2-23-13924/52 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Nele Seping

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.03.2025, Paide

Tsiviilasja number

2-23-13924

Tsiviilasi

Järva Elamumaa OÜ hagi HYDROPARTS OÜ vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

41 463,23 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Järva Elamumaa OÜ (registrikood 11422537),

lepinguline esindaja vandeadvokaat LL

Kostja: HYDROPARTS OÜ (registrikood 12423697),

lepinguline esindaja GG

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses peale korraldava kohtuistungi toimumist

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus Järva Elamumaa OÜ hagis HYDROPARTS OÜ vastu osaliselt põhinõude

249,33 euro osas ja sissenõutavaks muutunud viivise 3,49 euro osas seoses Järva Elamumaa OÜ

nõudest loobumisega.

2. Rahuldada hagi.

3. Välja mõista HYDROPARTS OÜ-lt Järva Elamumaa OÜ kasuks võlgnevus 34 158,67 eurot ja

viivis 478,22 eurot.

4. Välja mõista HYDROPARTS OÜ-lt Järva Elamumaa OÜ kasuks kahju 262,55 eurot.

5. Välja mõista HYDROPARTS OÜ-lt Järva Elamumaa OÜ kasuks viivised 0,05% päevas alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude 34 158,67 eurot rahuldamiseni.

6. Välja mõista HYDROPARTS OÜ-lt Järva Elamumaa OÜ kasuks viivised võlaõigusseadus §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse tegemisest nõude 262,55 eurot

rahuldamiseni.

Menetluskulude jaotus

7. Jätta menetluskulud HYDROPARTS OÜ kanda.

Menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult

teatavaks tegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

1. Järva Elamumaa OÜ (hageja) esitas 02.10.2023 kohtule hagi HYDROPARTS OÜ (kostja),

milles palus kostjalt välja mõista:

1.1.

põhivõla 34 408 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 481,71 eurot;

1.2.

kahju 262,55 eurot;

1.3.

viivised alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude 34 408 eurot

rahuldamiseni määras 0,05 % päevas;

1.4.

viivised alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni kahju hüvitamise nõude

262,55 eurot rahuldamiseni VÕS §§ 94 ja 113 lg-s 1 sätestatud määras:

1.5.

Menetluskulud ja viivised menetluskuludelt.

2. 17.11.2023 esitas hageja täpsustatud nõude, mille kohaselt palub kostjalt välja mõista:

2.1.

põhivõla 34 158, 67 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 478,22 eurot;

2.2.

kahju 262,55 eurot;

2.3.

viivised alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni põhinõude 34 158,67 eurot

rahuldamiseni määras 0,05 % päevas;

2.4.

viivised alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 alusel kuni kahju hüvitamise nõude

262,55 eurot rahuldamiseni VÕS §§ 94 ja 113 lg-s 1 sätestatud määras:

2.5.

Menetluskulud ja viivised menetluskuludelt.

3. 09.04.2024 korraldaval kohtuistungil loobus hageja osaliselt põhinõudest 249,33 euro osas ja

sissenõutavaks muutunud viivisest 3,49 euro osas.

4. Kostja osanikud on võrdsetes osades hageja ja AK. Kostja äritegevuse käivitamiseks andis

hageja kostjale laenu:

4.1.

02.05.2013 sõlmitud laenulepingu x alusel 63 430 eurot (ülekanded tehtud perioodil

02.05.2013-12.12.2013), intress 0% ja tagasimaksetähtaeg 31.05.2014. Laen on tagastatud;

4.2.

15.09.2014 laenulepingu nr w alusel tähtajatult 19 400 eurot (ülekanne tehtud

16.09.2014), intress 0%;

4.3.

16.06.2015 laenulepingu nr b alusel tähtajatult 18 000 eurot (ülekanne tehtud 16.06-

17.06.2015), intress 0%.

5. Pooltel oli suuline kokkulepe, et kostja tagastab kogu laenu 31.12.2022. Kostja on tagastanud

hagejale laenulepingu nr w alusel 1552 eurot, mille kohta hageja esitas kostjale 31.12.2022 arve

18309 ja 129,33 eurot, mille kohta hageja esitas kostjale 14.02.2023 arve 18312. Arvel kajastatud

intress on arvestatud põhivõla katteks. Laenulepingu nr b alusel on kostja tagastanud 1440 eurot,

mille kohta hageja esitas kostjale 31.12.2022 arve ja 120 eurot, mille kohta hageja esitas kostjale

14.02.2023 arve 18312. Arvel kajastatud intress on arvestatud põhivõla katteks. Tasumata on 34

158,67 eurot.

6. 14.02.2023 edastas hageja kostjale laenulepingute ülesütlemise teatise. 09.08.2023 edastas

hageja kostjale nõudekirja, kus andis täiendava tähtaja laenu tagastamiseks hiljemalt 04.09.2023.

Laenu ei ole tagastatud. Alates 05.09.2023 lisandub võlgnevusele viivis, mis seisuga 02.10.2023

on 478,22 eurot.

7. Kostjal on kohustus ka tasuda kohtuvälised õigusabikulud 262,55 eurot.

8. Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et kostja on olnud kogu aeg teadlik laenude

andmisest ja sellega nõus. Vastavad kokkulepped on sõlmitud SA ja AK vahel. Kui väidetavalt ei

tohtinud neid laenulepinguid sõlmida, jääb selgusetuks, miks kostja või AK ei ole juba 2013.,

2014. ja 2015. aastal, mil laenulepingud sõlmiti ja kostjale laenud välja maksti, nendele

argumentidele tuginedes vastu vaielnud. Kostja ega AK pole kunagi väitnud, et kostja või tema

kui osanik polnud laenu saamisega nõus või et kostja ei vajanud laenu. Samuti ei ole kostja laenu

tagastanud, isegi kui väidetavalt toimus põhjendamatu makse tema arvelduskontole. Vastupidi,

kostja võttis laenuraha vastu ja kasutas seda aktiivselt oma majandustegevuses. Isegi kui

laenulepingud osutuksid tühisteks, tuleks laenud tagastada alusetu rikastumise alusel.

