2-21-14260/116 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. märts 2025

Tsiviilasja number

2-21-14260

Tsiviilasi

Kvaliteetinkasso OÜ hagi Novus OIL OÜ

(pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, FARM

INKASSO OÜ ja OÜ Evail Oil (pankrotis)

pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks Novus

OIL OÜ pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. juuni 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kvaliteetinkasso OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Kvaliteetinkasso OÜ (registrikood

11713631), lepinguline esindaja Erki Casar

Kostja (vastustaja) Novus OIL OÜ (pankrotis)

(registrikood 12253143) pankrotihaldur Ly Müürsoo,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Kostja (vastustaja) FARM INKASSO OÜ (registrikood

11057977), lepinguline esindaja Oliver Ennok

Kostja (vastustaja) Osaühing EVAIL OIL (pankrotis)

(registrikood 10186796) pankrotihaldur Tiia Kalaus,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 13. juuni 2024. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Kvaliteetinkasso OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kvaliteetinkasso OÜ (hageja) esitas 10. septembril 2021 Viru Maakohtule Novus

OIL OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri (kostja I), FARM INKASSO OÜ (kostja II)

ja OÜ Evail Oil (pankrotis alates 20. oktoobrist 2023) pankrotihalduri (kostja III) vastu

hagi, milles palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet 1 080 438 eurot 80

senti II järjekorra nõudena ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Võlgniku pankrot kuulutati välja 31. augustil 2020. Hagejal on võlgniku vastu nõue 1 080

438 eurot 80 senti. Kostjad vaidlesid võlgniku pankrotimenetluses 10. augustil 2021

toiminud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele tervikuna vastu. Nõude

rahuldamisjärku ei vaidlustatud.

Emulsiteks SIA (Emulsiteks: esialgne võlausaldaja) ja võlgnik sõlmisid 7. aprillil 2014

müügilepingu nr 0704141, mille kohaselt kohustus võlgnik tootma ja müüma esialgsele

võlausaldajale ning Emulsiteks kohustus ostma vähemalt 500 tonni emulsioonõli (õli) kuus

(leping). Leping on kehtiv. See ei ole heade kommetega vastuolus ega näilik ning seetõttu

tühine.

Emulsiteks tellis 7. mail 2014 võlgnikult 15 000 liitrit õli. Võlgnik valmistas õli ja müüs

selle esialgsele võlausaldajale. Emulsiteks sõlmis 9. mail 2014 AS-iga Eesti Pagar lepingu

nr 0905141, mille alusel plaanis viimane osta vähemalt 70 tonni õli kuus. Emulsiteks müüs

võlgnikult tellitud õli AS-ile Eesti Pagar edasi. Võlgnik tarnis 7. mai 2014. a tellimuse

alusel õli hilinemisega, kuna Maksu- ja Tolliamet (MTA) pidas kauba kinni. Võlgnik andis

õli 8. mai 2014. a asemel üle 9. juunil 2014. Emulsiteks tellis 16. juunil 2014 võlgnikult 10

000 liitrit õli. Tellimus tuli täita 27. juunil 2014. Võlgnik jättis õli tarnimata. Võlgnik

teatas, et ta ei saa edaspidi lepingulisi kohustusi täita, kuna MTA takistab õli tarnimist.

Võlgnik soovis lepingust tulenevaid kohustusi täita, tal oli selleks võimekus, ta oli teinud

ettevalmistused, tal olid vajalikud seadmed ja ta oli ostnud 5000 liitrit emulgaatorit. Turul

oli õli müügiks nõudlus. Võlgnik üritas MTA-ga seotud takistustele lahendust leida, kuid ei

suutnud seda teha. MTA tegevus õli kinnipidamisel tunnistati 15. septembril 2016

jõustunud kohtulahendiga õigusvastaseks.

Esialgsel võlausaldajal jäi võlgniku lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu saamata 650

000 eurot tulu ning lisaks tekkis varaline kahju 1079 eurot 55 senti. Saamata jäänud tulu

arvestati nii, et õli turuhinna ja võlgniku poolt lepingu alusel tarnitava õli hinna vahe

korrutati lepingust tuleneva igakuise miinimumkoguse 500 tonniga (2014. a mais 250

tonniga). Saadud tulemist arvestati maha esialgse võlausaldaja omakulud. Saamata jäänud

tulu arvestati alates 1. maist 2014 kuni 16. septembrini 2016. Emulsiteks pidi ostma õli

üksnes võlgnikult. Võlgnik oligi ainuke, kes Põhja-Euroopas õli tootis. Varaline kahju on

tasu, mida Emulsiteks kohustus maksma transpordi eest selleks, et tellitud õli vedada. Õli

jäi vedamata, kuna võlgnik ei taganud kokkulepitud ajal õli.

