2-23-15640/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Mati Maksing ja kohtunik Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht

21.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-15640

Kohtuasi

R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 23.09.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

R.M-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): R.M (isikukood XXX,

viibimiskoht XXX)

Kostja (vastustaja): N.O (isikukood XXX, elukoht XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda R.M-i poolt 18.10.2024 ja 21.01.2025 esitatud menetlusdokumente

(kaebuse täiendused).

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 23.09.2024 määrus osas, milles maakohus keeldus

menetlusse võtmast R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju 3501 euro ja viivise alates

hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmise nõudes ning saata

hagiavaldus selles osas samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks

tagasi. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 23.09.2024 määrus muutmata.

3. R.M-i määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.M (hageja) esitas 05.11.2023 Pärnu Maakohtule hagi N.O (kostja) vastu abielu

lahutamiseks ning varalise kahju 5000 eurot ja mittevaralise kahju 1000 eurot hüvitamiseks.

Kohus lahutas pooled 13.03.2024 otsusega, milline jõustus 18.03.2024. Kohus keeldus

02.02.2024 määrusega hagi mittevaralise kahju 1000 euro hüvitamiseks menetlusse võtmast.

2-23-15640

Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.04.2024 määrusega Pärnu Maakohtu 02.02.2024 määruse

muutmata.

1.1. Hageja varalise nõudega seotult nähtub hagis esitatud asjaoludest, et hageja ja kostja olid

ajavahemikul 29.04.2016 kuni 19.10.2017 abielus. Pooled otsustasid uuesti abielluda ning

esitasid 09.11.2022 avalduse abiellumiseks. Esialgu pidi abielu registreerimine toimuma

14.12.2022. Kuna kostjal pidi 02.12.2022 olema operatsioon, lükati abielu registreerimine

edasi jaanuari 2023. Kostja palvel lasi hageja kanda oma tuttavatel kostja kontole abiellumise

asjade (riided, sõrmused jne) soetamiseks kokku 1156 eurot. Poolte abielu registreeriti

16.08.2023. Peale abielu registreerimist sai hageja teada, et kostja abiellus hagejaga üksnes

põhjusel, et hagejalt raha välja petta ja et kostja petab teda teiste meestega ning seda hageja

poolt kostjale ja lapsele elamiseks üüritud majas. Kokku pettis kostja hagejalt välja

ajavahemikul 01.01.-31.10.2023 välja 5000 eurot.

2. Pärnu Maakohus jättis 19.12.2023 määrusega hagi käiguta ning kohustas hagejat selgitama,

kuidas on varaline nõue kujunenud (sh tuua välja summa arvutuskäik), milles hageja

hinnangul pettus seisnes ning nimetada (vajadusel esitada) tõendid, mis hageja välja toodud

asjaolusid tõendavad.

3. Hageja esitas 04.01.2024 hagiavalduse täienduse. Hageja märkis, et ajavahemikul oktoober

2022 kuni mai 2023 pettis kostja kelmuse teel hagejalt välja 1800 eurot ning ajavahemikul

mai 2023 kuni oktoober 2023 pettis kostja hagejalt kelmuse teel välja 3200 eurot. Kostja

tekitas pahatahtliku ja õigusvastase tegevusega hagejale varalist kahju kokku 5000 eurot.

Hageja esitas 07.01.2024 nimekirja kuupäevadest ja summades, millal väljapetetud raha

kostja või kostja poja kontole kanti või sularahas anti.

4. Pärnu Maakohus keeldus 15.01.2024 määrusega TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel varalise kahju

hüvitamise hagi menetlusse võtmast (resolutsiooni punkt 2).

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23.04.2024 määrusega Pärnu Maakohtu 15.01.2024

määruse resolutsiooni punkti 2 ja saatis 5000 euro ja viivise saamiseks esitatud nõude

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohtu hinnangul jättis

kohus ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel hagi menetlusse võtmata. Maakohtul tuleb välja

selgitada, kas ja millisel õiguslikul alusel võis kostja anda hagejale raha, st millistel asjaoludel

hageja kostjale raha andis, millised olid hageja ja kostja omavahelised kokkulepped.

