3-23-2992/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2992

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.12.2023 otsuse

nr 12310070016-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei

Krassilnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

10.03.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.03.2024 otsus

haldusasjas nr 3-23-2992 muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seonduvad menetluskulud riigi kanda ja muud

apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Tõlkida kaebajale kohtuotsuse resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused

prantsuse keelde.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja erinevad nimekujud ja sünniajad

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21.04.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

3-23-2992

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kodanik, kes lahkus kodumaalt Dubai

kaudu Valgevene Vabariiki ning saabus sealt 06.10.2023 ebaseaduslikult Läti Vabariigi kaudu

Eesti Vabariiki. Kinnipidamisel esitas ta Belgia Kuningriigi väljastatud elamisloakaardi ning

tutvustas end kui Y (sündinud XX.XX.XXXX). 07.10.2023 esitas isik rahvusvahelise kaitse

taotluse, kus esitles end kui alaealine Q (sündinud XX.XX.XXXX). Hilisemas menetluses

tuvastati, et tegemist on Kongo DV kodaniku Xga (sündinud XX.XX.XXXX). Esitatud

rahvusvahelise kaitse taotluse kohaselt vajab ta kaitset, kuna teda ähvardab koduriigis

surmaoht.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 01.12.2024 otsusega nr 12310070016-1 taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel vabatahtlikku lahkumistähtaega

määramata sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Kongo DV-sse ning kohaldas VSS § 74 lg

2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Taotleja on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja ning tema taotlus on VRKS § 201 p-

des 2–3 ja 6–7 sätestatud alusel selgelt põhjendamatu. Rahvusvahelise kaitse põhjendatuse ja

vajaduse kohta ei ole taotleja esitanud mitte ühtegi dokumenti ega muud tõendit ning esitatud

selgitused on piirdunud pelgalt väidetega. Taotleja üldine usaldusväärsus ja sellest tulenevalt

tema väidete usutavus on madal. Ka läbiviidud vestlused ei kinnitanud kaitsevajadust.

Taotleja esitas enda identiteedi kohta teadvalt valeandmeid (VRKS § 201 p 2) ning jättis

teadlikult dokumendid Valgevenesse (VRKS § 201 p 3). Kuivõrd taotleja saabus Eestisse

seadusliku aluseta, üritas lahkuda Prantsusmaale ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

pärast väljasaatmise menetluse alustamist, on täidetud ka VRKS § 201 p-des 6 ja 7 sätestatud

alused, et lugeda taotlus selgelt põhjendamatuks. Taotleja ütluste alusel ei ole leidnud

kinnitust, et tal oleks Kongo DV-s olnud probleeme või tagakiusuni ulatuvaid intsidente oma

rassi, usu, poliitilise veendumuse, rahvuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Kuigi

taotleja üritas vestlusel jätta muljet, et tal on Kongo DV riigivõimu kartmiseks põhjuseid ning

tal on riigivõimuga probleeme ja konflikte olnud, ei leidnud see asjaolu tõendamist.

Ehkki inimõiguste ja julgeoleku olukord on Kongo DV-s alates 2022. a-st halvenenud, ei anna

see alust väita, et taotleja vajab kaitset. Samuti ei välista üldine olukord taotleja tagasisaatmist

või vabatahtlikku naasmist.

2(10)

3-23-2992

Taotlejale tuleb põgenemisohtu arvestades teha vabatahtlikku täitmistähtaega määramata

lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu 5 aastaks.

3. X esitas 27.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 01.12.2023 otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Vastustaja ei ole otsuses arvestanud kaebaja argumentidega ega võtnud arvesse tegelikku

olukorda Kongo DV-s. Kaebaja ei esitanud teadlikult ebaõigeid andmeid – enda esitlemine

erinevate isikutena oli põhjustatud šokiseisundist ning hirmust koduriiki väljasaatmise ees.

Kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja ning põhjendamata on väide, et

kaebaja jättis teadlikult passi Valgevenesse, et vältida tema tuvastamist. Kaebaja varjas enda

nime, sest seda soovitas tagasisaatmise vältimiseks isik, kes aitas tal koduriigist lahkuda. Et

kaebaja ei suutnud tõendada teda ähvardanud üksikisikute tegevust, ei tähenda, et see ei ole

tagakius VRKS § 19 lg 5 tähenduses. Kuna tagakiusajad ei jätnud märke maha, on sündmuste

tõendamine ülimalt keeruline või suisa võimatu. Jääb arusaamatuks, miks ei arvestatud

01.12.2023 otsuse tegemisel, et kaebajal on koduriigi ametivõimude kartmiseks põhjus ning

tal on varasemalt riigivõimuga olnud probleeme ja konflikte. Inimõiguste ja julgeoleku

olukord on 2022. a-l Kongo DV-s halvenenud ning CEAS riikides on Kongo DV-st pärit

isikute rahvusvahelise kaitse saamise protsent 28. See kinnitab vajadust rahuldada iga Kongo

kodaniku taotlus.

Lahkumisettekirjutus on õigusvastane, kuna vastustaja ei hinnanud õigesti kaebajaga seotud

asjaolusid. Arusaadav ei ole, milles seisneb kaebaja põgenemisoht. Viide VSS § 68 p-le ei ole

piisav, kuna see tuleb siduda ka isiklike asjaoludega. Ettekirjutuse tegemisel ei oma tähendust,

et kaebaja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjusi, mis võiksid

mõjutada kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja väljasaatmine on vastuolus ka

VSS § 171 põhimõttega ning asjaolu, et kaebajal on side Kongo DV-ga ei tähenda, et teda ei

võiks oodata koduriigis tagakius.

Kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ning sissesõidukeelu kehtestamise

aluseks ei saa olla asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis majanduslikke huve ega sugulasi. Kaebaja

puhul esineb VSS §-s 31 sätestatud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei

ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses toodud

seisukohtade juurde. Jääb arusaamatuks, kuidas enda esitlemine teise isikuna saab toimuda

mitteteadlikult. Kaebaja esitas PPA ametnikele võõra isiku dokumendi ning pärast

lahkumisettekirjutuse menetluse alustamist esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebajal

oli telefonis grupp „Aafriklased Eestis“ ning kaebaja selgitas, et ta tahtis uurida Eestis

rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta ning tema soov oli kohe Eestis varjupaika taotleda.

Seega on arusaamatu kaebaja väide, et ta ei esitanud varjupaigataotlust kohe, kuna ta ei olnud

kindel, kus ja millal oleks seda turvaline teha. PPA järeldus, et kaebaja vabanes enda

dokumendist on igati mõistlik, ehkki oleks võinud olla paremini põhjendatud. Kaebaja ei

väida, et keegi oleks tema passi ära võtnud. Rahvusvahelise kaitse taotlemisele omased

tõendamisraskused ei tähenda, et kahtlused tuleb lahendada taotleja kasuks. PPA-le antud

ütlused Kongo DV-s toimunu kohta olid üldised ja umbmäärased. PPA arvestas otsuse

tegemisel kaebaja ütlustega ning sellega, et tal polnud haldusmenetluses enda väidete

kinnitamiseks tõendeid esitada. Julgeolekuprobleemid päritoluriigis ei tähenda, et kaebajat

ähvardaks reaalne tagakiusamise oht või kaebaja elule või tervisele esineks oht pelgalt

päritoluriigi territooriumil viibimise tõttu. Konfliktid toimuvad peamiselt riigi idaosas ning on

kestnud aastakümneid. Kaebaja elas aga riigi lääneosas asuvas pealinnas Kinshasas.

3(10)

3-23-2992

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Kaebaja haldusmenetluses ning

haldusasja nr 3-23-2229 kohtumenetluses antud ütlused kinnitavad põgenemisohu olemasolu,

mistõttu ei ole alust arvata, et kaebaja sooviks päritoluriiki naasta vabatahtlikult. Majanduslike

ja sotsiaalsete sidemete puudumine Eestiga on põhjus, miks kaebajale määratud

sissesõidukeeldu ei lühendatud. Samuti on arusaamatu kaebaja viide VSS §-le 31, kuna see

säte ei kehtesta sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Sissesõidukeelu kohaldamist

välistavad asjaolud on loetletud VSS §-s 30 ning kaebaja ei kuulu ühegi eelnimetatud sättes

loetletud asjaolu alla. Et kaebaja ei ole rikkunud avalikku korda, ei saa olla aluseks kaebajale

sissesõidukeelu mittekohaldamiseks.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.03.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, kaebajale riigi

õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu ning menetlusabi andmisega seotud kulud riigi kanda

ja ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kohus nõustus lõppjäreldustes PPA otsusega, kuid leidis, et PPA läbiviidud haldusmenetluses

esines minetusi uurimispõhimõtte kohaldamisel ja tõendite kogumisel. Minetused ei too siiski

kaasa kaebuse rahuldamist (HMS § 58). Kaebaja selgitas istungil, et läks Valgevenesse

tudengiviisaga ja selle kohta edastati info ka PPA-le. Nimetatud materjale ei ole kohtule

esitatud ning neid ei kajastata ka otsuses. Ehkki kohtule ei ole teada, kas ja millised materjalid

PPA-le edastati, nähtub haldusasja 3-23-2229 materjalidest, et PPA-l oli olemas nt kaebaja

passi koopia. Uurimispõhimõte ning selle kohane rakendamine on rahvusvahelise kaitse

menetluses keskse tähendusega ning kui isik esitab tõendeid ja dokumente nt

kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetluses või väljasaatmismenetluses, ei saa PPA

nende olemasolu tähelepanuta jätta ning nendega tuleb arvestada ka isiku rahvusvahelise

kaitse taotluse menetluses. Ehkki uurimiskohustusele vastandub rahvusvahelise kaitse taotleja

kaasaaitamiskohustus, ei saa isikult nõuda, et ta esitaks samu dokumente PPA-le korduvalt.

Kaebajat ei kiusatud Kongo DV-s taga ühelgi VRKS § 4 lg-s 1 toodud alusel, mistõttu ei ole

alust tunnustada kaebajat pagulasena. Kaebaja antud selgituse kohaselt tegeles ta mobiiliäriga

ning kui ta oli erinevaid koode sisestades avanud ühe temale müüdud mobiiltelefoni, olid selle

fotogaleriis kummalised videod ning ka mõned pildid isikutest, kes videotel isikuid

väärkohtlesid. Pärast seda hakati kaebajat väidetavalt Kongo DV-s taga otsima ning ta hakkas

oma elu pärast kartma. Hirm mobiiltelefoni omaniku ja tema kättemaksu ees, kui see ei ole

seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega, ei ole pagulasseisundi andmise alus.

Kaebaja ei pöördunud Kongo DV-s ametiasutuste poole, mistõttu ei saa ka väita, et kaebajal

oleks puudunud päritoluriigis ligipääs õiguskaitsele. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas kaebaja

võib vajada täiendavat kaitset, kuivõrd täiendava kaitse andmine on seotud reaalse tõsise ohu

või hirmuga päritoluriigis.

Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset ning kaebaja väited tõsisest ohust on liialdatud. Kaebaja

haldus- ja kohtumenetluses antud selgitusi arvestades on usutav, et ta lahkus Kongo DV-st

majandusliku heaolu parandamise eesmärgil, mitte aga kartusest enda elu pärast. Seda

kinnitab ka asjaolu, et kaebaja rõhutas istungil korduvalt, kuidas ta tuli Euroopasse

eesmärgiga töötada ning ka Valgevenesse liikumist põhjendas kaebaja just eeskätt sellega,

ehkki tõi välja ka rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise, kuid selle esitamise või esitamise

soovi kohta Valgevenes kaebaja tõendeid esitanud ei ole. Lisaks märkis kaebaja istungil, et

Valgevenesse läks ta põhjusel, et Prantsuse viisat on Kongo DV-s raske saada. Oma

igapäevatöös võis kaebaja kätte sattuda mobiiltelefon, milles võisid olla ka hirmu ja õõva

tekitavad fotod ja videod, kuid arvestades kaebaja käitumist, ei ole see kuigivõrd ustutav.

Nimelt tõi kaebaja istungil välja, et ta jättis telefoni endale, kuna see tegi häid pilte. Ei ole

usutav, et kui kaebaja päriselt oleks telefoni ja selle sisu ning selle omanikku kartnud, oleks ta

selle endaga kaasa võtnud. Kaebaja sõnul müüs telefoni talle üks isik tutvusringkonnast, kes

4(10)

3-23-2992

teda teadis, mistõttu oleks väidetavatel kurjategijatel olnud suhteliselt lihtne tuvastada kaebaja

lähiringkond, et siis seeläbi kaebajat tabada või survestada.

