2-13-1756/71 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise koht ja aeg

21. märts 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-1756

Tsiviilasi

Maanus Mürkhaini pankrotimenetlus

Kohustustest vabastamise menetluse algatamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. detsembri 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maanus Mürkhaini määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlgnik): Maanus Mürkhain

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Olev Kuklase

Puudutatud isikud (võlausaldajad):

OÜ Thorsten (registrikood 10891023), esindaja juhatuse

liige Toomas Uripea

Maksu- ja Tolliamet, esindaja Sigrid Tirman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. detsembri 2024 määrus muutmata, muutes maakohtu

määruse põhjendusi Maanus Mürkhaini suhtes kohustustest vabastamise

menetluse algatamata jätmise osas.

2. Maanus Mürkhaini määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud määruskaebuse lahendamisel jätta nende endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib võlgnik esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse ärakirja kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus kuulutas 11. juuni 2013 määrusega välja Maanus Mürkhaini (võlgnik)

pankroti ja nimetas pankrotihalduriks M. Sikuti.

Võlgnik esitas 26. juulil 2023 maakohtule avalduse kohustustest vabastamise menetluse

algatamiseks ja 7. jaanuaril 2025 avalduse täienduse.

Pankrotihaldur esitas 14. veebruaril 2024 maakohtule taotluse võlgniku pankrotimenetluse

lõpetamiseks PankrS § 158 lg 4 alusel raugemisega, kuivõrd puudub vara pankrotimenetluse

kulude katteks.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus lõpetas M. Mürkhaini pankrotimenetluse raugemise tõttu (p 1) ja määras

kindlaks iga võlausaldaja tunnustatud nõude osas, mille ulatuses on tal jäänud raha saamata.

Võlgniku tunnustatud ja rahuldamata nõuete suurus on II järgus 1 239 632,88 eurot ja III

järgus 640 eurot (p 2). Maakohus määras pankrotihaldur M. Sikutile tasu ja vabastas M. Sikuti

pankrotihalduri kohustustest võlgniku pankrotimenetluses (p-d 3–6). Maakohus jättis

võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata (p 7) ja avaldas teate

pankrotimenetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise kohta

väljaandes Ametlikud Teadaanded (p 9).

Maakohus märkis, et füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 näeb ette, et

enne FIMS-i jõustumist esitatud pankrotiavalduste ja kohustustest vabastamise avalduste

alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022.

aasta 30. juunini. Käesolevas asjas on pankrotimenetlus algatatud enne 2022. a 1. juulit ning

kohaldamisele tulevad füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

käsitlevad redaktsioonid, mis kehtisid 2022. aasta 30. juunini.

Võlgnik esitas 26. juulil 2013 kohtule avalduse kohustustest vabastamise menetluse

algatamiseks. Avalduses ei sisaldunud võlgniku kinnitusi, et talle ei ole teada asjaolusid, mis

võiksid kohustustest vabastamise menetluse välistada ning et võlgnik kohustub täitma PankrS

§ 173 nimetatud kohustusi. Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus 29. juulil 2013.

Maakohus leidis, et võlgnik on esitanud kohustustest vabastamise avalduse PankrS § 170 lg-s

1 sätestatud tähtaega järgides, kuid avalduses ei sisaldu kohustuslikke PankrS § 170 lg-s 2

nõutud kinnitusi, mistõttu ei saa sellise avalduse alusel algatada võlgniku kohustustest

vabastamise menetlust. Kohtu hinnangul võis see olla võlgniku kaalutletud tahtlik otsustus,

sest võlgnikule olid tegelikkuses teada asjaolud, mis võiksid kohustustest vabastamise

menetluse välistada. Samuti võis võlgnikul puududa tahe täita PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi – sellele viitab ka see, et võlgniku töisest tulust puuduvad pankrotivarasse

laekumised. Haldur viitab ka sellele, et võlgnik võib varjata enda sissetulekuid.

Võlausaldaja OÜ Thorsten esitas 28. detsembril 2023 võlausaldajate üldkoosolekul vastuväite

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele. Võlausaldaja on seisukohal, et

võlgnik on rikkunud oma kohustusi eelkõige sellega, et on raisanud oma vara ja takistanud

tahtlikult võlausaldajate (eelkõige OÜ Stanek ja OÜ Thorsten) nõuete rahuldamist, samuti on

võlgnik rikkunud muid pankrotiseaduses sätestatud kohustusi.

