3-24-2504/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karolin Soo

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

24.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2504

Haldusasi

X.Y kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2024 otsusele nr

1 ja 09.08.204 vaideotsusele nr 5.2-3/19083-2 ühes

kohustamisnõudega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X.Y

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2024 otsus nr 1 ja 09.08.2024 vaideotsus nr

5.2-3/19083-2. Kohustada

Sotsiaalkindlustusametit

kaebaja 25.04.2024 avaldust

soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks uuesti läbi vaatama.

3. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed (sh faili nimes) tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.04.2025. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

25.04.2024 esitas X.Y Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse soodustingimustel

vanaduspensioni määramiseks, kui vanem, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-

aastast lapsinvaliidi ja alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last (digitaalse

kohtutoimiku lehekülg (dtl) 22).

2.

30.04.2024 esitas X.Y poeg G.F SKA-le ekspertiisitaotluse lapsinvaliidi või alla 18-

aastase lapseeast invaliidi invaliidsuse/puude raskusastmele vastava seisundi tuvastamise kohta

tagasiulatuvalt (dtl 28).

3.

20.05.2024 andis ekspertarst hinnangu, mille kohaselt vastas G.F seisund puude

raskusastmele ja lapsinvaliidsusele ajavahemikul 13.01.1997-02.12.2004, puude raskusastet

alates 03.12.2004 ei tuvastatud (dtl 29).

4.

29.05.2024 tegi SKA kaebajale otsuse nr 1, millega otsustas jätta kaebaja

soodustingimustel vanaduspensioni avalduse rahuldamata (dtl 8-9).

5.

18.06.2024 esitas X.Y vaide SKA 29.05.2024 otsusele nr 1.

6.

09.08.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/19083-2 otsustas SKA jätta X.Y vaide SKA

29.05.2024 otsusele nr 1 rahuldamata (dtl 5-7).

7.

05.09.2024 registreeriti Tallinna Halduskohtus X.Y kaebus SKA 09.08.2024

vaideotsusele nr 1 (dtl 2-3).

8.

12.09.2024 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.

9.

10.10.2024 esitas SKA vastuse kaebusele (dtl 20-21).

10.

29.01.2025 esitas kohus pooltele küsimused, millele pooled vastasid 02.02.2025 ja

05.02.2025 (dtl 39 jj).

11.

06.02.2025 määras kohus asja kirjalikku menetlusse ja esitas SKA-le täiendavad

küsimused. Kohus määras seisukohtade esitamise tähtajad ja otsuse kuulutamise ajaks

24.03.2025.

12.

07.02.2025 esitas kaebaja täiendavad seisukohad (dtl 60).

13.

20.02.2025 esitas SKA vastused kohtu küsimustele (dtl 62-63).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

14. Kaebaja palub vaidlusalused otsused tühistada ja tema taotlus uuesti läbi vaadata

järgmistel põhjendustel:

14.1. Kaebaja lapsel G.F-l diagnoositi I tüübi diabeet detsembris 1996 ja määrati

lapsinvaliidsus/puue 1997 jaanuaris. 03.12.2004 puude raskusastet ei tuvastatud vaid määrati

50% töövõime kaotus. Puude raskusastme mittetuvastamine ei teinud G.F-d terveks, ta põeb I

tüübi diabeeti tänaseni, mis tähendab, et kasvatasin haiget last tema täisealiseks saamiseni ehk

kuni detsembrini 2006, mis teeb kokku 10 aastat.

14.2. Seadusandja eesmärk soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks on toetada

kodanikke ning parandada nende toimetulekut. Samuti korvata haigestunud lapse vanematele

haigestumisega paratamatult kaasnenud moraalset ja materiaalset (erivajadused) kahju.

14.3. Palun seadust tõlgendada eesmärgipäraselt ning puuduolevad 1 kuu ja 11 päeva ei tohiks

olla soodustingimustel vanaduspensioni määramisel takistuseks, sest faktiliselt on kaebaja

kasvatanud haiget last kauem kui 7 aastat 10 kuud 19 päeva ehk 10 aastat.

14.4. Kaebaja tõendab väidet, et G.F-l diagnoositi I tüübi diabeet detsembris 1996 Tallinna

Lastehaigla arhiivi väljavõttega. Kaebajal ei olnud võimalust seda esitada haldusmenetluses

tulenevalt väljavõtte kättesaamise raskustega. Kõne SKA-st leidis aset 18.07.2024, mil

viibisime kogu perega puhkusel ning olime Eestist ära. Naastes saatsin perearstile küsimuse, kas

on võimalik nende kaudu G.F terviseandmeid saada. Vastuse saime 05.08.2024 ning

2 (10)

perearstikeskus selgitas, et nendel nii vanu andmeid G haigusloo kohta ei ole. Nad soovitasid

G.F-l pöörduda otse Tallinna Lastehaiglasse. G.F saatis vastavasisulise palve lastehaiglasse

05.08.2024 (lisatud kirjale “Gmail – Haiguslugu.pdf”), talle vastati, et arhivaar viibib kuni

21.08.2024 puhkusel ja andmeid enne ei saa väljastata. Vastus, et andmed on välja otsitud

saabus 04.09.2024. Kui G 05.09.2024 dokumendile järgi läks, oli kontor suletud ning kedagi ei

õnnestunud ka telefonitsi tabada. Mõningase ootamise järel ta lahkus, lootes, et terviseandmeid

on võimalik talle ka e-postiga saata. Siiski selgus, et e-postiga neid ei saadeta.

