3-24-10/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E

e

s

t

i

V

a

b

a

r

n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20. märts 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-10

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes summas 3 500 eurot

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X, seaduslik esindaja C

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista vastustajalt

kaebaja X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

summas 1500 eurot.

2. Mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud summas 45 eurot.

3. Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu

tuleb menetluskulud ning välja mõistetud kahju

hüvitis kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ning

tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt

21.04.2025. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1

p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.01.2024 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes summas 3 500 eurot. Kaebuse kohaselt on kahju tekitatud kaebaja

isaga pikaajalistele kokkusaamistele 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022 ja 14.06.2022 ning

30.06.2022 perepäevale eelnenud kaebaja alasti läbiotsimistega (seejuures kahel korral alasti

kükitamise nõudmisega) Tallinna Vangla poolt.

Kaebaja on kaebusele lisanud Tallinna Vangla 11.12.2023 vastuse nr 2-2/23/18340-2 „Vastus

kahju hüvitamise taotlusele“, millega vangla jättis X taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks rahuldamata.

2. Kohus võttis kaebuse oma 08.01.2024 määrusega menetlusse. 16.12.2024 määrusega

määras kohus asja lahendamise viisik kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHT

3. Kaebaja palub rahuldada oma kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 3 500 eurot alltoodud põhjustel.

3.1. Kaebaja esindaja toob välja, et kaebaja külastas oma isa Tallinna Vanglas 09.12.2021,

03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 pikaajalistel kokkusaamistel ning 30.06.2022

perepäeval. Neile eelnenud läbiotsimisel kohaldati läbiotsimise meetodina alasti läbiotsimist,

mille käigus pidi kaebaja 05.04.2022 ja 30.06.2022 ka kükitama olles riidest lahti ja seljaga

valvuri poole.

Läbiotsimine tekitas kaebajale stressi ja hirmu ning Tallinna Vangla rikkus põhjendamatult

kaebaja enesemääramisõigust. Sellisel viisil läbiotsimine oli alandav.

Kaebaja leiab, et võttes arvesse rikkumise intensiivsust ja kaebaja vanust ja läbiotsimiste

arvu, siis on kohaseks mittevaralise kahju hüvitise summaks 3500 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja toob välja, et on 11.12.2023

vastuses nr 2-2/23/18340-2 (dtl 4-6) oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja jääb

eelnimetatud vastuses esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada

käesoleva kaebuse lahendamisel. Täiendavalt soovib vastustaja lisada ja tuua esile järgmist.

4.1. Külastajate läbiotsimine.

EIÕK art 8 lg-s 2 on sätestatud, et ametivõimud ei sekku art 8 lg-s 1 tagatud õiguse

kasutamisse muidu kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik

riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või

kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

Põhiseaduse § 26 riived on paratamatult olemas, alljärgnevalt toome esile õigusliku aluse

külastajate läbiotsimiseks, juhime tähelepanu ka asjaolule, et õigusloomes on jäetud

diskretsiooniõigus vanglale.

Vanglal tuleb Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 alusel tagada, et kinnipeetavate kätte ei

satuks keelatud ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. Vangla

üldise julgeoleku tagamine on vangla kohustus. VangS § 66 lõike 2 kohaselt vastutab

julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Vangla territooriumil pideva järelevalve

tagamisel ei saa teha järeleandmisi ka kokkusaamisele tulnud isikute kontrollimise osas. Ka

kinnipeetavaga vanglasse vahetult suhtlema tulnud isik peab paratamatult teatud piiranguid

taluma, st lubama enda läbiotsimist. Kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isiku ja tema

asjade läbiotsimise õigus on sätestatud VangS § 27 lg-s 1.

VangS § 68 lg 1 kohaselt vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad

temaga samast soost isikud. Sama § lg 3 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus

vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud ning nende asjad läbi otsida. Muu isik

otsitakse alati läbi, kui ta on tulnud kinnipeetavaga lühi või pikaajalisele kokkusaamisele

(VangS § 27, VSKE § 37 lg), samuti vanglasse sisenemisel ja sealt väljumisel (L. Madise jt.

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014 § 68 komm 2.3.).

Läbiotsimist teostab isikuga samast soost vanglateenistuse ametnik. Täiendavalt sätestab

justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lg 1, et

vanglateenistuse ametnikul on õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast

väljuv isik või vanglas viibiv isik.

Vastavalt vangla sisekorraeeskirjale (VSKE) § 37 lg-le 2 ja §-le 40 otsitakse pika- ja

lühiajalisele kokkusaamisele (VangS §-d 24-25) tulnud isik ja tema asjad alati läbi, muu

kokkusaaja (VangS § 26) läbiotsimine on vanglaametniku õigus, mitte kohustus. (L. Madise

jt. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014 § 27 komm 2).

Pikaajalise kokkusaamise taotluse saab esitada kinnipeetav, kokkusaamisele tulles kokkusaaja

allkirjaga kinnitab, et on tutvunud kokkusaamise korraga. Pikaajalisi kokkusaamisi puudutav

teave on ka toodud välja ka Vanglateenistuse kodulehel (sh kokkusaamisi reguleerivad

õigusaktid).

Kuigi läbiotsimine on vangla külastajatele ebamugavust tekitav ja koormav meede, on

igakordne läbiotsimine vangla julgeoleku tagamise seisukohalt vajalik, proportsionaalne ja

mõõdukas. Kuigi isikuid on võimalik läbi otsida ka mittetäielikult (st lahti riietumiseta), ei

kõrvalda see alati kahtlust, et isik on peitnud riiete alla selliseid esemeid, mida pelgalt riiete

kompamisega ei ole võimalik avastada. Läbiotsimine võib küll kujutada endast negatiivset

sekkumist isiku põhiõigustesse, kuid see on vajalik vangistuse eesmärkide saavutamiseks.

Keelatud ainete ja esemete eluosakonda ja kinnipeetavate kätte sattumise ohtu ei saa

alahinnata. Vangla igapäevases praktikas leitakse kambritest ja üldkasutatavatest ruumidest

vanglale ohtlikke esemeid. Kuna vangla on kohustatud vältima õigusrikkumiste

toimepanemist, olles seejuures vastutav rikkumiste tagajärgede eest, peab vanglale jääma

kaalutlusruum, milliseid õiguspäraseid meetmeid selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse.

Vanglas teostatakse pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isikule lahti riietumisega

läbiotsimine, sest see on ainuvõimalik meede keelatud esemete ja ainete avastamiseks.

Alternatiivseteks viisideks lahti riietumisele oleks ainult kompimine ja teenistuskoer, kuid

nende kasutamine ilma lahti riietumiseta ei saavuta sama tulemust, mis lahti riietumisega

läbiotsimine. Teenistuskoerad avastaksid üksnes neid aineid, mille avastamiseks on neid

treenitud. Üksnes vahetu visuaalse kontrolliga on võimalik leida kehale kleebitud esemeid või

aineid. Kompimisega ei ole võimalik avastada keelatud esemeid ja aineid, mis on peidetud

kehaõõnsustesse ega väikeseid esemeid, mis ei ole metallist või on vähese metallisisaldusega

ja jäävad teiste läbiotsimise vahenditega avastamata. Kehaskänner teostab aga vaid pindmise

läbivalgustuse ning ei tuvasta kehasse peidetud esemeid.

Vangla praktikas on korduvalt esinenud juhtumeid, kus kinnipeetavaga vanglasse

kokkusaamistele saabuvad isikud üritavad vanglasse toimetada keelatud esemeid/aineid.

Paraku proovitakse keelatud ainete ja esemete vanglasse toimetamiseks kasutada erinevaid

viise. Nende viiside hulka kuuluvad ka keelatud ainete sisse toimetamise katsed peidikuteks

ümber tehtud esemetes ja kehaõõnsustes. Kinnipeetava pikaajalised kokkusaamised toimuvad

pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, sh puuduvad kokkusaamise ruumides ka

kaamerad. Selline olukord annab hõlpsa võimaluse keelatud ainete ja esemete üleandmiseks,

kust need võivad omakorda jõuda hoolikalt peidetuna kinnipeetavate eluosakonda. Eeltoodust

tulenevalt pöörab vangla erilist tähelepanu ka pikaajalistele kokkusaamistele tulnud isikute

läbiotsimisele. Kuigi läbiotsimiste näol on tegemist vangla külastajatele ebamugavust

tekitava ning koormava meetmega, on läbiotsimiste igakordne teostamine vangla julgeoleku

tagamise seisukohalt vajalik. Ükski muu läbiotsimise viis ei võimalda kõrvaldada kahtlust, et

isiku riiete alla ei ole peidetud esemeid, mida pelgalt riiete kompamisega ei ole võimalik

avastada.

Läbiotsimine on toiming haldusmenetluse seaduse § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei kohaldu

haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, sh HMS §-st 56 tulenev haldusakti põhjendamise

kohustus. Toimingu tegemist ei tule ka otsustada eelneva haldusakti andmisega. Toimingul

puudub regulatiivsus. Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t

õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja

aeg on oluliselt erinevad haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Nii ei ole toimingu puhul

nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108)

või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses.

Külastaja läbiotsimise küsimust on käsitlenud ka kohtupraktika. Kohtupraktikas on leitud, et

isikute läbiotsimine lahti riietumisega on sobiv, vajalik ja mõõdukas meede vanglas keelatud

esemete ja ainete avastamiseks, kuna muud vahendid ei pruugi anda samaväärset tulemust.

Kohus on rõhutanud lahendis nr 3-15-566, et läbiotsimine kujutab endast rutiinset kontrolli,

mille jaoks ei ole vaja eraldi põhjendust. Ülekaalukas avalik huvi (korra ja julgeoleku

tagamine vanglas) prevaleerib isiku õiguste (isiku ja eraelu puutumatus) riive (TlnRnKo 3-

15-566, 21.04.2016, p 4, p 10).

4.2. Tallinna Vangla dokumendihaldussüsteemist nähtub, et 06.05.2022 vastuses nr 5-

18/22/8579-2 on käsitletud 05.04.2022 läbiotsimisega seonduvat, ametnike selgituste kohaselt

ei avaldanud läbiotsitav ega ka juures olnud lapsevanem rahulolematust läbiotsimise

protseduuri osas ei enne ega peale läbiotsimist. Alles läbiotsimisele järgneval päeval küsis G

olukorra kohta vanemvalvurilt, kes Xle asjaolusid ka selgitas ning lubas arutleda sel teemal

teiste ametnikega. Vangla üldpraktikas täieliku läbiotsimise korral võib ametnik paluda

läbiotsitaval kükitada, alaealiste läbiotsitavate puhul lähtudes alaealise arengust ja vanusest

või kahtluse korral.

18.07.2022 vastuses nr 5-18/22/13777-2 (lisa 2, dtl 30-33) on selgitatud 14.06.2022

läbiotsimisega seonduvalt, et ametnik O. R. selgitas, et on kaebaja esindaja poolt viidatud

kohtuotsusest teadlik, kuid kuna uusi korraldusi talle antud pole, siis tuleb alluda korraldusele

riidest lahti võtta või kokkusaamisele ei lubata. Vangla teavitas, et vanglal on kaebaja ema

viidatud kohtuotsusega seoses käsil läbiotsimise korra muutmine. 30.06.2022 perepäeva

läbiotsimisega seonduvalt ei leia kinnitust, et ametnik oleks andnud korralduse kaebajale

kükitada, kuid tõene on asjaolu, et teostati lahti riietamisega läbiotsimine. Ka Tallinna

Vanglale kaebaja esindaja pöördumisest ning kohtumenetluse seisukohast, mis on 30.06.2022

perepäevaga puutumuses (22.08.2022 nr 5-4/22/15499-2 (lisa 3, dtl 34-38), 22.07.2022

seisukoht HA nr 3-22-2616) nähtub, et toimus täielik läbiotsimine, kuid kükitamise korraldust

kaebajale ei antud.

Üldjuhul pikaajalisele kokkusaamisele tulija õigusrikkumise eest karistatud ei ole, kuid see ei

välista täielikult võimalust, et erinevate mõjutuste tõttu, isik hakkab/proovib vanglasse

keelatud esemeid ja aineid toimetama. Kokkusaaja näol on tegemist kinnipeetavale lähedase

isikuga, kes kinnipeetava tegevusest mõjutatuna võib keelatuid esemeid/aineid vanglasse

tuua.

