3-22-946/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. märts 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-946

Haldusasi

V.S kaebus Tallinna Vangla keelamiseks rakendada

tema suhtes üksikvangistust

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. mai 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – V.S

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.S apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.S apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 9. mai 2023.

a otsuse haldusasjas nr 3-22-946 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

2. V.S-ile apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda.

Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja teda puudutavate kriminaalasjade

numbrid tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. aprillil 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-946

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.S esitas Tallinna Halduskohtule 26.04.2022 kaebuse (hiljem korduvalt täiendatud),

milles palus keelata Tallinna Vanglal rakendada tema suhtes üksikvangistust. Kaebaja suhtes

kohaldatakse üksikvangistust juba 34 päeva ja see rikub tema vaimset tervist (11.04.2022

toimus enesetapukatse). Kaebaja viitas Riigikohtu 08.12.2021 otsusele nr 3-18-1895 (p-d 12.1

ja 22) ja 04.06.2018 otsusele nr 3-15-2943 (p 19). Kaebaja palus tuvastada tema piinamine ja

vaimse tervise kahjustamine seoses üksikvangistuse kohaldamisega 24.03.2022–25.05.2022

(v.a 13.–17.05.2022). Kaebajal on alates 25.04.2022 kadunud söögiisu ning ta on loobunud

lõuna- ja õhtusöögist. Samuti valdab teda hirm, üksildus ja nördimus. Lisaks palus kaebaja

tunnistada õigusvastaseks või tühistada Tallinna Vangla 4. üksuse juhi toiming või otsus,

millega kaebaja paigutati üksikvangistusse alates 25.03.2022.

2. Tallinna Halduskohus jättis 02.05.2022 määrusega rahuldamata V.S esialgse õiguskaitse

taotluse ning piiras tema juurdepääsu Tallinna Vangla 28.04.2022 vastuse lisadele 5 ja 6 (s.o

vanglateenistujate e-kirjavahetusele ja vangiregistri väljavõttele). Kaebajal puudub

õiguskaitsevajadus, sest seni ilmnenud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneksid pöördumatud tagajärjed kaebaja vaimsele

tervisele. Kaebaja viibib kambris üksinda tulenevalt kinnipeetavate kambrisse paigutamise

põhimõtetest ja vangla võimalustest. Kaebaja ei ole viibinud kambris üksinda ülemäära kaua

ja väited ohust kaebaja elule on ebaveenvad. Kaebaja suhtes 11.–20.04.2022 kohaldatud

täiendavad julgeolekuabinõud on lõppenud ning suhtlemispiirangud tühistatud. Vajadusel on

tagatud meditsiiniline abi.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.05.2022 määrusega rahuldamata V.S määruskaebuse

esialgse õiguskaitse ja toimikule juurdepääsu piiramise osas. Ka ringkonnakohtule ei

nähtunud, et esialgse õiguskaitseta võiksid kaasneda pöördumatud tagajärjed kaebaja elule või

tervisele. Kaebaja üksinda kambris viibimist ei saa pidada üksikvangistuse kohaldamiseks,

vaid kaebaja on kambris üksi tulenevalt kinnipeetavate vanglasisese paigutamise põhimõtete

järgimisest. Kambris üksinda viibimise aega ei saa pidada ülemäära pikaks ja kaebajat ei ole

peetud täielikus isolatsioonis. Terviseandmetest nähtuvalt on kaebaja meeleolu 18.04.2022

olnud parem, ta on teinud tulevikuplaane ja puudus ka akuutne suitsiidirisk, kuid välistada ei

saa manipulatiivse sisuga enesevigastamist. Kaebuse eduväljavaated ei ole suured ja kaebaja

õiguste võimalik riive ei ole selline, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamisega

vaidluse ette ära otsustamist.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 10.02.2023 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

kaebuse tuvastamisnõude osas ja võttis kaebuse menetlusse nõudes keelata Tallinna Vanglal

rakendada kaebaja suhtes üksikvangistust. Kuna vanglasisene paigutamine on toiming, mitte

haldusakt (nt Riigikohtu 28.11.2011 otsus nr 3-3-1-10-11, p 13), siis ei saa üksuse juhi otsust

tühistada. Kaebus Tallinna Vangla toimingute (üksikvangistuses hoidmine ja üksikvangistust

võimaldav vanglasisene paigutamine) õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole lubatav, sest

kaebaja on esitanud tõhusama nõudena keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega.

