2-23-4975/53 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Külli Puusep

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-4975

Tsiviilasi

J.R. Rebase hagi M.R. Rxxxxx vastu võlgnevuse

saamiseks

Tsiviilasja hind

30 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja J.R. (isikukood XXX)

Hageja lepinguline esindaja Kunnar Kortsen

Kostja M.R. (isikukood XXX)

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Birje

Kalmus

Asja läbivaatamine

Eelistungil 11. aprillil 2024

RESOLUTSIOON

1. Tagastada hagejale 17. veebruaril 2025 esitatud tõend elatise tasumise kohta (dtl

251).

2. Rahuldada hagiavaldus.

3. Tuvastada, et korteriomand aadressil XXX xxxxxxxxxxx kuulus 1996. aastal J.R.

Rxxxxx lahusvara hulka.

4. Mõista M.R. Rxxxxxxx J.R. Rxxxxx kasuks välja õigusliku aluseta saadud 30 000

eurot, so ½ XXX xxxxx korteriomandi müügihinnast.

5. Kostjalt tuleb võlgnevus tasuda hageja arveldusarvele EE481010010083581018.

Menetluskulude jaotus

6. Jätta menetluskulud kostja kanda.

7. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi

jõustumist.

2-23-4975

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue

1. Hagiavaldusest nähtub, et J.R. (hageja) ja M.R. (kostja) on endised abikaasad. Nende

abielulised suhted lõppesid 1992. aastal ja sellest ajast puudub neil ühine majapidamine.

Poolte abielulahutus vormistati alles 15. augustil 1997, kuigi abikaasad olid juba ca 5 aastat

lahus elanud ning abielulised suhted ammu lõppenud. Pooled toona ühisvara jagamist

vajalikuks ei pidanud ning pidasid ühisvara jagatuks 1992. aasta seisuga, mil nad lahku

kolisid.

1.1 Hageja asus 1992. aastal elama koos I.L.-iga ning 25. juulil 1996 ostsid hageja ja I.L.

ühiselt väärtpaberite eest korteriomandixxxxxx, XXX . Korteri hinnaks oli 22 800 krooni ning

nad tasusid ostuhinna võrdsetes osades EVP-dega. Sellest korterist sai nende kodu. Hageja

koos I.L.-iga tegid lisaks väiksematele hooldus- ja remonttöödele kodule kahel korral (1997.

aastal ja 2009. aastal) kapitaalremondi. Nende tööde käigus korteri väärtus tõusis

märkimisväärselt. Hageja rõhutab, et korteri soetamisse ja parendamisse on panustanud ja

investeerinud üksnes hageja ja I.L.. Kostja ei ole selle korteriomandisse, sh ostmisse,

remontimisse ega sisustamisse midagi panustanud.

1.2 Hageja võõrandas 12. jaanuaril 2022 eelnimetatud korteri koos notari kaasatud kostjaga,

keda esindas tehingus esindajana poolte poeg. Tehingut tõestanud notar kaasas tehingusse

omaalgatuslikult kostja, kuna abielu lahutamise registrikande järgi tegi notar järelduse, et

korter on ostetud abielu kestel, mistõttu on kostjal on õigus saada pool ühisvaraks oleva

korteriomandi müügihinnast. Hageja soovis kohtuväliselt kostjaga kokkuleppele saada, et

kostja tagastaks alusetult saadud raha. Kostja nõudele ei reageerinud, mistõttu soovib hageja

kohtu kaudu 30 000 euro tagastamiseks.

1.3 Hageja leiab, et kohaldada tuleb enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust (PKS1995)

ja tulenevalt abielusuhete lõppemise ajast lugeda vaidlusalune korter hageja lahusvaraks. PKS

§ 210 (PKS rakendussätted) lg 3 kohaselt kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit,

moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. PKS1995 § 18 lg 2 kohaselt oli ühisvara

koosseisu kindlaksmääramisel oluline abieluliste suhete lõppemise aeg.

2-23-4975

1.4 Kuigi toonase perekonnaseaduse kohaselt lõppes poolte abielu abielulahutuse kande

jõustumisel (PKS § 66 p 3) ehk 15. augustil 1997, siis hageja ja kostja abielusuhted olid

lõppenud juba ammu enne seda 1992. aastal, mil pooled eraldi elama asusid. Pooled olid

vaidlusaluse korteri ostmise hetkeks eraldi elanud juba rohkem kui kaks aastat, mis on

abielusuhete lõppemise eelduseks PKS § 67 lg 2 kohaselt. See tähendab, et kuigi abielu

lõppes abielulahutamisega (PKS § 66 p 3), siis ühisvara jagamise seisukohalt on oluline

abielusuhte lõppemise aeg (PKS § 67 lg 2). Hageja rõhutab, et pooled ei panustanud peale

lahku kolimist enam ühiselt vara soetamisse või parendamisse. Poolte käitumine korteri

ostmisel näitab, et pooled lähtusid teadmisest, et korter on lahusvara. Abikaasad on ühisvara

suhtes ühised omanikud (PKS § 25 koosmõjus TsÜS §-ga 66) ning teostavad ühisvaraga

seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu ja

vara korrapärase majandamise huvidest. See eeldab ühist rahalist majandamist kui ka ühist

majapidamist ja kooselu.

