3-22-1271/65 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-1271

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

25.03.2025, Tartu

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X-i kaebus Viru Vangla 04.04.2022. a käskkirja nr

6-3/283-1 ja 11.04.2022. a käskkirja nr 6-3/313-1

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Ülo

Anijalg

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta haldusasjas tasumisele kuulunud riigilõiv 40 eurot Eesti Vabariigi kanda ning

menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kaebaja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1 teine lause). Vastustaja võib esitada kohtuotsuse peale

apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2025 (HKMS § 181 lg 1 esimene lause).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-22-1271

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas 04.04.2022. a käskkirjaga nr 6-3/283-1 (digitaalse toimiku lehed

(dtl) 201–204) X-i (edaspidi ka kaebaja) süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1

rikkumises (vanglaametniku korraldusele mitteallumine; ettekanded nr 3-22-1730 ja 3-22-

1755) ja Viru Vangla direktori 23.01.2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla

kodukorra punkti 1.12.8 rikkumises (ebaviisakas käitumine; ettekanne nr 3-22-1766) ning

määras talle distsiplinaarkaristusteks vastavalt 12 ööpäevaks ja 8 ööpäevaks kartserisse

paigutamise. Käskkirja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

1.1. Valvurite koostatud ettekannete nr 3-22-1730 ja 3-22-1755 kohaselt ei allunud kaebaja

03.03.2022 kartserirežiimil viibides korraldusele anda ära madrats. Kaebaja on tutvunud

vangistust reguleerivate õigusaktidega, mistõttu on ta teadlik, et ta on kohustatud alluma

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega on kaebaja tegu käsitatav

distsiplinaarsüüteona. Vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumine on vangla

kontekstis raske rikkumine. Korralduste mittetäitmine võib viia üldise allumatuseni ning

distsipliini puudumiseni vanglas. Isiku karistamata jätmisega tekitaks vangla teistele

kinnipeetavatele vale arusaama, et distsipliinirikkumised ei ole vangla arvates olulised ning

neile ei järgne karistust. Kaebajal oli rikkumise toimepanemise päeval üksteist kehtivat

distsiplinaarkaristust, millest neljal korral oli teda karistatud korraldusele allumatuse eest ning

viimati oli talle määratud korraldusele allumatuse eest karistuseks 10 ööpäevaks kartserisse

paigutamine. Kuna toime pandud teoga on vanglas tegemist raske rikkumisega, peab

menetleja vajalikuks karistada kaebajat rangeima karistusliigiga, st kartserisse paigutamisega.

Varasemad distsiplinaarkaristused kaebaja käitumisele mõju ei avaldanud, mistõttu on

eesmärgipärane karistuse määra suurendada. Eeltoodust tulenevalt on otstarbekas määrata

seaduslikule korraldusele mitteallumise eest kaebajale karistuseks 12 ööpäevaks kartserisse

paigutamine. Selline karistus annab kaebajale võimaluse oma käitumise üle järele mõelda

ning teha vajalikud järeldused.

1.2. Valvuri ettekande nr 3-22-1766 järgi kasutas kaebaja 03.03.2022 väljendit „idi nahhui“,

kui valvur tegi puhtaks kaebaja kambri toiduluuki. Sellist kõnepruuki saab pidada

ebaviisakaks käitumiseks ning tegemist on üldteadaolevalt ebaviisaka väljendiga, mille

kasutamist saab lugeda objektiivses mõttes isiku suhtes solvavaks, sõltumata sellest, kuidas

konkreetne isik, kelle poole sellega pöördutakse, sellesse suhtub. Ühiskonnas kehtivate

normide kohaselt ei saa pidada lugupidavaks ja viisakaks käitumiseks ebatsensuursete

väljendite kasutamist. Kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, mistõttu

on ta teadlik, et tal on keelatud käituda ebaviisakalt. Seega on kaebaja tegu käsitatav

distsiplinaarsüüteona. Vangistuse eesmärgiks on muu hulgas suunata kinnipeetavat järgima

ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme. Ebaviisakas käitumine, sh ebatsensuurse väljendi

kasutamine on vanglas tähelepanu vajav rikkumine, kuna sellise rikkumisega väljendab

kinnipeetav lugupidamatust vanglas töötavate isikute suhtes. Samuti näitab kinnipeetav

ametnike ja kaaskinnipeetavate suhtes ebaviisaka käitumisega negatiivset meelestatust järgida

vangistust reguleerivaid õigusakte. Distsiplinaarkorras karistamine on vajalik, et heidutada nii

kaebajat kui ka teisi kinnipeetavaid, et nad sarnaseid uusi õigusrikkumisi toime ei paneks,

ning anda signaal, et vangla suhtub taolistesse rikkumistesse väga tõsiselt. Kaebajal oli

rikkumise toimepanemise päeval üksteist kehtivat distsiplinaarkaristust, millest neljal korral

oli teda karistatud ebaviisaka käitumise eest ning viimati oli talle määratud ebaviisaka

käitumise eest karistuseks 6 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kuna varasem

distsiplinaarkaristus kaebaja käitumisele mõju ei avaldanud, on eesmärgipärane karistuse

määra suurendada. Eeltoodust tulenevalt on otstarbekas määrata ebaviisaka käitumise eest

kaebajale karistuseks 8 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Selline karistus annab kaebajale

võimaluse oma käitumise üle järele mõelda ning teha vajalikud järeldused.

3-22-1271

2. Viru Vangla 11.04.2022. a käskkirjaga nr 6-3/313-1 (dtl 75–78) karistati kaebajat

distsiplinaarkorras kolme erineva VangS § 67 p 1 rikkumise (vanglaametniku korraldusele

mitteallumine) eest 12-ööpäevase (ettekanne nr 3-22-2033), 12-ööpäevase (ettekanne nr 3-22-

2068) ja 14-ööpäevase (ettekanne nr 3-22-2318) kartserikaristusega. Käskkirja põhjendused

on kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Valvurite poolt 11.03.2022, 12.03.2022 ja 18.03.2022 koostatud ettekannete kohaselt

keeldus kaebaja nendel päevadel hommikuse loenduse ajal püsti tõusmast ega lasknud endale

paigaldada käeraudu, mis olid talle käskkirjaga määratud. Kaebaja suhtes kohaldati alates

10.02.2022 täiendavaid julgeolekuabinõusid ning alates 09.03.2022 kasutati tema suhtes

ohjeldusmeetmena käeraudu.

2.2. Kaebaja on taotlenud distsiplinaarmenetlusse tõlgi kaasamist, kuid see ei ole otstarbekas

ega põhjendatud. Riigiasutuste asjaajamiskeel on eesti keel ning võõrkeelte kasutamise

riigiasutustes sätestab seadus. Viru Vanglale on kaebajalt laekunud hulgaliselt eestikeelseid

pöördumisi, sh vaideid ja kahjunõudeid. Kui kinnipeetav valdab eesti keelt tasemel, mis

võimaldab tal selles keeles oma õigusi kaitsta, tuleb tal pöörduda vangla poole eesti keeles või

lasta avaldus tõlkida enda kulul. Vangla on veendumusel, et kaebaja valdab eesti keelt

tasemel, mis võimaldab tal selles keeles oma õigusi kaitsta. Lisaks on kaebajale 31.03.2022

üritatud tutvustada distsiplinaarmenetluse teadet vene keeles, kuid kinnipeetav ei tulnud

inspektor-kontaktisiku kutsumise peale luugi juurde, vaid ütles „idi nahhuj“. Seega on

kaebajale pakutud võimalust teate tutvustamiseks ja ta oskab piisaval määral eesti keelt.

