3-24-758/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-758

Haldusasi

T.N. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. veebruari

2024. a otsuse nr 4.2-1/1504-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. juuli 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.N. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant T.N.

esindaja v.adv Rainer Kuulme

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Agne Niido

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. juuli 2024. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 24. aprill 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 12. veebruari 2024. a otsusega nr 4.2-

1/1504-2 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 ja 5 ning § 44 lg-te 6 ja 8 alusel kehtetuks

kaebaja relvaloa nr DL10007492 ning kohustas kaebajat võõrandama relvad (sileraudsed

püssid Emilio-Rizzini-Imperator kaliiber 12 nr B32971 ja IŽ-K kaliiber 16 nr H26261,

vintraudsed püssid Zastava kaliiber 308 Win nr 14320, IŽ-18-MH kaliiber 222Rem nr

99M3957, Weatherby-Vanguard kaliiber 308Win nr VS238640 ja püstol FN kaliiber

6,35x16SR nr 886243) ja laskemoona kolme kuu jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Otsuse kohaselt on Politsei infosüsteemis kaebajaga 2024. aastal seotud 2 tõsisemat juhtumit,

millest ühes kaebaja alkoholijoobes käitus agressiivselt ja toimetati kainenemisele ja teises

kaebaja alkoholijoobes vigastas ennast noaga ja vajas arstiabi.

PPA poolt läbiviidud kodukülastuse käigus tuvastati rikkumistena, et relvakapi võti oli

kättesaadav kõrvalisele isikule (isiku abikaasa); püstolit FN kaliiber 6,35x16 SR nr.886243 hoiti

laskemoonaga koos, püstolil oli salv all ja salves oli viis padrunit; üks kuuest tulirelvast ei

asunud relvakapis ja selle asukohta teadis abikaasa.

Riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus tulirelvaluba omab isik, kelle usaldusväärsuses riik

kahtleb. Teiste isikute õigus elule, tervisele ja kaitse avalikule korrale kaaluvad üle kaebaja

vajaduse tulirelvaga jahil osaleda ning ennast tulirelva abil kaitsta.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 12. veebruari 2024. a otsuse nr 4.2-

1/1504-2 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt oli kaebaja 9. jaanuaril 2024 tarbinud alkoholi, kuid ei ohustanud mitte ühelgi

ajahetkel enda ega teiste isikute turvalisust. Kaebaja ei ole mitte kunagi olnud ühegi isiku, s.h

kaebaja abikaasa, suhtes vägivaldne ega agressiivne. Noavigastus, mille tõttu kaebaja kiirabiga

haiglasse viidi, oli õnnetusjuhtum.

Kaebaja tarvitab alkoholi äärmiselt harva. Tema senine laitmatu elukäik ei anna alust pidada

kaebajat ebausaldusväärseks inimeseks.

PPA väidetud rikkumised relvade hoidmisel esinesid, kuid need olid esmakordsed. Kaebajal on

relvaluba alates 2007. aastast, kuid seni pole ühtegi rikkumist olnud.

Otsuses puuduvad kaalutlused, miks esmakordse rikkumise korral kohaldati rangeimat karistust,

mitte ei kohaldatud näiteks relvaloa peatamist mõne relva suhtes. Jahirelvad on kaebajale

vajalikud tema igapäevatöös.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et tal on RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist

käitumist käsitada isiku enda või teiste turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa normis

nimetatud tagajärje.

Kaebaja väited ei kummuta asjaolu, et 9. jaanuaril 2024 kaebaja vanemate kodus aset leidnud

sündmused eskaleerusid kaebaja agressiivse käitumise tõttu politsei sekkumise vajaduseni ning

väljakutsele reageerinud politseiametnikud pidid kaebaja kainema toimetamisel kasutama

käeraudu.

Kaebaja eitab jätkuvalt alkoholi tarbimist ja agressiivset käitumist ega mõista selle võimalikke

tagajärgi, mis annab piisavalt kindla aluse järeldada, et ta ise ei suuda oma ohtlikku käitumist ära

tunda ega ohtlikkust maandada.