1.5 Kuivõrd korter osteti ajal, mil poolte abielulised suhted olid lõppenud ning neil puudus

ühine majapidamine ja ühise vara soetamise soov, ei olnud pooltel ka vastastikuseid ootusi

selles, et kostja osaleks ostusumma tasumisel, korteri remondil, parendamisel, sisustamisel

ega ka korteri müümisel 2022. aastal selle müügist saadava tulu osas. Hageja oli seni

teadmisel, et pooled jagasid eraldi elama asudes oma ühisvara ning leidsid, et neil ei ole järele

jäänud jagamata ühisvara, mida peaks veel täiendavalt jagama. Pooled käsitlesid oma vara ja

varalisi õigusi-kohustusi alates 1992. aastast kuni abielu lahutamiseni juba lahusvarana. PKS

§ 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et

selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja on kasutanud korteri ostmiseks ja

majandamiseks oma isiklikku, sh oma praeguse abikaasa I.L. vara, mis ei olnud poolte

ühisvaraks. Kostja ei ole osalenud korteri ostmises ega ka selle majandamises, mis tähendab,

et pooled ei ole teostanud antud ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt ja ühise vara

arvelt.

1.6 Hageja taotleb, et kostja annaks välja õigusliku aluseta saadud ½ korteri müügihinnast, so

30 000 eurot.

1.7 Alternatiivse nõudena, kui abikaasade ühisvara koosseisu ja varasuhet ei saa lugeda

lõppenuks abielusuhete lõppemise ajast PKS1995 § 18 lg 2 alusel, taotleb hageja oma lahusvara

arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui

abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse

ühisvara arvel. Hagejal on õigus küsida tagasi kogu ühisvarasse oma lahusvara arvelt, sh I.L.,

tehtud panus, mis on kulunud korteri ostmiseks ja kinnisvara väärtuse parendamiseks.

Kostja vastus hagiavaldusele

2. Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu. Vastab tõele, et pooled olid abielus 15. augustini 1997

ning pooltel on ühised lapsed. Kostja ei nõustu, et abielulised suhted lõppesid juba 1992.

aastal. Vaidlusaluse korteri ostmise ajaks ei olnud poolte abielulised suhted lõppenud. Kostja

oli teadlik, et hagejal on kõrvalsuhteid, kuid sellest hoolimata ei olnud hageja oma pere

juurest lahkunud. See, et hageja nimele osteti ühisvarast vaidlusalune korter, ei kinnita samuti

abieluliste suhete lõppemist, kuivõrd hagejal oli ka enne seda, 90-ndate aastate alguses lisaks

pere peamisele elukohale korter Tartus Annelinnas. Seega korteri ostmine, lisaks pere

peamisele elukohale, ei kinnita abielusuhete lõppemist.

2-23-4975

2.1 Poolte abielulised suhted kestsid sisuliselt lahutamiseni. 1997. aasta alguses oli selge, et

abielulised suhted on lõppemas ning enam ei taastu ja pooled otsustasid 1997. aasta suvel, kui

suhe oli külmunud, abielu lahutada. Seni osales hageja laste kasvatamises ja perekonna

ülalpidamises. Riigikohus on rõhutanud, et abielusuhete lõppemise tuvastamiseks peavad

olema lõppenud ka poolte varalised suhted. 1996. aastal varalised suhted lõppenud ei olnud.

Seega kuulus vaidlusalune korter abikaasade ühisvara hulka, sest see osteti enne abikaasade

isiklike ja varaliste suhete lõppemist. Lahutuse ajal hageja ei soovinud ühisvara jagada,

mistõttu pidi hageja arvestama, et ühisvara on jagamata.

2.2 Seda, et vaidlusalune korter kuulus ühisvara hulka, on kinnitanud ka hageja 12. jaanuaril

2022 müügi- ja asjaõiguslepingus. Tehingu kokkuleppimisel oli hageja kohe nõus korteri kui

ühisvara ostuhinna võrdselt jagamisega ning hageja soovis vaid pärast abielusuhete lõppu

soetatud vallasasjade eest ostuhinda endale, millega kostja loomulikult nõustus.

2.3 Samuti on pooled leppinud kokku tehingust saadava raha jagamises. Notar on selgitanud

osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi.

Kui hageja ei oleks nõustunud kas raha kostjale kandmisega või tehingu tegemisega, oleks tal

olnud võimalus enne tehingut sellest loobuda. Samuti, kui hageja oleks olnud eksimuses, oli

tal pool aastat aega tehingut vaidlustada, mida ta samuti teinud ei ole. Üllatuslik on hageja

väide, et vaidlusalune korter ei olnud poolte ühisvara.

2.4 Kostja ei vaidle, et hageja on pärast abielu lõppemist korterisse sisustust ostnud või seal

elanud või jooksvalt korterit viimase 20 aasta jooksul korras hoidnud ja ka kaasajastanud.

Vallasasjad korteris ei tõsta korteri väärtust. Kostjale teadaolevalt on hageja koos korteriga

eraldi müünud ka vallasasjad 15 000 euro eest. Korteri hind on tõusnud pigem üldise

inflatsiooni ja hindade tõusu tuttu, mitte remondi tõttu.

2.5 Hageja ei tasunud korteri eest lahusvaraga, sest korteri ostmise ajal olid pooled abielus.

Riigikohus on selgitanud, et „kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda PKS § 14

lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks (RKTKo nr 3-2-1-126-04 p-s 19. Sama põhimõte oli

sätestatud ka kuni 1. jaanuarini 1995. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.“

2.6 Hageja on esitanud alternatiivse nõude, mille kohaselt taotleb hageja oma lahusvara arvelt

ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud milliseid

kulutusi, parendusi ja mis summas ta on teinud ning kuidas on see väidetavalt ühisvara

suurendanud. Kostja leiab, et sarnaselt ei ole pooled jaganud ka ühisvara hulka kuuluvat

kasutuseelist, mille on ainuisikuliselt saanud hageja ning mis ilmselt ületab oluliselt võimalike

kulutuste väärtust.

Hageja 15. veebruaril 2024 ja 10. mail 2024 esitatud seisukohad hagivastusele

3. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte abielulised suhted lõppesid millalgi hiljem

kui 1992. aastal, mil abikaasad eraldi elama kolisid. Kostja ei ole oma väiteid poolte

abieluliste suhete jätkumise kohta millegagi tõendanud. Hageja esitas korteri ostu-

müügilepingu, millest nähtub, et ühise kodu ostsid endale hageja ja I.L., kes tasusid korteri

eest võrdses osas oma väärtpaberitega. Hageja panustas sealjuures korteri ostmisse vaid

pooles ulatuses. Teise poole eest maksis I.L., kes oli ka alates 30. detsembrist 1992 sisse

kirjutatud vaidlusalusesse korterisse. Hageja ja I.L. elasid alates 30. detsembrist 1992

vaidlusaluses korteris üürilepingu alusel kuni selle ostmiseni. Seetõttu jääb arusaamatuks

kostja väide, justkui oleks hageja elanud endiselt koos kostjaga ning üksnes kõrvalsuhteid

2-23-4975

omanud. Hageja suhtlemine oma lastega pärast lahku kolimist, ei tähenda, et hageja elas koos

kostjaga xxxxxxxxxkorteris või et eksisteerisid mingilgi moel abielulised suhted.

3.1 Vaidlusaluse korteri 25. juuni 1996. a ostu-müügilepingu p 2 ja arhiiviteatiste kohaselt

nähtub üheselt, et korteri erastamisel tasus hageja 3000 EVP krooni ja I.L. tasus 19800 EVP

krooni. Seega tasus hageja korteri XXX erastamisel maksumusest 13,15% ja I.L. tasus

86,84%. Juhul kui kohus peaks leidma, et vaidlusalune korter kuulus siiski poolte ühisvarasse,

siis moodustab poolte ühisvara korteri osas vaid 13,15% ja ülejäänud korter 86,84% ulatuses

kuuluks I.L.-ile. Seega jagaksid hageja ja kostja oma ühisvarana 13,15% korteri maksumusest

pooleks ehk kummalegi poolele 6,57%. Hageja on aga jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei

olnud poolte ühisvaraga kuna erastamise ajaks 25. juuniks 1996 olid poolte abielulised suhted

juba üle kolme aasta tagasi lõppenud.

3.2 Hageja ei nõustu kostjaga, et 12. jaanuari 2022 müügileping tõendab, et tegemist oli

tegelikult poolte ühisvaraga. Notar ei küsinud ka hagejalt, millal poolte abielulised suhted

lõppesid, vaid lähtus puhtalt formaalselt abielulahutuse päevast. Juhul, kui hageja poleks

nõustunud tol hetkel tehingut lõpuni viima, siis oleks ostja loobunud ja tehingut poleks üldse

toimunud. Korteri ostuhind 60 000 eurot kanti enne tehingut notari ametikontole.

3.3 Pooltel on vaidlus üksnes selles, millal abielulised suhted lõppesid ning millisel hetkel

ühisvara poolte vahel jagatud sai. Hageja jääb oma hagiavalduses öeldu juurde, et poolte

abielulised suhted lõppesid 1992. aastal, mil hageja ja kostja eraldi elama asusid ning sellega

ühtlasi ka ühise vara jagatuks lugesid. Kostja ei olnud enne 1997. aastat nõus abielu lahutama

ning enne seda ei saanud abielu lahutada, sest abielu lahutamine ilma teise pooleta ei ole

võimalik. Samas ei haaku kostja väide kooselu jätkumise osas tegelikkusega, sest kostja

lahkus ise 1993. aastal Txxxxxxx korterist ning asus koos lastega elama Pxxxxxxx oma

vanemate juurde.

3.4 PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja

seisuga, kui ühisvara jagati või lõppes abielu lahutamisega pärast abielusuhete lõppemist, siis

abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade

varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes (vt ka RKTKo 14.05.2014, nr 3-2-1-31-14, p 10).

Riigikohus leiab ka sama otsuse p-s 12, et üldjuhul kuulus abikaasade ühisvara hulka vaid see

vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (RKTKo 21.03.2007 nr 3-2-

1-13-07, p 17).

3.5 Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine,

on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega. Põhjusel, et

abielusuhete lõppemise aeg on määrava tähtsusega antud asjas, palub hageja kohtul asja

lahendamiseks ühtlasi määrata kindlaks abielusuhte lõppemise aeg.

3.6 Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide müügitehingust saadu tasaarveldamise kohta

elatise nõudega peale abielulahutust. Hageja on kostjale tasunud elatisraha, sealjuures ka

hageja ja kostja lahutuse ajal 1997. aastal 8500 krooni, ning kostja sellekohased etteheited

hageja suunal elatise tasumata jätmise osas on alusetud. Hageja on omalt poolt lastega

suhelnud ja lapsi toetanud vastavalt võimalusele.

3.7 Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on saanud kasutuseelist korteri kasutamisest,

mille hageja ostis koos I.L.-iga ning et see korter ja kasutuseelis kuuluvad ühisvara hulka.

Samuti ei nõustu hageja sellega, et kasutuseelise jagamine korvab kuidagi hageja ja I.L. poolt

2-23-4975

korterile tehtud kulutused selle ostmiseks, korrashoiuks, kapitaalremontideks ja korteri

parendamiseks selle väärtuse tõstmiseks.

3.8 Hageja jääb oma hagiavalduses toodud nõuete ja seisukohtade juurde ning leiab, et

hagiavaldus kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Samuti jääb hageja oma

menetlusdokumentides esitatud taotluste juurde.

Kohtu menetlus

4. Kohus korraldas 11. aprillil 2024 eelistungi ja 24. jaanuaril 2025, kus kuulas ära pooled

vande all. Samuti kuulas kohus üle hageja taotletud tunnistajad M.S.-i ja I.L. ning kostja

taotletud tunnistaja J.R. Rxxxxx.

Hageja lõplikud seisukohad ja repliik kostja seisukohale

5. PKS1995 § 18 lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist,

määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abielusuhete lõppemist

eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Perekonnaseaduse kohaselt

lõppes poolte abielu abielulahutuse kande jõustumisel ehk 15. augustil 1997. Poolte

abielusuhted olid lõppenud aga juba ammu enne seda ehk 1992.aastal, mil pooled eraldi elama

asusid. Ajal, mil hageja ja tema tänase abikaasa I.L. vaidlusaluse korteri ostsid, olid pooled

elanud juba rohkem kui neli aastat eraldi leibkondadena ning seega oli täidetud abielusuhete

lõppemise eeldus PKS § 67 lg 2 kohaselt. Lähtudes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-31-14

avaldatud seisukohast leiab hageja, et vaidlusalune korteri on tema lahusvara, sest poolte

abielusuhted lõppesid 1992 aastal.

5.1 Hageja tasus vaidlusaluse korteri ostmisel vaid 13,15% korteri maksumusest. Järelikult

kuulus enamus korteriomandist hageja praegusele abikaasale I.L.-ile, olenemata omandi

kandest kinnistusraamatus.

5.2 Kostja väited 8500 krooni saamise kohta elatise võlgnevusena ei ole tõesed ning on

tõendamata. Hageja on alati tasunud lastele elatist ja seda ilma kohtutäituri sekkumiseta (sellel

ajal toimus elatise maksmine täitemenetluse kaudu), mis seab tõsiselt kahtluse alla kostja

väited elatisrahade maksmise võlgnevuste kohta. Hageja on esitanud vastavad tõendid

maksete kohta, kostja ei ole aga esitanud mitte ühtegi dokumenti oma väidete tõendamiseks.

5.3 Põhjendatud ei ole kostja väide, et vaidlusalune korter müüdi 75 000 euro eest.

Kohtuistungil üle kuulatud hageja ja kostja tunnistajad selgitasid kõik üheselt, et

korteriomandi müügihind oli 60 000 eurot ning 15 000 eurot oli korterisse jäänud asjade

maksumuseks, mis ei saa kindlasti olla poolte ühisvara. Kostja sai korterist teada alles selle

müümisele eelnevalt läbi tehingu ettevalmistuse.

5.4 Hageja selgitas kohtuistungil vande all, et poolte abielulised suhted lõppesid 1992. aasta

suvel ning ta kolis koos I.L.-iga elama Exxxxxx. I.L. on vande all tunnistajana selgitanud, et

peale oma abielu lahutamist 1992. aastal kolis ta 1992. aasta lõpupoole kokku elama

hagejaga. Samuti on kostja vande all selgitanud, et ta ei elanud enam 1992. aastal hagejaga

koos ning nende abielulised suhted olid lõppenud ja kostja kolis 1993. aasta suve xxxxxxxx

(hageja tööandja korter) korterist koos lastega Pxxxxxxx elama oma vanemate juurde. Seega

on kõik osapooled üheselt selgitanud, et poolte abielulised suhted lõppesid kõige hiljemalt

2-23-4975

1992. aasta suvest, kui lahku koliti ning peale seda ei ole hageja ja kostja kohtunud mitme

aasta vältel. Pooled kohtusid alles viis aastat hiljem abielu lahutamisel perekonnaseisuametis

5.5 Kostja selgitas vande all ning vastas kohtu täpsustavale küsimusele, et hageja hakkas

lastele elatist tasuma alles 2003. aastast ning enne seda mingeid elatise laekumisi ei toimunud.

Kuna kostja on vande all esitanud selliseid väiteid siis esitab hageja dokumendi millest

nähtub, et hageja elatist 2000. aasta eest tasunud. Olenemata sellest, et tõendite esitamise aeg

on möödunud, palub hageja tõendi vastu võtta kuna selle esitamise vajadus on tekkinud alles

pärast kostja vande all antud ütlusi ning tõend lükkab ümber kostja väidetu. Kostja on vande

all andnud valeütlusi ja eksitanud kohut. Pärnu Maakohtu 7. juuni 1994. aasta lahendi nr 2-

202 kohaselt mõisteti hagejalt välja laste elatis ning selle lahendi alusel on hageja elatist

igakuiselt tasunud (algselt rahakaardiga ning hiljem pangaülekandega). Kostja vastupidised

väited ja selgitused on meelevaldsed ja tõendamata. Elatise maksete võlgnevuse korral oleks

täitemenetluse käigus võlgu oldavad summad igal juhul tagantjärele hagejalt välja mõistetud

kostja kasuks. Kostja ütlused ei ole tõesed ning neid ei tohiks otsuse tegemisel arvestada.

Hageja on järjepidevalt selgitanud, et ta maksis 8500 krooni kostja nõudmisel 1997. aastal, et

kostja nõustuks abielu lahutamisega ning kostja nõudmisel võimaliku ühisvara jagamise

tulemina. Hagejal ei olnud põhjust maksta eraldi täiendavalt laste elatist kuna elatist tasuti läbi

täitemenetluse alates kohtulahendist.

5.6 Hageja peab vajalikus selgitada, et ta ei ole tegelenud Txxxx linnas korterite ostmise ja

siis hilisemalt kallima hinnaga müümisega, ta ei ole tegelenud nn politseivastaste seadmete

tootmise ja paigaldamise ja müügiga, teda ei ole kriminaalkorras karistatud jne. Kostja on

vande all esitanud absurdseid väiteid hageja suunas sooviga hagejat mustata ning halva

inimesena näidata. Samuti vajab täpsustamist, et hageja töösuhe xxxxxxxx observatooriumis

lõpetati koondamise tõttu. Arusaamatu on ka kostja selgitus enesetapukatse osas, kuna see ei

ole hagejale üldse teada. Kuna kostja on vande all andnud seosetuid selgitusi, mis on

tõendamata, siis tuleb kõik kostja selgitused jätta tähelepanuta ning ütlusi tõendina mitte

käsitleda.

5.7 Eelnevatest selgitustest ja hageja esitatud tõenditest tulenevalt ning kohaldades enne 1.

juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust, saab üheselt järeldada, et hageja ja kostja abielulised

suhted lõppesid 1992 aastal ning vaidlusalune korter ei ole poolte ühisvara vaid hageja

lahusvara ning sellest tulenevalt tuleb kostjal tagastada saadu hagejale.

5.8 Hageja ei nõustu kostja väitega nagu oleks hageja nõustunud notari selgitusega poolte

ühisvara osas. Hageja esitas oma kahtlused juba e-kirja vahetuses mis toimus hageja ja tema

poja vahel enne notari tehingut. Hageja on selgitanud, et tal ei olnud teist võimalust ja

arusaama notari tehingu ajal. Sellest tulenevalt teavitas hageja kostjat, et soovib kostjalt raha

tagasi saada.

5.9 Arusaamatu on milliseid summasid ja mille eest kostja püüab tasaarveldada käesolevas

menetlusstaadiumis. Kostjal ei saa olla tasaarveldatavat nõuet hageja vastu, vähemalt ei ole

kostja esitanud mitte ühtegi sellekohast kohtulahendit jne.

Kostja viimased seisukohad ja repliik hageja seisukohale

6. Hageja on püüdnud jätta muljet, et korteri ja selles olnud asjade müügihind kokku ei olnud

75 000 eurot ning püüdnud väita ka seda, et on kostjast lahutamisel talle pool korteri

2-23-4975

väärtusest tasunud (püüdes väita, et lastele antud elatisevõlg võiks justkui olla ühisvara

jagamine). Eelistungil väitis hageja, et elas perekonna juurest lahkumisel Tartus, kuid

kohtuistungil oli hageja selle juba unustanud ning elas väidetavalt perekonna juurest lahkudes

hoopiski oma töökohal. Nii on hageja püüdnud üheksa kuud pärast notariaalset tehingut

hakata väitma, et kostja ei oleks pidanud abikaasade ühisvara jagamisest üldse osa saama

6.1 Seda, et vaidlusalune korter kuulus poolte ühisvara hulka, on hageja kinnitanud 12.

jaanuari 2022. a müügi- ja asjaõiguslepingus. Hea usu põhimõttega on vastuolus, et üle

üheksa kuu pärast tehingu toimumist asub hageja saatma kostjale nõudekirju, milles soovib

summat, mis jäi kokkuleppe kohaselt kostjale, hoopiski endale. Hagejale on hagejale teada, et

abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud ning hageja laste kasvatamises osalenud ei ole, andes

neile vaid minimaalselt ülalpidamist summas, mis jääb oluliselt alla selle, mis temalt välja

mõistetud oli.

6.2 Korteri müügihind oli 75 000 eurot, kuid see vormistati nii, et notariaalsesse lepingusse

märgiti hinnaks 60 000 eurot, mis jagati poolte vahel võrdselt. Ülejäänud 15 000 eurot

vormistati kui vallasasjade müük ning selle summa sai endale hageja ainuisikuliselt. Kostja

oli nõus tegema kompromissi seoses hageja ja tema praeguse abikaasa panusega korterisse

ning oli nõus jagama summa nii, et hageja sai tehingust 50% rohkem (hageja sai 45 000 eurot

ja kostja 30 000 eurot). Hageja ei vaielnud kordagi vastu, et tegemist ei oleks poolte

ühisvaraga ning ta pidas läbirääkimisi tehingust saadavate vahendite jagamiseks, olles kohe

nõus, et osa tehingu vahenditest on õigustatud saama kostja.

6.3 Ühiseid kortereid, sõidukeid ega muu vara pooled abielu lahutamisel ei jaganud ning

nende võõrandamisest saadud rahalisi vahendeid samuti mitte. Vaidlusaluse korteri lugemine

ühisvaraks on põhjendatud, sest Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-126-04 p-s 19 selgitanud, et

„kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda PkS § 14 lg 1 alusel abikaasade

ühisvaraks. Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni 1. jaanuarini 1995. a kehtinud abielu- ja

perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.“ XXX korteri ostuhinnaks oli 22 800 krooni. I.L.-ilt tulnud

rahalisi vahendeid, EVP-sid, kasutati seejuures 6300 krooni ulatuses ning ülejäänud summad

tasuti hageja ehk ostja EVP arvelt, Eesti Ühispanga Tartu PK Elva filiaalis ja Eesti Ühispanga

EVP arvelt.

6.4 Poolte abielulised suhted ei lõppenud 1992. aastal. Nimelt kinnitas hageja kostjale, et

tema huvi ongi omada kahte pere ning hagejal ei olnud huvi kostjast lahutada kuni 1997.

aastani. Sel ajal oli selge, et suhe on külmunud ning abielulised suhted enam ei taastu ja

pooled otsustasid abielu lahutada. Seega ei olnud abieluliste suhete lõppemine poolte vahel

enne seda kindel.

6.5 Kostja hinnangul on oluline ka see, et hagejal tekkis kostja ees elatise võlg. Nimelt pidi

hageja alates perekonna juurest lahkumisest tasuma lastele elatist, mis vastas 1/3 hageja

sissetulekutest, kuid hageja seda ei teinud. Hageja teenis ka väljaspool tööaega

lisasissetulekut. Ainus panus aastatel 1994-2003 oli 8500 krooni, kuigi võttes aluseks selle aja

keskmine töötasu, oleks hageja pidanud tasuma kostjale elatise 133 060 krooni, mis teeb

võlgnevuse ainuüksi kuni 2002. aasta lõpuni 124 560 krooni (ca 7961 eurot). Alates 2003.

aastast sai kostja elatist täituri vahendusel, kuid oluliselt väiksemas ulatuses kui 1/3 hageja

sissetulekust, mistõttu võlgnevus suurenes kordades. Seega on ootuspärane, et kostja sai

tasumata elatise ja jagamata ühisvara eest raha vaidlusaluse korteri müügist. Juhul kui kohus

peaks tuvastama, et kostja ei olnud vaatamata poolte notariaalsele kokkuleppele ning ühisvara

2-23-4975

kasutamisele korteri soetamisel õigustatud tehingust rahalisi vahendeid saama, tasaarvestab

kostja saadud summa elatise võlgnevusega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus rahuldab J.R. Rxxxxx hagi M.R. Rxxxxx vastu võlgnevuse saamiseks ja mõistab

M.R. Rxxxxxxx välja 30 000 eurot J.R. Rxxxxx kasuks. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja

kostja vastu VÕS § 1027 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel nõude ilma õigusliku aluseta saadud 30

000 euro tagastamiseks. Kohus jätab hageja menetluskulud kostja kanda.

8. Hageja tugineb oma esitatud nõudes sellele, et kostja on aluseta saanud 30 000 eurot.

Hageja soovis võõrandada 2022. aastal korteriomandit (xxxxx, XXX), kuid hageja üllatuseks

kaasas notar tehingusse kostja, kes sai seetõttu 30 000 eurot vaidlusaluse korteri

võõrandamisest. Hageja selgituste järgi lähtus notar vaid sellest, et vaidlusaluse korteri ostis

hageja 1996. aastal, mil ta oli veel abielus kostjaga. Pooled lahutasid abielu 1997. aastal.

Hageja tugineb sellele, et 1996. aastal kehtinud perekonnaseaduse järgi on vaidlusalune korter

tema lahusvara.

9. Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et vaidlusalune korter oli 1996. aastal poolte

ühisvaraks, sest poolte abielulised suhted ei olnud selleks ajaks lõppenud. Samuti on hageja

kasutanud korteri ostmiseks poolte ühisvarasse kuuluvaid EVP väärtpabereid. Kostja on ka

seisukohal, et hagejal on olulises ulatuses jäänud 1996. aastal väljamõistetud elatis lastele

tasumata, mistõttu esitas ta menetlusliku tasaarvestus avalduse tasaarvestamaks elatise

võlgnevuse hageja esitatud nõudega.

