2-18-17686/52 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-18-17686

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-18-17686

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2025, Narva

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Aarne Lõhmus

Kohtuasi

L F ja V F hagi I B vastu katastriüksuste vahelise piiri

määramise, tahteavalduse andmiseks kohustamise ja

rahalise hüvitise nõudes

Hagihind

8 900 eurot

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses, kohtuistungid 19.02.2020, 29.03.2022

Menetlusosalised

Hageja I:

L F (ik XXX)

Hageja II:

V F (ik XXX)

Hagejate esindaja:

Vandeadvokaat Deniss Matvejev

Kostja:

I B (ik XXX)

Kostja esindaja:

Riho Sillar (lepinguline esindaja)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata L F ja V F hagi I B vastu katastriüksuste vahelise piiri

määramise, tahteavalduse andmiseks kohustamise ja rahalise hüvitise nõudes.

2. Jätta I B menetluskulud tervikuna solidaarselt L F ja V F kanda.

3. Jätta L F menetluskulud L F enda kanda ja V F menetluskulud V F enda kanda.

4. Määrata I B menetluskulude rahaliseks suuruseks 2 066,80 eurot.

5. Välja mõista L F ja V F solidaarselt I B kasuks menetluskulud 2 066,80 eurot ja

viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses tasumata summalt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

6. I B kasuks L F ja V F solidaarselt väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda I B

arvelduskontole XXX Swedbank AS-s, märkides ülekande selgituseks

„Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-18-17686“.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule (aadress Veski

32, 50409 Tartu; e-post tarturk.menetlus@kohus.ee; e-toimik https://etoimik.rik.ee/) 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus

menetluses.

1(11)

2-18-17686

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja seisukohad

1. L F ja V F (edaspidi koosnimetatuna hagejad) esitasid Viru Maakohtule hagi I B (edaspidi

kostja) vastu katastriüksuste vahelise piiri määramise, tahteavalduse andmiseks kohustamise ja

rahalise hüvitise nõudes.

Hagiavaldusest nähtub, et hagejate ühisomandis on kinnistu asukohaga XXX (edaspidi XXX),

pindalaga 1014 m2. Hagejad kanti omanikena kinnistusraamatusse 02.06.2008. Kostjale kuulub

kinnistu asukohaga XXX (edaspidi XXX). Kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse

07.09.2015. Mõlemate kinnistute katastriüksused on moodustatud plaani- ja kaardimaterjalide

alusel.

Hagiavalduse kohaselt kostja kinnistule ehitatud garaaž ulatub osaliselt hagejate kinnistule.

Garaaž on ehitatud 1997, s.o enne katastriüksuste moodustamist. Kostja kasutab ka aeg-ajalt

hagejate kinnistu osa piiri lähedal põhjendusega, et piir on määratud ebaõigesti ja tegemist on

kostja maaga. Hagejad leiavad, et kuna piire pole looduses kätte näidatud ega piiriprotokolli

koostatud, on kinnisasjade piir ebaselge ja tuleb kindlaks teha. Nende hinnangul piiri

kindlaksmääramine lähtudes valduse ulatusest pole võimalik, kuna selle tulemusena muudetakse

kinnistusraamatusse kantud hageja kinnistu suurust, seega piir tuleb määrata hagejate kinnisasja

suurust arvestades. Hagejate kinnistu suurus jääb muutmata ainult juhul, kui jäävad muutmata

piiripunktid ja piiride pikkused.

Kuna kostjale kuuluv garaaž on püsitatud enne kinnistu XXX omandamist kostja poolt, siis on

tegemist õigusliku aluseta püsitatud ehitisega ja hagejatel on õigus nõuda kostjalt perioodilist

hüvitist. Hagejad soovivad saada kostjalt hüvitisena 50 eurot igakuiselt alates kinnistu

omandamisest kostja poolt, s.o alates 07.09.2015 kuni hagiavalduse esitamise kuu lõpuni

arvestatuna 1940 eurot.

Täpsustatud nõuetena hagejad paluvad: 1) määrata kinnisasjade XXX ja XXX vaheliseks piiriks

piir pikkusega 75,03 meetrit ja piiripunktidega koordinaatidel X-koordinaat 15200.00 ja

Y-koordinaat 1115.20 ning X-koordinaat 15161.77 ja Y-koordinaat 1179.76; 2) tuvastada kostja

kohustus anda nõusolek kinnisasjade vahelise piiride muudatuste tegemisega seotud toimingute/

muudatuste tegemiseks maakatastris ja kinnistusraamatus vastavalt kohtu kindlaksmääratavatele

piiridele ning asendada kostja nõusolek kohtulahendiga; 3) välja mõista kostjalt hagejate kasuks

hüvitis 1940 eurot ajavahemiku 07.09.2015-30.11.2018 eest ja alates 01.12.2018 igakuine hüvitis

50 eurot.

