3-23-957/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-957

Haldusasi

X kaebus Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023

korralduse nr 44 ning 28.03.2023 vaideotsuse peale

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X, esindaja v.adv Mari-Ann Veiermann

Vastustaja Lääneranna vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.05.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda vastu võtmast X 26.02.2025 seisukohale lisatud dokumente

(Lääneranna valla 20.06.2024 taotlus nr 2024/8-1/768-1, Keskkonnaameti vastus

taotlusele ja Keskkonnaameti 16.01.2024 selgitused).

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu

10.05.2024 otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega halduskohus jättis tühistamata

Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023 korralduse nr 44 ja 28.03.2023 korralduse

nr 189 kahjuhüvitist puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

tühistada Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023 korraldus nr 44 ning 28.03.2023

korraldus nr 189 osas, millega jäeti haldusakti resolutsioonis lahendamata

kahjuhüvitise maksmise küsimus.

3. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

4. Tagastada Xle enamtasutud riigilõiv 748 eurot.

5. Muuta Tallinna Halduskohtu 10.05.2024 otsust menetluskulude jaotuse osas.

Mõista Lääneranna vallalt X kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu

1905,40 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 731,36 eurot. Muus osas

jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Selgitused

Otsus peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.04.2025.

3-23-957

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X omandis on Kamari kinnistu, asukohaga Paatsalu küla, Lääneranna vald, Pärnu

maakond (registriosa numbriga 1502106). Kinnistut läbib Polümeeri tee (teeregistri

number 8630053), mis on Varbla Vallavolikogu 27.11.2013 otsusega võetud avalikult

kasutatavate teede nimekirja.

2. Lääneranna Vallavalitsus otsustas 18.01.2023 korraldusega nr 44 seada Kamari

kinnisasja läbivale Polümeeri teele sundvalduse Lääneranna valla kasuks. Sundvaldusega

koormatava maa-ala suurus on 1052 m2, maa-ala plaan on korralduse lisa 2 (p 2.2);

Lääneranna vald on õigustatud kasutama sundvalduse eset avalikult kasutatava teena,

korraldama liiklust, tee-ehitustöid ja teehooldust, sh tolmutõrjet (p 2.3); ühekordselt

makstava sundvalduse tasu suurus on 1483 eurot (p 2.4); Lääneranna vald on kohustatud

tagama sundvalduse ala hoolduse ja korrashoiu ning vastutab Polümeeri tee majandusliku

säilimise eest (p 2.5); sundvaldusega koormatud maa-ala eest maamaksu ei maksta (p 2.6);

Kamari kinnisasja omanik võib anda sundvalduse alale teisi kasutusõigusi, mis ei takista

sundvalduse teostamist (p 2.7); sundvalduse seadmisega lähevad Lääneranna vallale üle

kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus (p 2.8); Kamari kinnisasja omanik on

kohustatud hoiduma igasugusest tegevusest, mis takistab sundvaldusega koormatud maa-

ala sihipärast kasutamist (p 2.9).

3. X esitas Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023 korralduse nr 44 peale vaide, mille

Lääneranna Vallavalitsus jättis 28.03.2023 korraldusega nr 189 rahuldamata.

Polümeeri tee tagab juurdepääsu 27 hoonestatud kinnisasjale, Lääne sadamale, Paatsalu

sadamale ning Admirali väikesadamale. Polümeeri tee avalik kasutamine on vajalik

hoonestatud kinnistute elanikele oma kodudesse ja suvilatesse pääsemiseks; elanikele

suunatud avalike teenuste (korraldatud olmejäätmete vedu, universaalne postiteenus,

arstiabi jms), sadamate ning puhkeasutuste jaoks; Liivi lahe kallasrajale juurdepääsu

võimaldamiseks ning teehooldustööde ja liikluse korraldamiseks. Lääneranna vald on

sõlminud asjaõiguslepingud, millega eratee omanikud on lubanud eraomandis olevaid

kinnisasju koormata tähtajatu isikliku kasutusõigusega sõiduteele Lääneranna valla

kasuks. Lääneranna vald soovib saavutada kogu Polümeeri tee avalikku kasutamist,

sõltumata pooleliolevate detailplaneeringute menetlustest. Tee olemasolu ja selle

kasutamine on olnud kaebajale juba pikemat aega teada. Teelt lähtuvat tavapärast

liiklusmüra ja -ohtu ei saa pidada eraelu puutumatuse oluliseks riiveks. Sundvalduse tasu

hinnangut tutvustas Lääneranna Vallavalitsus kaebajale 16.11.2022 saadetud kirjas.

Lääneranna Vallavalitsus kontrollis Kamari kinnistu maksustamishinda ning veendus, et

kasutas sundvalduse tasu arvutamisel õigeid andmeid. Sundvalduse seadmisega ei teki

negatiivseid tagajärgi kaebajale ja tema kinnistule, sest Kamari kinnistut läbiva tee

kasutamist avalikkuse poolt jätkatakse senisel tavapärasel viisil. Polümeeri tee võeti

avalikult kasutatavate teede nimekirja Varbla Vallavolikogu 27.11.2013 otsusega nr 48

2(12)

3-23-957

„Riiklikusse teeregistrisse andmete esitamine“. Lääneranna vallale ei ole teada, et Kamari

kinnisasjal asuva teelõigu avalikuks kasutamiseks on kehtivaid teeseaduse § 4 lg 3 alusel

sõlmitud lepinguid.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi:

1. tühistada Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023 korraldus nr 44 osas, mis puudutab

sundvalduse tasu ühekordset ja perioodilist suurust, ning osas, millega jäeti

rahuldamata kahju hüvitamise nõue ning jäeti kindlaks määramata Kamari kinnistul

toimuva liikluse liikluskorraldusvahenditega korraldamine ja valla kohustused Kamari

kinnistul asuva tee remondiks, korrashoiuks ja hoolduseks;

2. tühistada Lääneranna Vallavalitsuse 28.03.2023 korraldus nr 189 osas, mis puudutab

sundvalduse tasu ühekordset ja perioodilist suurust, ning osas, millega jäeti

rahuldamata kahju hüvitamise nõue ning jäeti kindlaks määramata Kamari kinnistul

toimuva liikluse korraldamine liikluskorraldusvahenditega ja valla kohustused Kamari

kinnistul asuva tee remondiks, korrashoiuks ja hoolduseks;

3. välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks ühekordne sundvalduse tasu 4766 eurot;

4. välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks iga aasta tasumisele kuuluv sundvalduse tasu

159 eurot, mis tuleb tasuda jooksva aasta 1. veebruariks kaebaja arvelduskontole.

