3-25-531/6 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

25.03.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-531

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.03.2025. a määruse resolutsiooni

p-d 1 ja 3

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 19.03.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 19.03.2025. a määruse

resolutsiooni p 3 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav

(HKMS § 88 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 02.01.2025 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku

summas 7200 eurot. Kaebaja leidis, et vangla alandas tema väärikust ning põhjustas talle

30.12.2024. a ja 02.01.2025. a sündmustega seonduvalt (haigusseisundi põhjustamine ja

meditsiinilise abi võimaldamata jätmine) ka tervisekahju. Kaebaja paigutati 30.12.2024

kambrisse 103, kus küte ei olnud sees, mistõttu oli seal väga külm. Kaebajal tekkis madala

temperatuuriga kambris viibimise tõttu nohu ja ninapaistetus. Kui kaebaja viibis kambris 103

ja kasutas tualettruumi, siis ta märkas, et kaamera töötas, kuivõrd kaamera punane tuli põles.

Kambris 103 ei olnud tualettruumil ust ees. Alates 20.12.2024 kuni 02.01.2025 töötas kaebaja

kambris kaamera. Kaebaja peab kambris viibima alasti, kuna vanglas puuduvad kaebaja

suurusele vastavad riided. Kaebaja täitis 01.01.2025 kella 15.00 ajal kiireloomulisi dokumente

ning ütles valvurile, et läheb õue siis, kui on kirjadega valmis saanud. Valvur ei nõustunud

sellega ning keeldus kaebajat õue lubamast ega võtnud vastu ka kirja. Eelnimetatud kirja

võttis hiljem vastu teine valvur. Kaebaja pidi 02.01.2025 õue minema kella 13.00 ajal, kuid ei

saanud. Seejärel pidi ta minema õue kella 14.00 ajal, kuid ei saanud. Kell 15.00 kaebajat

enam õue ei lubatud põhjendusel, et õues on külm. Alates 01.01.2025 kell 17.00 kuni

02.01.2025 kell 17.00 ei vastanud valvur kaebaja kõnedele. Valvur keeldus kaebajale

02.01.2025 meedikut kutsumast, kuigi kaebaja teatas valvurile, et tema nina on paistes ja

valutab ning kaebajale on tekkinud lööve.

2. Tartu Vangla jättis 03.03.2025. a otsusega nr 1-9/2-25/7-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

3. X.X. esitas 04.03.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks kokku summas 3200 eurot. Kaebaja paigutati 30.12.2024 kambrisse 103,

kus oli väga külm. Kambris 103 töötas kaamera, mis on suunatud tualettruumi, millel puudub

uks. Õigusaktides ei ole reguleeritud, mis ajal kaebaja peab õues viibima. Kaebajal oli vaja

kiri ära kirjutada ning valvur oli teadlik, et kaebaja läheb õue õhtul. Kaebaja ütles valvurile

juba kella 16.00 ajal, et soovib talle kirja anda, kuid tema ütles, et ei võta kirja vastu. Teine

ametnik võttis kaebaja kirja vastu. Ametnik viibis terve aja valveruumis, kuid kui kaebaja

valveruumi helistas, siis pani ametnik kõne kinni. Kaebaja on seisukohal, et valvur ei ole

meedikut kaebaja terviseprobleemist teavitanud.

4. Tartu Vangla esitas kohtule vastustena kohtunõuetele kohtueelse menetluse materjalid ja

täiendavad selgitused. Ühtlasi esitas vangla kohtule videosalvestised, mida on kasutatud

tõenditena kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Vangla palus esitatud

videosalvestiste ja nende uurimise osas kuulutada kohtumenetluse kinniseks ning kohtule

edastatud salvestisi kaebajale mitte näidata.

5. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 19.03.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1)

ja olles kuulutanud haldusasja menetluse osaliselt kinniseks, keelas kaebajal tutvuda Tartu

Vangla poolt esitatud videosalvestistega ja saada nendest koopiaid (resolutsiooni p 2).

Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

5.1. Kohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mille

kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

5.2.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1

tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg

1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka RKHK

27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Kohtu hinnangul on kaebaja hüvitamiskaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. Samuti on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne.

5.3.Kaebaja selgitas, et ta paigutati 30.12.2024 kambrisse 103 seniks kuni kambri 102 pistik

korda tehakse. Kambris 103 ei olnud küte sees ning seal oli väga madal temperatuur, mistõttu

tekkis kaebajal nohu ja ninapaistetus.

Kaebaja viibis 30.12.2024 kambris 103 üksnes lühiajaliselt, s.o kell 11.50–12.37 ehk

ligikaudu 47 minutit. Isegi kui kambris 103 oli võrreldes kambriga 102 mõnevõrra madalam

temperatuur, siis ei saanud kaebajale niivõrd lühikese aja jooksul kambris 103 viibimise tõttu

olulised negatiivsed tagajärjed saabuda. Mõnevõrra madalama temperatuuriga kambris

viibimine sai põhjustada kaebajale üksnes väheseid ebamugavusi ning mitte intensiivseid

kannatusi. Samuti ei saa väheste külmetushaiguse tunnuste tekkimist pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks.

Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama

ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale

kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Majandus-

ja taristuministri 02.07.2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg 4

kohaselt ei tohi siseõhu temperatuur kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas

eluruumis inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 ºC. Vangla selgitas,

et kambris 103 on radiaator, mille ümber on paigaldatud kate kütteseadme lõhkumise

võimaldamise vähendamiseks, kuid radiaator on osa üldisest küttesüsteemist ning üldine

küttesüsteem on seadistatud 24-25 kraadi peale (dtl 11). Seega on väga ebatõenäoline, et

kambri 103 temperatuur oli 30.12.2024 alla õigusaktides kehtestatud normi. Tugeva

külmatunde kogemisele ei viita ka 30.12.2024. a videosalvestised, milles kajastub kaebaja

kambrisse 103 paigutamine ning sealt tagasi kambrisse 102 paigutamine. Kaebaja küll teatab,

et kambris on külm, kuid kui ta kuuleb, et peab kambris 103 viibima ligikaudu pool tundi, siis

ei väljenda ta selles osas märkimisväärset rahulolematust ega küsi endale nt täiendavaid

riideid (dtl 24). Kui kaebaja paigutataks tagasi kambrisse 102, siis soovib ta sooja dušši, kuid

ei proovi end kuidagi muud moodi soojendada ning videosalvestiselt ei nähtu, et kaebaja

oleks tajunud ülemäärast jahedust. Ka ametnik märgib, et ei taju kambris 103 kaebaja

kirjeldatud külma, kuid et seal võis olla natukene jahe (dtl 25). Kohus peab usutavaks, et

kambris 103 oli mõnevõrra madalam temperatuur kui kambris 102, kuid eeltoodut ei saa

pidada õigusvastaseks. Samuti ei ilmne kohtule esitatud videosalvestistelt, et kaebajal

ilmnenuks pärast kambris 103 viibimist külmetushaigusele viitavaid sümptomeid (dtl-d 25-

30).

5.4.Asjaolu, et kaebaja arvates tema kambrisse paigaldatud kaamerad töötasid ning kaebaja

hinnangul teda jälgiti, sh tualettruumi kasutamise ajal või mil ta viibis kambris alasti, võis

kaebajale põhjustada ebamugavusi ja heaolu langust, kuid eeltoodut ei saa pidada käesoleval

juhul kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal oli võimalus enda ebamugavustunnet

vähendada, küsides vanglalt kinnitust selle kohta, kas kaamerad töötavad või mitte. VangS § 7

lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks vanglas kambrid, mis võimaldavad

kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 05.09.2011. a

määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 2 p 1 kohaselt on vanglas

järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega

annavad vangistust reguleerivad õigusaktid vanglateenistusele õiguse jälgida nii vangla ruume

kui ka isikuid nii vahetult kui elektrooniliselt. Haldusasja materjalidest selgub, et kaebaja

suhtes ei ole tegelikkuses elektroonilist jälgimist rakendatud. Vangla kinnitab, et 30.12.2024

ei töötanud kaamera kambris 103 ega ajavahemikul 20.12.2024 kuni 02.01.2025 kambris 102

ning kaebajat ei jälgitud (dtl-d 12 ja 14). Haldusasja materjalidest ei nähtu vastustaja väidet

