1-10-15187/25 · 1-10-15187/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-15187 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 31. oktoober 2011, Tallinn Kriminaalasi M.M’i süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1,4, 199 lg 2 p 7,8,9, § 215 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 11. mai 2011 aasta otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav M.M ja kaitsja G.Kull Prokurör Ringkonnaprokurör Leelet Kivioja Süüdistatav

M.M , ik: XXX, varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 05.08.2010. Kaitsja Advokaat Gennadi Kull

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 11. mai 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-15187, Vladimir

2 M.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi, KarS § 64 lg 1 ja KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuste osas ja väljamõistetud sundraha suuruse osas.

Uue otsusega:

1. Süüdi tunnistada M.M KarS § 257 järgi ja karistada 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega.

2. KarS § 64 lg 1 alusel mõistes M.M’ile liitkaristuse mitme kuriteo eest,

lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõista liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

3. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõista M.M-ile karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust.

4. KarS § 65 lg 2 alusel, mõistes M.M-ile karistuse mitme kohtuotsuse

järgi, suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 26. märtsi 2010 aasta otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 4 aastat 28 päeva vangistust, võrra ja mõista liitkaristuseks 5 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda 5. august 2010.

5. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista M.M ’ilt riigituludesse menetluskuluna sundraha summas 417, 03 eurot( nelisada seitseteist eurot ja 3 senti).

6. Muus osas jätta otsus muutmata Apellatsioonid jätta rahuldamata.

7. Määrata OÜ Kull Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Gennadi Kull’i poolt M.M’ile apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest koos käibemaksuga 172,58 eurot( ükssada seitsekümmend kaks eurot ja viiskümmend kaheksa senti) ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1 M.M’i süüdistatakse selles, et tema grupis ja ühtse tahtlusega koos V V .

läks 26.07.2010 kella 00:30 ajal aiamajakesse Roosimäe tee juures Tallinnas, kus elas V

3

G, ja koos nõudsid V G 500 krooni üleandmist. Oma nõudmist motiveeriti sellega, et kannatanu oli justkui jäänud V V võlgu nimetatud rahasumma viimase poolt V G isiklike

dokumentide tagastamise eest, kuid kuna V G ei olnud nõutud rahasummat, siis tegutsedes kooskõlastatult V V, hakkas V K peksma V G, lüües teda rusikatega pähe ja kehasse.

Seejärel võtsid V K ja V V ära Vl G kuulunud mobiiltelefoni Panasonic koos

kõnekaardiga, kokku maksumusega 200 krooni, metallnööri mobiiltelefoni jaoks koos metallist sodiaagimärgiga, kokku maksumusega 50 krooni, odekolonni maksumusega 200

krooni, kõik esemed kokku summas 450 krooni, ning samuti ID-kaardi, juhiloa, Vene

Föderatsiooni kodaniku passi ja sünnitunnistuse V G nimele, lubades anda talle need asjad tagasi pärast seda, kui kannatanu tagastab V V väidetava võla.

Seega V K isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja röövimise, nõudes isikute grupis ja füüsilist vägivalda kasutades varalise kasu üleandmist, pani toime KarS § 214 lg 2 p 1, 4 ettenähtud kuriteo.

2. Samuti süüdistatakse M.M ´i KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi selles, et ta

ajavahemikul 24.03.2007 kuni 04.08.2010 pani ühtse tahtlusega koos E V toime kolm võõra vara vargust, sealhulgas võtsid ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära Harjumaal Rae vallas Assaku alevikus Vana-Tartu mnt 75 asuvalt piiramata territooriumilt Pihlaka Farm OÜ-le kuuluva metallist veoauto platvormkaalu maksumusega 250 000 krooni. Grupis ning ühtse tahtlusega koos G T ja A G pani toime Raplamaal ühe varguse ja ühe varguse üksinda Jõgeva linnas. 3. Samuti on esitatud süüdistus M.M’ile selles, et ta isikuna, kes on varem

toime pannud varguse ja asja omavolilise kasutamise, võttes omavolilisse ajutisse kasutusse võõra vallasasja, pani toime KarS § 215 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

4. Maakohus tunnistas M.M’i süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest ja karistas teda vangistusega 8 (kaheksa)

kuud. KarS § 215 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja karistas

teda vangistusega 1 (üks) aasta. KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja karistas teda vangistusega 4 (neli) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõistes M.M´ile liitkaristust mitme kuriteo eest luges kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõistis liitkaristuseks vangistuse 4 (neli) aastat.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas mõistetavat karistus 1/3 võrra mõistes M.M ´ile karistuseks vangistuse 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud. KarS § 65 lg 2 alusel mõistes M.M´ile liitkaristust mitme kohtuotsuse järgi

liitis käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusele M.M ´ile Harju

Maakohtu Liivalaia kohtumaja 26.märtsi 2010.a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa so vangistus 4 aastat ja 28 päeva, mõistis M.M ´ile liitkaristuseks vangistuse 6 (kuus) aastat, 8 (kaheksa) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.

4

KarS § 68 lg 1 alusel arvestas M.M-i karistusaja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise päeva, so 05.august 2010.a. Tõkendi – vahistamine – jättis muutmata kohtuotsuse jõustumiseni.

5. Sama otsusega mõisteti süüdi veel E.V, V.V, G.T ja A.G, kuid nende osas ole otsust vaidlustatud.

APELLATSIOONID:

6. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega tunnistati V.K süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mille eest karistati teda vangistusega 4 (neli) aastat. Apellant palub tühistada maakohtu otsus osas, millega tunnistati M.M süüdi KarS

§ 214 lg.2 p 1 kvalifitseeritavas kuriteos ja tunnistada ta selles osas õigeks süüteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. M.M ei eita asjaolu, et ta läks kaasa V V, kes soovis Vladimir G võlga kätte saada.

V. V selgitas M.M-ile, et V. G on tema vastu agressiivselt meelestatud ning seetõttu palus, et M.M tuleks temaga kaasa. Apellant refereerib süüdistatavate, kannatanu ja tunnistajate ütlusi ning maakohtu otsuse

järeldusi, märgib et KarS § 214 lg.2 p.1 eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Ei eeluurimisel ega ka kohtust ei ole leidnud kinnitust M.M-i poolne tahtlus G midagi

välja pressida. Kohus ei maini kordagi, et M.M oleks esitanud G mingeid varalisi nõudmisi, isegi mitte kolmanda isiku kasuks. Väljapressimisega on tegemist ikkagi siis kui esitatakse varakäsutuse nõue. Kohus põhjendab M.M-i väljapressimise fakti ainult löömise faktiga ning asjaoluga, et M.M oli samas ruumis koos V. V, kes esitas oma nõude G. Väljapressimiseks ei saa lugeda asjaolu, et M.M kasutas G vastu füüsilist vägivalda, et lahutada teda V.

Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et V on menetluse käigus muutnud oma ütlusi. 17.08.2010 aastal antud ütlustes kinnitab V, et otsustas kasutada G suhtes füüsilist vägivalda. V ütleb, et ta lõi G rusikaga näkku.27.09.2010.a. antud ütlustes aga teatab V, et tema G ei löönud, ilmselgelt tegeleb enese rõõnamisega.

Mitte ükski tunnistaja ega ka kannatanu ise ei ole kinnitanud fakti, et M.M oleks kunagi esitanud mingeid varalisi nõudmisi. Apellandile jääb selgusetuks, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus järelduseni, et M.M on tegelenud G suhtes väljapressimisega. Kohtuotsusest ei ole jälgitav, kuidas kohus jõudis järelduseni, et M.M on esitanud G varakäsutuse nõudeid. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega tunnistati M.M süüdi KarS 214 lg2 p 1 järgi karistatavas süüteos ning mõista ta selles osas õigeks.

