2-24-111208/29 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Külli Puusep

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-111208

Tsiviilasi

Blackhill OÜ hagi ROMEKS OÜ ja R.L. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

12 151 eurot 8 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Blackhill OÜ (registrikood 14829914)

Hageja lepinguline esindaja advokaat Henrik

Kirsimäe (Advokaadibüroo Legalia)

Kostja I R.L. (isikukood XXX)

Kostja II ROMEKS OÜ (registrikood 16471285),

seaduslik esindaja R.L.

Asja läbivaatamine

17. veebruaril 2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Blackhill OÜ hagi ROMEKS OÜ ja R.L. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

2. Mõista kostjatelt ROMEKS OÜ-lt ja R.L.-ilt solidaarselt välja hageja Blackhill

OÜ kasuks 12 151 eurot 8 senti, millest põhivõlgnevus 6644 eurot 23 senti, intress

332 eurot 14 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 5174 eurot 71 senti.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine

3. Jätta Blackhill OÜ menetluskulud ROMEKS OÜ ja R.L. kanda.

4. Määrata Blackhill OÜ menetluskulude suuruseks 1816 eurot koos käibemaksuga.

5. Mõista kostjatelt ROMEKS OÜ ja R.L.-ilt solidaarselt välja hageja Blackhill

OÜ kasuks menetluskulu 1816 eurot, millest õigusabikulu on 976 eurot ja

riigilõiv 840 eurot. Kostjatel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(1816 eurot) tasuda solidaarselt viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

2-24-111208

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue

1. Blackhill OÜ (hageja) esitas 26. juunil 2024 hagi ROMEKS OÜ (kostja I) ja R.L. (kostja

II) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavaldusest nähtub, et hageja andis 10. juulil 2023

kostjale I laenu 7000 eurot mootorsõiduki ostuks kolmandalt isikult. Lepingutasu oli 190

eurot ja intressimääraks lepiti kokku 2,46% kuus. Kostja I on teinud kaks makset 13.oktoobril

2023 ja 15. novembril 2023 kokku 1235 eurot 63 senti.

1.1 Kostja II kui käendaja sõlmis hagejaga 10. juulil 2023 käenduslepingu nr K230701.

Käenduslepingu alusel käendas kostja II laenulepingust tulenevaid kostja I kohustusi hageja

ees. Käenduslepingu p-s 1.1 lepiti kokku käendaja vastutuse piirmääraks 14 000 eurot.

1.2 Hageja ütles 12. veebruaril 2024 laenulepingu erakorraliselt üles ning nõudis põhilaenu

tagastamist koos kogu võlgnevusega. Käesoleva seisuga pole kostjad ei laenu- ega

käenduslepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi hageja ees kohaselt ja aegsasti täitnud.

Kostja II käendajana kohustus põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga.

1.3 Hageja nõuab kohustuse täitmist: põhivõla tasumist, intressi tasumist ja viiviseid tasumata

põhivõlalt. Hageja taotleb menetluskulude hüvitamist kostjalt.

Kostja vastus hagiavaldusele

2. Kostja II vaidleb hagiavaldusele vastu ja selgitab, et tema poeg Eger R.L. tegutses kostja II

ettevõttes ROMEKS OÜ (kostja I) ja oli volitatud ka raamatupidamist tegema. Võlgnevus on

auto liising, mille Eger R.L. tegi kostjate teadmata ning arvas kostja II välja e-meilist kui

asjad läksid hapuks. Kostjal II ei ole ülevaadet nendest asjadest, mida Eger R.L. on teinud. Ta

väitis, et pani end ka kostja I juhatusse korraks ning ta sai võtta laenu ja teha muid asju.

Mingil ajal ta helistas ja ütles, et auto on arvele võetud ja see auto on tagatiseks. Lõpuks

selgus, et lepingud on kostja II allkirjastatud, kuid kostja II ei tea, kuidas see võimalikuks sai.

2-24-111208

Kostja II on autot ühe korra eemalt näinud ning praeguseks on auto Hispaanias. Auto

tehniline pass on kostja II käes.

2.1 Kostja kinnitas, et oma dokumente ta kellelegi andnud ei ole ning need on temaga alati

kaasas. Kostja soovib näha auto üleandmise dokumente. Kostja selgitas veelkord, et tema ei

ole seda tehingut teinud ega ole nõus selle eest vastutama.

Kohtumenetlus

3. Kohus selgitas 9. jaanuaril 2025 pooltele tõendamisesemega seonduvat ja kohustas kostjat

esitama enda vastuväidete kinnituseks tõendid.

3.1 Kohus korraldas 17. veebruaril 2025 kohtuistungi, milles hageja jäi oma nõude juurde ja

palus hagi rahuldada. Kostjad selgitasid, et nemad ei vastuta kohustuse eest, sest nad ei olnud

kohustuse võtmisest teadlikud, nad ei ole saanud auto vastuvõtmise akti. Kostja II möönis, et

on andnud oma Smart-ID koodid Eger R.L.-ile kasutamiseks majandusaasta aruande

esitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldada. Kohus mõistab kostjatelt välja

solidaarselt hageja kasuks 12 151 eurot 8 senti, millest põhivõlgnevus 6644 eurot 23 senti,

intress 332 eurot 14 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 5174 eurot 71 senti. Menetluskulud

jäävad kostjate kanda solidaarselt.

5. Esitatud asjaoludest tulenevalt nähtub, et hageja ja kostja I sõlmisid võlaõigusseaduse

(VÕS) § 401 lg 1 mõttes krediidilepingu: laenu- ja tagatisomandamise leping nr LT230701

10. juulil 2023 (dtl 51-60), mille alusel kostja I sai laenu 7000 eurot sõiduauto (AUDI A4

AVANT, registrinumbriga 469KCY) ostmiseks ning intressimääraks lepiti kokku 2,46%

kuus. Lepingu lisaks oleva maksegraafikuga lepiti kokku laenu ja intressimaksete tasumises.

Viivisemäär on lepingu järgi 0,5% päevas. VÕS § 401 lg 1 alusel krediidileping on leping,

millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse

rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja

lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

6. Hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu nr K230701 (dtl 65-68), mille alusel kostja II

kohustus tagama kõiki kostja I krediidilepingust tulenevaid kohustusi ning kostja II vastuse

piirmääraks lepiti kokku 14 000 eurot.

7. Hageja on tasunud Autoland OÜ-le eelnimetatud lepingu p 3.2 alusel 8198 eurot (dtl 63).

Kostja I on 10. juulil 2023 teinud sissemakse 1436 eurot ning kostja I nimel on Eger R.L.

teinud kaks tagasimakset: 985 eurot 66 senti 13. oktoobril 2023 ja 249 eurot 97 senti 15.

novembril 2023 (dtl 63).

Krediidi- ja käendusleping on sõlmitud kehtivalt

2-24-111208

8. Kohus võtab esmalt seisukoha kostjate vastuväidete kohta osas, milles kostjad leiavad, et

nemad ei vastuta Eger R.L. võetud kohustuse eest, sest kostja II ei ole digitaalselt lepinguid

allkirjastanud.

9. Praegusel juhul nähtub, et R.L. on digitaalselt allkirjastanud nii krediidilepingu kostja I

esindaja (dtl 50) ja käendajana käenduslepingu (dtl 64). Riigikohtu lahendi (RKTKo

16.12.2019, 2-16-124450 p 22-24) kohaselt juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema

ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-

kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti

kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik

tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta,

tema tahte vastaselt. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja,

millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise

vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud

digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik

võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda,

mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-

kaardi omaja. Riigikohus on 12. juuni 2024 määruses tsiviilasjas nr 2-23-11584 käsitlenud

olukorda, kus isikult, kelle nimel tehing tehti, peteti Smart-ID koodid välja.

10. Praegusel juhul on kostja II selgitanud, et tema ID-kaart on alati temaga kaasas ning tema

ID-kaarti kasutamine tehinguteks ei ole olnud seetõttu võimalik. Küll on kostja II kohtule

selgitanud kohtuistungil, et ta andis Smart-ID koodid oma pojale Eger R.L.-ile, kes tegutses

raamatupidajana kostja I juures ning kostja II sisestas Smart-ID koodid poja juuresolekul kuni

kümnel korral majandusaasta aruande esitamiseks (dtl 121, 123). Selliselt ei ole kostja II

tõendanud, et Smart-ID koodid on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Ta on ise

kohtuistungil jaatanud võimalust, et tema poeg on pahatahtlikult Smart-ID koode kasutanud.

Kohus juhib tähelepanu, et selliste kuritarvituste vältimiseks olnuks kostjal II võimalik

volitada oma poega vaid väga konkreetsete toimingute tegemiseks (majandusaasta aruande

esitamine) ning mitte andma enda Smart-ID koode pojale kasutamiseks.

11. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. PIN-

koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille

abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.

