2-24-6613/81 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

17. märts 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-6613

Kohtuasi

M.P hagi NEY&AM OÜ ja C.D vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. jaanuari 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

NEY&AM OÜ ja C.D apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: M.P (isikukood XXX)

Kostja I: NEY&AM OÜ (registrikood 14649230),

seaduslik esindaja C.D

Kostja II: C.D (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda NEY&AM OÜ ja C.D apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud NEY&AM OÜ ja C.D

kanda.

3. Jätta menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks

määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-6613

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. M.P (hageja) esitas 25.04.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista NEY&AM

OÜ-lt (kostja I) ja C.D-lt (kostja II) solidaarselt välja 3000 eurot ja viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse

täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale I kostja II käendusel ajavahemikus 01.03.2024

kuni 15.04.2024 suulisel kokkuleppel laenu 3000 eurot majutusteenuse alustamiseks. Pooled

leppisid kokku, et majutusteenuse osutamisel saab hageja laenatud summa tagasi. Hageja sai

teada, et kostjad majutustegevusega ei tegele. Hageja ütles seetõttu laenulepingu suuliselt

24.04.2024 üles ja palus kogu summa tagastada hiljemalt 25.04.2024. Kostjad ei ole laenu

tagastanud. Alternatiivselt palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

4. Kostjad ei ole hagejaga suulisi laenulepinguid sõlminud. Hageja palus kostjatel aidata tal

avada hostelit aadressil XXX. Hageja ei teinud kostjate pangakontodele ühtegi makset.

Kanded tegid teised isikud selgitusega investeering. Kostja I kandis kontole laekunud raha

25.03.2024 edasi üürileandja kontole. Ülejäänud raha eest osteti üüripinnale erinevaid asju,

mis jäid sinna. Hageja ja temaga seotud isikud on praeguseks äripinna majandamise üle

võtnud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 27.01.2025 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja 1700 eurot ja kostjalt II 260 eurot. Kohus mõistis mõlemalt kostjalt välja ka

viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 26.04.2024 kuni põhinõude tasumiseni, kuid

mitte üle võlgnevuse summa. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ja mõistis kostjalt I

riigi kasuks välja riigilõivu 315 eurot ja kostjalt II riigilõivu 100 eurot ning kohustas kostjaid

tasuma menetluskulult viivist.

6. Hageja palub rahuldada nõude kostjate vastu solidaarselt, tuginedes sellele, et ta andis

kostjale I laenu kostja II käendusel. Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus,

milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis

(VÕS § 144 lg 2). Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas (VÕS § 143 lg 2). Selliseid tõendeid esitatud ei ole,

seega ei ole võimalik nõuet solidaarselt rahuldada ja kostjate vastu esitatud nõudeid tuleb

hinnata eraldi.

7. Dokumentaalsete tõendite kohaselt kandis Q 19.03.2024 ja 20.03.2024 kostjale I üle kokku

1700 eurot selgitustega „M.P investeerib“, „M.P investeerib 2“ ja „M.P investeerib 3“ (dtl

137). Q 20.11.2024 kirjaliku selgituse kohaselt kandis ta kostja I pangakontole kokku 1700

eurot ja tegemist oli hageja rahaliste vahenditega (dtl 245). See on kooskõlas kohtule esitatud

tõendiga, mille kohaselt kandis C 12.03.2024 Qle 1000 eurot selgitusega „M.P“ (dtl 140).

Osundatud tõendist tuleneb, et vahetult enne kostja I pangakontole 19.03.2024 ja 20.03.2024

tehtud ülekandeid on nimetatud isikule hagejale viidates rahalisi vahendeid kantud. Tõendeid

kogumis hinnates leidis kohus, et kostjale I on suulise laenulepingu alusel hageja korraldusel

2-24-6613

(VÕS § 619) üle kantud 1700 eurot, mis tuli laenuandjale hiljemalt 25.04.2024 tagastada.

Kostja I ei ole tõendanud, et üle kantud raha tagastamisele ei kuulu, seega mõistis kohus

kostjalt I hageja kasuks välja 1700 eurot.

8. Maksekorralduse kohaselt kandis M CasaTrading OÜ 04.04.2024 kostjale I üle 300 eurot

selgitusega „AM laen“ (dtl 138–139), mis nähtub ka kostja I konto väljavõttest (dtl 204).

18.11.2024 seletuskirja kohaselt tehti see ülekanne hageja palvel, kuna antud summa kuulus

hagejale (dtl 234). Kuna kõnealuse ülekande tegi äriühing, puudub selles osas alus hagi

rahuldamiseks. Nõudeõigus saab olla ülekande teostanud äriühingul, mitte hagejal.