2.3. Vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumine on vangla kontekstis raske

rikkumine. Korralduste mittetäitmine võib viia üldise allumatuseni ning distsipliini

puudumiseni vanglas. Isiku karistamata jätmisega tekitaks vangla teistele kinnipeetavatele

vale arusaama, et distsipliinirikkumised ei ole vangla arvates olulised ning neile ei järgne

karistust. Kaebajal oli 11.03.2022. a ja 12.03.2022. a seisuga üksteist kehtivat

distsiplinaarkaristust, millest neljal korral oli teda karistatud korraldusele allumatuse eest ning

viimati oli talle määratud korraldusele allumatuse eest karistuseks 10 ööpäevaks kartserisse

paigutamine. 18.03.2022. a seisuga oli kaebajal kaksteist kehtivat distsiplinaarkaristust,

millest viiel korral oli teda karistatud korraldusele allumatuse eest ja viimati oli talle määratud

korraldusele allumatuse eest karistuseks 12 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kuna toime

pandud tegudega on vanglas tegemist raskete rikkumistega, peab menetleja vajalikuks

karistada kaebajat rangeima karistusliigiga, st kartserisse paigutamisega. Varasemad

distsiplinaarkaristused kaebaja käitumisele mõju ei avaldanud, mistõttu on eesmärgipärane

karistuste määra suurendada. Eeltoodust tulenevalt on otstarbekas määrata kaebajale

11.03.2022 ja 12.03.2022 seaduslikele korraldustele mitteallumise eest karistuseks 12

ööpäevaks kartserisse paigutamine ja 18.03.2022 seaduslikule korraldusele mitteallumise eest

karistuseks 14 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Sellised karistused annavad kaebajale

võimaluse oma käitumise üle järele mõelda ning teha vajalikud järeldused.

3. X esitas 06.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 14.03.2023. a

määrusega menetlusse nõuetes tuvastada Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/283-1 ja 6-3/313-1

õigusvastasus.

4. Viru Vangla esitas 14.04.2023 vastuse kaebusele, milles muu hulgas palus jätta kaebuse

läbi vaatamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 13.06.2024. a määrusega kaebuse läbi vaatamata. Tartu

Ringkonnakohus tühistas 14.11.2024. a määrusega Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a määruse

ja saatis asja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

3-22-1271

6. Tartu Halduskohus jättis 06.03.2025. a määrusega rahuldamata vastustaja 16.12.2024. a

taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses

ning andis pooltele tähtajad täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja

palub tuvastada vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse järgmistel

põhjendustel.

7.1. Kaebajale ei andnud keegi korraldusi lasta endale peale panna käerauad, vaid valvurid

sisenesid koheselt erivarustuses kambrisse ja hiljem koostasid raportid, justkui kaebaja ei

allunud korraldustele. Kaebajale ei antud ka teisi vaidlusaluseid korraldusi ning ta ei solvanud

ega sõimanud kedagi. Valvurid ei valda vene keelt ning kaebaja ei valda eesti keelt.

7.2. Kaebajale ei tutvustatud menetluste käiku ning temalt ei võetud selgitusi, nagu on ette

nähtud. Samuti ei tutvustanud keegi kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolle ega käskkirju

vene keeles ning talle ei selgitatud tema õigusi ja kohustusi vastavalt haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-le 36. Kaebaja esitas vanglale taotluse talle tõlgi andmiseks, kuid seda ignoreeriti.

Kaebaja sai vastuse tõlgi kaasamise taotlusele alles pärast käskkirja andmist. HMS § 20 lg-te

1, 2 ja § 21 lg-te 1, 2 kohaselt oli vangla kohustatud kaasama tõlgi või selgitama kaebajale

tõlgi kaasamise tingimusi.

7.3. Kaebajale ei tutvustatud vaidlustatud käskkirju, vaid need jäeti lihtsalt tema kambrisse.

7.4. Kaebajal on probleemid psüühikaga.

8. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja palub arvestada

vaidlustatud käskkirjades ja distsiplinaarmenetluse protokollides toodud põhjendustega ning

märgib täiendavalt järgmist.

8.1. Kaebaja väited talle distsiplinaarmenetlustega seonduva tutvustamata jätmisest ei ole

tõesed, kuivõrd käskkirjadest ja distsiplinaarmenetluse protokollidest nähtuvalt on talle

võimaldatud dokumentidega tutvuda ning kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et takistada

endale käskkirjadega seonduva tutvustamist. Ta on keeldunud dokumentide allkirjastamisest

ning on oma tegevusega näidanud üles negatiivset meelestatust selle suhtes. Nimelt on ta

solvanud (31.03.2022. a ettekanne nr 3-22-2775) ja rünnanud (09.03.2022. a ettekanne nr 3-

22-1989) talle dokumente tutvustada püüdnud ametnikku. Seega, kui kaebaja leiab, et talle

pole dokumente tutvustatud, siis on see tema enda tegevuse järelm.

8.2. Kaebaja väidetud asjaolu, et inspektor-kontaktisik A. Kongi pole võimeline talle

arusaadavalt tutvustama distsiplinaarmenetluse käskkirju, ei saa pidada usutavaks, kuivõrd

inspektor-kontaktisik on korduvalt käinud kaebaja kambri juures ja proovinud talle

distsiplinaarmenetluse käskkirju tutvustada, kuid kaebaja on neil juhtudel jäänud kas ise

passiivseks (nt voodis lamamine) või on ametnikku rünnanud (vedelikuga viskamine).

8.3. Viru Vangla võõrkeelsete vaiete tagastamise 12.05.2022. a otsuses nr 6-12/179-3 on

hinnatud kaebaja võimet esitada pöördumisi eesti keeles ning vangla palub kohtul arvestada

sealsete seisukohtade ja põhjendustega. Sealhulgas toodi välja, et kaebaja on varasemalt

esitanud arvukalt pöördumisi eesti keeles, mistõttu on vanglal veendumus, et kaebaja valdab

riigikeelt määral, mis võimaldab tal oma õigusi kaitsta.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla 04.04.2022. a käskkirja nr 6-3/283-1 (dtl 201–204),

millega teda karistati selle eest, et ta ei allunud vanglaametnike korraldustele anda kambrist

ära madrats (kaebaja viibis kartserirežiimil), ja käitus ebaviisakalt. Samuti on kaebaja

vaidlustanud Viru Vangla 11.04.2022. a käskkirja nr 6-3/313-1 (dtl 75–78), millega teda

3-22-1271

karistati selle eest, et ta ei allunud vanglaametnike korraldustele tõusta loenduse ajal püsti ega

lasknud panna endale peale käeraudu (kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendava

julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamist).

10. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Kohtupraktikast tulenevalt saab kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata

jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt HMS § 63 lg-s 2

loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt Riigikohtu 22.01.2015. a otsus nr 3-3-1-53-14, p 13

ja seal viidatud kohtupraktika).

Vangla kodukorra p 1.11.5 järgi on kinnipeetav kohustatud kartserirežiimil viibides viima ise

voodivarustuse hommikul laoruumi ja voodivarustuse õhtul laoruumist kambrisse tooma.

Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 kohaselt on kinnipeetaval keelatud käituda ebaviisakalt ning

kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning

väärikust riivavaid väljendeid.

Viru Vangla kodukorra p 6.2 sätestab, et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud püsti

tõusma, kui kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik, ning seisma korrektselt riietatuna

kambri akna juures näoga kambriukse poole või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal.

11. Kaebajale käskkirjaga nr 6-3/283-1 etteheidetava VangS § 67 p 1 rikkumise asjaolud on

kajastatud valvurite 03.03.2022. a ettekannetes nr 3-22-1730 (dtl 221, 223) ja 3-22-1755 (dtl

184, 219). Ettekande nr 3-22-1730 järgi andis Viru Vangla vanemvalvur S. Sakkos kartseris

viibivale kaebajale 03.03.2022 kell 6.22 korralduse panna madrats kokku ja anda see tema

kätte. Kaebaja vastas „mis madrats bljät, mul selg valutab, kutsu mulle meedik“.

Vanemvalvur selgitas kaebajale, et ta paikneb kartseris ning peab sellegipoolest madratsi ära

andma. Kaebaja ei allunud vanemvalvuri korraldusele madrats ära anda. Ettekandes nr 3-22-

1755 märkis Viru Vangla valvur P. Murulaid, et andis 03.03.2022 kella 8.00 paiku kaebajale

korralduse, et ta tõuseks loenduse ajaks püsti ja annaks ära oma madratsi, kuna kaebaja oli

kartserirežiimil, kuid kaebaja keeldus ning tõi välja, et tal selg valutab ja ta ei saa püsti tõusta.