ümberlükkavaid tõendeid. Kuigi kaebaja selgituse kohaselt kinnitas vangla kaebajale

kirjalikult, et teatud ajahetkedel kaamerad siiski töötasid, siis nähtub vangla esitatud

tõenditest, et vangla kinnitusel töötas kaamera lühiajaliselt kaebajale määratud kambris seoses

kaamerate seadistamisega 06. ja 07.01.2025 (dtl 39) ning 29.01.2025, mil kambris teostati

remondi- ja koristustöid (dtl 41), kuid eelnimetatud kuupäevadel videojärelevalve teostamine

ei ole vaidluse esemeks. Arvestades, et vangla on kirjeldanud kaamera töötamist 06., 07. ja

29.01.2025 minutilise täpsusega, siis puudub kohtul põhjus eeldada, et vangla ei esitaks

kohtule tõest teavet ka vaidluse esemeks olevate ajavahemike osas. Üksnes seda, et kaebaja

kambris paikneb kaamera, mis ei tööta, ei saa õigusvastaseks pidada (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 09.06.2022. a otsus asjas nr 3-20-1462, p-d 10 ja 16).

Kuna kambrites 102 ja 103 vaidlusalusel ajal kaamerad ei töötanud, siis ei pea kohus

vajalikuks kujundada seisukohta selles osas, kas lubatav on kaameraga osaliselt tualettruumis

toimuvat elektrooniliselt jälgida. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja väide

seoses riietusesemete puudumisega ei vasta tõele. Kohtule esitatud videosalvestistelt nähtub,

et kaebajal on seljas tema suurusele vastavad riietusesemed (dtl-d 24-28). Samuti on talle

kambrisse väljastatud mitmeid isiklikke riideesemeid (dtl 7).

5.5. Vaidluse all on ka kahel päeval värskes õhus jalutamise võimalusest ilma jäämine. Kohtu

hinnangul ei saa eeltoodu kaebajale intensiivseid kannatusi põhjustada, arvestades asjaolu, et

kaebaja seisukohtadest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt pakuti kaebajale võimalust

värskes õhus jalutada, kuid talle ei võimaldatud vastavat võimalust kaebaja eelistatud ajal ja

tingimustel. VangS § 55 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes

õhus vähemalt üks tund päevas. Eelnimetatud kohustus tähendab, et vangla peab isikule

igapäevaselt vastavat võimalust pakkuma, kuid kui kinnipeetav selleks soovi ei avalda, siis

talle jalutuskäiku sel päeval ei võimaldata. VangS § 55 lg 2 ei anna kinnipeetavale õigust

valida, millises jalutusboksis, mis ajal, millistel tingimustel ja milliste ilmastikuoludega ta

täpselt jalutada soovib. Jalutuskäigu aeg sõltub vangla võimalustest, jalutuskäikude graafikust

ning erinevate üksuste ja osakondade planeeritud jalutuskäikude aegadest ning vanglal ei ole

võimalik lähtuda iga vahistatu või kinnipeetava individuaalsetest soovidest. Tartu Vangla

esimese üksuse vanemvalvur selgitab 01.01.2025. a ettekandes nr 2-25-5, et kaebaja keeldus

