3-24-2795/55 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Kohtuasi

3-24-2795

20. märts 2025

Kadri Palm

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28. septembri 2024.

a otsuse nr 1052282919 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eve

Kikkas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Eemaldada digitaalsest kohtutoimikust järgmised korduvad dokumendid:

3.1.

kaebaja poolt 8. oktoobril 2024 esitatud kaebuse täiendus ja kiri (dtl 26-

70);

3.2.

kaebaja poolt 20. novembril 2024 esitatud dokumendid (dtl 136-137);

3.3.

kaebaja poolt 5. detsembril 2024 esitatud fotod ja dokumendid (dtl 183-

185, 188-189, 194, 196-198, 219-220);

3.4.

kaebaja poolt 5. veebruaril 2025 esitatud dokumendid (dtl 264-267).

4. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 21. aprillil

2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

3-24-2795

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) otsustas 28. septembril 2024. a otsusega nr 1052282919

teha X-ile ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 5.

oktoobril 2024 (dtl 14-16). Sama ettekirjutusega kohaldas PPA kaebaja suhtes Schengeni

sissesõidukeeldu pikkusega 2 aastat.

2. Kaebaja esitas 8. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 28. septembri 2024. a

otsuse nr 1052282919 vaidlustamiseks (dtl 3-4). Kaebaja täpsustas, et vaidlustab nimetatud

otsuse sissesõidukeelu osas, kuna kaebaja täitis lahkumisettekirjutuse 28. septembril 2024.

3. Tartu Halduskohus võttis 9. oktoobri 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning

haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 72-73).

4. PPA esitas 11. novembril 2024. a vastuse kaebusele (dtl 102-105).

5. Kaebaja esitas 2. detsembril 2024 kohtule avalduse, milles palus peatada humanitaarsetel

põhjustel kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld (dtl 153). Kaebaja põhjendas, et tema

ema suri Soomes 25. novembril 2024.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 5. detsembri 2024. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse osaliselt (dtl 202-204). Kohus peatas PPA 28. septembri 2024. a otsusega nr

1052282919 kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni 10.

jaanuarini 2025 (kaasa arvatud). Menetlusosalised ei vaidlustanud 5. detsembri 2024. a

määrust.

7. Kaebaja esitas 4., 5. ja 28. veebruaril 2025 täiendavad seisukohad ja võõrkeelsete

dokumentide tõlked (dtl 256-269, 280-281). PPA esitas 19. veebruaril 2025. a täiendavad

seisukohad (dtl 274-275).

8. PPA esitas 19. märtsil 2025 teate, et kaebaja esitas 18. märtsil 2025. a PPA-le taotluse

tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks võimalusel kiiremas korras

(dtl 284). Taotlus on PPA menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja vaidlustab PPA poolt 28. septembril 2024 kaebaja suhtes kohaldatud kaheaastast

sissesõidukeeldu, põhjendades kaebust järgmiselt.

1) Kaebaja eelmine sissesõit toimus eranditult humanitaarsetel põhjustel, et hoolitseda haige

ema eest, kes elab Helsingis. Kaebaja ema tervislik seisund vajab kaebaja pidevat kohalolekut

ja hoolt.

3-24-2795

2) Kaebajale on juba määratud väärteotrahv, mille kaebaja on vaidlustanud. Topeltkaristamine

on lubamatu. Kaheks aastaks kehtestatud sissesõidukeeld kogu Schengeni territooriumile on

ebaproportsionaalne ja ülemäärane karistus, mis ei vasta toimepandud rikkumise ulatusele.

3) Suvekodus Rantasalmis, köetakse ainult ahjuga, kodu ei ole elektriga varustatud.

Veetorustik on juba kahjustatud ja talve saabudes võib see täielikult lõhkeda, mis tooks kaasa

märkimisväärseid materiaalseid kahjusid. Ilma kaebaja kohalolekuta ei saada ema maja

talveks ette valmistada.

4) Kuigi kaebajal ei ole enam kehtivat elamisluba, saab ta jätkuvalt kirju Soome

maksuametilt. See viitab sellele, et kaebaja on endiselt süsteemis registreeritud kui resident.

5) Kaebaja rõhutab, et see on tema esimene rikkumine aastate jooksul, mil ta on viibinud

Eestis ja teistes Schengeni riikides. Kaebaja on alati järginud reegleid ja tegutsenud seaduse

piires.

