2-24-2161/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kohtujurist

Andrea Lega

Andrei Polovnjov

Määruse tegemise aeg ja koht

20.03.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-2161

Tsiviilasi

Tonybet OÜ avaldus P.T vastu kohtuotsuse

tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: Tonybet OÜ (registrikood: 12103082;

Pärnu mnt 31-53, 10119 Tallinn);

Avaldaja lepingulised esindajad: vandeadvokaadid

Martti Peetsalu ja Mari Anne Rohtla ning

vandeadvokaadi abi Helena Kuuse (e-post: XXX);

Puudutatud isik: P.T (sünniaeg: XXX; XXX)

Puudutatud isiku lepingiline esindaja: vandeadvokaat

Martin Männik (e-post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lahendada avaldus kirjalikus menetluses.

2. Jätta rahuldamata Tonybet OÜ taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

3. Rahuldada Tonybet OÜ avaldus.

4. Keelduda Austria Vabariigi kohtuotsuste Berzirksgericht Villach 21.09.2023

kohtulahend nr 16C199/23d-18.1 ja Berzirksgericht Villach 30.05.2023

kohtlahend nr 16C199/23d-12 tunnustamisest ja täitmisest Eesti Vabariigis.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud P.T kanda.

6. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord ning tähtaeg

Kohtumääruse peale võivad menetlusosalised esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD, AVALDAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2-24-2161

1. Avalduse kohaselt alustas kohtutäitur E.V puudutatud isiku täitmisavalduse alusel

12.01.2024 täiteasja nr XXX täitemenetluse. Täitemenetluse algatamise aluseks on

järgmised Austria Vabariigi kohtulahendid:



Berzirksgericht Villach 21.09.2023 välisriigi kohtulahend nr 16C199/23d-18.1;



Berzirksgericht Villach 30.05.2023 välisriigi kohtlahend nr 16C199/23d-12.

2. Austria kohtuotsused on avaldajale kätte toimetatud ning täitmisele pööratavaks

kuulutatud 09.11.2023. Viidatud kohtuotsuste aluseks on puudutatud isiku esitatud

hagiavaldused avaldaja vastu, milles puudutatud isik on tuginenud mh sellele, et kuivõrd

avaldajal puudub Austrias hasartmängu teenuse osutamiseks vajalik tegevusluba, on tema

kui tarbija ja avaldaja vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingud tühised, mistõttu on

puudutatud isikul rahaline nõue avaldaja vastu tühiste tehingute alusel tagasitäitmise näol.

3. Avaldaja vaidlustab Austria kohtuotsuste täitmise nende vastuolu tõttu Euroopa Liidu

aluspõhimõtetega (Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL) artikkel 56) ja Eesti avaliku

korra põhimõtetega (EL määruse nr 1215/2012 artikkel 45 lg 1 p a ja artikkel 46).

4. Avaldaja märkis kokkuvõtlikult järgmist:



Austria kohtu otsused ja nende täitmine riivavad põhjendamatult ELTL artiklis 56

sätestatud kaupade ja teenuste osutamise (ja tarbimise) vabadust. Austria

kohtuotsustega on tunnistatud tühiseks Eestis hasartmängu tegevus- ja

korraldusluba omava äriühingu ja teises liikmesriigis asuva kliendi vahelised

lepingud, andes sellega aluse Austrias Eesti hasartmängukorraldaja poolt

pakutavate hasartmängude mängimisel makstud panused tagasi nõuda.



Austria kohtuotsuste tunnustamine Eestis viiks õigusvastase olukorrani, mis lubab

tunnustada Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevat kohtulahendit, millest saaks

lubamatu pretsedent ka teiste sarnaste lahendite tunnustamiseks.



Austria kohtud on, viidates Austria hasartmängumonopolile, tühistanud avaldaja ja

puudutatud isiku vahelise teenuse osutamise lepingu, mis reguleerib liikmesriigi

kodanike võimalust avaldaja poolt osutatavaid teenuseid EL piires tarbida.

Vastavat küsimust ei ole Austria kohtu otsustega adekvaatsel viisil kaalutud,

samuti ei ole Austria kohtuotsustega hinnatud võimalikku tagajärge asjakohase

liikmesriigi praktikale.



Eesti õigusaktid ei keela Eestis tegevusluba omavatel hasartmängukorraldajatel

tegutseda teises liikmesriigis.



Avaldaja poolt hasartmängude korraldamine ei allunud Austria õigusele. Avaldaja

poolt pakutavad hasartmänguteenused on oma olemuselt interneti vahendusel

pakutavad teenused, mis on kättesaadavad piiriüleselt. Avaldaja teenuse

tüüptingimuste kohaselt kohaldati tüüptingimustele Eesti õigust. Vastav info on

mängijatele kuvatud nii saksa kui inglise keeles. Sellest hoolimata lähtus Austria

kohus Austria õigusest, mis keelab hasartmängude korraldamise ettevõtetel, kes ei

kuulu Austria hasartmängumonopoli.

KOHTUMÄÄRUS



Austria hasartmängumonopol ei võimalda avaldajal Austrias teenuseid osutada ega

avaldaja poolt pakutavaid teenuseid ka praegusel juhul tarbida, sest puuduvad

asjakohased menetlusreeglid vastava(te) luba(de) taotlemiseks. Austria valitsus ise

hasartmängusid ei korralda, kuid annab piiratud arvu kontsessioone erinevate

hasartmängude korraldamiseks. Ettevõtjatele, kes sellisesse kontsessioonisüsteemi

ei kuulu, ei ole võimalik Austrias taotleda hasartmängude korraldamiseks

vajalikku luba. Sellisel moel piirab Austria seadusandlus Euroopa Liidus asutatud

ja tegutsevate hasartmängukorraldajate tegutsemist liikmesriigis ning selliste

ettevõtete teenuste kättesaadavust Euroopa Liidu liikmesriigis (Austrias).



Austria hasartmängu korraldamise õigusnormid ei tohiks piirata

ebaproportsionaalselt teenuste vaba kättesaadavuse põhimõtet. Austria

hasartmängumonopol viitab tugevalt ebaproportsionaalsetele piirangutele, kuivõrd

hasartmängude korraldamine on riigivõimu ainupädevuses ning hasartmängude

korraldamisega kaasnevad tulud kuuluvad riigile. Teenuse vaba kättesaadavuse

põhimõtet silmas pidades oleks võimalik hasartmängude piiranguid rakendada ka

ettevõtjaid ja tarbijaid vähem koormavate meetmetega. Kehtivate tegevuslubadega

piiriüleste hasartmängukorraldajate tõrjumine, kes oma asukohariigis on läbinud

vastava kontrolli tagamaks tarbijatele õiglase kaitse, on käsitletav

ebaproportsionaalse piiranguna.