Üldise praktika kohaselt selgitatakse kokkusaajale enne lahti riietumisega läbiotsimist täpset

läbiotsimise protsessi. Täielik läbiotsimine toimub eraldatud ruumis, kus on tagatud

külastajate privaatsus. Läbiotsimise teostab samast soost ametnik. Ametnik võib paluda

läbiotsitaval kükitada visuaalseks kontrolliks. Läbiotsimisel riietutakse üla- ja alakeha eraldi

— riided eemaldatakse ülakehalt ning pannakse selga tagasi ja seejärel alakehalt ning

pannakse tagasi. Kokkusaaja ulatab eemaldatud riided ja esemed läbiotsija kätte kontrolliks.

Toiming on privaatne ja lühiajaline, maksimaalselt 1,5 minutit. Läbiotsimisel väldib ametnik

läbiotsitavaga füüsilist kontakti. Pärast kontrolli tegemist väljub ametnik koheselt

läbiotsimise kabiinist ning külastaja riietab end privaatselt. Alaealiste puhul, kui alaealine

avaldab soovi korraldatakse läbiotsimine vanemast eraldatult ehk lapsevanem seisab

riietuskabiini kardina taga vahetus läheduses. Reeglina laste läbiotsimisel riietab lapsevanem

lapse lahti ning annab riideeseme kontrolliks ametnikule üle.

Tallinna Vangla esitab kohtule eraldi dokumendis (lisa 4, dtl 25-26) eeltoodud põhjendused

koos täiendava infoga, mida ei saa kaebajale avaldada, kuna tegemist on avaliku teabe

seaduse § 35 lg 1 p 9 mõistes asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega.

4.3. Kinnipeetavate pikaajalised kokkusaamised toimuvad vangla territooriumil pideva

järelevalveta privaatsetes ruumides, sh puuduvad kokkusaamise ruumides ka kaamerad, mis

loob kokkusaajale soodsa võimaluse keelatud ainete/esemete üleandmiseks. Seega on

pikaajalise kokkusaamise kaudu esemete vanglasse toimetamine üheks reaalseimaks

vanglasse esemete sattumise viisiks.

Vangla on kokkusaajate suhtes läbiotsimise vajalikkust kaalunud. Kaalutlust ei ole teostatud

küll konkreetse isiku põhiselt ega tehta igakordselt läbiotsimist teostava ametniku poolt, kuid

selline kaalutlus on tehtud vangla läbiotsimise praktika kujundamisel. Sellise kaalumise

tulemusel on nt otsustatud, et lühiajalisele klaasiga eraldamisega kokkusaamisele tulles

kokkusaajale täielikku läbiotsimist ei teostata, kuna seal on riskid väiksemad. Kuna aga

pikaajalise kokkusaamise korral on tõenäosus vangla territooriumile keelatud aine/eseme

sattumiseks suur ja ühegi muu meetme, kui lahti riietumisega läbiotsimine, kasutamine ei

võimalda sama efektiivselt ohtlike ainete ja esemete sattumist territooriumile välistada, siis

on ainuvõimalikuks viisiks viia kokkusaamisele tulnud isikute suhtes läbi lahti riietumisega

kontroll. Ainult kokkusaajate sellisel viisil läbiotsimise korral on võimalik vältida pikaajalise

kokkusaamise kaudu vanglasse julgeolekut ning vanglas viibivate isikute turvalisust

ohustavate ohtlike esemete ja ainete sattumine.

Olukorras, mil kinnipeetav ja kokkusaaja on huvitatud keelatud esemete/ainete vangla

territooriumile jõudmisest, ei ole sisuliselt mingit võimalust, et teave nende vanglasse

toimetamise plaanist vanglani jõuab. Kuna vangla võimalus saada asjakohast teavet keelatud

esemete/ainete vanglasse toimetamise kavatsuse kohta on piiratud, ei saa vangla kindlaks teha

ka isikuid, kelle pikaajalise kokkusaamise raames seda planeeritakse. Seega puudub vanglal

eelinfo selle kohta, kes kokkusaajatest ja millal keelatud esemed/ained vanglasse plaanib

toimetada. Lisame, et keelatud esemeid või aineid ei pruugi kinnipeetavad lasta proovida

vanglasse tuua üksnes enda tarbeks, vaid ka teistele kinnipeetavatele. Keelatud

esemete/ainete kinni peetavateni jõudmise tagajärjed võivad olla rängad ja nt narkootikumide

puhul ka lausa pöördumatud. Seega läbiotsimine on oluline osa preventiivsest tegevusest ja

sellega kaasnev võimalik ebamugavus ei kaalu üle julgeolekuohu ennetamise vajadust.

Ülekaalukas avalik huvi (korra ja julgeoleku tagamine vanglas) prevaleerib isiku õiguste

(isiku ja eraelu puutumatus) riive üle läbiotsimise läbiviimisel. Kaebuse esitajad ei ole

esitanud tõendeid, millest nähtuks, et nende õigust isiku ja eraelu puutumatusele sooviti

riivata rohkem, kui see oleks olnud õigustatud. Vangla toimingud ei olnud õigusvastased.

Ainult kinni peetava isiku läbiotsimine ei taga seda, et külastaja midagi sisse ei too – on ka

juhtumeid, kus pikaajalisel kokkusaamisele viibinud kinnipeetav ei vii külastaja toodud eset

endaga pärast pikaajalist kokkusaamist kambrisse kaasa, vaid eseme korjab prügikastist üles

majandustöid tegev kinnipeetav, kes seejärel esemega kokkulepitult toimetab ja selle

osakonda viib. Eeltoodud teguviis on tingitud asjaolust, et kinnipeetavatele on teada, et

kinnipeetav otsitakse pärast kokkusaamist läbi ja risk vahele jääda on suur. Sel viisil

osakondadest leitud esemeid ei ole võimalik ka kokku viia, kes külastajatest konkreetselt selle

eseme tõi.