9. Kostja on 19.02.2013 asutatud äriühing, mis vajas oma tegevuse alustamiseks rahalisi

vahendeid. Äriühingu 50% osanikuks on alates selle asutamisest olnud AK ja teiseks 50%

osanikuks oli ajavahemikus 19.02.2013 - 07.06.2018 J OÜ. J OÜ kuulus 24.03.2016 - 20.02.2019

hagejale, s.t tegemist oli 100% hagejale kuulunud äriühinguga, mis võõrandas oma 50% osaluse

kostjas hagejale 07.06.2018. J OÜ juhatuse liikmeks on ajavahemikus 06.10.2008 - 15.03.2019

olnud SA. Seega said kostja osanikena omavahel laenu andmises ajavahemikus 2013 - 2015

kokku leppida vastavalt 50% osaniku juhatuse liige SA ja 50% omanik AK, kes vastavad

kokkulepped ka sõlmisid. Ilma hageja poolt kostjale laenu andmist ei oleks olnud võimalik kostja

äritegevust käivitada. Kostjal endal puudusid rahalised vahendid. Hageja on andnud laenud 0%

intressiga ehk hageja eesmärk ei ole olnud tulu teenimine. Usutav ei ole, et AK, kes oli ka kostja

juhatuse liige 19.02.2013-13.09.2013, ei saanud aru, et kostja arveldusarvele on ilmunud rahalisi

vahendeid 63 430 eurot ilma igasuguse aluseta. Kui laenulepinguid ei oleks, siis ei oleks laene ka

hagejale tagastatud osaliselt ja neid kajastatud majandusaasta aruannetes. Lisaks korraldas kostja

igapäevast majandustegevus algselt AK ja hiljem IK ehk teisel juhatuse liikmel on kogu aeg

olnud teada laenukohustused ja laenude osaline tagasimaksmine. Peale seda kui hageja oli teinud

kostjale 2013 laenu väljamakseid on kostja arvelduskontolt tehtud omakorda makseid

Osaühingule E T.E (E), mille juhatuse liikmeteks ja omanikeks on IK (kostja juhatuse liige) ja

AK (kostja 50% osanik). Hageja on 02.05.2013 andnud kostjale laenu 6300 eurot, kostja on

samal päeval tasunud E 8000 eurot. Hageja on 14.05.2013 andnud kostjale laenu 25 000 eurot,

kostja on samal tasunud E 35 423,81 eurot. Selgelt on näha, et laenuraha eest on tehtud makseid

E, mille juhatuse liige ja 50% osanik AK ise on. Makseid tehti sellepärast, et kostja asus ostma

oma äritegevuse alustamiseks vajalikke materjale, kaupu jmt Eilt.

10. Kostja käsitlused 07.06.2018 notari tehingu ja lepingu osas on kunstlikult otsitud. Osaühingu

osa ostu-müügi tehingu puhul ei küsi notar kinnitusi selle kohta, kas äriühingul on

raamatupidamises kohustusi või mitte, mida kinnitab ka notaribüroo oma 15.05.2024 vastuses.

11. Kostja laenukohustusi hageja ees on kogu aeg kajastatud kostja majandusaasta aruannetes.

2014, 2016, 2017, 2020 kostja majandusaasta aruande on allkirjastanud mõlemad kostja juhatuse

liikmed SA ja IK. IK ei oleks allkirjastanud majandusaasta aruandeid, kui ta oleks olnud

seisukohal, et kostjal puuduvad kohustused hageja ees.

12. Kostja seisukohad seoses sularahakassa asukoha ja kassa dokumentidega ei ole käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohased. Kostja esitatud käsitlus sularahakassast ei vasta

tegelikkusele, kuna sularahakassa ei ole hageja juhatuse liikme käes. Hageja märgib, et

kassaraamat ja sularahakassa on kaks erinevat asja. Hageja juhatuse liikme käes on vaid osa

raamatupidamisdokumentidest, mis on seotud sularahas tehtud tehingutega, kuid need ei oma

antud tsiviilvaidluses olulist tähtsust. Äriühingu juhatuse liikme poolt äriühingu

raamatupidamisdokumentide hoidmine ei ole käsitletav dokumentide omastamisena.

13. Kostja ei ole ka selgitanud, kuidas väidetav laenu tagasimaksmine sularahakassa arvelt

toimus. Väide on ka eluliselt ebausutav. Sularahakassast ei saa raha välja võtta, ilma, et tekiks

kassas puudujääk, mis peaks kajastuma raamatupidamises ja majandusaasta aruannetes. Samuti ei

ole kostja põhjendanud, kuidas saab kostja väite kontekstis olla SA poolt väidetavalt

sularahakassast raha võtmine omistatav menetluses hagejaks olevale Järva Elamumaa OÜ-le.

Tegemist on kahe erineva isikuga, ning SA on ka kostja enda juhatuse liige. Kostja ei ole esitanud

ka ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et 30.06.2017 seisuga oli sularahakassa jääk 18 000 eurot.

30.06.2018 bilansist nähtuvalt oli algsaldoks 1986,35 eurot, mis on täpselt sama summa, mis

kajastub 31.12.2017 majandusaasta aruandes, millest 780,04 eurot moodustas sularahakassa jääk

ja 1206,31 eurot arvelduskontol olev raha. Perioodi lõpuks ehk 30.06.2018 seisuga oli

sularahakassa jääk 569,90 eurot.

