2-21-11846/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Antero Maksing

Otsuse kuupäev

19.03.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-11846

Tsiviilasi

Luminor Bank AS-i hagi O.T vastu liisingulepingust

ja käenduslepingust tulenevates nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26.08.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Luminor Bank AS-i apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3658,04 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Luminor Bank AS (registrikood

11315936), lepinguline esindaja Madis Meristo

Kostja (vastustaja) O.T (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 03.03.2025, millel osales hageja

lepinguline esindaja

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1.

Tühistada Harju Maakohtu 26.08.2024 otsus osas, milles hagi jäi

rahuldamata 2220,40 € ja sellelt summalt viivise saamiseks. Teha tühistatud

osas uus otsus, milles hageja nõue nimetatud summas rahuldada. Tühistada

sama otsus osas, milles menetluskuludest enam kui 10% jäi hageja kanda

ning jätta kokku 90% menetluskuludest kostja kanda ja suurendada kostjalt

hageja kasuks välja mõistetavate maakohtu menetluskulude hüvitise summat

128,33 € võrra. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.2.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.3.

Ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 10% hageja ja 90% kostja kanda.

I.4.

Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus vastavalt kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Mõista kostjalt O.T-lt hageja Luminor Bank AS-i kasuks välja 6034,44 € ja

alates 29.07.2021 summalt 3341,29 € viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras, kuid

nimetatud viivis kokku mitte enam kui 843,12 €. Selles osas on Harju

Maakohtu 26.08.2024 otsus jõustunud.

II.2. Mõista kostjalt O.T-lt hageja Luminor Bank AS-i kasuks välja 2220,40 € ja

alates 29.07.2021 samalt summalt viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras, kuid

nimetatud viivis kokku mitte enam kui 2220,40 €.

II.3. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 10% hageja ja 90% kostja

kanda.

II.4. Mõista kostjalt O.T-lt hageja Luminor Bank AS-i kasuks välja

menetluskulude hüvitis 900 € ja alates otsuse jõustumisest samalt summalt

viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. Ülejäänud menetluskulud jätta rahaliselt

kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Luminor Bank AS (endise ärinimega Aktsiaselts DNB Pank, hageja) esitas 28.07.2021

Harju Maakohtule hagi osaühingu X (põhivõlgnik) ja O.T (kostja) vastu solidaarselt 9421,51

€ ja osasummalt 6728,36 € alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1

ls 2 määras viivise nõudes.

1.1.

Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 27.03.2015 liisinguleping nr 357041 (liisinguleping),

mille alusel hageja omandas põhivõlgniku huvides sõiduki (kaubik). Hageja sõlmis kasko- ja

liikluskindlustuse lepingud ning andis kaubiku põhivõlgniku kasutusse.

1.2.

Hageja ja kostja sõlmisid 27.03.2015 käenduslepingu nr 357041 (käendusleping),

millega kostja kohustus vastutama hageja ees liisingulepingust tulenevate põhivõlgniku

kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 36

512,31 €.

1.3.

Põhivõlgnik rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, mille tõttu hageja tegi

11.09.2019 liisingulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Põhivõlgnik sai selle samal

päeval kätte. Hageja ütles liisingulepingu üles alates 25.09.2019.

1.4.

Enne liisingulepingu ülesütlemist esitatud ja sissenõutavaks muutunud põhivõlgniku

kohustuste summa on 2693,15 €. Liisingulepingu järgi tuli viivitatud maksetelt tasuda viivist,

mida hageja nõudis summas 2498,17 €, kuigi hagi esitamise ajaks arvutatud summa oli

suurem. Liisingulepingu ülesütlemise ajal oli kaubiku jääkmaksumus 9220,40 €, millest

hageja arvestas maha müümisel saadud 5833,33 €, mis oli võrdne kaubiku turuhinnaga (ilma

käibemaksuta summad). Nende summade vahet 3387,07 € nõuab hageja kui kaubiku

soetamiseks tehtud kulutuste hüvitist. Hagejal tekkis 27.09.2019 – 30.12.2019 täiendav

kindlustuskulu 198,88 € ja ta kandis kaubiku tagasisaamise ja müügikorda seadmisega kulusid

644,24 €.

1.5.

Hageja nõudis kostjalt käenduskohustuse täitmist 16.02.2021 e-kirjas, mille kostja sai

kätte 01.03.2021.