Austria hasartmängu korraldamise regulatsioon ei kaitse rahva tervist (ELTL

artikkel 62 ja 52). Austria karm poliitika seoses hasartmängudega on pigem seotud

riigitulude maksimeerimisega. Kui hasartmängu korraldamise piirangud oleksid

ajendatud rahvatervise huvidest, oleks mistahes hasartmängu korraldamine terve

Austria territooriumil piiratud. Seevastu on hasartmängude korraldamine kehtiva

regulatsiooni kohaselt riigivõimu ainumonopol, mis viitab tugevalt, et teenuse

osutamise vabaduse piirangud on seotud riigieelarve tulude maksimeerimisega,

mitte rahvatervise kaitsega. Riigitulude maksimeerimine ei ole piisav õigustus

teenuse osutamise vabaduse piirangute seadmiseks.



Austria hasartmängumonopoli seaduslikkust seab kahtluse alla ka eelotsuse

küsimise taotlus kohtuasjas C-440/23. Eelotsusetaotluses küsitakse Euroopa

Kohtult, kas tulenevalt ELTL artiklist 56 on Saksamaa tarbijate ja hasartmänge

korraldavate ettevõtete, kellel on oma päritoluriigis vastav tegevusluba

hasartmängude korraldamiseks, vahel sõlmitud lepingud on tühised.



Austria kohtuotsuse sundtäitmine kahjustaks ebamõistlikult PS §-s 31 sätestatud

põhiseaduslikku ettevõtlusvabadust.



Õiguste kuritarvitamise keeldu rikkuv kohtuotsus on vastuolus avaliku korraga.

Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme

ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt Euroopa Kohtu otsus

13.3.2014, SICES jt, C-155/13, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

Avaldaja on seisukohal, et käesoleval juhul viib õiguste kuritarvitamise keelu

2-24-2161

rikkumiseni asjaolu, et Austria kohtuotsuse aluseks olev puudutatud isiku kaotatud

panuste nõue põhineb alusetul rikastumisel, mis ei saa olla põhjendatud piirang

avaldaja teenuste osutamise vabaduse suhtes, kuivõrd avaldajal on Eestis olemas

kehtiv hasartmänguteenuse osutamise luba ning selliselt on kaotatud panuste

tagastamise nõude esitamine õigust kuritarvitav. Avaldajal ei ole võimalik

tulenevalt Austria hasartmängumonopolist taotleda Austrias täiendavat luba. Isegi,

kui avaldajal oleks võimalik Austrias taotleda täiendavat luba, ei annaks see

tarbijale täiendavat kaitset või eelist. Objektiivselt on Austria kohtuotsuse täitmise

formaalsed eeldused täidetud, kuid arvestades avaliku korra kaitse tagamise

eesmärki, viib kohtuotsuse tunnustamine puudutatud isiku õiguste

kuritarvitamiseni, sest puudutatud isiku subjektiivne eesmärk kohtuotsuse täitmisel

on saada põhjendamatuid soodustusi pahatahtliku nõude rahuldamisel.



Vastuolu ELTL art-ga 56 ja õiguste kuritarvitamise keeluga kinnitab ka

pooleliolev eelotsuse taotlus Euroopa Kohtule kohtuasjas C-440/23, kus küsitakse

Euroopa Kohtult, kas tulenevalt ELTL artiklist 56 on Saksamaa tarbijate ja

hasartmänge korraldavate ettevõtete, kellel on oma päritoluriigis vastav

tegevusluba hasartmängude korraldamiseks (Malta), vahel sõlmitud lepingud

tühised, olukorras kus Saksamaal teenuse osutamiseks vastavat luba ei omata.

Samas ei ole Euroopa Kohtu lõpplahendi ootamine käesoleva vaidluse

lahendamise perspektiivist mõistlik arvestades mh ka seda, et kaasuste asjaolud on

erinevad.



Ka teiste liikmesriikide kohtud Austria kohtuotsuste täitmisest keeldunud.

27.02.2025 tegi Malta kohus kahes hiljutises, käesoleva menetlusega sarnases,

menetluses TSG Interactive Gaming Europe Ltd vs. Gerhard Posch ning European

Lotto and Betting Ltd vs. Philipp Wahl otsuse Austria kohtuotsuste täitmisest

keeldumiseks. Viidatud Malta kohtuotsustes on Malta kohus tuginenud mh

Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Gambelli, et Euroopa Liidu õigusest irduvad

siseriiklikud erandid ja kitsendused peavad olema proportsionaalsed ja vajalikud.

Malta kohus ei pidanud Austria hasartmängumonopoli ja sellest tulenevaid

piiranguid proportsionaalseteks. Samuti tugines Malta kohus Euroopa Kohtu

otsusele liidetud kohtuasjades Placanica, mis hindas küll omaaegset Itaalia

hasartmängude tegevusloastamise süsteemi, kuid mille käigus Euroopa Kohus

kinnitas, et Itaalia hasartmängude korraldamise reeglid olid vastuolus EL

aluspõhimõtetega. Ka avaldaja olukord on sisult sarnane Malta kohtuotsustes ja

nendes viidatud Euroopa Kohtu otsustele. Austrias kehtestatud

hasartmängumonopol on viinud olukorrani, kus, avaldajale teadaolevalt, on

kontsessiooni seadmise tulemusena Austrias vaid kaks hasartmänguteenuse

pakkujat - Österreichische Lotterien GmbH (hasartmängude pakkumine veebis ja

mängukohas) ning Casinos Austria AG. Hasartmängumonopoli, sh kontsessiooni

alusel töötamise, reeglid ei võimalda avaldajal Austrias tegevusluba taotleda

hoolimata sellest, et avaldajale on väljastatud tegevusload teistes Euroopa Liidu

liikmesriikides, kus avaldaja tegutseb.



Austria iganenud ja Euroopa Liidu standarditele allajäävat hasartmängumonopoli

on hiljuti kritiseerinud ka Euroopa Hasartmängu Assotsiatsioon (European

Gaming & Betting Association; EGBA), mis oma sellekohases pressiteates

rõhutas, et Austria hasartmängumonopoli reform tuleks läbi viia kiiremas korras.

KOHTUMÄÄRUS

5. Avaldaja palub: keelduda Austria Vabariigi kohtuotsuste Berzirksgericht Villach

21.09.2023 kohtulahend nr 16C199/23d-18.1 ja Berzirksgericht Villach 30.05.2023

kohtlahend nr 16C199/23d-12 tunnustamisest ja täitmisest Eesti Vabariigis.