6. Pärnu Maakohus jättis 26.04.2024 määrusega hagi käiguta ning kohustas hagejat,

juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu selgitustest (23.04.2024 määruse punkt 11.3) täpsustama

kostjale antud rahasumma suurust ning perioodi ja isikuid, kes kostjale raha üle andsid, samuti

selgitama seoses iga kostjale tehtud kandega, mis põhjusel ja millistel tingimustel raha

andmine toimus ning miks hageja leiab, et tal on õigus kostjale antud raha tagasisaamisele.

7. Hageja tõi 06.05.2024 vastuses esile, et perioodil 20.10.2022 kuni 23.11.2022 kanti kostja

kontole kokku 1156 eurot abiellumise asjade (riided, sõrmused jne, sõidukulud, notaritasu,

abiellumise riigilõiv) soetamiseks. Hageja tõi esile, et hoiatas kostjat, et kui selgub, et kostja

hagejat petab, siis kostjal on kohustus kõik rahalised vahendid tagastada ning kui ta seda ei

tee, siis hageja nõuab kostjalt kõik rahalised vahendid tagasi kohtu kaudu. Perioodil

29.04.2023 kuni 18.09.2023 kandis hageja kostjale tema enda ja tema poja arvele 5853 eurot.

Hageja selgitas, et kui kostja hagejat petab, siis on tal kohustus raha tagastada. Kostja on

käitunud hageja suhtes ebaadekvaatselt, valetanud, norinud ilma igasuguse põhjuseta hagejaga

tüli, solvanud hagejat jne. Hageja sai oma tuttavatelt teada, et kostja tarvitab narkootikume ja

2

2-23-15640

petab teda teiste meestega ning seda hageja poolt kostjale ja lapsele elamiseks üüritud majas.

Narkootikumide tarvitamist kinnitab kostja pangakonto, millest oli näha pidevad ülekanded

20 euro kaupa narkodiileritele. Hageja esitas kuupäevad ja isikute nimed, kelle poolt summad

kostjale anti või üle kanti. Hageja taotles kohtult välja mõista kostjalt hageja kasuks hagejale

õigusvastaselt tekitatud varaline kahju 5853 eurot; alternatiivselt hagejale käsunduslepingu

rikkumisega tekitatud varaline kahju 5853 eurot; alternatiivselt alusetu rikastumisega tekitatud

varaline kahju 5853 eurot; alternatiivselt lepingu rikkumisega tekitatud kahju 5853 eurot ning

viivised sellelt summalt VÕS § 113 lg.1 alusel teises lauses sätestatud määras alates nõude

esitamisest kuni nõude täitmiseni.

8. Pärnu Maakohus jättis 15.05.2024 määrusega hagi korduvalt käiguta ning palus selgitada:

seoses iga kostjale tehtud kandega mis põhjusel ja millistel tingimustel raha andmine toimus

ja miks hageja leiab, et tal on õigus kostjale antud raha tagasisaamisele; millal ja kuidas lepiti

kokku raha tagasinõudmise aluseks olev „petmise“ tingimus ja mida see tingimus sisaldab

ning mida pooled selle tingimuse all mõtlesid; kas raha üleandmise tingimused olid kokku

lepitud isiklikult poolte vahel või pidi kostja teada saama raha saamise tingimustest läbi

kolmandate isikute. Selleks, et kohus saaks otsustada, millise õiguslikul alusel (kas käendus-

ja/või laenulepingu ja/või alusetu rikastumise ja/või õigusvastaselt tekitatud kahju

reguleerivate sätete alusel) on hageja nõuet võimalik lahendada, tuleb hagejal esitada faktilise

sündmuse kirjeldus iga raha üleandmise kohta – milleks, miks, kas ja millal pidi tagasi

maksma jne.

9. Hageja esitas 04.06.2024 täpsustuse, milles märkis, et on arvestustes eksinud ja nõuab

ajavahemikul 17.10.2022 kuni 18.09.2023 kostjale kantud arvelduskontole ja sularahas üle

antud 6420 euro väljamõistmist. Nõude esitamist põhjendas hageja jätkuvalt sellega, et on

veel enne abielu registreerimist ja rahade ülekandmist korduvalt rõhutanud, et kui kostja

hagejat petab (nt ei ilmu abielu registreerimisele) või hakkab käituma samal viisil nagu

eelmise abielu jooksul (tarvitama narkootikume ja petma teiste meestega, valetama), mis

sunnib hagejat abielu lahutama, siis kostjal tuleb kõik ülekantud rahalised vahendid tagastada

ja kui ta seda ei tee, siis hageja esitab hagi kohtusse.