Kaebaja ütlustes esinevad vastuolud ning arvestades kaebaja üldist madalat usaldusväärsust ei

pidanud PPA neid vastuolusid arvestama kaebajat soosivalt. Kaebajal oli võimalik tõendeid

esitada, kuid ta ei teinud seda. Nt selgitas kaebaja, et tema koguduses on filmitud, kuidas

kaebajat otsima tuldi, kuid seda videot ei ole kaebaja PPA-le ega kohtule esitanud. Samuti ei

ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et juunis-juulis oleks internetis olnud uudis, mille

kohaselt peeti Kongo DV-s kinni isikud, kelle videoid ta telefonist nägi. Lisaks selgitas

kaebaja, kuidas temaga võeti ühendust pärast Valgevenesse lahkumist, kuid ka neid tõendeid

kaebaja kohtule või politseile ei esitanud.

Kohus nõustus PPA-ga, et esinevad VRKS § 201 p-des 2–3 ja 6–7 sätestatud alused ning

kaebaja on rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja. Kaebaja esitas Tallinna Lennujaamas

võltsitud dokumendi ning ka pärast enda kinnipidamist jätkas kaebaja valeidentiteedi

kasutamist. Kaebaja püüdis end ka pärast PPA-le valeidentiteedi kasutamisega vahele jäämist

varjata valeidentiteedi taha, sh väitis kaebaja, et on saatjata alaealine. Sel põhjusel ei ole

usutavad ka kaebaja väiteid võimalikust šokiseisundist. Eelduslikult vabanes kaebaja ka oma

passist Valgevenes teadlikult, et jätkata teekonda võltsitud dokumendiga ning vältida

kinnipidamisel enda isiku tuvastamist. Vaidlust ei ole, et kaebaja saabus Eestisse

ebaseaduslikult Lätist, ta elas siin hotellis, kuid rahvusvahelist kaitset kaebaja taotlema ei

tulnud. Arvestades kaebaja liikumist Kongo DV-st Euroopasse (sh Eestisse) ning soovi liikuda

edasi Prantsusmaale, on usutav, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pelgalt

põhjusel, et lahkumist Kongo DV-sse edasi lükata ning vähemalt püüda saada võimalus

Euroopas töötada. Kaebaja rõhutas ka kohtuistungil korduvalt, et tema soov oli Euroopas

töötada.

Asjaolu, et Kongo DV-s on probleeme inimõiguste ja julgeoleku tagamisega, ei tähenda, et

kõik Kongo DV kodanikud tuleks lugeda rahvusvahelise kaitse saajaks. Samuti ei tähenda

asjaolu, et 28% CEAS riikidest andis Kongo DV kodanikele rahvusvahelise kaitse, et see

tuleks anda ka kaebajale. PPA tõi otsuses päritoluriigi info välja. Kaebaja ei väida, et see oleks

väär. Samuti ei ole kaebaja esitanud päritoluriigi infot, mis selle ümber lükkaks.

Asjaolu, et kaebajal on Kongo DV-s olnud ametnikega kokkupuuteid, ei tähenda, et kaebaja

oleks Kongo DV-sse naastes sellises ohus, et selle vältimiseks tuleks talle anda

rahvusvaheline kaitse. Kaebajat ei ole alusetult Kongo DV-s karistatud ning tal lasti

kodumaalt probleemideta lahkuda. Kuna kaebaja väidetud fotodel ja videotel olevatest

isikutest vähemalt osa on kaebaja sõnul kinni peetud ja ka karistada saanud, näitab see

kokkuvõttes, et Kongo DV tegeleb inimeste röövimist puudutava probleemiga. Seega on

usutav, et probleemide korra oleks kaebajal võimalik saada kaitset. Seega ei ole usutav, et

Kongo DV-sse naastes võiks kaebaja elu olla ohus.

Lahkumisettekirjutus ning sissesõidukeeld on õiguspärased ning PPA on põhjendatult

hinnanud kaebajat põgenemisohtlikuks. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti

õigesti rahuldamata, ei välista VSS § 171 kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebajal

puudub Eestis ja Euroopas kinnisvara ning sotsiaalsed sidemed, mis võiks olla võimalikuks

takistuseks kodumaale naasmisel. Kaebajal on Kongo DV-s pere ja eelmisel aastal sündinud

laps, st piisav tugivõrgustik, et aidata kodumaal hakkama saada. Asjaolu, et kaebaja

läkitamiseks Euroopasse võttis pere laenu, mida sooviti tagasi maksta kaebaja poolt Euroopas

teenitava rahaga ja mistõttu on perel rahalised raskused, ei ole lahkumisettekirjutuse tegemata

ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise alus. PPA on kaalunud lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis

5(10)

3-23-2992

tingiksid sissesõidukeelu tähtaja lühendamise või selle täies ulatuses kohaldamata jätmise.

Kaebaja viide VSS §-le 31 ei ole asjakohane.

6(10)

3-23-2992

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub 04.04.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebajat ei kiusatud Kongo DV-s taga ühelgi VRKS

§ 4 lg-s 1 toodud alusel. Vastustaja on otsuses ise päritoluriigi infole toetudes märkinud, et

2022. a-l halvenes Kongo DV-s inimõiguste ja julgeoleku olukord ning inimeste turvatunne

on madal nii võimuesindajate kui ka erinevate relvastatud grupeeringute poolt korda saadetud

rikkumiste tõttu. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks peaks isik pöörduma ametiasutuste poole

olukorras, kus võimuorganid panevad ise toime rikkumisi.

Kaebajale ei ole selge kohtu hinnang, et kaebaja lahkus Kongo DV-st majandusliku heaolu

parandamise eesmärgil. Kaebaja tõi põhjusena välja ka rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamise. Seega ei lahkunud kaebaja koduriigist vaid majanduslikel eesmärkidel. Kohtu

väide, et kaebaja ei ole esitanud tagakiusu tõendamiseks tõendeid, on põhjendamata.

Asjaolust, et kaebaja ei suutnud tõendada teda ähvardanud üksikisikute tegevust, ei saa

automaatselt järeldada, et see ei anna alust VRKS § 19 lg-s 5 sätestatud tagakiusuks.

Kaebajaga toimunu kohta tõendite esitamine on problemaatiline, selliseid sündmusi ongi

keeruline, kui mitte võimatu tõendada. Kaebaja on taotluse menetlemise käigus selgitanud, et

tal on koduriigi võimuorganite kartmiseks põhjust. Tal on varasemalt olnud riigivõimuga

probleeme ja konflikte. Vastustaja ei ole selle asjaoluga arvestanud.

Kaebaja ütlused seoses telefoniga ei ole vastuolulised. Isik ei pruugi mäletada, kas ta helistas

ise või helistati temale. Kohtu väide, et kui kaebajat oleks reaalselt telefoni tõttu taga otsitud,

siis oleks pärast tema lahkumist püütud kontakteeruda tema perekonnaga, ei ole põhjendatud.

Kohus ei saa teada, kas võimuorganid hakkasid kaebajat taga otsima, millal nad seda tegid või

teevad ning kuidas nad seda teevad. Kohus on ekslikult leidnud, et kaebaja osas esinevad

VRKS § 201 p-des 2‒3 ja 6‒7 nimetatud alused ja kaebaja on rahvusvahelise kaitse süsteemi

kuritarvitaja. Kaebaja on selgitanud, et tema elu on koduriigis ohus ja seetõttu esitas ta

rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebaja ei jätnud enda passi teadlikult Valgevenesse, kaebaja

kartis enda elu pärast. Kaebaja oli sunnitud tulema Eestisse ebaseaduslikult, sest tema elu oli

koduriigis ohus.

PPA ja kohus ei ole lahkumisettekirjutuse tegemiseks hinnanud õigesti kaebajaga seotud

asjaolusid. Kaebaja väljasaatmine Kongo DV-sse on vastuolus VSS § 171 põhimõttega.

Kaebajat võib koduriigis potentsiaalselt oodata tagakius ning oht elule ja tervisele. Asjaolu, et

kaebajal on Kongo DV-s pere ja tugivõrgustik, ei välista tagakiusu.

Sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud ning sissesõidukeelu kehtestamise aluseks ei

saa olla asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu riikides kaitsmist väärivaid

sidemeid. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule.

7. PPA palub 08.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vaidluse all ei ole, et kaebaja ei pöördunud Kongo DV-s ametiasutuste poole pärast ostetud

telefonis oleva sisu avastamist. Kaebaja selgituste põhjal on kaheldav, kas kirjeldatud

intsident üldse aset leidis. Kaebaja 13.11.2023 vestlusel antud ütlused on vastuolulised.

Apellatsioonkaebuses ei ole vastuolusid kõrvaldatud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut

tõendit, argumenti ega viidanud päritoluriigi informatsioonile, mis lükkaks ümber PPA või

halduskohtu järeldused. Kuigi varjupaigataotlejal ei pruugi alati olla võimalik kõiki enda

väiteid dokumentaalselt tõendada, ei ole kaebaja madalat usaldusväärsust arvestades võimalik

tõendite puudumist tõlgendada kaebaja kasuks. Halduskohus on välja toonud sellised tõendid,

7(10)

3-23-2992

mida eeldatavasti oleks kaebaja võinud esitada ja mille esitamata jätmist ei ole kaebaja

põhjendanud.

PPA on oma otsuses hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid ja leidnud, et kaebaja

väljasaatmine Kongo DV-sse ei ole vastuolus VSS §-ga 171. Kaebaja ei ole esitanud uusi

asjaolusid või päritoluriigi informatsiooni, mis annaks alust kahelda PPA järeldustes.

PPA on sissesõidukeelu kehtestamisel hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid õiguspäraselt.

Kaebajal Eestis ja teistes Euroopa Liidu riikides kaitsmist väärivate sidemete puudumine ei

olnud aluseks sissesõidukeelu määramisel, vaid selle tõttu puudub alus kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks perioodis või jätta see kohaldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kõiki üle

kordamata (HKMS § 201 lg 4).

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta

tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest

põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi

– ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti

peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).

10. Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise

poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2)

kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut

samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt

õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust

tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt määrav isiku suhtes rakendatud või

rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-

1026, p 13).

11. Ringkonnakohtule arusaadavalt taotleb kaebaja varjupaika seetõttu, et kardab tundmatuid

isikuid, kes võivad teda taga otsida põhjusel, et tema valduses oli telefon, mis sisaldas häiriva

sisuga fotosid ja videoid (13.11.2023 vestlus, dtl 93 jj). Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi nime

ega isikut konkreetselt, keda ta piltidel või videotel nägi, ega selgitanud, miks ta arvab, et

tegemist oli ametiisikutega. Ka väidetavad varasemad kokkupuuted ametivõimudega on

jäänud üldsõnaliseks ja konkretiseerimata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

kaebaja usaldusväärsus on väga madal ja seega on tema selgitused juhtunust tervikuna

ebausaldusväärsed. Isegi kui midagi sellist kaebajaga toimus, ei annaks ka see alust

tunnustada kaebajat pagulasena, sest olmekonflikt või konflikt kurjategijatega ei ole seostatav

isiku tagakiusukartusega rassi, usu, rahvuse, poliitilise veendumuse tõttu või kuulumise tõttu

sotsiaalsesse gruppi. Kaebaja ei ole otsinud kaitset päritoluriigi politseilt. Päritoluriigi info ei

anna alust ka järeldada, et politsei poole pöördumine oleks täiesti mõttetu. 2024. aasta juunis

raporteeris Amnesty International1, et president Tshisekedi teise ametiaja (nimetati uuesti

ametisse jaanuaris 2024 viieks aastaks) inimõiguste kaitse prioriteetide hulka kuulub tõhus

tsiviilisikute kaitse konfliktipiirkondades, tegelemine karistamatusega inimõiguste rikkumisel,

kriminaalõiguse süsteemi korrastamine, õigusriigi põhimõtete järgimine ning sotsiaalsete ja

majanduslike õiguste tõhusam realiseerimine. Küsimuses, miks tuli kaebaja rahvusvahelise

1 https://www.amnesty.org/en/documents/afr62/8155/2024/en/

8(10)

3-23-2992

kaitse taotlust pidada selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 3, 6 ja 7 alusel, on

halduskohtu otsuse põhjendused ammendavad ja puudub vajadus neid korrata.