Määrus jõustus edasi kaebamata 02.03.2023.

2(7)

3-22-946

4. Tallinna Vangla palus 10.04.2023 vastuses (täiendatud 05.05.2023) jätta kaebus läbi

vaatamata või rahuldamata. Kuna V.S on alates 04.05.2023 paigutatud edasise karistuse

kandmiseks Tartu Vanglasse, siis ei saa Tallinna Vangla tegevus enam avaldada mõju kaebaja

õigustele. Seega tuleks kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi

vaatamata. Tallinna Vanglal tuli kaebaja kui vahistatu paigutamisel juhinduda erinevatest

kriteeriumitest. Vangla ei saa vahistatuid paigutada suvaliselt ühte kambrisse või isegi ühte

osakonda. Kaebaja ei ole tõendanud ja tema terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja üksinda

kambrisse paigutamine oleks tema tervise seisukohalt välistatud. Kuivõrd kaebaja üksinda

kambris viibimine ei ole välistatud, siis ei tule kaebaja kambrisse iga hinna eest paigutada

teist kinnipeetavat. Kaebaja ei ole alates 27.03.2023 enam vahistatu, vaid kinnipeetav.

Vastuvõtuosakonnas viibimise tõttu on tema liikumine hetkel piiratud, kuid see lõpeb pärast

vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-s 3 sätestatud asjaolude väljaselgitamist ja kaebaja

ümberpaigutamist. V.S viibis Tallinna Vanglas 03.02.2022–31.07.2022, 02.09.2022–

28.11.2022 ja 28.12.2022–04.05.2023. Nendest ajavahemikest on tal olnud kambrikaaslane

28.02.2022–24.03.2022, 11.10.2022–28.11.2022, 28.12.2022–29.03.2023 ja alates

04.04.2023. Seega on kaebaja viibinud kambris sageli koos teise vahistatuga. Samuti on

kaebajale võimaldatud vanglas kambrivälist tegevust (sh osalemist tööhõives 26.01.2023–

28.02.2023 ja alates 31.01.2023 kutseõppes).

5. Tallinna Halduskohus jättis 09.05.2023 otsusega rahuldamata Tallinna Vangla

taotluse jätta kaebus läbi vaatamata ning jättis V.S kaebuse rahuldamata. Keelamiskaebuse

saab rahuldada, kui on täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused,

st kui tulevikus antav haldusakt rikuks kaebaja õigusi ning tooks tõenäoliselt endaga kaasa

tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti hilisemal vaidlustamisel (nt Riigikohtu

19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 25). Keelamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse

tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause; nt Tallinna Ringkonnakohtu

10.03.2023 otsus nr 3-21-2476, p 37). Olemuselt sarnaneb keelamiskaebus

kohustamiskaebusega, mida tuleb samuti lahendada otsuse tegemise aja seisuga.

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema üldjuhul täidetud nii

kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad

faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti

anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p

18; 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42). Analoogselt, kui faktiliste asjaolude muutumise

tõttu ei saa vastustaja otsustada kaebaja vanglasisest paigutamist, tuleb keelamisnõue mitte

rakendada kaebaja suhtes üksikvangistust jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. V.S palub 08.06.2023 apellatsioonkaebuses (täiendatud 18.09.2023 ja 19.10.2023)

tühistada halduskohtu otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebust ei

saanud jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kaebaja ei viibinud enam Tallinna Vanglas.