Kaebaja suhtes jõustus 2. aprillil 2024 väärteomenetluse otsus tulirelva olulise osa/laskemoona

käitlemise nõuete rikkumise kohta. Relva kasutamist reguleerivate normide eiramisel tuleb

relvaluba igal juhul (ilma kaalumata) kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel, kuna

esineb RelvS § 36 lg 1 p 7 nimetatud asjaolu.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 8. juuli 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et RelvS § 43 lg 31 võimaldab haldusorganile otsustamisel

kaalumisruumi. Sätte kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud

kuriteos või väärteos. Normis peetakse silmas loa omaja isiksuseomadusi laiemalt, tema

elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu.

6. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli mõlema vaidlustatud otsuse andmise ajendanud

sündmuse ajal alkoholijoobes. Tõendatud on ka kaebaja otsene füüsiline agressiivsus oma

isa vastu – PPA väljakutse käigus on dokumenteeritud kaebaja agressiivseks muutumine

perekonnaringis alkoholi tarbides ja tüli isaga – ning tüli pikaajalisus. Samuti abikaasa

etteheide korduvas vaimses vägivallas ja pikemat aega kestnud tülid abikaasaga (dtl 24-

27). Kaebaja käitumist iseloomustab ka tuvastatud asjaolu, et kainenemisele toimetamisel

keeldus kaebaja joobeseisundi tuvastamisest ning tema suhtes kohaldati vahetut sundi

(käeraudu). Ilmnenud on kaebaja relvade lihtne kättesaadavus (sh ühe relva hoidmine

väljaspool relvakappi), mis võib hõlbustada selle konfliktses olukorras kasutamist.

Vastustaja järeldus kaebaja ohtlikkuse kohta kujutab endast prognoosi. Olles määratlenud

võimaliku ohu õigushüvedele, ei saa PPA jääda ootama esimest relvaga vahetult seonduvat

sündmust, vaid peab raskemate tagajärgede ärahoidmiseks ennetavalt reageerima.

7. RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks ei pea isiku enda või teiste turvalisust ohustav

käitumine olema tingimata seotud relvaga, kuid ilmselgelt asjakohaseks kaalutluseks

selle sätte kohaldamisel saab pidada tuvastatud relvaseaduse rikkumisi. Kaebaja leiab, et

vaidlustatud 12. veebruari 2024. a otsust ei tohtinuks vastustaja sisustada tuginedes

sellest hilisematele sündmustele, sh 2. aprilli 2024. a väärteomenetluse otsusele.

Vastustaja ongi tuginenud üksnes 10. jaanuaril 2024 kaebaja elukohas haldusmenetluses

tuvastatud rikkumistele, mis on kujundanud PPA veendumuse relvaloa kehtetuks

tunnistamise põhjendatuses, ning mis on ka hiljem leidnud tõendamist.

8. Vaidlustatud otsuses on piisava põhjalikkusega kirjeldatud otsustamisel aluseks võetud

faktilisi asjaolusid ning esitatud asjakohased õiguslikud alused. Vastustaja on põhjalikult

põhjendanud, miks kaebaja käitumine kujutab endast potentsiaalselt ohtu nii tema enda

kui ka teiste elule, tervisele ja avalikule korrale, ning hinnanud selle ohu tõsidust. Samuti

on vastustaja küllaldase põhjalikkusega selgitanud, miks ta kahtleb kaebaja

usaldusväärsuses sel määral, et mitte õigustada talle antud relvaloa kehtima jäämist.