Ajavahemiku eest alates 18.01.2023 kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb perioodilise

sundvalduse tasu tasuda hiljemalt 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest;

5. määrata, et kaebajale kuuluva Kamari kinnistu turuväärtuse ja selle vähendamise

vaheks sundvalduse seadmise tõttu on 14 600 eurot. Välja mõista vastustajalt rahaline

hüvitis 14 600 eurot kaebaja kasuks;

6. alternatiivselt punktides 3–5 sätestatud nõuetele kohustada vastustajat asja uuesti

otsustama ühekordse ja perioodilise sundvalduse tasu ning kahjuhüvitise osas, samuti

Kamari kinnistul toimuva liikluse liikluskorraldusvahenditega korraldamise ning valla

kohustuste kindlaks määramiseks Kamari kinnistul asuva tee remondiks, korrashoiuks

ja hoolduseks.

7. välja mõista vastustajalt kaebaja menetluskulud.

Tegemist ei ole avalikes huvides sundvalduse seadmisega. Asjakohane ei ole vaidlustatud

18.01.2023 haldusakti lk 2 kolmandas lõigus toodud asjaolu, kes praegu kasutavad

kaebaja kinnistul asuvat teed juurdepääsuks. Sundvalduse seadmise tulemusel võimaldab

vald tunduvalt intensiivsemat ning kaebaja tahtest sõltumatut Polümeeri tee kasutamist

uute kasutajate poolt. See ületab kaebaja mõistliku taluvuse. Kaebaja kinnistul asuv

eluhoone on teest vaid 4 m kaugusel. Väär on väide, et Kamari kinnistul ei ole oodata

liikluskoormuse märgatavat tõusu. Vald menetleb Hõbesalu küla Sadamakalda,

Sadamasalu, Kadakatuka ja Männituka detailplaneeringut (edaspidi DP), mille kohaselt on

planeeritud 4 majapidamist. Vastustaja vastuses on viidatud täiendavale 32 hoonestamata

kinnisasjale. Vastustaja väldib selgitamist, kuidas liikluskoormus lähiajal oluliselt muutub

uute arenduste ja 3 väikesadama külastajate tõttu.

Juurdepääsuteed ei saa lahendada eraldi väljaspool DP menetlust. Sundvalduse seadmise

üks eeldustest on kehtiv detailplaneering. Siinsel juhul see puudub.

Väär on väide, et muid juurdepääse DP alale ei ole või ei saa neid ehitada. DP 13.10.2020

seletuskirjast nähtub, et Laeva kinnistu omaniku vastuseisu tõttu juurdepääsutee üle Laeva

kinnistu määramisele, on võimalik planeeritava ala lõunaosas DP-ga ette nähtud eraldi

transpordimaa sihtotstarbega kinnistu moodustamine, mis ühendatakse Skandia tee

kinnistuga.

3(12)

3-23-957

Vastustaja õiguseelneja ei ole kaebajale teatavaks teinud otsust, et kaebaja kinnistul asuv

eratee on teeregistrisse kantud avalikult kasutatava teena. Perioodil november 2013 – juuli

2023 on kaebaja teadmata olnud kinnistu osa (s.o eratee) õigusvastaselt avalikult

kasutatavaks teeks määratud. Kui kaebaja nõudis teeregistri kande kustutamist, siis ei

vaevunud vastustaja isegi vastama ega teinud ka teatavaks otsust, mille alusel muudeti

eratee avalikult kasutatavaks teeks.

Põhjendamatu on koormata kaebajat kahe paralleelse menetlusega – DP menetlusega ja

sundvalduse seadmise menetlusega. Vastustaja on sisustanud sundvalduse seadmise

tingimusi ebamääraste ja üldsõnaliste kõrvaltingimustega, mis ei ole arusaadavad.

Vaideotsus on kaalutlusveaga, sest kaebaja vastuväited seoses häiringute ja negatiivsete

mõjudega on jäetud tähelepanuta.

5. Lääneranna vald palus jätta kaebuse rahuldamata.

Perioodilise talumistasu ja kahjuhüvitise maksmiseks puudub alus. Sundvalduse tasu

hinnangu aluseks on kõige värskemate (2022. a maa korraline hindamine) andmetega maa

maksustamishind, mille on kindlaks teinud Maa-amet maa hindamise seaduse (MHS)

alusel. Vallavalitsus tutvustas 16.11.2022 kirjaga kaebajale sundvalduse tasu hinnangut.

Sellele kirjale kaebaja ei vastanud.

Vastustaja ei ole pidanud põhjendatuks määrata nii ühekordset kui ühtlasi ka perioodilist

tasu. Nendes vähestes asjades, kus isikliku kasutusõiguse seadmises kokkuleppele ei jõuta

ja vajalikuks on osutunud seada sundvaldus, on senises praktikas määratud ühekordne

tasu.

Vastustaja on arvestanud tee avalikku kasutusse määramisest tingitud mõjutustega. Samuti

on arvesse võtnud, et Polümeeri tee on juba aastaid praktikas avalikus kasutuses (sh

kaebaja kinnistut läbiv osa). Seega ei kaasne kaebajale eeldatavasti selliseid mõjutusi,

millega ta ei oleks juba aastaid kokku puutunud. Kaebaja kinnistul asuvad hooned jäävad

ühele poole teed, teisele poole teed jäävad kasvuhoone ja peenrad.

Põhjendamata on kaebaja väide, et aluseks tuleb võtta kinnistu turuväärtus. Kaebaja on

esitanud paljasõnalise väite, et turuväärtus on vähemalt 120 000 eurot, mille järgi tuleks

talle väidetavalt arvestada ühekordne hüvitis vähemalt 7835,15 eurot. Kaebaja on

omandanud Kamari kinnistu ostueesõigusega, st ta ei ole tasunud kinnistu eest turuhinda.

Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39 lg 6 alusel hüvitatavat

kahju kaebajale ei teki. Tõendamata on kaebaja nõue 14 600 eurot. Tee on juba aastaid

olnud faktiliselt avalikus kasutuses koos kõigi kaasnevate mõjutustega. Kaebaja on ise

teed kasutanud. Need asjaolud ei muutu.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.05.2024 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas

Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023 korralduse nr 44 p-i 2.4 ja 28.03.2023 korralduse nr

189 sundvalduse tasu puudutavas osas ning tegi Lääneranna vallale ettekirjutuse arvestada

sundvalduse tasu uuesti.

Kaebaja on menetluses korduvalt kinnitanud, et ta ei ole vaidlustanud vastustaja

korraldust nr 44 osas, millega vald seadis sundvalduse Kamari kinnistule (korralduse p 1).

Siinsel juhul on sundvalduse tasu hinnangu koostanud Lääneranna Vallavalitsus,

tuginedes minu.kataster.ee andmetele. KAHOS § 12 lg 2 kohaselt tellitakse vajaduse

korral väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt, kellel on

kutseseaduse kohane kehtiv 7. taseme vara hindaja kutse, või selgitab väärtuse välja Maa-

amet maakatastriseaduse § 9 lg 21 alusel peetavas tehingute andmebaasis sisalduvate

tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel. Menetluse läbiviija võib väärtuse määrata, lähtudes

MHS, looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud

4(12)

3-23-957

metoodikast. Vaidlusaluse korralduse kohaselt tutvustati kaebajale sundvalduse tasu

16.11.2022 kirjaga, mis toimetati kaebajale kätte tähitud kirjaga. Kaebaja ei esitanud

arvamust pakutud sundvalduse tasu kohta. Seega ei pidanud vastustaja korralduse

andmisel kinnisvaramaaklerilt hindamist tellima, kuivõrd haldusmenetluses ei olnud

kaebaja esitanud vastuväiteid sundvalduse tasu suurusele. Küll aga esitas kaebaja sellised

vastuväited vaidemenetluses, mistõttu oleks vastustaja pidanud hiljemalt vaidemenetluses

tellima KAHOS § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt hindamise kutsetunnistusega

hindajalt. Kuigi kohtupraktikas on aktsepteeritud, et menetluse läbiviija võib lähtuda

MHS-st ja selles sätestatud metoodikast, on siinses asjas faktilised asjaolud teised

(tegemist pole transpordimaaga). Siinsel juhul on tegemist elamumaaga, millel asuvad ka

hooned. On tõendatud, et vastustaja pole seda arvesse võtnud. Seetõttu pole vastustaja

välja selgitanud kinnisasja turuväärtust. Seega tuleb korralduse nr 44 p 2.4 tühistada.

Kohtu käsutuses pole piisavaid andmeid otsustamaks sundvalduse tasu suuruse üle.

Puudub Kamari kinnistu turuväärtuse hinnang. Kaebaja on esitanud Pindi Kinnisvara

kinnisvara nooremhindaja KB (5. tase) ja kinnisvara hindaja VT (6. tase) koostatud

eksperthinnangu. See hinnang ei vasta KAHOS § 12 lg-s 2 sätestatule. Seda ei ole

koostanud 7. taseme kinnisvara hindaja. Selle eesmärgiks on olnud koostada

eksperthinnang laenutagatise turuväärtuse hindamiseks, esitamiseks krediidiandjale.

Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse sundvalduse tasu uuesti arvutada. Tasu määramisel

võib mh arvesse võtta asjaolu, et kaebaja omandas maa ostueesõigusega erastamisel, mitte

turuhinnaga. Sundvalduse tasu ei ole mõeldud kinnistuomaniku rikastumiseks.

Kaebaja ülejäänud nõuded jäävad rahuldamata. Kaebaja selgitab, et talle tekkiv kahju

kujuneb Kamari kinnistu turuväärtuse ning sundvalduse seadmisel jääva kinnistu väärtuse

vahest (73 000 eurot × 20%). Korralduses nr 44 on selgitatud seoses kahju hüvitamisega,

et olemasoleva Polümeeri tee lõigu avaliku kasutamisega selgelt tuvastavat kahju ei teki,

sest maakasutuse iseloom ei muutu ning teed kasutatakse ka edaspidi endisel otstarbel,

samuti ei ole oodata liikluskoormuse märgatavat tõusu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg

1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sundvalduse seadmisega ei teki negatiivseid

tagajärgi kaebajale ja tema kinnistule, sest Kamari kinnistut läbiva tee kasutamist

avalikkuse poolt jätkatakse senisel tavapärasel viisil. Sundvalduse seadmisega kaob

Kamari kinnistu omanikul kohustus tasuda maamaksu sundvaldusega koormatud maa-ala

eest ning kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus lähevad üle Lääneranna vallale.

Otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hindamine on menetluse läbiviija, mitte

kinnisvara hindaja ülesanne. Seega ei pidanud vald tellima kahju hüvitamise nõude

lahendamiseks erialateadmistega isiku hinnangut. Kaebaja on seisukohal, et kahju tekib

sellega, et liikluskoormus suureneb ning kaasnevad muud häiringud. KAHOS-i hüvitise

määramise sätteid tuleb tõlgendada üksnes vara kaotuse vaates. Kaebaja olukord

olemuslikult ei muutu, kuivõrd tegemist on olemasoleva teega, mis on kasutuses. Kaebaja

väited liikluskoormuse kasvust seonduvad menetluses olevas DP-s kavandatud

täiendavate elamukruntidega. DP menetlus on veel pooleli. Väited seoses tolmuga ei

seondu olemuslikult sundvalduse seadmisega, vaid on teehoolduse küsimus. Vaidlusaluses

korralduses on sätestatud, et vald on kohustatud tagama sundvalduse ala hoolduse ja

korrashoiu ning vastutab Polümeeri tee majandusliku säilimise eest (p 2.5) ning

sundvalduse seadmisega lähevad vallale üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja

vastutus (p 2.8).

Korralduse nr 44 p-des 2.3, 2.5, 2.8 ja 2.9 toodud kõrvaltingimused pole ebamäärased.

Väär on kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud hea halduse tava, korraldades

5(12)

3-23-957

paralleelselt DP menetlust ja sundvalduse seadmise menetlust. Need on kaks erinevat

haldusmenetlust, millel on erinevad eesmärgid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus küll rahuldas kaebuse osaliselt, kuid ei arvestanud kaebuse terviklikkust

seoses esitatud põhinõuete ja alternatiivsete nõuetega. Kaebaja vaidlustas haldusakti

osaliselt: osas, mis puudutab sundvalduse tasu ühekordset ja perioodilist suurust ning

osas, millega jäeti rahuldamata kahjuhüvitise nõue, jäeti kindlaks määramata Kamari

kinnistul asetleidva liikluse korraldamine liikluskorraldusvahenditega ja valla kohustused

Kamari kinnistul asuva tee remondiks, korrashoiuks ja hoolduseks. Lisaks leidis kaebaja,

et põhimõtteliselt puuduvad haldusakti andmiseks avalikud huvid KAHOS § 2 lg 1

tähenduses ning tegelikult oli haldusakti andmiseks ajend erahuvide näol. Kui vastustaja

on määranud sundvalduse erahuvides, ei tohi olla tasu väiksem kui turutingimustel.

Kinnisvaraprojektilt kasumi taotlemise soov ei tohi kaaluda üle kaebaja omandiõigust.

Erinevalt avalikust huvist ei saa kaebaja siinsel juhul otseselt ega kaudselt ühiskonna

liikmena mingit kasu. Kaebaja põhjendas esitatud tühistamisnõudeid mh asjaoluga, et

sundvalduse seadmise eeldused on täitmata. See, et kohus vähendab/muudab vaidluse

eset, ei tulene ka 21.02.2024 määrusest.

Vastustaja määratud ühekordne sundvalduse tasu on ebamõistlikult väike. Kaebaja ei

nõustu halduskohtuga, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik määrata kindlaks

nii ühekordset kui ka perioodilist sundvalduse tasu. Kohtulahend on vastuoluline, sest

ühelt poolt on kohtu arvates perioodilise tasu määramata jätmine lubatud, teisalt

kohustatakse vastustajat asja samas küsimuses uuesti läbi vaatama, välistamata

perioodilise tasu määramist.

Sundvaldus ei piirdu ühel aastal kinnisasja kasutusega, vaid see kehtib määramata aja.

Sundvalduse tasu on muu hulgas tasu teisele isikule kuuluva kinnisasja kasutuse eest.

Seega ei saanud vastustaja piirduda ühekordse tasu määramisega. Vaidlustatud haldusakt

on kaalutlusvigadega. Kaalumiskohustust peab täitma nii sundvalduse seadmise tasu kui

ka kahjuhüvitise osas. Kaalutlusviga tõendas kaebaja mh asjatundjate arvamusega, mis on

tegelik Kamari kinnistu turuväärtus ja kui palju see langeb sundvalduse seadmise tõttu.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 alusel on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja selle

eest ette nähtud tasu eeldused ja tingimused sarnased sundvalduse seadmisega.

Sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele. Kui juurdepääsutee määramise

tõttu väheneb juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus, tuleb määrata

juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja

omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse

juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Perioodilise hüvitise puhul tuleb arvestada

iga-aastase kasutustasu suurenemisega, tingituna inflatsioonist.

Kinnistu on sundvalduse ala tõttu pooleks tehtud. Ühe hoone juurest teise juurde minnes

ei saa teisiti kui üle sundvaldusega koormatud tee. Tegemist on metsaaluse metsateega,

mis ei ole mõeldud avalikuks ja intensiivseks kasutamiseks. Seega ei ole tegemist

teemaaga, hoonestamata maaga ega ka transpordimaaga. Kaebajal tekib ja suureneb oht

perekonna ja külaliste elule ja tervisele, tekib varalise kahju risk, kahjustatakse kinnistut,

kaasnevad ja suurenevad olulised häiringud (müra, saaste, tolm, pori, vibratsioon).

Kaebajalt võetakse ära kasutuseelised teemaa osas maa kasutuseks või muul viisil

kasutuseks ja suurenev liiklus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Avaliku liiklusega

kaebaja kinnistul on tekkinud ohtlikud olukorrad, kus liiklejad oma sõidukitega (sh

6(12)

3-23-957

järelhaagistega) sõidavad Kamari kinnistul asuvate majade vahel ja seega keset kinnistut

kiirusega ca 50–60 km/h. Vastustaja ei ole sundvalduse seadmise haldusaktist alates

teinud ühtegi toimingut kaebaja kinnistul asuva metsatee hooldamiseks. Vaidlustatud

haldusaktis leidis vastustaja, et sundvalduse seadmine kaebajale kahju ei tekita, kuid see

väide on kaalutlemata.

Kohus on jätnud uurimispõhimõtte rakendamata, olulised asjaolud tuvastamata ja tõendid

hindamata. Haldusasjas ei ole kogutud tõendeid ega ka väidetud, et Kamari kinnistul

asuvate hoonete aluse ja juurde kuuluv maaüksus on kaebajale erastatud. Isegi kui

eeldada, et see on nii (millega kaebaja ei nõustu), siis ei omaks see sundvalduse seadmise

menetluses tähtsust. KAHOS § 39, riigivastutuse seaduse ja VÕS sätted ei piira kahju

hüvitamise nõuet juhul, kui maa on erastatud. Kaebaja on tõendanud, mil määral on tema

kinnisasja väärtus langenud.

Kõrvaltingimused riivavad omandiõigust, sest kaebaja on sunnitud taluma üldsõnalisi

tingimusi. Ei ole teada, millal ja kuidas tingimused realiseeruvad.

Kohus võttis arvesse uusi asjaolusid ja põhjendusi, mida vaidlustatud haldusaktid ei

sisaldanud. Kohus ei ole kontrollinud, kas need asjaolud ja põhjendused eksisteerisid ka

hetkel, mil anti vaidlustatud haldusaktid.

8. Lääneranna vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Kaebaja ei vaidlustanud sundvalduse seadmist ja seetõttu ei kujundanud halduskohus selle

kohta seisukohta. Apellatsioonimenetluses on kaebaja seisukohad sundvalduse seadmise

eelduste väidetava puudumise kohta asjassepuutumatud. Kaebaja taotles, et halduskohus

tühistaks 18.01.2023 korralduse nr 44 ja 28.03.2023 korralduse nr 189 osas, mis puudutab

sundvalduse tasu, ja teeks kaebaja soovitud otsuse või alternatiivselt kohustaks vastustajat

uuesti otsustama sundvalduse tasu üle. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja kohustas

valda uuesti välja arvutama sundvalduse tasu. Kaebaja on üritanud apellatsioonkaebuses

vaidlustada sundvalduse tasu osas üksnes halduskohtu lahendi põhjendusi, mis ei ole

lubatud. Kaebaja seisukoht, et talle tuleks määrata nii ühekordne kui ka perioodiline tasu,

pole põhjendatud. Seadus ega kohtupraktika ei näe ette sellist kohustust. Vastustaja on

õigesti tuvastanud, et kaebajale ei teki varalist kahju. Kaebuse täies ulatuses rahuldamine

tooks praegusel juhul kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise ning tingiks olukorra, kus

kaebajat koheldakse oluliselt soodsamalt võrreldes teiste inimestega. Vastustaja on selgelt

määratlenud, millena sundvalduse eset kasutatakse, millised tegevused on lubatud,

millised on valla õigused ja kohustused ning millised on kaebaja kohustused.

Põhjendamatu on nõuda korraldatavatest tegevustest detailsemat loetelu.

Apellatsioonkaebusest jääb mulje, et tingimuste sõnastus iseenesest toob kaasa kaebaja

omandiõiguse ebaproportsionaalse riive, mis ei ole põhjendatud ega loogiline.

Kaebaja olukord senisega võrreldes paraneb. Tee on juba aastaid olnud faktiliselt avalikus

kasutuses koos kõigi kaasnevate mõjutustega. Kaebaja on ise teed kasutanud.

Korraldusega need asjaolud ei muutu, sh säilib kaebajal võimalus kasutada maa-ala (teed)

samal otstarbel nagu varem. Samas lähevad vallale tee hooldamise jm omaniku

kohustused, samuti kohustus tasuda tee aluse maa eest maamaksu.

Vald ei asunud kohtumenetluses haldusakti põhjendama uute asjaolude või põhjendustega.

Kaebaja esitas kohtumenetluses seisukohti ja tõendeid, mida ta ei olnud enne esitanud ja

nendele reageeris vastustaja kohtumenetluses.

Halduskohus ei eksinud menetluskulude väljamõistmisel. Arvestades kaebuse rahuldamise

ulatust, mõistis kohus kulud välja isegi suures ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7(12)

3-23-957

9. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt (HKMS § 200 p

3).

10. Kaebaja esitas 26.02.2025 apellatsioonimenetluses täiendava seisukoha, millele oli lisatud

lisad 1–3 (Lääneranna valla 20.06.2024 taotlus nr 2024/8-1/768-1, Keskkonnaameti vastus

taotlusele ja Keskkonnaameti 16.01.2024 selgitused). Need dokumendid ei oma

kohtuasjas vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse hindamisel tähendust (HKMS § 62 lg

2 ja § 198 lg 3), sest siinses asjas ei vaielda Hõbesalu küla Sadamakalda, Sadamasalu,

Kadakatuka ja Männituka DP õiguspärasuse üle. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust

hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2

teine lause). Kuna tõendid kajastavad olukorda pärast vaidluse all olevate haldusaktide

vastuvõtmist, siis ka sel põhjusel pole tegemist asjakohaste tõenditega. Seetõttu jätab

ringkonnakohus dokumendid asja juurde võtmata.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei vaidlustanud praeguses haldusasjas

otsustust seada sundvaldus (korralduse nr 44 p 1, dtl 65), vaid sundvalduse eest määratud

tasu suurust ja sellega seonduvaid tingimusi (korralduse nr 44 p-d 2.3–2.5 ja 2.8–2.9).

Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja etteheitega, et halduskohus on

muutnud vaidluse eset või menetlenud kaebust väiksemas ulatuses, kui kaebaja taotles.

Kuigi kaebaja väljendab sundvalduse seadmisele vastumeelsust ega pea seda

õiguspäraseks, ei esitanud ta halduskohtule kaebust haldusakti resolutiivosa peale

sundvalduse seadmist puudutavas osas. Sundvalduse tasu suurust ei saa sellises olukorras

vaidlustada väitega, et sundvalduse seadmine ise on õigusvastane. Kaebajat esindab

advokaat, kes pidi mõistma, milliste punktide ulatuses korralduse vaidlustamine on

kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Sellele vaatamata märgib ringkonnakohus seoses

sundvalduse seadmise õiguspärasusega järgmist.

12. Kaebaja viited Hõbesalu küla Sadamakalda, Sadamasalu, Kadakatuka ja Männituka DP

menetlusele ei ole asjakohased, sest esiteks ei vaielda siinses menetluses DP

õiguspärasuse üle ja teiseks ei ole vald põhjendanud kaebaja kinnistule sundvalduse

seadmise vajadust DP-st tulenevate tingimustega, vaid olemasoleva avaliku huvi

rahuldamise vajadusega.

13. Riigikohus on selgitanud, et sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks

(KAHOS § 4 lg 1 p 8, § 39 lg 2) eeldab avalikku huvi (KAHOS § 2 lg 1). Avaliku huvi

olemasolu on vastustaja põhjendanud 01.06.2022 korralduses nr 362 (dtl 51 jj),

07.06.2022 sundvalduse seadmise menetluse teates (dtl 47 jj), 18.01.2023 korralduses nr

44 sundvalduse seadmise kohta (dtl 62 jj) ning 28.03.2023 nr 189 vaideotsuses (dtl 88 jj).

Polümeeri tee on eratee (mh kaebaja kinnistut läbivas osas). Valla põhjendustest nähtub,

et Polümeeri tee on ligipääsuteeks elamurajoonile ning selle kasutusvajadus ja -

intensiivsus on piisavalt kõrged, et õigustavad kohaliku omavalitsuse tähelepanu

võimaliku (ka tulevikus tekkida võiva ja hüpoteetilise) ligipääsuprobleemi ennetavaks

lahendamiseks. Polümeeri tee on ainus tee, mis tagab juurdepääsu poolsaare tipus

olevatele kinnistutele ja sadamatele. Tee avalik kasutamine on vajalik hoonestatud

kinnistute elanikele oma kodudesse ja suvilatesse pääsemiseks, elanikele suunatud avalike

teenuste (jäätmevedu, postiteenus, arstiabi jms), sadamate ja puhkeasutuse jaoks,

kallasrajale juurdepääsu võimaldamiseks ning teehooldustööde ning liikluse

korraldamiseks. Kaebaja kinnitab ka ise, et vaidlus puudub, et Polümeeri teed kasutatakse

juurdepääsuteeks 27 hoonestatud kinnisasjale, Lääne sadamale, Paatsalu sadamale ja

Admirali väikesadamale. Need põhjendused on ringkonnakohtu hinnangul avaliku huvi

sedastamiseks piisavad. Seetõttu ei ole mõjuta asja lahendust kaebaja väited, et

haldusorgan on esitanud halduskohtumenetluses uusi väiteid haldusaktide

põhjendamiseks.

8(12)

3-23-957

14. Vastustaja on alternatiivseid juurdepääsu variante hinnanud ja leidnud, et mõlemad

kaebaja pakutud võimalused (Kamari kinnistu piirilt Varbla metskonna kaudu või Lepiku

kinnisasjalt) on ehituslike, looduskaitseliste ja veekaitseliste tingimuste poolest äärmiselt

keerukad ja kulukad. Tulenevalt eelnevast oli sundvalduse seadmine põhjendatud ja

vajalik ega lähtu erahuvidest.

15. Kahju hüvitamisel ja sundvalduse tasu määramisel ei saa lähtuda AÕS § 156 lg-st 1 ja

selle rakendamise praktikast. Erateele sundvalduse seadmise otsustab riik või eratee

asukoha kohaliku omavalitsuse üksus KAHOS-s sätestatud korras. Sundvalduse seadmise

korral makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse tasu, kui asjaosalised ei lepi kokku

teisiti (KAHOS § 39 lg 5). Lisaks tuleb kinnisasja omanikule hüvitada sundvalduse

seadmise tõttu tekkiv varaline kahju (KAHOS § 39 lg 6). KAHOS § 11 lg 2 järgi koosneb

sundvalduse tasu (KAHOS § 39 lg 2 kaudu) kinnisasja väärtusest ja hüvitisest

sundvalduse seadmisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest, kui

need esinevad. KAHOS § 39 lg 2 kohaselt kohaldatakse sundvalduse seadmisele

kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, kui KAHOS-st ei tulene teisiti. Sundvalduse

seadmisel ei jää isik oma varast ilma, vaid tema asja kasutamist on üksnes kitsendatud.

Sundvalduse seadmisel ei pruugi isiku varaline positsioon märgatavalt kahjustuda (vt

TlnRnKo 30.09.2022, 3-21-1643, p 22.1).

16. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et sundvalduse tasu määramisel tulnuks vallal

tellida hinnang 7. taseme kinnisvarahindajalt, ning on seisukohal, et sundvalduse tasu saab

määrata kaebaja kohtumenetluses esitatud dokumentide alusel. Kaebaja on esitanud

kinnisvara nooremhindaja KB (5. tase) ja kinnisvara hindaja VT (6. tase) koostatud

eksperthinnangu (dtl 160–197). Halduskohus leidis, et see hinnang ei vasta KAHOS § 12

lg-s 2 sätestatule, sest eksperthinnangut ei ole koostanud 7. taseme kinnisvara hindaja.

Teiseks oli eksperthinnang koostatud laenutagatise turuväärtuse hindamiseks. Kaebaja on

lisaks esitanud kutselise hindaja (7. tase) RL seisukoha, millest nähtuvalt on võimalik

negatiivne mõju kinnisasja turuväärtusele hinnanguliselt 15–20% (dtl 199).

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinsel juhul ei saanud määrata tasu või kahju

suurust olemasolevate dokumentide alusel, sest need ei vasta KAHOS § 12 lg 2

tingimustele. Tasu peab üldjuhul tuginema turupõhisel tasul, mis määratakse 7. taseme

kutselise hindaja poolt koostatavas hindamisaruandes. Sellist dokumenti ei ole asjas

esitatud. Avalikes huvides kinnisasja omandamise (sh sundvõõrandamise) või

koormamise (sh sundvalduse seadmise) aluseks oleva hüvitusväärtuse määramisel tuleb

hindajal juhinduda vara hindamise standardi EVS 875-12:2016 osast 12 „Hindamine

hüvitamise eesmärgil“. See standard näeb ette ka saamata jääva tulu ja otsese kahju

hindamise. Seetõttu on halduskohus õigesti rahuldanud kaebuse sundvalduse tasu

puudutavas osas, kohustanud haldusorganit tegema KAHOS § 12 lg 2 tingimustele

vastava hindamisaruande ja määrama sundvalduse tasu uuesti ning see hõlmab ka

kahjuhüvitise määramist.

18. KAHOS § 12 lg 2 sisustamisel saab võtta arvesse eelnõu seletuskirjas (598 SE1) toodud

selgitusi. Seletuskirjas on muu hulgas selgitatud, et „[k]ui sundvaldus seatakse eratee

avalikuks kasutamiseks, võib riik või kohalik omavalitsus pakkuda kinnisasja omanikule

tasu, mida on samas piirkonnas rakendatud teiste sarnaste kinnisasjade koormamisel

sarnasel eesmärgil. Normiga ei reguleerita, kas sundvalduse tasu peaks maksma

perioodiliselt või ühekordselt, kuna olenevalt olukorrast võiks kasutada mõlemaid

võimalusi. Näiteks kui sundvaldus seatakse eratee avalikuks kasutamiseks, võib hoolimata

kestvussuhtest maksta ka ühekordset tasu, kui see sobib osapooltele.ˮ Seetõttu on

1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a-923356d542ad/

Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus/.

9(12)

3-23-957

halduskohus õigesti märkinud, et KAHOS-e järgi on võimalik tasu maksta ühekordselt või

perioodiliselt ning halduskohus ei saanud välistada perioodilise tasu määramise võimaluse

kaalumist. Halduskohus on õigesti märkinud, et ühekordse tasu määramisel võib mh

arvesse võtta asjaolu, et kaebaja omandas maa ostueesõigusega erastamisel, mitte

turuhinnaga (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-6-17, p 19). Sundvalduse tasu ei ole mõeldud

kinnistuomaniku rikastumiseks.

19. Tasu peab olema riivega proportsionaalne. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast jääb

sundvalduse seadmise korral kinnisasja omanik kinnisasjaga edasi seotuks ja tulevikus

muutuvad asjaolud võivad tema omandipõhiõiguse riive intensiivsust oluliselt muuta.

Sellest tulenevalt tuleb siinsel juhul arvestada, et avalikus kasutuses olev tee läbib kaebaja

elamumaad, jääb elamu ühest nurgast u 4 m kaugusele ja riivab kaebaja eraelu privaatsust

üsna tugevalt. Sellest tulenevalt saab vald tasu uuel määramisel haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 53 lg 1 p 4 alusel kaaluda, kas on otstarbekas määrata kõrvaltingimus, mille

kohaselt oleks võimalik liikluskoormuse olulise muutumise (suurenemise) korral tasu

suurus uuesti otsustada või otsustada kinnisasja sundvõõrandamine. Praegusel ajal pole

liikluskoormuse oluline muutumine kindel, kuna detailplaneeringut pole kehtestatud.

Kõrvaltingimuse määramata jätmist tuleb asja uuel otsustamisel põhjendada.

20. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud kaebuse ebaõigesti osaliselt

rahuldamata osas, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja nõudis kaebuses kahju

hüvitamist, põhjendades kahju tekkimist sundvalduse seadmisest tingitud vara vääruse

vähenemisega (dtl 7, 10 ja 153). Ka apellatsioonkaebuses on kaebaja märkinud, et

kahjuhüvitise nõue on 14 600 eurot (Kamari kinnistu turuväärtuse vähenemine

sundvalduse seadmise tõttu). Kahjuhüvitise nõue on korralduse nr 44 resolutsioonis

jäänud lahendamata, kuid korralduse põhjendustest nähtub, et „selgelt tuvastatavat kahju

kaebajale ei teki, sest maakasutuse iseloom ei muutu ja teed kasutatakse edaspidi endisel

otstarbel. Samuti ei ole oodata liikluskoormuse märgatavat tõusu.“. Kaebaja selle

põhjendusega ei nõustunud ja leiab, et sundvalduse seadmisega tekib isikutele ja nende

poolt vallatavate sõidukitega õigus asuda kaebaja kinnistut kasutama ja see toob kaasa

kaaluka või isegi ülemäärase riive kaebajale ja talle kuuluvale kinnistule (vt nt dtl 278, p

2.15). Ringkonnakohus on eespool märkinud, et siinses asjas esitatud tõendite alusel ei saa

sellise kahju tekkimist hinnata, sest menetluses pole esitatud KAHOS § 12 lg-le 2 vastavat

hindamisakti. Standard EVS 875-12:2016 näeb ette ka saamata jääva tulu ja otsese

varalise kahju tekkimise arvestamist. Hindamise uuel korraldamisel saab 7. taseme

kutseline hindaja anda hinnangu ka sellele, kas kaebajale tekib sundvalduse

kehtestamisega varaline kahju seoses sellega, et kaebaja kinnistu turuväärtus väheneb.

Kinnisasja väärtuse vähenemist saab võtta arvesse ka sundvalduse tasu suuruse

kalkuleerimisel.

21. Sellega seoses on halduskohus jätnud ekslikult tühistamata vaidlusalused haldusaktid

osas, milles haldusorgan jättis haldusaktide resolutsioonis lahendamata kaebaja nõude 14

600 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus tühistab selles osas halduskohtu

otsuse, tühistab vaidlusalused haldusaktid osas, milles kaebaja kahju hüvitamise nõue jäeti

resolutsioonis lahendamata ja kohustab haldusorganit selle küsimuse uuesti otsustama.

Uuel hindamisel tuleb vallal kindlaks teha, kas kaebaja omandas vaidlusaluse kinnisasja

erastamise teel ja kas erastamise dokumentidest nähtub see, et elamumaad läbis avalikult

kasutatav tee, s.o kas kaebajale oli või pidi olema teada, et tee jääb avalikult kasutatavaks.

Muus osas ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ja jääb rahuldamata.

22. Vastustaja on kinnitanud, et tema õiguseellane Varbla Vallavolikogu arvas 27.11.2013

otsusega nr 48 „Riiklikusse teeregistrisse andmete esitamine“ Polümeeri tee Varbla valla

kohalikku teeregistrisse (dtl 110) ehk tee arvati kohalike teede nimekirja. Kohalikud teed

10(12)

3-23-957

on avalikult kasutatavad, st igaüks võib neid õigusaktides sätestatud piiranguid järgides

kasutada (kuni 01.07.2015 kehtinud teeseaduse § 4 lg 1, alates 01.07.2015 kehtiva

ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5). Riigikohus on haldusasjas nr 3-19-2255 selgitanud, et

kohaliku omavalitsuse üksus võis nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel

määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad

kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule

sundvaldus. Leping või sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja kohaliku

omavalitsuse üksus vahelisi suhteid. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus on

aga asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt (HMS § 51 lg 2), mis

kehtib igaühe suhtes (HMS § 60 lg 2). Kaebaja on väitnud, et kaebajaga ei ole lepingut

sõlmitud. Vastustaja on väitnud, et Polümeeri teed on 1993. aastale eelnenud ajast kuni

tänaseni kasutatud viisil, nagu tavapäraselt kohalikku teed kasutatakse ehk liiklemiseks

jalgsi, jalgratta ja mootorsõidukitega. Kui vald hoidis kaebaja kinnistul kulgevat teed

avalikult kasutatavate teede nimekirjas õigusvastaselt ilma sundvaldust seadmata ja selle

eest tasu määramata, võis maaomanikule olla tekkinud varaline kahju nii saamata jäänud

sundvalduse tasu kui ka muu varalise kahju kompenseerimata jätmise tõttu (vt Riigikohtu

13.10.2020 määrus asjas nr 3-19-2255, p 13). Sellist kahju kaebaja siinsel juhul nõudnud

pole. Sõltumata sellest, kas Varbla Vallavolikogu 27.11.2013 otsus on õiguspärane, on ta

kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Vaidlusalusele teele laieneb

praegu ka EhS § 92 lg 5. Selle kohaselt on kohalik tee avalikult kasutatav ning seda võib

kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides.

23. Kaebaja heidab haldusaktidele ette ka liiga üldsõnalisi kõrvaltingimusi (korralduse nr 44

punktid 2.3, 2.5, 2.8 ja 2.9). Kaebaja arvates tulnuks korralduses määratleda täpsemalt

valla kohustused seoses liikluskorralduse ja teehooldusega. Ringkonnakohus leiab, et

andmed, mida sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama, sätestab KAHOS § 39 lg 7.

Teehoolduse ja liikluskorralduse küsimuste reguleerimist viidatud säte ette ei näe.

24. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

25. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse pealt tuli riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 1 järgi tasuda

riigilõivu 20 eurot. Kohaldamisele ei kuulu RLS § 60 lg 2 järgi tasutav riigilõivumäär.

Sundvalduse tasu ja täiendava hüvitise maksmise alused ja korra näevad ette KAHOS §

11 jj. Nimetatud tasu ja hüvitis määratakse sundvalduse seadmise otsusega (KAHOS § 39)

ehk haldusaktiga. Kui seadus näeb ette isikule haldusaktiga raha maksmise kohustuse ning

isik väidab, et haldusorgan on rikkunud seda kohustust, siis saab isik esitada

halduskohtule tühistamis- ja kohustamiskaebuse haldusakti peale (vt nt Riigikohtu

lahendid asjades nr 3-19-143, 3-17-98, 3-3-1-41-15). RLS § 60 lg-s 2 nimetatud

hüvitamisnõude all peetakse silmas riigivastutuse seaduse 3. peatüki järgi lahendatavat

nõuet, millega praegusel juhul pole tegemist. Kuna kaebaja on tasunud riigilõivu tasutud

ettenähtust suuremas summas, tuleb enamtasutu (kaebuse pealt 330 eurot ja

apellatsioonkaebuse pealt 418 eurot) tagastada kaebajale HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8

alusel.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

nõuetest on rahuldatud osaliselt tühistamisnõue (vaidlusaluse korralduse punkti 2.4 osas ja

asjaomases osas vaideotsus) ja osaliselt kohustamisnõue (sundvalduse tasu ja

kahjuhüvitise uuesti arvestamise kohustamise osas), muus osas jäi tühistamisnõue ja

kohustamisnõue (korralduse punktid 2.3, 2.5, 2.8 ja 2.9) rahuldamata. Kaebaja on

saavutanud suuremas osas kaebuse eesmärgi, kuna sundvalduse tasu ja kahjuhüvitis

otsustatakse uuesti. Seega on kaebus rahuldatud hinnanguliselt 70% ulatuses. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

11(12)

3-23-957

27. Halduskohtus taotles kaebaja vastustajalt välja mõista menetluskulu 3052 eurot, sh 2166

eurot esindajakulu, riigilõiv 350 eurot ning dokumentaalsete tõendite hankimise kulu 536

eurot. Ringkonnakohtus taotles kaebaja vastustajalt välja mõista menetluskulu 1462,80

eurot, sh esindajakulu 1024,80 eurot ja riigilõiv 438 eurot. Riigilõivu osas tuleb arvesse

võtta mõlemas astmes 20 eurot. Eeltoodust lähtuvalt ja tulenevalt HKMS § 109 lg-st 4

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus kantud menetluskulu katteks

1905,40 eurot (2722 × 0,7) ning apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu katteks

731,36 eurot (1044,80 × 0,7).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)