6. Avaldaja taotleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtul on võimalik küsida Euroopa

Kohtult tõlgendust ELTL artikli 56 kohta, selgitamaks teenuste vaba liikumise ja

vabaduse põhimõtet ning toetamaks Eesti õiguses omaks võetud põhimõtet, mis erinevalt

Austria seadusandlusest, lubab teatud majandustegevusalal (hasartmängude

opereerimine), tegutseda ka erasfääris tegutsevatel ettevõtjatel, olles läbinud asjakohase

loamenetluse ning Eesti seadusandlus välisriigis tegutsemist ei keela.

7. Seoses puudutatud isiku seisukohtadega märgib avaldaja järgmist. Euroopa Kohus ei anna

otsuse C-920/19 punktis 53 üldist tunnustust Austria hasartmängumonopolile, nagu väidab

avaldaja. Vastupidi – kõnealuse otsuse punktist 53 tuleneb, et Euroopa Kohus tõlgendab

ELTL artiklit 56, kohtule esitatud küsimuste valguses, selliselt, et sellega ei ole vastuolus

hasartmänguturu kahekordne korraldus üksnes seetõttu, et monopoliettevõtja

reklaamitavade eesmärk on loteriide ja kasiinode puhul soodustada aktiivset osalemist

mängudes.

8. Euroopa Kohus on selgitanud, et hasartmänguturu korralduse kaheosaline süsteem on

lubatav ainult siis, kui see teenib objektiivseid eesmärke ning on objektiivne. Euroopa

Kohus on korduvalt nentinud, et hasartmängude osutamise reguleerimine on suures

ulatuses liikmesriikide enda pädevuses, kuid sellised regulatsioonid peavad vastama

Euroopa Liidu aluspõhimõtetele (vt nt Euroopa Kohtu otsuse C-3/17, punktid 20-24).

Euroopa Kohus on enda 28. veebruari 2018. aasta lahendis kohtuasjas C-3/17 2

analüüsinud Ungari kaheosalist hasartmängusüsteemi ning selgitanud, et väljakujunenud

kohtupraktikast tuleneb, et kontsessioonide ja lubade kord hasartmängude korraldamiseks

peab põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja eelnevalt teada olevatel

kriteeriumidel, nii et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõiguse teostamine oleks piiritletud

ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Unibet

International, C-49/16, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika) (vt Euroopa Kohtu otsuse

C-3/17, p 38). Iga piirang, mis takistab ettevõtja sisenemist hasartmänguturule peab olema

proportsionaalne, mistõttu leidis Euroopa Kohus, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii,

et sellega on vastuolus niisugune riigisisene norm mis ei ole taotletud eesmärkide

saavutamiseks hädavajalik eeltingimus ja nende eesmärkide saavutamiseks on olemas

muid vähem piiravaid meetmeid (vt Euroopa Kohtu otsuse C-3/17, p 44). Austria

hasartmängumonopoli kooskõla ELTL artikliga 56 ei ole sellest perspektiivist hinnatud.

9. Austria riik ei ole kunagi esitanud empiirilisi tõendeid või hinnanguid selle kohta, et riigis

kehtestatud hasartmängumonopol on põhjendatud seoses hasartmängusõltuvuse või

kuritegevusega liikmesriigis (puuduvad sellekohased kontrollitavad andmed),

hasartmängumonopoli ülesehitus kehtival kujul ei ole läbinud Euroopa Liidu kohtute

tasemel kohtulikku kontrolli.

PUUDUTATUD ISIKU SEISUKOHT

2-24-2161

10. Puudutatud isik märgib, et Brüssel I määruse artikkel 52 sätestab sõnaselgelt, et ühes

liikmesriigis tehtud kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis

sisulisele läbivaatamisele. Seetõttu ei saa Eesti kohtus tõusetuda küsimust sellest, kas

Austria kohtu lahend oli või ei olnud õiguspärane.

11. Euroopa Kohus on selgitanud 28. märtsi 2000. aasta lahendi asjas nr c-7/981 punktides

36-37 järgnevat: „Tuleb märkida, et konventsiooni artikkel 29 ja artikli 34 kolmas lõik,

mis ei luba kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, keelavad kohtuotsuse tunnustamise

või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohtunikul keelduda kõnealuse otsuse

tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas

selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, erineb sellest, mida tunnustamise või täitmisele

pööramise taotluse saanud riigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse

lahendanud. Samuti ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse

saanud riigi kohus kontrollida, kas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, on täpselt

hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Konventsiooni artikli 27 punktis 1 osutatud

avaliku korra tingimusele tuginemine on lubatud üksnes juhul, kui teises osalisriigis

tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult tunnustamise

või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet.

Et pidada kinni välismaiste otsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema

kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras

ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse

rikkumises.“

12. Kõik Austria kohtud, sh Austria Ülemkohus, on leidnud, et Austria hasartmängumonopol

on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, vt näiteks Austria Ülemkohtu 22. juuni 2021. aasta

otsust asjas nr 1Ob229/20p. Euroopa Kohus on kinnitanud 18. mai 2021. aasta

kohtulahendi kohtuasjas C-920/193 punktis 53 seoses Austria hasartmängumonopoliga, et

ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et see ei välista hasartmänguturu kahekordset

korraldussüsteemi.

13. Seega ei ole võimalik käesoleva vaidluse lahendamisel jõuda järelduseni, et vaidlustatud

täitedokumendid riivaks mõnda Eesti Vabariigi ülioluliseks peetavat õigusnormi või

rikuks Eesti Vabariigi õiguskorras tunnustatud põhiõigust Brüssel I määruse artikli 45 (1)

(a) mõttes.

14. Puudutatud isik leiab, et eeltoodud põhjusi arvestades ei ole vajadust taotleda Euroopa

Kohtult eelotsust Avaldaja toodud küsimustes. Avaldaja poolt tõestatutud küsimustele

praegusel juhul võimalik vastata Brüssel I määruse teksti (acte clair) ja senise ulatusliku

kohtupraktika (acte éclairé) põhjal (vt analoogia korras Riigikohtu 15. jaanuari 2024.

aasta kohtuotsuse haldusasjas nr 3-21-150 punkti 34).

15. Puudutud isik leiab jätkuvalt, et Eesti kohus küll saab käesolevas asjas küsida Euroopa

Kohtult tõlgendust, kuid taotlus eelotsuse küsimiseks peab puudutama EL-i õiguse

tõlgendamist või kehtivust ning Euroopa Kohus võib teha otsuse üksnes juhul, kui ELi

õigus on põhikohtuasjas kohaldatav. Eesti kohus saab käesolevas asjas kohaldada vaid

Brüssel I määrust ning eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule saavad seega seonduda vaid

Brüssel I määruse kohaldamisega, mitte kohtuasja sisuga, milles jõustunud lahendi

täitmist puudutatud isik soovib Eestis, muuhulgas ei saa Eesti kohus küsida (Austria kohtu

asemel, kes ei küsinud), kuidas lahendatud põhikohtuasjas tulnuks „tegelikult“ tõlgendada

ELTL artiklit 56.