9. Kuigi noavigastuse sai kaebaja väidetavalt enda hooletuse tõttu, ei ole vaidlust, et

kaebaja oli vigastust saades alkoholijoobes. Kaalutlusi tervikuna vaadeldes ei ole

tegemist asjakohatu kaalutlusega, kuna see asjaolu viitab võimalusele, et alkoholijoobes

olles võib kaebaja teatud esemetega ümber käies luua ohuolukorra.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et talle ei ole alust ette heita ei käitumist ega

eluviisi, mis ohustaks kaebaja või teise isiku turvalisust. Tüli käigus ei esinenud füüsilist

vägivalda. Vastustaja ei ole vastupidisele järeldusele viivaid asjaolusid tuvastanud ega

põhjendanud. Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud mõistlikke põhjendusi, kuidas saab kaebaja

tülist abikaasa ja isaga tuletada kellegi turvalisust ohustava käitumise. Vastupidi, ajas ei ole

vaidlust, et kaebaja ei ole mitte kunagi olnud kellegi suhtes ei vägivaldne ega agressiivne.

Vastustaja ei ole seda asjaolu arvesse võtnud, esitades oletusliku väite, nagu ei suudaks kaebaja

pärast alkoholi tarvitamist emotsioone kontrollida ning, et verbaalne konflikt võib ühel hetkel

kasvada üle füüsiliseks vägivallaks ja isik võib järgmise konflikti lahendamiseks kasutada

tulirelva.

Asjakohatu on PPA viide asjaolule, et 11. jaanuaril 2024 viidi kaebaja noavigastusega

alkoholijoobes kiirabiga haiglasse. Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga (käsi

libises kogemata noa terale). Kaebaja ei ole alkoholijoobes olles mitte kunagi ei relva kasutanud

ega puutunud ega kavatse seda teha ka tulevikus.

Vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei saa mõjutada pärast relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust

ilmnenud asjaolud, sh 2. aprillil 2024 jõustunud väärteomenetluse otsus, millega kaebaja

tunnistati süüdi relvaseaduse rikkumistes.

Otsuses puuduvad kaalutlused selle kohta, miks on vastustaja kaebaja poolse esmakordse

rikkumise korral otsustanud rakendada rangeimat võimalikku karistust, kaalumata samas

kergemaid karistusi, nt RelvS § 43 lg 1 p 21 ette nähtud relvaloa kehtivuse peatamist või

kehtivuse peatamist mõne relva suhtes.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on vale kaebaja väide tema agressiivsuse ja vägivallatsemise absoluutse

puudumise kohta. Väide on ümber lükatud vastustaja kogutud tõenditega. Vaidlust ei ole, et

politsei oli sunnitud reageerima kaebajaga seotud lähisuhtevägivalla sündmusele. Tuvastatud

asjaolude pinnalt saab üheselt järeldada, et kaebaja võib stressiolukorras käituda ettearvamatult

ja ohtlikult ka tulevikus relva kasutades.

Kuigi noavigastuse sai kaebaja väidetavalt enda hooletuse tõttu, ei ole vaidlust selles, et kaebaja

oli vigastust saades alkoholijoobes ja noa kasutamisel hooletu. Üliohtlikule riskikäitumisele

viitab vaieldamatult ka fakt, et kaebaja hoidis kodus relvi laetuna.

Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on lähtutud avalikust huvist ning kaebaja soov relva omada ei

kaalu üles avalikkuse õigust turvalisusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse

rahuldamata. Halduskohus on põhjalikult selgitanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa

kehtetuks tunnistamise eeldusi ning samuti, miks ta peab vaidlustatud otsust

õiguspäraseks tuvastatud asjaolude ning vastustaja kaalutluse osas. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei

korda põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

13. Esmalt märgib ringkonnakohus, et jagab halduskohtu seisukohta RelvS § 43 lg 31

tõlgendamise osas. Sätte kohaselt võib PPA kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist, kui

isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda

liiki relva soetama või omama. Seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist

üksnes relva omamise ja kasutamise asjaoludega. Säte suunab PPA-d arvestama kõiki

asjaolusid, mis iseloomustavad relvaloa omaja eluviisi või käitumist, s.h nii teda

negatiivselt kui ka positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Keelatud ei ole võtta arvesse

isiku käitumist ja tegusid, millele ei ole riigi poolt karistusõiguslikku hinnangut antud.

