1-11-7652/13 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.november 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 24.oktoober 2011.a. Kriminaalasja number 1-11-7652

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

H.F süüdistuses KarS § 181 p.1 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 21.septembrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.F Prokurör Maigi Simson Süüdistatav H.F (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Talvi Vaske RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 21.septembrist 2011.a. H.F-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja mõista H.F-ilt riigieelarve tuludesse 115

(ükssada viisteist) eurot ja 6 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele

SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr

221023778606 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748.

Selgitusse märkida lahendi number ja isiku nimi, kelle eest tasutakse ning nõude liik

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 21.septembri 2011.a. otsusega süüdi tunnistada H.F KarS § 118 p. 1 järgi ja mõista karistuseks 4 ( neli ) aastat 6 ( kuus ) kuud vangistust. Mõistetud karistuse vähendamisega ühe kolmandiku võrra, mõista põhikaristuseks 3 ( kolm ) aastat vangistust. Mõistetud karistuse algust arvestada tõkendi – vahistamine – kohaldamisest s.o. alates 15. jaanuarist 2011 a. Tõkend – vahistamine – kohtuotsuse jõustumisel tühistada.

Menetluskuludena mõisteti Mati H.F-ilt välja:

- sundraha 695.05 eurot riigieelarve tuludesse

- kaitsjatasu 431.46 eurot

- ekspertiisitasu 339 eurot.

- Solidaarselt Martin Andersoni ja V.A-ga kohtukuludena koopiate tegemise eest 33.15 eurot. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel V.A ja Martin Anderson, kelle suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

H.F mõisteti süüdi selles, et tema tema tungis 15.01.2011 kella 00:05 paiku

Harjumaal Harku vallas aadressil Aia 3-16 asuvas korteris kallale S K´ile, lüües

viimasele vähemalt viiel korral rusikate ja jalgadega näopiirkonda. Seejärel, peale peksmist, võttis H.F kööginoa ning lõi noaga S K´ile ühel korral vasakule poole rinnapiirkonda. Oma sellise käitumisega tekitas H.F kannatanule füüsilist valu

ning raske eluohtliku tervisekahjustuse. Vastavalt isiku kohtuarstlikule ekspertiisiaktile tuvastati S K´il rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool rindkerel koos IV roide

murruga, mistõttu kujunes kannatanul tüsistusena välja õhk-vedelikrind, mis on eluohtlik

tervisekahjustus. Samuti tuvastati S K´il ninaluu ja parema silmakoopa alumise seina

murd, haav parema kulmu piirkonnas ja nahaalused verevalumid mõlema silma ümbruses.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis palub süüdistatav kaaluda võimalust ümber kvalifitseerida tema tegevus KarS prg. 119 järgi kuna tema tegevuses puudus igasugune tahtlus põhjustada

kannatanule eluohtlikku kehavigastust. №ahoop oli sihitud põrandasse ja noaga löömise hetkel ei vaadanud ta sinna poole, kuhu lõi ning ei tea, kas kannatanu ise liikus

noahoobi alla või vääratas hoopis tema käsi ebakaine oleku tõttu. Tegemist on

õnnetusjuhtumiga. Apellant väidab, et olles järele mõelnud, saab ta aru, et tema probleem on alkoholi liigtarbimine, mille tulemusena ta kaotab enesekontrolli. On nõus alkoholi vastase ravi läbima ja vanemad on nõus ka seda ravi finantseerima. Taotleb ka karistuse kergendamist. Kui aga apellatsioonikohus ümberkvalifitseerimisega ei nõustu,

siis taotleb KarS prg. 118 p.1 järgi mõistetud karistuse kergendamist selliselt, et osa karistusest jääks tingimuslikult kohaldamata. Palub vähendada menetluskulusid kuna tal puudub isiklik sissetulek. Apellatsioonikohtu istungile kutsumist ei soovi.

Apellatsioonikohtu istungil toetas kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Karistusseadustik sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi (KarS § 2 lg 2). See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada

süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud tagajärjedelikti korral süüteokoosseisu

objektiivsest küljest (vt nt RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1). Seega - isiku suhtes

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel peavad tema käitumises olema esmalt, esimese sammuna, tuvastatud süüteokoosseisu objektiivsed asjaolud. Käesoleval juhul on see

nõue täidetud. Teise, sellele järgneva sammuna tuleb vältimatult aga lahendada

süüteokoosseisu subjektiivne külg ehk tahtliku tagajärjedelikti korral lahendada

küsimus, kas isik teo toimepanemise ajal minimaalselt pidas võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda (KarS § 16 lg 4).