14.5. 18.07.2024 SKA kõnes, kus paluti esitada täiendavaid tõendeid ei olnud juttu, mis aja

jooksul peab dokumendid esitama. Seega eeldas kaebaja augusti alguses, et jõuame arhiivi

väljavõtte kätte saada ja esitada. Kuna vaideotsus oli 9. augustiks tehtud, siis järeldasime, et

tagantjärele SKA-le midagi esitama ja põhjendama ei pea.

14.6. Kaebaja on seisukohal, et ei ole vahet, kas oli tuvastatud puude raskusaste või töövõime

kaotus, G põeb diabeeti tänaseni ning see tähendab, et ta on kasvatanud haiget poega tema

täisealiseks saamiseni.

Vastustaja seisukohad

15. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsused on õiguspärased kokkuvõtvalt järgmistel

põhjendustel:

15.1. Kaebajale ei olnud võimalik määrata soodustingimustel vanaduspensioni 5 aastat enne

vanaduspensioniiga, sest tuvastamist ei leidnud, et kaebaja oleks vähemalt 8 aastat kasvatanud

alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last (riikliku pensionikindlustuse seaduse

(RPKS) § 10 lg 1 p 1). Vanaduspensioniiga on 65-aastat (RPKS § 7 lg 1) ja kaebaja sai

16.09.2024 60-aastaseks.

15.2. Kaebaja lapsel, G.F-l, oli lapsinvaliidsus tuvastatud 13.01.1997 – 28.02.2001 ja puue

01.03.2001 – 02.12.2004 ehk kokku 7 aastat 10 kuud ja 19 päeva. 03.12.2004 taotleti lapsele

puude raskusastet, aga see ei leidnud tuvastamist. G.F sai 03.12.2004 16-aastaseks ja tal

tuvastati töövõimekaotus 50% (RPKS v.r 3. peatükk).

15.3. RPKS § 10 lg 1 mõttes loetakse lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast invaliidi

kasvatamine samaväärseks alla 18-aastase puudega lapse kasvatamisega (RPKS § 58 lg 7).

Lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast invaliidi invaliidsust on võimalik tuvastada

tagasiulatuvalt kohaldades seaduse enne 2016. aasta 1. juulit kehtinud redaktsiooni (RPKS § 61⁹

lg 5).

15.4. Lapsinvaliidsust saab tagasiulatuvalt määrata kuni puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse (PISTS) jõustumiseni, s.o kuni 31.12.1999, kui isiku haigusseisund on tagasiulatuva

perioodi osas kindlaks tehtud. Alates 01.01.2000 tuvastatakse PISTS-i alusel puude raskusaste

ning tagasiulatuvat puude raskusastme tuvastamist seadused ette ei näe.

15.5. Enne 01.07.2016 kehtinud RPKS-i redaktsiooni alusel antud sotsiaalministri määruse nr

57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord

ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 9 lg 1 kohaselt tuvastatakse lapsinvaliidi või alla 18-

aastase lapseeast invaliidi invaliidsus tagasiulatuvalt, kui ekspertiisitaotlus ja terviseseisundi

kirjeldus sisaldavad tagasiulatuvaks tuvastamiseks piisavalt andmeid.

15.6. G.F esitas 30.04.2024 ekspertiisitaotluse lapsinvaliidsuse tagasiulatuvaks tuvastamiseks.

Taotlusele olid märgitud tema arstide nimed, aga terviseandmeid ei olnud lisatud. 18.07.2024

helistati kaebajale (telefonivestluse kokkuvõte on lisas 4) ja küsiti haigusloo väljavõtet enne

jaanuari 1997, sest digiloos neid andmeid ei ole.

15.7. Vastuseks kohtu küsimustele selgitas SKA, et SKA-l puudub õiguslik alus terviseandmete

pärimiseks kolmandatelt isikutelt, seega peavad isikud vajalikud andmed ise pärima/esitama.

SKA saab tugineda infosüsteemides või pabertoimikutes (kõik pabertoimikud ei ole enam

3 (10)

säilinud ja nii ei ole ka lapsinvaliidsuse toimikut enam säilinud) olevatele andmetele. Samuti

saab ekspertarst teha isiku nõusolekul päringuid tervise infosüsteemi (vt ekspertiisitaotluse p 6).

15.8. Vastuseks kohtu küsimustele selgitas SKA, et ekspertarst A.T on üle vaadanud kaebaja

poolt esitatud täiendava dokumendi Tallinna Lastehaigla haigusloo väljavõtte näol ja

lapsinvaliidsust on võimalik selle alusel tuvastada alates 18.12.1996 (lapse haiglasse

paigutamine ja diagnoosi saamine). Seega on tõendatud lapsinvaliidi/puudega lapse

kasvatamine perioodil 18.12.1996 – 02.12.2004. Kahjuks jääb 8- aastasest perioodist puudu 15

päeva.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Vaidluse keskne küsimus on, kas SKA on õiguspäraselt järeldanud, et soodustingimustel

vanaduspensioni määramise eeldused ei ole täidetud, sest X.Y ei ole kasvatanud vähemalt

kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last/lapsinvaliidi ja puudub

õiguslik alus soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks.

Soodustingimustel vanaduspensioni määramise alused

17. Õigus soodustingimustel vanaduspensionile viis aastat enne vanaduspensioniikka

jõudmist on emal, isal, vanema abikaasal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kui neil on

olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ja kes on kasvatanud vähemalt

kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last

(RPKS § 10 lg 1 p 1). RPKS § 10 lõike 1 tähenduses loetakse lapsinvaliidi või alla 18-aastase

lapseeast invaliidi kasvatamine samaväärseks alla 18-aastase puudega lapse kasvatamisega

(RPKS § 58 lg 7).

18. Lapsinvaliidsust saab tagasiulatuvalt määrata kuni puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse (PISTS) jõustumiseni, s.o kuni 31.12.1999. Kui isiku haigusseisund on tagasiulatuva

perioodi osas kindlaks tehtud, saab temal tuvastada lapsinvaliidsust tagasiulatuvalt kuni PISTS-i

jõustumiseni. Alates 01.01.2000 tuvastatakse PISTS-i alusel puude raskusaste ning

tagasiulatuvat puude raskusastme tuvastamist seadus ette ei näe. Lapsinvaliidsuse tuvastamine

oli reguleeritud enne 01.07.2016 kehtinud RPKS-i redaktsiooniga. Alates 01.07.2016 on RPKS-

i 3. peatükk „Töövõimetuspension“ ja selle alusel kehtestatud määrused tunnistatud kehtetuks ja

seega on ka lapsinvaliidsuse ja alla 18-aastase lapsinvaliidi tagasiulatuv tunnistamine

eelnimetatud tähtajast kehtetu. Isikute õiguste tagamiseks oli põhjendatud vastavate sätete

säilimine. RPKS § 619 lõike 5 kohaselt kohaldatakse lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast

invaliidi invaliidsuse tuvastamiseks tagasiulatuvalt RPKS-i enne 2016. aasta 1. juulit kehtinud

redaktsiooni (RPKSv.r).

19. RPKSv.r § 16 lõike 9¹

ja sotsiaalministri 23.09.2008 määrusega „Püsiva töövõimetuse,

selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse

põhjuste loetelu“ nr 57 (määrus nr 57) kehtestati püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja,

põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu. Määruse

nr 57 § 9 lg 1 sätestab, et kui isik taotleb lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast invaliidi

invaliidsuse tuvastamist tagasiulatuvalt ning ekspertiisitaotlus ja terviseseisundi kirjeldus

sisaldavad lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast invaliidi invaliidsuse tagasiulatuvaks

tuvastamiseks piisavalt andmeid, tuvastab SKA lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast

invaliidi invaliidsuse tagasiulatuvalt.

Kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramise eeldused

20. SKA on vaidlusaluses otsuses asunud seisukohal, et G.F-l on tuvastatud lapsinvaliidsus

perioodil 13.01.1997-28.02.2001 ja puude raskusaste 01.03.2001-02.12.2004. 03.12.2004 on

puude raskusastet taotletud, aga puude raskusastet ei tuvastatud. 20.05.2024 antud

ekspertarsti hinnangul vastas G.F seisund puude raskusastmele ja lapsinvaliidsusele

4 (10)

ajavahemikul 13.01.1997-02.12.2004, puude raskusastet alates 03.12.2004 ei tuvastatud (dtl 8).

Vaideotsuses selgitas SKA täiendavalt, et G.F-l ei ole põhjendatud tuvastada puude raskusastet

perioodi osas enne 1997. aastat, kuna tema terviseseisund ei ole sellel perioodil puude

tuvastamise kriteeriumite osas esitatud andmete pinnalt tõendatav (dtl 7). Vastuses kaebusele

selgitab SKA, et 03.12.2004 taotleti lapsele puude raskusastet, aga see ei leidnud tuvastamist.