Kohtumenetluse kestel läbiviidud maamõõtmise tulemustega hagejad ei nõustu, kuna kavandatav

piir vähendab XXX kinnisasja pindala, mis on vastuolus neile kuuluva kinnistusraamatusse

kantud kinnistu suurusega. Hagejad palusid Maa-ametil lõpetada või peatada MaaKS § 15 lõike

5 alusel läbiviidav katastrikande menetlus, et jätkata piiride kindlakstegemist

tsiviilkohtumenetluse raames. Hagejad ei ole nõus nende kinnistu vähendamisega ja kostja

kinnistu suurendamisega hagejate kinnistu arvel. Hagejad vaidlustasid Maa-ameti 26.05.2022

korralduse, millega määrati kindlaks kostja kinnistu piirid. Halduskohtu menetluses nr 3-22-1834

jäeti hagejate kaebus rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud. Hagejad soovivad endiselt

hagimenetluses tõendada endise piiri asukohta.

2(11)

2-18-17686

Kostja seisukoht

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja võib eeldada, et registris olevad andmed on õiged ja

kostjal on õigus nendele andmetele tugineda. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja

Linnaplaneerimise Amet on kinnitanud, et XXX asuvad ehitised on ehitatud kooskõlastatud

projektide järgi. Ükski hageja esitatud tõenditest ei tõenda, et kinnistute piirid on ebaõiged,

põhjendamatu on hagejate nõue igakuise 50 euro suuruse hüvitise kostjalt väljamõistmiseks.

XXX ja XXX katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel ostueesõigusega

erastamise eesmärgil. Katastriüksustele piirikirjeldust ega piiriprotokolli koostatud ei ole.

Katastriüksus on maakatastris registreeritud XXX - 13.04.2000 ja XXX – 11.05.2001. XXX

katastriüksusel asuvad hooned ehitas ja maa ostueesõigusega erastas kostja isa V V, kes omas

krundi omanikuna selleks seaduslikku õigust juba alates aastast 1980. Kostja oli juba 2003 üheks

kinnistu omanikest ja 27.08.2015 sai temast kinnistu ainuomanik.

XXX ja XXX katastriüksuste esmaregistreerimise aluseks olevate plaanide järgi kulgeb piir

piiripunktist 2RJ535 piiripunktini 1RJ535 XXX kasvuhoone ja kõrvalhoone ning XXX

kõrvalhoone vahel, ehitiste serva mööda. Kostja ei ole teinud juurdeehitisi ja hoonete

soojustamist, mille käigus oleks mindud üle oma katastriüksuse piiri. Hagejad ei saa väita, et

kostja rikub kinnistu piiri olukorras, kus kinnistu piirid ei olegi veel mõõdistamise teel kindlaks

tehtud.

OÜ H poolt katastrimõõdistamise eesmärgiks oli plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud

XXX katastriüksuse piiride tähistamine maastikul ning asukoha täpsustamine katastrikaardil.

Uue mõõdistamise plaani kohaselt kulgeks katastriüksuste vaheline piir piirimärgist nr 1

piirimärki nr 2 üle XXX ehitise (garaaži) serva. 23.03.2018 kohtumisel kostja sellega ei

nõustunud. Hagejate esitatud väljavõte Maa-ameti Geoportaalist maainfo kaardirakendusest näol

on tegemist OÜ H taotletud katastrimõõdistamise lähteülesandega LY1801290715.

Katastrimõõdistamise lähteülesanne ei ole katastriüksuse piiride asukohta tõendavaks

dokumendiks.

Vaidlusalune ja väidetavalt üle piiri asuv kuur on ehitatud 1991, kõik kinnistul olevad ehitised

olid kinnistul juba enne katastriüksuse moodustamist 2000. Arvestades maareformi seaduse § 7

lg-s 5 ja Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 p-s 4 sätestatut, ei saadud kostja isa

poolt ehitiste aluse ja sinna juurde kuuluva maa erastamisel ning vastava katastriüksuse

moodustamisel määrata krundi piire selliselt, et kinnistute piir lõikuks olemasolevasse hoonesse.

Juba 2008 kinnistu omandamisel pidid hagejad olema teadlikud, et katastriüksus on moodustatud

kaardi ja plaani alusel, millest tulenevalt kinnistu suurus (pindala) oli ja on siiani ebatäpne, mitte

aga lähtuma pöördumatust õigusest 1014 m2 suurusele kinnistule, mis tänaseks on niigi juba

korrigeeritud 960 m2 suuruseks. Hagejad ei ole tõendanud neile kuuluva katastriüksuse tegelikku

pindala, tuginedes paljasõnaliselt ja järjekindlalt õigusele 1014 m2 suurusele katastriüksusele.

Kuni katastriüksuse piirid on koordineerimata, ei saa kindlaks määrata ka katastriüksuse pindala.

Maa-ameti korraldusega tehakse ettepanek kanda maakatastrisse XXX katastriüksus pindalaga

939 m2. XXX katastriüksuse erastamisel oli selle suuruseks 936 m2. Kolme ruutmeetri suurust

mõõtmistulemuste erinevust ei saa pidada kostja kinnistu pahatahtlikuks suurendamiseks

hagejate kinnistu arvel. Kuna esialgselt kindlaksmääratud katastriandmed ei olnud täpsed, ei ole

kaebajate omand ka vähenenud.

XXX ja XXX katastriüksuste piiripunktidele ei ole maastikul kunagi määratud koordinaate,

mida saaks lugeda kehtivateks ja maakatastris registreeritud koordinaatideks. Isegi juhul, kui

XXX ja XXX katastriüksuse moodustamise materjalide hulgas on koordinaatide tabel, ei ole see

katastriüksus käesoleval ajal vormistatud ega maakatastrisse kantud täpselt mõõdistatuna.