Maakohus on inkrimineerinud H.F-ile kaudse tahtlusega KarS prg. 118 p. 1 järgi kvalifitseeruva eluohtliku kehavigastuse tekitamise kannatanule. Kohtukolleegium on

seisukohal, et tegemist on minimaalseima võimalusega, mida süüdistatavale süüks

panna tema objektiivse käitumise pinnalt. Vaieldamatult on leidnud tõendamist, et H.F peksis kannatanut enne seda, kui lõi noaga. Süüdistatav ei eita ka seda, et ta

võttis mingil hetkel noa ja torkas sellega. Arvestades süüdistatava käitumist enne noalööki e. agressiivset ja vägivaldset käitumist kannatanu suhtes, ei ole tõsiseltvõetav

tema väide, et noa võttis ta kannatanu peksmise käigus selleks, et kannatanut vaid

hirmutada. Maaslamavat ja purjus kannatanut pekstes on kannatanu juba piisavalt

hirmul ja vajadus teda noaga täiendavalt hirmutada puudub. Samuti pole süüdistatav

kordagi seletanud, miks oli kannatanut vaja peale peksmist veel täiendavalt noaga hirmutada. Ka iseloomustab süüdistatava tahtlust noaga siiski kannatanut rünnata tema

käitumine peale noalööki. Kannatanu ütlustega on leidnud tuvastamist, et süüdistatav jätkas tema vastu suunatud agressiivset käitumist ka peale noahoopi, ähvardades teda

üldse tappa. Ka Riigikohus on öelnud, et ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole

jäänud käitumisel võib olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on

samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja

süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse

ajal (Riigikohtu otsus 3-1-1-21-10). Maakohus on kaudse tahtluse omistamisel süüdistatavale arvestanud tema tervislikku seisundit ja nimelt seda, et oma psüühilise

arengu häirest ei andnud H.F endale adekvaatselt aru noaga toimepandava teo tagajärje saabumist, vaid möönas seda. Nimelt esineb H.F lapseeas alanud arenguhäire, mis avaldub temal tundeelu ja käitumishälvetes ning sotsiaalse adaptatsiooni raskustes. Maakohtu arvates piirasid H.F psüühilise arengu häired oluliselt kuriteo

toimepanemise ajal tema võimet aru saada süüksarvatud teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Samas näitab H.F-i käitumine,s.h. pärast noalööki tehtud ähvardused, et ta sai aru teo keelatusest ning arusaamisvõime

võis olla vaid piiratud võimaliku saabuva tagajärje saabumise osas. Kohtukolleegium

leiab, et kuigi maakohus ei ole oma otsuses viidanud KarS prg. –le 35, on sisuliselt arvestatud nimetatud sätte sisuga nagu selleks kohustavad Riigikohtu otsuses nr.3-1-1- 22-09 antud juhised. Nimelt on Riigikohus viidatud otsuses selgitanud, et

Ka on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava tervislikku seisundit ning see on maakohtu otsusest üheselt väljaloetav. H.F on varem kahel korral karistatud vägivallategude toimepanemise eest. Esimest korda kohaldati tema suhtes KarS prg. 74

sätteid ning mõisteti koheselt ärakandmisele lühiajaline vangistus. Peale kinnipidamiskohast vabanemist pani H.F katseajal toime uue samalaadse kuriteo,

mille eest kandis ära reaalse vangistuse. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvasttaud

kuritegu on toime pandud 4 päeva peale vabanemist. Kõik vägivallateod on H.F

pannud toime alkoholijoobes ja oma apellatsioonis on ta väljendanud ka arusaama

selles, et just alkoholi liigtarvitamine on tema probleem. Ka see on asjaolu, mis

väljendab tema arusaamist teo keelatusest. H.F-ile maakohtu poolt mõistetud karistus ületab sanktsiooni alammäära 6 kuu võrra. Sanktsiooni ülemmäär on 7 aastat ja 6 kuud pikem, kui H.F-ile mõistetud karistus. Ära tuleb peale 1/3 mahaarvamist

aga H.F ära kanda vangistus, mis on alla sanktsiooni alammäära. Arvestades

seda, et H.F on varem katseajal pannud toime tahtliku kuriteo, et vaidlusalune

kuritegu on toime pandud kohe peale vabanemist kinnipidamiskohast, puudub arvestatav alus tema suhtes KarS prg. 74 sätete kohaldamiseks.

Põhjendatud on ka menetluskulude väljamõistmine süüdistatavalt täies mahus.

Maakohtu otsus on kooskõlas seadusega ja KrMS § 180 lg-s 3 ettenähtud

menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ning neid aluseid ei näe ka ringkonnakohus. Niisuguse alusena

ei ole käsitletav apellandi paljasõnaline väide, et tal ei ole võimalik menetluskulusid

tasuda. Kohtukolleegium osundab, et süüdimõistetul on õigus esitada oma

elukohajärgsele maakohtule taotlus kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks vastavalt KrMS §-dele 423 ja 424.

Süüdistatava kaitsja adv. Talvi Vaske esitas taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks.

Kaitsja taotleb tasu väljamaksmist H.F-ile apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest 105 eurot ja 6 senti. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja

apellatsioonimenetluses süüdistatavale õigusabi osutamiseks 3 ajapunkti (o,5 tundi konsultatsioonile süüdistatavaga, 0,5 tundi ettevalmistamiseks ja 0,5 tundi kohtuistungil

osalemisele). Kuna tegemist on esimese astme isikuvastase kuriteoga,kuulub

kohaldamisele koefitsent 2 ja käibemaks on 19,18 eurot. Kohtukolleegium luges

esitatud taotluse põhjendatuks. Vastavalt KrMS prg. 185 lg-le 2 tuleb nimetatud menetluskulu kanda süüdistataval.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse H.F-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava