3-25-564/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

21.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-564

Haldusasi

P.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.03.2025

lahkumisettekirjutuse nr 1052286405 tühistamiseks

ning passi tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.03.2025 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja P.P , esindaja Irina Kadõševitš

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.P määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse P.P määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12.03.2025 määruse

resolutsiooni p 4 peale.

2. Jätta P.P määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.03.2025 määruse

resolutsiooni p 4 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kohustas 05.03.2025 lahkumisettekirjutusega nr

1052286405 Aserbaidžaani kodanikku P.P-d Eestist lahkuma 10 päeva jooksul, hiljemalt

15.03.2025, ning kohaldas isiku suhtes Schengeni sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat. Samal

päeval võeti hoiule isiku pass tema lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks.

2. Kaebaja esitas 06.03.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 05.03.2025

lahkumisettekirjutuse nr 1052286405 tühistamiseks ja passi tagastamiseks ning taotluse

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Kaebaja elab Eestis püsivalt alates 2008. aastast. Kaebaja viimatine õiguslik alus Eestis

viibimiseks oli Harju Maakohtu 11.06.2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-2061 määratud

3-25-564

katseaeg ja kontrollnõuded tähtajaga kuni 10.12.2024. Kaebaja abiellus 20.11.2024 Eesti

kodanikuga, kellega tal on abieluline kooselu alates 2018. aastast. Lahkumisettekirjutuse

sundtäitmine toob kaebaja perele kaasa koormavad tagajärjed. Kaebaja esitas uue tähtajalise

elamisloa taotluse viibimisaluse kehtivuse ajal, mistõttu on tal Eestis viibimise õigus VMS §

130 alusel. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne, kuna tema karistatusest tulenev tegelik ja

piisavalt tõsine oht on tuvastamata. Samuti on kaalumata, kas avalik huvi kaalub üles

kaebajale tekkiva perekonnaelu riive. Kaebajal on õigus osaleda kohtumenetluses. Riik ei tohi

luua olukorda, et Eesti kodanikust abikaasa peab Eestist lahkuma. Kaebaja reisidokumendi

äravõtmiseks puudus vajadus, kuna puudub põhjus eeldada põgenemisohtu. Tegemist on ainsa

dokumendiga, mis võimaldab kaebajal osaleda kohtumenetluses.

3. PPA palus vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisneb kohtuotsuse täitmise raskendatus või võimatus.

Pelgalt kaebaja soov viibida koos perekonnaga ei ole piisav esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamiseks. Kaebaja suhted alaealiste lastega on minimaalsed ja piirduvad üldjuhul

sidevahendite kasutamisega. Kaebaja perekonnaks saab seega lugeda ainult abikaasat. Eestis

olles ei saa kaebaja oma perekonda materiaalselt toetada, kuna kaebajal puudub Eestis

viibimiseks ja ka töötamiseks seaduslik alus. Kaebajal on varem olnud õigus Eestis

viibimiseks abikaasa juures elamise eesmärgil. Kaebajale on keeldutud tähtajalise elamisloa

andmisest ohu tõttu avalikule korrale. Kaebaja ja tema abikaasa pidid arvestama, et

viibimisaluse lõppemisel on võimalus, et Eestis ei ole võimalik pereelu jätkata. Kaebajat

esindab juriidilise haridusega isik, kelle eesmärk on kaitsta kaebaja õigusi ka olukorras, kus

kaebaja füüsiliselt Eestis ei viibi. Kaebaja Eestis viibimine ei ole kooskõlas avalike huvidega.

4. Tallinna Halduskohus jättis 12.03.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

Kohus võib teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja

puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse

ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3).

Kaebaja õiguskaitse vajadust lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu osas ei saa välistada, kuid

arvestades asjaolusid ei ole see kuigi kaalukas. Kaebajal puudub Eestis töökoht, töötamise

seaduslik alus ja sissetulekuallikas. Kaebaja ei ela alates 2018 koos oma alaealiste lastega.

