3-25-498/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-498

Määruse kuupäev

17. märts 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

Jevgeni Medunitsa kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 14.

oktoobri 2024. a määruse asjas nr 2-15/637 ja 20. jaanuari 2025.

a määruse asjas nr 2-15/842 õigusvastasuse kindlakstegemiseks

ning 31. oktoobri 2024. a kaebuse läbivaatamiseks

kohustamiseks

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-25-498 menetlus kohustamisnõude osas.

2. Tagastada Jevgeni Medunitsa kaebus tuvastamisnõuete osas.

3. Tagastada Jevgeni Medunitsale riigilõiv summas 30 eurot, ülejäänud osa tasutud

riigilõivust kanda riigituludesse.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 155

lg 5 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jevgeni Medunitsa (kaebaja) esitas 7. augustil 2024 Eesti Advokatuurile kaebuse

vandeadvokaadi tegevuse peale seoses kriminaalasjaga nr 1-16-9171. Kaebaja märgib, et

vandeadvokaat pani kaebaja suhtes toime pettuse, pressis temalt raha välja, kahjustas tema

huve ning fabritseeris arveid, mistõttu tuleb vandeadvokaadi suhtes algatada

distsiplinaarmenetlus ja ta Eesti Advokatuurist välja heita. Eesti Advokatuuri aukohus palus

13. augusti 2024. a kirjaga nr 2-15/637-1 kaebajal hiljemalt 27. augustil 2024 täiendavalt

selgitada, millal on vandeadvokaat kaebaja etteheidetavad teod toime pannud. Aukohus vaatas

asja läbi 3. oktoobril 2024 ning jättis 14. oktoobri 2024. a määrusega asjas nr 2-15/637

Jevgeni Medunitsa kaebuse läbi vaatamata seoses tähtaegselt puuduste kõrvaldamata

jätmisega.

3-25-498

2. Kaebaja esitas Eesti Advokatuurile 31. oktoobril 2024 kaebuse vandeadvokaadi tegevuse

peale seoses kriminaalasjaga nr 1-16-9171. Kaebaja põhjendab, et vandeadvokaat pani tema

suhtes toime pettuse, pressis temalt raha välja, kahjustas tema huve ning fabritseeris arveid,

mistõttu tuleb vandeadvokaadi suhtes algatada distsiplinaarmenetlus ja ta Eesti Advokatuurist

välja heita. Kaebaja sai eelkirjeldatud asjaoludest teada tsiviilasja nr 2-23-8977 menetluse

raames ajavahemikul märts kuni september 2024. Eesti Advokatuuri aukohus palus 2.

detsembri 2024. a kirjaga nr 2-15/842-1 kaebajal hiljemalt 16. detsembril 2024 esitada

nõuetele vastav parandatud kaebus ning tuua välja täpsed kuupäevad, millal kaebaja

advokaadi rikkumistest teada sai. Juhul kui sündmustest on möödunud rohkem kui kuus kuud,

tuleb välja tuua mõjuvad põhjused, miks ei olnud kaebajal võimalik kaebust tähtaegselt

esitada. Eesti Advokatuuris registreeriti 18. detsembril 2024 kaebaja avaldus, milles ta

selgitab, et kõik faktilised asjaolud advokaadi tegevuse kohta selgusid tsiviilasja nr 2-23-8977

raames, millest kaebaja sai teada alates 2024. a märtsist. Aukohus vaatas asja läbi 9. jaanuaril

2025 ning jättis 20. jaanuari 2025. a määrusega asjas nr 2-15/842 Jevgeni Medunitsa kaebuse

läbi vaatamata seoses puuduste kõrvaldamata jätmisega. Kaebuse koostamise ja aukohtule

jõudmise hetkeks oli advokatuuriseaduse § 16 lg 1 esimeses lauses sätestatud tähtaeg

möödunud ning kaebaja ei ole välja toonud tähtaja ennistamise aluseid.

3. Viru Vangla kinnipeetav X esitas 28. veebruaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebaja nimel

kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 14. oktoobri 2024. a määruse asjas nr 2-15/637

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning 20. jaanuari 2025. a määruse asjas nr 2-15/842

tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks kohustamiseks või alternatiivselt eelnimetatud

määruse õigusvastasuse kindlakstegemiseks (kohtu märkus – kaebuses on aukohtu määruste

kuupäevadeks märgitud ekslikult määrustele aluseks olnud istungite toimumise kuupäevad,

s.o 3. oktoober 2024 ja 9. jaanuar 2025, mistõttu korrigeerib kohus ise kaebuses nimetatud

kuupäevi). Kaebaja märgib, et sai viimati nimetatud aukohtu määruse kätte 28. jaanuaril 2025.

4. Tartu Halduskohus jättis 28. veebruari 2025. a määrusega Jevgeni Medunitsa kaebuse

käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse heakskiitmiseks ja riigilõivu summas 20 eurot

tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks. Kohus põhjendas, et kaebaja

kaaskinnipeetaval ei ole võimalik halduskohtumenetluses kaebaja esindajana osaleda.