01.01.2025 õue minemast ning kasutas ametniku suunal solvavaid, ähvardavaid ja vulgaarseid

väljendeid (dtl 18). Vanemvalvuri 02.01.2025. a ettekandest nr 2-25-13 nähtuvalt ei olnud

kaebaja nõus end 02.01.2025 jalutama minemiseks riidesse panema ning seetõttu teda

jalutama ka ei viidud. Kaebaja kasutas ametniku suunal ebatsensuurseid väljendeid ning

viskas ametnikku vedelikuga (dtl 19). Ametniku selgitusi kinnitavad kohtule esitatud

videosalvestised (dtl-d 26-27 ja 29). Asjaolu, et kaebaja soovis 01.01.2025 enne jalutama

minemist oma kirja lõpetada, ei kohusta ametnikku kaebajat hiljem jalutuskäigule viima.

Kaebajal oleks olnud võimalik oma kiri pärast jalutuskäiku lõpuni kirjutada, mida ametnik

kaebajale rahulikult videosalvestiselt nähtuvalt ka selgitas. Samuti on Tartu Vangla kodukorra

p 4.10 kohaselt lubatud jalutuskäigule värske õhu kätte minna ainult hooajale vastavas

riietuses ning kaebaja ei saa nõuda enda lubamist jalutuskäigule alasti. Seega pakkus

vanglaametnik kaebajale jalutuskäiku värskes õhus mõlemal päeval, kuid kaebaja ise loobus

jalutamise võimalusest, kuna tal ei võimaldatud jalutada tema soovitud ajal ja tingimustel.

Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane.

5.6.Kaebaja põhjendas, et vanglaametnik ei võtnud kaebajalt 01.01.2025 kirja vastu ning kirja

võttis hiljem samal päeval vastu teine ametnik. Ametniku tegevust ei saa pidada kaebaja

õigusi intensiivselt riivavaks, arvestades, et kaebajal oli võimalik kiri teisele ametnikule samal

päeval hilisemal kellaajal üle anda. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et kirja sisu oleks

tinginud selle vältimatu üleandmise vajaduse. Vanglaametniku tegevust ei saa pidada ka

õigusvastaseks. Vangla ei ole rikkunud VangS § 96 lg-st 1 tulenevat kaebaja õigust

kirjavahetusele. Tartu Vangla kodukorra p 14.1.4 kohaselt toimub kinnipeetavate

väljasaadetavate kirjade vastuvõtmine riiklikult kehtestatud tööpäevale eelneva päeva jooksul.

Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võtta kaebajalt kirjad vastu igal tema soovitud

ajahetkel. Kuigi kaebajalt ei võetud videosalvestiselt nähtuvalt kirja vastu tema soovitud ajal,

mistõttu väljendas kaebaja end ametniku suunal vulgaarselt ja ebaviisakalt (dtl 30), siis tehti

seda kella 20.15 ajal (dtl 28). Samuti selgitab vangla, et see, millisel kellaajal kiri vahistatult

vastu võetakse, ei oma määravat tähtsust, kuna kõik väljasaatmiseks mõeldud kirjad

edastatakse teabehaldusteenistusele alles järgmise päeva hommikul. See tähendab, et ka

varasemal kellaajal vastu võetud kiri edastatud väljasaatmiseks samal ajal kui õhtusel

loendusel vastu võetud kiri (dtl 13).

5.7.Kaebaja väljendas rahulolematust selles osas, et vanglaametnik ei vastanud valveruumis

kaebaja kõnedele. Üldjuhul peab kaebaja pöörduma olmeküsimustega suuliselt vanglaametnik

poole, kes selgitab välja probleemi olemuse ja vajadusel edastab selle lahendamiseks muule

struktuuriüksusele (Tartu Vangla kodukorra p 11.1.1). Elukambri sisetelefoni vahendusel on

võimalik suletud kambris viibimisel teavitada vanglaametnikke ohuolukorrast, mis vajavad

ametniku kiiret sekkumist sündmuse lahendamisse (Tartu Vangla kodukorra p 11.1.2). Kohus

nendib, et 24 tunni jooksul kaebaja kõnedele vastamata jätmine võis põhjustada kaebajale

