3-24-554/49 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18.03.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-554

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2024.

a otsuse nr 15.3-3.4/269-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) ringkonnakohtus Eesti Vabariigi

kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.04.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14.02.2024. a otsusega nr 15.3-3.4/269-1,

tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, X.X.-i pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks alates 14.02.2024 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 7² lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa

Föderatsiooni väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest

vabanemisel (p 2) ning VSS § 74 lg 2 alusel kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale 4

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused:

X.X. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Teda on karistatud kriminaalkorras 8-l korral ja

väärteo korras 18-l korral ning ta viibib vangistuses 4-ndat korda. X.X. on toime pannud

erinevaid kuritegusid: vargused, omastamised, joobes juhtimised, sissetungi katse,

võimuesindaja solvamise ja vägivalla kasutamise võimuesindaja suhtes, narkootilise aine

ebaseadusliku käitlemise suures koguses ja korduvalt, võltsitud tähtsa isikliku dokumendi

hankimise, tulirelva ebaseaduslik käitlemine. X.X.-i kuritegude toimepanemine on aja

jooksul sagenenud, õiguskuulekad perioodid on jäänud lühemaks ja kuriteod muutunud

raskemaks. X.X.-ist lähtuv oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine, mis võib

realiseeruda esimese ja teise astme kuritegudes, s.h narkootikumide suures koguses

ebaseadusliku käitlemisega seotud süütegudes. X.X. osaleb B1 eesti keele kursusel. PPA

võttis positiivsena arvesse hetkel distsiplinaarkaristuste puudumist (on vanglakaristuse

kandmise ajal toime pannud 2 väärtegu) ja osalemist sotsiaalprogrammides. Isikust lähtuv oht

on tegelik, jätkuv ja piisavalt tõsine. Täidetud on VMS § 241 lg 1 p 2 eeldus.

X.X.-i lähisuhtevõrgustiku moodustab ema, kellel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus,

mis võimaldab lihtsustatud korras Venemaale reisida. X.X.-i ja tema ema vahel puudub

erakorraline sõltuvussuhe. X.X. saab emaga suhtlust jätkata telefoni või kirja teel. X.X. ei

ole üles näidanud tõsiseltvõetavat soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Ta ei ole

peale keeleõppe vanglas teinud muid arvestatavaid pingutusi siinse elukorralduse ja

kultuuriruumiga integreerumiseks. Kuigi teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt

keeruline, on X.X.-il olemas kõik eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama

saamiseks. Tema emakeel on vene keel. Võib eeldada, et isikul ei teki ületamatuid raskusi

sihtriigis elama asumisel ja töökoha leidmisel. X.X.-il on Venemaal olemas tutvusringkond.

Narkootikumide üle piiri Venemaalt Eestisse toomine näitab, et talle ei ole võõras Venemaal

käimine ja seal toimetamine. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on

proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks.

X.X.-ist lähtub oht, et ta jätkab lühikese aja jooksul peale vanglast vabanemist uute raskete

kuritegude toimepanemist, mistõttu on oluline lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Täidetud

on VSS § 7² lg 2 p 4 eeldused.

X.X.-ile tuleb kohaldada 4 aasta pikkust sissesõidukeeldu Schengeni õigusruumi. PPA ei

tuvastanud humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.

2. X.X. esitas 20.02.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta vaidlustas PPA

14.02.2024. a otsust nr 15.3-3.4/269-1. Alternatiivselt soovis kaebaja tähtajalist elamisluba.

Kaebuse põhjendused:

Kaebaja on sündinud ja üles kasvanud Eestis. Eestis on tal haige ema, kes vajab hooldamist ja

abi. Kaebajal on Eestis töö- ja elukoht. Kaebaja õpib eesti keelt B1 tasemel ja pärast vanglast

vabanemist tahab saada Eesti kodakondsuse. Väljasaatmine on täiendav karistamise meede.

Kaebaja ei taha minna sõtta. Igaühel on õigus pere- ja eraelu puutumatusele. Deporteerimise

korral palub kaebaja mitte sulgeda sissesõitu tervesse Schengeni tsooni.