Kaebaja saabub 2023. a septembris uuesti Tallinna Vanglasse seoses kriminaalasja nr X-XX-

XXXX menetlemisega (vt Harju Maakohtu 31.05.2023 määrus). Seetõttu on põhjendatud

keelamiskaebuse menetlust jätkata. Vastustajalt tuleb täiendavalt nõuda välja teave V.S

viibimise kohta Tallinna Vanglas 15.–26.06.2023, sest teda hoiti teistest isoleerituna üksinda

kambris. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 2 p-st 1 tulenevalt

paigutatakse kaebaja ümber Tallinna Vanglasse pärast seda, kui täidetud on täitmisplaani § 5

lg-s 51 sätestatud eesmärgid ehk läbitud on sõltuvusrehabilitatsioon. Tartu Vanglas

13.10.2023 kinnitatud individuaalses täitmiskavas on rehabilitatsiooni tegevused plaanis kuni

01.04.2024.

3(7)

3-22-946

7. Tallinna Vangla palub 13.10.2023 vastuses (täiendatud 21.02.2025) jätta V.S

apellatsioonkaebus läbi vaatamata või alternatiivselt jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleks HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel jätta läbi

vaatamata, sest olukorras, kus kaebaja ei paikne enam Tallinna Vanglas ja vastustaja ei saa

otsustada tema vanglasisese paigutamise üle, ei avalda asjas tehtav kohtuotsus mingit mõju

kaebaja õigustele. V.S on alates 04.05.2023 paiknenud enamjaolt Tartu Vanglas, v.a 15.–

26.06.2023, mil ta viibis lühiajaliselt Tallinna Vanglas seoses Harju Maakohtus menetletava

kriminaalasjaga. Kuna kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on Harju Maakohus teinud

XX.XX.XXXX otsuse, mis jõustus 21.09.2023, siis puudub ka sellega seonduvalt igasugune

vajadus kaebaja Tallinna Vanglasse toomiseks. Täitmisplaani § 5 lg 1 p-st 3 tulenevalt

paigutati V.S alates 04.05.2023 sõltuvusrehabilitatsioonile Tartu Vanglasse. Täitmisplaani § 5

lg 51 kohaselt saab ainult Tartu Vangla hinnata sõltuvusrehabilitatsiooni eesmärkide

saavutamist ning kas, millal või kuhu tuleb kaebaja ümber paigutada. Keelamisnõuet ei saa

esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks (vt Riigikohtu 18.01.2021 määrus nr 3-19-

1837, p 12) ning keelamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi (vt

Riigikohtu 25.10.2017 määrus nr 3-17-749, p 11). Kuna Tallinna Vangla kaebaja õigustele

mõju ei avalda ja ei ole ettenähtav, et Tallinna Vangla toimingute tõttu võiks kaebaja õiguste

riive aset leida, siis ei ole V.S-il asjas kaebeõigust.

Vastustaja jääb samuti varem esitatud seisukohtade juurde. Ühestki õigusaktist ei tulene kinni

peetavale isikule õigust otsustada, millisesse üksesse ja kuhu kambrisse ta paigutatakse, sh

kas tegemist on ühe- või mitmekohalise kambriga. Selle, kas paigutada kinni peetav isik

kambrisse eraldi või koos teiste kinni peetavate isikutega, otsustab vangla kaalutlusõiguse

alusel, lähtudes mh VangS § 11 lg-st 1. Kuna kinni peetavate isikute paigutamisel tuleb

järgida asjaolusid, mis välistavad julgeolekukaalutlustel isikute ühte kambrisse paigutamise,

võib esineda ka olukordi, kus kinni peetav isik paikneb kambris üksinda. Kaebaja ei ole

esitanud tõendeid selle kohta, et tema puhul peaks üksinda kambrisse paigutamine olema

keelatud. Kuna kaebaja on praeguseks süüdimõistetu, kellel on VangS § 8 lg-st 1 tulenevalt

