3-21-2549/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2549

Haldusasi

L.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 23.12.2021

käskkirja nr 1.9-2.9/71p tühistamiseks, teenistusse

ennistamiseks ja teenistusest puudutud aja eest tasu

väljamaksmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – L.P, volitatud esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Margit Maidla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.11.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2549 ja teha

uus otsus, millega jätta L.P kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.04.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-21-2549

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor kehtestas 03.11.2021 käskkirjaga nr 117

kõikidel PPA teenistuskohtadel töötamise tingimuseks vaktsineerituse COVID-19 haigust

põhjustava viiruse vastu. Sellele nõudele vastavust kinnitab immuniseerimist tõendav

dokument (pole möödunud rohkem kui 1 aasta) või läbipõdemist kinnitav dokument (pole

möödunud rohkem kui 180 päeva). Teenistujad pidid hiljemalt 12.11.2021 esitama nimetatud

dokumendi või vaktsineerimisega alustamist kinnitava tõendi. Teenistujaga, kes ei vasta

vaktsineerituse nõudele, lõpetatakse teenistus- või töösuhe.

2. L.P esitas 05.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata PPA-l

03.11.2021 käskkirja alusel kaebajat teenistusest vabastada.

3. PPA 16.11.2021 teatise nr 1.9-3/1907-1 kohaselt ei olnud L.P esitanud tõendit

vaktsineerituse, läbipõdemise või vaktsineerima asumise kohta, mistõttu tuleb tal see esitada

hiljemalt 20.12.2021. Tõendi esitamata jätmisel vabastatakse L.P teenistusest.

4. PPA vabastas 23.12.2021 käskkirjaga nr 1.9-2.9/71p L.P politseiteenistusest seoses

teenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Käskkirja kohaselt peab politseiametnik

vastama politsei ülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele, sh tervisenõuetele. PPA-l on talle

pandud ülesannete täitmiseks, kõikide teenuste toimepidevuse ja kõigile teenistujatele ohutu

töökeskkonna tagamiseks õigus kehtestada täiendav tervisenõue. See tuleneb ühest küljest

üldisest põhimõttest, et tööandjal on õigus kehtestada teenistuskohale nõudeid, teisest küljest

aga töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg-st 2, mille kohaselt on tööandjal

õigus kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

Kriisi korral tagavad selle kõige otstarbekama, kiirema ja parema lahendamise terved ning

vaktsineeritud teenistujad, kellel on väiksem oht ise haigestuda ja teisi nakatada.

Vaktsineeritud inimesed nakatuvad teadlaste hinnangul neli korda vähem või põevad haigust

tunduvalt kergemini kui vaktsineerimata inimesed. Tõend vaktsineerituse, läbipõdemise või

vaktsineerima asumise kohta tuli käskkirja nr 117 alusel esitada 12.11.2021 või 16.11.2021

teatise alusel 20.12.2021. L.P ettenähtud ajaks tõendit ei esitanud. Kuna vaktsineerimise nõue

on kõigil PPA ameti- ja töökohtadel, ei ole PPA-l pakkuda ka teist tööd. Seetõttu tuleb L.P

vabastada teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 ja § 15 p 5 alusel.

5. L.P esitas 28.02.2022 taotluse kaebuse muutmiseks, paludes tühistada PPA 23.12.2021

käskkiri nr 1.9-2.9/71p, ennistada ta teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest puudutud aja

eest. Tallinna Halduskohus võttis 02.06.2023 määrusega muudetud kaebuse menetlusse.

6. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus tühistas 28.11.2023 otsusega PPA 23.12.2021 käskkirja nr

1.9-2.9/71p, ennistas kaebaja politseiteenistusse ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks

välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, mis tuleb kindlaks määrata PPA-l ja

milleks tuleb kaebajal esitada PPA-le andmed samal ajal teiselt tööandjalt saadud tasu

ja ettevõtlusest teenitud tulu kohta (resolutsiooni p-d 1–3). Halduskohus jättis

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Olukorras, kus isik vaidlustab tema teenistusest vabastamise, ei ole vajalik eraldi tühistada

teenistusest vabastamise aluseks olevat siseakti ega tuvastada selle õigusvastasust. Isik saab

2(6)

3-21-2549

sel juhul esitada teenistusest vabastamisele eelnenud ja selle tinginud siseakti kohta

argumendid tema ametist vabastamise vaidlustamisel.