KOHTUMÄÄRUS

16. Euroopa Kohus on selgitanud 21. märtsi 2024. aasta kohtuasjas C-90/225 punktis 58, et

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liidu õigusnormi tõlgendus võtta selle sätte selgelt

ja täpselt sõnastuselt kogu soovitavat toimet. Seega ei saa Euroopa Kohus juhul, kui liidu

õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest tõlgendusest

kõrvale kalduda. Viidatud kohtuasja punktis 60 selgitati, et vastavalt määruse nr

1215/2012 põhjenduses 3 ette nähtud tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste

otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttele on selle määruse artikli 36 lõikes 1

sätestatud, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides

ühegi erimenetluseta. Nagu nähtub määruse põhjendusest 4, on selle määruse eesmärk

tagada, et liikmesriigis tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks

kiire ja lihtne.

17. Austria kohus on ammendavalt lahendanud puudutatud isiku varalise nõude avaldaja vastu

ning Eesti kohtud ei saa teha takistusi Austria kohtu lahendi kiireks ja lihtsaks täitmiseks.

Varalise nõude rahuldamist Austria kohtu poolt ei saa ühelgi juhul pidada Eesti

õiguskorras tunnustatud põhiõiguse selgeks rikkumiseks.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

18. Kohus lahendab käesoleva avalduse hagita menetluse sätete kohaselt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 62. peatüki sätete alusel (Tallinna

Ringkonnakohtu 08.10.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-12966, punkt 8.2), samuti EL

määruse nr 1215/2012 artikkel 45 lg 1 p a ja artikkel 46 alusel.

TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt,

arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohus ei ole hagita menetluses

seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnangutega

asjaoludele (TsMS § 477 lg 5).

TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit

pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise

kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus

lahendab asja kirjalikus menetluses.

19. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega

ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avaldus tuleb rahuldada.

20. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määruse (EL) nr 1215/2012 (edaspidi

Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus) art 39 sätestab, et liikmesriigis tehtud kohtuotsus,

mis on selles liikmesriigis täidetav, on täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks

nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine.

Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 46 kohaselt keeldutakse kohtuotsuse täitmisest

selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alusel.

Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a sätestab, et kohtuotsuse

2-24-2161

tunnustamisest keeldutakse huvitatud poole taotlusel, kui tunnustamine on selgelt

vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).

Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 52 tulenevalt ei kuulu ühes liikmesriigis tehtud

kohtuotsus ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele.

21. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-633/22 tehtud 04.10.2024 otsuse p-des 29-31

märkinud järgmist: „Määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtuotsuste tunnustamise ja

täitmise kord põhineb määruse põhjenduste 16 ja 17 kohaselt vastastikusel usaldusel

õigusemõistmisse Euroopa Liidus. Selline usaldus nõuab, et ühes liikmesriigis tehtud

kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka seda, et

kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis täidetavaks tunnistamise kord on tulemuslik ja

kiire. Määruse põhjenduse 17 kohaselt peab selline menetlus seisnema üksnes nende

dokumentide formaalses kontrollis, mida on taotluse saanud liikmesriigis täidetavaks

tunnistamiseks vaja, kusjuures täidetavaks tunnistatakse peaaegu automaatselt (vt selle

kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Aktiva Finants, C-433/18, EU:C:2019:1074,

punkt 23).

Nõnda tunnustatakse määruse nr 44/2001 artikli 33 lõike 1 kohaselt ühes liikmesriigis

tehtud kohtuotsust teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata ning

sama määruse artikli 38 lõike 1 kohaselt täidetakse seda teises liikmesriigis, kui see on

mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks tunnistatud.

Määruse põhjendustest 16–18 tuleneb, et määruses kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise

suhtes ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemi eesmärk on luua sobiv tasakaal kahe

aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vastastikune usaldus õigusemõistmisse liidus, mis

õigustab seda, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid tunnustatakse ja tunnistatakse

teises liikmesriigis täidetavaks põhimõtteliselt automaatselt, ja teiselt poolt kaitseõiguste

austamine, mis tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse

raames apellatsioonkaebus täidetavaks tunnistamise vastu, kui tema arvates on olemas

mõni põhjus täitmata jätmiseks (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C-420/07,

EU:C:2009:271, punkt 73, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Lebek, C-70/15,

EU:C:2016:524, punkt 36).

Viimasega seoses on määruse nr 44/2001 artikli 45 lõikes 1 kohtuotsuse täidetavaks

tunnistamisest keeldumise või selle tühistamise võimalus piiratud selle määruse artiklites

34 ja 35 sätestatud põhjustega.“

Kohus möönab, et eelviidatud kohtuotsus käsitleb Euroopa nõukogu 22. detsembri 2000.

aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades, kuid viidatud määruse regulatsioon ja üldised põhimõtted on Brüssel I

(uuesti sõnastatud) määruse regulatsiooniga asjakohases ulatuses analoogsed.

22. Pooled ei vaidle, et kohtutäitur E.V on puudutatud isiku täitmisavalduse alusel 12.01.2024

algatanud täitemenetluse täiteasjas nr XXX. Täitemenetluse algatamise aluseks on

järgmised Austria Vabariigi kohtulahendid:



Berzirksgericht Villach 21.09.2023 välisriigi kohtulahend nr 16C199/23d-18.1;



Berzirksgericht Villach 30.05.2023 välisriigi kohtlahend nr 16C199/23d-12.

KOHTUMÄÄRUS

Täitmisel on puudutatud isiku rahaline nõue avaldaja vastu. Pooled ei vaidle, et viidatud

kohtuotsuste aluseks on puudutatud isiku esitatud hagiavaldused avaldaja vastu, milles

puudutatud isik on tuginenud mh sellele, et kuivõrd avaldajal puudub Austrias

hasartmängu teenuse osutamiseks vajalik tegevusluba, on tema kui tarbija ja avaldaja

vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingud tühised, mistõttu on puudutatud isikul rahaline

nõue avaldaja vastu tühiste tehingute alusel tagasitäitmise näol.

23. Selleks, et välja selgitada, kas viidatud kohtuotsuse täitmisel Eesti Vabariigis esineb

Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a sätestatud selge vastuolu Eesti

Vabariigi avaliku korraga, sisustab kohus esmalt mõiste „avalik kord“.

Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-633/22 tehtud 04.10.2024 otsuse p-des 33-43

märkinud järgmist: „Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 on sätestatud, et otsust ei

tunnustata, kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus

tunnustamist taotletakse.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb määruse nr 44/2001 artiklit 34

tõlgendada kitsalt, kuna see takistab selle määruse ühe peamise eesmärgi saavutamist.