õigus kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud

kohtades ning ajal liikuda, siis saaks kaebaja isegi üksinda kambrisse paigutamise korral

suhelda teiste kinnipeetavatega väljaspool kambrit olles. V.S kannab alates 19.12.2024

vangistust Viru Vanglas. Seega ei avalda Tallinna Vangla tegevus kaebaja õigustele jätkuvalt

mingit mõju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus ei saanud jätta kaebust rahuldamata

põhjendusega, et kuna V.S ei viibi kohtuotsuse tegemise aja seisuga Tallinna Vanglas, siis ei

saa esitatud keelamiskaebust rahuldada. Halduskohus ei ole arvestanud, et keelamisnõue on

kohustamisnõude eriliik, mistõttu ei ole viidatud kohtupraktika (Riigikohtu 28.12.2021 otsus

nr 3-17-1994, p 18; 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42) praeguses vaidluses asjassepuutuv.

Eelkõige on oluline, et keelamiskaebuse rahuldamise korral ei kohustata vastustajat tegema

mingit tegu (nt andma haldusakti või sooritama toimingu), vaid üksnes mingist teost hoiduma.

Kuna sedalaadi hoidumiskohustus oleks iseenesest tähtajatu (kuigi kaebuse rahuldamisel võib

olla põhjendatud seda teatud tingimustega piirata – vrd Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023

otsus nr 3-21-2476, p-d 38–40), võiks asjaolude muutumine olla aluseks jätta keelamiskaebus

rahuldamata üksnes siis, kui kohus on tõepoolest veendunud, et asjaoludest tulenevalt ei oleks

keelamiskaebuse aluseks olnud sündmusega samalaadse olukorra kordumine enam tõenäoline.

9. Kohtumenetluse alguses (esmane kaebus on esitatud 26.04.2022) viibis kaebaja Tallinna

Vanglas 03.02.2022–31.07.2022 ja seejärel vabastati käitumiskontrolli alla (vt Harju

4(7)

3-22-946

Maakohtu XX.XX.XXXX otsus kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY). V.S vahistati uuesti

01.09.2022 ja viibis Tallinna Vanglas 02.09.2022–28.11.2022, mil ta vabastati taas

käitumiskontrolli alla (vt Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsus kriminaalasjas nr C-CC-

CCCC). Kaebaja vahistati uuesti 27.12.2022 ja viibis Tallinna Vanglas 28.12.2022–

04.05.2023 ning paigutati seejärel karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tartu Vanglasse.

Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas nr C-CC-CCCC (jõustus

Riigikohtu 15.03.2023 määrusega) pöörati täitmisele V.S-ile Harju Maakohtu XX.XX.XXXX

otsusega nr C-CC-CCCC mõistetud ja kandmata karistus 4 aastat ja 3 kuud vangistust

(karistusaja lõpp 12.04.2027). Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-

XX-XXXX mõisteti V.S-ile lõplikuks liitkaristuseks koos kriminaalasjas nr C-CC-CCCC

mõistetud ja täitmisele pööratud karistusega vangistus 4 aastat 6 kuud ja 9 päeva (karistusaja

lõpp 24.09.2027). Hiljem on V.S tunnistatud lisaks süüdi Harju Maakohtu XX.XX.XXXX

otsusega kriminaalasjas nr F-FF-FFFF ning mõistetud karistuseks vangistus 6 kuud, kuid see

on loetud kaetuks kriminaalasjas nr X-XX-XXXX mõistetud raskema karistusega. Tallinna

Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele välja toonud, et V.S viibis Tallinna Vanglas

lühiajaliselt 15.–26.06.2023 ning Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 määruses haldusasjas nr

3-24-947 on märgitud, et V.S viibis 26.06.2023–25.03.2024 Tartu Vangla

sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas ja seejärel lühiajaliselt Tallinna Vanglas 25.03.2024–

02.04.2024, kust ta saadeti täitmisplaani § 5 lg 2 p 4 alusel edasi Viru Vanglasse. Kohtute

infosüsteemist ei nähtu andmeid, millest saaks järeldada, et V.S oleks hiljem paigutatud

karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vanglasse. Vangiregistri andmetel viibib kaebaja

alates 19.12.2024 Viru Vanglas.

10. Asjaoludest nähtuvalt on V.S seega pärast 26.04.2022 kaebusega halduskohtusse

pöördumist viibinud Tallinna Vanglas kuni 31.07.2022, 02.09.2022–28.11.2022, 28.12.2022–

04.05.2023, 15.06.2023–26.06.2023 ja 25.03.2024–02.04.2024. Kriminaalasja nr X-XX-

XXXX materjalidest nähtuvalt kaebaja 2023. a septembris Tallinna Vanglas ei viibinud,

kuivõrd tema enda taotluse alusel võimaldati tal Harju Maakohtu 06.09.2023 istungist võtta

osa videosilla vahendusel. Olenemata sellest, et hilisemad andmed kinnitavad, et pärast

04.05.2023 toimunud ümberpaigutamist Tartu Vanglasse ja halduskohtu 09.05.2023 otsuse

tegemist on V.S viibinud Tallinna Vanglas tõepoolest üksnes kahel korral ja üsna lühikest

aega (2023. a juunis 12 päeva ning 2024. a märtsis-aprillis 9 päeva), ei saanud halduskohus

olukorras, kus kaebaja kandis alates XX.XX.XXXX enam kui nelja aasta pikkust vangistust ja

üks kriminaalasi oli tema suhtes veel pooleli, pidada täiesti ebausutavaks, et kaebaja võiks

karistuse kandmise ajal ka edaspidi viibida Tallinna Vanglas (nt täitmisplaani § 5 lg 6, § 6 lg

1).

11. Kohus saab HKMS § 45 lg 1 kohaselt keelamiskaebuse rahuldada üksnes juhul, kui on

põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi,

ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

Samalaadses olukorras on peetud võimalikuks, et HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud

keelamiskaebuse lubatavuse eeldused võivad olla täidetud (nt Riigikohtu 18.02.2021 määrus

nr 3-19-1837, p-d 11–14). Asjas ei ole vaidluse all, et V.S oli nii enne kui ka pärast kaebusega

halduskohtusse pöördumist teatud ajavahemikel paigutatud Tallinna Vanglas kambrisse

üksinda (03.02.2022–27.02.2022, 25.03.2022–31.07.2022, 02.09.2022–10.10.2022,

30.03.2023–03.04.2023 – vt Tallinna Vangla 10.04.2023 vastuse p 5). Siinjuures ei ole

määrav, millised olid igal konkreetsel juhul kaebaja üksinda kambrisse paigutamise põhjused

ja õiguslikud alused (nt täitmisplaanist tulenevad nõuded, vahistatu suhtes kehtestatud

piirangud, viibimine vastuvõtuosakonnas või täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine), vaid oluline on üksnes faktiline asjaolu, et sellist

paigutamist esines ja järelikult ei ole põhjust rääkida üksnes hüpoteetilisest ohust. Kui kaebaja

5(7)

3-22-946

terviseseisundist tulenevalt peaks tema üksinda kambris viibimine olema täielikult välistatud

(sh lühiajaliselt), siis ei pruugiks sellise vanglasisese paigutamise (toimingu) või sellega

seonduva haldusakti (nt kartserikaristuse määramine või täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine) tagantjärele vaidlustamine võimaldada kaebaja õigusi tõhusalt kaitsta (sh

sõltumata esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise võimalusest).