6) Kaebajal oli infarkt. Ta jäi Soomes haigeks ja ei saanud õigel ajal lahkuda. Seda kinnitab

kardiogramm (dtl 7).

7) Kaebaja viibimine (transiit) Eestis ilma seadusliku aluseta kestis vaid ühe päeva.

10. PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtumenetluses märkis vastustaja järgmist.

1) Asjaolude kontrollimisel selgus, et kaebaja viibis 180-päevase arvestusperioodi jooksul

Schengeni riikide territooriumil kokku 100 päeva. Perioodil 19. septembrist 2024 kuni 28.

septembrini 2024 viibis kaebaja Schengeni territooriumil seadusliku aluseta 10 kalendripäeva,

nendest 1 päeva Eesti Vabariigis. PPA selgitas kaebajale, et kaebaja viibib Schengeni

liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta. Kaebaja selgitas, et saabudes Schengeni,

viibis ta kogu aja oma ema juures Soomes Helsingis. Peamiseks Soomes viibimise põhjuseks

oli haige ema eest hoolitsemine. Teiseks põhjuseks oli asjaolu, et talle kuuluvas Rantasalmi

suvilas oli vaja parandada veetorustikku. Soomes viibimise ajal tegeles kaebaja veel endale

kuuluva maa-ala müügi ja sellega seonduvaga.

2) Kaebaja põhjendas Schengeni territooriumil seadusliku aluseta viibimist sellega, et ta ei

olnud teadlik viisapäevade arvutamisest ning lisaks Soomes viibimise ajal ta haigestus, mida

tõendas menetluse ajal esitatud 25. septembril 2024 tehtud kardiogrammiga. Kaebaja soovis

esimesel võimalusel Eestist lahkuda.

3) Puudub vaidlus, et kaebaja viibis Eestis viibimisaluseta väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 mõistes. Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 peab välismaalasel

Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku

aluseta. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 1, mille

kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse päevast arvates.

4) PPA arvestas kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel menetluse käigus selgunud

asjaoludega ja leidis, et kolme aastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning otsustas

kohaldada kaebaja suhtes kahe aasta pikkust sissesõidukeeldu. PPA leidis, et kaebajal elab

küll Soomes ema, kes vajab hoolt ning kaebajal on Soomes suvila, millel on vaja parandada

3-24-2795

veetorustikku, kuid samal ajal elab kaebajal Soomes ka poeg, kellel on võimalik vanaema eest

hoolitseda ja vajadusel korraldada kaebaja suvilas veetorustiku parandus. Samuti on kaebaja

emale Helsingi linna poolt määratud sotsiaaltöötajad, kes jälgivad ravimite võtmist ja aitavad

vajadusel. Võimaluse piires aitavad ka kaebaja ema tuttavad.

5) Kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku viibimist on seadusega pandud

välismaalasele endale. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda,

kus PPA pidi kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes

sissesõidukeeldu.

6) VSS § 32 lg 12 kohaselt Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi

valitsemisala valitsusasutus võib välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase

esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud

Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni

konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud

lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Kaebaja põhjendatud taotlust

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või lühendamiseks esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Esmalt märgib kohus, et kaebaja on 28. veebruari 2025. a menetlusdokumendis leidnud, et

keelelise tõkke tõttu ei ole ta saanud reageerida kohtu nõudele menetluse vormi osas. Kaebaja

soovis, et istungil esindaks teda Eesti õigusteadmistega esindaja, et tema õigused oleksid

paremini kaitstud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud varasemalt soovi

istungi pidamiseks. Kohus kohustas kaebajat 9. oktoobri 2024. a määruse resolutsiooni p-ga 4

teavitama kohut hiljemalt 25. oktoobril 2024 millises vormis ta soovib asja läbivaatamist ning

selgitama kaebusele lisatud võõrkeelsete tõendite esitamise vajadust ning esitama

võõrkeelsete lisade tõlked eesti keelde (dtl 72). Sama määruse p-s 6 palus kohus kaebajal

teada anda, kas ta soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, lihtmenetluses või

kohtuistungil. Kohus edastas 9. oktoobri 2024. a määruse kaebajale 10. oktoobril 2024 e-kirja

manuses. Kuna kaebaja vastas 14. oktoobril 2024, et fail ei avanenud, edastas kohus 14.

oktoobril 2024 kaebajale määruse uuesti. Sel korral kaebaja kohtule teada ei andnud, et ta

määrust kätte ei saanud või et ta määruse sisust aru ei saa. Kohtule ei pidanud eelnevast olema

arusaadav, et kaebaja soovib ikkagi asja läbivaatamist istungil. Muudest kohtu seisukohtadest

(nt võõrkeelsete dokumentide tõlkimise kohustus või esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu

tasumise kohustus) on kaebaja aru saanud.