Riigikohus on 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 32) pidanud võimalikuks, et Kaitseväe

tegevteenistuja saab riskianalüüsist tuleneva vaktsineerimiskohustuse täitmata jätmise korral

teenistusest vabastada kaitseväeteenistuse seaduse § 140 lg 1 p 4, § 145 lg 1 ja § 83 lg 2 p 5

alusel. Neid seisukohti saab laiendada ka politseiteenistusest vabastamisele ATS § 95 lg 1, §

15 p 5 ja § 25 lg 1 p 5 alusel (seaduse alusel nõutava dokumendi esitamata jätmine).

PPA 03.11.2021 käskkirjaga nr 117 kehtestatud nõue oli mõju poolest võrdne

vaktsineerimiskohustusega. Tööandjal on õigus kehtestada TTOS § 13 lg 2 alusel töötajate

tervisekahjustuse vältimiseks õigusaktides ettenähtust rangemaid meditsiiniabinõusid. See ei

tähenda, et riskianalüüsi kaudu saab kehtestada üldkohustusliku (ehk teenistusest vabastamise

tagajärjega seotud) vaktsineerimise nõude kõikidele teenistujatele ja töötajatele ühetaoliselt.

Meetme kohaldamise võimalikkust ja rakendamata jätmise tagajärgi tuleb kaaluda ja

põhjendada iga isiku suhtes eraldi. Vaktsineerimisnõue riivab isiku põhiõigusi ja peaks olema

vabatahtlik. PPA on seadnud eesmärgiks vaktsineerimise enda. See ei saa aga olla põhiõiguste

riivamise legitiimne eesmärk. Vaktsineerimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse

edasikandmist ega tema haigestumist. Ka vaktsineeritud teenistuja on nakkusohtlik ning võib

ise haigestuda. Teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta muutuvad kiiresti. Vastustaja pole

isegi väitnud, rääkimata tõendamisest, et tema seatud piirangutel oleks vahetu seos kollektiivis

nakatumiste ja raske haigestumise vähenemisega. Arvestades argumente, et teenistujate rasket

haigestumist aitab vältida vaktsineerimine ning asjaolu, et PPA vaktsineeritus oli 2022. a

jaanuaris ca 99%, ei saanud üksikud immuniseerimata teenistujad kujutada endast tõsist ohtu

riigi sisejulgeolekule ning inimeste eludele ja tervisele. Enamik teenistujaid ei ole raske

haigestumise riskigrupp. Riskianalüüsi sissejuhatuses on rakendatud meetmete kohta

märgitud, et vaktsineerimata inimene peab kandma siseruumis maski, v.a juhul, kui ta esitab

negatiivse testitulemuse, ning aktsepteeritakse PCR-testi ja antigeeni testi, mille on

väljastanud tervishoiuteenuse osutaja, ja kiirteste, mida müüakse apteegis. Seetõttu jääb

arusaamatuks, miks ei ole riskihindamise tabelis ning riskianalüüsi kinnitamise käskkirjas

peetud testimist otstarbekaks ega nakatunu kindlaks tegemisel sobivaks ja vajalikuks.

Testimise kaudu nakatunute tuvastamine ja eneseisolatsioon nakatunuga kontaktis olemise

korral, aga ka haigustunnuste ilmnemise korral on tõenäoliselt tõhusamad meetmed kui

vaktsineerimine. Testide kaudu nakkusohutuse tõendamist on peetud lihtsalt kulukaks ning

aeganõudvaks. Seega ei olnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamine vältimatult vajalik ka

riskianalüüsi põhjal ning vastustaja saanuks kaaluda testimist koosmõjus teiste meetmetega

nende töötajate ja teenistujate puhul, kes ei soovi vaktsineerida kasvõi oma veendumuste või

kõrvaltoimete hirmu tõttu. Teadmata tõhustusdooside mõju tervisele, nendest tuleneva kaitse

püsivust erinevate tüvede puhul ning hindamata kulude ulatust, on meetme sobivus igal juhul

küsitav. Olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on inimesi surnud või on

esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole vaktsineerimissund õigustatud.