14. TsÜS § 89 lg 1 mõttes ei saa olla näilik laenulepingu sõlmimine olukorras, kus laenulepingud

on reaalselt sõlmitud ja nende alusel laenud välja makstud ning ka laene tagasi makstud. Kostja

väidab, et laenuleping nr b on näilik kuna hageja andis kostjale 16.06.2015 laenu 15 000 eurot ja

samal päeval on tasutud kostja arvelduskontolt J OÜ-le 15 314, 94 eurot. Makse J OÜ-le on

tehtud reaalsete teenuste ja kaupade eest. Kuna kostja puhul on tegemist 19.02.2013 asutatud

äriühinguga, siis polnud MTÜ Y (üürileandja) nõus kostjale otse ruume rendile andma, sest ei

pidanud kostjat, kui alles tegevust alustavat äriühingut, piisavalt usaldusväärseks

lepingupartneriks. Seetõttu lepiti kokku, et kostja tegevuseks vajalikud äriruumid võtab üürile J

OÜ, kes tasub üüri ja kõrvalkulusid ning esitab seejärel omakorda vastavas summas arved edasi

tasumiseks kostjale, kes äriruume tegelikult kasutama asus. 11.02.2013 sõlmisid üürileandja ja J

OÜ x aadressil x asuva kaupluse ruumide üürilepingu tähtajaga kuni 01.03.2018. See on äripind,

millel kostja on alates asutamisest kogu aeg tegutsenud ja tegutseb. Üürileping lõppes 01.03.2017

ja kuna kumbki pool ei teatanud soovist lepingut lõpetada, muutus leping tähtajatuks. 19.06.2018

sõlmiti kolmepoolne leping, millega senine üürileping läks üle kostjale. Ajavahemikus 2013 –

2018 tasus kostja üüri (arvetel nimetatud rent aga see ei muuda asja sisu) ja kõrvalkulude arveid

äriruumide kasutamise eest J OÜ-le, kes omakorda maksis üürilepingu alusel üürileandjale

samad summad edasi. Lisaks ostis kostja J OÜ-lt kaupa ja kostjal oli J OÜ ees laenukohustus 10

000 euro, mille J andis 23.08.2013. Üüri ja rendimaksed kajastuvad ka kostja majandusaasta

aruannetes.

15. Ebaõige on ka kostja väide 16.09.2014 J OÜ-le tehtud 19 400 euro makse osas. Laenuleping

nr w polnud näilik ja kõnealuse maksega tasuti maksmata arveid. Kahjuks on jäänud

maksekorralduse selgitusse lisamata viited konkreetsetele arve numbritele, mistõttu on enam kui

10 aastat hiljem vaga keeruline välja otsida igat üksikut arvet, mis selle maksega tasutud sai.

Kostjal oli 21.07.2014 seisuga J OÜ ees ca 30 000 euro eest tasumata arveid.

Kostja vastuväited

16. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

17. Kostjal puuduvad laenukohustused hageja ees ning pooltel puudus suuline kokkulepe laenude

tagastamise osas hiljemalt 31.12.2022. 07.06.2018 notar Lee Mõttus juures sõlmisid J (müüja) ja

hageja, kellede esindaja oli SA, kostja osa müügilepingu, mille punktides 1.4.5 ja 1.4.6 kinnitas

müüja, et kostja aruanded on koostatud lähtudes raamatupidamisseadusest ning heast

raamatupidamistavast. Hagejale esitatud kostja dokumentatsioon kajastab kõiki kostja varasid ja

kohustusi ning kostjal ei ole kohustusi, kostja poolt ei ole antud garantiisid ning tagatisi ning

kostja varal ei ole kolmandate isikute ees koormatisi ega muid piiranguid, mis ei ole hagejale

esitatud dokumentides kajastatud.

18. Kostja juhatuse liikmel SAil puudus osanike nõusolek hagis märgitud laenulepingute

sõlmimiseks hagejaga, keda esindas samuti SA. Kostja asutajad 19.02.2013 olid AK ja J OÜ

(registrikood x), mille juhatuse liikmena tegutses SA. Kostja juhatuse liikmed olid alates

19.02.2013 AK ja SA. IK sai kostja juhatuse liikmeks AK asemel alles 13.09.2013, siis kui kostja

äritegevus oli juba käimas. Kostja osanike ees on alates 13.09.2013 aruandmise kohustusega

isikuteks juhatuse liikmed SA ja IK. Hagis märgitud laenulepingute sõlmimise ajal olid kostja

osanikud 50% ulatuses AK ja 50% ulatuses CTC R OÜ (registrikood x/ kustutatud 11.10.2022,

endise nimega J OÜ) ning juhatuse liikmeteks olid SA ja IK. Kostja juhatuse liige SA ei ole

kostja osanikelt kunagi saanud luba sõlmida laenulepinguid endaga seotud äriühinguga ehk

hagejaga.

19. SA kostja juhatuse liikmena on õigusvastaselt teostanud laenude tagasimakseid kuni

06.09.2023. SA on tasunud 31.12.2022 esitatud arve 4328,54 eurot ja arve 18312 313,33 eurot.

Lisaks perioodil 15.02.2023-06.09.2023 tasus kostja hagejale: 15.02.2023 2000 eurot, 03.05.2023

1000 eurot, 06.06.2023 2500 eurot, 03.08.2023 250 eurot, 04.08.20223 250 eurot, 06.09.2023 500

eurot. Lisaks korraldas SA hageja juhatuse liikmena perioodil 2013-30.06.2018 kostja

raamatupidamist, ning võttis enda valdusesse koos dokumentidega kostja sularahakassa 19 995,30

eurot. Seega on laenusumma tagastatud.