Seejuures saab oluliseks pidada selliseid asjaolusid, millest koostoimes võib ilmneda

isiku käitumismuster, s.h suhtumine enda ja teiste isikute ohutusse ja valmisolek täita

relvaloa omajalt oodatavat hoolsuskohustust või seda rikkuda.

Sarnaselt halduskohtuga mõistab ringkonnakohus RelvS § 43 lg-t 31 selliselt, et selle sätte alusel

relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda isiku poolt õigusrikkumise toimepanemise tuvastamist

ega seega ka mitte süüteomenetlusele omase tõendamisstandardi rakendamist ja/või süütuse

presumptsiooniga arvestamist. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus. Relv on suurema

ohu allikas, mille omamine ja kasutamine on loakohustusega tegevused. RelvS §-dest 32, 34, 36

ja 43 saab kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud minimeerida võimaluse, et relva

omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi isikuid või käituda õigusvastaselt.

PPA peab relvaloa andmisel muu hulgas tegema prognoosotsuse selle kohta, et isik on sobiv

relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Vastupidise kahtluse korral on seega

eelkõige isiku enda huvides selgitada ja vajadusel tõendada asjaolusid, mis kahtluse ümber

lükkavad. Sarnaselt on RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgiks samuti

välistada potentsiaalset ohtu, mida kätkeb relva omamine ja kasutamine isiku poolt. Seetõttu ka

relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on eelkõige isiku enda huvides selgitada ja tõendada,

miks menetluse alustamise tinginud olukord ei vii ohu suurenemise ega järelduseni, et isik on

sobimatu relva omama. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse korral tuleb tal

tõendada faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines. Samas ei tule

haldusorganil tõlgendada asjaolude pinnal tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse tegemisel on

oluline arvestada avalikku huvi ohutuse tagamiseks. Selle tõttu võib kõrvaldamata kahtlus isiku

potentsiaalse ohtlikkuse kohta viia asja lahendamiseni isiku jaoks ebasoodsalt.

14. Apellatsioonimenetluses väidab kaebaja jätkuvalt, et talle omistatud teisi isikuid ja

kaebajat ennast ohustav käitumine ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt kirjeldatud ega

tõendatud. Isegi kui käitumine oleks tõendatud, siis ei ole see piisav relvaloa kehtetuks

tunnistamiseks, kuna vastustaja ei ole nõuetekohaselt teostanud kaalutlusõigust.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Vastustaja leiab, et kaebaja ei sobi relva omama, tuginedes kaebaja käitumisele 9. ja

11. jaanuari 2024. a intsidentides ning kodukülastuse käigus 10. jaanuaril 2024 ilmnenud

kaebaja relvade käitlemise praktikale.

Ringkonnakohus nõustub, et need asjaolud on piisavalt tõendatud. Ka kaebaja ise ei eita alkoholi

tarbimist 9. ja 11. jaanuaril, kuid leiab, et ta ei ole käitunud kummalgi päeval agressiivselt ega

ennast või teisi isikuid ohustaval viisil. Ka varem ei ole kaebaja kunagi olnud agressiivne teiste

isikute suhtes ega ole kasutanud füüsilist vägivalda.

16. Kaebajal on iseenesest õigus selles, et vastustaja ei väida ja ei ole seega esitanud ka

tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks varem käitunud agressiivselt või kasutanud füüsilist

vägivalda. See ei ole aga asja lahendamisel määrav.

Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel õigesti

arvestanud kaebaja käitumisega intsidentide ajal, s.h sellega, et kaebaja oli agressiivne.

Vastustaja ametnike 10. jaanuaril 2024. a koostatud infolehest (dtl 24-27) 9. jaanuari 2024. a

intsidendi kohta ilmneb, et kaebajal oli kodus tüli abikaasaga. Seejärel lahkus kaebaja kodust ja

läks oma vanemate koju. Isaga ühise alkoholitarvitamise käigus muutus kaebaja agressiivseks.