12. Asjaolu, et PPA ei olnud esimese astme kohtumenetluses esitanud asja materjalide juurde

kaebaja passi koopiat (dtl 379), ei too kaasa PPA otsuse tühistamist. Dokument on esitatud

apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus võttis selle kohtuistungil asja materjalide juurde.

Kaebaja ei ole kuidagi ka selgitanud, kuidas selle dokumendi esitamata jätmine

kohtumenetluses saaks kaasa tuua PPA otsuse sisulise õigusvastasuse ja tühistamise. Taotluse

lugemise selgelt põhjendamatuks toob kaasa kasvõi ühe aluse esinemine VRKS § 201 loetelus,

kui taotlus esitati selge eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada.

13. Halduskohtu järeldus, et kaebaja lahkus oma koduriigist töö otsimise eesmärgil ja

majanduslikel põhjustel, on kooskõlas kaebaja väljendatud seisukohtadega vestlusel PPA-ga

ja halduskohtu istungil. Samuti on selline järeldus kooskõlas pärituoluriigi teabega2.

14. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väidet, et üldise inimõiguste ja julgeoleku olukorra

tõttu Kongo DV-s tuleks kaebajale anda täiendav kaitse. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on

täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine

täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist

tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu,

sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes

ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2)

või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute

kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3).

Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis

reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi

kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu

praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12

ja C-542/13). PPA on vaidlustatud otsuses hinnanud adekvaatselt olukorda Kongo DV-s ja

sealset pea 30-aastast konfliktiolukorda riigi idaosa provintsides. Päritoluriigi teabe kohaselt

on olukord Rwanda armee ja Rwanda toetatud M23 mässuliste grupi rünnakute tõttu Põhja-

Kivus ja selle pealinnas Gomas endiselt ärev ja konfliktne ka 2024. a lõpus3 ja 2025. a

alguses4. Arvestades aga Kongo DV territoriaalset suurust; asjaolu, et kaebaja on pärit

pealinnast Kinshasast (kus elab 17 miljonit inimest), ning seda, et Kongo DV suuruses riigis

on kaebajal võimalik ümber paikneda, ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebajat ähvardaks

Kongo DV-sse tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega ei

kvalifitseeru kaebaja ka täiendava kaitse saajaks. Puudub vajadus korrata vaidlustatud

haldusakti põhjendusi.

15. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib

jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta

rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2).

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus

lahkuda päritoluriiki oli selle tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei pruugi ettekirjutust

https://coi.euaa.europa.eu/administration/ireland/PLib/2024_12_The_Democratic_Republic_of_the_Congo_DR

C_Social_and_economic_situation.pdf ja seal viidatud allikad

https://coi.euaa.europa.eu/administration/ireland/PLib/2024_12_The_Democratic_Republic_of_the_Congo_DR

C_Goma.pdf ja seal viidatud allikad

4 https://www.gov.uk/foreign-travel-advice/democratic-republic-of-the-congo

9(10)

3-23-2992

vabatahtlikult täita, sest on haldusmenetluses selgelt väljendanud keeldumist naasta

päritoluriiki. Arvestada võis ka sellega, et kaebajal puuduvad Eestis olulised sotsiaalsed

sidemed ja majanduslikud huvid. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid, mis

lükkaks ümber vaidlustatud haldusakti järeldused, et kaebaja väljasaatmine Kongo DV-sse ei

riku VSS §-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole alust arvata, et kaebajat

ähvardaks Kongo DV-sse tagasi pöördumise korral tagakiusamine või reaalne võimalus

sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu.

16. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74

lg 2). Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid

arvestades

ebaproportsionaalne,

võib

lahkumisettekirjutuses

kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata

(VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata

haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus

nr 3-18-1891, p 18). Nagu eespool märgitud, võis kaebajale teha lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu,

et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat või jätta see kohaldamata,

sh humaansetel kaalutlustel (vt humaansete kaalutluste kohta täpsemalt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Asjaolude olulisel

muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt

asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75

ja 32).

17. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1).

18. Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS §

118 lg 3) ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109

lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda.

19. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

erinevad nimekujud ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)