Smart-ID puhul on kasutusel kahe tasandiline isiku tuvastussüsteem: PIN1 kasutatakse

autoriseerimiseks: e-teenustesse, nagu näiteks internetipanka sisse logimiseks ja PIN2

kasutatakse elektroonilise kinnitusena, näiteks pangategevuste kinnitamiseks ja

digidokumentide allkirjastamiseks. Allkirjastamiseks on seega vaja teada kahte PIN-koodi.

Kostja II on sisestanud lepingut allkirjastades oma PIN2, millega loetakse temapoolne

tahteavaldus antuks TsÜS § 67 mõistes. TsÜS § 80 sätestab, et elektrooniline allkiri peab

olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja

tehingu tegemise ajaga.

12. Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule

üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil

ID-kaardi või Smart-ID omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul

tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi just ID-kaardi

või Smart-ID omaja.

2-24-111208

Krediidilepingust tuleneva kohustuse täitmine

13. Kostja I on sõlminud krediidilepingu vabatahtlikult laenulepingus märgitud tingimustel.

Kostja I tasutud summad on vastavalt lepingutingimuste p-le 4.3 arvestatud viivise, hüvitise ja

tasude, leppetrahvi, intressid, laenumakse ja muude summade katteks. Hageja on lisanud

võlgnevuse arvutuskäigu (dtl 71-72). Kostjad ei ole vaielnud vastu sellele, kuidas ja mille

katteks on laenuandja kostjate maksed arvestanud.

14. Hageja ütles 12. veebruaril 2024 lepingu erakorraliselt üles andes täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks (dtl 70). Hageja märkis ülesütlemise teates, et avalduse koostamise

seisuga on laenusaaja võlgnevus kolm üksteisele järgnevat osamakset koos kõrvalnõuetega.

Selliselt andis hageja kostjatele enne lepingu ülesütlemist mõistliku tähtaja krediidilepingu

rikkumise lõpetamiseks (VÕS § 196 lg 2). Krediidilepingu p-de 2.1.4, 2.1.5, 5.4, 10.2 ja

10.2.1 kohaselt oli laenuandjal õigus laenuleping ennetähtaegselt üles öelda. VÕS § 401 lg 3

näeb ette, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 399 lg 1 alusel võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu

kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on

viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud

ning laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi.

14.1 Kohus leiab, et krediidilepingu ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud, kuivõrd

hageja oli kostjatele edastanud 12. veebruaril 2024 krediidileping ülesütlemise avalduse.

Kohus on seisukohal, et esinesid ka materiaalsed alused hageja poolt krediidilepingu

ülesütlemiseks. VÕS § 399 lg 1 p 1 ja p 2 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja

nõuda laenu kohest tagastamist mh juhul, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade

kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega

kauem kui kolm kuud; või 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Kohtu eelnevalt

tuvastatud asjaolude alusel olid krediidilepingu erakorralise ülesütlemise alused olemas:

kostja I oli jätnud tegemata kokkulepitud 2 kuu maksed, hilines teiste maksetega ning

vaatamata hageja nõudele ei kõrvaldanud kostja seda rikkumist ka hageja antud täiendava

tähtaja jooksul.

14.2 Kohtu hinnangul on hageja kostjate võlgnevuse kujunemist piisavat selgitanud ning

esitanud ka võlaarvestuse. Riigikohus on 17. novembri 2011. a otsuses nr 3-2-1-96-11

märkinud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale

laenu tagasi maksnud. Kostjad pole väitnud ega tõendanud, et nad oleks hagejale laenu tagasi

maksnud. Kostjad pole ka väitnud, et nad oleks olnud hilisemalt suutelised oma võlga tasuma.

Kostjad pole esitanud mistahes sisulisi vastuväiteid nende vastu esitatud nõudele (sh

võlgnevuse arvestusele). Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis

on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt

RKTKo 6.11.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine

põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb

vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita

oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo

13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17).

Käendaja vastutus

2-24-111208

15. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja

käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud

nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna kohus on tuvastanud, et

hagejal oli õigus krediidileping üles öelda ning krediidileping lõppes erakorralise

ülesütlemisega 12. veebruarist 2024, siis muutusid sellega sissenõutavaks ka

käenduslepingust tulenevad nõuded kostja II vastu.

15.1 Kostja II on kostja I juhatuse liige ja ainuosanik. Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti

käenduslepingus kokku 14 000 eurot. VÕS § 142 lg 1 alusel käenduslepinguga kohustub

käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies

ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise

ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu

ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud

kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse

teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

15.2 Kohtule on esitatud käendusleping, mille kohaselt krediidilepingust tulenevate

rikkumiste korral vastutavad võlgnik ja käendaja laenuandja ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1

kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või

igaühelt või mõnelt neist.