20. Kostja on ka seisukohal, et laenulepingud w ja b on näilikud. Lepingute alusel kostja ei ole

tegelikult laenu saanud ja nende lepingute alusel teostas kostja juhatuse liige SA, kes on ühtlasi

ka hageja juhatuse liige, näilikud tehingud endaga seotud äriühinguga J OÜ, kuhu ta need

summad edasi kandis. Laenulepingute sõlmimise eesmärgiks ei olnud anda laenu kostjale, vaid

hageja soovis kostjat kasutada vahelülina rahade ülekandmisel endaga seotud äriühingule J OÜ.

21. Hageja väide, et 16.09.2014 kostja arvelduskontolt J OÜ arvelduskontole tehtud makse 19

400 eurot on tehtud J OÜ esitatud arvete tasumiseks on paljasõnaline ja tõendamata ning tuleb

jätta tähelepanuta. Hageja ja J OÜ vahel ei ole kunagi sõlmitud üürilepingut x aadressil x asuva

kaupluse ruumide üürimiseks.

22. Kostja ei vajanud 2014 ja 2015 hagejalt laenu. Kostjal oli endal piisavalt käibevahendeid.

Kohtuotsuse põhjendused

23. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 442 lg 5 esimese lause kohaselt kohus muuhulgas

lahendab otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused.

23.1.

09.04.2024 korraldaval kohtuistungil loobus hageja osaliselt põhinõudest 249,33 euro osas

ja sissenõutavaks muutunud viivisest 3,49 euro osas (dtl 378-379). Riigikohus on leidnud, et

kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine

TsMS § 429 lg 1 alusel määrusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus

lõpetada (RKTKo 06.10.2010, nr 3-2-1-73-10, p 19, RKTKo 23.10.2013, nr 3-2-1-96-13, p

12). Maakohus peab nõude vähendamisele menetluslikult reageerima (RKTKo 11.06.2014, nr

3-2-1-40-14, p 18). Ka siis, kui tegemist on nõude vähendamisega, peab maakohus tegema

määruse kas hagist osalise loobumise või selle osaliselt tagasivõtmise kohta (RKTKm

26.03.2014, nr 3-2-1-3-14, p 11). Käesolevas osas on kohtul võimalik võtta seisukoht nõuetest

loobumise osas kohtulahendis, sest kostja loobumisele vastu ei vaielnud.

23.2.

TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist

loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega,

millega ühtlasi lõpetab asja menetluse.

23.3.

Kuna hageja on osaliselt nõudes loobunud, siis lõpetab kohus menetlus hageja hagis kostja

vastu osaliselt põhinõude 249,33 euro osas ja sissenõutavaks muutunud viivise 3,49 euro osas.

23.4.

TsMS § 432 sätestab, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse

hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on

lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad

materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega,

kui seadusest ei tulene teisiti.

24. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse, kostja vastuse ja hageja ning kostja täiendavad

seisukohad, ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

25. Kohus on tuvastanud, et:

25.1.

Kostja juhatuse liikmed on alates 19.02.2013 SA ja alates 13.09.2013 IK. Kostja osanikud

olid perioodil 19.02.2013-07.06.2018 J OÜ (registrikood x, registrist kustutatud 11.10.2022

(dtl 226-232)) ja AK (dtl 234).

25.2.

J OÜ (C juhatuse liikmed oli SA (06.10.2008-15.03.2019) ja 06.10.2008-31.03.2016 RA

(06.10.2008-31.03.2016) ja osanik (23.12.2011-24.03.2016) ning hageja (24.03.2016-

20.02.2019) (dtl 227).

25.3.

Hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2013 laenulepingu nr x, mille alusel hageja andis kostjale

laenu 60 000 eurot, intress 0%, tähtaeg 31.05.2014 (dtl 11). Laenusumma 63 430 eurot üle

kantud ajavahemikus 02.05.2013 - 12.12.2013 (dtl 14-15). Laen on tagasi makstud (dtl 3, p 6,

dtl 208-209, p 10-12).

25.4.

Hageja ja kostja sõlmisid 15.09.2014 tähtajatu laenulepingu nr w, millega hageja andis

kostjale laenu 19 400 eurot, intress 0% (dtl 12). Laenusumma üle kantud 16.09.2014 (dtl 17).

25.5.

Hageja ja kostja sõlmisid 16.06.2015 tähtajatu laenulepingu nr b, millega hageja andis

kostjale laenu 18 000 eurot, intress 0% (dtl 13). Laenusumma üle kantud 16.06.2015 ja

17.06.2015 (dtl 19).

25.6.

Laenulepingud allkirjastas äriühingute esindajana SA.

25.7.

14.02.2023 edastas hageja kostjale e-kirja laenulepingute w ja b ülesütlemiseks hiljemalt

15.03.2023 (dtl 24).

25.8.

09.08.2023 esitas hageja kostjale nõudekirja, milles andis täiendava tähtaja

laenulepingutest w ja b tulenevate kohustuste täitmiseks hiljemalt 04.09.2023 (dtl 21-23).

26. Hageja nõue on kvalifitseeritav laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudena VÕS §

396 lg 1 ja § 108 lg 1 mõttes. VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. Riigikohtu praktikas on leitud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis

tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo 27.03.2008, nr 3-2-1-11-

08, p 11).

27. Käesolevalt on hageja tõendanud kostjale raha ülekandmise (dtl 17 ja 19), seega tuleb kostjal

tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kostja ei vaidle, et laenusummad on hagejale

üle kantud (dtl 379, 00:08:20)

28. Kostja on seisukohal, et kostja juhatuse liikmel SAil puudus osanike nõusolek endaga seotud

äriühinguga ehk hagejaga laenulepingu sõlmimiseks.