Valvur märkis ettekandes veel, et ta küsis kaebajalt loenduse ajal, kas ta ravimeid soovib, ning

siis tõusis kaebaja püsti ja jalutas visuaalselt ilma valudeta ringi. Eeltoodud kirjeldustest

nähtub kohtu hinnangul piisavalt selgelt, et kartserirežiimil viibinud kaebaja sai 03.03.2022

valvuritelt korduvalt korralduse panna kokku tema madrats ja anda see valvuri kätte, et täita

vangla kodukorra p-st 1.11.5 tulenevat. Kaebaja on küll väitnud, et ta selliseid korraldusi ei

saanud, kuid ühestki tema muust selgitusest ja asjas esitatud tõendist ei nähtu kohtule siiski

põhjuseid, et pidada seda kaebaja väidet tõeseks. Seevastu nähtub valvurite ettekannetest nr 3-

22-1730 ja 3-22-1755 kaebajale korralduste andmine piisavalt selgelt. Kohtule ei ole ka

usutav, et kaebaja ei saanud talle kahe erineva valvuri poolt antud korralduse sisust aru

keelebarjääri tõttu. Lisaks ei ole korralduste puhul tuvastatav ükski HMS § 63 lg-s 2 loetletud

tühise haldusakti tunnus.

12. Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumist on kaebajale ette heidetud seoses Viru Vangla

valvuri P. Murulaiu ettekandega nr 3-22-1766 (dtl 185, 215). Selle ettekande kohaselt jagas

valvur 03.03.2022 kella 16.38 paiku kaebajale toitu ning kui kaebaja oli toidu kambrisse

võtnud, nägi valvur, et kissell oli läinud toiduluugi peale; kui valvur hakkas luuki salvrätikuga

puhtaks tegema, ütles kaebaja, et mida valvur veel tahab; valvur ütles kaebajale, et teeb luugi

puhtaks, et kissell ei jääks sinna peale; selle peale ütles kaebaja valvurile „idi nahhui“. Sellest

kirjeldusest tulenevalt on selge, et kaebaja kasutas vanglaametniku suhtes ebaviisakat

3-22-1271

väljendit. Nagu vangla on selgitanud, tähendab kõnealune väljend otsetõlkes eesti keeles

„mine munni“. Selline väljend on käsitatav ebatsensuurse ja solvavana. Seega nõustub kohus

vanglaga, et kaebaja käitus 03.03.2022 ebaviisakalt ja kasutas ebatsensuurset väljendit Viru

Vangla kodukorra p 1.12.8 tähenduses. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väited ei anna

alust arvata, et kaebaja ei oleks tegelikkuses ettekandes nr 3-22-1766 kirjeldatud viisil

käitunud.

13. Käskkirjaga nr 6-3/313-1 kaebajale etteheidetava VangS § 67 p 1 rikkumise asjaolud on

kajastatud Viru Vangla valvur I. Pildeni 11.03.2022. a ettekandes nr 3-22-2033 (dtl 93, 95,

193) ning valvur K. Maasiku 12.03.2022. a ettekandes nr 3-22-2068 (dtl 194) ja 18.03.2022. a

ettekandes nr 3-22-2318 (dtl 97, 195). Ettekandes nr 3-22-2033 märgib valvur, et 11.03.2022

kella 8.00 paiku keeldus kaebaja püsti tõusmast ja ei lasknud endale paigaldada käeraudu, mis

olid talle käskkirjaga määratud. Ettekandes nr 3-22-2068 märkis valvur, et 12.03.2022 kella

8.02 paiku, jõudes hommikuse loenduse ajal kambrini S502, keeldus kaebaja püsti tõusmast ja

ei lasknud endale paigaldada käeraudu, mis olid talle käskkirjaga määratud. Ettekande nr 3-

22-2318 kohaselt keeldus kaebaja, kes paiknes kambris S502, 18.03.2022 kella 8.00 paiku

hommikusel loendusel allumast korraldusele lasta endale paigaldada käerauad, kinnipeetav

oma tegu ei põhjendanud. Lisaks on inspektor-kontaktisik koostanud 07.04.2022

menetlustoimingu protokollid (dtl 87, 89), millest nähtuvalt küsiti 07.04.2022 e-kirja teel

valvuritelt I. Pilden ja K. Maasik täpsustavaid küsimusi seoses nende poolt 11.03.2022 ja

12.03.2022 koostatud ettekannetega. Menetlustoimingu protokollide järgi tõi K. Maasik enda

selgitustes välja, et ta andis kinnipeetavale korralduse püsti tõusta ja liikuda toiduluugi juurde

käeraudade paigaldamiseks, kuid kinnipeetav ei allunud korraldustele; ning I. Pilden selgitas,

et ta andis kinnipeetavale korralduse püsti tõusta ja lasta käeraudu paigaldada, kuid

kinnipeetav ei allunud korraldustele. Valvurite 11.03.2022. a ja 12.03.2022. a ettekannetest

nähtub veel see, et pärast seda, kui kaebaja ei käitunud valvurite poolt soovitud viisil,

sisenesid valvurid erivarustusega kaebaja kambrisse. Kaebaja väidab ise, et keegi ei andnud

talle korraldust lasta talle paigaldada käerauad, vaid kohe siseneti erivarustuses tema

kambrisse.

13.1.

Asjas kogutud tõenditest koosmõjus kaebaja selgitustega ei nähtu kohtule alust

kahelda selles, et valvurid andsid kaebajale 11.03.2022, 12.03.2022 ja 18.03.2022 korraldused

loenduse ajal püsti tõusmiseks (ettekanded nr 3-22-2033 ja 3-22-2068) ja käeraudade

paigaldamise võimaldamiseks (ettekanded nr 3-22-2033, 3-22-2068, 3-22-2318). Vastavalt

Viru Vangla kodukorra p-le 6.2 oli kaebaja kohustatud loenduse ajal püsti tõusma, kui

kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik. Samuti, tulenevalt Viru Vangla 09.03.2022. a

käskkirjast nr 3-22/1-2/142 (dtl 318–319) oli kaebaja kohustatud laskma talle paigaldada

käerauad. Kaebaja keeldumine nende kohustuste järgimiseks antud korralduste täitmisest

nähtub ettekannetest nr 3-22-2033, 3-22-2068, 3-22-2318 ning valvurite 07.04.2022. a

täiendavatest selgitustest selgelt. Kaebajale valvurite poolt antud korraldused ei vastanud ka

HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele.

14. Vastavalt VangS § 64 lg-le 1 viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Kinnipeetavat informeeritakse kohe

distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi

(VangS § 64 lg 2). Kaebajat on 03.03.2022. a ettekannete alusel distsiplinaarmenetluse

alustamisest teavitatud 09.03.2022. a teadetega (dtl 213, 217). Nendele teadetele tehtud

pealekirjutustest ja samal päeval inspektor-kontaktisiku koostatud ettekandest (dtl 187)

tulenevalt jäi aga kaebajale teadete tutvustamine pooleli, sest ta viskas inspektor-kontaktisikut

veega.

14.1.

11.03.2022. a, 12.03.2022. a ja 18.03.2022. a ettekannete (nr 3-22-2033, 3-22-2068, 3-

22-2318) alusel distsiplinaarmenetluse alustamisest on kaebajat teavitatud 31.03.2022. a

3-22-1271

teatega (dtl 91). Teatele tehtud pealekirjutusest ilmneb, et teadet on üritatud kaebajale

tutvustada 31.03.2022, kaebaja ei tulnud aga luugi juurde ning teade edastati kambrisse.

14.2.

Kohus möönab, et selliselt ei olnud tegemist koheste distsipliinirikkumisest

teavitamistega VangS § 64 lg 2 mõttes. Küll aga ei muuda hilisem teavitamine

distsiplinaarmenetluse tulemusel tehtud käskkirja õigusvastaseks, kui selline puudus ei

kujutanud endast olulist menetlusõiguse rikkumist ega mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58

ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1). Arvestades menetluste asjaolusid, ei ole

praegusel juhul hilisem menetluste alustamisest teavitamine menetluste lõpptulemust kohtu

hinnangul mõjutanud.

15. Kohus leiab, et kaebajal oli distsiplinaarmenetlustes võimalus esitada enda selgitusi ja

vastuväiteid (HMS § 40). Kaebajale olid antud vastavad tähtajad distsiplinaarmenetluse

alustamise 09.03.2022. a ja 31.03.2022. a teatistes (dtl 213, 217, 91) ning 31.03.2022. a ja

08.04.2022. a distsiplinaarmenetluse protokollides (dtl 209–212, 79–82). Viru Vangla

31.03.2022. a teates (dtl 91) määratud tähtajal (hiljemalt 04.04.2022) esitas kaebaja vanglale

(03.04.2022) taotluse (dtl 57, tõlge eesti keelde dtl 72), milles märkis, et ta ei saa aru, mis on

teates kirjutatud, ja nõudis dokumendi tõlkimist vene keelde. Samas nähtub asja materjalidest,

et kaebaja ei ole andnud ametnikele isegi võimalust talle menetlusdokumente vene keeles

tutvustada (vt nt 09.03.2022. a ettekanne nr 3-22-1989, dtl 187 ja 31.03.2022. a ettekanne nr

3-22-2755, dtl 186). Seda, et vanglaametnikud oleksid keeldunud kaebajale

menetlusdokumentide tutvustamisest tema emakeeles ja oleks soovinud neid kaebajale

tutvustada eesti keeles, asja materjalidest ei nähtu. Kohus nõustub vanglaga, et kaebaja ei ole

praegusel juhul ise menetlustes osalemise vastu huvi tundnud. Sellist passiivsust ei saanud

kaebaja kohtu hinnangul õigustada sellega, et talle oleks pidanud tema arvamusel tagatama

menetlustes tõlk. Vaidluse asjaolude pinnalt puudub kohtul ka alus arvata, et menetluste

lõpptulemust oleks saanud muuta see, kui vangla oleks vastanud kaebaja 03.04.2022. a

taotlusele varem kui 11.04.2022. a käskkirjas distsiplinaarkaristuse määramise kohta (HMS §

58, RVastS § 3 lg 3 p 1). Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et vangla oli kohustatud talle

praegusel juhul distsiplinaarmenetluses tõlgi tagama. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dest 6 ja

52 ning keeleseaduse § 3 lg-st 1 ja § 10 lg-st 1 tulenevalt on Eesti Vabariigi riigikeeleks ja

asutuste asjaajamise keeleks eesti keel. HMS § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti

keel. Kui kaebaja pidas tõlgi kaasamist vajalikuks, tuli tal see endal korraldada ning tasuda

tõlkekulud (HMS § 21).

16. Kaebajale on 04.04.2022. a käskkirjaga distsiplinaarkaristustena määratud kaks

kartserikaristust, s.o 12 ja 8 ööpäevaks. 11.04.2022. a käskkirjaga määrati kaebajale kolm

kartserikaristust, s.o 12, 12 ja 14 ööpäevaks.

16.1.

Vastavalt käskkirja andmise ajal kehtinud VangS § 63 lg 1 p-le 4 võis kinnipeetava

distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Karistuse määramisel on

vanglal lai kaalumisruum.

16.2.

Kohtu hinnangul on vangla praegusel juhul nõuetekohaselt analüüsinud kaebaja

karistamise vajadust ja kohaldatavate karistuste liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga

3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Toime pandud

distsiplinaarsüüteod omavad negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine selliste

tegude eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Kohus leiab, et rikkumiste sisu ja karistuse

eesmärki ning käskkirjades kajastatud kaebaja varasemat karistatust (vt dtl 206 ja 75–76)

arvestades (sh vanglaametniku korraldusele mitteallumise ja ebaviisaka käitumise eest) on

kaebajale määratud karistused proportsionaalsed. Kuivõrd enne 04.04.2022. a käskkirja

andmist oli kaebajat viimati karistatud vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest 10