3. Tartu Halduskohus tagastas 29.02.2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis

alternatiivselt tähtajalise elamisloa andmist.

4. PPA palus 21.03.2024. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 27.06.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata ning kaebuse

esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 20 eurot Eesti Vabariigi kanda ja menetlusosaliste

muud menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) PPA otsuses on arusaadavalt ja piisavalt põhjendatud, miks lähtub kaebajast oht avalikule

korrale. Kaebaja karistatus ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja

normidesse tervikuna. Kaebaja kuriteod on korduvad, s.h võõra vallasasja omavolilised

kasutamised, joobes juhtimised ja narkootikumide suures koguses käitlemisega seotud

kuriteod. Kaebaja kuritegude toimepanemine on aja jooksul sagenenud, õiguskuulekad

perioodid jäänud lühemaks ja kuriteod muutunud raskemaks. Kaebaja ei toonud esile, et PPA

tuginenuks hinnangu andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Ka kohus ei

tuvastanud sedalaadi viga. Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei muuda temast

lähtuva ohu tõsidust märkimisväärsel määral. Vaidlust ei ole, et PPA otsus riivab kaebaja

eraelu puutumatust. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks

toimetulekuks pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Seepärast ei leidnud tõendamist, et kaebaja

ja tema ema vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada

perekonnaliikmetena. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ja ta on

tööealine – seega ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi.

Kaebajal on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on abiks Venemaal elukoha

hankimisel. Kaebaja esile toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid talle

elamisloa allesjätmist ning osutaksid ühtlasi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse

ebaproportsionaalsusele. PPA on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Elamisloa kehtetuks

tunnistamine on õiguspärane.

2) Kaebaja nimetatud asjaolud ei takista tema väljasaatmist. Lahkumisettekirjutuse tegemine

ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest, vaid

korrakaitsemeetmed, mille rakendamiseks tuleb menetluse käigus tuvastatud asjaoludele

toetudes esitada konkreetsed põhjendused, miks on ohulävend ületatud. PPA hinnang on

piisav, et jätta kaebaja osas lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmistähtaeg kohaldamata ja

koostada isikule sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohtule ei ilmnenud

lahkumisettekirjutuse tegemise ja kohtuotsuse tegemise vahepealse aja kohta asjaolusid, mis

annaksid aluse lahkumisettekirjutust selle tegemise aja seisuga võrreldes erinevalt hinnata.

Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane. PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel

teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X.X. esitas 16.07.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub anda talle võimalus jääda

Eestisse ja anda talle ajutine elamisluba. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Vangistuses veedetud aastatega sai kaebaja aru oma mõtlematust käitumisest ning ta soovib

elada ausat ja seaduslikku elu. Kaebaja juba kandis mineviku eest karistuse. Kaebaja

väljasaatmise korral Venemaale mobiliseeritakse ta sunniviisiliselt sõtta, kuid ta ei taha sõdida

rahuliku elanikkonna vastu. Kaebaja sündis ja kasvas Eestis ning tema sugulased on maetud

Eestisse. Ka on Eestis tema haige ema, kellel on raske kaebajata hakkama saada.

7. X.X. täpsustas 15.08.2024. a vastuses, et ta palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, milles lubada tal saada ajutine elamisluba.

8. PPA palub 17.09.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. PPA

väitel ei teinud kohus otsust kaebaja karistatuse alusel, vaid selgitas välja olulised asjaolud ja

leidis, et PPA otsus on sisuliselt õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Kaebaja palus pärast apellatsioonkaebuse taotluse täpsustamist (dtl 424, tõlge dtl 431)

halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega lubada tal saada ajutine

elamisluba. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt pidas kaebaja ajutise elamisloa all silmas

tähtajalist elamisluba. Ringkonnakohus tagastas 28.08.2024. a määrusega (resolutsiooni p 1,

dtl 433-436) kaebaja apellatsioonkaebuse läbivaatamatult täiendavalt esitatud nõude, s.o saada

tähtajaline elamisluba, osas ning vastav määrus on jõustunud. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja

lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eeltoodut arvestades tõlgendab

ringkonnakohus, et kaebaja taotleb Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse tühistamist,

millega jäeti tema kaebus PPA 14.02.2024. a otsuse tühistamise nõudes rahuldamata.