5. Tartu Halduskohtusse saabus 3. märtsil 2025 kaebaja digitaalselt allkirjastatud kaebus.

Samal päeval esitas kaebaja Vangide Infoportaali kaudu kohtule avalduse, milles teatab, et

esitas vanglale taotluse tasuda tema arvelt riigilõiv 20 eurot. Kaebuselt tasuti riigilõivu 3.

märtsil 2025 kokku 40 eurot.

6. Eesti Advokatuur esitas 4. märtsil 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid. Ühtlasi teatas Eesti Advokatuur, et aukohtu 20. jaanuari 2025. a määrus

asjas nr 2-15/842 saadeti kaebajale tähitud kirjaga posti teel Viru Vanglasse ning kiri on

märgitud kättetoimetatuks 27. jaanuaril 2025.

7. Viru Vangla esitas 4. märtsil 2025 kohtule vastuse kohtunõudele, milles kinnitab, et

kaebaja on Eesti Advokatuuri saadetud kirja kätte saanud 27. jaanuaril 2025.

8. Tartu Halduskohus jättis 5. märtsi 2025. a määrusega Jevgeni Medunitsa kaebuse käiguta.

Kohus andis kaebajale tähtaja kohustamisnõude osas kaebetähtaja ennistamise taotluse

esitamiseks ning tuvastamisnõuete osas põhjendatud huvi selgitamiseks. Esmalt märkis kohus,

et kohtule teadaolevalt ei saa kinnipeetavad Viru Vanglas dokumente digitaalselt allkirjastada.

Seega peab kohus tõenäoliseks, et kaebaja asemel allkirjastas 3. märtsil 2025 kaebuse keegi

3-25-498

teine, s.o väljaspool vanglat viibiv isik, mistõttu ei saa kohtusse saabunud digitaalselt

allkirjastatud kaebust lugeda kaebaja tahteavalduseks. Eeltoodu ei takista siiski käesoleval

juhul haldusasja ettevalmistava menetluse jätkamist, kuivõrd kaebaja esitas kohtule ise 3.

märtsil 2025 avalduse, milles kinnitab riigilõivu tasumist ning millega võib lugeda, et kaebaja

kiidab tema nimel esitatud kaebuse heaks. Kohus selgitas, et kaebajal on võimalik esitada

kohustamis- ja tuvastamisnõuded, kuid kohtul ei ole võimalik aukohtu 20. jaanuari 2025. a

määrust asjas nr 2-15/842 tühistada. Kuna aukohus ei vaadanud Jevgeni Medunitsa 31.

oktoobri 2024. a kaebust sisuliselt läbi, vaid jättis selle läbi vaatama, siis ei ole aukohtu 20.

jaanuari 2025. a määrus asjas nr 2-15/842 haldusakt. Tegemist on haldusmenetlust lõpetava

menetlustoiminguga, mis on võimalik tunnistada õigusvastaseks. Seega tõlgendab kohus, et

kaebaja nõuab Eesti Advokatuuri aukohtu 14. oktoobri 2024. a määruse asjas nr 2-15/637 ja

20. jaanuari 2025. a määruse asjas nr 2-15/842 õigusvastasuse kindlakstegemist ning Eesti

Advokatuuri kohustamist vaadata kaebaja 31. oktoobri 2024. a kaebus uuesti sisuliselt läbi.

Kui kaebaja ei nõustu kohtu tõlgendusega, siis tuleb tal sellest kohut teavitada. Kaebaja sai

aukohtu 20. jaanuari 2025. a määruse asjas nr 2-15/842 kätte 27. jaanuaril 2025 ning

kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg möödus 26. veebruaril 2025. X esitas kaebaja nimel

kaebuse halduskohtusse alles 28. veebruaril 2025 ehk hilinenult. Seega on kaebus

kohustamisnõude osas esitatud kaebetähtaega ületades, mistõttu annab kohus kaebajale

võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja ei ole kohtule põhjendanud,

miks on aukohtu määruste õigusvastasuse kindlakstegemine tema õiguste kaitseks vajalik

ning milles seisneb kaebaja põhjendatud huvi. Seetõttu annab kohus kaebajale võimaluse

eeltoodut täiendavalt selgitada.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus tõlgendas 5. märtsi 2025. a määruses, et kaebaja nõuab Eesti Advokatuuri aukohtu

14. oktoobri 2024. a määruse asjas nr 2-15/637 ja 20. jaanuari 2025. a määruse asjas nr 2-

15/842 õigusvastasuse kindlakstegemist ning Eesti Advokatuuri kohustamist vaadata kaebaja

31. oktoobri 2024. a kaebus uuesti sisuliselt läbi. Kaebaja ei ole kohtule teatanud, et ta sellise

tõlgendusega ei nõustu, mistõttu lähtub kohus eelkirjeldatud tõlgendusest ka käesolevas

määruses.

10. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud

tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 152 lg-st 3 tulenevalt

võib kohus kaebetähtaja järgimist kontrollida ja ennistamise taotluse lahendada ka enne

kaebuse menetlusse võtmist. Kohus jääb 5. märtsi 2025. a määruses esitatud seisukohtade

juurde ning leiab, et kaebus on esitatud kohustamisnõuet puudutavas osas tähtaega ületades.