2 (6)

2. Nõuded põhivõlgniku vastu rahuldati 28.01.2022 tagaseljaotsusega (jõustus 10.03.2022).

3. Kostja vaidles hagile vastu. Liisingulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused ei ole

täidetud. Hageja ei tõendanud, et ülesütlemisavaldus edastati põhivõlgniku serverisse. Hageja

müüs kaubiku endale soodsatel tingimustel oma koostööpartnerile põhivõlgnikku teavitamata.

Lubatud ei ole kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainult

liisinguvõtjale, eriti kui ta ei saa mõjutada müügiprotsessi. Sarnase kaubiku praegune turuhind

on 11 400 – 17 000 €, aga 25.09.2019 pidi see olema vähemalt 15 000 €. Kaubik soetati aastal

2015 hinnaga 28 000 € ja nelja aasta jooksul ei saa hind alaneda ligi kuus korda. Kui hageja

oleks müünud kaubiku turuhinnaga, saanuks kaetud kõik muud hageja nõude osad. Kaubikule

oli paigaldatud külmutusseade, mis eraldi maksis 3000 – 4000 €. Hageja pidi enne müüki

võimaldama põhivõlgnikul kaubik välja osta, kuid seda ta ei teinud. Hageja väitel öeldi

liisingulepingu üles 25.09.2019, aga ta nõuab veel ka 03.10.2019 arve tasumist.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi kostja vastu 26.08.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt,

mõistes kostjalt hageja kasuks välja 6034,44 € ja alates 29.07.2021 summalt 3341,29 € viivise

VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras, kuid nimetatud viivis kokku mitte enam kui 843,12 €. Hagi jäi

rahuldamata 3387,07 € ja sellelt summalt viivise saamise nõudes. Menetluskuludest jäi TsMS

§ 163 lg 1 alusel ⅓ hageja ja ⅔ kostja kanda. Maakohus määras kindlaks kostjalt hagejale

hüvitatava kulu summas 366,67 € (⅔ makstud riigilõivust 550 €), ülejäänud kulusid polnud

vaja kindlaks määrata. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse.

4.1.

Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena liisingu- ja käenduslepingute sõlmimise,

kaubiku soetamise ja põhivõlgniku kasutusse andmise. Kostja vastutab käendajana põhi-

võlgnikuga solidaarselt ja nõudesumma on väiksem käendaja vastutuse ülempiirist.

4.2.

Hagejal oli õigus liisinguleping enne tähtaega üles öelda, sest põhivõlgnik oli viivituses

oma rahaliste kohustuste täitmisega. Hageja tõendas ülesütlemisavalduse saatmise liisingu-

lepingus märgitud põhivõlgniku e-posti aadressile ja sama lepingu järgi saab lugeda selle

kättesaaduks. Ülesütlemine on järelikult kehtiv.

4.3.

Maakohus nõustus hagejaga, et põhivõlgnikul jäi hagejale tasumata 2693,15 €

perioodilisi liisingumakseid (sh põhiosa, intress, kindlustus jm kulud). Õige on ka hageja

viivise arvestus ja vastavalt hageja vähendatud taotlusele on viivise nõue summas 2498,17 €

põhjendatud. Kostja ei tõendanud, et nimetatud summad oleks hagejale tasutud. Samuti on

põhjendatud hageja kulutuste hüvitamise nõue kokku summas 843,12 € (= 198,88 + 644,24).

4.4.

Kaubiku soetamiseks tehtud kulutuste hüvitise 3387,07 € nõue pole põhjendatud.

4.4.1.

Esiteks ei tõendanud hageja kaubiku turuväärtust hagejale tagastamise ajal

(03.12.2019), mistõttu ei saa hageja nõuda hüvitist VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 alusel. Liisingu-

lepingu üldtingimuste (ÜT) p 12.6 on tühine tüüptingimus, sest võimaldab liisingueseme

väärtuse asemel lähtuda hinnast. Samas puuduvad tingimused, et liisingueseme müügihind ei

tohi oluliselt erineda turuhinnast ning hagejal on kohustus teha kõik endast olenev

saavutamaks ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus.

4.5.