15.3 Vastavalt VÕS § 143 lg-le 1 on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on

füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II ei ole esile toonud, et

käendusleping on käendaja maksimumsumma puudumise tõttu tühine. Praegusel juhul on

käendaja vastutuse piirmääras kokku lepitud, mistõttu ei ole käendusleping tühine. Muid

erisusi tarbijaga sõlmitud käenduslepingutele seadusest ei tulene.

15.4 Riigikohus on 31. jaanuaril 2018 tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud otsuse p-s 49 leidnud,

et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste

asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige

perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;

käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse

maksimumsumma on käendaja sissetulekut arvestades (arvestades mh nende

tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise

ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust

olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel

äratuntavad. Kohus leiab, et viidatud eelduste kogum ei ole antud juhul täidetud. Kostja II ei

ole käenduslepingust sõlminud sõltuvussuhtest ega muust isiklikust põhjusest tulenevalt, vaid

kostja I juhatuse liikmena kostja I ärihuvides.

Põhivõlgnevuse sissenõudmine

16. Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on

tegemist kohustuste rikkumisega (VÕS § 100). Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus

2-24-111208

vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui

võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna hageja

on laenulepingu seaduses ettenähtud korras üles öelnud, on hageja nõue kostjate vastu laenu

tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui

mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid

ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 103 lg 1 alusel

tuleb eeldada, et kostjate poolne kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad pole

esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla

tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta.

Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt VÕS § 401 lg 1, VÕS § 145 lg 2 ja VÕS § 108 lg 1 alusel

tagastamata krediidi põhiosa väljamõistmist summas 6644 euro 23 senti. Eeltoodust tulenevalt

rahuldab kohus hagi põhivõla nõudes.

Intressinõue

17. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu

korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud (VÕS § 397 lg 1).

Laenuleping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses ning pooled on laenulepingus leppinud

kokku intressimääras 2,46% kalendrikuus. Hagejal on õigus arvestada kostjatele tasumata

võlgnevuselt intressi 332 eurot 14 senti 10. jaanuarist 2023 kuni 12. veebruarini 2024 (dtl 44).

Viivisenõue

18. Hageja palub kostjatelt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 5174 eurot 71 senti.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1). Kui lepingus

on kokkulepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse

viivisemääraks intressimäär. Laenulepingu p-s 5.3. on laenuandja ja kostja I kokku leppinud

viivisemääras 0,5% päevas. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka viivisenõue rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldas

hagi, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostjate kanda.

20. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1

kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 840 eurot, mis vastab hagihinnale. Riigilõiv on tasutud

ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu ning tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista.

21. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Kui menetlusosaline peab kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks

2-24-111208

tegemisel tuleb hinnata menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust,

esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind).

22. Hageja esitas menetluskulude nimekirja hagiavalduses 26. juunil 2024 (dtl 48) ning

lepinguline esindaja selgitas kohtuistungil, et ei soovi menetluskulude nimekirja täiendada.

Lepingulise esindaja on osutanud hagejale õigusabi kokku 4 tunni 45 minuti ulatuses ja kokku

maksumusega 800 eurot, millele lisandub käibemaks (22%) 176 eurot ehk kokku 976 eurot.

Hageja kinnitab, et õigusabikulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga, samuti seda, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi

arvestada. Seetõttu taotletakse menetluskulude hüvitamist käibemaksuga.

23. Hageja õigusabi toimingud koosnevad kliendiga suhtlemisest 15 minutit; materjalidega

tutvumisest ja õiguslikust analüüsist 20 minutit; lisade selekteerimisest 15 minutit, nõude

arvestuse koostamisest 20 minutit ja hagi koostamisest ning esitamisest 3 tundi 50 minutit.

24. Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja

õigusabitoimingud ja neile kulunud tööaeg on põhjendatud ja vajalik. Hagejale õigusabi

osutamiseks tuli hageja esindajal viia end kurssi vaidluse asjaoludega, suhelda selleks

kliendiga ja tutvuda nõude aluseks oleva materjaliga, koostada hagi, tutvuda vastaspoole

esitatuga ja suhelda ka kohtuga. Samuti on mõistlik ja vastavuses kohtupraktikaga hageja

lepingulise esindaja tunnihind 160 eurot +käibemaks.

25. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 1816 eurot,

millest õigusabikulu on 976 eurot ja riigilõiv 840 eurot ning mõistab nimetatud kulu kostjatelt

solidaarselt

hageja

kasuks

välja.

26. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele

mõistab kohus kostjatelt välja menetluskulude viivise.

27. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

28. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Külli Puusep

kohtunik