Halduri 31. detsembri 2020 aruande kohaselt töötab võlgnik alates 9. septembrist 2019 OÜ-s

XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX) miinimumtöötasuga 540 eurot/kuus, muude

sissetulekute kohta halduril andmed puuduvad. Kogu menetluse jooksul ei ole õnnestunud

töötasust kinnipidamisi teha, sest võlgnik on saanud miinimumpalka. Eelnevalt ei ole võlgnik

tööl käinud – haldur on 31. juuli 2017 ja 24. mai 2018 aruannetes märkinud, et võlgnik ei

tööta ja võlgnik võib varjata enda sissetulekuid.

15. novembril 2012 algatati võlgniku suhtes kriminaalmenetlus (raamatupidamiskohustuste

rikkumine OÜ-s Stanek), mille materjalide juurde liideti ka pankrotihalduri kuriteoteated

varguse, omastamise, maksejõuetuse põhjustamise ja rahapesu osas. Kriminaalasi lõpetati 20.

juunil 2016 kuriteokoosseisu puudumise ja aegumistähtaja tõttu.

PankrS § 176 lg 2 (enne 01.07.2022 kehtinud redaktsioon) kohaselt ei lõpe võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult

tekitatud kahju hüvitamise kohustused. Kohtule nähtub asja materjalidest, et just kahju

hüvitamise kohustused moodustavad 92,28% nõuetest võlgniku pankrotimenetluses. Kohtu

hinnangul ei ole põhjendatud kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine sisuliselt ainult

7,72% nõuete osas (millest Swedbank Liising AS-i nõude osas kehtib ka võlgniku

vastuväide).

Kogutud info alusel leidis maakohus, et võlgniku suhtes tuleb kohustustest vabastamise

menetlus jätta algatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Maanus Mürkhain ei nõustu maakohtu määrusega ning taotleb selle tühistamist osas,

millega on jäetud tema suhtes algatamata kohustustest vabastamise menetlus. Maakohus on

jätnud määruse olulises osas põhjendamata ja uurimispõhimõtte rakendamata, rikkudes

seeläbi menetlusõiguse normi.

Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus vaidlustatud kohtumääruses viidanud ühelegi kuni

30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud eeldusele, mis annaks alust jätta

kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel

kaalutlusõigus ning kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad

menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS

§ 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis

õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist (RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-

13).

Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust

füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta. Juhud, mil

võlgniku raske süüline käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest

vabastamise menetlus algatada või mitte, on loetletud PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5. Maakohus

ei ole neile eeldustele viidanud.

Maakohus on ekslikult jätnud kohustustest vabastamise menetluse algatamata põhjusel, et

võlgniku 26. juuli 2013 avaldus ei sisaldanud võlgniku kinnitusi. Võlgniku avalduses PankrS

§ 170 lõikes 2 sätestatud kinnituse puudumine ei ole asjaoluks, mis annab aluse jätta

kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Seega on kohus teostanud kaalutlusõigust

täiesti ebaõigesti.

Pankrotimenetluse lõpetamise aruande kinnitamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita

menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3

esimene lause, § 477 lg-d 5 ja 7). Uurimispõhimõttest tulenevalt juhul, kui pankrotimenetluse

lõpetamise aruande kinnitamisel on ilmnenud, et võlgniku avalduses puudub PankrS § 170 lg-

s 2 sätestatud kinnitus, peab kohus võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud,

millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus, sh määrama võlgnikule tähtaja avalduse

täpsustamiseks. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mille oleks saanud kõrvaldada

uurimispõhimõtte rakendamise käigus.

Maakohus on teinud võlgniku avalduse alusel meelevaldsed järeldused ilma, et maakohus

oleks sellele eelnevalt selgitanud välja võlgniku seisukoha.

Maakohus on oletanud, et võlgnikul võis puududa tahe täita PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi, millele viitab ka see, et võlgniku töisest tulust puuduvad pankrotivarasse

laekumised ja haldur viitab ka sellele, et võlgnik võib varjata enda sissetulekuid. Kohus pole

enne menetluse algatamata jätmise otsustamist küsinud viidatud kahtluse/oletuse kohta

seisukohta võlgnikult. Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega. PankrS § 173

sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel, mis tähendab seda,

et menetluse alustamata jätmist ei saa põhjendada võlgniku tegevusega pankrotimenetluse

jooksul.

Maakohus viitab ka sellele, et kuivõrd 92,28% pankrotimenetluses tunnustatud nõuetest

moodustavad kahju hüvitamise nõuded, mis ei lõpe kohustustest vabastamise menetluses, siis

kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine ainult 7,72% nõuete osas ei ole põhjendatud

(kohtumääruse p 30). Tegemist on asjakohatu kaalutlusega, sest sõltumata sellest, millises

ulatuses nõuded jäävad pankrotimenetluse lõppemisel rahuldamata, puudub kohtul alus jätta

menetlus algatamata juhul, kui selleks puudub seadusest tulenev alus. Asjakohane ei ole

siinjuures lähtuda nõuete ulatuse proportsioonist, sest nõuete kogusummat arvestades võib ka

7,72 % ulatuses nõudeid moodustada märkimisväärse summa.

4. Võlausaldaja OÜ Thorsten vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast

seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Võlgniku pahatahtlikkus on tuvastatud Tartu Maakohtu 25. märtsi 2022 otsuses, millega

tunnustati OÜ Stanek (pankrotis) nõuet ja OÜ Thorsten nõuet. Otsusest tulenevad

raamatupidamisseaduse rikkumised ja OÜ Stanek raamatupidamise korraldamata jätmine. OÜ

Stanek pankrotimenetluses oli vajalik kohaldada võlgniku sundtoomist kohtuistungile,

võlgnik hoidis kõrvale seletuste andmisest oma varalise olukorra kohta, millega takistas

tahtlikult võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Võlausaldaja Maksu- ja Tolliamet jätab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamise kohtu otsustada.

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku määruskaebust ei saa rahuldada. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ja see tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus muudab maakohtu

määruse põhjendusi võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmisel

(TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 koosmõjus).

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust üksnes vaidlustatud ulatuses

(TsMS § 651 lg 1 ja § 659 koosmõjus). Kuivõrd võlgnik vaidlustab maakohtu määrust üksnes

osas, milles maakohus jättis tema suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata, siis

kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas

(määruse resolutsiooni p 7). Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.

7. Võlgniku pankrot on välja kuulutatud 11. juunil 2013, st enne 1. juulit 2022, mistõttu on

maakohus põhjendatult kohaldanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise

otsustamisel pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis enne 2022. aasta 30. juunit (FIMS § 68

lg 2).

PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest. PankrS § 170 lg 1 kohaselt tuleb võlgniku kohustustest

vabastamise avaldus esitada kohtule hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise

ajaks või koos PankrS § 158 lõikes 3 nimetatud aruandega. Avalduse võib võlgnik esitada ka

oma pankrotiavalduses või pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist.

PankrS § 171 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamise PankrS § 158 lõikes 4 sätestatud juhul (pankrotimenetluse raugemine) või

lõpparuande kinnitamisel. Võlausaldaja võib PankrS § 171 lõikes 2 nimetatud asjaolule

tuginedes esitada võlgniku kohustustest vabastamisele vastuväite.

9. Maakohus jättis võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamata

põhjendusega, et võlgnik ei esitanud vastavat avaldust PankrS § 170 lg-s 1 sätestatud tähtaega

järgides, samuti jättis võlgnik täitmata PankrS §-s 173 sätestatud kohustused. Maakohus viitas

ka asjaolule, et enamus võlgniku kohustusi on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju

hüvitamise kohustused, siis ei vabaneks võlgnik nendest kohustustest PankrS § 176 lg 2 järgi

nagunii. Ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ei nõustu.

Asja materjalide kohaselt esitas võlgnik kohustustest vabastamise avalduse 26. juulil 2013

enne võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumist 29. juulil 2013, st PankrS § 170 lg-s 1

sätestatud tähtaega järgides. Õige on maakohtu tähelepanek, et avaldus ei sisaldanud PankrS §

170 lg-s 2 sätestatud võlgniku kinnitust, et talle ei ole teada asjaolud, mis võiksid kohustustest

vabastamise välistada, ja et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi.

Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui

pankrotiseadusest ei tulene teisiti (PankrS § 3 lg 2). Kui kohtule esitatud avaldus on vormiliste

või muude puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks

ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Asja materjalide kohaselt ei ole maakohus

andnud kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 võlgnikule tähtaega kohustustest vabastamise

avalduses puuduste kõrvaldamiseks, mistõttu maakohus ei saa sel põhjusel jätta kohustustest

vabastamise menetlust ka algatamata. Avaldaja on puudused avalduses käesolevaks ajaks

kõrvaldanud ning andnud 7. jaanuaril 2025 PankrS § 170 lg 2 järgi nõutava kinnituse.

10. Kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise põhjuseks ei saa käesolevas asjas

olla ka PankrS § 173 sätestatud kohustuste rikkumine, sh mõistlikult tulutoova tegevusega

tegelemise või selle otsimise kohustuse rikkumine. PankrS § 173 sätestatu muutuks

võlgnikule kohustuslikuks alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, mistõttu ei

saa käesolevas asjas nende kohustuste täitmist pankrotimenetluse ajal võlgnikult nõuda.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et selles osas on seaduse regulatsioon alates 1. juulist

2022 muutunud. FIMS § 18 lg 2 järgi algatab kohus võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse koos pankroti välja kuulutamisega ja seetõttu on võlgnikul kohustus täita senise

PankrS § 173 järgseid kohustusi (sh tulu teenimise ja selle võimaluse otsimise kohustus) juba

kohustustest vabastamise menetlusega paralleelselt toimuva pankrotimenetluse ajal.

11. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega ka selles, et kuigi võlgniku vastu

esitatud kogunõuetest moodustavad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuded 92,28%

kõigist nõuetest, siis nõuete kogusummat arvestades moodustavad ka 7,72% ulatuses nõuded

märkimisväärse summa, millest vabastamise võib kohus kooskõlas PankrS §-ga 175

otsustada. Seega ei saanud maakohus ka sellele argumendile tuginedes praeguses asjas jätta

kohustustest vabastamise menetlust algatamata.

12. Kohtu õigus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata on sätestatud

PankrS § 171 lg-s 2, kuid nendele asjaoludele ei ole maakohus menetluse algatamata jätmisel

tuginenud. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, mida kohus peab põhjendama.

PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast

seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Sama

paragrahvi lg 2 p 5 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata ka siis, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas

ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma

kohustuste kohta, samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas

seaduses sätestatud kohustusi.

Ringkonnakohus ei nõustu ka võlausaldaja OÜ Thorsten seisukohaga, et võlausaldajate

nõuete rahuldamise takistamiseks PankrS § 171 lg 2 p 4 tähenduses tuleb pidada võlgniku

tegevust OÜ Stanek juhtimisel ja OÜ Stanek pankrotimenetluses.

13. Vaatamata puudustele maakohtu määruse põhjendustes, on maakohtu lõppjäreldus jätta

kohustustest vabastamise menetlus võlgniku suhtes algatamata, õige. Ringkonnakohus

põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

Halduri aruannete kohaselt ei ole võlgniku töötasust kogu võlgniku pankrotimenetluse jooksul

(alates 2013. aastast) midagi pankrotivara hulka arvatud, kuivõrd võlgnik kas ei töötanud või

jäi tema töötasu alla arestimisvaba miinimumi (PankrS § 108 lg 3). Võlgnikul on kaks

alaealist last.

Ringkonnakohus tuvastas, et Maksu- ja Tolliameti andmetel sai võlgnik ajavahemikus

september 2023 kuni mai 2024 (välja arvatud jaanuar 2024) töötasu 1945,02 eurot kuus

(bruto, väljamakse netos 1500 eurot), mis ületab TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata ja mis oli 2023. aastal 725 eurot (koos kahe

lapsega 1208.33 eurot) ja 2024. aastal 820 eurot (koos kahe lapsega 1366,67 eurot). Võlgnik

ei ole vastuses ringkonnakohtule Maksu- ja Tolliameti andmeid töötasu suuruse osas

vaidlustanud. Võlgnik jättis vastamata ringkonnakohtu küsimustele, kuidas toimusid töötasu

väljamaksed võlgnikule.

Haldur M. Sikuti 14. märtsi 2025 kirja kohaselt sai võlgnik töötasu sularahas, sest

pangakontole Swedbankis midagi ei laekunud ning ta käsutas töötasu omal äranägemisel

haldurit sellest informeerimata. Sularahas makstava töötasu arestimine halduri poolt ei olnud

võimalik, kuna TSD esitatakse eelmise kuu eest järgneva kuu 10. kuupäevaks.

Võlgnik selgitas vastuseks halduri 14. märtsi 2025 kirjale 16. märtsil 2025, et haldur ei ole

kunagi seda nn palga ülejääki temalt nõudnud ja võlgnik oleks saanud selle haldurile anda, kui

ta oleks sellest teadnud. Töötasu summad olid kuude lõikes erinevad ja töötasu

miinimummäär muutus, mistõttu võlgnik ei tea, millisel kuul ja kuipalju ta pidi haldurile raha

kandma. Võlgnik ei ole elanud oma kahe lapsega priiskavalt.

14. Pankroti väljakuulutamise üks olulisemaid tagajärgi on see, et võlgniku varast moodustub

pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1). Pankrotivara on vara, mis on võlgnikul pankroti

väljakuulutamise ajal, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab

pankrotimenetluse ajal (PankrS § 108 lg 2). Seega kuulub pankrotimenetluse ajal võlgniku

teenitav töötasu pankrotivara hulka, välja arvatud osas, millele seaduse alusel ei saa pöörata

sissenõuet (PankrS § 108 lg 3). Sissenõude pööramise keelud on sätestatud täitemenetluse

seadustikus. Pankrotivara valitsemise, sh käsutamise õigus on pankrotihalduril (PankrS § 35

lg 1 p 2, § 36 lg 1) ja see õigus tekib halduril pankroti välja kuulutamisega. Füüsilisest isikust

võlgnik võib pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud

käsutustehing on tühine (PankrS § 36 lg 6).

Käesolevas menetluses oli võlgnikul võimalus paluda tööandjal kanda oma töötasu halduri

poolt valitsetavale pangaarvele. Võlgniku töötasu laekumisel pangaarvele on halduri kohustus

tagada võlgnikule sissetulek TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud määras. Ülejäänud töötasu

pidi haldur arvama pankrotivarasse. Kui võlgnik kasutas töötasu väljamaksmiseks muud viisi

ja jättis halduri sellest teavitamata, lasus kohustus anda töötasu osa, mis ületas sissetuleku

seda osa, millele ei saa pöörata sissenõuet, pankrotivarasse, võlgnikul endal. Võlgnik ei ole

selgitanud, millisel viisil toimus temale töötasu maksmine ja miks ta ei saanud saadud

sissetulekut maksta võlgniku arvelduskontole. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et

võlgnik töötas pankrotimenetluse ajal (ja töötab edasi) XXXXXXX OÜ-s (registrikood

XXXXXXXXX, endine ärinimi OÜ XXXXXX), mille juhatuse liikmeks, ainuosanikuks ja

tegelikuks kasusaajaks on võlgniku abikaasa A.A.. Seega oli võlgnikule töötasu maksmine

tema lähikondse kontrolli all. Võlgnik ei ole tõendanud, et tal oli halduri nõusolek

pankrotivara hulka kuuluva sissetuleku osa käsutamiseks.

Võlgniku kohustused pankrotimenetluses on sätestatud PankrS §-s 85. Võlgnik peab andma

kohtule, haldurile, pankrotitoimkonnale (selle olemasolul) teavet, mida nad vajavad seoses

pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara kohta. Kuivõrd vara hulka kuulub ka saadav töötasu,

siis on võlgnik kohustatud andma kohtule ja haldurile informatsiooni ka oma töötasu suuruse

ja selle muutumise kohta. Seda eriti olukorras, kui võlgniku töötasu ei laeku võlgniku

pangakontole.

Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et võlgnik on pankrotimenetluses rikkunud

pankrotivara käsutuskeeldu, käsutanud ilma halduri nõusolekuta ajavahemikus september

2023 – mai 2024 töötasu osas, mis tuli anda pankrotivarasse ja on teinud seda vähemalt raske

hooletuse tõttu. Võlgnik on rikkunud võlgniku kohustusi pankrotimenetluses PankrS § 171 lg

2 p 5 tähenduses ja takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist PankrS § 171 lg 2 p 4

tähenduses.

15. Ringkonnakohus möönab, et võlgniku sissetulekute osas oleks pidi tegema järelevalvet

haldur, kes oleks saanud kohustada võlgniku tööandjat kandma võlgniku sissetuleku üle

võlgniku pangakontole. Halduri tegevuse üle pidi järelevalvet teostama maakohus (PankrS §

84). Võlgniku saadav töötasu oli haldurile ja kohtule kontrollitav vähemalt deklareeritud

ulatuses Maksu- ja Tolliameti kaudu. Samas ei õigusta ega vabanda need menetlejate

eksimused võlgniku üle järelevalve teostamisel võlgniku käitumist oma sissetulekute

käsutamisel ja seadusest tulenevate kohustuste rikkumisel. Ringkonnakohus nõustub

halduriga, et sularahas makstavat töötasu on halduril võrreldes võlgniku pangakontole laekuva

töötasuga keerulisem kontrollida.

16. Ringkonnakohus märgib, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on võimaldada

heas usus käituval võlgnikul võlgadest vabaneda ja anda talle uus võimalus normaalseks

majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, kuid see ei ole ette nähtud võlgnikele, kes oma

veendumuste kohaselt ei peagi kohustusi täitma. Kui kohus algataks võlgniku suhtes

kohustustest vabastamise menetluse, peaks võlgnik asuma täitma PankrS §-s 173 sätestatud

kohustusi. Sealjuures on võlgnikul selle menetluse kestel kohustus tegeleda mõistlikult

tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik ei ole alates

pankroti välja kuulutamisest 2013. aastal oma töötasust makseid pankrotivarasse teinud.

Võlgniku kirjadest ringkonnakohtule nähtub, et võlgnik peab oma töötasu väga väikeseks ja

sellest makseid võlausaldajatele ülekohtuseks. Praegusel ajal on Maksu- ja Tolliameti

andmetel võlgniku töötasu jällegi suuruses, millele ei saa pöörata sissenõuet, mis tähendab, et

kohustustest vabastamise menetluses ei saa töötasust ikkagi teha võlausaldajatele

väljamakseid. Võlgniku rikkumiste hindamisel tuleb nende asjaoludega kohtul arvestada.

Ringkonnakohtule on arusaamatu võlgniku seisukoht 12. märtsi 2025 menetlusdokumendis, et

tal on säästetud vahendeid (rahasummat võlgnik ei nimeta), mis ta võib võlausaldajatele anda,

sest ta ei soovi midagi varjata. Võlgnik ei ole selgitanud, millise vara arvel on tema säästud

tekkinud, kas säästud on käsitletav pankrotivarana, mille käsutamise õigus oli

pankrotimenetluse ajal halduril või võlgnikul halduri nõusolekul (PankrS § 35 lg 1 p 2).

Maakohus tuvastas pankrotimenetluse lõpetamisel 11. detsembri 2024 määruses (p 28), et

võlgniku töötasust ei õnnestunud kinnipidamisi teha, sest võlgnik sai miinimumpalka. Halduri

14. veebruari 2024 aruandes (II kd lk 58) ei ole säästusid pankrotivara koosseisus

kajastatud. Võlgnik ei ole ei aruannet ega maakohtu tuvastatut varasemalt vaidlustanud. Seega

kinnitavad võlgniku väited ringkonnakohtu menetluses kohtu arusaama, et võlgnik võis

pankrotimenetluse ajal varjata oma sissetulekuid. Võlgnik ei ole teinud pingutusi teenida

suuremat töötasu, et sellest jätkuks ka võlausaldajatele tasumiseks, kuigi sellised tegevused on

kohustustest vabastamise menetluse eesmärkide täitmiseks vajalikud. Põhjendatud on

järeldada, et võlgnik ei ole senises menetluses üles näidanud soovi võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks.

17. Seega on maakohus jätnud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise

avalduse lõppjäreldusena õigesti rahuldamata ja ringkonnakohus jätab selle otsustuse

käesolevas määruses toodud põhjendustel muutmata.

18. Menetlusosaliste menetluskulud määruskaebemenetluses jäävad menetlusosaliste endi

kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause).

/allkirjastatud digitaalselt/