Hageja kandis ajavahemikul 07.10.2022 kuni 07.05.2023 kostja ja tema poja arvelduskontole

kokku 1316 eurot, selleks, et kostja ostaks abielu registreerimise tarbeks asjad (riided, notari

tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõrmused, sõidukulud). Seega on kostja saanud hagejalt käsundi

kulutada raha (1316 eurot) üksnes abielu registreerimisega seoses ning pooltel oli kokkulepe,

et raha kulutab kostja üksnes abielu registreerimisega seoses ja juhul, kui kostja seda ei tee,

siis raha tuleb tal tagastada.

Ajavahemikul 18.05.2023-18.09.2023 kandis hageja kostjale arvelduskontole ja andis

sularahas üle kokku 5104 eurot. Eelnimetatud summast 3089 eurot kandis Tallinna kohtutäitur

Marek Laanemets kostja poja arvele ning see oli antud poolte kokkuleppel kostjale hoiule,

kuna hageja soovis selle summa investeerida ärisse. Kostja ei ole hagejale raha tagastanud

ning raiskas selle hagejale teadaolevalt oma tarbeks, millega tekitas hagejale varalist kahju.

Hageja kandis kostjale arvelduskontole ja andis sulas üle rahalisi vahendeid kokku 2185

eurot. Eelnimetatud rahalised vahendid olid abielu registreerimise kulutusteks (hageja riided,

riigilõivu tasumine, sõidukulud, sõrmused) ja kostjale korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama

ühiseks koduks, ehk võib öelda, et tegemist oli kinkimisega, kuid ka sellel juhul on hageja

kostjale öelnud, et juhul, kui kostja petab hagejat, siis hageja nõuab talt kõik kulutused sisse,

sest ta teeb kulutusi ühise pere loomise ja stabiilse elu eesmärgil, aga mitte selleks, et mõned

kuud hiljem jälle abielu lahutada. Hageja esitas kuupäevad ja isikute nimed, kelle poolt

summad üle anti või üle kanti.

3

2-23-15640

10. Hageja esitas 21.06.2024 täpsustuse, et väljamõistmisele kuulub kokku 6590 eurot (s.o

1316 + 3089 + 2185 eurot), mis oli kostjale kantud arvelduskontole/sularahas üle antud

ajavahemikul 07.10.2022 kuni 18.09.2023. Ajavahemikul 07.10.2022 kuni 07.05.2023 kandis

hageja kostja ja tema poja arvelduskontole kokku 1316 eurot selleks, et kostja ostaks abielu

registreerimise tarbeks asjad (riided, notari tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõrmused,

sõidukulu). Hageja väitel ei kulutanud kostja saadud vahendeid abieluasjade soetamiseks,

kuna ei ilmunud detsembris 2022, jaanuaris 2023 ega ka 09.05.2023 planeeritud abielu

registreerimisele. Hageja oli seisukohal, et kostja rikkus käsundit. Ajavahemikul 18.05.2023

kuni 18.09.2023 kandis hageja kostja arvelduskontole ja andis sularahas üle kokku 5274

eurot, millest 3089 eurot kandis Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets kostja poja arvele.

Märgitud summa oli antud kostjale hoiule, kuna hageja soovis selle summa investeerida

ärisse. 2185 eurot anti kostjale abielu registreerimise kulutusteks (hageja riided, riigilõivu

tasumine, sõidukulud, sõrmused) ja kostjale korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama ühiseks

koduks. Hageja oli seisukohal, et tegemist on kinkega. Hageja tegi kulutusi ühise pere

loomise ja stabiilse elu eesmärgil, aga mitte selleks, et mõned kuud hiljem jälle abielu

lahutada. Kostja näitas oma käitumisega hageja suhtes üles jämedat tänamatust ja

lugupidamatust.

11. Hageja esitas 14.08.2024 täpsustuse, milline ei erinenud asjaoludelt 21.06.2024

dokumendist. Hageja taotles jätkuvalt kostjalt 6590 euro väljamõistmist perioodist 07.10.2022

kuni 18.09.2023. Täpsustuse kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113

alusel põhinõudelt 6590 eurot alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni.

Maakohtu määrus ja põhjendused

12. Pärnu Maakohus tegi 23.09.2024 määruse, millega muuhulgas keeldus menetlusse

võtmast R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju 6590 euro ja viivise alates hagi esitamisest kuni

nõude täitmiseni väljamõistmiseks (resolutsiooni punkt 3).

13. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt sätestab TsMS § 371 lg 1 p 5, et kohus ei võta

hagivaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta

samal alusel. Tsiviilasjas 2-23-15547 kaasas kohus 10.09.2024 määrusega N.O kostjana

menetlusse hageja nõudes 3430 euro saamiseks, millise summa oli hageja korraldusel

Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets kandnud poolte kokkuleppel kostja poja arvele hoiule

26.07.2023 summas 837 eurot, 08.08.2023 summas 340 eurot ja 14.08.2023 summas 2252

eurot. Käesolevas tsiviilasjas nõuab hageja kostjalt 3089 eurot, mille kandis Tallinna

kohtutäitur Marek Laanemets kostja poja arvele poolte kokkuleppel hoiule 26.07.2023

summas 837 eurot ja 14.08.2023 summas 2252 eurot. Mõlemas tsiviilasjas hageja avaldas, et

summad anti hoiule äritegevuseks. Seega tegemist on olukorraga, kus hageja nõuab 3089 euro

väljamõistmist kostjalt käesolevas tsiviilasjas samadel asjaoludel, mis on hageja esitanud ka

tsiviilasjas 2-23-15547 ning millises nõudes on kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse

võtnud, mistõttu keeldus kohus 3089 euro menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel.

14. Kohus oli seisukohal, et hageja nõudest kostja vastu summas 1316 eurot tuleb menetlusse

võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Hageja heidab kostjale 1316 euro nõudes ette

seda, et kostja ei ilmunud detsembris 2022, jaanuaris 2023 ja mais 2023 planeeritud

abiellumisele ning väidetavalt kasutas kostja abiellumiseks saadud raha enda vajaduste

rahuldamiseks, mitte abiellumisega seonduvalt. Hageja väitel oli pooltel kokkulepe, et raha

kulutab kostja üksnes abielu registreerimisega seoses ja juhul, kui kostja seda ei tee, siis raha

tuleb tal tagastada. Perekonnaseaduse (PKS) § 8 sätestab, et abiellumislubadus ei anna alust

abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta. PKS §

4

2-23-15640

8 sätestatud erisusele on tähelepanu juhtinud ka Tallinna Ringkonnakohus 23.04.2024

määruse p-s 11.4. Hageja on läbivalt nõudnud 1316 euro väljamõistmist põhjendusel, et kostja

hageja poolt välja toodud kuupäevadel abiellumise lubadust ei täitnud. Hageja väide poolte

kokkuleppe kohta raha tagastamiseks on PKS § 8 teises lauses sätestatud keelu tõttu tühine.

Seega tegemist on perspektiivitu nõudega.

15. Kohus oli seisukohal, et hageja nõudest kostja vastu summas 2185 eurot tuleb menetlusse

võtmisest keelduda TsMS § 3401 lg 2 ja 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja on ise mitmetes ja

mitmetes seisukohtades viidanud TsMS § 5 lg-le 1 ja ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel. Kohus on korduvalt (26.04.2024 määrus,

15.05.2024 määrus, 10.06.2024 määrus) hagejale selgitanud, et hagejal tuleb seoses iga

kostjale tehtud maksega/kandega, välja tuua mis põhjusel ja millistel tingimustel raha

andmine toimus ja miks hageja leiab, et tal on õigus kostjale antud raha tagasisaamisele.

Hageja ei ole ka selgitanud kas raha üleandmise tingimused olid kokku lepitud isiklikult

poolte vahel või pidi kostja teada saama raha saamise tingimustest läbi kolmandate isikute.

Kohus palus ka selgitada, mille alusel sai hageja aru, et kostja oli hageja tingimustega (mida

hageja ei ole kohtule siiani esitanud) ka nõus. Kohus ei ole nõudnud hagejalt tõendite

esitamist, vaid on palunud viidata, milliste tõenditega hageja hagi aluseks olevaid asjaolusid

tõendab (TsMS § 363 lg 1 p 3). Olenemata kohtu korduvatest selgitustest on hageja

üldsõnaliselt märkinud, et 2185 eurot oli antud kostjale abielu registreerimise kulutusteks ja

korteri/maja üürimiseks, mis pidi saama ühiseks koduks. Hageja leiab, et tegemist on kinkega.

16. Kuna hageja raha andmise asjaolusid kohtule ei esitanud, ei ole kohtul võimalik jõuda

õiguslikult teistsugusele järeldusele kui 15.01.2024 määruse põhjendustest (p 4). Hageja on

korduvalt avaldanud, et andis raha kostjale abiellumiseks ja elamiseks (korteri/maja

üürimiseks). Märgitust tulenevalt tegi hageja kulutusi perekonna ülalpidamiseks PKS § 6 lg 2

ja 3 mõistes ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 2 p 2 kohaselt on tegemist kõlbelise

kohustusega ning mille täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda VÕS § 4 lg 3 ja VÕS § 1028 lg

2 p 1 alusel.

27. Vastuseks hageja väitele, et tegemist võis olla kinkega selgitas kohus, et VÕS § 259 lg 1

kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle

andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta

varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kohus

möönis, et kinke esemeks võib olla ka raha, kuid mil viisil kostja on hageja poolt saadud raha

arvelt rikastunud, hageja välja ei ole toonud. Kui raha on elamiseks ära kulutatud, siis

puuduvad ka VÕS 52. peatükis sätestatud alusetu rikastumise alused. Hageja ei ole esile

toonud ka neid asjaolusid, mille pinnalt saaks kohus asuda seisukohale, et poolte vahel olid

perekonnavälised muud kokkulepped või, et kostja oleks tekitanud hagejale õigusvastaselt

varalist kahju.

Määruskaebus

17. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus

keeldus menetlusse võtmast hageja hagi varalise kahju 6590 eurot nõudes ning saata asi tagasi

maakohtule menetlusse võtmiseks teisele kohtukoosseisule.

18. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud kohtumenetluse norme ja

materiaalõigust, mis on viinud ebaõige hagi menetlusse võtmisest keeldumiseni, mistõttu

kuulub määrus tühistamisele.

5

2-23-15640

19. Määrus on järjekordne näide kohtuniku pahatahtlikust tegevusest ning hageja suhtes

eelarvamuste omamisest. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kohtunik ei ole asja menetlemisel

erapooletu. Kohtunik teatas tsiviilasja nr 2-23-15547 eelistungil 04.09.2024, et suure

tõenäosusega võtab hagi menetlusse, kuid on vastupidiselt tegutsenud.

20. Hageja leiab, et maakohus pidi nõutavast summast 6590 eurot lahutama 3430 eurot, milles

kohus kaasas kostja selles ulatuses kaaskostjana tsiviilasjas nr 2-23-15547 ning võtma hagi

menetlusse hageja nõude 3160 euro osas.

21. Maakohus on meelevaldselt moonutanud hageja nõuete asjaolusid ja põhjendusi. Hageja

on oma 14.08.2024 hagi täpsustamise p.s 1.2 märkinud, et kandis ajavahemikul 07.10.2022

kuni 07.05.2023 kostja ja tema poja arvelduskontole kokku 1316 eurot selleks, et kostja

ostaks abiellu registreerimise tarbeks asjad (riided, notari tasu ja riigilõivu tasumiseks,

sõrmused, sõidukulud). Pooltel oli kokkulepe, et raha kulutab kostja üksnes abielu

registreerimisega seotud kulutuste tegemiseks, kuid kostja detsembris 2022.a, jaanuaris

2023.a ega ka 09.05.2023 planeeritud abielu registreerimistele ei ilmunud ega raha antud

otstarbeks ei kulutanud, vaid kulutas selle enda vajaduste rahuldamiseks (sh narkootikumide

soetamiseks). Kostja on saanud hagejalt käsundi kulutada 1316 eurot üksnes abielu

registreerimisega seoses. Pooltel oli kokkulepe, et raha kulutab kostja üksnes abielu

registreerimisega seoses ja juhul, kui kostja seda ei tee, siis raha tuleb tal tagastada. Pooltel oli

ka kokkulepe, et juhul kui kostja abielu registreerimisele ei ilmu ja/või see ei toimu kostja

süül ning raha antud sihtotstarbel ei kuluta, siis tuleb kostjal see hagejale tagastada. Kostja on

alusetut rikastumist tunnistanud 19.02.2024 vastuses hagile, sest nimetatud ajavahemikul ta ei

kavatsenudki hagejaga abielluda, kuna väidetavalt kõhkles. Seega on hagejal õigus raha tagasi

nõuda ning nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 alusetu rikastumise või § 1045 lg 1 p-de

4-8 alusel, mistõttu on kohus ebaõigesti leidnud, et hagejal ei ole õigust raha tagasi nõuda.

22. Samuti täpsustas hageja 14.08.2024, et ajavahemikul 09.05.2023 kandis hageja kostjale

arvelduskontole ja andis sulas üle rahalisi vahendeid kokku 2185 eurot oma tuttavate, sõprade

ja advokaadi abil. Eelnimetatud rahalised vahendid olid abielu registreerimise kulutusteks

(hageja riided, riigilõivu tasumine, sõidukulud, sõrmused) ja kostjale korteri/maja üürimiseks,

mis pidi saama ühiseks koduks. Võib öelda, et tegemist oli kinkimisega, kuid ka sellel juhul

on hageja kostjale öelnud, et juhul, kui kostja petab hagejat, siis hageja nõuab talt kõik

kulutused sisse, sest ta teeb kulutusi ühise pere loomise ja stabiilse elu eesmärgil, aga mitte

selleks, et mõned kuud hiljem jälle abielu lahutada. Enne hagi esitamist esitas hageja kostjale

nõude kõik rahalised vahendid tagastada, kuid kostja seda teinud pole. Seega on hagejal õigus

kingitu tagasi nõuda, kuna kostja on oma käitumisega näidanud hageja suhtes üles jämedat

tänamatust ja lugupidamatust.

23. Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine hõlmab juhtumeid, mil hagi nõue on

õiguslikult perspektiivitu. Esitatud nõude rahuldamine on õiguslikult võimalik, alused selleks

on sätestatud võlaõigusseaduses (eelkõige I osas ja II osa 22. peatükis). Seega puudus

maakohtul alus hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda.

Menetluse edasine käik

24. Kostja määruskaebusele ei vastanud. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja

edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse

esitaja esitas ringkonnakohtule 18.10.2024 ja 21.01.2025 määruskaebuse täiendused.

6

2-23-15640

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

25. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada määruskaebuse läbivaatamise ulatust.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 24.09.2024 esitatud määruskaebusele

täiendused 24.09.2024, 26.09.2024, 18.10.2024 ja 21.01.2025. Ringkonnakohus ei menetle

TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes hageja poolt 18.10.2024 ja 21.01.2025 esitatud

menetlusdokumente, kuna need on esitatud hilinenult, st peale määruskaebuse esitamiseks

määratud tähtaja möödumist. TsMS § 661 lg-st 1 tulenevalt on määruskaebuse esitamise

tähtaeg nii hagimenetluses kui hagita menetluse tehtud määruste puhul 15 päeva määruse

kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul ükski

õigusakt teisiti ei sätesta. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt sai hageja vaidlustatud määruse

kätte 24.09.2024. Järelikult möödus seaduses sätestatud 15-päevane kaebetähtaeg hageja

jaoks TsÜS 135 lg-st 1 ja TsMS § 661 lg-st 1 tulenevalt 09.10.2024. Kuna dokumendid on

esitatud elektrooniliselt, ei toimu nende tagastamist esitajale (RKTKm, 24.09.2014, 3-2-1-68-

14, p 19).

26. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le

3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud Pärnu

Maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning

hagiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule osas, milles maakohus

keeldus menetlusse võtmast R.M-i hagi N.O vastu varalise kahju 3501 euro ja viivise alates

hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni väljamõistmise nõudes, kuna ringkonnakohus ei saa

asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

27. Vaidlustatud määruse resolutsiooni punktist 3 nähtuvalt keeldus maakohus hageja poolt

kostja vastu esitatud varalise kahju nõude summas 6590 eurot ja viivise alates hagi esitamisest

kuni nõude täitmiseni väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest. Kuigi määruskaebuse

resolutsioonist nähtuvalt on hageja maakohtu määruse kogu eelnimetatud osas vaidlustanud,

saab ringkonnakohus määruskaebuse sisu arvestades aru nõnda, et hageja siiski ei vaidlusta

maakohtu määrust osas, milles kohus keeldus hageja nõuet summas 3089 eurot menetlusse

võtmast põhjusel, et see on kohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-23-15547. Kuna selles osas on

maakohtu keeldumine TsMS § 371 lg 1 p-le 5 tuginevalt ka õige, kontrollib ringkonnakohus

vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkust üksnes osas, milles kohus keeldus hageja

nõuete summas 3501 eurot (1316 + 2185) menetlusse võtmisest.

28. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt keeldus maakohus hageja nõude summas 1316 eurot

menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel ja nõude summas 2185 eurot menetlusse

võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

29. Riigikohtu pikaaegses praktikas on selgitatud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2

alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning

hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks

hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm, 08.03.2017, 3-2-

1-177-16 p 10; RKTKm, 11.12.2013, 3-2-1-139-13, p 14.). Rõhutatud on, et kui hagis esitatud

asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta,

et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada hageja nõue välja.

TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning

kohaldab õigust ise (RKTKm, 03.03.2014, 3-2-1-193-13, p 12).

7

2-23-15640

30. Hageja nõude summas 1316 eurot menetlusse võtmisest keeldumisel leidis maakohus PKS

§-le 8 tuginedes, et hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu. Kuigi iseenesest on õige see, et

täitmata jäänud abiellumislubadus kahju hüvitamise nõueteks alust ei anna ning sellest

kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised, on maakohtul tähele panemata jäänud asjaolu, et

see õigusnorm ei välista nõuete esitamist muudel alustel. Sellele faktile juhtis ringkonnakohus

maakohtu tähelepanu ka 23.04.2024 määruse p-s 11.4, märkides, et PKS §-s 8 sätestatule

vaatamata ei ole muudest õiguslikest alustest tulenevad nõuded selgelt välistatud.

Ringkonnakohus jääb endiselt kõigi oma varasemate seisukohtade juurde.

31. Täiendavalt osundab ringkonnakohus, et seda seisukohta toetab ka seadusandja. Nii

nähtub perekonnaseaduse seletuskirjast (347 SE), et kuigi eelnõu § 8 täpsustab suhteid isikute

vahel, kes on leppinud kokku või andnud lubaduse teineteisega abielu sõlmida (kihlus),

sätestades, et niisugused kokkulepped või lubadused ei ole sunni korras täidetavad ega anna

alust ka kahju hüvitamise nõueteks (ka nt abielu ootuses tehtud kulutuste osas), on võimalik

siiski kohaldada võlaõiguse (nt alusetu rikastumise) sätteid.

32. Hagiavalduse 04.06.2024 ja 21.06.2024 täpsustuse kohaselt sai kostja 1316 eurot hagejalt

käsundi alusel eesmärgiga kulutada see summa üksnes abielu registreerimisega seoses (s.o

notari tasu ja riigilõivu tasumiseks, sõidukuluks ning sõrmuste ja riiete ostmiseks), kuid

rikkus käsundit. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et kostjal võib olla hageja

suhtes tekkinud VÕS § 626 lg-s 1 sätestatud väljaandmiskohustus rahasumma osas, mille ta

käsundi täitmiseks sai, kuid mida selle täitmiseks ei kasutanud. Vaidlustatud määrusest ei

nähtu, et maakohus oleks hageja nõude õiguslikku perspektiivikust seoses käsunduslepingu

võimaliku rikkumisega kontrollinud.

33. Hageja nõuet summas 2185 eurot pidas maakohus õiguslikult perspektiivituks tuginedes

PKS § 16 lg-tele 2 ja 3 (määruses ekslikult märgitud § 6 lg 2 ja 3) ning VÕS § 4 lg 2 p-le 2,

lg-le 3 ja § 1028 lg 2 p-le 1, leides, et need kulutused olid tehtud perekonna ülalpidamiseks.

Ringkonnakohtule nähtub hageja 04.06.2024 ja 21.06.2024 täpsustustes esile toodud

asjaoludest siiski, et summa oli antud kinkena nii abielu registreerimise kui ka eluaseme

üürimise kulude tasumiseks, ning hageja on selle tagasi nõudmisel tuginenud väitele, et kostja

on tema suhtes üles näidanud jämedat tänamatust ja lugupidamatust. Kuigi maakohus on

vaidlustatud määruses õigesti möönnud, et kinke esemeks võib olla ka raha, on keeldumine ka

selle hageja nõude menetlemisest olnud ennatlik.

34. Nimelt nähtub tsiviilasja materjalidest, et kinkele on hageja esmakordselt tuginenud alles

04.06.2024 täpsustuses pärast maakohtu 15.05.2024 määruse saamist. Selles määruses selgitas

kohus (arvestades hageja 06.05.2024 vastuses toodud nõudeid), et selleks, et kohus saaks

otsustada, millisel õiguslikul alusel (kas käsundus- ja/või laenulepingu ja/või alusetu

rikastumise ja/või õigusvastaselt tekitatud kahju reguleerivate sätete alusel) on hageja nõuet

võimalik lahendada, tuleb hagejal esitada faktilise sündmuse kirjeldus iga raha üleandmise

kohta – milleks, miks, kas ja millal pidi tagasi maksma jne.

35. Hageja 04.06.2024 täpsustuses toodut arvestades ei ole seega välistatud, et hagejal võib

olla kingitud raha kostjalt väljanõudmise õigus VÕS § 268 lg 1 alusel alusetu rikastumise

sätete järgi. Samas on selle nõude eelduseks kinkelepingu täitmine ja sellest taganemine

mõnel VÕS § 267 punktides 1-3 ettenähtud alusel. Maakohtul tulnuks seega kontrollida

hageja nõude olemasolu ka eeltoodud alustel. Vajadusel tulnuks hagi veelkord käiguta jätta,

kuna sellest ei nähtu, kas hageja tugineb ka kinkelepingust taganemisele ja kui see nii on, siis

millised asjaolud seda näitavad ning kas hagejal võis taganemiseks olla alust (ehk milles

konkreetselt väidetav kostja jäme tänamatus hageja arvates seisnes).

8

2-23-15640

36. Võttes arvesse ringkonnakohtu eespool toodud seisukohti, ei saa seega selgelt väita, et

hagis esitatud asjaoludel ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik ning hagi ei saaks ühelgi

õiguslikul alusel rahuldada. Toodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus osas, milles kohus

hageja nõuete menetlusse võtmisest ennatlikult keeldus, tühistada ja saata hagiavaldus selles

osas samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi. Ringkonnakohus juhib

maakohtu tähelepanu, et kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata

otsustada hagi menetlusse võtmise üle, tuleb asjaolud välja selgitada asja sisulisel

läbivaatamisel (RKTKm, 13.02.2018, 2-17-8939, p 9).

37. Määruskaebuse esitaja on esitanud ka taotluse saata asi maakohtule tagasi menetlusse

võtmiseks teisele kohtukoosseisule. Ringkonnakohus selgitab, et õigusaktidest ei tulene

ringkonnakohtule pädevust korraldada maakohtu tööd ja määrata kohtukoosseise. Sellist

õigust ei tulene ka TsMS §-st 30. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ringkonnakohtu

ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohtu kohtunik oleks käitunud

menetluses erapoolikult. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad ka kohtutoimikus viited

kohtuniku erapoolikusele. Ainuüksi asjaolu, et maakohus ei ole teinud hageja jaoks sobivaid

lahendeid või menetluslikke otsustusi ei anna alust järeldada, et kohus oleks olnud erapoolik

või kallutatud. Seetõttu jääb määruskaebus selles osas rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

38. TsMS § 173 lg 3 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

39. Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 1 ja § 372 lg-st 5 ei saa määruskaebust esitada

ringkonnakohtu määrusele, millega maakohtu määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise

kohta tühistati.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/

9