Teise võimalusena puuduks kõnealuse nõude rahuldamise eeldused ka siis, kui kaubiku

väärtus 03.12.2019 oli 5833,33 €. Liisinguleping vastab kasutusrendi lepingu tunnustele, sest

korralise lõppemise järel (15.04.2020) pidanuks kaubik jääma hagejale ja selleks ajaks lepiti

jääkväärtuseks 7000 €. Liisingulepingu ülesütlemise ajal oli kaubiku lepinguline jääkväärtus

(st ostuhinna finantseerimise kulu, mis ei olnud kaetud tasutud liisingumaksetega) 9220,40 €.

Põhivõlgnik vastutas ostuhinna finantseerimise kulu hüvitamise eest, millest on maha arvatud

jääkväärtus 7000 €. Seega vastutaks ta üksnes 2220,40 € (= 9220,40 – 7000) hüvitamise eest.

Kaubiku võimalik väärtus 5833,33 € on suurem, mistõttu ei saa hageja nõuda hüvitist.

3 (6)

4.6.

Viivise nõue on põhjendatud vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles

hagi jäi rahuldamata kaubiku soetamiseks tehtud kulutuste hüvitise 3387,07 € ja sellelt

summalt viivise nõudes ning need nõuded rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna

kostja kanda.

5.1.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid kasutusrendi tüüpi

liisingulepingu liisingueseme jääkväärtusega 7000 €. Samuti on otsus õige osas, milles

tuvastati, et liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli kaubiku lepinguline jääkväärtus 9220,40

€. Hageja võõrandas kaubiku 5833,33 € eest (kõik summad ilma käibemaksuta). Ta leiab

jätkuvalt, et võib nõuda kahe viimati märgitud summa vahet kostjalt kui käendajalt.

5.2.

Ekslik ning vastuolus kasutusrendi tüüpi liisingulepingu eesmärgi ja

lepingutingimustega on vaidlustatud otsuse p 14 järeldus võtta kaubiku jääkväärtust arvesse

kaks korda: esiteks lahutas kohus lepingulised jääkväärtused kaubiku tagastamise

(03.12.2019) ja lepingu kavandatud lõppemise (15.04.2020) ajal, aga teiseks lahutas tulemist

uuesti kaubiku turuväärtuse. Sel viisil arvestas kohus kaks korda sama hüve hageja nõude

katteks.

5.3.

Põhjendamatu ja üllatuslik on maakohtu seisukoht, et liisingulepinguga kalduti kõrvale

VÕS § 367 lg-st 3. ÜT p 12.6 reguleerib kohustuste täitmise järjekorda ja sellest ei järeldu, et

liisinguandja ei võta kulutuste hüvitamise nõude määramisel arvesse liisingueseme väärtust.

5.4.

Hageja tõendas kaubiku väärtuse 5833,33 €. Käesoleval juhul saab müügihinda lugeda

väärtuseks ka põhjusel, et hageja tegi mõistlikke pingutusi kaubiku võõrandamisel.

Põhivõlgnik pidi liisingulepingu lõppemisel tagastama kaubiku seisundis, milles see oli talle

üleandmise ajal arvestamata liisingulepingu järgset eesmärgipärasest kasutamisest tingitud

loomulikku kulumist (ÜT p-d 3.1 ja 10.5). Põhivõlgnikult tagasi saadud kaubikul oli arvukalt

puudusi, mida kajastab hageja 14.06.2024 seisukoht koos sellele lisatud tõenditega.

Liisinguvõtja kannab riisikot selles osas, et kui ta liisingueset heaperemehelikult ei hoia ja

seetõttu ei kata võõrandamishind eseme jääkväärtust.

6. Kostja kaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata 2220,40 € ja

sellelt summalt viivise nõudes ning rahuldab need nõuded (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kaebus

rahuldatakse osaliselt ja seetõttu muutub ka menetluskulude jaotus.

8. Maakohtu otsuse vaidlustas ainult hageja, st 6034,44 € ja alates 29.07.2021 summalt

3341,29 € viivise väljamõistmise (mitte enam kui 843,12 €) osas on maakohtu otsus TsMS §

456 lg 4 ls 2 järgi jõustunud. Pooled ei saanud vaidlustada maakohtu otsustust kostja tõendite

kogumise taotluse rahuldamata jätmise kohta ja see jõustus TsMS § 456 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas,

milles kaubiku soetamiseks tehtud kulutuste hüvitise 3387,07 € ja sellelt summalt viivise

nõuded jäid rahuldamata. Hageja kaebuse alusel ei saa muutuda tema jaoks ebasoodsamaks

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustused, küll aga saab vajaduse

korral muuta neid hagejale soodsamaks.

9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud vaidlustamata asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).

Maakohus kvalifitseeris liisingu- ja käenduslepingud õigesti ning apellatsioonimenetluses

pole vaidlustatud p-s 4.2 kokkuvõtvalt esitatud käendaja vastu suunatud nõude eelduste

täidetust. Hageja kaebuse põhjal ja kostja vastuväidete puudumise tõttu saab lisaks lähtuda

4 (6)

sellest, et lepingu erakorralise ja korralise lõppemise aegadel liisingueseme jääkväärtuste vahe

on 2220,40 € (= 9220,40 – 7000) ning hageja võõrandas kaubiku 5833,33 € eest (kõik

summad ilma käibemaksuta).

10. Ringkonnakohus nõustub väidetega, et maakohus eksis esiteks VÕS § 367 lg-te 1–3

kohaldamisel, teiseks ÜT p 12.6 tõlgendamisel ja tühisuse hindamisel ning teataval määral ka

kolmandaks kaubiku turuväärtuse tuvastamisel. Neist väidetest esimene toob kaasa

vaidlustatud otsuse osalise tühistamise ja hagi rahuldamise ulatuse suurenamise. Kaks

ülejäänut seevastu ei mõjuta asja lahendamise tulemust. Põhjendused on järgmised.

10.1. Õige on hageja arusaam, et ÜT p 12.6 reguleerib kohustuste täitmise järjekorda ja

sellest ei järeldu, et liisinguandja ei võta kulutuste hüvitamise nõude määramisel arvesse

liisingueseme väärtust. Viidatud lepingutingimuse tekst ei võimalda teha teistsugust järeldust

ega anda tingimusele vaidlustatud otsuse p-s 13 kirjeldatud tähendust. Seetõttu puudub alus

lugeda see tingimus tühiseks. Samas ei mõjuta kõnealune tingimus oma sisu tõttu hageja

praegu veel vaidlusaluse põhinõude lahendamist.

10.2. Samuti on õige hageja väide, et maakohus jättis ekslikult kaubiku turuväärtuse ja sellega

seotud asjaolud sisuliselt tuvastamata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et toimikus olevad

tõendid võimaldavad hinnata kaubiku kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda) vähemalt

osaliselt. Eelkõige on võimalik tuvastada, et kaubiku võõrandamise ajal (2021. a veebruar) oli

ilma käibemaksuta turuhind 5833,33 € (dtl 56). Muid veenvaid tõendeid sama aja kohta pole

esitatud. Siiski ei mõjuta võõrandamise aegne hind asja lahendamist. Tuvastatud hinda ei saa

üle kanda hageja soovitud viisil ajale, mil kaubik hagejale tagastati (2019. a detsember), sest

ajaline vahe on liiga pikk. Küll aga on veel tuvastatav, et mõistliku aja jooksul pärast kaubiku

tagastamist (kuni 2020. a oktoobrini) ei õnnestunud kaubikut müüa koos käibemaksuga 9200

– 14 500 € eest (dtl 128–133). Viidatud lähtehindadest nähti ette kuni 15% erinevus, st müüki

prooviti vähemalt hinnaga 7820 € (= 9200 – 15%). Ühtlasi nähtub eelnevast, et sel ajal ei

saanud hageja valitud viisil kaubikut müüa lepingu ülesütlemise aegse jääkväärtuse 11 064,48

€ (= 9220,40 + 20%) ega lepingu lõppemise ajaks kokku lepitud 8400 € (= 7000 + 20%) eest.

Järelikult ei ületanud kaubiku turuhind kõnealusel ajal liisingulepingu järgset jääkmaksumust.

10.3. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja

3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus

VÕS § 367 lg 3 tähenduses arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes

ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st

liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367

lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui

tasumata liisingumaksete ulatuses (RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-40-14, p 32). Ringkonnakohtu

hinnangul tähendab see, et liisinguandja kanda jääb kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul

risk, kas liisinguese õnnestub lepingu korrapärase lõppemise ajal võõrandada kokku lepitud

jääkmaksumusega. Liisinguandjal on mõistlik võimalus seda riski maandada, sõlmides talle

eseme müünud isikuga vastava tagasiostu kokkuleppe – nagu hageja käesoleval juhul ka tegi

(dtl 13).