4.4. Tallinna Vangla selgitab, et vanglal reeglina puudub enne isiku läbiotsimist teave selle

kohta, kas isikul on keelatud esemed või vastupidiselt neid ei ole. Eesti Vabariigi põhiseaduse

§ 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Sellest tulenevalt on riigil õigus koguda salaja isiku kohta andmeid üksnes

siis, kui seadus seda otsesõnu lubab. Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 annab vanglale

õiguse teostada jälitustoiminguid vaid järgmistel alustel: 1) vajadus koguda teavet kuriteo

ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil; 2) tagaotsitavaks

kuulutamise määruse täitmine; 3) vajadus koguda teavet konfiskeerimismenetluses vastavalt

käesoleva seadustiku 161. peatükis sätestatule; 4) vajadus koguda kriminaalmenetluses teavet

kuriteo kohta. Karistusseadustiku § 325, mis sätestab süüteona aine ja eseme ebaseadusliku

üleandmise kinnipidamiskohas, loeb sellise tegevuse väärteoks ning seega ei ole vanglal

mingit võimalust eelinfo kogumiseks jälitustoiminguid teostada. Seega olukorras, mil

kinnipeetav ja kokkusaaja on huvitatud keelatud esemete/ainete vangla territooriumile

jõudmisest, ei ole sisuliselt mingit võimalust, et teave nende vanglasse toimetamise plaanist

vanglani jõuab.

Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna ametnikud teevad küll vanglas õigusrikkumiste

ennetamiseks ja avastamiseks erinevaid toiminguid (jälgivad operatiivolukorda, koguvad

informatsiooni, analüüsivad tegevusi keelatud esemete/ainete avastamiseks, kuritegude ja

õigusrikkumiste ennetamiseks ning avastamiseks jms), kuid kuna teabe väljaselgitamise

võimalused on piiratud, ei ole see piisav välistamaks keelatud esemete ja ainete vanglasse

toimetamist. Arvestades, et asjast huvitatud pooled, s.o keelatud esemeid/aineid saavad

kinnipeetavad ja neid transportivad kokkusaajad ilmselgelt info jagamisest huvitatud ei ole,

on ainukeseks võimaluseks, kuidas teave keelatud esemete/ ainete vanglasse toimetamise

kavatsusest vanglaametnikeni jõuab see, et mõni kaaskinnipeetav sellest teavitab. Asjaolu, et

kinnipeetavad üldjuhul ei ole huvitatud vanglaametnikega kaaskinnipeetavaid

kompromiteeriva teabe jagamisest, vähendab seda võimalust märkimisväärselt. Samuti

paiknevad paljud Tallinna Vangla kinnipeetavad kambris üksinda, mistõttu on arvukalt

kinnipeetavaid, kelle tegevuse, plaanide ja kavatsuste kohta keegi ametnikele infot anda ei

saa.

4.5. Riigikohtu kohtupraktika analüüsist perioodil 01.06.2018–31.05.2021 selgub, et näiteks

kehalise väärkohtlemise (KarS §121) oli suurim väljamõistetud hüvitis 2 000 eurot (kolmes

asjas) ja kõige väiksem 50 eurot (kahes asjas). Keskmine hüvitis oli 588 eurot ja mediaan 500

eurot. Sellised hüvitise määrad mõisteti välja asjades, kus isikud oli kannatanud valu ning

tegemist oli reaalse füüsilise kahjuga. 29.04.2021 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega mõisteti

välja 1100 eurot kaebaja kasuks, kes viibis arestimajades kokku ligi 7 kuud inimväärikust

alandavates tingimustes. Eeltoodud rikkumise intensiivsus ja ajaline kestvus oli pikem, kui

lühiajaline läbiotsimine.

RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt

õigusrikkumise raskusega ning hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja

hinnanguline otsus, mille tegemisel on kohtul lai kaalutlusruum (nt Riigikohtu 07.11.2017

otsus nr 3-15-3215, p 9; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). RVastS §-s 13, mis

reguleerib vastutuse piiramist, on lõikes 1 sätestatud, mida tuleb kohtul arvestada hüvitise

suuruse määramisel. RVastS § 13 lg 1 p 5 järgi tuleb arvestada ka p-des 1-4 nimetamata

asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane, ja p 2 järgi

objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. Kuigi hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama

valu ja kannatusi, võib siiski nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Kaebaja ei

ole esitanud ühtegi väidetud kannatusi toetavat tõendit.

RVastS § 7 lg-le 1, isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-

des 3 (haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue), 4 (toimingu lõpetamise nõue) ja 6 (haldusakti

või toimingu sooritamise nõue) sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p 12 tõlgenduse

kohaselt: "Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse

korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku

võimu kandja tegevuse." Sellest tõlgendusest tulenevalt peab kannatanu õigeaegselt

vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu.

Kaebaja ja kaebaja esindaja on jätkuvalt kasutanud Tallinna Vanglas pikaajaliste

kokkusaamiste võimalust. 31.03.2021 võeti menetlusse haldusasi nr 3-21-161, mis puudutas

läbiotsimiste õigusvastasuse tuvastamist ning 22.12.2021 võeti menetlusse haldusasi nr 3-21-

2616, mille sisuks oli mittevaralise hüvitise nõue läbiotsimiste osas. Käesolevalt ei saa olla

eluliselt usutav, et kaebaja jätkas pikaajalistel kokkusaamistel käimist, kus väidetavalt ta

igakord koges stressi ja hirmu tekitavat läbiotsimist. Kaebaja esindajal oli võimalik

samaaegselt pöörduda halduskohtu poole esialgse õiguskaitse taotlusega. Hetkel ei saa selle

põhjuseks pidada kaebaja esindajate teadmatust.

Riigikohtu halduskolleegium on RVastS § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks

mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt

RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse

alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK otsus asjas nr

3-3-1-10-14). RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

4.6. Eestile ei ole omane pretsedendiõigus ning seetõttu ei muutu Tallinna Vangla toimingud

automaatselt õigusvastaseks. Kohtuasjas nr 3-21-2414 on halduskohus asunud seisukohale, et

külastajate läbiotsimine on õiguspärane ja jättis hüvitise nõude rahuldamata. Käesoleval juhul

tuleb siiski lähtuda konkreetse vaidluse faktilistest asjaoludest. Tallinna Vangla on muutnud

2022. aastal seonduvalt kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-161 külastajate

läbiotsimispraktikat.