G.F sai 03.12.2004 16-aastaseks ja tal tuvastati töövõimekaotus 50% (RPKSv.r 3. peatükk) (dtl

20).

21. Seega tuleb hinnata, kas SKA on õigesti tuvastanud, et G.F-l ei ole põhjendatud tuvastada

puuet, mida saaks soodustingimustel pensioni määramisel arvestada:

1)perioodi osas enne 1997. aastat;

2)perioodi osas alates 03.12.2004.

Periood alates 03.12.2004

22. Asjas on leidnud tõendamist (dtl 50-52), et 03.12.2004 taotleti lapsele puude raskusastet,

aga see ei leidnud tuvastamist. G.F sai 03.12.2004 16-aastaseks ja tal tuvastati töövõimekaotus

50%. Kaebaja seevastu leiab, et ka töövõime kaotus tuleks arvestada 8-aastase perioodi sisse.

23. Lapsinvaliidi või alla 18-aastase lapseeast invaliidi invaliidsuse tuvastamiseks

tagasiulatuvalt kohaldatakse RPKS enne 2016. aasta 1. juulit kehtinud redaktsiooni (RPKS §

61 ).

⁹

24. Esiteks märgib kohus, et tulenevalt õigusaktidest saab lapsinvaliidsust saab tagasiulatuvalt

määrata kuni puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) jõustumiseni, s.o kuni

31.12.1999. Alates 01.01.2000 tuvastatakse PISTS-i alusel puude raskusaste ning tagasiulatuvat

puude raskusastme tuvastamist seadused ette ei näe (PISTS § 26 lg 2). Seega puudub praegusel

juhul alus alates 03.12.2024 lapsinvaliidsuse tagasiulatuvaks tuvastamiseks.

25. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikku alust 8-aastase perioodi osas töövõime kaotuse arvesse

võtmiseks olukorras, kus inimesel samas puuet tuvastatud ei ole. PISTS näeb ette konkreetsed

puude tuvastamise alused ning hilisemalt pensioni määramise menetluses ei ole SKA-l alust

ekspertiisotsuseid (dtl 50-52), millega puuet ei tuvastatud, kõrvale jätta.

26. Töövõimekaotuse ja puude tuvastamine toimus 2004. aastal ja toimub ka praegu

erinevatel alustel. Kaebajal on tuvastatud töövõime kaotus 50% 03.12.2004. Selle otsuse aluseks

olid: 1) Vabariigi Valitsuse 14.01.2002 määruse nr 13 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise

aja, põhjuse ja kestuse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga tuvastamise kord“ otsuse ajal

kehtinud redaktsioonis § 8 lg 10; 2) Sotsiaalministri 03.01.2002 määruse nr 3 „Töövõime

kaotuse protsendi määramise juhend“ otsuse ajal kehtinud redaktsioonis § 13 lg 1. Seega

tuvastati kaebajal kerge funktsioonihäire - haigus tingib igapäevaselt dieeti ja režiimi, mis

raskendab tööülesannete täitmist. Puude tuvastamata jätmise otsuse aluseks oli Sotsiaalministri

08.01.2002 määruse nr 9 „Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord“ otsuse

ajal kehtinud redaktsioonis § 5.

27. PISTS-s jõustus 2000. aasta 1. jaanuaril. Vastava eelnõu (668 SE) seletuskirjast ja seaduse

eesmärgist otsuse ajal kehtinud redaktsioonis nähtub, et PISTS eesmärk on puuetega inimeste

iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine puudest

tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamisel on

seadusandjal avar otsustusruum, tingimusega, et seejuures tuleb järgida proportsionaalsuse ja

võrdse kohtlemise põhimõtteid (nt RKHKo 18.12.2019 nr 5-19-42/13, p-d 46–47 ja seal

viidatud kohtupraktika). Kohus ei saa asuda seadusandja asemel teostama sotsiaalpoliitikat,

mistõttu tuleb kohtul rangelt lähtuda seaduses sätestatust ja normide laiendav tõlgendamine ei

ole seega õigustatud (TlnRKo 27.04.2023/17 nr 3-22-973, p 13). Seega ei ole alust

töövõimekaotusest järelduvalt tuvastada puuet, mis tuleks arvestada 8-aasta nõude hulka.

5 (10)

Periood enne 1997. aastat

28. Poolte vahel on vaidlus ka selles, et kas G.F-l on põhjendatud tuvastada puue

(lapsinvaliidus) perioodi osas enne 1997. aastat, kuna tema terviseseisund ei ole sellel perioodil

puude tuvastamise kriteeriumite osas esitatud andmete pinnalt tõendatav. SKA on

haldusmenetluses ja vaidemenetluses tuginenud sellele, et perioodil enne 1997. aasta puude

raskusastme tuvastamine põhjendatud ei ole (dtl 7).

29. Kaebaja esitas kohtumenetluses Lastehaigla arhiivi väljavõtte, et tõendada väidet, et G.F-l

diagnoositi I tüübi diabeet detsembris 1996. Seda väljavõtet haldusmenetluses kaebaja ei

esitanud ja sellega ei saanud arvestada ka SKA. Kohus selgitab, et hindab otsuse õiguspärasust

selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) (TlnRnKo 08.06.2023 nr 3-21-2088, p 7). Kohus

saab tõendit arvestada aga siis kui SKA ei täitnud kohaselt menetlusnõudeid (uurimis- ja

selgitamiskohustus) haldus- või vaidemenetluses ja see sai mõjutada asja sisulist otsustamist.

30. Kohus selgitab, et vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lõikes 3 kolmandas lauses

sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb

kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega (RKHKo 22.09.2022 nr 3-20-1584/31,

p 15).

Haldusmenetlus

31. Kaebaja esitas taotluse soodustingimustel pensioni määramiseks 25.04.2024. Kaebaja laps

esitas 30.04.2024 taotluse puude raskusastme tagasiulatuvaks tuvastamiseks (dtl 28).

28.05.2024 teatisega märkis SKA, et puude raskusastmele ja lapsinvaliidsusele vastas seisund

13.01.1997-02.12.2004, kokku 7 aastat 10 kuud 19 päeva (dtl 29). Kohus juhib tähelepanu, et

puude raskusastme tagasiulatuva tuvastamise taotluse lahendamisel ei ole tegemist eraldiseisva

menetlusega kaebaja suhtes, vaid taotluse esitas algselt kaebaja laps. Tuvastatud asjaoludele

saab aga haldusmenetluses tugineda.

32. SKA tegi otsuse 29.05.2024 olemasolevate andmete alusel. Haldusmenetluses kaebaja

täiendavaid tõendeid ei esitanud. Päringute tegemise osas märkis vastavasse lahtrisse kinnituse,

et neid ta teha ei luba ja palus otsuse teha kaebaja esitatud andmete alusel (dtl 24-25). Seega

pidi SKA haldusmenetluses otsuse tegema kaebaja enda esitatud andmete alusel. SKA-l

puudusid endal õiguslikud võimalused nimetatud arhiiviväljavõtte saamiseks (dtl 24-25). See

tähendab, et algses menetluses SKA ei eksinud, kui ei selgitanud isikule kohe täiendavate

tõendite esitamise vajadust, sest isiku soov oli saada otsus olemasolevate andmete alusel.

Vaidemenetlus

33. Kaebaja on selgitanud asjaolusid, mis põhjendustel tal ei olnud võimalik esitada

täiendavat tõendit vaidemenetluses. Kaebaja selgitas, et esmalt viibis ta puhkusel ning seejärel

olid tema lapsel takistused arhiiviväljavõtte saamisega (dtl 39). Kaebaja esitas selles osas ka

omapoolsed tõendid (dtl 42).

34. Kaebaja esitas vaide 18.06.2025. Asjaoludest nähtub, et kõne seoses täiendavate tõendite

esitamisega tehti kaebajale 18.07.2025 ja vaideotsus tehti 09.08.2024. Samas ei nähtu, et

kaebajale oleks vaidemenetluses antud konkreetne tähtaeg tõendi esitamiseks või selgitatud

vaideotsuse tegemise tähtaega (dtl 31). SKA ei ole seda väidet ümber lükanud. Samuti ei nähtu,

et SKA oleks vaidemenetluses järginud vaide läbivaatamise tähtaega või ka tähtaja

pikendamisega seotud korda (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 84). Seega võis kaebaja kohtu

hinnangul eeldada, et tal oli veel aega tõendi esitamiseks. SKA ei võtnud kaebajaga ka

täiendavalt ühendust, et välja selgitada, kas ja millal kaebaja lubatud tõendi esitada saab. Ei

nähtu, et kaebaja vaidemenetluses teadlikult viivitanud oleks. Kuigi puhkusel viibimine ei ole

6 (10)

objektiivne asjaolu, mis takistaks tõendi esitamist vaidemenetluses, ei ole praegusel juhul

kaebaja olnud viivituses, sest kaebajat ei teavitatud tõendi esitamise tähtajast. Kaebaja ei

pidanud lähtuma ise ka HMS §-st 84, sest ka vastustaja seda korda ei järginud.

35. Üldjuhul tuleb isikul endal esitada asjakohased tõendid haldusmenetluses (HMS § 14).

Olukorras, kus haldusorgan on aga viidanud võimalusele tõendite esitamiseks vaidemenetluses,

tuleb kohtu hinnangul sellest vaideorganile ka kohustus korraldada menetlus selliselt, et isik

oleks teadlik menetluse tähtajast ja tõendi esitamata jätmise tagajärgedest (HMS § 36 lg 1 p- d 2

ja 3). Inimesele ei tohi vaidemenetluse lõppemise aeg ja selle tagajärg tulla üllatusena.

