3-24-1957/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1957

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.06.2024 viisa

andmisest

keeldumise

otsuse

ja

26.06.2024

lahkumisettekirjutuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Philippe Hint

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

KOHTU SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 25.04.2025

(HKMS § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega

ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nigeeria kodanik X saabus Eestisse 11.09.2021 õppimise eesmärgil antud D-

viisa alusel (kehtivus 09.09.2021-09.03.2022) eesmärgiga alustada õpinguid Tallinna

Tehnikaülikoolis (TTÜ).

Ta omas tähtajalist elamisluba õppimiseks TTÜ magistriõppes kehtivusajaga 23.11.2021-

30.06.2023 (õppekava nominaalaja lõpuni). Tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest

tulenev viibimisõigus 270 päeva vormistati Xle D-viisana (VMS § 991 lg 1) kehtivusajaga

14.08.2023-26.03.2024.

3-24-1957

2. X taotles 27.02.2024 pikaajalise viisa saamist õppimise eesmärgil. Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) väljastas talle viisa kehtivusega 27.03.2024-20.06.2024.

3. X esitas 11.06.2024 uue taotluse pikaajalise viisa saamiseks, põhjendades, et ei

saanud kooli lõpetada haigestumise tõttu. PPA keeldus 25.06.2024 otsusega viisa

andmisest. PPA märkis pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse vormil, et

väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile ning on põhjendatud alus kahelda

esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, tema avalduste

usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa

kehtivusaja lõppu.

4. PPA tegi Xle 26.06.2024 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 10522797,

kohustades teda Eesti Vabariigist lahkuma 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui

03.07.2024.

Ettekirjutuses leiti, et X viibib ebaseaduslikult Eestis alates 21.06.2024. Ta on küll esitanud

uue elamisloa taotluse, kuid selles osas pole veel otsust tehtud. Märgiti, et 26.06.2024

vestlusel selgitas isik, et kavatseb Eestist lahkuda õigeaegselt, kuigi oleks soovinud jääda

Eestisse, sest Nigeerias pole Eesti Saatkonda, et uut viisat taotleda.

X suhtes otsustati ühtlasi kohaldada sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 kuuks, võttes arvesse,

et ta esitas uue viisataotluse seadusliku viibimise ajal. Samas leidis PPA, et isik ei võta kooli

lõpetamist tõsiselt, kuna on korduvalt jätnud esitamata lõputöö, taotledes üha uuesti

viibimisaja pikendamist. PPA järeldas, et isiku tegelik eesmärk Eestis viibimiseks on muu kui

viisa- ja elamisloa taotlusel märgitu. Ettekirjutuses on märgitud, et isik sai PPA põhjendustest

aru ja kavatseb lahkuda õigeaegselt.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 03.07.2024 kaebuse, mille kohus on võtnud

menetlusse nõuetes tühistada PPA 25.06.2024 viisa andmisest keeldumise otsus ja

26.06.2024 lahkumisettekirjutus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X kaebuse põhjendused on järgmised.

1)

Kaebaja eesmärk oli läbida TTÜ-s ärijuhtimise õppekava. Nominaalajal magistritöö

kaitsmine ei olnud võimalik. Eelmise juhendaja juhendamine ei olnud võimalik, kuna ta naasis

õppe viimasel semestril Saksamaale ning kaebajal oli vaja leida uus juhendaja. Kaebaja leidis

2023. a septembris uue juhendaja ja PPA pikendas tema viisat kuni 20.06.2024. Seoses

magistritöö ümbertegemise vajadusega ja kaebaja tervisega seotud probleemidega ei

õnnestunud kaebajal saada magistritööd valmis 2024. a kevadiseks kaitsmiseks.