ööpäevaks kartserisse paigutamisega ja ebaviisaka käitumise eest 6 ööpäevaks kartserisse

3-22-1271

paigutamisega, siis tuleb pidada 04.04.2022. a käskkirjaga vastavalt 12 ja 8 ööpäeva pikkuste

kartserikaristuste määramist kaebaja õiguskuulekale teele suunamiseks põhjendatuks. Ka

kaebajale vangla 11.04.2022. a käskkirjaga määratud kaks 12-ööpäevast ja üks 14-ööpäevane

kartserikaristus on kohtu hinnangul olnud kaebaja käitumise edasiseks mõjutamiseks

vajalikud ja põhjendatud. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks karistuste määramisel rikkunud

kaalutlusõigust ning kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad.

17. Kohtu hinnangul ei välistanud kaebajale kartserikaristuste määramist kaebaja väited tal

psüühiliste probleemide olemasolust. Kohtud on haldusasjades nr 3-22-921 ja 3-22-841

lahendanud kaebaja taotlusi käskkirjade nr 6-3/283-1 ja 6-3/313-1 täitmise peatamiseks ning

on 11.05.2022. a ja 25.04.2022. a määrustes hinnanud ka seda, kas kaebajal esines

vastunäidustusi kartserikaristuse kandmiseks. Mõlemas nimetatud haldusasjas on kohtud muu

hulgas viidanud vangla arsti 21.04.2022. a tõendile kaebaja terviseseisundi hindamise kohta,

milles arst on leidnud, et taotleja on võimeline kandma kartserikaristust. Kohus leiab ka

praeguses asjas viimati nimetatud tõendile (dtl 306) ning käskkirjade andmisele eelnevat

perioodi kajastavale kaebaja tervisekaardi väljavõttele (dtl 307–316) tuginedes, et kaebajale

kartserikaristuste määramist ei saanud takistada tema väidetud psüühilised probleemid. Lisaks

jälgitakse vastavalt VangS § 52 lg-le 2 vanglas pidevalt kinnipeetavate terviseseisundit, sh

kartserikaristuse kandmise ajal, ning võimalike terviseprobleemide ägenemise korral oli

võimalik tervishoiutöötajal sekkuda ja kartserikaristuse täitmine peatada.

18. Distsiplinaarkaristused on kaebajale määratud VangS § 64 lg-s 41 toodud tähtaja jooksul.

Käskkirju ei muuda antud juhul õigusvastaseks see, et kaebaja keeldus neid vastu võtmast

(käskkirjadele tehtud pealekirjutused dtl 204 ja 78; inspektor-kontaktisiku 11.04.2022. a

ettekanne nr 3-22-3106, dtl 99; vt ka HMS § 30). Ühtlasi ei nähtu kaebaja väidetest, et talle ei

oleks distsiplinaarkaristuste määramise põhjused arusaadavad.

19. Eeltoodust tulenevalt puuduvad kohtu hinnangul alused vaidlustatud käskkirjade

õigusvastasuse tuvastamiseks ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 118 lg 3 esimene lause näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud

riigi kanda. Kohus on vabastanud 19.07.2022. a ja 14.03.2023. a määrustega kaebaja

praeguses asjas esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse esitamisel kokku 40 euro suuruse

riigilõivu tasumisest. Need menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda.

Kaebaja ega vastustaja ei ole kohtule muude menetluskulude kohta kuludokumente ja

menetluskulude nimekirja esitanud. Seega jäävad ka poolte muud võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

21. Kuivõrd kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega ei teatatud kohtuistungil ning

kaebajale ei ole õnnestunud kätte toimetada teadet kohtuotsuse teatavakstegemise aja kohta

(kaebaja ei viibi kohtule teadaolevalt Eestis ega ole teavitanud kohut enda muutunud

kontaktandmetest), kohaldub kaebaja osas erandlik apellatsioonitähtaeg, mis hakkab kulgema

kohtotsuse kättetoimetamisest arvates.

(allkirjastatud digitaalselt)