10.1. HKMS § 46 lg 2 esimene lause sätestab, et kohustamiskaebuse võib esitada 30 päeva

jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise

teatavakstegemisest arvates. Eesti Advokatuuri ja Viru Vangla kinnitusel sai kaebaja aukohtu

20. jaanuari 2025. a määruse asjas nr 2-15/842 kätte 27. jaanuaril 2025. Seega hakkas

halduskohtule kohustamiskaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema 28. jaanuaril 2025

ning möödus 26. veebruaril 2025. X esitas kaebaja nimel kaebuse halduskohtusse alles 28.

veebruaril 2025 ehk hilinenult. Isegi kui kaebaja oleks Eesti Advokatuuri aukohtu 20. jaanuari

2025. a määruse asjas nr 2-15/842 saanud kätte 28. jaanuaril 2025, nagu on kaebuses

märgitud, siis oleks kaebuse esitamise tähtaeg möödunud 27. veebruaril 2025 ning kaebus

oleks endiselt esitatud üks päev hilinenult.

3-25-498

10.2. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline

ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kohus andis kaebajale 5. märtsi 2025. a

määrusega võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus 7 päeva jooksul arvates

eelnimetatud määruse kättesaamisest. Ühtlasi selgitas kohus kaebajale tähtaja ületamise ning

ennistamise taotluse esitamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. Kaebaja sai Tartu Halduskohtu

5. märtsi 2025. a määruse avaliku e-toimiku kaudu kätte samal päeval, kaebetähtaja

ennistamise taotluse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 6. märtsil 2025 ning möödus 12.

märtsil 2025. Kaebaja ei ole kohtule kaebetähtaja ületamist põhjendanud ega tähtaja

ennistamise taotlust esitanud. Seetõttu kohus tähtaja ennistamise küsimust pikemalt ei käsitle.

10.3. HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja

menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva

haldusasja menetluse kohustamisnõude osas. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole

menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

11. Kohtu hinnangul tuleb tuvastamisnõuete osas tagastada kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel, mis sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada

üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse

esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. HKMS § 45 lg-st 2

tulenevad eeldused tuvastamiskaebuse esitamiseks ei ole täidetud.

11.1. Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav, kui isikul esineb selleks põhjendatud huvi.

Kohus andis kaebajale 5. märtsi 2025. a määrusega võimaluse tuvastamisnõuete osas

põhjendatud huvi selgitamiseks, kuid kaebaja ei ole kohtule täiendavaid selgitusi esitanud. Ka

kohtule ei ole vastav huvi haldusasja materjale arvestades äratuntav. Tuvastamisnõude

esitamine ei ole lubatud üksnes haldusorgani tegevuse õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks,

kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist.

Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan

võib isiku suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või

heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske

(Riigikohtu halduskolleegiumi 4. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14.

oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Tuvastamiskaebus on väheefektiivne

õiguskaitsevahend, arvestades, et isegi kui kohus menetleks sisuliselt kaebaja esitatud

tuvastamisnõudeid ning rahuldaks selles osas kaebuse, siis ei kohustaks see Eesti Advokatuuri

tulevikus aukohtumenetlust teistsugusel viisil läbi viima. Kui Eesti Advokatuuri aukohus jätab

tulevikus Jevgeni Medunitsa kaebuse läbi vaatamata, siis on kaebajal võimalik esitada kohtule

HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides kohustamisnõue Eesti Advokatuuri

kohustamiseks vaadata tema kaebus sisuliselt läbi. Üksnes eeltoodu tagaks, et aukohus tema

kaebuse uuesti sisuliselt läbi vaatab. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei annaks kaebajale

sellist tulemust. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise

rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta ka hilisem

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik

eraldiseisvas menetluses Eesti Advokatuuri tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine.

11.2. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel Jevgeni Medunitsa

kaebuse tuvastamisnõuete osas. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine

3-25-498

õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

12. Kaebuselt on tasutud riigilõivu kokku 40 eurot. Kuna kaebaja pidi kaebuselt tasuma

riigilõivu vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 1 üksnes 20 eurot, siis tagastab kohus

kaebajale enam tasutud riigilõivu summas 20 eurot (HKMS § 104 lg 5 p 1). Lisaks tuleb

kaebajale osaliselt tagastada ka kaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv. Kuna tasutud riigilõiv

tuleb tagastada kohustamisnõude osas, mille osas kohus haldusasja menetluse HKMS § 152 lg

1 p 2 alusel lõpetab (HKMS § 104 lg 5 p 4), ning riigilõiv ei kuulu tagastamisele

tuvastamisnõuete osas, mille osas kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastab

(HKMS § 104 lg 5 p 2), siis tagastab kohus kaebajale täiendavalt pool kaebuselt tasumisele

kuulunud riigilõivust, s.o 10 eurot. Seega tagastab kohus HKMS § 104 lg-st 8 juhindudes

kaebajale kokku riigilõivu summas 30 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider