3-25-606/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Kohtuasja number

3-25-606

Määruse tegemise aeg ja koht

18. märts 2025, Tartu

Kohtuasi

X-i esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vangla 21.

veebruari 2025. a käskkirja nr 2-25/1-2/58 alusel

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde X-i

vanglasisese vabakasutuskonto väljavõte

ajavahemiku 11. november 2024 kuni 10. märts 2025 kohta.

2. Vabastada X esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.

3. Jätta X-i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis X-i nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 204 lg 1 ja § 252 lg 7).

ASJAOLUD

1. Tartu Vangla kohaldas 21. veebruari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/58 (dtl 7-10)

kinnipeetav X-i (taotleja) suhtes alates 20. veebruarist 2025 vangistusseaduse (VangS) § 69

lg 2 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja

ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. X esitas 26. veebruaril 2025 Tartu Vanglale

vaide (registreeritud nr-ga 1-8/2-25/39-1; dtl 11-12), milles taotles käskkirja nr 2-25/1-2/58

tühistamist ja kehtetuks tunnistamist.

2. X esitas 11. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles viitab

käskkirja nr 2-25/1-2/58 alusel julgeolekuabinõude kohaldamisele. Taotleja soovib, et kohus

kohaldaks vaidemenetluse ajaks esialgset õiguskaitset. Taotleja märgib taotluses järgnevat.

Tema suhtes kohaldati 21. veebruari 2025. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/58 julgeolekuabinõusid

seoses sündmustega, mis toimusid 20. veebruaril 2025. Sellel päeval kella 16 ajal lõhkus ta

ära arvutiruumi ukse ja hiljem oma kambris akna, laua, wc ja uksevaate ava. Ta ei olnud

nende sündmuste ajal ametnikele ohtlik ega ähvardanud ega karjunud nende peale. Ta allus

kõikidele korraldustele. Käskkirjas nr 2-25/1-2/58 on selle andmise alusena toodud erinevaid

3-25-606

põhjuseid, millel ei olnud mingit seost sellega, mis toimus 20. veebruaril 2025. Näiteks toob

vangla käskkirjas välja, et vanglal on alust arvata, et tulenevalt eelseisvast kohtumenetlusest

võib kinnipeetav muutuda menetluse käigus ettearvamatuks ja ohtlikuks nii iseendale kui ka

kriminaalmenetluses ütlusi andnud isikutele. Taotleja leiab, et vanglal ei ole mitte ühtegi

tõendit selle kohta, et ta võiks muutuda ettearvamatuks või et ta võiks end stressiolukorras

vigastada. Tema viimane enesevigastamine oli enam kui kaheksa kuud tagasi. Ta ei ole

ettearvamatult käitunud, kuigi talle on teada kõik kriminaalmenetlusega seotud isikud.

Taotleja oli varem avatud osakonnas ja ta ei ole kriminaalmenetluse ajal ametnikele ega

tunnistajatele midagi teinud. Teda oleks tulnud paigutada lukustatud kambrisse sellepärast, et

ta lõhkus, aga mitte vaidlusaluse käskkirja alusel. Sündmused, mis toimusid 2024. aastal, ei

ole seotud selle olukorraga ning vangla on otsinud põhjuseid, et õigustada tema lukus

hoidmist. Lukustatud kambris hoidmine toob kaasa pöördumatuid tagajärgi ning jäädava

kahju. Vangla tegevus mõjutab inimese psüühikat ja see kahju on korvamatu. X palub

vabastada end riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

3. 13. märtsil 2025 saabus kohtusse X-i täiendav avaldus, milles taotleja selgitab, miks tema

lukustatud kambris hoidmine ei ole põhjendatud. Lisaks edastas taotleja 16. märtsil 2025

kohtule avalduse, milles ta märgib, et esitas 15. märtsil 2025 vanglale uue vaide käskkirja nr

2-25/1-2/58 peale.

4. Tartu Vangla teatas 17. märtsil 2025 kohtule, et X esitas 11. märtsil 2025 vanglale vaide nr

1-8/2-25/56-1 (dtl 28-29), milles soovis samuti vaidlustada Tartu Vangla 21. veebruari 2025.

a käskkirja nr 2-25/1-2/58. Tartu Vangla vaatas X-i vaided nr 1-8/2-25/39-1 ja 1-8/2-25/56-1

läbi ühises menetluses ja jättis 17. märtsi 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/39-2 (dtl 30)

mõlemad vaided rahuldamata. Vangla palub 17. märtsi 2025. a seisukohas jätta X-i esialgse

õiguskaitse taotlus rahuldamata järgmistel põhjustel.

Vangla saab aru, et X peab käesoleval juhul õigusvastaseks tema suhtes vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. X

viitab küll taotluses, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa

pöördumatuid tagajärgi, kuid täpsemalt ei selgita, milles sellised tagajärjed väljenduvad.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol ei ole tegemist X-i karistamisega.

Vanglal on kinnipeetava varasema käitumise ja käskkirja andmisele eelnenud sündmuste

pinnalt tekkinud põhjendatud kahtlus, et X võib kujutada ohtu teistele isikutele. Kuigi X

peab 2024. a sündmusi asjakohatuteks, siis tulevikku suunatud prognoosotsust ja ohu

realiseerumise tõenäosust on võimalik hinnata just isiku varasema käitumise pinnalt. Seetõttu

on igati asjakohane vaadata kinni peetu varasemat käitumist. Aastal 2024 aset leidnud

sündmused näitavad selgelt, et X on ettearvamatu käitumisega ja on võimeline ka teisi

isikuid kahjustavalt käituma. Olukorras, kus X-il on pooleli kriminaalmenetlus ja talle

ebameeldivale olukorrale reageeris ta ärritunult ukse lõhkumisega, oli vanglal kinni peetu

varasemat käitumist teades põhjust arvata, et ta kujutab teistele ohtu ja võib ohtu kujutada ka

iseendale. Seetõttu ei saanud vangla selliseid muutusi käitumises tähelepanuta jätta ja

ennetava abinõuna oli vajalik piirata X-i liikumis- ja suhtlemisvabadust. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt on X-il olnud mitmeid vestlusi psühholoogi ja

inspektor-kontaktisikuga, millele lisanduvad igapäevased kokkupuuted valvetoimkonnaga. X

on vanglaväliseks suhtlemiseks kasutanud telefoni ning kohtunud kaitsjaga. Seega ei viibi X

sotsiaalses isolatsioonis ning sellised suhtlemisvõimalused aitavad leevendada

üksikvangistusega kaasneda võivat negatiivset mõju.

KOHTU SEISUKOHT

2(5)

3-25-606

5. Kohus mõistab, et taotleja soovib Tartu Vangla 21. veebruari 2025. a käskkirja nr 2-

25/1-2/58 täitmise peatamist (HKMS § 251 lg 1 p 1) üksnes osas, mis puudutab tema

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist. Kehakultuuriga tegelemise keelamine on otseses seoses liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramisega, s.o kui liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratakse, siis esineb

vanglas vajadus ka kehakultuuriga tegelemise keelamiseks. Ohjeldusmeetmena käeraudade

kasutamise osas on taotleja varasemalt palunud esialgse õiguskaitse kohaldamist haldusasjas

nr 3-25-463 ning käesolevas esialgse õiguskaitse taotluses taotleja käeraudade kasutamisele

eraldi ei viita.

6. Kuigi käesolevaks ajaks on vangla taotleja vaided nr 1-8/2-25/39-1 ja 1-8/2-25/56-1

lahendanud, jättes need 17. märtsi 2025. a vaideotsusega rahuldamata, siis esialgse

õiguskaitse taotluse esitamise ajal oli vaidemenetlus veel pooleli ning taotluse esitamine

kohtule lubatav (HKMS § 249 lg 2). Kuna vaidemenetluse järgselt ei ole Tartu Vangla 21.

veebruari 2025. a käskkirja nr 2-25/1-2/58 peale kaebuse esitamise tähtaeg veel saabunud, on

kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse taotlus jätkuvalt kohtus lubatav.

7. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel riigilõivu 20 eurot. X palub end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada.

Kohus lähtub taotleja majanduslikku seisu hinnates HKMS § 112 lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu

üldkogu 12. aprilli 2016. a kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-35-15 seisukohtadest. Esialgse

õiguskaitse taotluse lahendamise kiireloomulisust ja menetlustõhususe põhimõtet arvestades

ei lähtu kohus menetlusabi taotlust lahendades praegusel juhul hinnangust taotluse

eduväljavaatele. Arvestades taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttes (11. november 2024

kuni 10. märts 2025 kohta) kajastatut, vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel

täielikult riigilõivu 20 eurot tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

8. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse

tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja

esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

9. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine

põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu 27.

juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Taotleja väidab, et vangla tegevus mõjutab

tema psüühikat, kuid ei ole täpsemalt selgitanud, millised pöördumatud tagajärjed talle

eraldatud lukustatud kambris viibimise ning liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisega

kaasnevad. Siiski ei saa praegusel juhul välistada taotlejal esialgse õiguskaitse vajaduse

olemasolu. Ka ebamõistlike piirangute talumist on peetud asjaoluks, mis toob kaasa vajaduse

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2012. a määrus

asjas nr 3-12-2224, p 7). Täiendavad julgeolekuabinõud on taotlejat koormavad ja tema õigusi

piiravad ning nende rakendamist ei ole võimalik pärast põhiasja sisulist lahendamist enam

täies ulatuses heastada. Samas tuleb arvestada, et igasugune riive, mis annab aluse

haldusorganile vaide või halduskohtule kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse

kohaldamist.

10. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul osaliselt

põhivaidluse äraotsustamine, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja

täitmise peatamisel saaks taotleja viibida Tartu Vangla 21. veebruari 2025. a käskkirja nr

3(5)

3-25-606

2-25/1-2/58 õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamise ajal vangla avatud osakonnas

ning talle ei kohalduks sellel ajal liikumis- ja suhtlemispiirangud. Esialgse õiguskaitse

kohaldamine oleks sellises olukorras erandlikult õigustatud vaid siis, kui taotlejal esinev s

esialgse õiguskaitse vajadus oleks ülekaalukas ning pöördumatute või faktiliste tagajärgede

loomine ei tekitaks avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju. Samuti tuleb

arvestada põhivaidluse perspektiivikust (Riigikohtu 16. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-

3-1-87-16, p 14; 22. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Kohus on

seisukohal, et kõiki asjaolusid kogumis arvestades ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine

praegusel juhul põhjendatud.

11. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub sama seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma

tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik

teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka

raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui

vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada

(Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal

viidatud kohtupraktika). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse nende

aluseks olnud asjaolude äralangemisel (VangS § 69 lg 3).

12. Tartu Vangla 21. veebruari 2025. a käskkirjas nr 2-25/1-2/58 on selgitatud taotleja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise vajadust. Käskkirjast nähtub, et taotleja

käitumist ilmestas 2024. aasta jooksul korduv vägivalla kasutamine teiste isikute (nii

kaaskinnipeetava kui ametnike) suhtes, sh nähti ohtu, et kinnipeetav võib meeleheites

vigastada ka iseennast. Taotleja ettearvamatu ja ebastabiilne käitumine on käskkirjast

nähtuvalt jätkunud ka 2025. aastal ning vahetult enne täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist lõhkus taotleja vangla vara. Taotleja suhtes on käimas kriminaalmenetlus ning ta

on hiljaaegu vestluste jooksul väljendanud, et on valmis endistele kannatanutele kätte

maksma. Arvestades talle esitatud süüdistuse tõsidust, siis tagamaks kannatanute,

kriminaalmenetluses ütluseid andnud ametnike ja kaaskinnipeetavate julgeolek ning

turvalisus, on vangla hinnangul põhjendatud taotleja eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine. Vangla on võtnud arvesse taotleja käitumist pika aja jooksul ning viimaseid

seisukohti kannatanute ja võimalike konfliktide osas ning on leidnud, et taotleja üle peab

olema süsteemne järelevalve vähendamaks füüsilise rünnaku ohtu. Vangla hinnangul on X-i

agressiivset käitumist võimalik ennetada vaid juhul, kui isikut hoida eraldi

kaaskinnipeetavatest ning rakendada rangemaid tingimusi jälgimaks tema edaspidist

käitumist.

13. Arvestades eeltoodut, ei saa kohtu hinnangul nõustuda taotlejaga selles, et ta ei kujutanud

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ohtu teistele isikutele ja iseendale. Kuigi taotleja püüab

väita, et julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel oleks tulnud arvestada üksnes 20.

veebruari 2025. a intsidente, mil ta lõhkus vangla vara, ning vangla ei saanud käskkirjas nr

2-25/1-2/58 tugineda tema varasemale käitumisele, nõustub kohus vanglaga, et

julgeolekuabinõude kohaldamisel sai arvestada taotleja käitumisega pikema aja jooksul ning

see tipnes 20. veebruaril 2025 vangla vara lõhkumisega. Kohus nõustub vanglaga selles, et

kuigi X peab 2024. a sündmustele osundamist asjakohatuks, siis tulevikku suunatud

prognoosotsust ja ohu realiseerumise tõenäosust on võimalik hinnata just isiku varasema

käitumise pinnalt. Lisaks oleks kohtu hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks andnud alust ka ainuüksi 20. veebruari 2025. a sündmused (s.o vangla vara

lõhkumine). Kohtule ei nähtu, et vangla oleks taotleja ohtlikkust teistele ja iseendale

ilmselgelt valesti hinnanud. X-i võimalikku kaebust, milles ta vaidlustab Tartu Vangla 21.

veebruari 2025. a käskkirja nr 2-25/1-2/58, ei saaks seega pidada kuigivõrd edulootusi

4(5)

3-25-606

omavaks. Vangla on 17. märtsi 2025. a seisukohas toonud välja, et taotlejat külastab

regulaarselt psühholoog ning taotlejal on ka teisi suhtlemisvõimalusi. Seega ei saa eraldatud

lukustatud kambris viibimine ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine

taotlejale ülemäärast negatiivset mõju avaldada. Asjas ei ole ilmnenud ka seda, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise alused oleksid praeguseks ära langenud. Kuna taotleja võib

kujutada olulist ohtu vangla julgeolekule, ei ole tema suhtes esialgse õiguskaitse korras

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise peatamine vanglas viibivate isikute ja ka tema

enda turvalisust arvestades õigustatud.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

15. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

5(5)