3-25-414/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

19.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-414

Haldusasi

M.K kaebus Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirja

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.K

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.02.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.K määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse M.K määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27.02.2025 määruse

peale haldusasjas nr 3-25-414.

2. Jätta M.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2025 määrus

haldusasjas nr 3-25-414 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav M.K tunnistati Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirjaga süüdi Tallinna

Vangla kodukorra p 1.13.1 nõuete rikkumises (üldtunnustatud viisakusreeglite eiramine) ja

karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks vangistusseaduse

(VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel.

2. M.K esitas 19.02.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna

Vangla 21.08.2024 käskkirja õigusvastasus. Kaebajat on karistatud kaks korda ühe ja sama

teo eest. Kodukord eristab ebaviisakat käitumist ja vägivalla kasutamist. Kaebaja ei ole

ebaviisakalt käitunud. Kaebajale etteheidetav tegevus on valesti kvalifitseeritud. Kaebaja

tegutses hädakaitses. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik preventiivsel eesmärgil

(kohtupraktika ühetaolise kohaldamise eesmärki silmas pidades) ning see aitab kaasa teises

menetluses karistuse vähendamisele. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks. Kaebajal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks.

3-25-414

3. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2025 määruse resolutsiooni p-ga 3 kaebaja

menetlusabi taotluse rahuldamata, kaebuse käiguta ning andis riigilõivu tasumiseks aega 3

tööpäeva määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 4).

Kaebajale on menetlusabi andmine lubatav majanduslikus mõttes. Menetlusabi andmise

välistab siiski see, et kohtule esitatud materjale arvestades puudub piisav alus eeldada, et

menetluses osalemine oleks edukas.

VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju. Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 kohaselt: „Kinnipeetav on kohustatud

käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning

suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning

vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski

vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi,

ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei

tohi olla agressiivsed.“. VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserisse

paigutamine kuni 14 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4).

Kaebajale on etteheidetav kaaskinnipeetavaga kaklemine. Kaebaja selline käitumine ei vasta

üldtunnustatud viisakusreeglitele. Kaebaja hinnangul oli tegemist enesekaitsega,

hädakaitsega. Hädakaitse üheks eelduseks on karistusseadustiku § 28 lg 1 järgi

hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne

kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse

arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Kohtu jaoks ei

ole salvestiselt äratuntav, et kaebajat oleks rünnatud, ründena ei ole käsitatav puldi

äravõtmine. Salvestiselt nähtub, et kaebaja oli esimene, kes kaaskinnipeetavat kahel korral

tõukas ning seejärel lõi, s.o alustas kaklust, mistõttu ei ole kaebaja käitumises äratuntavad

hädakaitsele viitavad asjaolud.

Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet

võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik.

Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus

suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895/67,

p 17). Vastustaja on karistuse määramisel arvesse võtnud nii seda, et kaebajal puudusid

kehtivad kriminaalkaristused kui ka kinnipeetava käitumist iseloomustavaid asjaolusid

kogumis. Arvestades rikkumise iseloomu – kaklus kui vägivaldne käitumine – on põhjendatud

leebemate karistuste mitte määramine. Salvestiselt nähtuvalt ei püüdnud kaebaja konflikti

vältida, vaid vastupidi tegi esimese löögi, osales kakluses aktiivselt valvuri sekkumiseni.

Füüsiline rünne oli ebaproportsionaalne reageering, isegi kui kaebaja hinnangul puudus teisel

isikul õigus puldi äravõtmiseks. Seega on täidetud erandlike asjaolude nõue – rikkumise

intensiivsus (füüsilise konflikt) alustamine, kestus (valvuri sekkumiseni), konkreetse asja

tehiolud (reaktsioon puldi äravõtmisele) – mis võimaldab rikkumise lugeda raskeks.

Füüsiliselt rasked tagajärjed hoidis ära valvuri sekkumine, mitte kaebaja poolne käitumine.

Rikutud ei ole VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse korda. Kaebajat on

distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt 07.08.2024 teavitatud distsiplinaarmenetluse

alustamisest ja kaebaja sai anda sündmuse kohta 08.08.2024 selgituse, mida on 21.08.2024

käskkirjas ka kajastatud. Distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud 09.08.2024 ning seda

tutvustati kaebajale samal päeval.