11. Tartu Halduskohus asus 27.06.2024. a otsuses kokkuvõttes seisukohale, et vaidlustatud

PPA otsus on tervikuna sisuliselt õiguspärane ning selle tegemisel ei esine vormi- ega

menetlusnormide rikkumist, mis võiks tingida otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses esitatakse suuresti samased väited, millele

halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks

apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

12. PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel,

mis sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane

kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 järgi kaalutakse

pikaajalise elaniku elamisloa eelviidatud alusel kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt

toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes

arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid

Eesti ja päritoluriigiga. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal

direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt

tõsine oht. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav kaalutlusotsus on ohu tuvastamise järel

ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.1

13. PPA analüüsis otsuses põhjalikult kaebaja kuritegusid, nende toimepanemise asjaolusid,

tegevuse muutumist ajas ja karistuste mõju puudumist kuritegelikule käitumisele. Lisaks

arvestas PPA kaebaja toimepandud väärtegusid isiku kriminaalse käitumismustri ja isikust

tuleneva ohu analüüsimisel. Ka halduskohus ei lähtunud üksnes kaebaja karistatuse faktist,

vaid kirjeldas kaebaja süütegusid ja tegi neist põhjendatud järeldused. Ringkonnakohus

selgitab siinkohal kaebajale, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine,

lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime

pandud õigusrikkumiste eest, vaid tegemist on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega.2

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajat on karistatud kriminaalkorras 8 korral ja väärteokorras 18

korral ning vangistuses viibib kaebaja neljandat korda. Seega esineb kaebaja tegudes

retsidiivsus. PPA selgitas otsuses, miks näitavad kaebaja toimepandud süüteod, et temast

lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korral, mis võib realiseeruda esimese ja teise

astme kuritegudes, s.h narkootikumide suures koguses ebaseadusliku käitlemisega seotud

süütegudes. Kaebaja korduv karistatus viitab, et süütegude toimepanemine ei ole olnud

juhuslik, vaid tegemist on isiku teadliku, riskeeriva ja hoolimatu elustiiliga. PPA põhjendas

otsuses ammendavalt, et isikust lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine. Kuigi ohtlikkus on

isiku omaduste kogum, mis võib ajas muutuda, siis teatav käitumine minevikus võib anda

piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks.3 Kaebajast lähtuvat

ohtu kinnitab tema korduv karistatus.4 Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on

suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud ning

1 RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p-d 15, 19 ja 26.

2 RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 21.

3 RKHKo 04.04.2003, 3-3-1-14-03, p 51.

4 RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 27.

kohtupraktika järgi eeskätt suure korduva toimepanemise tõenäosusega kuritegude (nt

narkokuriteod) puhul.5 Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja

on seeläbi ohuks avalikule korrale.6 Ka on Riigikohus pidanud joobes juhtimist ning

varavastaseid süütegusid ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavateks ja avalikku korda

ohustavateks süütegudeks.7 Kaebajast lähtuvat ohtu suurendab kaebaja suhtlusringkond, kus

ta on ka vanglas viibides jätkanud suhtlust kriminaalse taustaga isikutega. Korduvad

grupiviisilised kuriteod viitavad sellele, et grupis on isik mõjutatud sooritama kuritegusid.

Kuritegude toimepanemist soodustavateks teguriteks on kaebaja puhul varalise kasu saamine,

grupi mõju, probleemide lahendamise oskamatus ja alkoholi kuritarvitamine. Kaebaja on

korduvalt käidelnud narkootikume või psühhotroopseid aineid, kuid vanglasse sattumise

tõenäosus ei ole motiveerinud kaebajat seaduskuulekalt käituma.

14. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et kaebaja seaduskuulekad perioodid

süütegude eest määratud karistuste vahelisel ajal on jäänud järjest lühemaks. Seega ei saa

kaebajast lähtuvat jätkuvat kuritegude toimepanemise ohtu alahinnata. Kaebaja

apellatsioonkaebuses väidetud soov elada ausat ja seaduslikku elu, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul tõenäoline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et tõendamist ei ole

leidnud, et kaebaja ja tema ema vahel oleks sõltuvussuhe ning neid tuleks käsitleda

perekonnaliikmetena. Ka apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka eeltoodut ümber.

15. Kaebaja väidab, et väljasaatmise korral Venemaale ta mobiliseeritakse sunniviisiliselt

sõtta, kuid ta ei taha sõdida rahuliku elanikkonna vastu. Eeltooduga seoses viitas halduskohus

otsuses (p 33) asjakohaselt kohtupraktikale, milles selgitatakse, et isik, kes on otsustanud

Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse kasuks, peab paraku kandma ka riske, mis selle

kodakondsusega isikutele kaasneda võivad. See, et valitud kodakondsuse omamine ei pruugi

olla isikule hetkel valitsevatel poliitilistel või sõjalistel põhjustel meelepärane, ei ole isiku

väljasaatmisest loobumise aluseks. Eesti kui riigi, kus kaebaja on toime pannud kuritegusid,

kanda ei saa jätta kaebajast lähtuvat ohtu üksnes seetõttu, et kaebaja peab võimalikuks enda

mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt.8

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamist ebaproportsionaalseks. Seega on kaebajast lähtuv oht Eesti Vabariigi

avalikule korrale tegelik ja piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamist.

Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on

õiguspärane.

17. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust ka PPA otsuses sisalduva

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu (VSS § 7² lg 2 p 4 ja § 74 lg 2) osas. Selgeid

põhjendusi ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse eeltoodud osas

tühistamiseks esile toonud. VSS § 7² lg 2 p 4 kohaselt lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui

välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg 2 kohaselt kui

välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on

kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui 5 aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast

arvates. Kohtupraktikas on selgitatud, et kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud

õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka

5 RKHKo 05.12.2019, 3-16-2123, p 12.

6 RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 27.

7 RKHKo 05.12.2019, 3-16-2123, p 12.

8 TrtRKo 20.12.2021, 3-20-2615, p 14.

negatiivselt iseloomustavad asjaolud tuleb korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada

selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (s.h

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Igal

üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus

on asjaolusid arvestades proportsionaalne.9 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust asuda

seisukohale, et halduskohus oleks otsuse tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või

menetlusnorme rikkunud, kui leidis, et PPA otsus on lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu

osas õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kahelda, et lahkumisettekirjutuse

kohene sundtäitmine ja sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on vajalik ja

põhjendatud. Käesoleval juhul on täidetud VSS § 7² lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 rakendamise

eeldused.

18. Kohtupraktikas on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides

kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes

toimunud olulisi muutusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või

julgeolekule oluliselt muutunud.10 Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid,

et kaebajast lähtuv oht on pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ära langenud või oluliselt

muutunud. Kaebaja ei kasutanud ka ringkonnakohtu 30.01.2025. a määrusega (dtl 455-456)

antud võimalust esitada kohtule määratud tähtajaks täiendavaid tõendeid või kirjalikke

seisukohti.

19. PPA kohaldas vaidlustatud otsusega kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 4

aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest, mis on lühem kui seaduses ettenähtud (VSS § 74

lg 2). PPA on otsuses sissesõidukeelu pikkust kaalunud ja põhjendanud. Vaidlustatud otsusest

nähtub, et PPA ei tuvastanud kaebaja puhul humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu

kohaldamata jätmiseks (VSS § 74 lg 4). Kohtupraktikas on leitud, et humaansed kaalutlused

peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse ja Schengeni alale sisenemise keeld

riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või

tooks kaasa muu samalaadse tagajärje.11 PPA taolisi asjaolusid ei tuvastanud ning need ei ole

äratuntavad ka ringkonnakohtule. Seega ei saa 4-aastast sissesõidukeelu pidada kaebajast

lähtuvat ohtu arvestades ebamõistlikult pikaks.

20. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse muutmata.

21. Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2024. a määrusega apellatsiooniastmes

menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivust vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot)

apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

22. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

9 RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p-d 21 ja 34.

10 RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10.

11 TlnRKo 28.06.2023, 3-22-2508, p 29 ning seal viidatud kohtupraktika.