teatud nördimust, kuid kohtule ei ilmne, et esinenud oleks ohuolukord, millesse oli vaja

viivitamatult sekkuda ning et kaebajale oleks kõnede vastu võtmata jätmisega kaasnenud

mingid negatiivsed tagajärjed. Kaebajal oli võimalik vanglaametnike poole pöörduda ning

vajadusel ohuolukorrast või muu kiire sekkumise vajadusest ametnikele teada anda

igatunniste kontrollkäikude ajal (määruse nr 44 § 12 lg 1 p 5 ja lg 2; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 28.06.2021. a määrus asjas nr 3-21-453, p 16). Seega ei saa pidada kaebaja

õiguste riivet intensiivseks. Kuna kaebaja nimetatud Tartu Vangla esimese üksuse

vanemvalvur oli graafikujärgselt tööl 01. ja 02.01.2025 päevases vahetuses (dtl 13), siis ei

saanud ta kaebaja suhtes ööl vastu 02.01.2025 õigusvastaselt käituda. Ülejäänud aja osas

selgitab vanemvalvur, et kuna ta ei viibi koguaeg stentofoni läheduses, siis ei saa ta kõnesid

vastu võtta ning võib-olla tõesti ei võtnud ametnik kaebaja kõnet vastu. Üldiselt vastab

ametnik kõikidele kõnedele. Ametnik ei mäleta, et kaebaja oleks vaidlusalusel ajal tungivalt

helistanud (dtl 20). Kohtul puudub alus ametniku selgituses kahelda. On mõistetav, et

vanglaametnik ei viibi koguaeg valveruumis, kuna peab täitma oma tööülesandeid, mistõttu ei

saa ta koguaeg ka kõnedele vastata. Isegi kui ametnik ei võtnud kaebaja kõnesid teatud

ajahetkedel vastu teadlikult, siis ei saa seda pidada kaebaja väärikust alandavaks ning jaatada

kaebajale rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Kaebajal oli võimalik oma

probleemidega pöörduda ametnike poole nende igatunniste kontrollkäikude ajal. Kohtule

teadaolevalt ei ilmnenud kaebajal kiireloomulist sekkumist vajavat olukorda ning tema

kõnedele vastamata jätmine sai talle põhjustada vaid vähest heaolu langust.

5.8.Kaebaja põhjendas, et vanglaametnik ei kutsunud talle 02.01.2025 tervishoiuteenuse

osutajat, kuigi kaebaja teatas vanglaametnikule, et tema nina on paistes ja valutab ning talle

on tekkinud lööve. Kuigi kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid võivad põhjustada teatud

ebamugavusi, siis ei ole tegemist selliste haigusseisunditega, mille puhul tervishoiuteenuse

osutaja kohest kutsumata jätmist võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Samuti ei

ilmne kohtule, et vanglaametnik oleks õigusvastaselt käitunud. Vaidlus puudub selles, et

kaebaja soovis 02.01.2025 meedikut ning kirjeldas ametnikule oma terviseprobleeme (dtl 29).

Tartu Vangla esimese üksuse vanemvalvuri kinnitusel vestles ta valvemeedikuga sellel

teemal, kuid meedik soovitas kaebaja panna kirja pereõe vastuvõtule, kuna tegemist ei ole

erakorralise probleemiga (dtl 20). Kohtul puudub põhjus ametniku selgitustes kahelda,

kuivõrd vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Samuti ei olnud kohtu hinnangul tegemist

vältimatu abi vajadusega, millest on ametnik kohustatud Tartu Vangla kodukorra p 19.4

kohaselt valvemeedikut igal juhul teavitama. VangS § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale

ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida

tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib

põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse § 5 lg 1). On ilmselge, et kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid ei tingi vältimatu abi

vajadust ning põhjendatud oli suunata kaebaja eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel

pereõe vastuvõtule (Tartu Vangla kodukorra p 19.3).

6. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 1 kuulutab

kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks,

kui see on ilmselt vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse

või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe

kaitseks. Tuginedes HKMS § 79 lg 1 p-le 1 võib kinniseks kuulutatud menetluses

menetlusosalise menetlustoimingult, sealhulgas kohtuistungilt või selle osalt eemaldada riigi

julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe

hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. HKMS § 79 lg 2

kohaselt on menetlusosalise eemaldamine sama paragrahvi lg-s 1 märgitud alusel võimalik

üksnes tingimusel, et huvi saladuse hoidmiseks on ilmselgelt kaalukam menetlusosalise

õigusest olla menetlustoimingu juures.

6.1.Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb Tartu Vangla 11.03.2025 esitatud videosalvestiste

osas menetlus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks kinniseks kuulutada

ning piirata esitatud tõenditele kaebaja ligipääsu. Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 9 kohaselt

on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe

turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta. Kuna

videosalvestiste vaatlus võimaldaks kaebajal näha Tartu Vangla ametnike vormi külge

kinnitatud kaamerate vaateulatust ja vaatenurki, sisaldavad vangla esitatud tõendid teavet

turvasüsteemide kohta, mille kaebajale avalikustamine ei ole põhjendatud. Kaebajale teabele

ligipääsu võimaldamine ohustab vangla julgeolekut. Tartu Vangla huvi saladuse hoidmiseks

kaalub üles kaebaja huvi videosalvestistega tutvuda. Videosalvestiste kokkuvõtlikud

kirjeldused nähtuvad kohtueelse menetluse materjalidest ja käesolevast määrusest ning

kaebajal on sel viisil võimalik videosalvestiste sisuga tutvuda.

6.2.Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et tagamaks HKMS § 79 lg-s 1 sätestatud

juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist

üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba

toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (RKHK 15.05.2014. a määrus asjas

nr 3-3-1-36-14, p 8). Praegusel juhul on saladuse hoidmine võimalik tagada HKMS § 88 lg 2

alusel HKMS § 88 lg-s 1 sätestatud toimikuga tutvumise õiguse piiramise kaudu.

6.3.Eeltoodust tulenevalt kuulutas kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla 11.03.2025

esitatud videosalvestiste osas kinniseks ning keelas kaebajal eelnimetatud tõenditega tutvuda

ja saada nendest koopiaid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. X.X.

esitas 21.03.2025 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule, vaidlustamaks

halduskohtu 19.03.2025. a määrust. Määruskaebuses märgitakse, et kohus võttis altkäemaksu

jälle vangla käest ja varjas kuritegusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tartu Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus halduskohtu 19.03.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja

võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene.

8.1. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse

HKMS § 121 lg 2 p 21 (kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline) alusel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 19.03.2025. a määruse kõigi

põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

Esitatud määruskaebuses pole välja toodud ühtegi sellist põhjendust, mis annaks aluse

halduskohtu 19.03.2025. a määruse resolutsiooni p 1 tühistamiseks ja halduskohtu

seisukohaga vastupidisele seisukohale asumiseks.

8.2. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS § 187

lg-s 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse

kaitseks on ilmselgelt vähene. Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt

teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära

määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa

Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 88 lg 5 sätestab, et HKMS § 88 lg 2 alusel tehtud

määruse peale võib esitada määruskaebuse, kuid määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu

määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui tutvumisloa

andmise taotluse on esitanud menetlusväline isik või siis, kui taotlus on esitatud pärast

kohtumenetluse lõppemist. Sellist olukorda käesoleval juhul ei eksisteeri. Halduskohtu

19.03.2025. a määruse resolutsiooni p 3 peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määrus ei ole seega edasikaevatav. Eeltoodu alusel tagastab ringkonnakohus

X.X.-i määruskaebuse halduskohtu 19.03.2025. a määruse resolutsiooni p 3 peale, millega

keelati kaebajal tutvuda Tartu Vangla poolt esitatud videosalvestistega ja saada nendest

koopiaid.

(allkirjastatud digitaalselt)