Kaebaja ei ole tõendanud, et läbiotsimised oleksid põhjustanud ebameeldivusi, mida saaks

käsitada inimväärikuse alandamisena. Vangla mõistab, et täielik läbiotsimine võib olla

mõneti häiriv või äärmisel juhul ebamugavust tekitav, kuid tegemist on siiski paratamatusega,

mis kaasneb vangistuses viibiva kinnipeetava külastamisega. Kaebaja kokkusaamiste tihedust

arvestades võib järeldada, et vangla toimingud ei ole külastajale liigselt koormavaks

osutunud. Puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et kaebaja õigust isiku- ja eraelu

puutumatusele riivati rohkem, kui see õigustatud oleks olnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus märgib esmalt, et käesoleva kaebuse esemeks olev kahjunõue hõlmab kaebaja alasti

läbiotsimisi Tallinna Vanglas 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 enne

pikaajalisi kokkusaamisi ning 30.06.2022 perepäeval. Pooled ei vaidle seejuures sellel üle, et

kõigil viiel korral kohaldati läbiotsimise meetodina alasti läbiotsimist. Kaebaja oli

läbiotsimiste ajal alaealine (x. xxxxxxx).

Lisaks on kaebaja välja toonud, et pidi 05.04.2022 ja 30.06.2022 läbiotsimistel ka alasti

kükitama valvuri eest seljaga tema poole.

Selles osas on vangla esitanud vastuväite ning märkinud, et kükitamise korralduse andmine

30.06.2022 ei ole leidnud kinnitust. Selle tõendamiseks on vastustaja esitanud kaebaja

esindaja poolt Tallinna Vanglale esitatud selgitustaotluse ja selle vastuse (dtl 34-38). Kohus

leiab, et vangla poolt esitatud dokumendid ei tõenda seda, et kaebajal ei tulnud kükitada,

kuivõrd esitatud selgitustaotlus puudutab kaebaja seaduslikku esindajat ennast (tema alasti

läbiotsimist) mitte aga kaebaja alasti läbiotsimist. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tõendanud,

et vastavat korraldust ei antud ning kaebaja väiteid võib pidada antud olukorras eluliselt

usutavaks.

6. Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes

rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega

ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS § 7 lg 1). Seega on avalik-õiguslikus suhtes

tekkinud kahju hüvitamise nõude eeldused kokkuvõtlikult järgmised: 1) avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus; 2) tekkinud on kahju; 3) õigusvastase tegevuse ja kahju vahel on

põhjuslik seos; 4) muude õiguskaitsevahendite ammendatus.

Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Mittevaraline kahju

hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust

(RVastS § 9 lg 2). Käesoleval juhul taotleb kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist seoses vanglas täieliku lahtiriietumisega läbiotsimisega enne

pikaajalisi kohtumisi ja perepäeval kaebaja isaga.

7. Õigusvastase teona heidab kaebaja vastustajale ette seda, et tema suhtes teostati vanglas

tema isaga pikaajalise kohtumisele eelnevalt lahtiriietumisega läbiotsimine. Kahjunõue

hõlmab juhtumeid 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 enne pikaajalisi

kokkusaamisi ning 30.06.2022 perepäeval. Kohus leiab, et vastustaja tegevus kaebaja alasti

läbiotsimisel oli õigusvastane (vt ka Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsus nr 3-21-161 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus nr 3-21-2616 ja 01.11.2024 otsus 3-23-51).

Vastustaja tegevus oli kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimisel õigusvastane kokkuvõtvalt

järgmistel põhjustel.

7.1. VangS § 27 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavaga

kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Läbiotsimise viib läbi külastajaga

samast soost vanglateenistuse ametnik. Vanglateenistuse ametnikul on õigus vanglasse

saabuvad ja vanglast väljuvad isikud ning nende asjad läbi otsida. Läbiotsimist teostab isikuga

samast soost vanglateenistuse ametnik (VangS § 68 lg 3).

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 37 lg 2

vaidlusaluste läbiotsimiste ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt otsitakse kinnipeetav ja

kokkusaaja enne ja pärast kokkusaamist läbi. VSkE § 40 kohaselt rakendub nimetatud

põhimõte ka pikaajalisele kokkusaamisele. Hetkel kehtiva (jõustus 21.06.2024) VSkE § 37 lg

2 on täpsustatud ja selle kohaselt enne ja pärast kokkusaamist otsitakse kinnipeetav läbi.

Kokkusaaja otsitakse läbi enne kokkusaamist ja põhjendatud vajaduse korral pärast

kokkusaamist.

Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (Määrus nr 44) § 31

lg 1 esimene lause sätestas nii vaidlusaluste toimingute tegemiste ajal kehtinud redaktsioonis

kui ka käesoleval ajal, et vanglateenistuse ametnikul on õigus koos asjadega läbi otsida

vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Läbiotsimise tõhustamiseks

võib kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid

tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera (Määrus nr 44 § 31 lg 5).

Eelviidatud sätetest nähtub, et vanglateenistuse ametnikul ei ole küll kaalutlusruumi

otsustamisel, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv või sealt lahkuv isik läbi otsida, kuid

tal on õigus otsustada, millisel viisil läbiotsimine läbi viiakse. Selles osas on vastustajal

igakordselt kaalumisruum. Seda seisukohta on väljendanud ka Tallinna Ringkonnakohus

haldusasjades nr 3-21-161 ja 3-23-51. Samuti on käesolevaks ajaks viidud määrusesse sisse

muudatus, mis jõustus 25.11.2022 ning määruse nr 44 § 31 lg 31 kohaselt peab

vanglateenistuse ametnik selle paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isiku, keda on õigus läbi

otsida, otsima läbi viisil, mis välistab isiku sisenemise vanglasse keelatud esemete ja ainetega.

Läbiotsimist peab tegema viisil, mis austab isiku inimväärikust ja meetme valikul peab

lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Seega vastupidiselt vastustaja poolt avaldatud

seisukohtadele tuleb vanglal iga kord lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest kaaluda,

millisel viisil on vajalik isiku läbi otsimine. Vaidlusalustel juhtudel vangla seda kohustust ei

täitnud nähtuvalt ta enda antud selgitustest.