Kui esmalt õnnestus lähedastel kaebajat rahustada, siis hiljem muutus kaebaja uuesti

agressiivseks ja pärast väidetavalt isale otsa kukkumist kutsusid lähedased politsei olukorda

lahendama. Politseiametnikud rääkisid ka kaebaja abikaasaga, kelle väitel kannatab ta kaebaja

poolt psüühilise väärkohtlemise all ning hindas tõenäoliseks vaimse vägivalla kordumise

võimalust. Samal sündmusel koostatud kaebaja kainenemisele toimetamise protokollist ilmneb,

et sündmuskohal viibinud politseiametnikud hindasid kaebaja ohtlikuks iseendale ja leidsid, et

kaebajast lähtub vägivalla oht lähedastele. Nende tõenditega on ümber lükatud kaebaja väide, et

ta vaidlusaluses intsidendis ega ka varem ei ole käitunud teisi isikuid ohustaval viisil. Kaebaja

poolt füüsilise vägivalla kasutamine lähedaste suhtes ei ole otsesõnu dokumenteeritud.

Ebaselgeks jääb, kas kaebaja alkoholijoobes tõepoolest kukkus isale otsa või võis tegemist olla

kaebaja tahtliku tegevusega. Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks seda, et kaebaja lähedased

ei suutnud kaebajat rahustada ja pidasid vajalikuks kutsuda politseiametnikud kaebajast lähtuvat

ohtu kõrvaldama. See näitab üheselt, et lähedased tundsid ennast kaebaja poolt ohustatuna.

Lähedaste poolt kaebaja ohtlikkusele lähtuvat hinnangut ilmestab seegi, et ka politseiametnike

sekkumise järel nõustusid lähedased kaebaja kainenemisele toimetamisega ega olnud seega

valmis riskeerima sellega, et kaebaja koju jäämisel politseiametnike lahkumise järel kaebaja

uuesti ägestub.

17. PPA on põhjendatult viidanud ka 11. jaanuaril 2024 toimunud sündmusele, kus jällegi

alkoholijoobes kaebaja vigastas end noaga sedavõrd tõsiselt, et vajas erakorralist arstiabi.

Ekslik on kaebaja arusaam, et intsident ei ole asja lahendamisel oluline, kuna kaebaja ei

käsitlenud joobeseisundis tulirelva ning noa kasutamisel saadud vigastus oli juhuslikku

laadi. Seda väites vaatab kaebaja aga mööda sellest, et intsidendi käigus kasutas kaebaja

eset, mille hooletu kasutamine võibki viia enese vigastamiseni. Võib väita, et nuga võib

olla suurema ohu allikas, kuna ka asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel võib noa

kasutamisel siiski vigastusi esineda. Pidades silmas, et kaebaja sai nuga kasutades

vigastuse, mille tõttu ta vajas erakorralist meditsiiniabi, saab järeldada, et alkoholijoobes

olles kaebaja kasutas nuga ohtlikul viisil või oli kaebaja joove sedavõrd tugev, et ta ka

tavapärasel kasutamisel kujutas nuga kaebajale olulist ohtu. Mõlemad võimalused

näitavad, et alkoholi mõju all ei suuda kaebaja adekvaatselt hinnata esemetest ja nende

kasutamisest lähtuvat ohtu. Ei ole põhjust arvata, et kui kaebaja ei suutnud hinnata noa

kasutamisega seotud riski, siis alkoholijoobes ta siiski suudab hinnata tulirelvast lähtuvat

ohtu ning ühelgi juhul tulirelva ei käsitle. Joobeseisundis tulirelva kasutamise võimalust

ja sellest lähtuvat ohtu kahtlemata suurendab kaebaja kodukülastusel tuvastatud relvade

hoidmise nõuete rikkumised, eelkõige laetud jahirelva hoidmine väljaspool relvakappi

magamistoas, aga ka relvakapis püstoli hoidmine selliselt, et padrunisalves oli viis

padrunit.

18. Relvade hoidmise nõuete rikkumisest ilmneb ka iseseisvalt, et kaebaja oma eluviisi ja

käitumise tõttu ei ole sobiv relvaluba omama. 15. märtsi 2024. a otsusega kaebaja

süüditunnistamisega RelvS § 46 lg-te 10, 3, 6 ja 8 ning RelvS § 45 lg 3 rikkumises ja

tema karistamisega väärteomenetluse korras ei saa põhjendada käesolevas asjas

vaidlustatud PPA otsust. Samas on väärteo toimepanemise asjaolud olulised ka praeguses

asjas. Väärteoasjas tehtud otsus kinnitab, et vastustaja põhjendatult arvestas 10. jaanuaril

2024 kaebaja kodukülastuse käigus ilmnenud relvade hoidmise asjaoludega, s.t tuvastas

need asjaolud õigesti. Asjaoludele karistusõigusliku hinnangu andmine alles hilisema

otsusega ei välista relvaloa tühistamise otsuses samadele asjaoludele tuginemist.

Seadusandja on ette näinud, et relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist,

hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude

rikkumise tuvastamisel väärteootsusega tuleb seejärel relvaluba kehtetuks tunnistada

(RelvS § 43 lg 3 p 2). Enne väärteootsuse andmist ei olnud vastustajal küll kohustust

tunnistada relvaluba kehtetuks, kuid asjakohane oli põhjendada kaebaja sobimatust

relvaluba omama kaebaja praktikaga relvade hoidmisel, mis hiljem tõid kaasa kaebaja

süüditunnistamise väärteo toimepanemises.

19. Kaebaja puhul ei ilmne, et ennast ja teisi ohustav käitumine oleks kaebaja puhul

pikaajaliselt püsiv käitumismuster. Siiski annab 9. jaanuari 2024. a intsidendi käigus

ilmnenud asjaolu, et kaebaja vaimne vägivald abikaasa suhtes ei olnud esmakordne ning

lähedased kardavad kaebaja agressiivse käitumise kordumist alust järeldamaks, et

kokkuvõttes kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu

relva omama. Tuvastatud asjaolud viitavad, et kaebaja võib käituda ettearvamatult ja

ohtlikult stressiolukorras. Kaebaja abikaasa ja isa selgitustest ilmneb, et kaebaja suhted

abikaasaga olid halvenenud intsidendile eelnenud perioodil. Võib arvata, et kaebajale

osaks saanud stress peegeldus ka tema käitumises, viies kaebaja enam alkoholi tarvitama

ja vallandas kaebaja agressiivsuse. Selliselt on põhjendatud järeldada, et kaebaja on

ohtlik teistele isikutele ja võib olla ka iseendale eelkõige stressiolukordades. Seda laadi

ohtlikkust ei maanda see, et kaebaja varem ei ole teiste isikute suhtes agressiivselt

käitunud, kuna varem ei pruukinud kaebajal sarnast stressi esineda. Samuti ei saa olla

kindlust, et kui kaebaja varem ei ole alkoholi mõju all tulirelva kasutanud, siis edaspidi

kaebaja samuti kindlasti hoidub tulirelva käsitsemisest alkoholijoobes vaatamata

pingeolukorra esinemisele. Kaebaja ei ole esitanud selgitusi, mille pinnal võiks järeldada,

et vaatamata aset leidnud intsidentidele ei lähtu kaebajast tulevikus ohtu teistele isikutele

ega talle endale. Kaebaja näib endiselt pigem eitavat oma käitumist ja selle ohtlikkust.

Probleemi eitamine osutab sellele, et kaebaja ise ei ole võimeline ohtliku käitumise

seisundit ära tundma ega ohtlikkust maandama. Seega kaebaja enda suhtumine ei

vähenda temaga seotud riske.