7. M.M enda apellatsioonis vaidlustab samuti tema süüdi mõistmist väljapressimise episoodis.

Märgib, et kannatanu on andnud ekslikke ütlusi ja V.V valetab. Ta püüab varjata oma

tuttavaid, kuigi kannatanu on andnud nende kohta kirjelduse, mis langeb nende välimusega kokku. See annab tunnistust sellest, et V.V käsi sellel ööl mitmel korral kannatanu juures. Kannatanu kohtuistungil ei viibinud.

5 Tema esialgsed ütlused pani kirja uurija ja tema neid läbi ei lugenud. Temal ei olnud prille. Ta ei ole pannud toime väljapressimist. Tema püüdis vaid V ja kannatanut lahutada.

Ei nõustu Pihlaka Farm OÜ kasuks 250 000 krooni väljamõistmisega. Summa pole põhjendatud ega tõendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

8. Apellant- süüdistatav toetab esitatud apellatsioone ja palub maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja väljapressimise süüdistuses teda õigeks mõista. Apellant- kaitsja toetab apellatsiooni ja palub süüdistatav KarS § 214 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

9. Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära

kuulanud menetlusosalised, leiab, et otsus kuulub materiaalõigus ebaõige kohaldamise tõttu osalisele tühistamisele.

9.1. Vastavalt kriminaalasja materjalidega tuvastatule on süüdistatav ise taotlenud asja

arutamist lühimenetluses, kusjuures on taotluses märkinud, et temale on selgitatud lühimenetluse olemust ja õigusi/ 8 kd t.lk. 87/. Kohtuistungil on M.M kinnitanud,

et soovib kriminaalasja arutamist lühimenetluses ja maakohus ongi kriminaalasja lahendanud lühimenetluses. Tuvastatav on, et süüdistatavale oli korduvalt selgitatud tema

õigusi lühimenetluses nagu ka asjaolu, et vastavalt KrMS § 233 lg 1 lahendab kohus

kriminaalasja vaid toimiku materjalide põhjal, seetõttu on asjakohatud süüdistatava

apellatsioonis kohtule tehtud etteheited kannatanu V.G kohtuistungil ülekuulamata jätmise kohta.

9.2. Vaidlustatud kuriteoepisoodis on kohus süüdimõistva otsuse tegemisel tuginenud eelkõige kannatanu V.G ja kaassüüdistatava V.V ütlustele. Kannatanu V.G kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt hakkas aiamajja tulles V.V

kohe 500 krooni nõudma, temaga kaasasolnud isik aga hakkas teda näkku ja kehasse

peksma, samas ajal V.V jätkas raha nõudmist. Peksmisest tulenevalt lubas ta raha hankida, seejärel teda peksnud meesterahvas võttis kotist temale kuuluvad dokumendid ja

esemed ning lubas need tagastada kui ta on V.V võla tasunud/ 3kd. t.lk. 26-29, 85-89/. Kannatanu sellesisulisi ütlusi kinnitab ka V.V, kes samuti on andnud ütlusi, et läks maksmata leiutasu V.G nõudma koos M.M-iga ja viimane lõi kannatanut korduvalt

rusikaga ning võttis kaasa kannatanule kuuluvaid esemeid, lubades need tagastada kui kannatanu V.Vvõla tasub/60-65/.

Samuti on kohus tõendite kogumis hindamisel seaduslikult jõudnud järeldusele, et

kannatanu ja V.V ütlusi kinnitavaks tõendiks on tunnistaja I.I, kes on M.M-i elukaaslane, ütlused sellest, et viibides Suur- Sõjamäe kandis suvilate juures palus V.V

6 M.M-i tulla temaga raha, oma võlga, kätte saama. Tema jäi teele ootama. Kui nad tagasi tulid oli M.M kaasas telefon, mille tunnistaja politseile üle annab. Samuti oli M.M mingid dokumentide hoidmise kaaned/ 3 kd. t.lk45-50/.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu, kaassüüdistatava ja

tunnistaja ütlused on tõendina käsitatavad ning tõendite kogum annab piisava aluse

tuvastada, et süüdistuses etteheidetavad teod on M.M toime pannud.