Vastustaja oleks saanud kaaluda üksikute vaktsineerimata teenistujate töö ümber korraldamist,

üleviimist ATS § 33 alusel, kokkuleppel teenistussuhte ajutist peatamist, puhkuse

võimaldamist vms. Pikaaegse staažiga ametniku teenistusest vabastamine on ressurssidele ja

riigi julgeolekule märksa negatiivsema mõjuga kui teenistussuhte ajutine peatamine (uue

teenistuja värbamisvajadus, väljaõpe jms). Vastustaja ei ole esitanud konkreetseid kaebaja

teenistusülesandeid puudutavaid kaalutlusi ega põhjendusi tema teenistuse

ümberkorraldamise, ajutise muutmise vms võimalikkuse kohta.

Eelneva tõttu oli kaebaja teenistusest vabastamine põhjendamispuuduste ja kaalutlusvigade

tõttu õigusvastane. Kuna puudub vaidlus, et kaebajal oli tema teenistusest vabastamise ajal alla

seitsmeaastane laps, tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada, ennistada kaebaja oma ametikohale

3(6)

3-21-2549

ning mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohus

teeb vastustajale ettekirjutuse määrata väljamaksmisele kuuluv rahasumma kindlaks vastavalt

palgale, mida kaebaja oleks saanud, kui ta oleks teenistuses olnud (HKMS § 167 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. PPA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 28.11.2023 ostus ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohtu järeldus, et PPA kasutas ainsa meetmena vaktsineerimist, on ebaõige.

Riskianalüüsis võeti arvesse, mida PPA oli juba oma teenistujate kaitseks teinud.

Riskianalüüsis olid loetletud ka muud meetmed (maski ja kinnaste kandmise kohustus,

kaugtöö, teatud juhtudel testimise kohustus). Käskkirja nr 117 kehtestamise ajal oli teada, et

parim võimalus tagada PPA suutlikkus täita oma ülesandeid on vaktsineerimine koos teiste

kasutusel olevate meetmetega, sest vaktsineerimine ainsana aitab ära hoida rasket

haigestumist ja haiglaravile sattumist ning sellest tingitud inimressursi puudust PPA-s. Lisaks

tuli kaitsta ka isikuid, kellega PPA teenistujad iga päev oma tööd tehes kokku puutuvad.

Halduskohus ei ole käsitlenud nende isikute õiguseid ega avalikku huvi. Halduskohus lähtus

otsuse tegemisel üksnes oma veendumusi toetavatest meedias avaldatud artiklitest, mistõttu

on halduskohtu põhjendused ühekülgsed. Halduskohus ei ole võtnud arvesse vastustaja

selgitusi politseitöö spetsiifika kohta. PPA hinnangul oli käskkirjas nr 117 nimetatud tõendi

nõudmine sobiv, kaalutletud ja põhjendatud meede. PPA konsulteeris ka spetsialistidega.

Keerulises epidemioloogilises olukorras tuli PPA-l otsustavalt tegutseda (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21-2719, p 13). Olukorras, kus tegemist oli uue

ohtliku viirusega, mille mõju kohta inimorganismile oli vähe andmeid ja teadusuuringuid,

kuid mis teadaolevalt oli ülikiire levikuga ning põhjustas väga erineva raskuse ja kuluga

haigestumist ning surma, oli põhjendatud lähtuda ettevaatusprintsiibist. Prognoosotsuse

proportsionaalsust hinnatakse ex ante positsioonist lähtuvalt. Kuna vaktsineerituse nõue oli

põhjendatult kehtestatud kõikidel PPA teenistuskohtadel, ei saanud PPA pakkuda kaebajale

teist tööd. Samuti ei saanud PPA peatada kaebajaga ajutiselt teenistussuhet või võimaldada

talle puhkust. Seda tehes oleks kaebaja olnud ikkagi teenistusest eemal, samas oleks tulnud

säilitada talle töökoht ja sotsiaalsed garantiid, teadmata, kas vaktsineerimisnõue langeb ära

või millal kaebaja saab teenistusse naasta. Lisaks ei olnud teenistushuvidest lähtudes

põhjendatud anda politseiametnikule täiendavat puhkust määramata ajaks (vt ATS § 83 lg 1 p

1 ning politsei ja piirivalve seaduse § 81).

9. L.P vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Kaebaja hinnangul kehtestati PPA-s otsene vaktsineerimisnõue (nn vaktsineerimissund), mis

aga ei ole õigustatud olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on isikuid

surnud või on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi). Vaktsiinid ei olnud

täielikult ohutud ega efektiivsed. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata asjaolu, et

teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta muutuvad kiiresti, mistõttu jäiga

vaktsineerimisnõude kehtestamisel pidanuks olema eriti ettevaatlik ning koguma täiendavat

teavet. Tõendi esitamise nõude kehtestamise ajal kritiseeriti vaktsiinide toimet juba avalikult.

Omikrontüvega langes vaktsiinide tõhusus aga märkimisväärselt veelgi ja 2021. a sügistalvel

teavitasid mitmed Euroopa kõrge vaktsineerimismääraga riigid uutest nakatumisrekorditest.

Seega on selge, et vaktsineeritus ei tähenda, et isik nakkust ei levita. Vaktsineerimine saanuks

olla üksnes üks meede teiste seas ja selle eesmärk sai olla eeskätt aidata kaasa teenistujate

raske haigestumise ärahoidmisele. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat

mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega ja haigestumise

ärahoidmisega. Nõude kehtestamise ajal oli kaebajal (tagantjärele hinnates veelgi enam)

4(6)

3-21-2549

põhjendatud olla skeptiline vaktsineerimiskohustuse vajalikkuse ja proportsionaalsuse osas

ning enda tervise kaitseks ja võimalike kõrvaltoimete vältimiseks keelduda vaktsineerimisest.

Kaebaja ei nõustu Riigikohtu järeldusega, et vaktsineerimisnõue, mille tulemusel isik

teenistusest vabastati, on legitiimne (vt 21.06.2024 otsus nr 3-22-157).

Praegusel juhul on ebaproportsionaalselt riivatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-t 9. Täidetud ei olnud EIÕK art 9 lg-s 2 sätestatud eeldused

üksikisiku vabaduse piiramiseks. Isikul peab olema tagatud õigus teha meditsiinilisi valikuid.

Lisaks on koosmõjus EIÕK art-ga 9 sekkutud ebaproportsionaalselt EIÕK art-s 10 sätestatud

vabadusse saada ja levitada teavet ja ideid. Meede, mis takistab meditsiinivabaduse

tunnustamist, sekkub ka õigusesse saada sellekohast teavet (sh teavet alternatiivse ravi kohta).

Piirangute seadmine ei teeninud legitiimset eesmärki. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) on vaktsineerimisnõude kehtestamise eelduseks lugenud mh, et tüsistuste korral oleks

võimalik saada kompensatsiooni (EIK suurkoja otsus asjades nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs.

Tšehhi, p-d 300 jj), on selles lahendis peetud silmas traditsioonilisi vaktsiine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Riigikohus on teinud 21.06.2024 otsuse sarnases vaidluses haldusasjas nr 3-22-157, milles

leidis kokkuvõtlikult järgmist. TTOS § 13 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse

nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna ja tööohutuse nõuded“ (määrus

nr 144) § 6 lg 2 p 11 on kooskõlas põhiseadusega ja annavad piisava õigusliku aluse kaudse

vaktsineerimisnõude kehtestamiseks. Kehtestatud range nõue on seega tagasiviidav seadusliku

aluseni. PPA peadirektori 03.11.2021 käskkiri nr 117 on kohtus vaidlustatav siseakt, mis

teenis legitiimset eesmärki: ülekaalukat avalikku huvi, s.o riigi tuumikfunktsiooni lakkamatut

tagamist, inimeste elude ning tervise kaitset. PPA-l on sarnaselt kaitseväega suur roll riigi

enda kindlustamisel, riigi ja rahvatervise kaitsel, PPA-l seda just siseturvalisuse vallas.

Käskkirjaga kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue oli sobiv, vajalik ja mõõdukas

ettevaatusabinõu eesmärgi saavutamiseks. Käskkirja andmisel arvestati üldtuntud teadmisi

koroonapandeemia kohta käskkirja andmise aja seisuga. Kõik Eestis kasutatud vaktsiinid olid

saanud müügiloa ehk nende ohutus ja tõhusus oli piisavalt tõendatud, et kaaluda üles

võimalikud riskid. Konkreetsel juhul tuli siiski arvestada sellega, et politseiteenistujal võib

olla tekkinud vaktsiini suhtes vastunäidustus. Käskkiri ei ole vastuolus ka ELi õigusega,

kuivõrd politsei tegevuse eripära tõttu ei kohaldu ELi direktiivid 2000/54/EÜ ja 89/391/EMÜ.

Samuti pole relevantsed Riigikohtu menetletud asjas nr 2-21-12706 küsimuse all olnud

eraõiguslikele töösuhetele kehtivad põhimõtted. Analoogsetele seisukohtadele jäi Riigikohus

ka 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-2712, kus oli vaidluse all Kaitseväe juhataja

31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kaudse vaktsineerimisnõude ja selle järgimata

jätmise tõttu teenistusest vabastamise õiguspärasus. Riigikohus märkis mh, et ei näe

vaktsineerimisnõude kehtestamisel ega selle rakendamisel vastuolu ka EIÕK-ga ja EIK-i

seisukohtadega.

11. Riigikohus selgitas 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157, et tulenevalt TTOS § 13

lg-st 2, määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11 ja lg 22 p-dest 1 ja 2 ning PPA käskkirja nr 117 p-dest

1 ja 2 saab vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist tõendavat dokumenti

käsitada seaduse alusel nõutava dokumendina ning vastava dokumendi esitamata jätmist muu

seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna ATS § 15 p 5 tähenduses, mis on

ATS § 95 lg 1 kohaselt ametniku teenistusest vabastamise alus. PPA käskkiri nr 117 ei

andnud halduse siseaktina siiski alust automaatseks teenistusest vabastamiseks, kui teenistuja

ei täitnud vaktsineerimisnõuet. Enne teenistusest vabastamise otsustamist pidi PPA kaaluma

konkreetse isiku olukorda, kui selleks esines vajadus erakordsete asjaolude tõttu.

5(6)

3-21-2549

12. Eeltoodud Riigikohtu seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses ning

ringkonnakohus järgib neid ilma täies mahus üle kordamata. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu

Riigikohtu seisukohtadega, ei tähenda, et need oleksid väärad ja nendele ei saaks tugineda

praeguse kohtuasja lahendamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks teinud kaebaja

suhtes vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud

välja erilisi ega uusi asjaolusid, mis leidsid aset käskkirja nr 117 ja käskkirja nr 1.9-2.9/71p

andmise vahel. Tol ajal valitses endiselt üldine ebakindlus viiruse osas ning

ettevaatuspõhimõttest juhindumine oli ka kaebaja teenistusest vabastamise ajal (23.12.2021)

endiselt asjakohane. Enne käskkirja nr 1.9-2.9/71p andmist ei tõendanud kaebaja, et tal ei ole

võimalik vaktsineerida tõsiste terviseprobleemide tõttu. Kuivõrd kaebaja ei esitanud

tervishoiuteenuse osutaja tõendit vaktsiini vastunäidustuse kohta, ei olnud vastustaja

kohustatud ka omal käel kaebaja tervist kaaluma. Kaebaja ei toonud enne tema teenistusest

vabastamist välja ka muid erilisi asjaolusid, millest tulenevalt PPA oleks pidanud talle tegema

erandi käskkirja nr 117 rakendamisel. Kaebaja ei avaldanud soovi peatada oma avaliku võimu

teostamise õigust (ATS § 83 p 1). Tuleb arvestada, et koroonapandeemiast tingitud

hädaolukord kestis Eestis kuni 01.06.2022. 2022. a jaanuari alguse seisuga võis küll olla

märke olukorra leevenemisest, mis hiljem leidsid kinnitust viiruse omikrontüve leviku ja

omaduste selginemisega, kuid sel ajal oleks olnud veel ennatlik teha järeldust, et politseinike

tervist koroonaviirus lähikuudel enam ei ohusta või et neid ei ole vaja tavapärase töö asemel

kaasata kriiside lahendamisse.

13. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu 28.11.2023 otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab L.P kaebuse

rahuldamata.

14. Kuna kaebaja kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1). PPA oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud kohtutele andmeid muude

menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)