10.4. Eelmises p-s 10.3 kirjeldatud reeglist tuleneb, et põhivõlgnik ja käendajana ka kostja

vastutavad hageja ees üksnes tasumata liisingumaksete ulatuses, mis vastab liisingulepingu

erakorralise ja korralise lõppemise aegadel kaubiku jääkväärtuste vahele 2220,40 €. Seda

ületavat summat saaks hageja nõuda kahju hüvitamise sätete alusel vaid juhul, kui ta

tõendaks, et põhivõlgnik rikkus kaubiku heaperemehelikult hoidmise kohustust ega

tagastanud hagejale kokku lepitud seisukorras kaubikut (ÜT p-d 3.1 ja 10.5). Hageja esitatud

fotod (dtl 156–158) ega kaubiku tagastamise aktist (dtl 136) olulisi rikkumisi ja tavapärasest

kasutusest tingitud kulumist ületavaid kahjustusi ei tõenda. Esiklaasi kivitäke ega tagaluugi

ühe hinge puudumine ei ole olulised puudused ning hageja ei toonud esile ja tõendanud nende

väärtust. Lisaks mõistis maakohus kostjalt välja kulu seoses kaubiku müügikorda seadmisega

5 (6)

(dtl 59). Nii jääb hageja kanda kaubiku tegeliku väärtuse risk liisingulepingu lõppemise ajal.

Põhivõlgniku ja kostja kanda oli risk, et kui leping lõpeb põhivõlgniku rikkumise tõttu enne

tähtaega, siis tuleb hagejale hüvitada eelnimetatud väärtuste vahe.

10.5. Eeltoodud kaalutlustel mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks VÕS § 367 lg-te

1–3 alusel lisaks välja 2220,40 €. Sellelt summalt on kostjal VÕS § 113 lg 1 järgi kohustus

tasuda viivist sama sätte teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast

päevast. Vastavalt hageja taotlusele piirab kohus viivise nõude põhivõla summaga.

11. Hagi rahuldamise ulatuse muutumise tõttu muudab ringkonnakohus menetluskulude

jaotust ja nende rahalise kindlaksmääramise otsustust. Maakohus jaotas kulud asjakohaselt

TsMS § 163 lg 1 alusel ja sellest juhindub ka ringkonnakohus. Hageja nõudis 9421,51 € ja

alates hagi esitamisest viivise maksmist. Kokku rahuldatakse sissenõutavaks muutunud

nõuded summas 8254,84 € (= 6034,44 + 2220,40), mis moodustab hageja algsest nõudest

88% (≈ 8254,84 : 9421,51). Lisaks rahuldatakse olulises osas ka edasiulatuva viivise nõue.

Kaebuse rahuldamise ulatus kulude jaotust otseselt ei mõjuta (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-

17, p 18). Neil kaalutlustel on põhjendatud jätta kostja kanda 90% menetluskuludest mõlemas

senises kohtuastmes ja hageja kanda ülejäänud 10%.

12. Kulude jaotuse muutumise tõttu suureneb kostjalt hageja kasuks välja mõistetav hüvitis.

Hagejale hüvitatav kulu on mõlema kohtuastme riigilõiv. Maakohtus tasus hageja 550 € ja

kulude jaotuse järgi peab kostja sellest hüvitama 495 € (= 550 × 0,9). Maakohus mõistis

sellest välja 366,67 € ja ringkonnakohus suurendab hüvitist 128,33 € (= 495 – 366,67) võrra.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus hageja lõivu 450 €, millest kostja peab hüvitama 405 €

(= 450 × 0,9). Kokku on kostjalt hageja kasuks välja mõistetav menetluskulude hüvitis 900 €

(= 495 + 405). Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb sellelt summalt tasuda ka

viivist. Ülejäänud menetluskulusid pole vaja kindlaks määrata

13. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS §

654 lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

Tervikresolutsioonis pole vaja korrata kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise

otsustust, sest sel pole tähtsust otsuse täitmisel. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks

esitada summasid sõnadega.

(allkirjastatud digitaalselt)

6 (6)