Seega võib sellele tugineda üksnes erandjuhtudel (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus

Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punkt 55, ja 20. juuni 2022. aasta kohtuotsus

London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association, C-700/20, EU:C:2022:488,

punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab konkreetselt artikli 34 punkti 1, siis kuigi liikmesriikidele jääb määruse

selles punktis ette nähtud reservatsiooni alusel üldjuhul vabadus määrata vastavalt oma

riigisisesele õigusele ja praktikale kindlaks, millised on nende avaliku korra nõuded,

tulenevad selle mõiste piirid siiski nimetatud määruse tõlgendusest. Seega, kuigi Euroopa

Kohtu ülesanne ei ole määratleda liikmesriigi avaliku korra mõiste sisu, tuleb tal siiski

kontrollida piire, mille raames liikmesriigi kohus võib sellele mõistele tugineda selleks, et

teise liikmesriigi kohtu lahend tunnustamata jätta (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta

kohtuotsus Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punktid 56 ja 57, ning 16. juuli 2015.

aasta kohtuotsus Diageo Brands, C-681/13, EU:C:2015:471, punkt 42).

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikkel 36 ja artikli 45 lõige 2, mis

keelavad kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, ei luba taotluse saanud liikmesriigi

kohtul keelduda selle otsuse tunnustamisest või täitmisest üksnes põhjusel, et õigusnorm,

mida kohaldas otsuse teinud liikmesriigi kohus, erineb sellest, mida taotluse saanud

liikmesriigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei

tohi taotluse saanud liikmesriigi kohus kontrollida, kas otsuse teinud riigi kohus on

õigesti hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus

Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punkt 58, ja 25. mai 2016. aasta kohtuotsus

Meroni, C-559/14, EU:C:2016:349, punkt 41).

2-24-2161

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 ette nähtud avaliku korra tingimusele tuginemine

on seega lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või

täitmine kahjustaks lubamatult taotluse saanud liikmesriigi õiguskorda, riivates mõnda

aluspõhimõtet. Selleks et pidada kinni välisriigi kohtuotsuste sisu kontrollimise keelust,

peaks riive seisnema taotluse saanud liikmesriigi õiguskorras oluliseks peetava

õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse ilmselges rikkumises (28.

aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punkt 59, ja 25.

mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C-559/14, EU:C:2016:349, punkt 42).

Taotluse saanud liikmesriigi kohus ei või seega keelduda teises liikmesriigis tehtud

kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest vaid põhjusel, et ta leiab, et selles otsuses on

riigisisest või liidu õigust valesti kohaldatud, kuivõrd vastasel juhul seaks ta ohtu

määruse nr 44/2001 eesmärgi. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et niisugustel juhtudel

annab igas liikmesriigis loodud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab ELTL

artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluse esitamise mehhanism, õigussubjektidele piisava

tagatise. Avaliku korra tingimusele võib sellistel juhtudel tugineda üksnes siis, kui

õigusnormi rikkumine tooks endaga kaasa selle, et taotluse saanud liikmesriigis oleks

otsuse tunnustamine või täitmine käsitatav selle liikmesriigi õiguskorras olulise

õigusnormi ilmselge rikkumisena (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus

Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punkt 60).

Asjaolu, et kõnealune ilmselge rikkumine puudutab liidu õigusnormi, mitte taotluse

saanud liikmesriigi riigisisest õigusnormi, ei muuda avaliku korra tingimusele tuginemise

tingimusi määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses, olgu siis tegemist materiaal-

või menetlusõiguse normiga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab nimelt

liikmesriigi kohus tagama sama tõhusalt nii riigisisese õiguskorraga antud õiguste kui ka

liidu õiguskorraga antud õiguste kaitse. Avaliku korra tingimust tuleb seega kohaldada

samamoodi siis, kui asjaomase kohtuotsuse tunnustamine või täitmine taotluse saanud

liikmesriigis toob kaasa liidu õiguskorras olulise õigusnormi või selles õiguskorras ja

seega selle liikmesriigi õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumise

(vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C-681/13,

EU:C:2015:471, punkt 48, ja 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Charles Taylor

Adjusting, C-590/21, EU:C:2023:633, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see kehtib eelkõige liidu tasandil tunnustatud

põhiõiguste puhul (vt selle kohta 28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C-7/98,

EU:C:2000:164, punkt 38).

Samas tuleb märkida, et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses

põhjapaneva tähtsusega, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala. Selle

põhimõtte kohaselt on iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja

õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid

–, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud

põhiõigusi (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga),

EU:C:2014:2454, punkt 191).

Seega võivad liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel olla sama õiguse alusel kohustatud

eeldama, et teised liikmesriigid järgivad põhiõigusi, mistõttu ei ole neil võimalust nõuda

teiselt liikmesriigilt põhiõiguste riigisisest kaitset kõrgemal tasemel, kui on tagatud liidu

õigusega, ega ka võimalust kontrollida – välja arvatud erandjuhtudel –, kas teine

KOHTUMÄÄRUS

liikmesriik on tegelikult konkreetsel juhul järginud liidus tagatud põhiõigusi (18.

detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punkt

192).“

Eeltoodust tulenevalt omavad vaidluse lahendamisel tähtsust nii siseriiklik kui ka

liiduülene õiguslik regulatsioon. Kohtule arusaadavalt tuleb Brüssel I (uuesti sõnastatud)

määruse art 45 lg 1 p a sätestatud „avaliku korra“ tingimust seega kohaldada samamoodi

siis, kui kohtuotsuse tunnustamine või täitmine Eestis toob kaasa liidu õiguskorras olulise

õigusnormi või Eesti õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumise.

24. Etteruttavalt märgib kohus, et avaldaja etteheited, mis puudutavad Austria kohtute poolt

otsuse tegemisel kaalutud või kaalumata jäetud asjaolusid ja õigusnorme ning

kohtupraktikat, on asjakohatud. Kohus jätab need tähelepanuta, kuna need rikuvad Brüssel

I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 52 tulenevat keeldu.

Samal põhjusel jätab kohus tähelepanuta ka avaldaja väite, mille kohaselt tulnuks Austrias

peetud kohtuvaidluses kohaldama Eesti õigust. Ka see väide rikub Brüssel I (uuesti

sõnastatud) määruse art-st 52 tulenevat keeldu.

Asja lahendamisel ei oma tähtsust ka Euroopa Hasartmängu Assotsiatsiooni pressiteated,

kuivõrd neist ei tulene ega saagi tuleneda asjaosalistele mingeid õiguslikke tagajärgi.

Kohtu hinnangul ei oma tõendijõudu ka Malta esimese astme kohtu jõustumata lahendid.

Saksamaa ning Itaalia eelotsusetaotlused ei puuduta Austria hasartmängumonopoli

puudutavaid regulatsioone.

25. Kokkuvõtlikult tugineb avaldaja järgmistele põhjendustele:

a) otsuste täitmine riivab ELTL artiklis 56 sätestatud kaupade ja teenuste osutamise (ja

tarbimise) vabadust;

b) otsuste täitmine kahjustab ebamõistlikult PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust;

c) puudutatud isiku poolt kaotatud panuste tagasinõude esitamine on õiguste

kuritarvitamine ning seda kinnitav kohtuotsus on vastuolus avaliku korraga.

26. Esmalt analüüsib kohus avaldust teenuse osutamise vabaduse põhimõtte kontekstis. ELTL

artikli 56 järgi on Euroopa Liidu piires keelatud teenuste osutamise vabaduse piirangud

liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele

teenuseid pakutakse.

ELTL artikkel 56 ei nõua mitte ainult kogu kodakondsusel põhineva diskrimineerimise

keelamist teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi teenuse osutamise

vabaduse piirangute kaotamist – isegi juhul kui need on eristusteta kohaldatavad nii

koduriigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele –, kui need võivad keelata,

takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on

mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult analoogseid teenuseid (vt selle kohta

kohtuotsused Sporting Exchange, C-203/08, EU:C:2010:307, punkt 23 ja seal viidatud

kohtupraktika, ning HIT ja HIT LARIX, C-176/11, EU:C:2012:454, punkt 16).

2-24-2161

Selgelt väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et siseriiklikud meetmed, mis

võivad takistada Euroopa Liidu toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või

muuta selle vähem atraktiivseks, võivad olla lubatud tingimusel, et need järgivad üldise

huvi eesmärki, on selle saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava

eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud 6. juuni 2013. aasta

kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

Hasartmängualased õigusnormid kuuluvad valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad

märkimisväärsed kõlblusest tulenevad, usulised ja kultuurilised erinevused. Kuna seda

valdkonda ei ole liidu tasandil ühtlustatud, siis on põhimõtteliselt iga liikmesriigi enda

pädevuses määratleda oma hasartmängupoliitika eesmärgid ja vajaduse korral täpselt

sätestada soovitav kaitse tase (vt selle kohta kohtuotsused Dickinger ja Ömer, C-347/09,

EU:C:2011:582, punkt 47, ning Digibet ja Albers, C-156/13, EU:C:2014:1756, punkt 24).

Euroopa Kohus kohtuotsuse Gambelli jt punktis 67 – olles rõhutanud, et mängudealase

tegevuse piiranguid võib õigustada selline ülekaalukas üldine huvi nagu tarbijate kaitse ja

pettuste ning kodanike mängimisega seonduvale liigsele kulutamisele õhutamise

ennetamine – leidis, et see kehtib ainult juhul, kui sellistele põhjendustele ning vajadusele

vältida ühiskondliku korra rikkumisi tuginevad piirangud on nende eesmärkide

saavutamiseks sobivad selles tähenduses, et need piirangud peavad aitama piirata

kihlveoalast tegevust ühtselt ja süstemaatiliselt.

27. Avaldaja väidab, et Austria õiguse kohaselt on hasartmängude korraldamine valitsuse

pädevusalas (GSpG § 3). Austria valitsus ise hasartmängusid ei korralda, kuid annab

piiratud arvu kontsessioone erinevate hasartmängude korraldamiseks. Ettevõtjatele, kes

sellisesse kontsessioonisüsteemi ei kuulu, ei ole võimalik Austrias taotleda hasartmängude

korraldamiseks vajalikku luba.

Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriikide ametivõimude ülesanne on oma

kaalutluspädevust kasutades valida hasart- või rahamängude korraldamise ja mängimise

organiseerimis- ja järelevalve kord, nagu riigiga haldusliku kontsessioonilepingu

sõlmimine või teatud mängude korraldamise ja mängimise piiramine selleks nõuetekohase

loa saanud kohtadesse (kohtuotsused Anomar jt, C-6/01, EU:C:2003:446, punkt 88, ja

Carmen Media Group, C-46/08, EU:C:2010:505, punkt 59). Õigupoolest on nii, et

hasartmängude piiratud lubamine teatud organisatsioonidele eri- või ainuõiguste andmise

või määramise raames, mis annab võimaluse suunata mängukirg ja mängude korraldamine

kontrollitud raamistikku, võib olla hõlmatud eespool mainitud tarbijakaitset ja avaliku

korra kaitset puudutavate üldiste huvidega seonduvate eesmärkide saavutamisega (vt

kohtuotsused Läärä, C-124/97, EU:C:1999:435, punkt 37; Zenatti, C-67/98,

EU:C:1999:514, punkt 35, ja Anomar jt, C-6/01, EU:C:2003:446, punkt 74).

Seega iseenesest ei ole liidusisese õiguse kontekstis õigusvastane olukord, kus Austria on

kehtestanud korra, mille kohaselt antakse vastavatele ettevõtjatele piiratud arv

kontsessioone erinevate hasartmängude korraldamiseks. Arvestades kontsessiooni olemust

(s.o leping, mille alusel riik annab kontsessionäärile s.o ettevõttele või isikule,

välisfirmale, ka välisriigile kokkulepitud tingimustel ja ajaks õiguse hasartmänguteenust

pakkuda), ongi ilmne, et nende arv ei saa olla piiramatu. Samas on ilmne, et piiratud

kontsessioonide jagamine tähendab ka olulist ELTL art 56 riivet. Avaldaja on esile

toonud, et online hasartmängude vallas on kontsessioon üksnes Casinos Austria AG-l.

KOHTUMÄÄRUS

Sellest tulenevalt võib pidada paikapidavaks ka avaldaja väidet, et tal sisuliselt puudub

võimalus Austrias vajaminevat litsentsi hankida.

Euroopa Kohus on rõhutanud, et liikmesriikide poolt kehtestatud piirangud peavad oma

proportsionaalsuse osas siiski vastama tingimustele, mis tulenevad Euroopa Kohtu

praktikast, st piirangud peavad olema taotletava eesmärgi täitmise tagamiseks sobivad ega

tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik. Lisaks tuleb

selles kontekstis meenutada, et liikmesriigi õigusnormid on konkreetse eesmärgi

saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see

eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt (vt kohtuotsus HIT ja HIT LARIX, C-176/11,

EU:C:2012:454, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohus on leidnud, et see poliitika võib olla kooskõlas nii eesmärgiga takistada

hasartmängude ärakasutamist kuritegelikel või pettuslikel ajenditel kui ka eesmärgiga

ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda

mängusõltuvuse vastu, juhtides tarbijad loa alusel tegutseva ettevõtja pakkumiste juurde,

mis peaks olema kaitstud kriminaalse elemendi eest ning ühtlasi olema välja töötatud nii,

et kaitsta tarbijaid parimal võimalikul viisil liigse kulutamise ja mängusõltuvuse eest (vt

selle kohta kohtuotsused Stoß jt, C-316/07, C-358/07–C-360/07, C-409/07 ja C-410/07,

EU:C:2010:504, punktid 101 ja 102, ning Zeturf, C-212/08, EU:C:2011:437, punkt 67).

28. Kohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad mistahes põhjendused või ülekaalukas üldine

huvi, mis õigustaks ELTL art 56 sedavõrd intensiivset riivet Austrias kehtiva hasartmängu

korralduse raames. Austria hasartmängumonopool, eelistades vaid üksikuid (ühte-kahte)

kohalikku teenusepakkujat, sisuliselt välistab teiste hasartmängude valdkonnas tegutsevate

siseriiklike ja liikmesriikide ettevõtete võimaluse vajaminevad litsentsid hankida. Selliselt

diskrimineeritakse teistest liikmesriikidest pärinevaid teenusepakkujaid (sh avaldajat).

Austria võimalik soov ja tahe monopoli praegusel viisil kehtestamisega vähendada

õnnemängudest tulenevat rahva tervist ja avalikku korda kahjustavat mõju ei ole

proportsionaalne. Ka liikmesriikidest pärinevad teenusepakkujad saab tõhusalt allutada

kohalikule riiklikule järelevalvele (vajadusel nt kehtestada täiendav loakohustus, sätestada

asjakohased kriteeriumid lubade hankimiseks ning reguleerida hasartmängupakkujate

kohustused), mida kinnitab mitmete teiste liikmesriikide (nt Rootsi ja Eesti) võrdlemisi

pikaajaline praktika nimetatud valdkonnas.

Seega kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Austria hasartmängumonopol ning selle

korraldusest lähtuvalt tehtud vaidlusaluste kohtuotsuste täitmine Eesti Vabariigis riivab

ebaproportsionaalselt ELTL artiklis 56 sätestatud kaupade ja teenuste osutamise (ja

tarbimise) vabadust.

29. Avaldaja väidab, et Austria hasartmängumonopoli peamine eesmärk on tegelikult

riigieelarve tulu suurendamine.

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et riigieelarve tulude maksimeerimise eesmärk ei

saa õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt eelkõige kohtuotsused Dickinger

2-24-2161

ja Ömer, C-347/09, EU:C:2011:582, punkt 55, ja Pfleger jt, C-390/12, EU:C:2014:281,

punkt 54). Siiski ei välista hasartmängusektori piirangu positiivne kõrvalmõju asjaomase

liikmesriigi eelarvele seda, et piirang võib olla õigustatud, kuivõrd selle esmane eesmärk

seondub tegelikult ülekaaluka üldise huviga (vt selle kohta kohtuotsused Zenatti, C-67/98,

EU:C:1999:514, punkt 36, ja Gambelli jt, C-243/01, EU:C:2003:597, punkt 62).

Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaks aluse järeldada, et Austria

hasartmängumonopoli peamine eesmärk on riigitulude suurendamine. Samas, kui tegemist

on monopoliga ning tulud laekuvad peaasjalikult riigile, on riigitulude suurenemine

paratamatu tagajärg - samas nagu ülalviidatud kohtupraktikast tuleneb, ei tähenda see

tingimata, et piirang ei ole õigustatud. Seega jätab kohus väite tähelepanuta.

30. Järgnevalt analüüsib kohus avaldust siseriikliku ettevõtlusvabaduse riive osas. PS § 31

sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise

tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti

kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.

Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest,

müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Seadusandluses on ettevõtluse

mõistet käsitatud ka majandustegevusena (vrd MSÜS § 3 ja selle seletuskiri).

Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki

tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt

RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43). Riigikohus on

andnud ettevõtluse mõistele avara tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse

kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“ (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-

1-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41; RKHKo 29.11.2012, 3-3-1-29-12, p 14;

RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13, p-d 105–106; RKHKo 15.01.2015, 3-3-1-68-14, p 17;

RKPJKo 30.06.2017, 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3/43, p 108).

Puudub vaidlus, et avaldaja on tuluteenimise eesmärgil tegev ettevõtluses, mistõttu

laieneb talle ettevõtlusvabaduse regulatsioon ja põhimõtted.

Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata mis

tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt nt Riigikohtu üldkogu 9. detsembri

2013. a otsus asjas nr 3-4-1-2-13, punkt 116; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 17. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11, punkt 37). Ettevõtlusvabaduse

tuumaks on Riigikohus pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi

ettevõtluseks (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 11; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12,

p 41): „Ettevõtlusvabadus kaitseb ettevõtja võimalust toimida turu tingimustes riigi

põhjendamatu sekkumiseta.“ (RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13, p 112).

Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne

ettevõtlusega seotud tegevuse (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Ettevõtlusvabaduse

kaitseala on riivatud juba siis, kui avalik võim mõjutab seda vabadust ebasoodsalt. Abinõu

mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigustesse sekkumise ulatust

ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

Riigikohus on vaba turu ja ausa konkurentsipositsiooni tähtsust rõhutanud apteekide

asutamispiirangute põhiseaduspärasust kontrollides (vt RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13;

KOHTUMÄÄRUS

RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14). Kohus rõhutas, et riigil on kohustus tagada õiguslik

keskkond vaba turu toimimiseks ja ettevõtlusvabaduse osaks olevat konkurentsivabadust

ei või põhjendamatult riivata.

Eeltoodust tuleneb seega, et ettevõtlusvabadust võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole

põhiseadusega vastuolus, kuid piirang peab olema mõõdukas ega tohi olla põhjendamatu

takistus ettevõtluseks. Piirangu mõõdukuse hindamisel tuleb ühelt poolt kaaluda

põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

31. Selleks, et pakkuda Eestis hasartmänge on vaja ettevõttel taotleda Maksu- ja Tolliametis

hasartmängude korraldamise tegevusluba ja korraldusluba (HasMS § 9 lg 1), kusjuures

seadus ei piira välismaiste ettevõtete osalemist Eesti hasartmänguturul, kui nad suudavad

oma tegevuse viia kooskõlla kehtivate regulatsioonidega. Samas on Maksu- ja Tolliamet

oma kodulehel rõhutanud, et hasartmängude korraldamisel ei kehti Euroopa Liidus

ühtlustatud nõudeid (mida on kinnitanud ka eespool viidatud Euroopa Kohtu otsused), mis

tähendab, et teisest Euroopa Majanduspiirkonna riigist saadud tegevusluba ei anna õigust

pakkuda hasartmänge Eestis ja vastupidi.