Esialgsel võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult lepingu alusel leppetrahvi 10 000 eurot

tähtaegselt üleandmata kaubatarne kohta. Emulsiteks esitas 18. augustil 2014 võlgnikule 7.

mai 2014. a tellimuse täitmisega hilinemise eest leppetrahvi nõude 10 000 eurot ja 16.

juuni 2014. a tellimuse täitmata jätmise eest leppetrahvi nõude 10 000 eurot, kokku 20 000

eurot. Leppetrahvide vähendamiseks ei ole alust. Arvestades lepingu maksumust ja

rikkumise iseloomu, on leppetrahvid mõistlikud.

Emulsiteks loovutas 17. septembril 2016 nõuded võlgniku vastu L. Rauale, kes loovutas

need 9. mail 2017 hagejale. Võlgniku teavitati samal päeva nõuete loovutamisest. Hageja

saatis 14. mail 2017 võlgnikule nõudekirja ja pankrotihoiatuse, milles palus nõuded tasuda.

Hageja ja võlgnik sõlmisid 25. mail 2017 kokkuleppe, mille kohaselt on nõuete tasumise

tähtajaks 31. detsember 2018. Kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik

tunnistas põhinõuet 681 079 eurot 55 senti (hageja nimetas selleks summaks ka 671 079

eurot 55 senti). Hageja ja võlgnik sõlmisid 31. detsembril 2018 kokkuleppe nõude tasumise

tähtaja pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2019. Kokkulepe on deklaratiivne

võlatunnistus, millega võlgnik tunnistas põhinõuet 681 079 eurot 55 senti. Võlgnik loobus

võlatunnistustega põhivõla osas vastuväidete esitamisest. Kostjad peavad seega tõendama,

et hageja nõuet ei ole tekkinud või et see on täidetud.

Lepingu järgi on viivise määr 0,5% päevas. Hageja arvestab viivist määras 0,25% päevas.

Viivisearvestus algab 1. jaanuarist 2020, s.o täiendava tasumise tähtaja möödumisest.

Viivist on arvestatud kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 31. augustil 2020 (kokku

244 päeva). Hageja viivisenõue on kokku 409 358 eurot 80 senti.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Võlgnik tunnistas 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018, s.o

enne aegumistähtaja saabumist, hageja nõudeid. Võlgnik tunnistas hageja nõudeid

võlgniku saneerimismenetluses. Aegumine katkes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 158 lg 1 alusel ja algas uuesti. Isegi kui aegumine ei katkenud, oli hageja nõuete

aegumine peatunud võlgniku saneerimismenetluse ajal, s.o alates 19. juunist 2019 kuni 9.

juunini 2020. Lepingust tulenev nõue oli suunatud igakuiste koguste tarnimisele.

Aegumisele kohaldub seega TsÜS § 154 lg 1.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuete aluseks olevad kokkulepped loodi kunstlikult selleks, et esitada riigi vastu

kahju hüvitamise nõue. See on vastuolus heade kommetega. Hageja nõude aluseks olevad

kokkulepped on TsÜS § 86 lg 1 alusel seega tühised. Juhul kui kokkulepped ei ole heade

kommete vastased, on need näilikud ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühised. Tähtaja pikendamise

kokkulepped ei ole deklaratiivsed võlatunnistused. See nähtub hageja nõudeavaldusest.

Lepingut ei rikutud. Isegi, kui lepingut rikuti, oli rikkumine MTA tegevuse tõttu

vabandatav. Emulsiteks ei tõendanud, et tal tekkis saamata jäänud tulu. Hageja

leppetrahvinõuded on alusetud. Leppetrahvi ei nõutud mõistliku aja jooksul. Leppetrahvi

suurus ei ole mõistlik. Kauba, millega seoses leppetrahvi nõutakse, maksumus on 22 768

eurot 74 senti. Leppetrahv on ligikaudu sama suur, s.o 20 000 eurot. Emulsiteks sai osa

kaubast kätte ja müüs selle edasi. See välistas osaliselt kahju, mida leppetrahv peaks

hüvitama. Kuna hageja põhinõuded on alusetud, ei ole tal õigust nõuda viivist.

Kostja I nõustub kostja II poolt menetluses esitatud seisukohtadega.

3. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuded loodi kunstlikult selleks, et esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue.

Hageja nõudeid kasutatakse võlgniku pankrotimenetluse suurima võlausaldaja positsiooni

saamiseks. Leping on vastuolus heade kommetega ja TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kui

leping ei ole heade kommete vastane, on see näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine.