Maamõõtja A A mõõdistas kostjale teada olevalt 24.05.2020 ka hagejate kinnistu, kuid kuna

3(11)

2-18-17686

nende arvates ei olnud piir XXX kinnistuga määratud nii, nagu nemad seda ette kujutasid,

loobusid nad edasistest toimingutest.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus, tutvunud poolte esitatud menetlusdokumentidega ja uurinud esitatud tõendeid, leiab,

et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 1. lause kohaselt peab kumbki pool

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega.

5. Poolte vahel puudub vaidlus ja kohus loeb tuvastatuks järgmised asjaolud:

-

hagejate ühisomandis on alates 02.06.2008 kinnistu asukohaga XXX;

-

kostjale kuulub kinnistu asukohaga XXX – kaasomanikuna alates 2003 aastast,

ainuomanikuna alates 07.09.2015;

-

mõlema kinnistu katastriüksused on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel

ostueesõigusega erastamise eesmärgil ning katastriüksuste piire ei ole (hagiavalduse

esitamise seisuga) maastikul kindlaks määratud;

-

katastriüksused on maakatastris registreeritud kinnistul XXX – 13.04.2000 ja kinnistul

Tüve tn 7 – 11.05.2001;

-

kinnistul XXX asuvad ehitised on ehitatud kooskõlastatud projektide järgi (dtl 10).

Poolte esitatu põhjal puudub kohtu hinnangul vaidlus ka järgmises:

-

kostja kinnistul asuvad ehitised, s.h garaaž (kostja selgitusel tegelikult kuur) on ehitatud

enne katastriüksuste moodustamist ja maakatastrisse kandmist;

-

kostja ei ole teinud juurdeehitisi ja hoonete soojustamist, mis oleks kaasa toonud

katastriüksuste plaanidelt nähtuva piiri ületamise.

6. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, kus piir katastriüksuste moodustamise plaanimaterjali

kohaselt kulgeb, vaidlus on selles, kus kulgeb (või peaks kulgema) piir maastikul ning siit

tulenevalt, kas kostja kinnistul asuv garaaž ulatub hagejate kinnistule ja kostja kasutab ka muul

viisil hagejate kinnistut ning hagejatel on õigus hüvitisele. Hagejate väitel kostja ei tea, kus piir

maastikul läheb ja on seetõttu asunud kasutama ka hagejate kinnisasja.

7. Hagejad taotlevad katastriüksuste vahelise piiri kindlaksmääramist katastriüksuste

esmamoodustamise dokumentidest nähtuvatel piiripunktide koordinaatidel ja piiri pikkusega.

Hagejate hinnangul peab piir maastikul kulgema kahe otsapunkti vahel sirgjooneliselt, lõikudes

seejuures osaliselt kostjale kuuluvasse garaaži (vt hagejate ettepanek ühise piiri asukohale, dtl

193). Hagejad tuginevad oma nõudes asjaolule, et kinnisasja omandamisel 23.05.2008 oli

kinnistusraamatus omandatava kinnistu pindalaks märgitud 1014 m2, mis peaks seega ka pärast

piiri kindlakstegemist jääma muutumatuks. See tähendab, et kui piir nihkub ühes kohas XXX

kinnistu poole, siis teises kohas peaks piir nihkuma samas ulatuses kinnistu XXX poole, et

kompenseerida teises kohas toimunud kinnistu pindala vähenemist.

Kostja vaidleb hagejatele vastu, osutades, et hagejad pidid juba kinnisasja omandamisel teadma,

et katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel, millest tulenevalt kinnistu

suurus (pindala) oli ja on siiani ebatäpne. Hagejad ei saa seetõttu tugineda õigusele 1014 m2

suurusele kinnistule. Samuti on nii hagejate kui kostja kinnistute esmamoodustamine toimunud

4(11)

2-18-17686

juba enne hagejate poolt kinnistu omandamist, seega osutavad hagejad 2018 toimunud

katastrimõõdistamisele OÜ H poolt ebaõigesti kui katastriüksuse esmamoodustamisele, tegemist

oli (lõpule viimata) mõõdistamisega piiride asukoha maastikul kindlakstegemiseks.

8. Käesolevas asjas kuuluvad kinnisasja piiride kindlaksmääramisel kohaldamisele

asjaõigusseaduse (AÕS) § 128 lg 1, § 129 lg-d 2 ja 3 (hagiavalduse 22.11.2018 esitamise ajal

kehtinud redaktsioonis).

Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse AÕS § 128 lg 1 järgi plaanide ja piirimärkidega

seaduses (s.o asjaõigusseaduses, maakatastriseaduses ja katastriüksuse moodustamise korras)

sätestatud korras. Kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, võetakse AÕS § 129 lg 2 järgi

aluseks valduse ulatus ning kui valduse ulatust ei saa kindlaks teha, lisatakse igale kinnisasjale

vaidlusalusest maast ühesuurune osa. Samas, kui sel viisil annab piiri kindlakstegemine

tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta,

määratakse AÕS § 129 lg 3 järgi piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades.

Seega kohtu poolt AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi piiri kindlakstegemise eelduseks on see, et

plaanide ja piirimärkide järgi ei ole võimalik külgnevate maatükkide vahel piiri määrata või on

olemasolevaid piirimärke ja plaane arvestades määratud piir ebaõigesti.