10. Vaidlust ei ole pooltel selle üle, et vaidlusalune korter osteti ning 25. juulil 1996 (dtl 14).

Poolte abielu lahutati 15. augustil 1997 (dtl 15). Seega tuleb lahendada vaidlus eelviidatud

korteriomandi kuulumise osas ühisvara hulka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKSi (PKS1995)

järgi. PKS1995 § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade

ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle

abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete

lõppemist, määrati ka ühisvara PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete

lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis

omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. (RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p

17). PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti

abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud

nii isiklikud kui ka varalised suhted (RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 12-13). PKS § 210

lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara

abielusuhete lõppemiseni.

10.1 Eeltoodust järeldub seega, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, siis

lõppes abikaasade ühisvara moodustamine kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud

kui ka varalised suhted. Sellisel juhul on oluline asjas tuvastada poolte abielusuhete

lõppemise aeg.

11. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte tegelikud abielusuhted lõppesid enne lahutust.

Pooled on aga erinevatel sisukohtadel selles, millal nendevaheline abielusuhe lõppes. Hageja

tugineb sellele, et abieluline suhe kostjaga lõppes juba 1992. aastal, mil pooled lahku kolisid.

2-23-4975

Kostja seevastu leiab, et abielu suhted kestsid veel 1997. aastani, kui sai päris selgeks, et

abielu taastada ei õnnestu ja pooled abielu lahutasid.

12. Kohus on seisukohal, et poolte abielulised suhted lõppesid siiski juba 1992. aastal. Nagu

kohus eelpool märkis on oluline tuvastada, millal lõppesid poolte varalised ja isiklikud (sh

intiimsuhted). Kohus on ära kuulanud pooled vande all ja poolte ühise poja tunnistajana.

Samuti on tunnistajana ütlusi andnud hageja praegune elukaaslane I.L., kellega koos hageja ka

1996. aastal vaidlusaluse korteri ostis. Kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et poolte varalised

suhted said 1992. aastal läbi.

13. Hageja selgitas vande all, et juba 1991. aastal oli talle selge, et abielu „läks nihu“ ja 1992.

aasta suvel koliti lahku (dtl 225 ja dtl 226). Hageja selgitas vande all: „Ei maksnud eluruumi

eest kui lapsed ja laste ema olid xxxxxxxx kolinud. Abikaasa võttis kohtu kaudu välja

elatiserahad, aga ei ma ei tea mis kuupäeval ja mis aastal.“ ning et ta ei toetanud kostjat

muul moel rahaliselt (dtl 227). Samasisulise kinnituse andis ka kostja ise vande all:

„Jaanuaris andis ta viimast korda mulle natuke söögiraha, see oli poole vähem, siis 1993

veebruarist alates ta mind ei toetanud. /…/ Mina ei tahtnud elada sellist elu, aga ma olin

koguaeg seatud lastega sellisesse olukorda, et ma pidin eelkõige majandama ja hakkama

saama üksinda.“ (dtl 229). Ka selgitas kostja, et 1993. aasta juunikuu lõpust elas ta vanemate

korteris poolteist aastat.

13.1 Kohus selgitab, et abikaasade varalised suhted tähendavad eelkõige seda, et abikaasad

osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste

kohaselt, panustavad perekonna ülalpidamisse, teevad selleks kulutusi ja osalevad selles oma

tööga, sh hangivad toidu, kütte, riietuse, tervishoiutarbed. Mingit sellist suhet pooltel enam

lahku kolimisest ei olnud. Selliselt on tuvastatud, et pooltel ei olnud vähemalt 1993. aastast

enam varalisi suhteid.

14. Kohus on seisukohal, et abielusuhete lõppemist abikaasade isiklike suhete (sh

intiimsuhete osas) saab tõendada muuhulgas sellega, kui üks abikaasadest loob endale uue

lähisuhte. See, et uus perekond luuakse (või alustakse kooselu) enne, kui varasem abielu on

lahutatud, ei ole ebatavaline. Abielu lahutamata jätmine ei viita automaatselt enne 2010. aasta

1. juulit seaduses kasutatud abieluliste suhete kestvusele kui vara omandi kuuluvuse

määramise alusele. Kostja kinnitas vande all, et tema teada oli hagejal ja I.L.-il intiimsuhe

juba 1991. aastal (dtl 228). /…/ „Viimased kaadrid koduvideotel on näha 1992 märtsi lõpp

kui xxxxxx sai meil viie aastaseks. 1992 aprill oleks pidanud J.R. minu perspektiivis hakkama

lahutama, sest ma andsin talle mõista, et selline kooselu ei ole võimalik“ (dtl 228). Samuti

kinnitas kostja vande all, et 1992 aastal tal hagejaga enam intiimsuhted ei olnud: „/…/ ta

hakkas mult seksuaalsuhet nõudma, ma keeldusin kategooriliselt. Ma sain aru, et ta tahab

mind kontrollida. 1992 juuni oli selline kuu kus ta juba elas oma vaba elu, käis korraks kodus

ja siis kadus mitmeks nädalaks.“ (dtl 228). Samuti kinnitas kostja: „Ma läksin xxxxxxxxxx

niimoodi ära, et ta ei olnud 3 kuud meid näinud.“ (dtl 230). Selliselt on kostja ise kinnitanud,

et vähemalt 1992. aasta suvest ei olnud tal hagejaga intiimsuhteid, nad ei ole ühiselt aega

veetnud, arutanud tehingutega seotud asjaolusid või muul viisil ühiselt koos tegutsenud.

Abielulistes suhetes olevad isikud peavad ka lävima omavahel kui abikaasad.

14.1 Samuti poolte poeg, kes andis tunnistajana ütlusi kinnitas, et isa (hagejat) mäletab ta

1990. aastate algusest, kui hagejal neil paar korda xxxxxx külas käis ning muud kontakti tal

isaga ei olnud (dtl 224). Nimetatu ei näita küll abikaasade lähisuhte lõppemist, kuid kinnitab

seda, et hageja ei osalenud ka laste kasvatamisel määral, mida kostja enda vastuses

2-23-4975

hagivaldusele märkis. Kostja hagivastusest nähtub: „Hageja ja kostja abielulised suhted

kestsid sisuliselt lahutamiseni. 1997.a alguses oli selge, et abielulised suhted on lõppemas

ning enam ei taastu ja pooled otsustasid seetõttu suvel 1997.a, kui suhe oli külmunud, abielu

lahutada. Seni osales hageja mh laste kasvatamises ja perekonna ülalpidamises.“ TsMS §

328 lg 1 näeb ette, et menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta

peavad olema tõesed. Kohus on seisukohal, et kostja on selliste väidetega kohut eksitanud

ning pärast vande all kinnitanud vastupidist.

15. Kohus on seisukohal, et poolte vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja ja hageja

abielulised suhted lõppesid 1992. aastal, kui kostja kolis I.L. juurde elama. Kuni 30. juunini

2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade

ühisvara ning PKS § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist

olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara,

mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega on vaidlusalune xxxx,

XXX korteriomand hageja lahusvara.

16. Tähendust ei oma see, kas 12. jaanuaril 2022. a korteriomandi müügilepingus hageja

kinnitas, et vaidlusalune korter on poolte ühisvara (dtl 20-26). Hageja selgitas, et

vaadeldavasse tehingusse kaasas notar kostja üksnes seetõttu, et notarile ilmnes, et poolte

abielu on lahutatud hiljem kui on toimunud vaidlusaluse korteri ostmine hageja ja I.L. poolt.

Hageja esitas oma kahtlused juba e-kirja vahetuses mis toimus hageja ja tema poja vahel enne

notari tehingut (dtl 156). Hageja selgitas, et tal ei olnud teist võimalust ja ta pidi tehingusse

minema, sest muidu ei oleks ostja enam soovinud korterit osta. Kohus mõistab, et notar ei

kontrollinud, kas tegemist võib olla hageja lahusvaraga, sest notar lähtus vaid sündmuste

kronoloogilisest järjestusest. Selline nõude kontroll ei ole ka iseenesest notari pädevuses.

17. VÕS § 1027 kohaselt peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.

VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei

ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja on enda tegevuse

tulemusena talle kuulunud korteriomandit müües jäänud ilma poolest müügihinnast, kuivõrd

nõustus selle tasumisega ostja poolt kostjale (lepingu p 2.2) enda kohustuse täitmise

eesmärgil, millega suurendas kostja vara. Poolte vahel puudub vaidlus, et korteri

müügihinnaks oli 60 000 eurot, millest kostjale kantud 30 000 euro tagastamist hageja nõuab.

Kohus on tuvastanud, et sellist kohustust, mille kohaselt oleks hageja pidanud kostjale tasuma

30 000 eurot, ei esine. Alusetu rikastumise nõuet välistavad asjaolud VÕS § 1028 lg 2

kohaselt puuduvad. Hagejal on seega VÕS § 1032 lg 1 alusel õigus nõuda kostjale üleantud

30 000 euro tagastamist. Hageja nõue kostjalt alusetult saadud 30 000 euro väljamõistmiseks

tuleb rahuldada.

18. Põhjusel, et abielusuhete lõppemise aeg on määrava tähtsusega, palus hageja kohtul asja

lahendamiseks ühtlasi määrata kindlaks abielusuhte lõppemise aeg. Kohus on tuvastanud

lahendis, millal poolte abielulised suhted läbi said ning kohtu hinnangul ei ole selles osas

hagejal eraldi tuvastushuvi. Küll rahuldab kohus hageja nõude tuvastada, et vaidlusalune

korteriomand oli 25. juulil 1996. a seisuga hageja lahusvara.

19. Hageja on leidnud, et juhul kui kohus peaks tuvastama, et kostja ei olnud vaatamata poolte

notariaalsele kokkuleppele ning ühisvara kasutamisele korteri soetamisel õigustatud tehingust

rahalisi vahendeid saama, tasaarvestab kostja saadud summa elatise võlgnevusega. Kohus

nõustub hagejaga selles, et arusaamatu on milliseid summasid ja mille eest kostja püüab

2-23-4975

nõudeid tasaarveldada. Kostjal ei saa olla tasaarveldatavat nõuet hageja vastu. VÕS § 197 lg 1

näeb ette, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele

rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool)

oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Siiski ei ole tasaarvestamine

absoluutne. VÕS § 200 lg 1 alusel ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet.

20. Kohus tagastab hagejale 17. veebruaril 2025 esitatud tõendi, sest see on esitatud

hilinenult.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude

jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

22. Kohus rahuldas hagi. Seega leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Külli Puusep

kohtunik