2-23-8037/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Anna Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-8037

Kohtuasi

Q.Z hagi Y.G vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y.G apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2342,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Q.Z (isikukood XXX), seaduslik

esindaja P.Z

Kostja (apellant) Y.G (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Irina Vassiljeva

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11.03.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Y.G apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 07.02.2024 otsus osas, millega maakohus mõistis välja

tagasiulatuva elatise 2747,06 eurot ületavas osas ning märkis otsuse resolutsioonis,

et menetluse ajal tasutud elatis tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab

tagasiulatuva elatise nõude 2747,06 eurot ületavas osas rahuldamata ning tuvastab

kohtumenetluse ajal tasutud elatise suuruse (4400 eurot).

3. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Mõista Y.G-lt Q.Z kasuks ajavahemiku eest 01.06.2022–01.06.2023 välja elatis

2747,06 eurot.

5.3. Mõista Y.G-lt Q.Z kasuks alates 02.06.2023 kuni Q.Z täisealiseks saamiseni

(21.01.2033) välja elatis 260,33 eurot kuus (baassumma 249,78 eurot, millele

lisandub 3% keskmisest brutokuupalgast 50,55 eurot ja millest on maha

2-23-8037

arvatud pool lapsetoetust 40 eurot). Elatis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest

korda 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse

muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

5.4. Elatis tuleb kanda iga kalendrikuu 8. kuupäevaks Q.Z pangakontole nr xxx

selgitusega „elatis“.

5.5. Punktis 5.3 nimetatud elatise maksmise kohustus on kohtuotsuse tegemise aja

seisuga täidetud 4400 euro ulatuses.

5.6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. P.Z (isa) esitas 02.06.2023 (täpsustatud 13.06.2023) Q.Z (hageja, laps) nimel Harju

Maakohtule Y.G (kostja, ema) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt alates hagi esitamisest

hageja kasuks välja miinimumelatise (260,33 eurot kuus), mis muutub iga aasta 1. aprillil

(esimest korda 1. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga

muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse

muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Hageja täiendas

17.08.2023 hagi ja palus täiendavalt mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku

01.06.2022–01.06.2023 eest tagasiulatuva elatise 2915,39 eurot.

Hagiavalduse kohaselt elab laps isa juures ja on isa ülalpidamisel. Ema suhtleb lapsega iga

paaris nädala laupäeval alates kell 12 kuni pühapäeval kell 18, st laps viibib emaga kaks

ööpäeva (60 tundi) kuus. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub 540 eurot kuus, sh

eluasemekulud 150 eurot, kulutused toidule 200 eurot, sidekulud 30 eurot, kulutused

tervishoiule 10 eurot, kulutused hügieenitarvetele 10 eurot, kulutused koolikohustuse

täitmiseks 30 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 80 eurot, muud vältimatud püsikulutused

(taskuraha) 30 eurot.

Ema panus lapse kulude kandmisel (keskmiselt 36,58 eurot kuus) on märkimisväärselt väike

ega ole kooskõlas seaduse nõuete ja lapse vajadustega.

2-23-8037

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, kuid nõustus kompromissi korras tasuma iga kuu lapsele elatist

200 eurot.

Kostja vastuväidete kohaselt ostab ta lapsele riideid ja toitu ning teeb kulutusi

meelelahutusele.

Jääb arusaamatuks, kuidas saab isa kulutada lapsele 540 eurot kuus, kui tema enda sissetulek

on 620 eurot kuus. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes ning vanemad peavad last võrdselt ülal pidama.

Emal on keskharidus ka ta on erialalt maniküürija/pediküürija. Tema suvine sissetulek on

500-600 eurot kuus, keskmine sissetulek moodustab miinimumpalga. Kostjale kuulub auto ja

liisitud korter.

Tagasiulatuva aja eest elatise nõudmine on emale üllatuslik. Isa ei ole varem kordagi nõudnud

emalt elatise maksmist, sest ta oli rahul sellega, et ema ostab lapsele riideid. Pärast lahutust

ütles isa, et las laps jääb tema juurde elama ja ta ei nõua elatist. Vanematel oli kokkulepe, et

ema võib raha anda, kuid seda ei ole vaja.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 07.02.2024 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja ajavahemiku 01.06.2022–01.06.2023 eest elatise 2765,74 eurot ja alates 02.06.2023 kuni

hageja täisealiseks saamiseni elatise 260,33 eurot kuus selliselt, et elatise suurus muutub

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-te 3–4 alusel ning lapsetoetuse suuruse muutumisel.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

lapse vanemateks on kostja ja P.Z ;

-

kostja ei ela lapsega koos.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt alates hagi esitamisest (02.06.2023)

kuni lapse täisealiseks saamiseni PKS § 101 alusel lapse kasuks välja mõista miinimumelatis

260,33 eurot kuus, mis muutub vastavalt baassumma, brutokuupalga ja lapsetoetuse suuruse

muutumisele.

Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata

jätmine. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks tasunud lapsele

regulaarselt elatist vähemalt miinimumulatuses. Kuigi kostja väitel on ta ostnud lapsele riideid

ja toitu ning teinud kulutusi meelelahutusele, ei ole asjas tõendatud, et vanematel oleks olnud

kokkuleppeid teatud asjade ostmise kohta. Kokkuleppe puudumisel tuleb

ülalpidamiskohustust täita elatise maksmise teel. Seega ei saa kohus arvestada

ülalpidamiskohustuse täitmisena erinevate kaupade ostmist. Lisaks ei tõenda tšekid seda,

kellele ja mida on ostetud. Need tõendavad üksnes teatud kaupade maksumust teatud ajal.

Hagiavalduses esile toodud lapse vajaduste katteks tehtavad kulud on vajalikud ning

miinimumelatise saamiseks ei ole vaja lapse vajadusi tõendada. Eelduslikult on

2-23-8037

miinimumelatis lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste

suurus (RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, 13).

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole PKS § 102 lg 2 tähenduses majanduslikult suuteline elatist

tasuma. Kuigi kohus palus kostjal esitada selgitused ja tõendid oma igakuiste sissetulekute ja

väljaminekute kohta, tõi kostja üksnes esile, et ta töötab maniküürijana ning tema sissetulek

on 500–600 eurot ning esitas pangakonto väljavõtte. Pangakonto väljavõttelt nähtub, et

ajavahemikul 01.03.2023–05.09.2023 moodustasid kostja sissetulekud 5566,15 eurot, s.o

keskmiselt 927,69 eurot kuus. Kuigi kostja ei esitanud selle kohta tõendeid, on usutav, et

kostjal on iga kuu ka kulud. Samas, arvestades kostja keskmist sissetulekut, on kostja

suuteline pidama hagejat ülal, ilma et ta ise muutuks vähekindlustatuks.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel,

piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Lapsele elatise andmisel tuleb mh

hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte vähendada tema osa selle tõttu, et tal

ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks

vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale

kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka

siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik

elustandard. (RKTKo, 24.10.2012, 3-2-1-118-12; RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-21-15; RKTKo

12.03.2007, 3-2-1-19-07).

3.3. Ajavahemiku eest enne hagi esitamist (01.06.2022–01.06.2023) tuleb kostjalt PKS § 108

alusel lapse kasuks välja mõista 2765,74 eurot.

Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks

rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse

täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike

ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise

ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku

olukorda. Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta

eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva

ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta

õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool

viidatud, nõude ulatuse määramisel. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud

isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude

ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka

kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks

olevaid asjaolusid (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13; RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16;

RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13).

Kuigi hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjalt järjepidevalt elatist nõudnud, ei tähenda see

seda, et hageja oleks kaotanud õiguse ülalpidamist ka tagantjärele nõuda.

Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks olnud suuteline

elatist miinimummääras hagejale tasuma või et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks ta

ise äärmiselt raskesse olukorda.

Ajavahemikul 01.06.2022–31.01.2023 tuli kostjal tasuda elatist 225,64 eurot kuus, s.o kokku

1805,12 eurot (225,64×8), ajavahemikul 01.02.2023–31.03.2023 215,64 eurot kuus, s.o kokku

2-23-8037

431,28 eurot (215,64×2), ning ajavahemikul 01.04.2023–01.06.2023 260,33 eurot kuus, s.o

kokku 529,34 eurot (260,33×2 + 1 päeva eest 8,68 eurot). Kokku on seega põhjendatud

tagasiulatuva elatise suurus 2765,74 eurot.

3.4. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad

tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.

3.5. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte

endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude ning mõistis edasiulatuvalt alates hagi

esitamisest kostjalt hageja kasuks välja suurema elatise kui 230 eurot. Menetluskulud palus

kostja jätta poolte endi kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks vääralt

alates hagi esitamisest välja miinimumelatise.

Maakohus ei arvestanud edasiulatuva elatise suurust määrates seda, et isa väitel olid lapse

kulud 540 eurot kuus, mis on kaetud lapsetoetusega 80 eurot. Seega peab kummagi vanema

osa vanemate võrdväärse kohtlemise tagamiseks olema 230 eurot (540–80/2).

Maakohus jättis miinimumist väiksema elatise küsimust lahendades arvestamata kostja

vastuväited ja esitatud tõendid ega selgitanud, miks neil tähtsust ei ole. Maakohus jättis

arvestamata, et laps veedab kostjaga aega ning kostja on kandnud lapse kulusid. Samuti jättis

maakohus tähelepanuta kostja vastuväite, et lapse väidetavad kulud (540 eurot) on

ülepaisutatud.

4.2. Maakohus mõistis kostjalt vääralt välja tagasiulatuva elatise.

Maakohus jättis kostjalt tagasiulatuvat elatist välja mõistes arvestamata, et hageja ei ole varem

kostjalt elatist nõudnud ning vanematel oli kokkulepe, et kostja ei pea elatist maksma, kuid

võib osta lapsele asju.

Maakohus hindas kostja pangakonto väljavõtet vääralt, jättes tähelepanuta laekumiste

päritolu. Kuigi kostjale laekus 5566,15 eurot, oli laekumisest vaid 3226,97 eurot kostja

töötasu (ettevõtte JJJ ülekanded selgitusega „palk“), mis teeb keskmiseks töötasuks 460,97

eurot kuus. Maakohus jättis arvestamata, et kostja eraisikutelt laekunud maksed 28–35 eurot

andis kostja tööandjale. Maakohus ei saanud lugeda kostja sissetulekuteks tema abikaasa

poolt kostjale üle kantud summasid.

Ajavahemikul 2022–2023 võisid lapse kulud olla väiksemad. Kohus seda ei uurinud.

Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneb kostja äärmiselt raskesse olukorda.

Maakohus eksis tagasiulatuva elatise suuruse arvutamisel.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata.

2-23-8037

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

tagasiulatuva elatise 2747,06 eurot ületavas osas ning märkis otsuse resolutsioonis, et

menetluse ajal tasutud elatis tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada. Ringkonnakohus

saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab tagasiulatuva elatise nõude 2747,06

eurot ületavas osas rahuldamata ning tuvastab kohtuotsuse tegemise aja seisuga tasutud elatise

suuruse. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

resolutsiooni muuta, TsMS § 658 lg 1 p 2¹ järgi tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi. TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades

seda, et kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, ning hageja

ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega tagasiulatuv elatisenõue jäi osaliselt

rahuldamata, ei kontrolli ringkonnakohus viimati nimetatud osas maakohtu otsuse õigsust.

8. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja peab tasuma

lapsele alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni PKS §-s 101 sätestatud

ulatuses miinimumelatist, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

8.1. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine

tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite

tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei

ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi

ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema

tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja

kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema

kasvatamise kulutusi). Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada

ka vanemate varalist seisundit, st kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma

perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist ning lapse

tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt RKTKo

24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades on iga lapse ülalpidamiseks tehtavate

kulutuste tegelik suurus erinev ning sõltub suuresti tema vanemate võimalustest.

Siiski ei või igakuine elatis ühele lapsele olla PKS § 101 lg 1 järgi väiksem kui PKS § 101

lg-te 2–7 alusel arvutatud summa. Kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise

miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad

vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (RKTKo

27.10.2021, 2-19-18082, p 11).

Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline

andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem PKS §

102 lg-te 1 ja 2 järgi alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ning peab kasutama tema

käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sel juhul võib kohus

erandina PKS § 102 lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist väiksema

2-23-8037

elatise, kuid seda üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid

kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele

ülalpidamist. Riigikohus on leidnud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks

või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla

asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt

kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise

maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused

saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale

tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt RKTKo 28.03.2018, 2-16-

11905, p 18; RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2). Kui kohustatud vanem taotleb

PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta TsMS § 230 lg 1

järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama.

Seejuures tuleb arvestada vanema võimalusi sissetulekut teenida. Eelkõige peab vanem täitma

lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, kuid piisava sissetuleku puudumisel ka

muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei

ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p

15).

8.2. Siinses asjas ei olnud maakohtul alust pidada PKS § 102 lg 2 alusel põhjendatuks

miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekut arvestades suutis ja

suudab ta ka praegu maksta oma lapsele miinimummääras elatist, st tegemist ei olnud PKS §

102 lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Küll aga on maakohus eksinud kostja ülalpidamisvõimet, sh kostja sisstuleku

suurust tuvastades. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse.

Kostja väitis maakohtu menetluses, et ta töötab maniküürija/pediküürija erialal ning kinnitas

ka ringkonnakohtu istungil, et tal on TTT-erakooli maniküürija/pediküürija/küünetehniku

(geelküünte paigaldaja) diplom. Kostja väitis vastuses hagiavaldusele, et tema suvine

sissetulek oli 2023 500–600 eurot kuus (dtl 41). 02.10.2023 seisukohas märkis aga kostja, et

tema keskmine sissetulek moodustab miinimumpalga (dtl 100). 2023 oli miinimumpalk 725

eurot (bruto) (689,92 eurot (neto)). Kostja esitas oma sissetulekute tõendamiseks pangakonto

väljavõtte ajavahemiku 01.03.20203–05.09.2023 kohta (dtl 103–108). See kinnitab, et

ettevõte JJJ on teinud kostjale iga kuu alguses ülekande selgitusega „palk“, viidates vastavale

kuule, sh on 01.03.2023, 04.04.2023, 02.05.2023 ja 02.06.2023 üle kantud 356,7 eurot ning

03.07.2023, 03.08.2023 ja 03.09.2023 on üle kantud 600 eurot, s.o kokku 3226,8 eurot. Lisaks

kinnitab pangakonto väljavõte, et erinevad füüsilised isikud on teinud kostjale 28-, 30- või

35-euroseid ülekandeid. Kokku on selliseid ülekandeid tehtud 579 euro ulatuses (18 korda).

Kostja kinnitas, et need summad on tasunud kliendid, kuid väitis, et ta on selle raha tööandjale

edastanud. Seda kinnitavaid tõendeid ei ole aga kostja kohtule esitanud. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et ka need summad moodustasid kostja sissetuleku ning kostjal oli võimalik

teenida oma erialal täiendavat sissetulekut. Kostja abikaasa tehtud ülekandeid kostjale ei saa

pidada kostja sissetulekuks.

Ringkonnakohtu istungil väitis kostja, et tema töötasu on 654 eurot kuus (neto). Oma

töölepingu täpseid tingimusi ei osanud kostja selgitada. Ringkonnakohus osundas

kohtuistungil sellele, et 2025 on töötasu alammäär 886 eurot (bruto) (810,08 eurot (neto)),

mille peale kostja selgitas, et ta töötab osalise tööajaga, kuna tal on seljaprobleemid, kuid tal

2-23-8037

ei ole osalist töövõimet vormistatud. Samas kinnitas kostja, et tema erialal on täistööajaga

töötades võimalik teenida miinimumpalka. Statistikaameti veebilehel andmed.stat.ee avaldatu

kohaselt oli muu teeninduse puhul 2023 IV kvartalis keskmine bruto kuupalk 1010 eurot ning

2024 IV kvartalis 1130 eurot. Veebilehe www.palgad.ee andmetel teenib

pediküürija/maniküürija/küünetehnik 706–1775 eurot kuus.

Eeltoodut kogumis arvestades on ringkonnakohus veendunud, et kostja suudab teenida töötasu

alammäärast suuremat töötasu ning sellest tulenevalt anda oma lapsele ülalpidamist vähemalt

miinimumelatise ulatuses. Seetõttu ei olnud maakohtul alust mõista kostjalt tema lapse

ülalpidamiseks välja miinimummäärast väiksemat elatist.

8.3. Maakohtul ei olnud alust mõista kostjalt lapse kasuks välja miinimumist väiksemat elatist

ka hagiavalduses märgitud lapse orienteeruvate kulude suurusele tuginedes.

Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et miinimumelatise puhul arvestatakse PKS §

101 lg 5 järgi seda, et osa lapse kuludest on kaetud lapsetoetuse arvel. Seega tuleb lapse

minimaalsete vajaduste suuruseks lugeda kahekordne miinimumelatise summa, millele

lisandub lapsetoetuse suurus. Hagi esitamise ajal oli PKS § 101 järgi ühele lapsele makstav

miinimumelatis 260,33 eurot ja lapsetoetus perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 I lause järgi

80 eurot. Seega saab eeldada, et lapse minimaalsete vajaduste katmiseks kulus toona 600

eurot 66 senti.

Siinses asjas märkis isa tüüpvormil esitatud hagiavalduses (dtl 2) lapse kulude orienteeruvaks

suuruseks 540 eurot kuus, kuid soovis hagi täpsustades saada lapse ülalpidamiseks

miinimumelatist 260,33 eurot (dtl 13 ja 78). Kuna miinimumelatise nõude puhul eeldatakse, et

lapse vajadused saavad miinimumelatisega kaetud, ei olnud avalduses märgitud kulude

orienteeruval suurusel ringkonnakohtu hinnangul määravat tähtsust ning maakohtul ei olnud

pelgalt sellele tuginedes alust mõista kostjalt lapse kasuks välja miinimumist väiksemat

elatist, sest hagejal ei olnud kohustust kulude suurust esile tuua ja tõendada. On mõistetav, et

hageja märkis tüüpvormile kulud hinnangulise suurusena, mitte tõendatult konkreetsete

kuludena, mistõttu ei anna tüüpvormile märgitud kulude suurus alust mõista kohustatud

isikult välja miinimumist väiksemat elatist.

Kui kostja leidis, et lapse vajadused saab katta väiksemate kuludega ja seetõttu tuleb temalt

välja mõista miinimumist väiksem elatis, tuli kostjal maakohtus selgelt selline vastuväide

esitada ning vastuväite aluseks olevaid asjaolusid, st lapse väiksemaid kulusid tõendada.

Kuigi kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta esitas maakohtu menetluses sellise vastuväite,

ei kinnita toimiku materjalid kostja väidet. Kostja märkis vastuses hagile (dtl 41) üksnes seda,

et talle jääb arusaamatuks, kuidas suudab isa kulutada lapsele 540 eurot kuus, arvestades isa

väikest sissetulekut. Samuti avaldas ta kohtuistungil kahtlust, kuidas on isal võimalik kulutada

lapsele 500 eurot (dtl 123). Hagivastusest ega kohtuistungiprotokollist ei nähtu, et kostja oleks

selgelt väitnud, et lapse vajaduste katmiseks ei kulu 540 eurot või miinimumelatisega kaetud

ulatuses raha või et mõne kululiigi kohta kuluv summa oleks ülepaisutatud. Seega ei ole

kostja väitnud ega tõendanud, et lapse vajaduste katmiseks vajalikud kulud on tegelikult

väiksemad. Ainuüksi sellest, et kostja kahtles isa võimekuses teha sellises ulatuses kulutusi

oma sissetuleku arvel, ei saa järeldada, et sellises ulatuses kulud ei ole lapse vajaduste

katmiseks põhjendatud.

8.4. Miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna siinses asjas alust ka see, et laps

veedab kostjaga aega.

2-23-8037

Iseenesest saab kohus elatise suurust määrates arvestada seda, kui palju aega veedab laps

kohustatud vanema juures. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt

7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat PKS § 101 lg 6 järgi proportsionaalselt

kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Kui PKS § 101 lg 6 eeldused ei ole täidetud, ei

muutu kohustatud vanema juures viibimise tõttu PKS § 101 alusel arvutatud elatise enda

suurus, kuid see ei välista võimalust, et kohustatud vanema juures viibimise aeg on mõjuv

põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks, seda mh juhul, kui kohustatud vanema

juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p

15.5).

Siinsel juhul väitis hageja, et laps viibib kostjaga üle nädala laupäeval kella 12-st kuni

pühapäeval kella 18-ni, s.o korraga 30 tundi ning kuus kokku 60 tundi, mis on keskmiselt 2,5

ööpäeva kuus. Kostja ei ole väitnud, et ta suhtleks lapsega rohkem aega. Samuti ei ole pooled

esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid kostja ja lapse suhtlemise korda. Arvestades hageja

väidetud mahus suhtlemist, ei olnud maakohtul alust PKS § 101 lg 6 järgi elatist

proportsionaalselt vähendada ning ringkonnakohtu hinnangul ei anna sedavõrd väikses mahus

lapsega suhtlemine alust elatis ka PKS § 102 lg 2 alusel vähendada, sest kostja ei saa sedavõrd

lühikese koosviibimise ajal kanda lapse põhivajaduste katmiseks märkimisväärseid kulusid,

mille võrra isa kulud väheneksid, ning ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et hageja ei

suudaks oma majandusliku seisundi tõttu lisaks miinimumelatisele katta lapse toidukulusid

2,5 ööpäeva jooksul kuus.

8.5. Elatise välja mõistmata jätmiseks või vähendamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja on

teinud lapsele kulutusi.

Esmalt märgib kolleegium, et kostja ei ole toonud selgelt esile tehtud kulutuste tegemise aega

ja kulutuste suurust. Kostja esitas kohtule üksnes väite, et ta on teinud kulutusi, ning lisas

tõendina ostutšekid. Hageja tõi 17.08.2023 menetlusdokumendis vastuseks kostja esitatud

tõenditele esile, et kostja esitatud 24 ostukviitungit hõlmavad ajavahemikku 23.01.2022–

25.06.2023 (17 kuud), summaga 621,92 eurot ehk 36,58 eurot kuus. Seega ei saaks ka kostja

väidete tõendatuse korral järeldada, et kostja täitis enne hagi esitamist nõutavas ulatuses oma

lapse ülalpidamiskohustust.

Edasi ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis tõendid

tähelepanuta. Maakohus võttis seisukoha kostja esitatud lapsele tehtud kulutuste kohta

esitatud tõendite kohta ning leidis, et kulud ei ole tõendatud. Ühtlasi leidis maakohus, et

olukorras, kus vanematel ei olnud kokkulepet kulude vahetu kandmise kohta, tuli kostjal

maksta lapse ülalpidamiseks elatist, mitte teha lapsele vahetult kulutusi. Seega põhjendas

maakohus, miks ei saaks kohus kostja väidetud kulusid arvestada.

9. Maakohus järeldas õigesti, et kostja peab tasuma lapsele elatist ka aasta eest enne

hagiavalduse esitamist, kuid maakohus eksis tagasiulatuva elatise suuruse arvutamisel.

9.1. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik, sh laps nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Vanemalt tagasiulatuvalt

elatist välja mõistes tuleb arvestada, et erisätete puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt

välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ka ajavahemikul aasta

enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse lapse toonaste vajaduste järgi PKS

§ 99 mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 tähenduses. Enne

hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest lapse õigust

nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist, kuid tagasiulatuvalt välja

2-23-8037

mõistetava elatise suuruse määramisel tuleb lisaks arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude

rahuldamine koormab vanemat ebamõistlikult, kui laps ei ole varem kordagi ülalpidamist

nõudnud. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt

raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii lapse

toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (RKTKo 27.10.2021,

2-19-18082, p 13).

9.2. Siinses asjas soovis hageja saada ka aasta eest enne hagi esitamist miinimumelatist. Seega

ei pidanud hageja tõendama ka sel perioodil lapse vajaduste katmiseks tehtavate kulutuste

suurust ning juhul, kui lapse vajadused sai sel ajavahemikul katta väiksemate kulutustega, tuli

kostjal maakohtu menetluses esitada vastav vastuväide ning tõendada lapse väiksemate

tegelike kulutuste suurus. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seda teinud. Seetõttu

ei ole tähtsust kostja apellatsioonkaebuse väitel selle kohta, et lapse kulutused võisid sel

ajavahemikul olla väiksemad. Maakohus lähtus õigesti sellest, et lapsel on õigus saada ka

aasta eest enne hagi esitamist elatist, mis vastab toona kehtinud ja toonastele asjaoludele

vastavale elatise miinimummäärale.

9.3. Õige on ka maakohtu järeldus, et arvestades kostja vastuväiteid, ei olnud kostja maakohtu

menetluses esile toonud ja tõendanud asjaolusid, mis oleksid andnud alust järeldada, et

tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Kostja ei ole

toonud esile ega tõendanud, et ta ei oleks saanud toona miinimumelatise maksmiseks

vajalikus ulatuses sissetulekut teenida. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et kostja ei

suudaks täna teenida sissetulekut, mille arvel tasuda toonast elatise võlga, kasvõi

osamaksetena.

9.4. Ka see, et kostja tegi väidetavalt enne hagi esitamist kulutusi lapse riietele, toidule ja

meelelahutusele, ei anna alust vähendada tehtud kulude võrra tagasiulatuva elatise suurust,

sest kostja ei ole tõendanud, et vanematel oli kokkulepe, et kostja teeb vahetult kulutusi.

Kostja on seda menetluses küll väitnud, kuid ei ole esitanud selle kinnituseks ühtki tõendit.

9.5. Maakohus eksis siiski tagasiulatuva elatise suuruse määramisel.

Maakohus eksis 2023. a jaanuari eest makstava miinimumelatise suuruse arvutamisel ning

võttis sel kuul arvesse vale suurusega lapsetoetuse. Lapsetoetuse suurus on sätestatud PHS §

17 lg-s 3. Enne 31.01.2023 kehtinud redaktsioonis oli esimese lapse lapsetoetus 60 eurot.

01.02.2023 jõustus uus redaktsioon, mille kohaselt on lapsetoetus 80 eurot, seejuures nägi

perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse § 4 lg 2

ette, et sätet rakendatakse tagasiulatuvalt 2023. aasta 1. jaanuarist. Seega maksti esimesele

lapsele juba alates 01.01.2023 suuremat lapsetoetust, mistõttu saab lugeda, et

miinimumelatise suurus muutus juba alates 01.01.2023 ning 2023. a jaanuari eest oli

miinimumelatise suurus 215,64 eurot, mitte 225,64 eurot. Seejuures ei ole õige ka

apellatsioonkaebuses märgitud elatise suurus 215,84 eurot, sest selle kohta esitatud

arvutuskäik viib siiski tulemusele 215,64 eurot.

Lisaks mõistis maakohus tagasiulatuva elatisena ekslikult välja ka 2023. a juuni ühe päeva

elatise 8,68 eurot. Arvestades seda, et PKS § 100 lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu

eest ette ning maakohus mõistis edasiulatuvalt 2023. a juuni eest kostjalt hageja kasuks välja

miinimumelatise, oli sellega hõlmatud juba kogu juunikuu.

2-23-8037

Ülaltoodut arvestades oli kostja kohustatud maksma oma lapsele aasta eest enne hagi

esitamist elatist kokku 2747,06 eurot ning ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu

otsust.

10. Viimaks märgib kolleegium, et maakohtu otsus ei ole selge ja täidetav kohtuotsuse

resolutsiooni p 6 osas, mistõttu ringkonnakohus muudab seda.

Maakohus märkis otsuse resolutsiooni p-s 6, et juhul, kui kostja on kohtumenetluse ajal

maksnud lapsele elatist, kuuluvad väljamõistetud summad elatisega tasaarvestamisele. Sellise

tasaarvestamise võimalust ei näe seadus ette. Samuti ei saa kohtutäitur, tulenevalt

täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest, tuvastada ise tasutud elatise suurust ning selle

võrra täitemenetluses sissenõutava elatise suurust vähendada. Selleks, et kohtulahendi

täitmisel saaks kohtutäitur arvestada juba tasutud elatist, tuvastab ringkonnakohus ise kostja

tasutud elatise suuruse ning märgib selle vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni.

Kostja pangakonto väljavõte (dtl 214) kinnitab, et kostja tasus hageja pangakontole

19.01.2024 elatist 1600 eurot ning alates 02.02.2024 kuni 01.03.2025 on kostja tasunud iga

kuu samale pangakontole elatist 200 eurot kuus. Kostja selgituse kohaselt tasus ta 1600 eurot

alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud elatise katteks. Seega on kostja tasunud

ajavahemikul 02.06.2023–01.03.2025 lapse pangakontole kokku 4400 eurot. Nimetatud

ulatuses tuleb lugeda kostja ülalpidamiskohustus kohtuotsuse tegemise aja seisuga täidetuks.

11. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning

muudab osaliselt maakohtu otsust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, aga ka seda, et TsMS § 164 lg 1 järgi

kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise, jätab kolleegium

apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning ei muuda TsMS § 164 lg 1 järgi

maakohtu menetluskulude jaotust.

(allkirjastatud digitaalselt)