7.2. Vaidlust ei ole, et kaebajal tuli läbiotsimistel iga kord lahti riietuda. Kaebaja märkis veel,

et 05.04.2022 ja 30.06.2022 läbiotsimistel tuli tal ka alasti kükitada valvuri ees. Selles osas

esitas vangla 30.06.20233 läbiotsimise osas vastuväite, kuid nagu kohus juba ülal märkis, siis

ei ole kohtule esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et vastavat käsku ei antud.

Kohtule ei nähtu vastustaja põhjendustest, et igakordselt oleks toimunud kaalumine, kas

lahtiriietumisega läbiotsimine on tingimata vajalik või on läbiotsimist võimalik teostada

kaebajat vähem riivavate meetmetega, arvestades kaebaja isikut, kokkusaamisele saabuva

kinnipeetava isikut, kaebaja ja kinnipeetava võimalikke varasemaid juhtumeid seoses keelatud

esemete vanglasse toimetamisega ja nende avastamisega jmt. Lisaks ei arvestanud vastustaja

ka kaebaja suhtes tehtud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-161, kus juba 24.08.2021

otsusega rahuldati kaebus ja tunnistati Tallinna Vangla tegevus 04.08.2020 ja 10.09.2020

pikaajalisele kokkusaamisele eelnevalt kaebaja alasti läbiotsimisel õigusvastaseks.

Olukorras, kus vastustaja tugineb iga kokkusaamise osas asjaolule, et muud

läbiotsimismeetodid peale lahtiriietumisega läbiotsimise ei ole piisavalt tõhusad, ei ole kohus

veendunud, et vanglaametnik on kokkusaamisele eelnevalt üleüldse erinevaid kaalutlusi

hinnanud läbiotsimise meetodite valiku, vajaduse ja tõhususe osas. Vastupidi - vangla

kinnitab ka ise oma vastuses selgesõnaliselt, et kaalutlust ei ole teostatud konkreetse isiku

põhiselt ega tehtud igakordselt läbiotsimist teostava ametniku poolt, kuid selline kaalutlus on

tehtud vangla läbiotsimise üldise praktika kujundamisel. Vangla on selgitanud, et sellise

kaalumise tulemusel on nt otsustatud, et lühiajalisele klaasiga eraldamisega kokkusaamisele

tulles kokkusaajale täielikku läbiotsimist ei teostata, kuna seal on riskid väiksemad. Kuna aga

pikaajalise kokkusaamise korral on tõenäosus vangla territooriumile keelatud aine/eseme

sattumiseks suur ja ühegi muu meetme, kui lahti riietumisega läbiotsimine, kasutamine ei

võimalda sama efektiivselt ohtlike ainete ja esemete sattumist territooriumile välistada, siis on

ainuvõimalikuks viisiks viia kokkusaamisele tulnud isikute suhtes läbi lahti riietumisega

kontroll.

Kohtu hinnangul tuleb läbiotsimismeetodi valikul arvestada, kas konkreetse kinnipeetava

juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud ning kuidas need esemed on kinnipeetavani

jõudnud, kas kokkusaajate (külastajate) juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud või kas

on alust arvata, et nad võiks tahta keelatud esemeid kinnipeetavale toimetada, kas muud

läbiotsimisvahendid koosmõjus võiksid olla piisavad, avastamaks keelatud esemeid. Lisaks

tulnuks arvestada kokkusaaja vanust (käesoleval juhul on kaebaja puhul tegemist alaealise

lapsega, kes oli kokkusaamiste perioodi ajal 9-aastane).

Vastustaja on selgitanud, et keeruline on saada infot selle kohta, kas vanglasse kavatsetakse

keelatud esemeid toimetada ning kuidas seda tehakse. Kohus nõustub mh haldusasjas nr 3-21-

161 toodud järeldusega, et vähemalt alaealise kokkusaaja lahtiriietumisega läbiotsimine peaks

olema ultima ratio meede, mida rakendada üksnes väga erandlikel juhtudel põhjendatud

kahtluse korral, arvestades ulatuslikku riivet alaealise enesemääramisõigusele. Seega ei saa

niivõrd erandliku meetme kohaldamist õigustada üksnes üldiste vangla

julgeolekukorralduslike argumentidega. Ka lahtiriietumisega läbiotsimisel ei ole võimalik

sajaprotsendiliselt välistada keelatud esemete toimetamist vanglasse (nt kehaõõnsustes).

Seega ei ole tõsiselt võetav vastustaja väide, et vaid lahtiriietumisega läbiotsimine on

vahendiks, et hoida ära keelatud esemete sattumine vanglasse. Kohus möönab, et see kindlasti

vähendab olulisel määral keelatud esemete sattumist vanglasse, kuid kindlasti ei välista seda.

7.3. Kohus leiab, et läbiotsimise viisi üle otsustamisel on lisaks muudele asjaoludele üheks

asjaoluks, mida tuleks arvestada, ka isiku vanus. Alaealise kokkusaaja jaoks on vangla

keskkond juba iseenesest võõras ning hirmutav. Kui alaealine kokkusaaja peab lisaks sellel

võõra isiku juuresolekul lahti riietuma, on see sündmus kindlasti vähemalt teatud negatiivse

mõjuga inimese psüühikale. Samuti on vangla tõdenud, et tulenevalt kohtupraktika juhistest

(seoses otsuse nr 3-21-161 jõustumisega) muudetakse alates 2022. aasta augustist alla 17-

aastaste külastajate osas läbiotsimise praktikat: nende puhul ei teosta vangla enam täielikku

läbiotsimist (v.a põhjendatud kahtluse korral). Kohus märgib, et vanglal oli ka varasemalt

võimalik kaebaja läbiotsimise korral arvestada tema vanuselist eripära. Tõhusat läbiotsimist

saab teostada (alaealiste puhul) ka ilma lahtiriietumiseta. Kohtule ei nähtu vangla

seisukohtadest ka viidet, et esineks märgatav tendents kasutada alaealisi külastajaid keelatud

esemete toimetamiseks vanglasse.

7.4. Määruse nr 44 § 31 lg 5 sätestab erinevad vahendid, mida läbiotsimise tõhustamiseks on

võimalik kasutada: metallidetektor, riideid ja keha pealispinda läbivalgustav seade ning muud

tehnilised vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoer. Vangla on 24.02.2024

esitatud vastuse lisas selgitanud erinevate läbiotsimisvahendite võimekust ning tõhusust.

Kohus on seisukohal, et tulenevalt viidatud selgitustes ning teistes vangla seisukohtades

toodud asjaoludest, ei ole ükski läbiotsimise viis või vahend piisav, et sajaprotsendilise

kindlusega tuvastada külastajal keelatud esemete puudumine.

Seetõttu tuleb viisi valikul hinnata asjaolusid koosmõjus muude teguritega, sh kui tõenäoline

on, et alaealine kaebaja, kellelt ei ole korduvate (lahtiriietumisega) läbiotsimiste käigus

keelatud esemeid leitud ja kelle osas keelatud esemete vanglasse toimetamise soovi osas

igasugused viited puuduvad, hakkab keelatud esemeid kokkusaamisele saabudes enda keha

küljes peitma.

Seejuures on vastustajal alati võimalik rakendada alaealist külastajat vähem riivavaid viise (nt

kompamine koos teenistuskoera kasutamisega, metallidetektor, kehaskänner jmt) ning alles

siis, kui selle käigus tekib põhjendatud kahtlus, et külastajal võib olla keelatud esemeid

peidetud, mida muud vahendid ei suuda tuvastada, teostada ultima ratio vahendina

lahtiriietumisega läbiotsimine.

Vangla selgitas, et igal juhul on suur oht keelatud esemete peitmiseks ning nende

toimetamiseks vanglasse, sõltumata külastaja isikust. Seega ei nähtu, et vastustaja üleüldse

rakendaks läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigust, sest leiab, et igal juhul on põhjendatud

lahtiriietumisega läbiotsimine ning et muud vahendid ei ole sama tõhusad.

Kohus leiab et vangla allutas kaebaja tema põhiõigusi intensiivselt piiravale

kontrollimeetmele üksnes põhjusel, et seda tehti kõigi pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate

isikutega. Valik alasti läbiotsimiseks peab aga põhinema konkreetse külastajaga seotud

ohuhinnangul. See saab põhineda näiteks külalise varasemal käitumisel, vanglale eelnevalt

teadaoleval infol ja/või vanglas külastuse eel või selle ajal ilmnenud asjaoludel (näiteks isiku

käitumisel vastates küsimustele keelatud esemete olemasolust jne). On tõsi, et külastajaga

seotud ohu kohta on vanglal keerulisem teavet koguda ja prognoosotsust teha kui hinnata

kinnipeetavatega seotud riske, kelle kohta vanglal on rohkem teavet ja kogemusi. Samas

kohustavad VangS § 24 lg 11 ja § 25 lg 11 hindama kokkusaamise loa andmisel riske, sh nt

kokkusaaja mainet. Sama teave võib olla muu hulgas aluseks valiku tegemisel eesootava

läbiotsimise viisi ja üksikasjade kohta. Vanglateenistuse ametnik saab küsitleda

kokkusaamisele tulijat, selgitada, et alasti läbiotsimine on üks võimalus, jälgida isiku

käitumist, vastuseid, kehakeelt ja oma kogemuse pinnalt hinnata riski, et kokkusaajal võib olla

kehale või selle õõnsustesse peidetud keelatud esemeid või aineid.

7.5. Nii vangla, kui kinnipeetav teavad, et kinnipeetav tuleb enne ja pärast kokkusaamist läbi

otsida (Määrus nr 44 § 32 punkt 2). See aitab vähendada ohtu, et kokkusaamise käigus võiks

kinnipeetavale toimetatud keelatud esemed jõuda vangla eluosakonda. Kohus märgib, et

vanglal on võimalik soovi korral ka kohtumise ruumid ja ka prügikastid pärast kohtumist läbi

otsida, et vältida vastustaja poolt kirjeldatud võimalusi keelatuid esemeid sinna jätta ja

vähendades vastavalt ohtu nende jõudmiseks kinnipeetavateni.

7.6. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei kaalunud kaebaja suhtes 09.12.2021,

03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 ja 30.06.2022 lahtiriietumisega läbiotsimise teostamisel

muude, vähem riivavate läbiotsimismeetmete kasutamise võimalikkust, vajalikkust ja

tõhusust.

Kaebaja igakordne lahtiriietumisega läbiotsimine oli ebaproportsionaalne ning põhjendamatu,

seda eriti arvestades, et tegemist oli alaealisega ning tema õiguste riivamisega. Seega tegutses

vastustaja 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 ja 30.06.2022 õigusvastaselt.

Alaealise lahtiriietumisega läbiotsimine saab olla erandlik viis, mida kasutada põhjendatud

juhtudel, kui sellisele vajadusele esinevad konkreetsed viited.

8. Mittevaralise kahju tekkimist seoses õigusvastase toiminguga saab eeldada: võõras

keskkonnas võõra isiku juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult isiku

enesemääramisõigus ja eneseväärikust. Riive intensiivsust suurendab asjaolu, et kaebaja näol

on tegemist alaealisega, kelle puhul saab eeldada, et tema privaatsfääri sekkumine on üldjuhul

märgatavalt traumeerivam kui täiskasvanu puhul. Lisaks tuleb arvestada keskkonda, kus

läbiotsimine teostatakse. Hoolimata pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate külastajate jaoks

teatud tingimuste loomisest, ei saa mööda asjaolust, et vangla keskkond mõjub paratamatult

väljastpoolt vanglat tulnutele rusuvalt. Alaealise jaoks võib juba üksnes vanglas oleva

lähedase külastamine olla vaimselt keeruline ning tugevat ebamugavust või isegi alaväärsust

tekitav. Seega saab eeldada, et (lahtiriietumisega) läbiotsimisega kaasnev täiendav riive

alaealise privaatsfäärile on olulise mõjuga ning potentsiaalselt hingelisi läbielamisi põhjustav.