12. Kohus jääb 23. jaanuari 2025. a määruses toodud seisukoha juurde, et praegusel juhul on

vaidluse iseloomust tulenevalt ja kohtule seni esitatud tõendite hulka arvesse võttes võimalik

asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit korraldamata, mistõttu on

asja lahendamine kirjalikus menetluses põhjendatud. Kirjalik menetlus tagab käesoleval juhul

asja lahendamise mõistliku aja jooksul ja väiksemate kuludega. Kaebaja 28. veebruari 2025. a

täiendavates selgitustes ei ole uusi seisukohti, mida kaebaja ei oleks juba varem

kohtumenetluses esitanud.

13. Praeguses asjas on kaebaja esitanud kaebuse PPA 28. septembri 2024. a otsuse nr

1052282919 tühistamiseks osas, millega kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu. Kaebaja

täitis lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult 28. septembril 2024 ning selles osas kaebaja PPA

otsust ei vaidlusta. PPA kohaldas vaidlusaluse ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni

3-24-2795

sissesõidukeeldu kaheks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt

VSS § 74 lg-le 1.

14. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja omas Soome Vabariigi lühiajalist C-liiki viisat

kehtivusega 11. juuli 2024 kuni 10. jaanuar 2025 viibimisajaga 90 päeva. Kaebajal oli

võimalik 180-päevase ajavahemiku jooksul viisa alusel Schengeni liikmesriikides viibida 90

päeva. Kaebaja viibis 180-päevase arvestusperioodi jooksul Schengeni riikide territooriumil

kokku 100 päeva. Perioodil 19. september kuni 28. september 2024 viibis kaebaja Schengeni

territooriumil seadusliku aluseta 10 kalendripäeva, nendest 1 päeva Eesti Vabariigis.

15. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg

2 sätestab: „Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud

juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.“ Tartu Ringkonnakohus selgitas 20. veebruari

2024. a otsuses asjas 3-22-1320 p-s 16, et eeltoodud kahest sättest koosmõjus nähtub selgelt,

et kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes

reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte andmisel

reeglina sissesõidukeeldu viieks aastaks. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ tulenevad imperatiivselt alused, mil tuleb

tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole

määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib

tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. VSS § 74 lõike 1 puhul kasutas Eesti seadusandja

samas direktiivis lubatud võimalust, kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes,

kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seletuskirja kohaselt tugineb restriktiivsem poliitika

rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida

välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Direktiivi 2008/115/EÜ

artikli 11 teine lause annab liikmesriikidele õiguse lisada sisenemiskeeld

tagasisaatmisotsustele ka muudel juhtudel kui need, mil tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks

ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Seega ei saa Eesti

seadusandja otsust, lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg

vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada.

16. Ka VSS § 6 lg-t 1 ja § 7 lg-t 2 tuleb seetõttu kohaldada seadusandja tahtega kooskõlaliselt.

VSS § 6 lg 1 järgi on sissesõidukeeld tõkend (mitte topeltkaristus nagu kaebaja arvab), mille

eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.

Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on nii ohu

ennetamine kui ka soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased

(nt ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul

riiki uuesti tulla.

17. Sissesõidukeelu kohaldamise otsus eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste

esitamist (nt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33-34; 1. oktoobri

2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16). Kuivõrd sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja

kaalutlusotsus, siis on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud, kusjuures selle

õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja, s.o 28. septembri 2024. a, seisuga

(HKMS § 158 lg 2; Riigikohtu 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 18). Kohus ei

hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta ka haldusakti õiguspärasust

kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

3-24-2795

18. Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud (vt 28.

septembri 2024. a küsitluse protokoll, dtl 90-93) ja asjaoludest tulenevalt pidas PPA

proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kaheks

aastaks. PPA küsitluse protokollist nähtuvad PPA selgitused kaebajale, et seadusliku aluseta

viibivale välismaalasele, kellele vormistatakse Eestist vabatahtliku lahkumise ettekirjutus,

kohaldatakse koos vabatahtliku lahkumise ettekirjutusega sissesõidukeeld kolmeks aastaks.