9. 17.01.2024 ja 01.04.2024 maksekorralduste kohaselt tegi Q kostja II pangakontole

ülekandeid selgitustega „M.P“ ja „D“ kokku 60 eurot (dtl 136). Samuti tõendab kostja II

konto väljavõte, et W kandis kostjale II 01.04.2024 ja 08.04.2024 kokku 200 eurot

selgitustega „M.P“ (dtl 203). Seega kandsid nimetatud isikud kostjale II raha hageja

korraldusel (VÕS § 619). Kostja II ei ole tõendanud, et hagejal ei oleks õigust raha tagasi

saada. Seega mõistis kohus kostjalt II hageja kasuks välja 260 eurot.

10. Ülejäänud osas on hagi tõendamata ja jääb rahuldamata. Hageja väiteis küll, et kostjale II

on antud laenu osaliselt sularahas (dtl 105, 214), kuid selle kohta ei ole tõendeid esitatud.

11. Kuna põhinõue rahuldatakse osaliselt, tuleb ka viivisenõue vastavalt rahuldada.

Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostjate kanda

ja kohus mõistis TsMS § 190 lg 3 alusel kostjatelt riigi kasuks välja riigilõivud, mille

tasumisest oli hageja menetlusabi korras vabastatud.

Apellatsioonkaebus

12. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas,

millega hagi rahuldati ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

13. Kaebuse kohaselt andis kohus pooltevahelistele suhetele vale materiaalõigusliku

hinnangu. Kohus ei põhjendanud, kuidas on tuvastatud poolte tahteavaldused laenulepingu

sõlmimiseks, kuigi kostjad on lepingu sõlmimist eitanud. Hageja ei saanud olla laenuandjaks

ainuüksi seetõttu, et ülekandeid teinud kolmandad isikud kinnitasid, et nende kontodel olev

raha kuulus tegelikult hagejale. Kolmandad isikud ei ole kinnitanud, et osalesid laenu

andmises, sh täitsid hageja eest laenu üleandmise kohustust. Kohus ei põhjendanud, miks

investeeringut saab pidada laenuks. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ei saa uskuda kostjate

selgitusi, et nad üksnes abistasid hagejat ja temaga seotud isikuid oma ettevõtte alt hosteli

rajamisega ning kõik asjad, mis kostjad hageja soovil ostsid, jäid hagejale ja temaga seotud

isikutele. Kohus ei hinnanud kostjate ja XXX üürileandja kirjavahetusi, kus viimane eeltoodut

kinnitab. Ka juhul, kui eeldada, et kostjate vastu saaks olla alusetust rikastumisest tulenev

nõue, siis kostjad raha saades ja kulutusi tehes eeldasid, et raha kandjatel pole õigust seda

tagasi küsida, kuna ostetud asjad pidid jääma hagejale.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 21 alusel

menetlusse võtmata.

2-24-6613

15. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi,

milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 3000 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Kuna tegemist on rahalise nõudega,

mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot,

on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. TsMS § 637 lg 21 kohaselt saab

ringkonnakohus TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse

võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

16. Maakohus märkis oma otsuses, et ei anna luba selle edasi kaebamiseks. Otsuses on

märgitud küll edasikaebamise kord, kuid see ei ole samastatav edasikaebamise loa andmisega

TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Tegemist on seadusest tuleneva nõude täitmisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s

2¹ sätestatud alustel (RKTKm 08.05.2017, 3-2-1-29-17, p 11).

17. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, sh maakohtu lahendi ja

apellatsioonkaebusega ning asjas esitatud tõenditega, leiab, et maakohus ei ole otsuse

tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust

või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Seega ei kerki küsimust ka taoliste rikkumiste

mõjust lahendile. Asjaolu, et apellandid maakohtuga ei nõustu, ei anna alust järeldada

vastupidist. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks õiguslik alus. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt menetlusökonoomia

põhimõttest ei pea TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist pikemalt põhjendama (vt nt RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795 p 11).

18. TsMS § 638 lg 4 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust

menetlemast, ei toimeta ta kaebust vastustajale kätte ning tagastab selle apellandile koos

lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. Kuna apellandid esitasid

apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi

loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine

19. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel, koosmõjus § 639 lg-ga 1, kaebuse esitaja s.o

kostjate kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja ei edasta

seda hagejale seisukoha esitamiseks, ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega puuduvad asjas

kindlaksmääratavad menetluskulud.

20. Kostjatel on pärast käesoleva määruse jõustumist õigus esitada TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel

taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele

arvelduskontole tuleb lõiv tagastada.

2-24-6613

(allkirjastatud digitaalselt)