Kolmest alaealisest lapsest elab üks Aserbaidžaanis vanavanemate juures ning teised kaks

Eestis vanavanemate juures. Kaebaja kohtub lastega viimase kahe aasta jooksul korra kuus.

Peamine suhtlus leiab aset suhtlusrakenduses WhatsApp. Kaebaja on abiellunud vahetult

maakohtu otsusega määratud viibimisaluse lõppemise eel. Seega pidid kaebaja ja tema

abikaasa abielu sõlmimisel olema teadlikud võimalusest, et kaebajal tuleb katseaja lõppemisel

Eestist lahkuda. Üksnes Eestist eemalviibimine ja sellega kaasnev ebamugavus

perekonnaelule ei anna alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Sissesõidukeeld ei riiva oluliselt kaebaja õigust tõhusale kaitsele. Kaebajal on

kohtumenetluses juriidilise haridusega esindaja, kelle vahendusel on võimalik kaebajal oma

õigusi kaitsta. Õiguste kaitsmine ei eelda esindaja olemasolul kaebaja füüsilist viibimist

Eestis.

2(4)

3-25-564

Kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada kuigi suureks. Kaebajal oli kohustus enne

viibimisaluse ehk katseaja kehtivuse lõppu Eestist lahkuda. Kaebaja esitas enne viibimisaluse

lõppu tähtajalise elamisloa taotluse. Käesoleval juhul ei laienenud kaebajale elamisloa

taotluse menetlemise ajal Eestis viibimise õigus. Kaebajal puudus taotluse esitamise ajal

elamisluba. VMS § 43 lg-d 4 ja 5 viitavad omakorda VMS § 43 lg 1 p-le 8 ehk tähtajalise

elamisloa kehtivusaja lõppemisest tulenevale õigusele Eestis viibida. Kaebaja senine

viibimisalus tulenes aga VMS § 43 lg 1 p-st 5 ehk vahetult seadusest, kohtulahendist või

haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Seega pidi kaebaja hiljemalt

10.12.2024 Eestist lahkuma.

Kaebajal on 3 kehtivat kriminaalkaristust ja 6 kehtivat väärteokaristust. Kaebaja on ka

katseajal pannud toime uusi süütegusid. Kaebajat on ka varem karistatud süsteemse

varastamise eest (KarS § 199 lg 2 p 9), mis on oluline põhjusel, et kaebajal puudub stabiilne

legaalne sissetulek näiteks töötamise näol. Viimased kaks tegu on toime pandud ajal, mil

kaebaja oli esitanud tähtajalise elamisloa taotluse ning pidi ilmselgelt olema teadlik, et

süütegude toimepanemine mõjutab taotluse läbivaatamist. Relvaseaduse rikkumist tuleb

pidada eriti oluliseks, kuivõrd see võib viidata vägivallaga süüteo toimepanemise

võimalusele. Sissesõidukeelu kohaldamise suhtes on avalik huvi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 4 ning

uue määrusega peatada PPA ettekirjutuse täitmise.

Kaebaja soovis kohtule isiklikult selgitada asjaolusid ning taotles seetõttu asja arutamist

kohtuistungil. Halduskohus on jätnud kaebaja soovi tähelepanuta.

Ekslik on halduskohtu järeldus, et kuna abielu sõlmiti vahetult enne maakohtu otsusega

määratud katseaja lõppemist, siis perekonnaelu riive on vähetähtis. Apellant on oma kaebuses,

samuti ka eelnevas elamisloa taotluses (mis jäeti rahuldamata) märkinud, et tal on abieluline

kooselu oma abikaasaga juba 2018. aastast. Kooselu ametlik registreerimine oli võimalik alles

pärast abielulahutust. Asjaolu, et apellant viibib Eestis ilma elamisloata, ei võta talt ära õigust

pretendeerida perekonnaelu austamisele. Apellant on korduvalt näidanud huvi omandada

riigis viibimiseks seaduslik alus.

6. PPA palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebajal on kohtumenetluses juriidilise haridusega esindaja, kelle vahendusel on võimalik

kaebajal oma õigusi kaitsta. Õiguste kaitsmine ei eelda esindaja olemasolul kaebaja füüsilist

viibimist Eestis. Kaebaja ei ole määruskaebuses uusi põhjendusi välja toonud, miks tema

õiguste kaitse esindaja vahendusel oleks kuidagi raskendatud või võimatu.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja on abiellunud vahetult enne maakohtu otsusega

määratud viibimisaluse lõppemist. Seega pidid kaebaja ja tema abikaasa abielu sõlmimisel

olema teadlikud võimalusest, et kaebajal tuleb katseaja lõppemisel Eestist lahkuda. Eestis

viibides ei ole kaebajal võimalik oma abikaasat materiaalselt toetada, kuna esialgse

õiguskaitse raames ettekirjutuse sundtäitmise peatamine ei anna kaebajale Eestis viibimiseks

ega töötamiseks seaduslikku alust. Kaebaja ei ela alates 2018 koos oma alaealiste lastega.

Kolmest alaealisest lapsest elab üks Aserbaidžaanis vanavanemate juures ning teised kaks

Eestis vanavanemate juures. Kaebaja kohtub lastega viimase kahe aasta jooksul korra kuus.

Suhtluskord on tingitud asjaolust, et kaebajal on majanduslikke raskusi. Peamine suhtlus leiab

3(4)

3-25-564

aset suhtlusrakenduses WhatsApp. Kaebaja ei ole senini asunud oma lastega suhtlema ega

peret ülal pidama.

Kaebajal on lennupiletid 23.03.2025 Schengenist lahkumiseks. Sellest johtuvalt pikendas PPA

14.03.2025 kaebaja vabatahtliku lahkumise tähtaega kuni 24.03.2025. Kuna kaebaja on

valmis Schengenist lahkuma, puudub tal ka esialgse õiguskaitse vajadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning see vastab nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

8. Kuigi PPA on pikendanud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja isikul on

lennupiletid 23.03.2025 Schengenist lahkumiseks, ei välista need esialgse õiguskaitse

vajadust.

9. Määruskaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse resolutsiooni p

4 tühistamiseks siiski alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud

põhjendustega, pidamata vajalikuks neid täiel määral korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg

2).

10. Asjas ei vaielda selle üle, et kaebajal puudub Eestis töökoht, seaduslik alus töötamiseks ja

sissetulekuallikas. Isikul puudub lisaks seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja ei ela alates

2018 koos oma alaealiste lastega, suhtleb nendega peamiselt suhtlusrakenduses ning

majanduslikult neid ei toeta. Kaebaja on abiellunud 22.11.2024, s.t vahetult enne maakohtu

otsusega määratud viibimisaluse lõppemist. Kaebajal on kohtumenetluses õigusteadmistega

esindaja, kelle kaudu on võimalik kaebajal oma õigusi kaitsta. Kaebajal on võimalik ka

taotleda kohtuistungil osalemist videokonverentsi vahendusel. Praeguses vaidluses ei nähtu

selliseid asjaolusid, mille puhul oleks ilmselgelt vajalik kaebajaga vahetult istungil suhelda ja

jälgida nt tema reaktsioone ka vastaspoole sõnavõtule. Kaebajat on korduvalt karistatud nii

kuritegude kui ka väärtegude eest ning tal on kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused.

Kaebaja ja tema abikaasa pidid abielu sõlmimisel olema teadlikud võimalusest, et kaebajal

tuleb katseaja lõppemisel Eestist lahkuda. Halduskohus on kokkuvõttes põhjendatult leidnud,

et kaebaja pereelule tekkida võiv riive ja võimalus, et kaebaja ei saa vahetult ise

kohtumenetluses osaleda, ei kaalu üles kaebuse kasinaid eduväljavaateid ning avalikku huvi.

11. Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 4

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)