatada ning pere ainukeseks sissetulekuks

on erinevad sotsiaaltoetused, ei olnud kostja laenude võtmise ajal maksevõimeline. Sama

olukord nähtub ka 2018. a kontoväljavõttelt (dtl 94 jj). 2018. a kontoväljavõtte järgi saab

kostja ka töötutoetust (ca 354 eurot 60 senti), kuid kostjal on endiselt kohustused erinevate

krediidiandjate ees, kostja mängib hasartmänge ja elatab end ära erinevaid laenusid võttes.

Eeltoodud andmete alusel ei saanud hagejal tekkida veendumust, et kostja on

krediidivõimeline.

Kohus selgitab lisaks, et asjaolu, et tarbijal ei ole maksehäireid, ei anna krediidiandjale

mistahes teavet tarbija kohustuste kogusumma kohta. Samuti ei tulene asjaolust, et kuumakse

on sissetulekuga võrreldes väike, et tarbija on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures

mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased,

mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega krediiti.

Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul hagejal tekkida esitatud andmete alusel VÕS

§ 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et

hageja on laenude andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7.3. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb hagejal

haginõuet täpsustada ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.

Kohus andis 27. jaanuaril 2025 hagejale täiendava tähtaja haginõude täpsustamiseks ning

kohtule uuesti määratud tagasimaksete kohta teabe esitamiseks.

Hageja esitas 13. veebruaril 2025 seisukoha, mille kohaselt on kostja saanud lepingute alusel

laenu kokku summas 12 497 eurot 4 senti ning on teinud tagasimakseid lepingule

kogusummas 10 259 eurot 93 senti. Kostjalt on toimunud hagejale laekumisi peale lepingu

lõppemist summas 2253 eurot, mille hageja arvestab põhiosa katteks. Eeltoodust tulenevalt on

hageja seisukohal, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis on kostja lepingute alusel saadud põhiosa tasunud.

Kuivõrd hageja selgitustest tulenevalt on kostja lepingute alusel saadud põhivõla tasunud, siis

jääb hagi võla väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. Sellisel juhul ei võlgne kostja

hagejale ka kõrvalkulusid ega viiviseid.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

8. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda, kuivõrd hagiavaldus jääb

täies ulatuses rahuldamata. Kostja ei ole menetluses osalenud, järelikult puuduvad kostjal

rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merili Ratasepp

kohtunik