3-21-2557/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2557

Haldusasi

P.Q kaebus teenistusest vabastamise õigusvastasuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – P.Q

Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Katrin Lehtla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaitseväe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsus. Teha uus otsus, millega jätta P.Q

kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-21-2557

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vanemmaat P.Q oli Kaitseväe tegevteenistuses mereväe laevastiku operatsioonikeskuse

seiregrupi vanemseireoperaatori ametikohal.

2. Kaitseväe juhataja kinnitas 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3 ja Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111 alusel

ning seoses teenistusliku vajadusega riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19“.

3. Kaitseväe juhataja tunnistas 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtetuks 30.03.2021 käskkirja

nr 79 ja kinnitas riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline

ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Teenistujatel tuli käskkirja andmisest kahe nädala

jooksul esitada COVID-19 vastase vaktsineerimise alustamise, vaktsineerimiskuuri läbimise,

koroonahaiguse läbipõdemise (p 4) või vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste

tõend (p 5).

4. Kaitseväe mereväe ülema 29.09.2021 teatise kohaselt ei olnud P.Q esitanud käskkirjas nr

162 nõutud dokumenti. Seetõttu esineb tema puhul kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 86

p-st 7 tulenev teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi

tegevteenistusest vabastamise aluseks. P.Q-l on õigus puudus kõrvaldada hiljemalt

06.10.2021 ning kui ta nõutavat dokumendi ei esita, lõpetab Kaitsevägi temaga teenistussuhte

alates 07.10.2021. P.Q-le anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited enda

tegevteenistussuhte lõpetamise kohta hiljemalt 06.10.2021.

5. Kaitseväe mereväe ülem vabastas 06.10.2021 käskkirjaga nr 285P KVTS § 139 lg 1 p

1 ja lg-te 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p 4 ja lg 6, § 141 lg 1, § 145 lg 1 alusel P.Q

vanemseireoperaatori ametikohalt ja tegevteenistusest alates 06.10.2021 seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas ta reservi alates 07.10.2021.

KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel

nõutava dokumendi. Riskianalüüsist tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad

teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb nakatumisrisk. Kuna tööandjal ei ole võimalik tööd

ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, siis on Kaitseväe

juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kohustatud P.Q-d esitama COVID-19 tõend hiljemalt

14.09.2021, kuid ta ei teinud seda. P.Q-le anti võimalus puudus kõrvaldada, kuid ta ei ole

esitanud määratud tähtajaks COVID-19 tõendit ega vastuväiteid. Kaitseväes kehtib KVTS §

86 p 7 tähenduses teenistusse võtmise tingimusena käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud

dokumendi nõue. Tingimusele mittevastavus on KVTS § 140 lg 1 p 4 kohaselt

tegevteenistusest vabastamise alus.

6. P.Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada 06.10.2021 käskkirja

nr 285P õigusvastasus ja mõista Kaitseväelt välja hüvitis 3 kuu keskmise kuupalga ulatuses.

7. Kaitsevägi palus jätta kaebus rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohus tunnistas 31.08.2022 otsusega Kaitseväe mereväe ülema

06.10.2021 käskkirja nr 285P õigusvastaseks ja mõistis Kaitseväelt P.Q kasuks välja

hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses, mis tuleb kindlaks määrata vastustajal.

Halduskohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda.

2(6)

3-21-2557

Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 32), et Kaitseväe riskianalüüsist

tuleneva vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise korral on vaktsineerimata töötaja

teenistusest vabastamise võimalikud õiguslikud alused KVTS § 140 lg 1 p 4, § 145 lg 1 ja § 83

lg 2 p 5, millele vastustaja ongi tuginenud. Riigikohus oli seisukohal (p 24), et

vaktsineerimiskohustuse siseaktiga kehtestamisele võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2

ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud

töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. Kuna vaktsineerimine on

käsitatav meditsiiniabinõuna, siis on tööandjal TTOS § 13 lg 2 alusel õigus kehtestada

töötajate tervisekahjustuse vältimiseks rangemad meditsiiniabinõud, kui seda nõuavad

õigusaktide sätted. Selliste meditsiiniabinõude kehtestamine ei saa siiski toimuda

meelevaldselt või rangelt üldkohustuslikuna ja ühetaolisena kõigile asutuse töötajatele või

ametnikele. Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub samuti inimese kehalisse puutumatusse ja

vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad isiku õigust tervise kaitsele. Kehtestades siseaktiga

COVID-19 tõendi esitamise kohustuse ja rakendades esitamata jätmise tagajärjena teenistusest

vabastamist, peab kohustuse kehtestamine olema proportsionaalne, põhjendatud ja kaalutletud

ning teenistusest vabastamise korral tuleb esitada põhjendused ja kaalutlused eraldi konkreetse

isiku ja tema ametiga seonduvalt.