20. RelvS § 43 lg 31 näeb ette kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamise

otsustamisel. Samas ei ole PPA kaalutlusruum väga ulatuslik. Nimelt sätestab norm

kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi eeldus

on täidetud, s.t on asjaolude pinnalt tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva

omama, siis saavad üksnes erandlikult asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et jätta relvaluba

siiski kehtetuks tunnistamata, s.t jätta relv isiku valdusse, kes ei ole sobiv relva omama ja

kasutama. Sättes kasutatud mõiste „sobimatu“ tähenduseks on ebasobiv, kokkusobimatu1.

Seega sätte eelduse tuvastamise korral on tegemist isikuga, kes on relvaga

kokkusobimatu, kelle kätte ei tohiks relva usaldada. Praeguses asjas ei ole tuvastatav, et

vastustaja oleks jätnud kaebaja kahjuks arvestamata mõne sedavõrd kaaluka asjaoluga,

mis muudaks asja lahendamist, või sarnaselt andnud asjaoludele ilmselt ebaõige

tähenduse kaalumisel. Ka ringkonnakohus ei näe, et vastustaja oleks teinud olulise

kaalumisvea, leides, et kaebaja huvi relvaga jahipidamiseks ei kaalu üles avalikku huvi

ohutuse tagamiseks.

21. Kaebaja siiski heidab vastustajale ette kaalumisviga otsuse tegemisel. Eelkõige leiab

kaebaja, et vastustaja oleks pidanud kaaluma leebema meetme kasutamist, näiteks RelvS

§ 43 lg 1 p 21 alusel relvaloa peatamist. RelvS § 43 lg 1 p 21 järgi peatab PPA relvaloa

kehtivuse, kui loa omaja suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või

käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust. Ringkonnakohus nõustub, et RelvS

§ 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel võib põhimõtteliselt kõne alla

tulla ka relvaloa kehtivuse peatamine. Samas on nende sätete õiguslikud eeldused

erinevad. Nii ei ole RelvS § 43 lg 1 p 21 kohaldamise eelduseks, et loa omaja on sobimatu

seda liiki relva omama. Olukorras, kus vastustaja hindas, et kaebaja on sobimatu

relvaluba omama ja see sobimatus ei ole seotud konkreetse tulirelva liigiga, vaid

tulirelvadega üldiselt, saaks relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel relvaloa kehtivuse

peatamist kaaluda, kui esinevad asjaolud, mis siiski räägivad ajutise meetme rakendamise

kasuks. Seega saanuks eelkõige kaebaja ise esile tuua, miks juhul, kui PPA leiab, et

RelvS § 43 lg 31 eeldused on täidetud, tuleks seda eelduste täidetust pidada ajutiseks

olukorraks. Selliste asjaoludena võiksid kõne alla tulla näiteks kaebaja stressi ja tema

käitumise muutumist põhjustanud asjaolud ja selgitus, miks nende asjaolude mõju

tõenäoliselt möödub. Kaebaja ei ole sellekohaseid väiteid ega selgitusi PPA-le esitanud.

Samuti ei ole kaebaja esile toonud muid kaalukaid asjaolusid, mis võinuks kallutada

vastustajat relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel leebema meetme kasuks otsustama.

Kaebaja väitis üksnes üldsõnaliselt, et jahirelvad on talle vajalikud, et kaitsta oma põlde

metsloomade kahjustuste eest. Kaebaja ei selgitanud, milliseid kahjustusi metsloomad

tema põldudele tekitavad, kuidas ja millises ulatuses kaebaja poolt tulirelvade kasutamine

aitab kahjustusi vähendada ja miks kohalike jahiseltside tegevus kaebaja osaluseta oleks

selles osas vähem efektiivne. Nendel asjaoludel ringkonnakohus ei näe, et vastustaja

oleks meetme kohaldamise kaalumisel ilmselt eksinud kaalutlusõiguse teostamisel,

leides, et avalik huvi teiste isikute ohutuse ja avaliku korra tagamiseks kaalub üles

kaebaja huvi jätkata relvade kasutamist, s.h jahipidamiseks.

22. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 8. juuli 2024. a

otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest

1 Vt võrgulehekülg https://www.eki.ee/dict/ekss/

menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema

enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)