Lubade väljastamise raames kontrollitakse hasartmängukorraldaja nõuetelevastavust ning

hinnatakse tema sobivust ja võimekust pakkuda hasartmänge tarbijate parimaid huve

silmas pidades. HasMS § 33 lg 1 sätestab hasartmängukorraldaja üldised kohustused

hasartmängu korraldamisel ning sätte eesmärgiks on tagada avalik kord, üksnes

mängukõlbulike mängijate osalus ja nende turvalisus, välistada kurjategijate osalus

mängude läbiviimisel, hoiatada mängijaid võimalikest negatiivsetest tagajärgedest jne.

32. Eeltoodust tulenevalt on PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus hasartmänguvalduskonnas

piiratud eelkõige HasMS-s sätestatud regulatsioonidega. Kokkuvõttes on kehtestatud

loakohustus, mis ei diskrimineeri ettevõtjaid sõltuvalt nende päritolust, samuti on

sätestatud selged kriteeriumid lubade taotlemiseks. Kohtu hinnangul sisustavad

eelviidatud seadused ja nendest tulenevad põhimõtted Eesti „avaliku korra (ordre public)“

kriteeriumi Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a mõttes.

Avaldaja on leidnud, et vaidlusaluste otsuste täitmine kahjustab ebamõistlikult PS §-s 31

sätestatud avaldaja ettevõtlusvabadust. Kohus leiab, et avaldajal on õigus.

Olukorras, kus -



avaldaja on Eesti Vabariigis registreeritud äriühingust hasartmängukorraldaja,

omades Eesti Vabariigis tegutsemiseks vajalikke lube;



puudutatud isiku kasuks on tehtud (jõustunud) Austria Vabariigi kohtuotsused,

millega on avaldajalt välja mõistetud puudutatud isiku poolt avaldaja korraldatud

hasartmängude raames tehtud (ja kaotatud) panused, kuna avaldajal puudusid

Austria Vabariigis hasartmänguteenuse osutamiseks vajalikud load;

2-24-2161



Austria Vabariigis kehtib hasartmängumonopol, mis sisuliselt välistab

olemasolevate kontsessioonide kõrvale uute kontsessioonide väljastamise ning

põhjendamatult diskrimineerib sellega teisi valdkonnas tegutsevaid siseriiklikke

ning liikmesriikide ettevõtjaid – st avaldajal puudub ka parima tahtmise korral

võimalus Austria Vabariigis sealt kehtivate seaduste kohaselt hasartmänguteenust

õiguspäraselt pakkuda;



Eesti Vabariigis kehtib hasartmängu korraldajatele loakohustus, mis ei

diskrimineeri ettevõtjaid sõltuvalt nende päritolust, samuti on sätestatud selged

kriteeriumid lubade taotlemiseks – st lube saavad hankida kõik ettevõtjad, kes

suudavad tegevuse viia kooskõlla valdkonda reguleerivate normidega;

-

on vaidlusaluste kohtuotsuste tunnustamine selgelt vastuolus Eesti Vabariigi avaliku

korraga, täpsemalt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.

33. Viimaks on avaldaja märkinud, et õiguste kuritarvitamise keeldu rikkuv kohtuotsus on

vastuolus avaliku korraga. Avaldaja viitas, et Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et

õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt

Euroopa Kohtu otsus 13.3.2014, SICES jt, C-155/13, punkt 29 ning seal viidatud

kohtupraktika).

Kohus leiab, et avaldaja konstruktsioon puudutatud isiku poolt õiguste kuritarvitamise

kohta ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku nõude rahuldamise aluseks ei olnud liidu

õigusnormid. Puudutatud isik on oma nõude maksma pannud Austria Vabariigi kohtus

ning seal kehtivate normide alusel. Puudutatud isiku soov tema kasuks tehtud

kohtuotsuseid Eestis sundtäita ei tähenda õiguste kuritarvitamist.

Samuti on asjakohatu puudutatud isiku viide, et avaldajal on Eestis olemas kehtiv

hasartmänguteenuse osutamise luba, mis muudaks puudutatud isiku nõude õigust

kuritarvitavaks. Kohus on ülal selgitanud, et hasartmängude korraldamisel ei kehti

Euroopa Liidus ühtlustatud nõudeid (mida on kinnitanud ka eespool viidatud Euroopa

Kohtu otsused), mis tähendab, et teisest Eestist saadud tegevusluba ei anna õigust pakkuda

hasartmänge Austrias.

34. Avaldaja on palunud küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Eelotsusetaotlus, mille esitamine

on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELL“) artikli 19 lõike 3 punktis b ja

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL“) artiklis 267, on Euroopa Liidu

õiguse põhimehhanism. Selle eesmärk on tagada liidu õiguse ühetaoline tõlgendamine ja

kohaldamine liidus, pakkudes liikmesriikide kohtutele vahendi, mis võimaldab neil

eelotsusetaotlusega esitada Euroopa Liidu Kohtule. Kuna Eesti Vabariigi kohus vastutab

käesoleva kohtulahendi tegemise eest, on käesoleval juhul maakohtu ülesanne kohtuasja

eripära arvestades hinnata, kas eelotsusetaotlus on kohtulahendi tegemiseks vajalik.

Samuti tuleb märkida, et kuigi otsuse tegemisel võtab Euroopa Kohus tingimata arvesse

põhikohtuasja õiguslikku ja faktilist raamistikku, nagu selle on eelotsusetaotluse esitanud

kohus oma eelotsusetaotluses määratlenud, ei kohalda ta ise sellele vaidlusele liidu õigust.

Kui Euroopa Kohus otsustab liidu õiguse tõlgendamise üle, üritab ta anda põhikohtuasja

lahendamiseks tarviliku vastuse, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus on see, kes peab

selle põhjal konkreetsed järeldused tegema.

KOHTUMÄÄRUS

Kohus on varasemalt andnud menetlusosalistele mõista, et käesolevas asjas on vajalik

küsida. Samas asja sisulise lahendamise käigus on kohus jõudnud arusaamale, et

vaidlusaluse küsimuse saab lahendada ülalviidatud õigusaktide teksti ning nende osas

(eelkõige tehtud ja ülevalpool viidatud ulatusliku kohtupraktika põhjal.

35. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avalduse.

36. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning

seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab,

et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui

menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult

või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt

TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt

menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest

peab kandma. Kuna avaldus rahuldatakse, määrab kohus, et menetlusosaliste

menetluskulud jäävad puudutatud isiku kanda.

Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

38. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,

kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja

lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

39. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul,

kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte

vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat

ületamatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse

kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi

jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtulahendis,

vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist

TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

2-24-2161

Andrea Lega

kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2026 kohtumäärusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu

Tallinna kohtumaja 20.03.2025 kohtumäärus.