2)

On täielik vale ja paljasõnaline väide, et viisa eesmärk ei vasta tegelikkusele. PPA arvates

ei võta kaebaja kooli lõpetamist ja õpinguid tõsiselt ja arvab, et reisi eesmärgid on muud, kuid

kaebaja vaidleb sellele vastu. Kaebaja huvi õpingud lõpetada näitab see, et ta on

nominaalajaga läbinud kõik õppeainud ning seda keskmisele hindele 4,2. Kaebaja ei suutnud

magistritööd 1 aastaga lõpule viia, sest tal olid terviseprobleemid ja lisaks oli vaja tööl käia, et

elatusvahendeid saada. PPA ei saa meelevaldselt võtta seisukohta, et kui 1 aastaga ei tee

magistritööd valmis, siis nähtavasti pole õppimisest huvitatud ja viisal on teised eesmärgid.

Kaebaja oli kogu lisa-aasta pidevas kirjavahetuses oma juhendaja ja MBA programmijuhi C

seoses püüdlusega saada siiski magistritöö valmis 2024. a kevadeks. Kaebaja on endiselt kooli

nimekirjas aktiivse üliõpilasena, kes õpib täiskoormusel, seega on tal alus riigis viibimist

taotleda seoses õpingute lõpetamisega. PPA oleks saanud neid asjaolusid kontrollida, kuid

PPA ei viinud läbi nõuetekohast haldusmenetlust, ainus põhjendus viisa mitteandmiseks oli nn

2(7)

3-24-1957

viisa teine eesmärk ja sellest johtuvalt koostati ka koheselt lahkumisettekirjutus 7 päevase

etteteatamisega. Midagi erilist ei ole selles, et magistriõpinguid ei lõpetata nominaalajaga.

Magistritöö lõpetamine on töös ja planeeritud jaanuari 2025.

3)

Kaebaja Eestis viibimine oli seaduslik tema viisataotluse läbivaatamise ajal. Kaebaja

arvates on tal vastav õigus kuni viisa pikendamise otsuse jõustumiseni. Lahkumisettekirjutus,

mis koostati otsuse peale edasikaebamise aja jooksul, on seega õigusvastane.

2. PPA palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

Rahvusvahelistest põhimõtetest tulenevalt on igal riigil suveräänne õigus otsustada

välismaalase riiki sisenemise ja riigis viibimise tingimuste üle. Erinevalt Eesti kodanikest ei

ole välismaalasel põhiõigust siseneda Eesti territooriumile või siin viibida. VMS § 7 kohaselt

on Eestis ajutine viibimine Eestis viibimine ilma elamisloata või elamisõiguseta. Viisa puhul

on välismaalase viibimine Eestis ajutine ning viisa kehtivusaja möödumisel peab isik oma

kodumaale naasma. Järelikult ei saa isik viisa alusel Eestis viibides asuda oma õigusi teostama

sellises ulatuses ja määras nagu seda saavad Eesti kodanikud või siin elamisloa alusel elavad

isikud, st viisast tulenev garantii siia jäämiseks ei ole eriti tugev. EL õigusega ei ole kolmanda

riigi kodanikele antud õigust siseneda liikmesriikide territooriumile ega subjektiivset õigust

viisale. Viisa ei ole õigus, vaid lühiajaline luba riigis viibimiseks, mis ei anna õigustatud

ootust, et seda luba pikendatakse või antakse muu Eestis viibimise alus. Viisa taotlemise

puhul ei ole välismaalastel alust eeldada, et ta peaks selle igal juhul saama. Viisa andmisest

keeldumiseks ei pea olema väga kaalukad põhjused, kuna sellise käsitluse möönmine

tähendaks, et tuleks eeldada välismaalase põhiõigust Eestisse saabumisel ja siin viibimisel.

Viisaasjades piirdub kohtulik kontroll riigiasutuse kaalutlusruumi üle sellega, et tuleb

kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et

otsus ei ole meelevaldne ja selles ei esine ilmseid vigu. Kui haldusasutus pole ilmset

hindamisviga teinud, tuleb järeldada, et otsus on õiguspärane.

2)

Kui välismaalane saabub Eestisse õppimise eesmärgil, peab tema Eestis viibimine olema

seotud just õppimisega/õppetegevusega ning tavaliselt lõpeb viibimisalus niipea, kui õppekava

nominaalaeg või õppimise eeldatav kestus on läbi saanud. 2021. a oli kaebajale antud

tähtajaline elamisluba õppimiseks kuni 30.06.2023, st magistriõppe nominaalaja lõpuni. Kui

välismaalane ei lõpeta mingil põhjusel õpinguid nominaalajal, on tal võimalik kasutada

tähtajalise elamisloa lõppemisest tulenevat 270-päevast perioodi. Kaebaja ei ole ei elamisloa

kehtivusaja ega järgneva 270 päeva jooksul suutnud lõputööd valmis kirjutada ja ülikooli

lõpetada. Veebruaris 2024 esitas kaebaja D-viisa taotluse, kuna tema planeeritav lõputöö

kaitsmise aeg oli mai-juuni 2024. Kuna kirjavahetuses PPA-ga kinnitas TTÜ, et kaebajal on

läbitud kõik ained ja on jäänud vaid lõputöö teha, tuli PPA kaebajale vastu, andes talle

lõputöö kaitsmiseks ja ülikooli lõpetamiseks viisa 3-kuulise kehtivusajaga. Kaebajat oli

hoiatatud, et viisa antakse talle vaid 2024. a juuni lõpuni. Ka uue D-viisa kehtivusaja jooksul

pole kaebaja esitanud lõputööd kaitsmisele ning tema planeeritav kaitsmise aeg lükkus edasi

jaanuari 2025. Vaatamata korduvatele võimalustele ülikooli lõpetada ei ole kaebaja tõsiselt

hariduse omandamisega tegelenud.

3)

Kaebaja selgitab, et ta ei saanud õigeaegselt magistritööd lõpule viia seoses

haigestumisega ja tööl käimisega. Töötamise registri andmete kohaselt töötas kaebaja

perioodil 02.12.2021-25.04.2023 Wolt Eesti OÜ-s ning perioodil 30.03.2022-26.03.2024 ja

01.04.2024-20.06.2024 Eippa WSOperations OÜ-s. Seega tegi kaebaja kogu õppimise

perioodi jooksul õpingute kõrvalt tööd, sh ka planeeritud lõputöö esitamise ajal 2024. a

kevadel. Töötamine õppimise kõrvalt ei ole keelatud, kuid see ei tohi takistada õppimist.

Kaebaja töötamine on ilmselgelt mõjutanud lõputöö kirjutamist. Kaebaja väitel haigestus ta

3(7)

3-24-1957

2023. a lõpus grippi ning ei olnud 2024. a aprillini võimeline õppetööga tegelema, samas sai

ta väidetaval haigestumise perioodil palka (vastuse lisa 5). Ei ole selge, miks ei mõjutanud

kaebaja haigestumine tema töö tegemise võimet, kuid pärssis lõputöö kirjutamist.

4)

Kaebaja väitel mõjutas lõputöö kirjutamist ka juhendaja lahkumine kodumaale ja uue

juhendaja otsimine. Vastustaja möönab, et juhendaja lahkumine Saksamaale võis tekitada

raskusi, kuid lõpuks sai kaebaja endale uue juhendaja. Kaebusega esitatud kirjavahetusest

nähtub, et kaebaja mõlemad juhendajad ei lubanud kaebajat magistritöö kaitsmisele, kuna

selle tekst ei olnud kaitsmiseks sobilik. Ka TTÜ kinnitas, et kaebaja lõputöö ei ole kaitsmiseni

jõudnud, kuna tingimused ja kriteeriumid ei ole olnud täidetud (vastuse lisa 2). Kaebaja pole

seega õpinguid lõpetanud endast tulenevatel põhjustel.

5)

Kuigi kaebaja väidab, et midagi erilist ei ole selles, et magistriõpinguid ei lõpetata

nominaalajaga, määrab ülikool õppekava läbimiseks nominaalaja, mis peab olema üliõpilasele

jõukohane. Üldjuhul peab üliõpilane katkematu õppimise korral lõpetama ülikooli

nominaalaja jooksul. Kaebajal oli 2 aastat ja 270 päeva selleks, et lõpetada oma

magistriõpingud, kuid lõputöö kaitsmine oli mitu korda edasi lükatud. Ka täiendava 3 kuu

jooksul ei suutnud kaebaja esitada magistritööd kaitsmisele. Üliõpilane ise vastutab selle eest,

kas tema õppimine on edukas ning kas ta on suuteline õppekava nominaalajaga lõpetama.

Kuigi kaebajal on kõik ained läbitud, on üldteada, et magistritöö on magistriõppe olulisim osa,

mis kajastab õppekava käigus omandatud teadmiste ja oskuste omandamist. Kui üliõpilane ei

kaitse oma lõputööd, ei saa ta ülikooli lõpetada. Praegusel juhul ei ole kaebaja pühendanud

ennast lõputöö kirjutamisele sellisel määral, et ta oleks saanud 2024. a kevadel seda kaitsta.

Kaebajal oli prioriteediks töötamine.

6)

Need asjaolud kogumis andsid PPA-le aluse arvata, et kaebaja tegelik eesmärk ei olnud

ülikooli lõpetamine ja hariduse omandamine ning et tema ütlused ülikooli lõpetamise soovi

kohta ei olnud usaldusväärsed. Samuti tekitas kaebaja käitumine kahtluse tema kavatsuses

lahkuda Eestist pärast viisa kehtivusaja lõppu. Sellele viitab asjaolu, et päev enne viisataotluse

esitamist, st 10.06.2024, esitas kaebaja PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse õppimiseks

õppeasutuses Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar. Viisa andmisest keeldumise otsus

põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel ning selles ei esine hindamisvigu, mistõttu on otsus

õiguspärane.

7)

Kuna PPA viisa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane, oli õiguspärane ka kaebajale

lahkumisettekirjutuse tegemine. Alates 25.06.2024 ei olnud kaebajal seaduslikku alust Eestis

viibimiseks. VSS § 7 lg 1 ei anna PPA-le kaalutlusõigust ja viibimisaluseta välismaalasele

tuleb teha lahkumisettekirjutus. On vale kaebaja arusaam, et tema Eestis viibimine oli

seaduslik ka viisa otsuse edasikaebetähtaja jooksul. VMS § 623 ütleb sõnaselgelt, et

välismaalase Eestis viibimine on seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Kaebaja taotluse

läbivaatamine lõppes viisa otsuse tegemisega, mistõttu viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult

alates 25.06.2024. Vastustaja möönab, et lahkumisettekirjutuses on ekslikult märgitud, et

kaebaja viibimisõigus lõppes 21.06.2024, kuid antud asjaolu ei väära seda, et

lahkumisettekirjutuse tegemise ajal viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult.

8)

VSS § 7 lg-t 2 tuleb lugeda koosmõjus VSS § 3 lg-ga 2, mis ütleb, et välismaalane, kellel

ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on vahetult seadusest tulenevalt väljasõiduks

kohustatud. Seega on lahkumisettekirjutus viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas

üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb otse seadusest. Seega oli kaebajal

kohustus seadusliku viibimisaluse lõppemisel lahkuda Eestist vaatamata lahkumisettekirjutuse

tegemisele. Kaebaja pidi arvestama enne viisa taotlemist asjaoluga, et keelduva otsuse korral

muutub tema viibimine Eestis ebaseaduslikuks.

4(7)

3-24-1957

9)

Lähtudes VSS § 74 lg-st 1 kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. PPA kohaldas kaebaja suhtes

sissesõidukeelu vaid 3 kuuks. Sissesõidukeelu pikkus on kõiki asjaolusid arvestades

proportsionaalne. Vastustaja hinnangul ei esinenud käesoleval juhul humaanseid kaalutlusi,

mis oleksid tinginud sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb järgmistel põhjustel jätta

rahuldamata.

25.06.2024 viisa andmisest keeldumise otsus

4. PPA keeldus vaidlustatud otsusega kaebajale viisa andmisest, leides, et kaebaja

väidetav reisieesmärk ei vastanud tegelikule eesmärgile ning on põhjendatud alus

kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, tema

avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa

kehtivusaja lõppu (dtl 46-47).

5. Nagu vastustaja kohtumenetluses õigesti selgitab, puudub välimaalasel üldine

põhiõigus Eestis viibimiseks, elamiseks ja siin õppimiseks või töötamiseks. Praegusel

juhul ei väida kaebaja, et koduriiki tagasipöördumisel riivataks ebaproportsionaalselt

tema põhiõigusi või et ta ei saaks koduriiki tagasi pöörduda. Kolmanda riigi kodanikel

ei ole subjektiivset õigust viisale. Kohtupraktikas käsitatakse viisat mitte õiguse, vaid

liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena

ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Seega on viisataotleja

õiguslik positsioon pigem nõrk Viisaasjades piirdub kohtulik kontroll riigiasutuse

kaalutlusruumi üle sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb

piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu.

Kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Kui haldusasutus pole teinud

ilmset hindamisviga, peab kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on

õiguspärane. Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul

tõlgendada taotleja kasuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsuse nr 3-21-

1903, p-d 9, 11-13).

6. Viisa andmisest keeldumiseks ei pea seega esinema väga kaalukad põhjused

ning sisuliselt piirdub viisamenetluses kohtuliku kontrolli ulatus menetluslike normide

järgimise kontrolliga ja ilmselgelt meelevaldsete otsuste välistamisega. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust õppimise eesmärgil riiki sisenemiseks ega oma viibimisaluse

pikendamiseks.

7. Praegusel juhul on vastustaja põhjendanud, et kaebaja õpingute pikendamine ja

selleks viisa väljastamine ning seejärel ka pikendatud õpingute ajal lõputöö valmimata

ja esitamata jäämine andsid põhjendatud aluse arvata, et kaebaja tegelik eesmärk ei

olnud pühenduda õpingutele ja hariduse omandamisele, vaid õppimisel oli kõrvaline

tähendus teiste eesmärkide kõrval. Samuti on vastustaja viidanud kaebaja käitumise

põhjal tekkinud kahtlusele, et kaebaja ei kavatse ka pärast viisa kehtivusaja lõppu

Eestist lahkuda. Nii on vastustaja asjakohaselt välja toonud, et hoolimata väidetavatest

takistustest õpingute lõpetamisel ei olnud kaebajal takistusi õpingute kõrvalt

töötamisele. Kohus nõustub, et kaebaja pidanuks ise jälgima, et tööl käimine ei

takistaks õpingute õigeaegset lõpetamist, sh lõputöö kirjutamist ja kaitsmist, ning ta ei

saanud jääda lootma sellele, et õpingute pikenemise tõttu on tal pidevalt võimalik

õppimiseks viisa saamine. Ainuüksi õppeainete läbimine hea keskmise hindega ei

5(7)

3-24-1957

kinnita, et kaebaja tegelikuks eesmärgiks oli ärijuhtimise õppekaval õpingute

lõpetamine.

8. Esitatud asjaolude põhjal nõustub kohus vastustajaga, et kaebajale anti

korduvalt võimalusi lõputöö kirjutamisele ja selle kaitsmisele keskenduda, sh pärast

juhendaja vahetumist. Kaebaja etteheited viisa andmisest keeldumise otsusele ja

lahkumisettekirjutusele viitavad pigem soovile leida endale viibimisalus. Muuhulgas

on vastustaja sellega seoses välja toonud, et kaebaja on vahepeal esitanud tähtajalise

elamisloa taotluse hoopis teises õppeasutuses (Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline

Seminar) õppimiseks, mis kuidagi ei riimu kaebaja väitega, et ta soovis Eestisse jääda

Tallinna Tehnikaülikooli magistritöö kirjutamiseks, vastavatel aruteludel osalemiseks

ja juhendajaga kohtumiseks, et tagada töö valmimine kaitsmiseks jaanuaris 2025. a,

ning et tema eesmärgiks on läbida TTÜ-s ärijuhtimise õppekava.

9. Neil põhjustel nõustub kohus PPA arvamusega, et eelnev andis kokkuvõttes

aluse arvata, et kaebaja on seni kunstlikult õpinguid pikendanud ja otsib jätkuvalt

võimalusi, et jätkata riigis viibimist muul kui õppimise eesmärgil. Kaebaja on ka ise

välja toonud, et ta ei soovi minna tagasi Nigeeriasse. Kaebajale ei tulenenud üksnes

tema varasemast viibimisalusest õigustatud ootust, et viibimisalust kindlasti

pikendatakse või antakse uus. Välismaalasel tuleb arvestada, et tähtajalise

viibimisaluse igakordsel lõppemisel võib tal olla vajalik kodumaale naasta.

10. Arvestades eelnevat ning kaebaja kui välismaalase suhteliselt nõrka õiguslikku

positsiooni ja õiguste väheintensiivset riivet, oli viisa andmisest keeldumine

proportsionaalne. PPA järeldused ei ole olnud meelevaldsed.

26.06.2024 lahkumisettekirjutus nr 1052279797

11. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik

alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 7 lg 1

kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks.

12. Kuna kaebaja viisataotlus oli jäetud rahuldamata, puudus tal ettekirjutuse

tegemise ajal Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja arvamus, et seaduslik alus

Eestis viibimiseks oli tal ka viisaotsuse peale edasikaebamise aja jooksul, on ekslik.

Kaebaja viisataotlus jäeti rahuldamata ning tal tekkis kohustus Eestist lahkuda. Kui

välismaalasel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta on seadusest tulenevalt

kohustatud Eestist lahkuma (VSS § 3 lg 2), kuid ei ole seda kohustust täitnud, tuleb

talle teha VSS § 4 lg-s 1 sätestatud ettekirjutus, millega kohustatakse teda Eestist

lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. Seadustamisettekirjutuse tegemise

aluseid (VSS § 9 lg 1) praeguses asjas ilmselgelt ei esinenud, mistõttu tuli kaebajale

koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale

kaalutlusõigust otsustamaks, kas isiku suhtes on vajalik lahkumisettekirjutuse

tegemine või mitte. Seega oli vastustajal ettekirjutuse tegemiseks õiguslik alus ja

ühtlasi ka vastav kohustus.

13. Ettekirjutuses määrati kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks

7-päevane tähtaeg (kuni 03.07.2024). Ettekirjutuses on PPA viidanud 26.06.2024

vestlusel kaebaja selgitatule, et ta kavatseb Eestist lahkuda õigeaegselt. Seega ei

väitnud kaebaja PPA-le ega ole ka kaebuses välja toonud, et määratud aeg ei oleks tal

võimaldanud mõistlikult korraldada Eestist lahkumist.

6(7)

3-24-1957

14. Lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeelu osas ei ole kaebaja

etteheiteid esitanud ning ka kohtule ei nähtu selliseid asjaolusid, mille alusel saaks

kolmekuulist sissesõidukeeldu pidada ebaproportsionaalseks.

15. Eeltoodust tulenevalt on PPA 25.06.2024 viisa andmisest keeldumise otsus ja

26.06.2024 lahkumisettekirjutus õiguspärased ning X kaebus tuleb jätta tervikuna

rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108

lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta kohtule

andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109

lg 1 alusel samuti tema endi kanda.

17. Kohus asendab otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg

3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)