Kohus selgitab, et Riigikohtu seisukoha järgi katastriüksuse moodustamisel nii maa

mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad

piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku

olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse

kaardistatud piiride alusel. Eelnev ei tähenda siiski, nagu ei oleks katastrijärgsetel piiridel üldse

tähtsust. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel

vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja

maakatastriseaduse (MaaKS) § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Seega

eeldatakse piirivaidluses katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab

vaidluses aga ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Kahtluse

olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis. Piiri

määramine ei ole ainult mõõdistamistehniline küsimus (RKTKo 12.06.2012, 3-2-1-67-12, p-d

24, 25). Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil.

9. Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul on võimalik kahe kinnisasja vaheline piir

kindlaks määrata AÕS § 129 lg 2 esimese lause mõttes „muul viisil“, mille tõttu puudub alus

kaaluda piiri kindlaksmääramist valduse kaudu (millise võimaluse hagejad ka välistavad) või

lisades kummalegi kinnistule vaidlusalusest maast ühesuurune osa.

10. Kohus leiab, et kuigi kohtule on muuhulgas esitatud kinnistute katastriüksuste plaanid (dtl 8-

9), millel on olemas piiripunktide ja -andmete tabelid, s.h piiripunktide koordinaadid, siis üksnes

piiriandmed ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kas ja millises ulatuses kasutab kostja

hagejate kinnisasja. Piiri tegelikku asukohta maastikul ei ole võimalik tuvastada ainuüksi kaardi-

ja plaanimaterjali (sh ortofoto) alusel, vaid selleks on vaja piir märkida maastikul. Kostja on

samuti välja toonud (viitega Maa-ameti vastusele, dtl 74), et isegi juhul, kui XXX ja XXX

katastriüksuse moodustamise materjalide hulgas on koordinaatide tabel, ei ole see katastriüksus

käesoleval ajal (s.o vastuse 08.01.2020 koostamise seisuga) vormistatud ega maakatastrisse

kantud täpselt mõõdistatuna. Ka hagejad on ise menetluses tunnistanud, et piiri maastikul

asumine tuleb kindlaks teha katastrimõõdistamise teel (dtl 37).

11. Alates 01.07.2018 kehtiva MaaKS § 15 lg 1 näeb ette, et kinnisasjade vahelise piiri asukoha

teeb kindlaks maakorralduse läbiviija, kelleks vastavalt sama seaduse § 4 lg-le 1 on isik, kellele

on maakatastriseaduse (MaaKatS) kohaselt väljastatud kehtiv maakorraldustööde tegevuslitsents.

MaaKS § 15 lg 3 kohaselt teeb maakorralduse läbiviija piiri asukoha esmalt kindlaks

kinnistusraamatus, maakatastris, arhiivis või asjakohases registris leiduvate andmete ning

5(11)

2-18-17686

piirimärkide alusel ning seejärel vajadusel lähtub AÕS § 129 lg-st 2 ja 3. MaaKS § 15 lg 5

kohaselt kui omanikud ei saavuta kokkulepet piiri asukohas, otsustab selle maakatastri pidaja

maakorralduse läbiviija esitatud piiri kindlakstegemise ja katastrimõõdistamise dokumentide

alusel.

Kuna AÕS annab vaidluse korral piiri kindlaksmääramise ka tsiviilkohtu pädevusse (vt

Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, § 128, p 3.1.), siis saab kohus maakatastri

pidajaga sarnaselt otsustamisel lähtuda maakorralduse läbiviija esitatud dokumentidest.

MaaKatS-i kohast litsentsi omav maakorraldaja on kohtu jaoks vastava ala asjatundja ja tema

koostatud dokument dokumentaalne tõend (TsMS § 229 lg 2) (vt TlnRnKo 31.01.2023,

2-20-6621, p 51).

12. Kohus leiab, et hagejate ja kostja kinnistute vaheline piir on menetluse kestel kindlaks

tehtud.

Käesoleva asja menetluse kestel leppisid pooled kokku katastrimõõdistamises piiride

kindlaksmääramiseks (maamõõtja A A) (dtl 92). Maa-amet väljastas 18.11.2020 maamõõtjale

katastrimõõdistamise tingimused kontrollmõõdistamiseks mh märkusega, et piiri asukoha

määramiseks ja tähistamiseks looduses tuleb lähtuda olemasolevatest katastriüksuste plaanidest

ning kuna XXX ja XXX omanike vahel on piirivaidlus, tuleb looduses läbi viia piiride

kindlakstegemise toiming. Maakatastri registriosakond algatas 09.02.2021 põhjusel, et

maaomanikud ei jõudnud kokkuleppele maamõõtja MaaKS § 15 alusel läbi viidud piiride

kindlakstegemise tulemuste osas, piiride kindlakstegemise tulemuste üle otsustamise MaaKS §

15 lg 5 alusel. Maa-amet pöördus hagejate poole piiride kindlakstegemise tulemuste

selgitamiseks ning maaomanikelt seisukoha küsimiseks. 28.02.2021 esitasid hagejad seisukoha,

milles ei nõustunud maamõõtja läbi viidud piiride kindlakstegemise tulemustega ning paluvad

Maa-ametil lõpetada või peatada MaaKS § 15 lg 5 alusel läbiviidav katastrikande menetlus,

leides, et kuna piiride kindlakstegemisel kompromissi ei saavutatud, on ainus võimalus jätkata

piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluse raames (kostja ülevaade, dtl 105). Kohus märgib

täiendavalt, et kui piiri asukoha kindlakstegemist taotleb kinnisasja omanik, on katastripidajal

kohustus piir kindlaks määrata (MaaKS § 15 lg 1).

Maa-ameti 26.05.2022 korraldusega nr 1-17/22/1169 „Otsus XXX ja XXX katastriüksuste ühiste

piiripunktide asukoha määramise kohta“ (dtl 177-186, lisad dtl 187-195): 1) määrati piiride

kindlakstegemise dokumentide alusel katastriüksuste ühisteks piirimärkideks maastikule

paigaldatud ja koordineeritud metalltorud piiripunktides nr 4, 5, 6 ja 7 ning piirimärkide

asukohad vastavalt 08.12.2020 registreerimiseks esitatud XXX mõõdistusandmetele; 2) muudeti

XXX katastriüksuse andmeid ja määrati kanda maakatastrisse katastriüksus 51107:016:0135,

Ida-Viru maakond, XXX, elamumaa 100%, pindala 939 m2; 3) muudeti XXX katastriüksuse

andmeid ja määrati kanda piiride kindlakstegemise dokumentide alusel maakatastrisse

katastriüksus 51107:016:0217, XXX, elamumaa 100%, pindala 965 m2. Korraldusega otsustati

esitada Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus XXX ja XXX kinnisasjade

kohta kinnistusraamatu I jaos muudatuste tegemiseks. Korraldusele on lisatud piiriprotokoll,

XXX kinnisasja omanike ettepanek XXX ja XXX kinnisasjade ühise piiri asukohale ning XXX

ja XXX katastriüksuste plaanid.

Sellise otsustuse tegemisega realiseeris Maa-amet oma MaaKS § 15 lg-st 5 tuleneva õiguse ja

talle kui maakorralduse läbiviijale pandud kohustuse otsustada kinnisasja piiri asukoht. Hagejad

vaidlustasid tehtud otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-22-1834). Tallinna Halduskohus jättis

07.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus 16.04.2024 otsusega

jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, kohtute otsused

jõustusid 17.05.2024. Seega on Maa-ameti 26.05.2022 nr 1-17/22/1169 korraldus käesolevaks

ajaks jõustunud ja piir katastriüksuste vahel on kindlaks tehtud.

6(11)

2-18-17686

Maa-ameti korralduses väljatoodud asjaoludest nähtub, et nii XXX kui XXX katastriüksus

plaanil on näidatud, et moodustatava maaüksuse piir on piiripunktide nr 2RJ535 ja 1RJ535

vahelisel piirilõigul sirgjooneline ning ei läbi piirjoone vahetus läheduses paiknevaid ehitisi.

Vastuoluna kaardimaterjali ning Maa-ameti katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakonna tehtud

välimõõdistusel tuvastatu põhjal on välja toodud, et arvestades looduses olevat situatsiooni ja

ehitiste asukohti, siis XXX ja XXX kinnisasjade vaheline piir ei saa kulgeda piiripunktide nr

2RJ535 ja 1RJ535 vahel sirgjooneliselt piiripunktist piiripunkti, kuna sellisel juhul lõikaks piir

kuni 0,9 m ulatuses XXX kinnisasja koosseisu kuuluvat ehitist. Katastripidaja hinnangul on

seega maamõõtja XXX katastriüksuse piiri määranud loogiliselt, arvestades nii XXX kui XXX

katastriüksusel paiknevate ehitiste seinte asukohti ja situatsiooni katastriüksuste plaanidel.

Maakorralduse läbiviija võttis piiride kindlakstegemisel aluseks XXX ja XXX katastriüksuste

maakatastris registreerimiseks aluseks olevad dokumendid (katastriüksuste plaanid, maa

ostueesõigusega erastamise dokumendid jm). Määratud piir on kooskõlas mõlema katastriüksuse

esmamoodustamise aluseks oleva piiriga.

13. Hagejate vastuse põhjal 06.11.2024 kohtunõudele jäävad nad ka pärast Maa-ameti

korralduse jõustumist selle juurde, et kuivõrd nad ei nõustunud maamõõtja poolt kinnistute

vahelise piiride määramisega, tuleb piirid kindlaks määrata AÕS § 129 kohaselt.

Kohus selgitab, et Riigikohus on leidnud, et haldusmenetluse olemasolu ei välista piiride

kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab

vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas

see on õiguspärane (RKTKo 12.06.2012, 3-2-1-67-12, p 26, vt ka nt RKTKo 08.02.2006, 3-2-1-

121-05, p 34). See tähendab, et isegi kui Maa-amet teeb esmalt haldusmenetluses piiri asukoha

kindlaks, ei välistaks see piiri muutmist tsiviilkohtumenetluses.

14. Kohus asub kohtule esitatud selgituste ja tõendite põhjal seisukohale, et maakorralduse

läbiviija on piiri kindlaks teinud kehtiva õiguse alusel, järgides MaaKatS § 17

(katastrimõõdistamine) lg 4 ja MaaKS § 15 (kinnisasja piiri kindlakstegemine) lg-te 1, 3 ja 5

nõudeid. Samuti on arvestatud MaaKS § 5 lg-st 2 tulenevaid maakorralduse läbiviimise nõudeid,

sh kinnisasja otstarbekas kasutamine ja majandamine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju

tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine, samuti ehitiste

otstarbekas kasutamine. Kohtu hinnangul on maakorraldaja lahendus, mille kohaselt kinnistute

vaheline piir ei läbi piiripunkte 2RJ535 ja 1RJ535 sirgjooneliselt, vaid piirimärkide 4, 5, 6 ja 7

vahel selliselt, et piir kulgeb olemasolevate hoonete vahelt, eelnimetatud normidega kooskõlas.

Kohus osutab, et piiride kindlaksmääramisel on seejuures aluseks võetud katastriandmetest

nähtuvad piiripunktid. Hagejad samas ei ole käesolevas menetluses esitanud kohtule andmeid

ega tõendeid selle kohta, millest nähtuks, et haginõudes märgitud koordinaatidel asuvad

piiripunktid asuvad maastikul mujal kui maamõõtja poolt aluseks võetud piiripunktid

(piiriprotokollil nr LY2011135867 piirimärgid 4 ja 7, dtl 190). Kohus leiab, et maakorralduse

läbiviimisel paigaldatud piirimärkide ja piiripunktide järgi määratud piir arvestab ka valduse

ulatust.

Kohus selgitab ühtlasi, et piiride kindlakstegemise menetluse mõte ei ole piire ega omandiosi

muuta, vaid teha kindlaks, missugused on kinnisasjade vahelised piirid looduses. Piiride

kindlakstegemise menetluse puhul ei toimu omandiõiguse kaotamist (vt TrtRnKo 28.06.2024,

2-18-18949, p 12).

Kohus nõustub kostja selgitustega selle kohta, et maade erastamise käigus ei saanud tulenevalt

maareformi seaduse § 7 (linna piirides asuva maa tagastamine) lg 5 ja selle alusel kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramise korra“ p 4 alapunktis 2 sätestatust kostja isa poolt ehitiste aluse ja sinna juurde

kuuluva maa erastamisel ning vastava katastriüksuse moodustamisel määrata krundi piire

selliselt, et kinnistute piir lõikuks olemasolevasse hoonesse. Maa-ameti korralduses väljatoodu

7(11)

2-18-17686

põhjal on maakorraldaja piiride määramisel mh arvestanud ka maa ostueesõigusega erastamise

dokumentidest tulenevaga. Käesoleval juhul ei ole hagejad vaidlustanud ka asjaolu, et kostja

kinnistul asuvad ehitised olid olemas juba enne katastriüksuse moodustamist.

Samuti kohus nõustub kostjaga, et H OÜ koostatud piiriettepanek (dtl 39) ei tõenda piiri

kulgemist maastikul vastavalt hagejate väidetule. Kohus osutas eelpool ka sellele, et hagejad on

eksimuses, nagu oleks katastriüksuste esmamoodustamine toimunud alles pärast hagejate poolt

XXX kinnistu omandamist.

Seoses hagejate seisukohaga, et kinnisasja piiri maastikul kindlaksmääramisel peab nende

kinnisasja suurus (s.o 1014 m2 kinnisasja omandamise seisuga) jääma muutumatuks, kohus

selgitab, et kinnistu koosseisu andmed, s.h pindala märgitakse kinnistusraamatuseaduse (KRS) §

13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku ja need faktilised andmed ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause

järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi. Neil andmetel ei ole

õigustloovat või seadusega kaitstud tähendust (vt RKTKo 08.02.2012, 3-2-1-156-11, p 31,

samuti RKHKo 24.03.2021, 3-18-687, p 14). Kohtu hinnangul on kostja ka asjakohaselt välja

toonud, et hagejad pidid juba kinnistu omandamisel olema teadlikud, et katastriüksus on

moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel, millest tulenevalt kinnistu pindala oli ebatäpne

ning ei saa seetõttu oma nõuetes tugineda ka kinnisasja omandamisel kinnistusraamatust

nähtunud pindala suurusele.

Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et kuna hagi esemeks oleva piiri kindlaksmääramine on

toimunud ning piir on kindlaks määratud korras, mis kehtib ka käesoleva kohtuotsuse tegemise

ajal, siis puudub alus asuda piiri uuesti kindlaks määrama muul viisil käesolevas hagimenetluses.

Hagejad ei ole kohtu hinnangul välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kaaluda piiri

määramist erinevalt Maa-ameti korraldusega ettenähtust ja seejuures hageja taotletud viisil.

Hagejate nõue XXX ja XXX vahelise piiri kindlaksmääramiseks hagejate taotletud kujul ja

sellega seonduvalt ka nõue kostja kohustamiseks andma kannete tegemiseks vajalikud

nõusolekud tuleb seega jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus ei rahulda hagejate nõuet piiri kindlaks

määramiseks, ei ole täidetud ka hagejate hüvitisenõude esmane eeldus, s.o et kostjale kuuluv

ehitis ulatuks üle piiri hagejate kinnistule. Kohus ei käsitle siinkohal ka muude eelduste

esinemist hagejate vastava nõude rahuldamiseks.

Menetluskulude jaotus

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi

hagimenetluse kulud kannab poole, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb kõigi nõuete osas rahuldamata, tuleb kostja menetluskulud jätta TsMS § 165 lg 1

alusel tervikuna solidaarselt hagejate kanda, kuna hagejad on vaidlusaluse kinnistu

ühisomanikud. Hagejate menetluskulud jäävad hagejate endi kanda.

Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada TsMS § 162

lg-s 4 sätestatut ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohus tuvastas, et isegi kui kinnistute

vaheline piir määrati kindlaks hagimenetluse ajal toimuvas haldusmenetluses, ei ole hagejad

siiski välja toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt tuleks piir määrata teisiti

kui Maa-ameti korraldusega määratud. Menetluskulude poolte kanda jätmiseks ei anna põhjust

ka hagejate väide, et kinnistute vaheline piir määrati hagejate tahte vastaselt ja nende arvamust

arvestamata – kohtule esitatu põhjal on maakorraldaja täitnud oma seadusest tulenevat kohustust

ning arvestanud piiride kindlaksmääramisel ka hagejate seisukohtadega ja esitanud nende

vastuväidetele omapoolsed selgitused. Ainuüksi asjaolust, et kohus teeb lõpptulemusena

hagejatele mittesobiva lahendi, ei saa tuletada äärmist ebaõiglust hagejate suhtes.

8(11)

2-18-17686

16. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis,

kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Kohus andis 31.01.2025 määruses pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks 14.

veebruariks 2025 ja seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta tuli esitada hiljemalt 21.

veebruariks 2025. Kostja esitas 12.02.2025 menetluskulude nimekirja, hagejad esitasid

14.02.2025 kostja menetluskuludele vastuväited ja kostja 21.02.2025 täiendavad selgitused.

17. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Lähtuvalt TsMS § 477 lg

5 hagita menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende

hinnanguga asjaoludele.

18. Kostja menetluskuludeks on esindaja kulud, s.h sõidukulud kokku 2 067,80 eurot (tunnitasu

100 eurot/tund, sõidukulu 0,30 eurot/km):

1) 09.12.2019 - kohtumine kliendiga, konsultatsioon ja esmase õigusülesande püstitamine – 1 h;

2) 10.12.2019 – hagiavalduse, hagejate 04.02.2019 seisukoha ja tõendite analüüs – 1 h 15 min;

3) 11.12.2019 – selgitustaotlus Maa-ametile, H OÜ-le – 1 h 15 m;

4) 12.12.2019 – kohtupraktika analüüs – 1 h;

5) 13.01.2020 – nõupidamine kliendiga, asjaolude täpsustamine – 45 min;

6) 23.01.2020 – kostja täiendavate seisukohtade koostamine – 2 h;

7) 18.02.2020 – kohtuistungiks ettevalmistumine – 30 min;

8) 19.02.2020 – kohtuistung – 1 h 31 min;

9) 09.11.2020 – vastus kohtu 02.11.2020 nõudele – 10 min;

10) 19.03.2021 – vastus kohtu 10.03.2021 nõudele – 45 min;

11) 28.04.2021 – tutvumine hagejate vastusega kohtu nõudele – 30 min;

12) 28.03.2022 – kohtuistungiks ettevalmistumine – 30 min;

13) 29.03.2022 – kohtuistung – 2 h 30 min;

14) 26.04.2023 – tutvumine 25.04.2024 määrusega – 10 min;

15) 15.08.2024 – tutvumine kohtulahenditega haldusasjas nr 3-22-1834 – 30 min;

16) 01.11.2024 – menetluskulude hüvitamise avaldus – 30 min;

17) 18.11.2024 – seisukoht kohtule – 1 h;

18) vastus kohtunõudele – 1 h 30 min;

19) kostja kokkuvõtvad seisukohad – 45 min.

Kostja esindaja sõidukulu on: 19.02.2020 – 428 km kohta 128,40 eurot, 29.03.2022 – 428 km

kohta 128,40 eurot.

Hagejad vaidlesid kostja menetluskuludele vastu:

1) p-st 1 ei ole aru saada, millise konsultatsiooni ja millise ülesande püstitamise jaoks kohtus

kostja esindajaga 09.12.2019, esindaja astus menetlusse 10.01.2020, see kulu ei olnud

vajalik;

2) p-st 4 ei ole aru saada, millist kohtupraktikat ja mis eesmärgil esindaja analüüsis, sellele ei

järgnenud ühtegi menetlustoimingut ega menetlusdokumenti, see kulu ei olnud vajalik;

3) seadusest ei tulene, et menetlusosalise esindaja sõidukulud kuuluvad hüvitamisele;

õigusaktid ei näe ette sõidukulude määra 0,30 eurot/km lepingulise esindaja jaoks, esindaja ei

ole esitanud kuludokumente; sõidukulude väljamõistmiseks puudub alus;

4) ülejäänud osas tuleb menetluskulude suurust vähendada vähemalt 30%, kuna kostja esindaja

kordab igas menetlusdokumendis samu vastuväiteid.

9(11)

2-18-17686

Kostja esitatud täiendavate selgituste järgi toimus kostja esindaja kohtumine kostjaga 09.12.2019

ja samal päeval allkirjastati volikiri kostja esindamiseks kohtumenetluses. Kostja lepinguline

esindaja pidi viima end kurssi asjaolude ja dokumentidega ning õigusaktide ja kohtupraktikaga.

Sõidukulud on kohtuväline kulu TsMS § 144 p 2 järgi. Lepingulise esindaja menetluskulude

hüvitamist reguleerib § 175. Sõidukulu 0,30 eurot läbitud kilomeetri kohta tuleneb

justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadil riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise korra“ §-st 17. Kostja lepinguline esindaja on seisukohal, et analoogia korras

rakendub sõidukulude hüvitamine ka käesoleval juhul. Menetlusdokumentides teatud korduste

kasutamine on tingitud hagejate puudulikust arusaamast maareformiga seonduvatest

õigusaktidest, kohtupraktikast ning maareformi eesmärkidest ja loogikast.

19. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

Menetluskuludest õigusabikulude kindlaksmääramisel kohus märgib, et kohtul ei ole õigusabile

tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise

täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus

peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute

hulgale. Kohus selgitab, et üldjuhul on asja materjalidega tutvumine ja analüüs, tõendite

kogumine, kliendiga suhtlemine ja talle kokkuvõtete koostamine ning nõupidamised kliendiga

hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille

väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja

lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi

menetlusosalised kohtule esitavad.

20. Kostjal oli menetluses alates 10.01.2020 lepinguline esindaja (volikiri allkirjastatud

09.12.2019), kes vastas TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele ning alates 26.01.2020 seisukohast on

menetluses esitatud dokumendid esindaja poolt allkirjastatud, seega osales kostja alates

26.01.2020 kohtumenetluses lepingulise esindaja kaudu.

Kohus, tutvudes toimiku materjalidega, hagejate vastuväidete ja kostja selgitusega, asub

seisukohale, et menetluskulude nimekirjas väljatoodud õigusabiteenuste ajakulu on põhjendatud,

arvestades seejuures, et antud juhul ei ole tegemist keskmisest oluliselt keerulisema või

mahukama tsiviilasjaga. Kohus nõustub kostja selgitustega selle kohta, et 26.01.2020 kostja

täiendavate seisukohtade esitamiseks olid sellele eelnevad toimingud vajalikud ja põhjendatud.

Arvestades kostja täiendava vastuse sisu ja mahtu ei ole selle koostamise ajakulu koos eelnevate

päringute ja asjaolude analüüsiga kohtu hinnangul ülemäära suur. Kohus möönab, et kostja

järgnevad vastused sisaldavad juba osaliselt algses seisukohas väljatoodud asjaolusid, kuid need

on olnud vajalikud kostja täiendavate põhjenduste toetamiseks, mitte ebavajaliku kordusena.

Samuti kohtu hinnangul järgmiste menetlusdokumentide koostamise ajakulu arvestab asjaoluga,

et need sisaldavad eelmistes dokumentide koostamisel juba eelnevalt välja selgitatud ja esitatud

asjaolusid. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud kostja menetluskulude nimekirjas väljatoodud

ajakulu 18 tundi 6 minutit (kostja menetluskulude taotluses ekslikult märgitud ajakulu kokku 15

tundi 6 minutit).

Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo

13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohtupraktikas on juristi õigusteenuse keskmiseks tunnitasuks

olnud 80 eurot (tasud jäävad vahemikku 60-100 eurot tunnis (ilma käibemaksuta)). Kohus leiab,

et kostja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) jääb keskmise tunnitasu piiridesse ning vastab asja

keerukusele ja mahule.

10(11)

2-18-17686

Kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks on seega 1810 eurot (kostja esitatud arvutuste

1811 eurot).

21. Kostja taotleb lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise sõidukulude hüvitamist

marsruudil Tallinn-Narva-Tallinn.

Menetlusosalise lepingulise esindaja sõidukulud kuuluvad hüvitamisele TsMS § 144 p 2 ja § 175

lg 1 alusel. Kostja lepinguline esindaja osales 19.02.2020 ja 29.03.2022 Viru Maakohtu Narva

kohtumajas kohtuistungitel. Kostja esindaja büroo, mille kaudu ta õigusteenust osutas

(Õigusbüroo R OÜ) asukoht on Tallinnas. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks kasutanud istungile

sõitmiseks bussitransporti. Kuna kohtul puudub alus kahelda selles, et kostja esindaja kasutas

istungitele jõudmiseks sõiduautot, kuigi sellekohast kuludokumenti ei ole kohtule esitatud, on

kohtu hinnangul võimalik sõidukulude hüvitamine analoogia alusel Vabariigi Valitsuse 14. juuli

2006 määruse nr 164 („Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto

kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord") §-s 5 kehtestatud hüvitise

piirmääras kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku

sõiduauto kasutamise korral teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel (vt analoogia

kohaldamise kohta nt Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15, p-d 72-

74). Kostja esindaja sõidukuludeks on seega 256,80 eurot (428 km x 0,3 eurot/km x 2 istungit).

22. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude suuruseks 2 066,80 eurot (1810

+ 256,80) , mis tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista.

Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja kostja 19.11.2024 menetlusdokumendis esitatud taotlusele tuleb

hagejatel hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (2066,80 eurot) tasuda käesoleva otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

TsMS § 445 lg 1 alusel ja vastavalt kostja taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise viisi

menetluskulude osas.

23. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Lõhmus

kohtunik

11(11)