Vaktsineerimisnõude eesmärgina on Kaitseväe riskianalüüsi seletuskirjas nimetatud vajadust

tagada riigikaitseliste ülesannete täitmine, sh üldine kaitsevalmidus, ja üldine tööohutus. Siiski

viitavad ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed üheselt, et vaktsineerimine ise

ongi seatud eesmärgiks, mis ei saa aga olla põhiõiguste piiramise legitiimne eesmärk. Seetõttu

ei saagi piirangud olla proportsionaalsed.

Ilmne on, et vaktsineerimine ei välista viiruse edasikandmist ega isiku haigestumist, millest

tulenevalt ei saanud üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla nakkuse leviku

tõkestamiseks sobivad, vaid need olid pigem vajalikud isiku enda kaitseks raske haigestumise

eest. Kaitsevägi ei ole seda arvestanud, kuigi viitas, et isikutevahelised tihedad kontaktid on

vältimatud. Kaitsevägi pidi arvestama, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta muutuvad

ajas kiiresti ning range ja püsiva vaktsineerimisnõude kehtestamisel tulnuks seega olla eriti

ettevaatlik ja koguda täiendavat teavet (st vaktsineerimise mõjust viiruse levikule kollektiivis).

Vastustaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos

nakatumiste ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Ka ei nähtu mis tahes

põhjendusi ega kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab

riigi kaitsevõimet säilitada. Kuna Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%, ei

saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele

ning inimeste eludele ja tervisele. Lisaks ei kuulu enamus tegevväelastest tõenäoliselt

riskigruppi ja vastustaja ei ole väitnud vastupidist. Puuduvad mh andmed, et keegi kollektiivist

oleks raskelt haigestunud ja sattunud haiglaravile. Olukorras, kus kogu kollektiivi

vaktsineeritus oli kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja kaitsevõimele

olla sedavõrd tõsine, et ta tuli vältimatult teenistusest vabastada. Teenistusest vabastamisel ega

kohtumenetluses ei ole esitatud konkreetselt kaebajast ja tema ametikohast lähtuvaid

kaalutlusi. Pikaajalise teenistuja vabastamine pigem pärsib riigi kaitsevõimet, kui aitab seda

tagada. Seega ei olnud tegemist sobiva meetmega.

Meede ei olnud lisaks vajalik. Juba riskianalüüsist nähtub, et võimalikud meetmed viiruse

leviku tõkestamiseks ja haigestumise ärahoidmiseks on ka hügieenitoimingute rakendamine,

isikukaitsevahendite kasutamine, teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine.

Testimine ja eneseisolatsioon on tõhusamad meetmed kui vaktsineerimine, mistõttu ei ole

selge, miks omistati vaktsineerimisele sedavõrd oluline tähtsus. Riskianalüüsis on vaid

üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad ja tööd ei saa mõistlikult ümber

korraldada, kuid selline üldsõnaline põhjendus ei ole veenev. Ajal, mil kaebaja teenistusest

3(6)

3-21-2557

vabastati, oli testimise kaudu nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste

piirangute vaates. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud

eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid hoopis pärssinud. Teadmata püsiva

vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust

erinevate tüvede vastu ja hindamata ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme

sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on teada, et vaktsineerimise tagajärjel on inimesi

surnud ja esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole vaktsineerimissund

õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla

vajalikud ega mõõdukad. Vastustaja ei ole ka selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul

võimalik tema tööd kasvõi ajutiselt ümber korraldada ja miks ei ole kaalutud kaebaja

tähtajalist üleviimist (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 33).

Eeltoodud põhjendamispuuduste ja kaalutlusvigade tõttu oli kaebaja teenistusest vabastamine

õigusvastane.

Kaebajale tuleb ATS § 105 lg 1 alusel mõista välja hüvitis 3 kuu keskmise palga ulatuses.

Kaebaja ega vastustaja ei ole taotlenud seaduses sätestatud hüvitise suurendamist või

vähendamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaitsevägi palub 30.09.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja teha uus

otsus, millega jätta P.Q kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsusest ei selgu, millist Kaitseväe siseakti ja mis ulatuses kohus kontrollib.

Kohus lähtus otsuse tegemisel üksnes oma veendumustest ja vastuargumentide analüüs on

pealiskaudne. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja osaliselt mittejälgitavad ning neid ei ole

seostatud konkreetselt kaebaja olukorraga.

Kaitsevägi rakendas meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks,

et seeläbi tagada riigi kaitsevõime. Enne Kaitseväes üldise vaktsineerimisnõude kehtestamist

kannatasid nii väljaõpe kui ka moraal, sest pidevalt oli suur hulk isikkoosseisust nakatunud

või isolatsioonis. Puudub vaidlus, et hilisemate teadmiste kohaselt vaktsiinide kaitse ajas

väheneb, kuid nakkuse leviku tippajal oli vaktsiinide kaitsepotentsiaal kõrge ja

vaktsineerimine eesmärgipärane (nt Euroopa Üldkohtu 27.04.2022 otsus kohtuasjas T-

710/21). Tööandja ei saanud jääda passiivseks ning prognoosotsuse õiguspärasust peab

hindama ex ante vaatlusviisist, mitte ex post vaatlusviisist lähtuvalt. Halduskohus tugines

hinnangute andmisel vaid üksikutele ajaleheartiklitele, mis ei ole kohane tõendiallikas sellises

küsimuses. Lisaks tugines halduskohus andmetele, mis puudutavad teenistusest vabastamise

käskkirja andmise järgset aega. Kaitsevägi ei ole pädev hindama müügiloa saanud vaktsiinide

ohutust ja tõhusust. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-st 4 tulenev käsk oli

kaebajale täitmiseks (KKS § 29 lg 7), olenemata sellest, mitu protsenti tegevväelastest oli

vaktsineeritud (sh olid deltatüve puhul nakatunud peamiselt nooremad, vaktsineerimata

inimesed). Kohus on jätnud tähelepanuta käskkirja nr 162 p-s 5 sätestatu, leides et

vaktsineerimise eeldus teenistuses jätkamiseks oli kõigile teenistujatele tingimusteta

ühetaoline.

Pole arusaadav, mille põhjal halduskohus järeldas, et riskianalüüs ei olnud

ametikohaspetsiifiline. Kaebaja oli ametikohal, mida sai täita vaid tegevväelane ja kus ei

olnud seetõttu võimalik teha tööd distantsilt. Lisaks on kõigil Kaitseväe teenistujatel

riigikaitseline töökohustus. See tähendab, et kui kaitseolukord muutub, siis ei ole isikul õigust

otsustada, kas ta soovib oma teenistusülesandeid täita (sh juhul, kui see seaks ohtu tema elu ja

tervise), vaid ta peab olema alati valmis ilmuma teenistusse ja täitma oma tööülesandeid.

Kuivõrd riigikaitseline töökohustus oli riskianalüüsi oluline aspekt, on see oluline mh kaebaja

4(6)

3-21-2557

teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel. Kõrge vaktsineerituse tase Kaitseväes

saavutati vaktsineerimiskohustusega, mille tulemusel sai Kaitsevägi lõpetada töö ajutise

ümberkorraldamise ning jätkata oma põhifunktsioonide täitmist tavapärasel viisil. Kaitseväes

ei olnud töökohti, millele vaktsineerimisnõue ei kohaldunud, ning kaebaja ei ole taotlenud ka

KVTS § 131 lg 1 p 3 alusel teenistussuhte ajutist peatamist vms.

Kaitsevägi jääb 14.03.2025 seisukohas varem esitatu juurde ning palub võtta asja

lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr 3-21-2712.

Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise kohustus oli kaudne vaktsineerimisnõue,

mis oli proportsionaalne ja põhines kaalutlusotsusel. Tõendi esitamise kohustuse kehtivus oli

piiratud. Vaktsiini kõrvalmõjude hindamine oli tagatud ning valitud meetmed ei olnud

diskrimineerivad. Käskkirja nr 162 rakendamisel tuli enne teenistuja vabastamist

kaalutlusõigust teostada juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja aluseks

olnud olukord oli muutunud. Kaebaja ei ole toonud esile erakordseid asjaolusid ja viiruse

leviku olukord ei olnud käskkirja andmise ajaks muutunud.

10. P.Q palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kaebuse esitamise põhjuseks oli Kaitseväe kehtestatud õigusvastane vaktsineerimiskohustus

ja asjaolu, et sunnile mitteallumise tõttu jäi kaebaja oma tööst ilma. Fakti üle, et kaebaja ei

esitanud vastustaja nõutud tõendit, ei ole vaidlust olnud. Kaebaja ei osanud kaebuses

nõuetekohaselt analüüsida siseakti ja selle vaidlustamist, kuid see ei piiranud halduskohtul

õiguse kohaldamist. Halduskohus on mõistnud kaebaja eesmärki õigesti ning otsuse

põhjendused on asjakohased. Väär on vastustaja väide, et kaebajal oli valikuvabadus.

Kaebajal oli valida, kas seada vaktsineerimisega ohtu oma tervis või jääda tööst ilma, s.o

sisuliselt on tegemist vaktsineerimissunniga. Kaebaja ei mõista, miks ta oleks pidanud

ohustama vaktsiiniga oma tervist, kui kaebaja vanust ja terviseseisundit arvestades ei oleks

COVID-19 läbipõdemine olnud temale ohtlik. Vastustaja ei ole välja toonud veenvaid

põhjusi, miks kaebaja oleks pidanud sellise riski võtma. Kuna vaktsiini tõhususe ja

kõrvaltoimete kohta oli vähe teavet ning teadmised pidevalt täienesid, siis ei oleks pidanud

kiirustama katsetamisjärgus vaktsiini peale surumise ja teenistujate teenistusest

vabastamisega. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja teenistuskohustuste täitmine ei olnud

1,5 aasta jooksul COVID-19 tõttu häiritud. Kaebaja ei puudunud sel ajal kordagi töölt, sh

haigestumise tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Riigikohus on teinud sarnases vaidluses 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-2712,

milles jäi varem 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157 väljendatud seisukohtade juurde.

Riigikohus leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud

kaudne vaktsineerimiskohustus oli tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses, mille kehtestamiseks

andsid piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg

2 p 11 ning seda õigust ei piiranud mh KVTS § 31 lg 6. Riigikohtu hinnangul olid eeltoodud

normid põhiseaduspärased. Riigikohus märkis, et Kaitseväe eripära arvestades ei saanud

vaktsineerimisnõude rakendamine olla vastuolus ka direktiividega 89/391/EMÜ1 ja

2000/54/EÜ2, mistõttu ei ole määrav, kuidas vastab Euroopa Kohus tsiviilasjas nr 2-21-12706

esitatud eelotsusetaotlusele nende direktiivide tõlgendamise kohta (vt kohtuasi C-219/24).

1 Nõukogu 12.06.1989 direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate

meetmete kehtestamise kohta.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.09.2000 direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste

mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16

lõike 1 tähenduses).

5(6)

3-21-2557

Riigikohtu hinnangul ei olnud vaktsineerimisnõude kehtestamine ega rakendamine lisaks

vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsooni või Euroopa Inimõiguste

Kohtu seisukohtadega.

12. Kõnealuses otsuses asus Riigikohus seisukohale, et Kaitseväe juhataja siseaktiga

kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue ja selle alusnormid olid eesmärkide saavutamiseks

proportsionaalsed ning teenisid ülekaalukat avalikku huvi tagada riigi kaitsevõime ning

inimeste elu ja tervise kaitse. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli

säilitada kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime ning seeläbi riigi kaitsevõime.

Vaktsineerimisnõue oli ka sobiv ja vajalik. Teatavale ebakindlusele vaatamata oli Eestis

kasutatavate COVID-19 vaktsiinide ohutus ja tõhusus piisavalt tõendatud ning eesmärkide

saavutamiseks ei olnud sama tõhusaid leebemaid meetmeid. Otsuse tegemise ajal vastustaja

käsutuses oleva teabe põhjal oli põhjust eeldada, et vaktsineerimisega kaasnev prognoositav

kasu ületab võimalikud riskid.

13. Riigikohus selgitas, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist saab

käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna KVTS § 83 lg 2 p 5

ja § 86 p 7 tähenduses, mis toob KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt kaasa

tegevteenistusest vabastamise. Siiski ei saanud selline tagajärg olla automaatne, vaid siseakti

rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise korral enne teenistuja suhtes õigusliku

tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui

käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud.

14. Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses. Ringkonnakohtule ei nähtu, et

Kaitsevägi oleks teinud kaebaja suhtes vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu.

Kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmise ajal (06.10.2021) oli epidemioloogilisest

olukorrast tulenev oht inimeste elule ja tervisele (sh kaitseväelastele), tervishoiusüsteemi

toimepidevusele ning kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisele äärmiselt

tõsine (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p 72). Kaebaja ei esitanud enne teenistusest

vabastamist Kaitseväele käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud tõendit. Kaebaja ei ole toonud esile

ka muid erilisi asjaolusid, mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude

rakendamisel tegema tema puhul erandi. Samuti ei esitanud kaebaja Kaitseväele muid taotlusi

(nt avaliku võimu teostamise õiguse peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel).

15. Kuna kaebaja KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel teenistusest vabastamine oli

õiguspärane, siis ei olnud alust mõista talle välja ka ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitist.

16. Eelneva põhjal tuleb Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu 31.08.2022 otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab P.Q kaebuse rahuldamata.

17. Kuna kaebaja kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). Kaitsevägi oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

18. Kaebaja eraelu kaitseks asendab ringkonnakohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)