Kaebaja on olnud seisukohal, et ta saab aru, et on rikkunud seadust, kuid kolme aasta pikkuse

sissesõidukeeluga pole ta nõus. Kaebaja selgitas, et ennekõike oleks see raske tema emale, kes

vajab tuge ja hooldust, samuti leiab ta, et tema enda tervislik seisund ei pruugi seda perioodi

vastu pidada. PPA võttis kaebaja selgitusi arvesse ning lühendas kohaldatava sissesõidukeelu

perioodi 1/3 võrra, st kolmelt aastalt kahele aastale. Kohtu hinnangul selgitas vastustaja

menetlustoimingutel õigesti sissesõidukeelu pikkusega seonduvat.

19. Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada

kaalumisel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes. Vastustaja on sissesõidukeelu

kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses põhjendanud mh asjaoluga, et küsitluse protokollis

kajastatust lähtudes ning arvestades rikkumise suurust, ei pea PPA otstarbekaks kohaldada

kolme aastast sissesõidu keeldu ning vähendab selle kahele aastale. PPA tõi kaalutlusena

välja, et vähendamise kasuks räägib asjaolu, et isiku rikkumine ei olnud tahtlik ning tal

puuduvad varasemad Schengeni viisarežiimi rikkumised, samuti ei ole ta varasematel

kordadel Schengeni alal viibides pannud toime muid rikkumisi. PPA arvestas kaebajale

sissesõidukeelu määramisel, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil

seadusliku aluseta. Kaebajal on kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku

viibimisaega, sest seadusega on see kohustus pandud välismaalasele endale. Seega pani

kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale koostama

ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu. PPA arvestas

mh kaebaja rikkumise suurust, kaebaja selgitusi, tahtluse puudumist, varasemate rikkumiste

puudumist. PPA leidis, et kaebajal elab küll Soomes ema, kes vajab hoolt ning kaebajal on

Soomes suvila, millel on vaja parandada veetorustikku, kuid samal ajal elab kaebajal Soomes

ka poeg, kellel on võimalik vanaema eest hoolitseda ja vajadusel korraldada kaebaja suvilas

veetorustiku parandus. Samuti on kaebaja emale Helsingi linna poolt määratud

sotsiaaltöötajad, kes jälgivad ravimite võtmist ja aitavad vajadusel. Võimaluse piires aitavad

ka kaebaja ema tuttavad. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, nagu oleks

PPA ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud.

20. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones

olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt

välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu

samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna

Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2022. a otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu 5. detsembri 2019.

a otsus nr 3-16-2123, p 15). Kohtu hinnangul on üheks humaanseks kaalutluseks isiku enda

või tema lähedase haigus. PPA arvestas kaebajaga seonduvaid humaanseid kaalutlusi.

21. Nagu PPA õigesti märkis, võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi

valitsemisala valitsemisasutus VSS § 32 lg 12 kohaselt välismaalase põhjendatud taotluse

alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada

lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane

tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi

territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

3-24-2795

tähtaja jooksul. Seejuures on välismaalase ülesanne oma taotluses põhjendada ja põhistada

asjaolusid, mis õigustaksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või lühendamist. Seega on

kaebajal kaebuse rahuldamata jätmisele vaatamata võimalik saavutada sissesõidukeelu tähtaja

lühendamine või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine.

22. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 28. septembri 2024. a

otsuse nr 1052282919 osaliseks tühistamiseks.

23. HKMS § 253 lg 3 sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui

kaebus jääb rahuldamata. Tartu Halduskohus rahuldas 5. detsembri 2024. a määrusega

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas PPA 28. septembri 2024. a otsusega nr

1052282919 kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni 10.

jaanuarini 2025 (kaasa arvatud). Kaebajal oli kuni 10. jaanuarini 2025 Schengeni

liikmesriikides võimalik viibida 24 päeva. Seega kohaldas kohus esialgse õiguskaitse

abinõusid tähtaegselt, seades esialgse õiguskaitse määrusesse tähtaja kohta tingimused. Kuna

kohus kohaldas esialgset õiguskaitset ajutise abinõuna vaid 10. jaanuarini 2025, ei ole põhjust

esialgset õiguskaitset kohtuotsuses tühistada. Alates 11. jaanuarist 2025 puudub kaebajal

seaduslik alus Schengeni liikmesriikides viibimiseks ja sellist õigust ei andnud kaebajale ka

esialgne õiguskaitse.

24. Kohus eemaldab digitaalsest toimikust korduvad dokumendid vastavalt kohtuotsuse

resolutsioonis märgitule.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

26. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)