12. Kuigi keelamiskaebus on lubatav ja selle rahuldamist ei välista asjaolu, et V.S ei kanna

hetkel karistust Tallinna Vanglas, tuli kaebus sellele vaatamata jätta rahuldamata, sest

haldusasjas esitatud tõendid nende kogumis ei kinnita kaebaja hinnangut, et tema paigutamine

üksinda kambrisse oleks tema vaimse tervise häiretest tulenevalt õigusvastane, sõltumata

sellise paigutuse kestusest. Kahtlust ei ole selles, et pikaajaline (üle 15 päeva järjest)

üksikvangistus ohustab kinni peetava isiku õigust tervise kaitsele ja kätkeb endas tõsist

väärkohtlemise riski (nt Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p-d 22–26). Siiski puudub

alus arvata, et Tallinna Vangla ei järgiks (pikaajalise) üksikvangistuse rakendamise korral

kohtupraktikas välja toodud nõudeid (mh seonduvalt kinnipeetava vaimse tervise kaitsega).

Tallinna Vangla on 28.04.2022 ja 10.04.2023 vastustes selgitanud, et V.S ei ole viibinud

täielikus isolatsioonis, vaid ta on ka üksinda kambris viibimise ajal saanud vestelda

vanglaametnikega ning osaleda väljaspool kambrit toimuvates tegevustes (nt kutseõppes).

Kaebaja ei ole eeltoodut vaidlustanud, vaid on sisuliselt leidnud, et tema puhul peaks üksinda

kambrisse paigutamine olema üldse välistatud.

13. Terviseandmete (dtl 7–11, dtl 37–41, dtl 188–199) kohaselt (vt psühhiaatri 01.03.2022,

20.07.2022, 04.10.2022, 02.01.2023, 20.01.2023 ja 20.03.2023 sissekanded) on V.S-il

diagnoositud mitmete erinevate psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud sõltuvus (F11.2,

F15.2, F19.2) ja sellega kaasnevalt 01.03.2022 ka täpsustamata epilepsia (G40.9). Psühhiaatri

hilisemates sissekannetes ei ole narkootikumidega seotud epilepsiale enam viidatud. Kliinilise

psühholoogi 28.03.2022 sissekande kohaselt tunnistas kaebaja suitsiidimõtteid ja varasemaid

korduvaid suitsiidikatseid ning samuti pikaajalist uimasti- ja ravimisõltuvust. Tervisekaardi

11.04.2022 sissekandest nähtuvalt kutsuti vangla meditsiinitöötaja erakorraliselt kambrisse,

sest kaebaja olevat sooritanud poomiskatse. Meditsiiniabi kaebaja siiski ei vajanud. Kliinilise

psühholoogi 18.04.2022 sissekandest nähtuvalt oli kaebaja meeleolu sel ajal parem ja akuutne

suitsiidirisk puudus. Hilisematel Tallinna Vanglasse 02.09.2022 ja 28.12.2022 vastuvõtmistel

on kaebaja samuti eitanud enesetapumõtteid. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks

kurtnud psühhiaatrile või psühholoogile raskusi seoses üksinda kambris viibimisega (üksnes

28.03.2022 on viidanud üksildusele) ning meditsiinitöötajad oleksid pidanud üksikvangistust

tema puhul selgelt vastunäidustatuks. Terviseandmed kinnitavad, et V.S vaimse tervise

seisundit on regulaarselt kontrollitud ning vajaduse korral soovitatud järelevalvet tõhustada

(vt psühhiaatri 20.01.2023 sissekanne). Ükski kaebajal diagnoositud seisund ei ole olemuselt

selline, mis igal juhul välistab tema viibimise üksinda kambris (nt võimaliku kiire abivajaduse

tõttu). Seejuures võib pidada põhjendatuks Tallinna Vangla järeldust, et 11.04.2022

poomiskatse ei kujutanud kaebaja tegelikku kavatsust endalt elu võtta, vaid manipulatiivset

lavastust (vt Tallinna Vangla 28.04.2022 vastuse juurdepääsupiiranguga lisad 5–7 – dtl 43–

52).

14. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 09.05.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus

muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid

6(7)

3-22-946

välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 10.02.2023 määrusest ja menetlusabi jätkuvusest

(HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on V.S olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest vabastatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajale

apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi

kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda

kanda. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

15. Kuna määrus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada kaebaja nimi ja temaga seotud kriminaalasjade numbrid tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)