9. Kui vastustaja ei oleks igakordselt teostanud kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist, ei oleks

kaebajale suure tõenäosusega (sellises ulatuses) kahju tekkinud. Käesoleval juhul on kohus

seisukohal, et vangla ei teostanud nõuetekohast kaalumist läbiotsimismeetmete valikul ning ei

põhjendanud veenvalt alasti läbiotsimise teostamise vajalikkust. Juhul kui vastustaja oleks

kaalunud muude, vähemriivavate vahendite kasutamist, ei oleks muude vahendite kasutamisel

kaebajale suure tõenäosusega sellist õiguste riivet kaasnenud ning mittevaralist kahju

tekkinud. Kohus märgib siinkohal ära, et arvestades selles küsimuses kujunevat

kohtupraktikat tuleks vanglal tõsiselt kaaluda tänapäevaste seadmete soetamise nõude

esitamist valitsusele, sest viimased võimaldavad külastajatel ebaseaduslike ainete ja esemete

avastamist ka neid täielikult lahti riietamata.

10. Kohus nõustub sellega, et kaebajal (või tema lapsevanemal) on õigus keelduda

läbiotsimisest või sekkuda sellesse. Samas kaasneb sellega vanglaametniku õigus keelduda

külastaja vangla territooriumile lubamisest. Seega, kuigi vastustaja ametnikud ei sundinud

kaebajat läbiotsimisprotseduuri läbima (sh lahti riietuma), tähendanuks keeldumine sellest

ülimalt suure tõenäosusega pikaajalisele kokkusaamisele mitte lubamist. Alternatiivsed

suhtlemisvõimalused (lühiajaline kokkusaamine, suhtlus kirja või telefoni teel) ei asenda

pikaajalist kokkusaamist laste ja tema vanglas viibiva vanema vahel. Seetõttu ei saa vastustaja

siinkohal kaebajale ette heita, et ta oleks võinud alasti läbiotsimisest keelduda ning seega

kahju tekkimist vältida.

11. Kohtule nähtub, et kaebaja on seejuures varasemalt esitanud ka kohtule kaebuse tuvastada

vangla tegevuse õigusvastasus. Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsusega nr 3-21-161

rahuldati kaebus ja tunnistati Tallinna Vangla tegevus 04.08.2020 ja 10.09.2020 pikaajalisele

kokkusaamisele eelnevalt kaebaja alasti läbiotsimisel õigusvastaseks (vastav otsus jõustus

Tallinna Ringkonnakohtu otsusega). Sellele vaatamata jätkas vastustaja ka järgmistel

pikaajalistel kokkusaamistel sama praktikat. Lisaks esitas kaebaja seaduslik esindaja peale

vastava kohtuotsuse tegemist vanglale ka päringu, miks endiselt jätkatakse alaealise lapse

täielikku alasti läbiotsimisega, millele vangla vastas 18.07.2022 (vt dtl 30-33), et kehtiva

vangla töökorralduse kohaselt teostatakse enne pikaajalisele kokkusaamisele lubamist

kokkusaajatele läbiotsimine, muuhulgas lahtiriietumisega. Teie viidatud kohtuotsusel nr-ga

3-21-161 ei ole õigust muutvat mõju, mistõttu on eelnevalt kirjeldatud alused läbiotsimise

teostamiseks kehtivad ning vangla järgib kehtivat õigust. Samas viitas vangla, et vastav kord

on muutmisel. Seega on kaebaja seaduslik esindaja kasutanud kaebaja nimel kahjunõude

esitamisele eelnevalt ka muid õiguskaitsevahendeid kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks.

Samuti nähtub kohtule asja materjalidest, et ka muud riigivastutuse seaduse §-des 3–6

sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud ja seda

eelkõige arvesse võttes, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist

standardprotseduuriga.

Vastustaja viide, et kaebajal oleks tulnud taotleda kohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist,

kuid kaebaja seda ei teinud, ei tähenda antud juhul seda, et kaebajal oleks olnud kasutamata

esmased õiguskaitsevahendid ning see tooks kaasa nõuda rahuldamata jätmise. Kohtule jääb

ka arusaamatuks, kuidas kujutab vastustaja ette edukat ja koheselt rakendatavat esialgse

õiguskaitse kohaldamist isiku suhtes, kes on juba tulnud kokkusaamisele vanglasse ja keda

hakatakse seal läbi otsima.

Kohus märgib, et eelnevalt esitatud õiguskaitse taotlus ei oleks kohtu hinnangul arvestades

võimalust siis ilma ohuta võimalikke ebaseaduslikke esemeid kohtumisele kaasa võtta,

mistõttu ei ole selline meede ilmselt rakendatav.

Kohtule nähtub, et isik on piisavalt üritanud enne kahju hüvitamise nõude esitamist oma

õigusi kohaste õiguskaitsevahenditega kaitsta, kuid need ei ole andnud tulemust.

12. Kaebaja taotleb kahjuhüvitist summas 3500 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud

kahjuhüvitise summa üle paisutatud arvestades kohtumiste arvu viis korda. Kohus leiab, et

põhjendatud on mittevaraline kahju summas 1500 eurot arvestades kaebaja

enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsust (alasti läbiotsimine sh koos kükkidega kahel

korral), kaebaja alaealisust ning lahti riietumisega läbiotsimiste episoodide arvu (kokku 5).

Kohtu hinnangul toetab kahjuhüvitise suuruse põhjendatust läbiotsimisega seonduv

mittevaralise kahjuhüvitise kohta käiv kohtupraktika (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

19.05.2023 otsus nr 3-21-2616, kus õigusvastaselt viiel korral teostatud alasti läbiotsimise

tulemusena mõistis kohus alaealisele kaebajale hüvitiseks 3500 eurot või Tallinna

Ringkonnakohtu 01.11.2024 lahend nr 3-23-51, kus väikelapse emale mõisteti kahju

hüvitisena 1000 eurot seoses alasti läbiotsimistega kuuel korral ning Tallinna Halduskohtu

otsus nr 3-23-2441 (jõustamata), kus hüvitise suuruseks alaealise puhul mõistis kohus välja

1000 eurot seoses alasti läbiotsimisega kolmel korral).

13. Menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 105 eurot (riigilõiv).

Kaebaja taotlus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 3500 eurot.

Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500 eurot.

1500 euro suurusel kahju hüvitamise nõudelt oleks tulnud kaebajal maksta riigilõivu summas

45 eurot (vt HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 3). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 45 eurot.

Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud ning välja mõistetud

kahju hüvitis kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemisest arvates.

14. Kooskõlas HKMS § 175 lg-ga 3 asendada otsuses kaebaja ning tema seadusliku esindaja

nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik