3-21-2408/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2408

Haldusasi

G.Q kaebus teenistusest vabastamise õigusvastasuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G.Q, esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Katrin Lehtla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

G.Q ja Kaitseväe apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.Q apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.08.2022 otsus osas, milles halduskohus rahuldas

kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta G.Q kaebus tervikuna rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-21-2408

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vanemseersant G.Q oli Kaitseväe tegevteenistuses küberväejuhatuse staabi- ja

sidepataljonis vanemstaabikaitsja ametikohal.

2. Kaitseväe juhataja kinnitas 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3 ja Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111 alusel

ning seoses teenistusliku vajadusega riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19“.

3. Kaitseväe juhataja tunnistas 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtetuks 30.03.2021 käskkirja

nr 79 ja kinnitas riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline

ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Teenistujatel tuli käskkirja andmisest kahe nädala

jooksul esitada COVID-19 vastase vaktsineerimise alustamise, vaktsineerimiskuuri läbimise,

koroonahaiguse läbipõdemise (p 4) või vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste

tõend (p 5).

4. Kaitseväe küberväejuhatuse ülema 15.10.2021 teatise nr KüVJ-1.2-3.2/21/29356-1

kohaselt ei olnud G.Q 14.10.2021 seisuga esitanud käskkirjas nr 162 nõutud dokumenti.

Seetõttu esineb tema puhul kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 86 p-st 7 tulenev

teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi tegevteenistusest

vabastamise aluseks. G.Q-l on õigus puudus kõrvaldada hiljemalt 22.10.2021 ning kui ta

nõutavat dokumendi ei esita, lõpetab Kaitsevägi temaga teenistussuhte alates 28.10.2021.

5. Kaitseväe küberväejuhatuse ülem vabastas 22.10.2021 käskkirjaga nr 224P KVTS §

139 lg 1 p 1 ja lg-te 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p 4 ja lg 6, § 141 lg 1, § 145 lg 1 alusel G.Q

vanemstaabikaitsja ametikohalt ja tegevteenistusest alates 28.10.2021 seoses tegevteenistusse

võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvas ta reservi alates 29.10.2021.

KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel

nõutava dokumendi. Riskianalüüsist tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad

teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb nakatumisrisk. Kuna tööandjal ei ole võimalik tööd

ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, siis on Kaitseväe

juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kohustatud G.Q-d esitama COVID-19 tõend hiljemalt

14.10.2021. Kaitseväes kehtib KVTS § 86 p 7 tähenduses teenistusse võtmise tingimusena

käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Tingimusele mittevastavus on KVTS § 140

lg 1 p 4 kohaselt tegevteenistusest vabastamise alus.

G.Q-l võimaldati puudus kõrvaldada, kuid ta ei ole seni esitanud COVID-19 tõendit. G.Q

esitas 18.10.2021 vastuväited, kuid need ei anna alust jätta teda ametikohalt ja

tegevteenistusest vabastamata. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 ei ole tühine

käsk. Tegemist ei ole G.Q diskrimineerimisega, sest kõiki teenistujaid koheldakse võrdselt –

nad kõik on teenistuses riigikaitselistel töökohtadel. Kaitseväe peaarsti 21.09.2021 hinnangu

kohaselt ei ole G.Q-l vaktsineerimiseks meditsiinilisi näidustusi. Riigi kaitsevõime tagamine

ja enamiku kaitseväelaste ohutu töökeskkond kaalub üles ühe teenistuja siseveendumuse end

mitte vaktsineerida. G.Q on teenistuses alates 25.03.2002, tema tegevteenistusstaaž on

täitunud ja tal on õigus tegevteenistuspensionile 50-aastaseks saamisel.

2(7)

3-21-2408

6. G.Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada

22.10.2021 käskkirja nr 224P õigusvastasus ja mõista Kaitseväelt välja hüvitis 6 kuu

keskmise kuupalga ulatuses.

7. Kaitsevägi palus jätta kaebus rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohus

tunnistas

31.08.2022

otsusega

Kaitseväe

küberväejuhatuse ülema 22.10.2021 käskkirja nr 224P õigusvastaseks (resolutsiooni p

1) ja mõistis Kaitseväelt G.Q kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses,

mis tuleb kindlaks määrata vastustajal (resolutsiooni p 2). Muus osas jättis halduskohus

kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja poolte menetluskulud nende endi kanda

(resolutsiooni p 4).

Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 32), et Kaitseväe riskianalüüsist

tuleneva vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise korral on vaktsineerimata töötaja

teenistusest vabastamise võimalikud õiguslikud alused KVTS § 140 lg 1 p 4, § 145 lg 1 ja § 83

lg 2 p 5, millele vastustaja ongi tuginenud. Riigikohus oli seisukohal (p 24), et

vaktsineerimiskohustuse siseaktiga kehtestamisele võivad anda piisava aluse TTOS § 13 lg 2

ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud

töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6 lg 2 p 11. Kuna vaktsineerimine on

käsitatav meditsiiniabinõuna, siis on tööandjal TTOS § 13 lg 2 alusel õigus kehtestada

töötajate tervisekahjustuse vältimiseks rangemad meditsiiniabinõud, kui seda nõuavad

õigusaktide sätted. Selliste meditsiiniabinõude kehtestamine ei saa siiski toimuda

meelevaldselt või rangelt üldkohustuslikuna ja ühetaolisena kõigile asutuse töötajatele või

ametnikele. Kaudne vaktsineerimisnõue sekkub samuti inimese kehalisse puutumatusse ja

vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad isiku õigust tervise kaitsele. Kehtestades siseaktiga

COVID-19 tõendi esitamise kohustuse ja rakendades esitamata jätmise tagajärjena teenistusest

vabastamist, peab kohustuse kehtestamine olema proportsionaalne, põhjendatud ja kaalutletud

ning teenistusest vabastamise korral tuleb esitada põhjendused ja kaalutlused eraldi konkreetse

isiku ja tema ametiga seonduvalt.

Vaktsineerimisnõude eesmärgina on Kaitseväe riskianalüüsi seletuskirjas nimetatud vajadust

tagada riigikaitseliste ülesannete täitmine, sh üldine kaitsevalmidus, ja üldine tööohutus. Siiski

viitavad ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed üheselt, et vaktsineerimine ise

ongi seatud eesmärgiks, mis ei saa aga olla põhiõiguste piiramise legitiimne eesmärk. Seetõttu

ei saagi piirangud olla proportsionaalsed.

Ilmne on, et vaktsineerimine ei välista viiruse edasikandmist ega isiku haigestumist, millest

tulenevalt ei saanud üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla nakkuse leviku

tõkestamiseks sobivad, vaid need olid pigem vajalikud isiku enda kaitseks raske haigestumise

eest. Kaitsevägi ei ole seda arvestanud, kuigi viitas, et isikutevahelised tihedad kontaktid on

vältimatud. Kaitsevägi pidi arvestama, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta muutuvad

ajas kiiresti ning range ja püsiva vaktsineerimisnõude kehtestamisel tulnuks seega olla eriti

ettevaatlik ja koguda täiendavat teavet (st vaktsineerimise mõjust viiruse levikule kollektiivis).

Vastustaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos

nakatumiste ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Ka ei nähtu mis tahes

põhjendusi ega kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab

riigi kaitsevõimet säilitada. Kuna Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%, ei

saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele

ning inimeste eludele ja tervisele. Lisaks ei kuulu enamus tegevväelastest tõenäoliselt

riskigruppi ja vastustaja ei ole väitnud vastupidist. Puuduvad mh andmed, et keegi kollektiivist

oleks raskelt haigestunud ja sattunud haiglaravile. Olukorras, kus kogu kollektiivi

vaktsineeritus oli kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht teistele teenistujatele ja kaitsevõimele

3(7)

3-21-2408

olla sedavõrd tõsine, et ta tuli vältimatult teenistusest vabastada. Teenistusest vabastamisel ega

kohtumenetluses ei ole esitatud konkreetselt kaebajast ja tema ametikohast lähtuvaid

kaalutlusi. Pikaajalise teenistuja vabastamine pigem pärsib riigi kaitsevõimet, kui aitab seda

tagada. Seega ei olnud tegemist sobiva meetmega.

Meede ei olnud lisaks vajalik. Juba riskianalüüsist nähtub, et võimalikud meetmed viiruse

leviku tõkestamiseks ja haigestumise ärahoidmiseks on ka hügieenitoimingute rakendamine,

isikukaitsevahendite kasutamine, teenistujate testimine ning töö ümber korraldamine.

Testimine ja eneseisolatsioon on tõhusamad meetmed kui vaktsineerimine, mistõttu ei ole

selge, miks omistati vaktsineerimisele sedavõrd oluline tähtsus. Riskianalüüsis on vaid

üldistatult nenditud, et teised meetmed pole tõhusad ja tööd ei saa mõistlikult ümber

korraldada, kuid selline üldsõnaline põhjendus ei ole veenev. Ajal, mil kaebaja teenistusest

vabastati, oli testimise kaudu nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste

piirangute vaates. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud

eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid hoopis pärssinud. Teadmata püsiva

vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust

erinevate tüvede vastu ja hindamata ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme

sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on teada, et vaktsineerimise tagajärjel on inimesi

surnud ja esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole vaktsineerimissund

õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla

vajalikud ega mõõdukad. Vastustaja ei ole ka selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul

võimalik tema tööd kasvõi ajutiselt ümber korraldada ja miks ei ole kaalutud kaebaja

tähtajalist üleviimist (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 33).

Eeltoodud põhjendamispuuduste ja kaalutlusvigade tõttu oli kaebaja teenistusest vabastamine

õigusvastane.

Kaebaja palub mõista välja hüvitis 6 kuu keskmise palga ulatuses, kuid ei ole esitanud

põhjendusi, miks tuleks suurendada ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise määra. Kaebaja on

märkinud, et tal on õigustatud ootus teenida 30 aastat või kuni täismahus eripensionile

kvalifitseerumiseni, kuid ebaseaduslikult vabastatud isikule on politseipensionist ilmajäämist

sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava

hüvitisega (Riigikohtu 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p-d 22 ja 26). Praegusel juhul on

ajavahemik isiku teenistusest vabastamise ja pensioni saamise õiguse tekkeks vajaliku vanuse

täitumise vahel liiga pikk, et pidada piisavalt tõenäoliseks, et õigusvastane teenistusest

vabastamine välistas kaebaja õiguse saada eripensioni. Seega on põhjendatud mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis kaebaja 3 kuu keskmise palga ulatuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaitsevägi palub 30.09.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus rahuldas kaebuse, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Halduskohtu otsusest ei selgu, millist Kaitseväe siseakti ja mis ulatuses kohus kontrollib.

Kohus lähtus otsuse tegemisel üksnes oma veendumustest ja vastuargumentide analüüs on

pealiskaudne. Otsuse põhjendused on vastuolulised ja osaliselt mittejälgitavad ning neid ei ole

seostatud konkreetselt kaebaja olukorraga.

Kaitsevägi rakendas meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks,

et seeläbi tagada riigi kaitsevõime. Enne Kaitseväes üldise vaktsineerimisnõude kehtestamist

kannatasid nii väljaõpe kui ka moraal, sest pidevalt oli suur hulk isikkoosseisust nakatunud

või isolatsioonis. Puudub vaidlus, et hilisemate teadmiste kohaselt vaktsiinide kaitse ajas

väheneb, kuid nakkuse leviku tippajal oli vaktsiinide kaitsepotentsiaal kõrge ja

vaktsineerimine eesmärgipärane (nt Euroopa Üldkohtu 27.04.2022 otsus kohtuasjas T-

4(7)

3-21-2408

710/21). Tööandja ei saanud jääda passiivseks ning prognoosotsuse õiguspärasust peab

hindama ex ante vaatlusviisist, mitte ex post vaatlusviisist lähtuvalt. Halduskohus tugines

hinnangute andmisel vaid üksikutele ajaleheartiklitele, mis ei ole kohane tõendiallikas sellises

küsimuses. Lisaks tugines halduskohus andmetele, mis puudutavad teenistusest vabastamise

käskkirja andmise järgset aega. Kaitsevägi ei ole pädev hindama müügiloa saanud vaktsiinide

ohutust ja tõhusust. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-st 4 tulenev käsk oli

kaebajale täitmiseks (KKS § 29 lg 7), olenemata sellest, mitu protsenti tegevväelastest oli

vaktsineeritud (sh olid deltatüve puhul nakatunud peamiselt nooremad, vaktsineerimata

inimesed). Kohus on jätnud tähelepanuta käskkirja nr 162 p-s 5 sätestatu, leides et

vaktsineerimise eeldus teenistuses jätkamiseks oli kõigile teenistujatele tingimusteta

ühetaoline.

Pole arusaadav, mille põhjal halduskohus järeldas, et riskianalüüs ei olnud

ametikohaspetsiifiline. Kaebaja oli ametikohal, mida sai täita vaid tegevväelane ja kus ei

olnud seetõttu võimalik teha tööd distantsilt. Lisaks on kõigil Kaitseväe teenistujatel

riigikaitseline töökohustus. See tähendab, et kui kaitseolukord muutub, siis ei ole isikul õigust

otsustada, kas ta soovib oma teenistusülesandeid täita (sh juhul, kui see seaks ohtu tema elu ja

tervise), vaid ta peab olema alati valmis ilmuma teenistusse ja täitma oma tööülesandeid.

Kuivõrd riigikaitseline töökohustus oli riskianalüüsi oluline aspekt, on see oluline mh kaebaja

teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel. Kõrge vaktsineerituse tase Kaitseväes

saavutati vaktsineerimiskohustusega, mille tulemusel sai Kaitsevägi lõpetada töö ajutise

ümberkorraldamise ning jätkata oma põhifunktsioonide täitmist tavapärasel viisil. Kaitseväes

ei olnud töökohti, millele vaktsineerimisnõue ei kohaldunud, ning kaebaja ei ole taotlenud ka

KVTS § 131 lg 1 p 3 alusel teenistussuhte ajutist peatamist vms.

Kaitsevägi jääb 14.03.2025 seisukohas varem esitatu juurde ning palub võtta asja

lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr 3-21-2712.

Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise kohustus oli kaudne vaktsineerimisnõue,

mis oli proportsionaalne ja põhines kaalutlusotsusel. Tõendi esitamise kohustuse kehtivus oli

piiratud. Vaktsiini kõrvalmõjude hindamine oli tagatud ning valitud meetmed ei olnud

diskrimineerivad. Käskkirja nr 162 rakendamisel tuli enne teenistuja vabastamist

kaalutlusõigust teostada juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui käskkirja aluseks

olnud olukord oli muutunud. Kaebaja ei ole toonud esile erakordseid asjaolusid ja viiruse

leviku olukord ei olnud käskkirja andmise ajaks muutunud.

10. G.Q palub jätta Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus selles

vaidlustatud osas muutmata, nõustudes mh halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimisnõue ei taganud valikuvabadust, sest nõude

mittetäitmise tagajärjeks oli teenistusest vabastamine. Erinevalt Euroopa Üldkohtu otsuses T-

710/21 käsitletud juhtumist ei olnud Kaitseväes võimalust vaktsineerimistõendi asemel

esitada COVID-19 testi tulemust. Põhiline oht Kaitseväe valmisolekule oli eelkõige riiklikult

kehtestatud karantiinikohustus, mida aga kriisiolukorras ei oleks tõenäoliselt rakendatud.

Kaitsevägi on täielikult mööda vaadanud tõsiasjast, et vaktsineerimine ei olnud pikemas

perspektiivis ja erinevate viirusetüvede ilmnemisel nakatumise ärahoidmisel tõhus. 2022. a

algusest ei räägitudki enam tõsiselt vaktsineerimisest kui nakkuse leviku peatamisele

kaasaaitavast meetmest. Vaktsineerimiskohustusega välditi eeskätt karantiinikohustusest

tingitud personalipuudust ning karantiinikohustuse puudumise korral ei ole vaktsineeritusel

haigestumise seisukohast vahet.

Kaebaja leiab 19.02.2025 seisukohas, et ebaproportsionaalselt on riivatud tema inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 9 tulenevaid õigusi. Isikul peab olema

tagatud õigus teha meditsiinilisi valikuid. Lisaks on koosmõjus EIÕK art-ga 9 sekkutud

5(7)

3-21-2408

ebaproportsionaalselt EIÕK art-s 10 sätestatud vabadusse saada ja levitada teavet ja ideid.

Meede, mis takistab meditsiinivabaduse tunnustamist, sekkub ka õigusesse saada sellekohast

teavet (sh teavet alternatiivse ravi kohta). Piirangute seadmine ei teeninud legitiimset

eesmärki. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vaktsineerimisnõude kehtestamise

eelduseks lugenud mh, et tüsistuste korral oleks võimalik saada kompensatsiooni (EIK

suurkoja otsus asjades nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi, p-d 300 jj), on selles lahendis

peetud silmas traditsioonilisi vaktsiine.

11. G.Q palub 30.09.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni

p-d 2 ja 3 ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult ja mõista välja õiglane hüvitis.

Kaebaja palub ühtlasi tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata ATS §

105 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse piirang, mille kohaselt õigusvastaselt teenistusest

vabastamise korral puudub teenistujal õigus nõuda sellekohase haldusakti tühistamist, enda

teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Kaebaja tõi kaebuses välja, et tal on õigustatud ootus teenida 30 aastat või kuni täismahus

eripensionile kvalifitseerumiseni ning selle ärajäämisel nõudeõigus hüvitisele teenimata

jäänud aastate töötasu osas. Halduskohus tunnistas kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja

õigusvastaseks, leides seejuures sisuliselt, et Kaitseväe vaktsineerimisnõude põhjendused on

vastuolus põhiseadusega, riivavad oluliselt põhiõigusi ning vaktsineerimisnõue ei ole

proportsionaalne. Kuna kaebaja teenistusest vabastamise ainus põhjus oli tema isiklik otsus

mitte ennast vaktsineerida, ei ole üksnes ATS § 105 lg-s sätestatud kolme kuu suurune hüvitis

piisav, eriti kuna kaebajal puudub ATS § 105 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda enda teenistusse

ennistamist. Kaitseväe teenistuja spetsiifiline erialane ettevalmistus ei võimaldagi sisuliselt

muud erialast tööd leida. Õiglane hüvitise määr oleks vähemalt 50 000 eurot.

12. Kaitsevägi palub jätta G.Q apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja taotlus tunnistada ATS § 105 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse piirang põhiseadusega

vastuolus olevaks ei ole põhjendatud ega lubatav, sest kaebaja ise kinnitas halduskohtule, et

soovib teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise nõude asemel esitada nõude tunnistada

see õigusvastaseks. Asjaolu, et kohus tunnistas kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja

õigusvastaseks, ei tähenda automaatselt, et suurendada tuleb ka kaebajale makstavat hüvitist.

Halduskohus on asjakohaseid asjaolusid kaalunud. Kaebaja ei ole ka tõendanud, milline on

tema spetsiifiline erialane väljaõpe, mis piiraks tal mujal töö leidmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Riigikohus on teinud sarnases vaidluses 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-2712,

milles jäi varem 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157 väljendatud seisukohtade juurde.

Riigikohus leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud

kaudne vaktsineerimiskohustus oli tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses, mille kehtestamiseks

andsid piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg

2 p 11 ning seda õigust ei piiranud mh KVTS § 31 lg 6. Riigikohtu hinnangul olid eeltoodud

normid põhiseaduspärased. Riigikohus märkis, et Kaitseväe eripära arvestades ei saanud

vaktsineerimisnõude rakendamine olla vastuolus ka direktiividega 89/391/EMÜ1 ja

2000/54/EÜ2, mistõttu ei ole määrav, kuidas vastab Euroopa Kohus tsiviilasjas nr 2-21-12706

esitatud eelotsusetaotlusele nende direktiivide tõlgendamise kohta (vt kohtuasi C-219/24).

1 Nõukogu 12.06.1989 direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate

meetmete kehtestamise kohta.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.09.2000 direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste

mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16

lõike 1 tähenduses).

6(7)

3-21-2408

Riigikohtu hinnangul ei olnud vaktsineerimisnõude kehtestamine ega rakendamine lisaks

vastuolus EIÕK-ga või EIK-i seisukohtadega.

14. Kõnealuses otsuses asus Riigikohus seisukohale, et Kaitseväe juhataja siseaktiga

kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue ja selle alusnormid olid eesmärkide saavutamiseks

proportsionaalsed ning teenisid ülekaalukat avalikku huvi tagada riigi kaitsevõime ning

inimeste elu ja tervise kaitse. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli

säilitada kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime ning seeläbi riigi kaitsevõime.

Vaktsineerimisnõue oli ka sobiv ja vajalik. Teatavale ebakindlusele vaatamata oli Eestis

kasutatavate COVID-19 vaktsiinide ohutus ja tõhusus piisavalt tõendatud ning eesmärkide

saavutamiseks ei olnud sama tõhusaid leebemaid meetmeid. Otsuse tegemise ajal vastustaja

käsutuses oleva teabe põhjal oli põhjust eeldada, et vaktsineerimisega kaasnev prognoositav

kasu ületab võimalikud riskid.

15. Riigikohus selgitas, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist saab

käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna KVTS § 83 lg 2 p 5

ja § 86 p 7 tähenduses, mis toob KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt kaasa

tegevteenistusest vabastamise. Siiski ei saanud selline tagajärg olla automaatne, vaid siseakti

rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise korral enne teenistuja suhtes õigusliku

tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui

käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud.

16. Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses. Ringkonnakohtule ei nähtu, et

Kaitsevägi oleks teinud kaebaja suhtes vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu.

Kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmise ajal (22.10.2021) oli epidemioloogilisest

olukorrast tulenev oht inimeste elule ja tervisele (sh kaitseväelastele), tervishoiusüsteemi

toimepidevusele ning kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisele äärmiselt

tõsine (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus nr 5-22-4, p 72). Kaebaja ei esitanud enne teenistusest

vabastamist Kaitseväele käskkirja nr 162 p-s 4 või 5 nimetatud tõendit. Kaebaja ei ole toonud

esile ka muid erilisi asjaolusid, mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude

rakendamisel tegema tema puhul erandi. Samuti ei esitanud kaebaja Kaitseväele muid taotlusi

(nt avaliku võimu teostamise õiguse peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel).

17. Kuna kaebaja KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel teenistusest vabastamine oli

õiguspärane, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust küsimus, kas ATS § 105 lg-s 1 sätestatud

nõudeõigus võib olla põhiseadusega vastuolus.

18. Eelneva põhjal tuleb Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldada ja G.Q apellatsioonkaebus

jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu 31.08.2022 otsuse osas, millega

kohus rahuldas kaebuse, ja teeb uue otsuse, millega jätab G.Q kaebuse tervikuna rahuldamata.

19. Kuna kaebaja kaebus ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaitsevägi oli apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole

esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)