2(4)

3-25-414

Kaebajale on tehtud algselt nimetatud sündmusega 13.08.2024 käskkiri nr 1-24/1-3/232, mis

tunnistati 14.08.2024 käskkirjaga kehtetuks, kuna käskkirjas ei olnud kajastatud kaebaja

vastuväiteid. Karistus määrati kaebajale 21.08.2024. Seega ei ole rikutud topeltkaristamise

keeldu, kuna kaebaja suhtes ei kehtinud ega kehti sama sündmusega seoses kahte karistust

(VangS § 63 lg 3). VangS § 64 lg 4¹ sõnastuse kohaselt tuleb ühekuulist tähtaega

distsiplinaarkaristuse määramiseks hakata arvestama aga rikkumise teadasaamise päevast

arvates. Vangla sai rikkumisest teada 20.07.2024 (sündmuse toimumine), seega oli karistuse

määramise viimaseks päevaks praegusel juhul 21.08.2024. Käskkirja andmine oli tähtaegne.

Kaebajale tutvustati käskkirja samal päeval. Eelnevast tulenevalt on kaebuse eduväljavaated

sedavõrd kasinad, et HKMS § 111 lg 1 välistab kaebajale menetlusabi andmise.

4. M.K palub 14.03.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.02.2025

määruse resolutsiooni p 3 ning saata asi halduskohtule tagasi.

Halduskohus leiab määruses, et kaebaja kasutas vägivalda. Kodukord eristab vägivalla

kasutamist ja ebaviisakat käitumist. Vägivalla kasutamine ei ole ebaviisakas käitumine.

Kaebaja ei ole ebaviisakalt käitunud. Kaebajat on õigusvastaselt karistatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne ning

vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist

(HKMS § 204 lg 1). Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg-d 1 ja 5, riigi-

lõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebuse vaatab läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (HKMS

§ 210 lg 1).

6. Vaidlust ei ole selles, et täidetud on majanduslik eeldus kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks (HKMS § 111 lg 1). Samuti ei saa kartserisse paigutamise

õiguspärasuse üle käivat vaidlust pidada kaebaja jaoks väheoluliseks (HKMS § 111 lg 2).

Samas tuleb HKMS § 111 lg 1 kohaselt menetlusabi andmisel hinnata ka kavandatavas

menetluses osalemise edukust.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse vähesele eduväljavaatele ega

pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg

4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kaebaja tunnistati Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirjaga süüdi Tallinna Vangla

kodukorra p 1.13.1 nõuete rikkumises ning teda karistati distsiplinaarkorras kartserisse

paigutamisega viieks ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4). Kaebaja ei vaidle vastu

sellele, et ta kakles kaaskinnipeetavaga, kuid leiab, et tema tegu ei ole kvalifitseeritav

ebaviisaka käitumisena, mistõttu on kartserikaristus õigusvastane. Kaebajale heidetakse ette

viisakusnormi rikkumist. Vangla 21.08.2024 käskkirja kohaselt käitus kaebaja ebaviisakalt,

kui kakles kaaskinnipeetavaga, näidates sellega üles mitteaustavat käitumist teiste isikute

suunal. Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 sätestab mh, et kinnipeetav on kohustatud

suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses, pöördumises ega

muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning

väärikust riivavaid väljendeid. Samuti ei tohi kinnipeetava hääletoon ja kehakeel olla

agressiivsed. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjas1 on p 1.13.1 kohta selgitatud, et

vangistuse eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele (VangS § 6 lg 1),

mis tähendab mh seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme.

1 Kättesaadav https://vanglateenistus.ee/meist/vanglateeistus/tallinna-vangla

3(4)

3-25-414

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaaskinnipeetavaga kaklemine ei vasta

üldtunnustatud viisakusreeglitele ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas. Selline

käitumine võib raskendada vanglas distsipliini tagamist. Kaebaja seisukohad ei lükka vangla

ja halduskohtu järeldust ümber. Seega on kaebajale etteheidetav tegu kvalifitseeritav Tallinna

Vangla kodukorra p 1.13.1 mõttes ebaviisaka käitumisena, mis on käsitatav

distsiplinaarsüüteona. Eelneva põhjal ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada suureks.

9. Kasinate eduväljavaadetega kaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv ei ole

ülemäära suur ning iga kohtusse pöörduv isik (sh kinnipeetav) peab tegema vajalikke

jõupingutusi, et täita seaduses ettenähtud riigilõivu tasumise kohustus (mis saab seisneda nt

kokkuleppe saavutamises lähedastega). Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmine

ei piira praegusel juhul ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust.

10. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2025

määruse resolutsiooni p 3 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)