36. Kohus leiab eelnevale tuginevalt, et SKA rikkus vaidemenetluses ärakuulamisõigust,

selgitamis- ja uurimiskohustust (HMS § 40, 36 lg 1 p- d 2 ja 3, § 6). SKA ei andnud kaebajale

konkreetset tähtaega tõendi esitamisega ega selgitanud välja, kas ja mis aja jooksul tõend

esitada tuleb või kaebaja selle esitada saab. Selgitamiskohustus hõlmab ka selle selgitamist,

millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused

haldusmenetluse kiirendamiseks (HMS § 36 lg 1 p 2, HMS § 82-d p 5 ja 7) ning millised

taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada (HMS § 36 lg 1 p 3).

Kohus leiab, et isegi kui tegemist on isiku algatusel alustatud haldusmenetlusega, ei vabane

SKA selgitamis- ja uurimiskohustusest vaidemenetluses. Olukorras, kus isik teab tõendi

esitamise vajadusest, kuid talle ei ole haldusmenetluses tõendi esitamiseks või haldusmenetluse

läbiviimise tähtaega antud, ei ole HMS-ga kooskõlas tõendi esitamata jätmisega seotud riisikot

jätta taotleja kanda. Isegi kui jaatada saab seda, et telefonivestluse pinnalt pidi isik tõendi

esitamise vajadust mõistma, et pidanud isik mõista selle esitamist 3. nädala jooksul. Ühtlasi ei

nähtu, et avalikud huvid oleksid tinginud kaevaja vaide lahendamise ilma vaidlusalust tõendit

ära ootamata (vrdl HMS § 40 lg 3).

37. Kohus arvestab muuhulgas seda, et kuigi isik ei esitanud nimetatud tõendit koheselt koos

kaebusega, ei nähtu siiski, et isik oleks tõendi esitamisega pahatahtlikult viivitanud (dtl 42 jj).

38. Uurimiskohustuse ja ärakuulamisõiguse rikkumine ei tingi aga igal juhul haldusakti

õigusvastasust (HMS § 58). Uurimispõhimõtte ja sellega seotud haldusorgani

tõendamiskoormuse ulatus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, sh haldusorgani otsusega

isikule kaasnevate tagajärgede raskusest (RKHKo 11.02.2015 nr 3-3-1-62-14, p-d 18 ja 21),

haldusorganile kehtestatud menetlustähtaegade pikkusest ja kontrolli vajavate avalduste hulgast

(RKHKo 27.05.2013 nr 3-3-1-16-13, p 29) ning muudest konkreetse menetluse eripäradest.

Uurimispõhimõtte rakendamisel ning tõendite kogumisel ja hindamisel tehtud vigadele antav

hinnang sõltub sellest, kas need võisid mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58) (TlnRnKo

26.10.2023 nr 3-22-257/17, p 12). Ärakuulamine ei ole vajalik üksnes huvide õigeks

kaalumiseks, vaid adressaadi vastuväited võivad seonduda ka haldusmenetluses tuvastatud

faktiliste asjaolude ekslikkusega (TlnRnKo 26.10.2023 nr 3-22-257/17, p 12).

39. Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas menetluslik rikkumine, mis viis selleni, et SKA ei

saanud haldusmenetluses arhiivi väljavõtet hinnata, võis mõjutada asja sisulist otsustamist.

Kohtumenetluses esitatud ekspertarsti arvamus

40. Esmalt märgib kohus, et kohus saab teostada kontrolli SKA haldusakti aluseks olnud

eksperdiarvamuse üle. Puude raskusastme tuvastamisel kasutatav eksperdiarvamus on tõend,

mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav (TlnRnKo 16.10.2023 nr 3-21-

2931, p 17 ja seal viidatud lahendid).

41. SKA selgitas vastuseks kohtunõudele, et ekspertarst A.T on üle vaadanud kaebaja poolt

esitatud täiendava dokumendi Tallinna Lastehaigla haigusloo väljavõtte näol ja lapsinvaliidsust

on võimalik selle alusel tuvastada alates 18.12.1996 (lapse haiglasse paigutamine ja diagnoosi

saamine). Seega on tõendatud lapsinvaliidi/puudega lapse kasvatamine perioodil 18.12.1996 –

02.12.2004. Kahjuks jääb 8-aastasest perioodist puudu 15 päeva (dtl 46).

7 (10)

42. SKA ekspertarst selgitas vastuseks kohtu küsimusele täiendavalt järgmist: „Puude

raskusastme/lapsinvaliidsuse tuvastamise aluseks on püsipiirangud põhitegevustel nagu

liikumisel, söömisel, riietumisel, hügieenitoimingutel ja suhtlemisel (nägemine, kuulmine,

kõnelemine) ning lisaks ravitoimingud. I tüüpi diabeedi puhul lapsel piirangud puuduvad ja

puude raskusaste tuvastatakse valdavalt lapsevanema suurema hoolduskoormuse tõttu ehk siis

vajalik on arvestada toidukordadel süsivesikuid ja korrigeerida sellele vastavalt insuliini

annust. Enne tervisehäire diagnoosimist ei olnud lapsevanemal sellist kohustust, sest keegi ei

määra enne diagnoosimist lapsele insuliini ega korralda ka vastavat dieeti. Eelnevast tulenevalt

ei ole alust lapsinvaliidsuse tuvastamiseks varasemalt, sest lapsel puudus eakohasest suurem

hooldusvajadus diabeedi diagnoosimisega kaasnevate tegevuste ja ravitoimingute näol.“ (dtl

63).

43. Kehtiv õigus ei sätesta erikorda, millisel alusel puue (lapsinvaliidsus) tagasiulatuvalt

tuvastada tuleb. Seega tuleb selle hindamisel lähtuda kehtivast lapseealise puude tuvastamise

korrast, mis on kooskõlaline ka RPKS (v.r.) § 16 lõike 9¹ alusel kehtestatud määruse nr 57 § 9

lõikega 1 ja RPKS § 58 lõikega 7.

44. SKA on sidunud lapsinvaliidsuse tagantjärele tuvastamise sellega, millal pandi lapsele

konkreetne diagnoos ning millal algas sellest tulenevalt lapsevanema hoolduskohustus

(sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määrus „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord

ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ nr 18 (määrus nr 18) § 5 lg 1¹ p 2). Kohus

ei jaga SKA seisukohta, et see on ainuke ja määrav kriteerium ajahetke tuvastamisel, millal saab

lugeda isikul tuvastatuks puude (lapsinvaliidsuse).

45. Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni

kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega

tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). Lapse puhul on

oluline lapsevanema hoolduskoormus, s.o laps vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet

(PISTS § 2 lg 1¹) (vt ka TlnRnKo 08.11.2023 nr 3-22-2522, p 8). Puude raskusaste tuvastatakse

lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest, võttes arvesse järgmiste asjaolude

samaaegset esinemist: 1) inimese tegevuse või tegevusetusega võib tekkida kahju inimesele

endale või teiste inimeste elule, tervisele või varale; 2) lapse puhul ületab abivajadus

lapsevanema tavapärase isikuhoolduse kohustust; 3) abivajadust põhjustav seisund on

pikaajaline; 4) abivahendid ei kompenseeri terviseseisundist tulenevaid piiranguid (määrus nr

18 § 5 lg 1¹).

46. Seletuskirjas on määruse nr 18 § 5 lõike 1¹ viimatise muudatuse (eelnõude infosüsteemis

toimik nr 22-0566/01) osas märgitud, et „kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve sätet on PISTS

§ 23 lõikes 6 täpsustatud, lisades, et puude raskusastme tuvastamisel võetakse kõrvalabi,

juhendamise ja järelevalve vajaduse hindamisel arvesse eakohasest suuremat abivajadust ning

vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata. Laste kõrvalabi,

juhendamise või järelevalve vajadust hinnates võetakse puude raskusastme tuvastamisel olulise

asjaoluna arvesse ka seda, kas ravitoimingute tegemine jääb tavapärase isikuhoolduse kohustuse

raamidesse perekonnaseaduse § 124 tähenduses.“

47. Kuigi puude (lapsindvaliidsuse) tagantjärele tuvastamine toimub piiratud informatsiooni

tingimustes, on praegusel juhul siiski dokumenteeritud lapse varasem haigestumine. Sellises

olukorras ei ole kohtu hinnangul alust tugineda üksnes diagnoosi määramise ajale, vaid ekspert

peab hindama talle nähtuvaid kõiki terviseandmeid kogumis. Isegi kui puudub alus kahelda

SKA eksperdi selgituses, et „I tüüpi diabeedi puhul lapsel piirangud puuduvad ja puude

raskusaste tuvastatakse valdavalt lapsevanema suurema hoolduskoormuse tõttu ehk siis vajalik

on arvestada toidukordadel süsivesikuid ja korrigeerida sellele vastavalt insuliini annust.“, tuleb

puude tuvastamisel hinnata asjaolusid kogumis nagu näeb ette määruse 18 § 5 lõige 1¹. Ühtlasi

8 (10)

ei ole välistatud, et varasemad ravitoimingud kogumis kinnitavad suuremat hoolduskoormust ja

kõrvalabi vajadust, kuid seda SKA ekspertarsti arvamus arvesse ei ole võtnud.

48. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu jaoks äratuntav, kas ja millistel alustel ei ole kaebaja

puhul arvesse võetud arhiiviväljavõttelt (dtl 40-41) nähtuvaid viiteid „Suunatud raviks esmase

suhkrudiabeedi dgn-ga.“ (1), viide 3-nädala tagusele haigestumisele (2) ja nädalatagusele

analüüsile („suhkur posit.“). SKA-l tuleb asja uuel otsustamisel arvesse võtta kogu nähtavat

informatsiooni. Sisuliselt ei ole selgitatud, miks ei ole enne diagnoosi määramist täidetud

määruse nr 57 § 9 lõikes 1 toodud andmete piisavuse nõue.

49. Ekspertarvamuses peab seejuures olema kajastatud kogu asjaomane informatsioon ja

sellele antud hinnang pidades silmas õigusaktides toodut. Kohus märgib, et isegi kui asuda

alternatiivselt seisukohale, et lapsinvaliidsuse tagantjärele tuvastamine peaks toimuma enne

PISTS jõustumist kehtinud alustel, ei nähtu kohtule esitatud ekspertarvamusest ka sellekohased

põhjendused.

50. Ekspertarvamus peab selle kontrollitavuse tagamiseks olema koostatud viisil, mis

võimaldab kohtu hinnata, kas ekspert on õigusaktidega etteantud küsimusi hinnanud. Kuivõrd

tegemist on ekspertteadmistel põhineva hinnangulise otsusega, mis hõlmab mh määratlemata

õigusmõistete sisustamist, on otsuse sisu selgitamine iseäranis oluline, et adressaat mõistaks,

miks selline otsus tehti (vrdl TlnRnKo 05.11.202 nr 3-19-2182, p 11 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kohus ei saa sekkuda ekspertarsti eriteadmistele tugineva hinnangu sisusse,

kuid hinnang, mis on koostatud paari lausega, ega selgita, miks on arvesse võetud vaid määruse

nr 18 § 5 lõikes 1¹ toodud ühte asjaolu, ei ole oma lõppjärelduses piisavalt kontrollitav.

Vahekokkuvõte

51. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et praegusel juhul viisid menetluslikud rikkumised

vaidemenetluses (selgitamis-, ärakuulamis- ja uurimiskohustuse rikkumine) selleni, et need

mõjutasid asja sisulist otsustamist. See viga ei ole kõrvaldatav ka kohtumenetluses (vrdl

TlnRnKo 05.11.2020 nr 3-19-2182, p 11), kuna kohtumenetluses esitatud täiendav eksperdi

arvamus ei võimalda kohtul veenduda SKA järelduse õigsuses. Seega ei ole kontrollitav ka see,

kas SKA on seoses perioodiga enne 1997. aastat puudega lapse (lapsinvaliidsus) kasvatamise

päevade arvu õigesti arvestanud. SKA-l tuleb see küsimus haldusmenetluses uuesti otsustada.

52. SKA ekspertarst on praegusel juhul arvamuse andnud üksnes arhiiviväljavõtte alusel.

SKA-l on võimalik selgitus- ja uurimiskohustuse raames küsida isikult täiendavat

informatsiooni selle kohta, kas viide 3 nädala tagune haigestumisele võiks olla kinnitatud ka

muude dokumentidega, et hinnata, kas ja milline hooldus-, kõrvalabi- ja järelevalve vajadus oli

lapsel alates haigestumisest. Kui kaebaja oleks saanud arhiiviväljavõtte esitada

vaidemenetluses, oleks SKA vaidemenetluses ka asjaolusid täpsustada saanud. Arvestada tuleb

seda, et artlikku väljaõppeta inimesel ei ole üldjuhul piisavalt informatsiooni selle kohta,

milliste tõendite alusel puude tagantjärele hindamine käib ning millised tõendid võivad

seejuures asjakohased olla. Arvestades senist menetluse käiku peab kohus mõistlikuks

võimaliku täiendava informatsiooni küsimisel sätestada selged menetlustähtajad, mida taotleja

on kohustatud järgima (HMS § 38 lg 3, SÜS § 5 lg 2), ning selgitada kaebajale nende ületamise

tagajärgi.

Kokkuvõte, menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

53. Eelnevale tuginevalt kuulub kaebus rahuldamisele. Kohus tühistab SKA 29.05.2024

otsuse nr 1 ja 09.08.204 vaideotsuse nr 5.2-3/19083-2 ning kohustab SKA-d kaebaja 25.04.2024

avaldust soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks uuesti läbi vaatama.

9 (10)

54. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebaja ei ole menetluskulusid esitanud. Ka vastustaja võimalikud kulud jäävad vastustaja enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

55. Kohus asendab avaldatavas lahendis füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. Kui isik

soovib piirata kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus,

mille kohus lahendab määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

10 (10)