28.1.

Puudub vaidlus, et laenulepingud nr w ja b on allkirjastatud SA poolt, kes on hageja ainus

juhatuse liige kui ka kostja juhatuse liige. Puudub vaidlus, et SA oli ka kostja osaniku J OÜ

juhatuse liige laenulepingute sõlmimise ajal.

28.2.

Osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehingu tegemist reguleerib äriseadustik (ÄS) § 181 lg

3, mille kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei

nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu

igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Kohtupraktikas on leitud,

et viidatud normi kohaldamisel saab juhatuse liikmega samaväärsena käsitleda tema või

abikaasa täieliku kontrolli all olevat äriühingut (RKTKo 22.11.2019, nr 2-17-1725, p 15.1;

RKTKo 26.04.2017, nr 3-2-1-26-17, p 10). Täieliku kontrolli või samaväärse majandusliku

huvi tingimus on täidetud eelkõige juhul, kui asjaomane juhatuse liige on teise äriühingu

vähemalt 51% osanik või aktsionär või ainus juhatuse liige. Kuna SA on hageja ainuke

juhatuse liige, siis on kohtu hinnangul käesoleval juhul kohaldatav ÄS § 181 lg 3.

28.3.

ÄS § 181 lg-ga 3 seonduva kohtupraktika kohaselt (vt RTKTKo 26.04.2017, nr 3-2-1-26-

17, p-d 9-14) piirab see norm juhatuse liikme esindusõigust eesmärgiga vältida tehingu

tegemisel tekkida võivat huvide konflikti, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida

soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Tegemist on lojaalsuskohustusest

tuleneva juhatuse liikme esindusõiguse piiranguga, mille kohaselt võib juhatuse liige teha

iseendaga tehingu üksnes juhul, kui tehingu tegemiseks on andnud nõusoleku kõrgemalseisev

organ (osanikud või nõukogu). Kui sellist nõusolekut ei ole, siis on tehing tühine (ÄS § 181 lg

3). Erandina ei ole osanike nõustumust juhatuse liikmega tehingu tegemiseks vaja juhul, kui

tehing tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel

(ÄS § 181 lg 3 teine lause). Ehk selleks, et tehing kehtiks osanike nõusolekuta (heakskiiduta),

peavad olema täidetud ÄS § 181 lg 3 teises lauses sätestatud tingimused: tehing ei tohi

väljuda osaühingu igapäevasest majandustegevusest ja peab olema tehtud turutingimustel.

Seega tuleb käesolevalt hinnata, kas tehingu tegemiseks oli ÄS § 181 lg 3 järgi vajalik

osanike nõusolek. Hindamaks seda, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses või

seda ületades ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes, saab mh arvestada kõnealuse tehingu iseloomu

ja mahtu (RKTKo 13.04.2016, nr 3-2-1-9-16, p 36). Hindamaks seda, kas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 131 lg 1 järgi võib laenulepingu sõlmimine olla kostja jaoks kahjulik

tehing, tuleb võrrelda seda, kas laenuleping vastab selle sõlmimise ajal kehtinud

turutingimustele. Juhatuse liikme kui osaühingu esindaja kohustuste rikkumist hinnates tuleb

sellises olukorras lähtuda ärilise kaalutluse reeglist (RKTKo 24.11.2015, nr 3-2-1-129-15, p

17).

28.4.

Kohtule tõendina esitatud laenulepingutest (dtl 12-13) nähtub, et hageja on andnud

kostjale laenu tähtajatult ja intressita, ning laenulepingul puudusid tagatised. Seega on

laenulepingud eelduslikult sõlmitud kostja jaoks turutingimustest soodsamatel tingimustel.

Kohus leiab, et käesolevalt ei olnud laenulepingute sõlmimine selline tehing, mille tegemiseks

oleks juhatuse liige pidanud saama osanike nõusoleku. Kuna kohus tuvastab, et

laenulepingute sõlmimiseks ei pidanud saama osanike nõusolekut, siis puudub vajadus

hinnata, kas selline nõusolek oli olemas. Kohus jätab seega andmata hinnangu nimetatu osas

esitatud väidetele ja viidatud tõenditele (dtl 210-213, p 23-45).

29. Laenulepingutega ning maksekorraldustega on tõendatud laenulepingute sõlmimine ja raha

üle kandmine. Kostja ei ole vaidlustanud raha ülekandmist. Asjas ei ole vaidlust, et laenulepingud

oli tähtajatud. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib

laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui

laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

VÕS § 195 lg 5 sätestab, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama lepingu

alusel saadu. Hageja esitas kostjale laenulepingute ülesütlemise teate 14.02.2023, määrates laenu

tagastamise tähtpäevaks 15.03.2023 (dtl 24). Kostja ei ole vaidlustanud, et kostja ei ole

laenulepingu ülesütlemisavalduse kätte saanud. Tulenevalt VÕS § 195 lg 5 lõppes leping

14.04.2023. Hageja on VÕS § 114 kohaselt andnud kostjale ka täiendava tähtaja kohustuse

täitmiseks kuni 04.09.2023, kostja ei ole laenu tagastanud. Seega hageja nõue on muutunud

sissenõutavaks ning VÕS § 101 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel hagejal on õigus nõuda kostjalt rahalise

kohustuse täitmist. Kostja vastuväiteid, mida kohus analüüsib otsuses edaspidi, ei välista hagi

rahuldamist.

30. Kostja on seisukohal, et kostjal puudusid hageja ees kohustused vähemalt seisuga 07.06.2018.

07.06.2018 sõlmisid J OÜ (müüja) ja hageja (ostja) notariaalse osaühingu osa müügilepingu (dtl

131-135), mille esemeks oli müüjale kuuluv kostja osa nimiväärtusega 1250 eurot, mis

moodustab 50% osaühingu kapitalist. Lepingu punktis 1.4.6. (dtl 132) kinnitab müüja, et ostjale

esitatud OÜ dokumentatsioon kajastab kõiki OÜ varasid ja kohustusi ning OÜ-l ei ole kohustusi,

OÜ poolt ei ole antud garantiisid ning tagatisi ning OÜ varal ei ole kolmandate isikute ees

koormatisi ega muid piiranguid, mis ei ole ostjale esitatud dokumentides kajastatud. Seega kuna J

on kinnitanud, et OÜ-l puuduvad kohustused, siis ei saa olla kostjal hageja ees laenukohustusi.

Hageja on seisukohal, et kostja väited on ebaõiged ja kunstlikult välja mõeldud. Osaühingu osa

ostu-müügilepingu puhul ei nõua notar kinnitust selle kohta, kas äriühingul on raamatupidamises

kohustusi või mitte.

30.1.

Riigikohus on märkinud, et osaluse müümisel ei saa müügiesemeks olevat osalust

üldjuhul samastada äriühingu majandatava ettevõttega, st omistada müüdavale osalusele

lepingutingimustele vastavust hinnates äriühingu ettevõtte omadusi. Seega ei saa osaluse

müümisel üldjuhul hinnata müüdud osa lepingutingimustele mittevastavuse raames ka

äriühingu majanduslikku seisundit. Teisiti on aga olukord enamusosaluse müümisel, millega

kaasneb kontroll äriühingu majandustegevuse üle. Kui osalust võõrandades võõrandatakse ka

äriühingu ettevõtet kui majandusüksust, mille kaudu äriühing tegutseb, saab ettevõtte

omadused lugeda müüdava osaluse omadusteks ja hinnata neid osa lepingutingimustele

mittevastavuse hindamisel (vt RKTKo 28.03.2012, nr 3-2-1-17-12, p 14; RKTKo 18.06.2014,

nr 3-2-1-56-14, p 11). See tähendab, et äriühingu majandustegevuse seisundit ei hinnata

müüdava osaluse kontekstis, välja arvatud juhul, kui tegemist on enamusosaluse müügiga,

millega käesoleval juhul ei olnud tegu. Kui müüja kinnitab, et äriühingul puuduvad

kohustused, ei saa seda kinnitust tõlgendada automaatselt kui tõendit kohustuste puudumise

kohta. Seega kohtu hinnangul ei tõenda notariaalse lepingu punkt 1.4.6. asjaolu, et kostjal

puudusid igasugused kohustused seisuga 07.06.2018. Nimetatut kinnitab ka notari juristi

15.05.2024 e-kiri, kus jurist selgitab: „lepingus märgitud kinnitus on meil tavapäraselt

lepingutes sees, et ei tekiks hiljem ostjal pretensioone, et ta ei olnud OÜ osa ostes teadlik OÜ

majanduslikust seisust ja ta ei soovigi sellises äriühingus osanik olla. OÜ osa müügilepingu

sõlmimisel küsime ostjalt alati üle, et kas ta on kõigi teda huvitavate OÜ dokumentidega

tutvunud ja samuti OÜ majandusliku seisuga tutvunud ja ta soovib OÜ osa omandada sellises

majandusseisus olevas äriühingus. Müüja kinnituse puhul on peetud silmas, et müüja on

esitanud eelnevalt ostjale tutvumiseks OÜ dokumentatsiooni, sh raamatupidamise aruanded,

et ostjal oleks ülevaade ja ostja oleks teadlik, et milline on OÜ majanduslik seis. Müüja on

kinnitanud, et ostjale esitatud dokumentides kajastuvad OÜ varad ja kohustused ja OÜ-l ei

ole lisaks mingeid muid kohustusi, mida ei ole ostjale esitatud dokumentides kajastatud. Kui

müüja jättis ostjale mingid dokumendid esitamata või ei teavitanud kohustusest, mis ei

kajastunud OÜ dokumentides, siis see ei tee seda kohustust olematuks ja müüja poolt

lepingus antud kinnitus ei vastanud siis tegelikule olukorrale. See kinnitus kindlasti ei

tähenda, et laenukohustused puudusid (laenukohustused oleksid pidanud kajastuma OÜ

raamatupidamise dokumentides). Lepingus on ka ostja kinnitanud, et ta on OÜ

dokumentatsiooniga tutvunud ja ta omab vastavalt dokumentidele ja müüja poolt lepingus

esitatud kinnitustele reaalset ettekujutust OÜ majanduslikust olukorrast ta soovis OÜ osa

omandada ja ta ei soovinud täiendavalt OÜ osas audiitorkontrolli.“ (dtl 474).

30.2.

Seega on asjakohatud ja tõendamata kostja väited, et seisuga 07.06.2018 puudusid kostjal

hageja ees kohustused, kuna nimetatut on väidetavalt kinnitatud 07.06.2018 notariaalses

lepingus.

30.3.

Asjaolu, et kostjal olid laenukohustused näitavad kostja majandusaasta aruanded (dtl 435-

476, 478-535) ja raamatupidamisdokumendid (dtl 142, 147, 162), kus on vastavad kohustused

kajastatud. Sealjuures 2014 (dtl 461), 2016 (dtl 434), 2017 (dtl 447), 2020 (dtl 280) kostja

majandusaasta aruande on allkirjastanud mõlemad kostja juhatuse liikmed SA ja IK. Kostja ei

ole nimetatu osas vastuväiteid esitanud. Kohus nõustub hagejaga, et usutav ei ole, et IK oleks

allkirjastanud majandusaasta aruandeid, kui ta oleks olnud seisukohal, et kostjal puudusid

kohustused hageja ees juba 07.06.2018.

31. Kostja on seisukohal, et kostjal puuduvad hageja ees kohustused, kuna SA on võtnud

laenusumma välja sularahas kostja kassast. SA võttis 02.03.2023 enda valdusesse kostja kõik

kassa dokumendid koos kassas olnud sularahaga 19 995,30 eurot (dtl 128, 409).

Hageja märgib, et SA ei ole võtnud enda kätte 02.03.2023 kostja sularahakassat 19 995,30 eurot.

Kostja ei ole tõendanud, et kostja sularahakassas oli 19 995,30 eurot. Kui ka SA oleks võtnud

kostja sularahakassa, siis SAi teod ei ole omistatavad hagejale.

31.1.

Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt oli kassas 02.03.2023 seisuga 19 995,30 eurot (dtl

128). Tõendist ei nähtu, kellele vastav kassa kuulub ja kes on tõendi koostanud. Kostja ei ole

kohtule esitanud ka usutavaid tõendeid, et tegelikkuses oli kostja kassas 19 995,30 eurot ning,

et selle on enda kätte võtnud SA. Tõendamata on ka, kuidas sularaha arvelt tagastati laene

hagejale. Sularaha enda kätte võtmist ei kinnita kostja esitatud RJ ja AJ allkirjastatud avaldus

(dtl 409). Avaldusest nähtub, et SA võttis enda kätte kassaraamatu, mitte sularahakassa. SA ei

ole eitanud, et osad raamatupidamisdokumendid, seoses sularahas tehtud tehingutega, on tema

käes (dtl 214, p 56 ja dtl 421, p 23). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et 31.12.2013 seisuga

oli kostja rahaliste vahendite jääk 645 eurot (dtl 464), 31.12.2014 seisuga 390 eurot (dtl 464),

31.12.2015 seisuga 893 eurot (dtl 363), 31.12.2016 4917 eurot (dtl 438), 31.12.2017 1986

eurot (dtl 451) ja 30.06.2018 569,90 eurot (dtl 142, 145). Kohus toetab hageja seisukohti, et

ei ole usutav, et äkitselt oli kostja sularahakassas üle 18 000 euro. Lisaks peaks selline

puudujääk kajastuma raamatupidamiseks. Vaidlust ei ole, et kostja on

raamatupidamiskohustuslane. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 punktide 1, 2 ja 3 järgi on

raamatupidamiskohustuslane muu hulgas kohustatud: 1) korraldama raamatupidamist nii, et

oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine

raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest; 2)

dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid ning 3) kirjendama algdokumentide või nende

põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid

raamatupidamisregistrites. RPS § 6 lg-s 1 antud majandustehingu mõiste kohaselt

majandustehing käesoleva seaduse tähenduses on tehing, muu toiming, seaduses sätestatud

sündmus või õigusvastane tegu, mille tagajärjel muutub raamatupidamiskohustuslase vara,

kohustiste või omakapitali koosseis. Seega peab raamatupidamine kajastama nii

sularahatehingutest laekunud summasid, kui ka vastava sularaha koguse kellelegi üleandmist.

31.2.

Tõendatud ei ole, et väidetava sularahaga on makstud laenukohustusi ja täpselt kui palju.

Kohus on ka seisukohal, et isegi kui SA võttis enda käsutusse kostja sularahakassa, siis ei ole

see omistatav hagejale. Kostjal on sellisel juhul õigus esitada nõuded kostja juhatuse liikme

SA vastu. Kohus on selgitanud nimetatut 21.08.2024 (dtl 563).

32. Kostja väide tehingu näilikkuse kohta on põhistamata. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS)

§ 89 lg 1 eeldab tehingu näilikkus tehinguosaliste kokkulepet (st ühist soovi), et nende

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta

mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kohus selgitas

oma 10.01.2025 kirjas (dtl 708), et tehingu näilikkus tähendab eelkõige, et pooled soovivad

sellega varjata mingit muud tehingut või luua ettekujutuse tehingust, kuigi neil tegelikult vastav

tahe puudub. Näiliku tehingu puhul on määrava tähtsusega poolte tahe, mistõttu tuleb tehingu

näilikkuse tuvastamisel hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tuleb

tuvastada, et tehingu kõigi poolte tegelik tahe ehk poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei oleks avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi.

Järeldust mitmepoolse tehingu näilikkuse kohta ei saa rajada vaid tehingu ühe poole tahtele.

Tehingu näilikkuse tõendamiskoormus lasub poolel, kes sellele tugineb ehk kostjal.

32.1.

Asjas ei ole tõendatud kokkulepet näiliku tehingu tegemiseks. Kostja on seisukohal, et

tehing oli näilik, kuna laenulepingute sõlmimise eesmärk oli hageja soov kanda laenud edasi

temaga seotud äriühingule J OÜ. Hageja eitab mistahes näiliku tehingu tegemise kokkuleppe

olemasolu.

32.2.

Puudub vaidlus, et laenulepingu w alusel on hageja kostjale 16.09.2014 üle kandnud 19

400 eurot ning laenulepingu nr b alusel 16.06.2015 15 000 eurot ja 17.06.2015 3000 eurot.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja 16.09.2014 kandnud J OÜ-le 19 400 eurot,

selgitusega arvete tasumine (dtl 583), 16.06.2015 15 314,94 eurot selgitusega arvete 14285,

13122, 13264, 13209, 15073, 15047, 15032 tasumine, osaline laenulepingu tagasimakse-meie

arve 00960 (dtl 585) ja 17.06.2015 3000 eurot, selgitusega laenuleping b (dtl 586). Kohus on

seisukohal, et asjaolu, et antud laenuga on täidetud kostja kohustusi ja arveid, ei tee tehingut

näilikuks. Hageja on kohtule esitanud tõendid, mille kohaselt sõlmis J OÜ Yga 11.03.2013

äriruumi üürilepingu, mille kohaselt J OÜ võttis üürile x, x asuvad kaupluse pinnad (dtl 610-

615). Nimetatud ruume asus kasutama kostja. Kostja ei ole nimetatu osas vastuväiteid

esitanud. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid, mis alusel ta vastavaid ruume kasutas. Kostja on

nimetatud ruumid üürilevõtjana üle võtnud 19.06.2018 (dtl 639). Y esitas rendiarved J OÜ-le,

kes omakorda esitas need kostjale (dtl 603-609, 618-630). Rendimaksed kajastuvad ka kostja

majandusaasta aruannetes. Lisaks müüs J OÜ kostjale kaupa (dtl 631-633), ning kostjal oli J

OÜ-le seisuga 21.07.2014 tasumata arveid 29 873,57 eurot (dtl 635). Samuti on J OÜ andnud

kostjale 23.08.2013 laenu 10 000 eurot (dtl 640). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et laen

oleks seisuga 16.06.2015 tagastatud. Kohtul puudub alus esitatud tõendites kahelda. Kostja

väited, et kostja raamatupidamises vastavad tõendid puuduvad on põhistamata. Hageja on

tõendanud ja teinud usutavaks, et tegemist oli reaalsete arvetega ja laenukohustusega, mida

kostja J OÜ-le tasus. Kostja ei ole väiteid ja tõendeid ümber lükanud. Kohus rõhutab ka, et

tulenvalt RPS § 12 lg 1 raamatupidamise algdokumente peab raamatupidamiskohustuslane

säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi

alusel raamatupidamisregistris kirjendati. Esitatud tõenditest nähtub ka, et asjaolu, et hageja

antud laenudega tasuti arveid ja sh ka IKe ja AKega seotud äriühinguga Osaühing E T.E. (dtl

236-243), on kostja majandustegevuses tavapärane. Seega on tõendamata kostja väited

tehingu näilikkuse kohta.

33. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja

kasuks välja mõistmisele laenulepingutest nr w ja b tulenev võlgnevus 34 158,67 eurot. Kostja ei

ole kohtule esitanud kohtule selgitusi, et põhivõlgnevus oleks väiksem. Kohus selgitas

10.01.2025, et kui kostja leiab, et põhivõlgnevuse summa ei ole õige, siis tuleb kostjal see välja

tuua (dtl 708). Hageja on tõendanud ja selgitanud, millised maksed on, millise laenulepingu

katteks arvestatud.

34. Juhindudes VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367 kuulub hagejalt välja

mõistmisele viivis perioodi 04.09.2023 – 02.10.2023 eest 478,22 eurot ja alates kohtuotsuse

tegemisest viivis 0,05% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Pooled on

lepingute punktides 2.2 (dtl 12 ja 13) kokku leppinud, et laenusaaja maksab viivist 0,05%

tasumata summalt.

35. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitise kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks.

Hagejal on tekkinud kahju seoses kohtueelsete õigusabikuludega 262,55 eurot.

35.1.

Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Hüvitatav kahju võib olla varaline või

mittevaraline (VÕS § 128 lg 1). Hageja nõuab kohtueelsete õigusabikulude näol varalise

kahju hüvitamist. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 2), mis

hõlmab kahju tekitamise tõttu kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulutusi, sh

mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega

seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Kohtupraktikas on leitud, et otsese varalise

kahjuna selles tähenduses on käsitatavad lepingu rikkumise tõttu kantud kohtueelsed

vajalikud ja mõistliku suurusega õigusabikulud (nt RKTKo 24.11.2021, nr 2-18-13432, p 24

ja sealsed viited). Sarnaselt on kohtueelsete õigusabikulude hüvitamine võimalik ka delikti

korral (nt RKTKo 21.04.2021, nr 2-14-6942, p 14). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel

peab kohus hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta

oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik,

peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 28.09.2020,

nr 2-16-8751, p 28).

35.2.

Hageja on esitanud kostjale 09.08.2023 nõudekirja ja kompromissettepaneku

omavaheliste erimeelsuste lahendamiseks. Kuna kõnealune nõudekiri käsitles ka muid

küsimusi, mis ei ole seotud kõnealuses tsiviilasjas vaidlusaluste laenulepingutega, siis hindab

hageja, et tema poolt nõudekirja koostamisega seoses kantud õigusabikuludest oli 2/3 seotud

laenude tagastamise nõudega. Hagejale on väljastatud osutatud õigusteenuse eest arve

summas 393,83 eurot (dtl 27-28). Arvestades, et hageja hinnangul on laenude tagasi

nõudmisega seotud ca 2/3 kõnealuse töö mahust, siis nõuab hageja enda kohtueelses

menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist summas 262,55 eurot (s.t 2/3 summast 393,83

eurot). Kostja ei ole nõudele vastuväiteid esitanud.

35.3.

Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostjale ette heidetava õigusvastase

käitumisega (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja oleks laenud tagastanud, poleks hagejal

õigusabikulu tekkinud. Kohtu hinnangul on kahju hüvitamine hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 2

kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).

35.4.

Kostjalt kuulub väljamõistmisele kahjunõue 262,55 eurot. Viivise nõude õiguslik alus on

VÕS § 113 lg 1. Hageja nõuab viivist viidatud sätte teise lause järgi kahjunõudelt alates

kohtuotsuse tegemisest kuni kahjunõude tasumiseni. Kohus leiab, et viivisenõue on

põhjendatud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. Menetluskulud jätta juhindudes TsMS § 162 lg 1 kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude

suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).

/digitaalselt allkirjastatud/

Nele Seping

Kohtunik