Apellatsioonides esitatud väited sellest, et M.M vaid lahutas kannatanu V.V, ise

kannatanut ei peksnud on paljasõnalised ja ülalnimetatud tõendite kogumi alusel juba maakohtu poolt kummutatud.

9.3. Esitatud süüdistuse kohaselt panid M.M ja V.V toime isikute grupis väljapressimise. Maakohus leidis, et V.V oli tõeline õigus kannatanult nõutud leiutasule

summas 500 krooni, kuid lüües kannatanut rusikaga näkku, teostas oma tõelist õigust

ebaseaduslikus korras. Järeldusest tulenevalt mõistis maakohus V.V süüdi KarS § 257 järgi ja selles osas pole maakohtu otsust vaidlustatud.

M.M-i osas kohus leidis, et tegemist on väljapressijaga kuna viimasel ei olnud

subjektiivset õigust kannatanult leiutasu maksmist nõuda, samuti ei saanud ta oletada

sellise õiguse temale kuulumist. Kohus leidis, et nõudes võla maksmist V.V, kasutades

kannatanu suhtes vägivalda ja võttes kaasa kannatanule kuuluvad asjad, lubades need

tagastada võla tasumisel, realiseeris M.M KarS § 214 ettenähtud väljapressimise

koosseisu. Seoses sellega, et V.V tegevus on kvalifitseeritav KarS § 257 järgi leidis,

kohus, et M.M’i süüdistusest tuleb välja jätta KarS § 214 lg 2 p 4, st. isikute grupis kuriteo toimepanemine. Siinjuures kolleegium peab vajalikuks märkida, et selline otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähenemisest pole kajastamist leidnud maakohtu otsuse resolutiivosas. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-61-08 on sedastatud põhimõte, et kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähendamise kohta.

Seega kui maakohus kohtuotsuse põhiosas jõudis järeldusele, et M.M-ile

inkrimineeritud süüdistuse mahtu tuleb vähendada ja välja jätta tema süüdistusest üks koosseisuline raskendav asjaolu, grupis kuriteo toimepanemine, oleks pidanud kajastuma

selline otsustus ka otsuse resolutiivosas ning M.M oleks tulnud § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.

Võttes aluseks maakohtu poolt V.V tegevusele antud juriidilise hinnangu leiab

kohtukolleegium, et M.M-i tegevuse kvalifitseerimisel väljapressimisena KarS § 214 järgi on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Antud juhul on tuvastatav, et M.M oli teadlik sellest, et kannatanu juurde

minnakse nõudma raha, mida viimane pidi V.V maksma. Maakohus on tuvastanud, et

V.V, nõudes õigustatult kannatanult leiutasu, lõi teda, seega teostas oma tõelist õigust ebaseaduslikus korras ehk pani toime omavoli. Samuti on maakohus tuvastanud, et samal

ajal kui V.V raha nõudis lõi ka M.M kannatanut ja võttis ära kannatanu asjad lubades need tagastada kui viimane oma võla V.V tasub. Kohus on lugenud tõendatuks, et M.M ei nõudnud raha ega varalist kasu endale, vaid nõudis rahalise kohustuse

täitmist kolmanda isiku, V.V kasuks, kellel kohtu seisukohalt oli tõeline õigus seda rahasummat kannatanult nõuda.

7 Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olukorras, kus omaniku, antud juhul V.V tõelist õigust teostab viimasega koos kolmas isik, käesoleval juhul M.M, ei muuda see toimepandut M.M-i puhul väljapressimiseks. Seega nõudes kannatanult õigustatud

isikule, V.V, kuuluva leiutasu maksmist, kasutades selleks füüsilist vägivalda ja võttes nõude täitmise tagamiseks kannatanule kuuluvaid esemeid pani M.M toime samuti omavoli, st. KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

9.4. Kaitsja poolt apellatsioonis korduvalt väidetu sellest, et pole tuvastatav M.M’i

poolt nõude esitamine on ekslik ega anna alust taotletud õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Nii esitatud süüdistuse kohaselt kui ka maakohtu järeldustest tulenevalt on

tuvastatav, et V.V ja M.M panid kuriteo toime kaastäideviijatena, neil oli ühine

tahtlus saada kannatanult V.V maksmata jäänud osa leiutasust. Nad tegutsesid kooskõlastatult ja M.M’i, kes oligi peamine vägivalla kasutaja, panus kuriteoplaani

realiseerimiseks oli oluline. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada Riigikohtu

korduvalt väljendatud seisukohale( nt. otsused 3-1-1-18-08, 3-1-1-10-09), et

teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks

tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik

täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma.

9.5. Apellatsioonikohtus andis süüdistatav ebaõigeid ütlusi sellest, et maakohtus ta ennast Pihlaka Farm OÜ piiramata territooriumilt platvormkaalu varguse toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Tegelikult Harju Maakohtu kohtuistungi protokollist ( 8 kd. t.lk. 209-216)

nähtub, et M.M on ennast KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi esitatud süüdistustes

täielikult süüdi tunnistanud ega ole Pihlaka Farm OÜ poolt esitatud tsiviilhagi suuruse

ning selle temalt väljamõistmisele vastu vaielnud ning on selle täies mahus õigeks võtnud. Kirjeldatud olukorras on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama ning

selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi

õigeksvõtuga seotud, välja arvatud juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud

asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on mõistnud varalise kahju hüvitise süüdistatavalt kannatanu Pihlaka Farm OÜ kasuks välja.

Kohtul puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 440 lg 4).

10. Maakohtu otsusega mõisteti M.M-ile KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ettenähtud

kuriteo toimepanemise eest sanktsioonis ettenähtud minimaalne karistus, 4 aastane vangistus.

Ringkonnakohus eelpool leidis, et M.M on analoogselt V.V toime pannud

kannatanu V.G suhtes omavoli, ehk kergema kuriteo. Samas maakohtu poolt teo

tehiolude tuvastamise osas ringkonnakohus mingeid minetusi ei tuvastanud ja

muudatusi ei teinud. Maakohus on M.M-i osaluse kuriteo toimepanemises, tema

poolt kannatanu intensiivses peksmises ja temalt vara võtmises, õigesti tuvastanud ja

8

sellised teo toimepanemise asjaolud ja teopanuse võtab ringkonnakohus aluseks M.M-ile karistuse mõistmise otsustamisel.

Maakohus karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud.

Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohtu istungil on süüdistatav nentinud, et tema

käitumises võivad esineda omavoli tunnused pole ta ei maakohtus ega ka

ringkonnakohtus, kus taotles õigeksmõistva otsuse tegemist, üles näidanud ega

väljendanud sellist puhtsüdamlikku, siirast kahetsust, mida tuleks karistuse mõistmisel

arvestada. Ka teisi KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

Süüdlase isiku osas tuleb arvestada asjaoluga, et M.M on varem korduvalt, kümnel

korral, kriminaalkorras karistatud. Kuritegude järjepidev toimepanemine ja seda ka temale kohtu poolt määratud katseajal, näitab tema hoolimatut, ükskõikset suhtumist nii õiguskorda kui eelmisse karistamisse. Kolleegium, võttes aluseks nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui süüdlase isikuandmed leiab, et M.M-i tuleb karistada KarS § 257 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega ja seda sanktsiooni keskmises määras ehk 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kohaldab kolleegium analoogselt

maakohtuga kergema karistuse kaetuks raskema karistusega lugemise põhimõtet, mida

siis seoses lühimenetlusega vähendab ja vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule suurendab karistust eelmise otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 3 tühistab

ringkonnakohus Harju Maakohtu 11. mai 2011 otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonides esitatud taotlused jätab rahuldamata.

12. Tühistamisele kuulub otsus ka menetluskuluna süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha suuruse osas. Maakohtu poolt oli M.M süüdi tunnistatud esimese astme kuriteos, mis tingis KrMS § 179 lg 1 p 1 ettenähtud summas, so 695,05 eurot, sundraha

väljamõistmise. Ringkonnakohus selles osas otsuse tühistab ja tunnistab M.M-i

süüdi teise astme kuriteo toimepanemises ja kuna M.M on süüdmõistetud seega

vaid teise astme kuritegudes tuleb temalt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 ettenähtud sundraha summas 417,03 eurot. 13. M.M-i kaitsja, vandeadvokaat Gennadi Kull, OÜ Kull Advokaadibüroost, esitas

ringkonnakohtule taotluse hüvitada riigi õigusabi osutamise eest kokku koos käibemaksuga 249, 26 eurot.

Apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise ajaks on kaitsja märkinud 5 tundi ja 30 minutit, mis summaliselt on 175,78 eurot.

Vastavalt Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kinnitatud ja juhatuse 15.

juuni 2010 a otsusega muudetud „ Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise

ulatus ja kord“ / edaspidi Korra/ punktile 16 on määratud kaitsjatasu kriminaalasja

apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot ehk tundides on maksimumiks kehtestatud 6 tundi.

9

Seega on kaitsja taotlenud apellatsioonimenetluseks ettevalmistumise ajaks maksimummäärale ligilähedase summa. Kohtukolleegium leiab, et selline taotlus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 175 lg 1 p 4 kehtestab, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Seega lasub vastava taotluse olemasolul ringkonnakohtul kohustus kontrollida kas

taotluses äranäidatud toimingud olid vajalikud, kas äranäidatud kulutatud aeg on mõistlik, kooskõlas kriminaalasja materjalidega ja apellatsiooni piiridega ja põhjendatud.

Kaitsja on märkinud kohtuotsusega tutvumise ajaks 1 tunni, apellatsiooni koostamise

ajaks 2 tundi, apellatsiooni teate koostamiseks pool tundi ja kohtuistungiks ettevalmistumiseks 2 tundi.

M.M tunnistati süüdi kriminaalasjas, mida arutati lühimenetluses. Kaitsja võttis

osa asja arutamisest ka maakohtus. Apellatsioon on esitatud vaid ühe kuriteoepisoodi

osas, kusjuures enamus apellatsioonist koosneb mitte kaitsja põhjendustest vaid

korratakse otsuse põhjendusi ja järeldusi. Apellatsioonimenetluses mingeid uusi õiguslikke mahukaid probleeme kaitsja ees ei seisnud. Kohtukolleegium, arvestades nii vaidlustatud süüdistuse mahtu, apellatsiooni sisu ja seal

tõstatatud probleemide keerukuse astet ning asjakohasust leiab, et apellatsioonikohtuks ettevalmistumise eest on vajalik ja mõistlik hüvitada kaitsjale tasu kokku 4 tunni eest, ehk 8 pooltunni eest, mis teeb 127, 84 eurot.

Kohtuistungist osavõtu ajaks on kaitsja märkinud 12.00 kuni 12.40, seega 40 minutit ning on märkinud kulutatud ajaks 2x15,98 , kokku 31,96 eurot.

Korra p 18 kehtestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtumenetluse istungil osalemise eest on 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kusjuures kohaldatakse lähima pooltunnini ümardamise põhimõtet. Kohtuistungi protokollis kajastatu ühtib taotluses esitatud ajaga, kuid ümardamise põhimõtet on kaitsja vääriti tõlgendanud. Ülalnimetatud Korras ettenähtu pinnalt kuulub kaitsjale hüvitamisele 15,98 eurot.

Seega kuulub hüvitamisele 127,84+ 15,98= 143,82 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, so. 28,76 eurot ja kokku 172,58 eurot.

KrMS § 185 lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus tegi M.M’i suhtes KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi. Seega jäävad õigusabi kulud riigi kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 4, §185 lg 1, §191 lg 1 , §387 lg 1 ja

Eesti Advokatuuri juhatuse 15. juuni 2010 otsusest, kuulub kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks rahuldamisele summas 172,58 eurot, mis jääb riigi kanda.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER

10