3-24-3185/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

19.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3185

Haldusasi

N.Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.11.2024

otsuse nr 15.3-3.2/716-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – N.Y, esindaja Janno Perv

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.02.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.Y apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada N.Y apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 13.02.2025 otsuse peale.

2. Jätta N.Y esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 252 lg 7,

§ 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.Y on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli tähtajaline elamisluba kehtivusega

01.12.2021−30.06.2024 õppimiseks Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvahelise ärikorralduse

õppekaval. N.Y esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 01.07.2024 taotluse anda

tähtajaline elamisluba õpingute jätkamiseks Estonian Business School’i (EBS) magistriõppes

äriinnovatsiooni õppekaval. N.Y õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis rahvusvahelise

ärikorralduse õppekaval olid 01.07.2024 seisuga lõppenud.

2. PPA keeldus 11.11.2024 otsusega nr 15.3-3.2/716-1 välismaalaste seaduse (VMS) § 123

p 6 ning Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni

kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“

(sanktsioonimäärus) § 2 lg 11 p 2 alusel N.Y-le elamisloa andmisest. Sanktsioonimääruse § 2

lg 7 kohaselt ei kohaldata seda määrust Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad

õppimiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamist ühekordselt kuni ühe aasta võrra. Kuna

N.Y soovib jätkata õpinguid teises õppeasutuses, ei ole tegemist varem kehtinud tähtajalise

3-24-3185

elamisloa pikendamisega. Seega ei saa kõnealust erandit kohaldada. N.Y-le ei kohaldu ka

sanktsioonimääruse § 2 lg-s 8 sätestatud erand, sest N.Y kinnitusel ei ole ta lõpetanud

õpinguid eestikeelse õppekava alusel ega oska eesti keelt vähemalt B2-tasemel.

3. N.Y esitas Tallinna Halduskohtule 20.11.2024 kaebuse PPA 11.11.2024 otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks pikendada varem kehtinud tähtajalist elamisluba.

Kaebaja ei taotlenud uue tähtajalise elamisloa andmist, vaid varasema elamisloa pikendamist

magistriõpingute ajaks. Seega kohaldub sanktsioonimääruse § 2 lg 7. PPA ei ole vaidlustatud

haldusaktis selgitanud, kust tuleb põhimõte, et kui välismaalane lõpetab ühe õppekava ja

soovib jätkata õpinguid teises õppeasutuses, siis ei ole elamisloa pikendamine võimalik.

Sellist järeldust ei kinnita ka sanktsioonimääruse seletuskirjad. Sanktsioonimääruse § 2 lg 7

eesmärk on pikendada elamisluba, kui isik soovib jätkata õpinguid ükskõik millises Eesti

kõrgkoolis. EBS esitas kaebajale kutse kaheks aastaks, kuna õppekava perioodi pikkus on

kaks aastat.

PPA märgib 11.11.2024 otsuses, et on kontrollinud sanktsioonimääruse § 2 lg-s 8 sätestatud

erandi kohaldumist, kuid ei ole põhjendanud erandi kohaldamata jätmist.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Tegemist oli uue elamisloa taotlusega. VMS § 112 kohaselt väljastatakse elamisluba

konkreetsetel tingimustel. Kuigi VMS ei sätesta selge sõnaga õppimiseks antava elamisloaga

kindlaks määratud tingimusi, on siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa

ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord

ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) § 13 lg-s 2 sätestatud nõuded õppeasutuse

esitatavale kutsele. Määruse nr 7 § 13 lg 2 p 3 kohaselt märgib õppeasutus kutsel andmed

õppimise kohta, sh elamisloa õppimiseks taotlemise aluse, õppekava koodi ja selle õppekava

nimetuse, kuhu välismaalane asub õppima, õppetaseme, õppetöö alguse ja lõpu kuupäeva ning

elamisloa soovitud alguskuupäeva. Seega on õppimiseks antava elamisloaga kindlaks

määratud tingimused, mh õppekava kood, õppekava nimetus ja õppetase, mis olid kindlaks

määratud ka kaebaja elamisloaga. Õppeasutus võtab kutse esitamisega endale VMS-s

sätestatud kutsuja kohustused (VMS § 174 lg 1). Kui kutsuja kohustused lähevad ühelt

õppeasutuselt üle teisele õppeasutusele, ei ole tegemist tähtajalise elamisloa pikendamisega,

vaid uue tähtajalise elamisloa taotlemisega. Väär on kaebaja arusaam, et sanktsioonimääruse §

2 lg 7 eesmärk on võimaldada õppimiseks antud elamisloa pikendamist kuni õpingute reaalse

lõpetamiseni ükskõik millises Eesti kõrgkoolis.

Kaebaja kinnitas haldusmenetluses, et ta ei vasta sanktsioonimääruse § 2 lg-s 8 sätestatud

tingimustele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 13.02.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja soovis alustada uusi õpinguid EBS-s magistriõppes, st jätkata õpinguid uues

ülikoolis, õppekaval ja õppeastmes. Vaidlus käib selle üle, kas PPA-l tuli käsitada kaebaja

taotlust uues õppeasutuses ja õppekaval õppima asumiseks varasema tähtajalise elamisloa

pikendamise taotlusena, millele kohaldub sanktsioonimääruse § 2 lg-s 7 sätestatud erand. PPA

leidis õigesti, et kaebaja olukorras ei olnud tegemist elamisloa pikendamise, vaid uue

elamisloa taotlusega. Seda on PPA kaebajale ka haldusmenetluses selgitanud ning asjaolu, et

kaebaja ja tema esindaja ei soovinud seda mõista, ei tähenda, et PPA oleks jätnud

selgitamiskohustuse täitmata.

Seadusandja on selgelt piiranud õppimiseks antava elamisloa kestuse konkreetse õppekava ja

selle lõpetamisega. Seetõttu ei saanud kaebaja eeldada, et ta võib asuda varem väljastatud

elamisloa alusel õppima mõnes teises ülikoolis mõnel teisel õppekaval ning tegemist on

tähtajalise elamisloa pikendamisega. Uuel õppekaval ja teises ülikoolis õppima asumiseks

2(5)

3-24-3185

tuleb VMS-i kohaselt taotleda uus elamisluba. Seega ei kohaldunud praegusel juhul

sanktsioonimääruse § 2 lg-s 7 sätestatud erand, mis lubab tähtajalise elamisloa pikendamist

ühe korra kuni ühe aasta võrra. Sanktsioonimääruse § 2 lg 7 eesmärk ei ole võimaldada Eestis

õppinud Venemaa kodanikul jääda määramata ajaks Eestisse põhjusel, et ta soovib siin

õpinguid jätkata. Sanktsioonimääruse § 2 lg-s 8 on tehtud erand sellistele Venemaa

kodanikele, kes õppimiseks antud elamisloa alusel õppisid eestikeelse õppekava alusel või kes

oskavad eesti keelt vähemalt B2-tasemel. PPA kontrollis, kas kaebajale võiks see erand

kohalduda, kuid kaebaja selgitustest nähtuvalt ta ei vastanud sellele tingimusele. Seega ei

pidanud PPA 11.11.2024 otsuses täiendavalt põhjendama, miks see erand ei kohaldu.

Kuna kaebaja suhtes ei kohaldu sanktsioonimääruse § 2 lg-d 7 ja 8, välistab

sanktsioonimääruse § 2 lg 11 p 2 imperatiivselt talle elamisloa andmise. Seega on PPA

11.11.2024 otsus, millega kaebajale keelduti VMS § 123 p 6 alusel tähtajalise elamisloa

andmisest, õiguspärane.

6. N.Y palub Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 13.02.2025 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada.

PPA pole piisavalt selgitanud, miks ei olnud võimalik elamisluba pikendada. Vastustaja on

tõlgendanud määrust nr 7 valesti. Kaebaja elamisluba tuleks pikendada vastavalt

sanktsioonimääruse § 2 lg-le 7. PPA ei ole selgitanud, et kui esitatud taotlust pole võimalik

rahuldada, siis tuleb esitada teistele nõuetele vastav taotlus. Selgituskohustuse täitmata

jätmise tõttu on kaebaja õigused saanud kannatada ning seda saab parandada kaebaja

elamisloa taotluse rahuldamisega.

Apellatsioonkaebus sisaldas esialgse õiguskaitse taotlust PPA kohustamiseks anda välja

haldusakt kaebaja Eestis viibimise seadustamiseks vastavalt VMS § 43 lg-le 5 kuni siinses

kohtuvaidluses lõpliku otsuse jõustumiseni. Esialgset õiguskaitset kohaldamata tekib oht, et

kaebaja peab Eestist lahkuma enne kohtuotsuse jõustumist. Kaebaja osaleb reaalselt õppetöös.

Eestist lahkumine toob kaasa mahajäämuse, mis võib lõppeda kursuse lõpetamata jätmisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

7. HKMS § 187 lg 1 järgi otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist

määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Tulenevalt HKMS § 187 lg-st 2 ja

lg 3 p-st 5 keeldub ringkonnakonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning

tagastab selle, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks

apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Nimetatud alust kohaldatakse apellandi faktiväidete

õigsust eeldades õiguslikult selges olukorras (vt Riigikohtu 28.01.2021 määrus nr 3-19-1282,

p-d 13–14; 17.01.2018 määrus nr 3-16-1861, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2019

määrus nr 3-18-2304, p 11; 07.10.2024 määrus nr 3-23-2392, p 10).

8. Ringkonnakohus leiab, et N.Y apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel

läbivaatamatult tagastada. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja olukorras ei kohaldunud

sanktsioonimääruse § 2 lg-d 7 ja 8, mistõttu tuli keelduda temale tähtajalise elamisloa

andmisest VMS § 123 p 6 ja sanktsioonimääruse § 2 lg 11 p 2 alusel. Apellatsioonkaebuses ei

ole välja toodud ühtki uut faktilist asjaolu, vaid on korratud varem halduskohtule esitatud

väiteid, mis ilmselgelt ei annaks alust apellatsioonkaebust rahuldada.

9. Tähtajaline elamisluba on välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis

elamiseks vastavalt VMS-ga sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele (VMS

§ 112). Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele õppimiseks mh kõrgharidustaseme

3(5)

3-24-3185

riiklikult tunnustatud õppekava alusel kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis

(VMS § 118 p 3 ja § 162 lg 1 p 1). Tähtajalise elamisloa kõrgharidustaseme õppes õppimiseks

VMS § 162 lg-s 1 nimetatud õppeasutuses võib anda õppekava täiskoormusega läbimiseks

kõrgharidusseaduse § 14 tähenduses ja kui õppeasutus on institutsionaalselt akrediteeritud

(VMS § 162 lg 2). Õppimiseks tähtajalise elamisloa taotlemisel esitab õppeasutus PPA-le

kutse (VMS § 163). Kutses peavad sisalduma andmed õppimise kohta, sh elamisluba

õppimiseks taotlemise alus, õppekava kood ja selle õppekava, kursuse või praktika nimetus,

kuhu välismaalane õppima asub, õppetase, õppetöö või praktika alguse ja lõpu kuupäev ning

elamisloa soovitud alguskuupäev (määruse nr 7 § 13 lg 2 p 3, vt ka välismaalaste seaduse

muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 590 SE) seletuskiri, lk 6). Seega on

õppimiseks antava tähtajalise elamisloa puhul välismaalase viibimine Eestis piiritletud

konkreetse õppeasutuse (kutsuja), õppeasutuse kutses märgitud õppekava ning õppetöö alguse

ja lõpu kuupäevaga.

10. Tähtajalise elamisloa õppimiseks võib välismaalasele anda kehtivusajaga kuni õppekava

nominaalaja lõpuni, kuid mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus (VMS § 170 lg 1).

Tähtajalist elamisluba õppimiseks võib pikendada kuni õppekava nominaalaja lõpuni või kui

õppekava nominaalaeg on lõppenud, siis õppimise eeldatava kestuse lõpuni (VMS § 170 lg

2). Eeltoodust tuleneb, et välismaalane saab elamisloa kuni õppekava nominaalaja lõpuni,

kuid mitte kauemaks kui õppimise eeldatav kestus. Sama põhimõte kehtib ka elamisloa

pikendamise puhul. Õppimise eesmärgil antud elamisloa pikendamine on seotud õppekavaga,

millega seoses tähtajaline elamisluba anti (vt ka määruse nr 7 § 33 lg 2 p 3). Seega õppima

asumisel teisele õppekavale või teise Eesti kõrgkooli ei ole võimalik taotleda varasema

elamisloa pikendamist, vaid välismaalasel tuleb taotleda uus tähtajaline elamisluba. Seejuures

tuleb silmas pidada, et tähtajaline elamisluba õppimiseks antakse välismaalasele kindlaks

ajaks ja kindlal eesmärgil ning õpingute lõpetamisel ja elamisloa tähtaja saabumisel ei saa

välismaalasel tekkida õigustatud ootust, et talle antakse uus elamisluba ning ta saab jääda

edasi Eestisse.

11. VMS § 123 p 6 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui seda näeb ette

rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt.

Sanktsioonimäärus kehtestab Vabariigi Valitsuse sanktsioonina piirangu Venemaa

Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele viisa andmiseks, lühiajaliseks Eestis

töötamiseks ning tähtajalise elamisloa andmiseks töötamise, õppimise või ettevõtluse

eesmärgil (§ 1). Sanktsioonimäärust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele,

kes taotlevad VMS § 118 p-s 3 nimetatud tähtajalist elamisluba õppimiseks (§ 2 lg 11 p 2).

Sanktsioonimääruse § 2 lg 7 kohaselt ei kohaldata määrust erandina Venemaa Föderatsiooni

kodanikele, kes taotlevad õppimiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamist ühekordselt

kuni ühe aasta võrra. Kaebaja suhtes see erand ei kohaldu, sest ta oli oma õpingud Tallinna

Tehnikaülikooli bakalaureuseastmes lõpetanud ja soovis asuda õppima EBS-i magistriõppesse

uuele õppekavale.

12. Kaebaja etteheited PPA selgitamiskohustuse rikkumisele ei ole põhjendatud. Olukorras,

kus kaebaja oli varasema tähtajalise elamisloa aluseks olnud õpingud Tallinna

Tehnikaülikoolis lõpetanud, ei pidanud PPA suunama kaebajat esitama tähtajalise elamisloa

pikendamise taotlust. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses välja toonud selliseid

faktilisi asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada tema suhtes mõnda muud

sanktsioonimääruses ettenähtud erandit ja seega anda kaebajale kui Venemaa Föderatsiooni

kodanikule tähtajalise elamisloa või seda pikendada. Elamisloa õppimiseks saab väljastada

või pikendada VMS-s sätestatud alustel ja korras ning kaebaja välja toodud asjaoludel ei ole

see ühelgi tingimusel võimalik.

4(5)

3-24-3185

13. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 2 ja lg

3 p 5 alusel tagastada. Apellatsioonkaebuse tagastamise korral loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2).

II

14. Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse abinõuna vastustaja kohustamist andma välja

haldusakt kaebaja Eestis viibimise seadustamiseks kuni kohtuvaidluses lõpliku lahendi

jõustumiseni.

15. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse

kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse

ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud

isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub alus, kui kaebus on

ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

16. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus tagastas kaebaja

apellatsioonkaebuse selle ilmselge perspektiivituse tõttu. Ainuüksi sel põhjusel tuleb jätta

esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

III

17. Kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel 20 eurot. Apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastamine

sarnaneb kaebuse tagastamisega HKMS § 121 lg 2 alusel, mistõttu tasutud riigilõivu ei

tagastata (HKMS § 104 lg 5 p 2). Apellatsioonkaebuse HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel

tagastamise korral antakse apellatsioonkaebuse väidete põhjendatusele sisuline õiguslik

hinnang sarnaselt kohtuotsuse tegemisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.11.2021 määrus nr

3-20-2014, p 21 ja sealsed viited). Samuti puudub alus tagastada kaebajale esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu, kuna esialgse õiguskaitse taotluse vaatas

ringkonnakohus sisuliselt läbi.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)