Kui leping kehtib, ei ole hagejal nõuet. Hageja nõude alus ja sisu on tõendamata. Hageja

väidetud dokumendid ei ole võlatunnistused. Isegi, kui nad seda oleksid, ei piisaks neist

pankrotimenetluses nõude olemasolu tõendamiseks. Esialgsel võlausaldajal kahju

tekkimine on tõendamata. Kuna hagejal ei ole põhinõuet, ei saa tal olla viivisenõuet.

Kostja II nõustub kaaskostjate seisukohtadega ega korda neid.

4. Kostja III palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Lepingu eesmärk on riigi vastu kahjunõuete esitamine või võlgniku pankrotimenetluses

osalemise kaudu teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise välistamine või mõlemat.

Lepingu motiivid ei ole heade kommetega kooskõlas. Leping on TsÜS § 86 lg 1 alusel

tühine. Alternatiivselt viitavad hageja nõude alusdokumendid, vastuolud nendes ning

poolte käitumine lepingu sõlmimise järgselt ja võlgniku poolt lepingu lõpetamata jätmine

sellele, et nõuded loodi kunstlikult. Leping on näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine.

Lepingust ei tulenenud kohustust tellida õli 500 tonni kuus. Tegemist oli plaaniga. Tegelik

tarnete kogus ja hind lepiti eraldi kokku. Lepingut ei rikutud ja isegi kui seda rikuti, on

rikkumine vabandatav.

Esialgsele võlausaldajale kahju tekkimine on tõendamata. Saamata jäänud tulu 650 000

eurot ei ole tõendatud. Esialgse võlausaldaja ja AS-i Eesti Pagar vahel sõlmitud lepingust

ei tulenenud esimesele kohustust tarnida viimasele 70 tonni õli kuus. AS-iga Eesti Pagar

sõlmitud leping eeldas, et viimane tellib esialgselt võlausaldajalt õli, kuid asja materjalidest

tulenevalt ei nähtu, et seda oleks tehtud. AS-iga Eesti Pagar sõlmitud lepingu AS Eesti

Pagar nimel sõlmimine ei ole tõendatud. AS Eesti Pagar ei esitanud selle lepingu

täitmisega seoses esialgse võlausaldaja vastu nõudeid ega lõpetanud lepingut, kuigi tal oli

selleks võimalus. Isegi kui AS-iga Eesti Pagar sõlmitud lepingust tuli esialgsele

võlausaldajale kohustus tarnida AS-ile Eesti Pagar 70 tonni õli kuus, ei tõendanud hageja,

kellele ta oleks müünud ülejäänud 430 tonni õli kuus. Saamata jäänud tulu ei kinnita ka

hageja esitatud ülejäänud tõendid. Varaline kahju 1079 eurot 55 senti ei ole tõendatud.

Hageja esitatud transporditeenuse arved ei ole vaidlusaluse õigussuhtega seostatavad.

Esimese tellimuse täitmisega hilinemise eest ei saa leppetrahvi nõuda, kuna Emulsiteks ei

esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul. Leppetrahvid on ebamõistlikult suured.

Tellimuste maksumus oli kokku 22 768 eurot 74 senti. Nendega seoses 20 000 euro

suuruse leppetrahvi nõudmine ei ole mõistlik. Leppetrahve tuleks võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni vähendada. Hageja kahju nõue tuleks jätta

rahuldamata osas, mis on leppetrahvidega kaetud (VÕS § 161 lg 2).

Kahju tuleks ka VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Kahju tekkis osaliselt esialgsest

võlausaldajast tulenevatest asjaoludest. Emulsiteks ei ostnud pärast seda, kui võlgnik

teatas, et ta ei saa talle enam õli tarnida, õli ka teistelt tootjatelt.

Hageja ja võlgniku vahel 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018 sõlmitud kokkulepped ei ole

deklaratiivsed võlatunnistused. Nendega anti kohustuste täitmiseks üksnes täiendav

tähtaeg.

Kuna hageja põhinõuded on alusetud, on alusetu ka viivisenõue. Esialgsel võlausaldajal ei

ole lepingu järgi õigust nõuda viivist määras 0,5% päevas. See õigus on üksnes võlgnikul.

Hageja nõude osas saaks kohalduda seadusjärgne viivisemäär. Isegi kui esialgsel

võlausaldajal oli lepingu järgi õigus nõuda viivist määras 0,5% päevas, on selline määr

ebamõistlikult kõrge ja tühine. Hageja ei saa valida madalamat viivisemäära.

Hageja nõuded on aegunud. Nõuete aegumisele kohalduvad TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg-d 1

ja 2. Hageja leppetrahvinõuded muutusid sissenõutavaks õli esialgsele võlausaldajale

üleandmise tähtaegadele järgneval päevast, s.o vastavalt 19. mail 2014 ja 28. juunil 2014.

Aegumine oli TsÜS § 162 ja § 167 lg 2 alusel peatunud alates 15. maist 2014 kuni 31.

detsembrini 2019. Leppetrahvinõuded aegusid TsÜS § 168 lõikest 2 tulenevalt kahe kuu

jooksul aegumise peatumise lõppemisest, s.o 1. märtsil 2020. Hageja saamata jäänud tulu

nõue tekkis hiljemalt 28. juunil 2014, mil võlgnik rikkus õli üleandmise kohustust. Selleks

ajaks oli selge, et võlgnik ei saa lepingut täita ja õli tarnida. Saamata jäänud tulu nõue

muutus sissenõutavaks mõistliku aja, s.o kolme kuu möödumisel 28. juunist 2014. Saamata

jäänud tulu nõue muutus seega sissenõutavaks 28. septembril 2014. Sissenõutavus tekkis

kogu kahju osas. Aegumine oli TsÜS § 162 ja § 167 lg 2 alusel peatunud alates 15. maist

2014 kuni 31. detsembrini 2019. Saamata jäänud tulu nõue aegus 14. mail 2020. Varaline

kahju tekkis 8. mail 2014 ja 17. juunil 2014, mil kauba transport võlgnikust tulenevate

asjaolude tõttu ebaõnnestus. Kahjunõue muutus sissenõutavaks kolme kuu möödumisel

rikkumisest, s.o vastavalt 8. augustil 2014 ja 17. septembril 2014. Aegumine oli TsÜS §

162 ja § 167 lg 2 alusel peatunud alates 15. maist 2014 kuni 31. detsembrini 2019. Varalise

kahju nõuded aegusid seega 25. märtsil 2020 ja 3. mail 2020. Hageja esitas võlgniku

pankrotimenetluses oma nõuded 21. septembril 2020, s.o pärast nõuete aegumistähtaegade

lõppemist. Viivise nõue on TsÜS § 144 järgi aegunud.

Kostja III nõustub kostja II seisukohtadega.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis 13. juuni 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Viru Maakohus jättis 15. augusti 2023. a otsusega tsiviilasjas nr 2-21-14212 kostja III

esitatud hagi tema nõude tunnustamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg

2 p 2 alusel läbi vaatamata. See otsus jõustus 5. septembril 2023. Kostja III ei saa nõuete

kaitsmise ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-s 1 hagi esitamiseks sätestatud

tähtajast tulenevalt oma nõude tunnustamiseks enam kohtusse pöörduda. Kostja III ei ole

PankrS § 103 lg 8 nõuete kaitsmise ajal kehtinud redaktsioonist tulenevalt hagi esitanud ja

tema väiteid ei saa enam arvestada. Kostjad I ja II esitasid kostja III väidetega samu

vastuväiteid. Kostja III väidete kõrvale jätmine ei oma sisulist tähtsust.

Kostja I leiab, et leping on näilik. Lepingu näilikkusele saavad tugineda kõik kostjad

(RKTKo 2.11.2011, 3-2-1-95-11, p 11). Kohus saab hinnata lepingu näilikkust ja tühisust.

Leping ei ole kehtiv, kuna lepingu poolte eesmärk ja lepingu sõlmimise motiiv ei olnud

kauba ost-müük, vaid riigi vastu kahjunõude tekitamiseks tagantjärgi dokumendi loomine.

Tegemist on näiliku ja seeläbi tühise lepinguga. A.A., kes oli lepingu poole esindaja, ei

suutnud meenutada lepingu sõlmimise aega. Lepingu olemasolus on alust kahelda ka

seetõttu, et selles on hulgaliselt vigu. Hagi asjaoludes ja nõude loovutamise dokumentides

on vastuolud. Kohus kahtleb, et pooled, kes konsulteerisid enne lepingu sõlmimist tuntud

advokaadibüroo ja MTA-ga, sõlmisid lepingu, mida ei olnud võimalik täita. A.A. ütlustest

nähtub, et pooltel oli tahe toota 500 tonni õli kuus. Samas see ei tähenda, et tegemist oli

vastastikuse kohustusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-17-1019, et

lepingu sõlmimine on kahtlane.

Lepingu punkti 2.2 saab tõlgendada nii, et lepingu punktides 7.1 ja 7.2 nimetatud 500-

tonnine kuukogus ei pruugi realiseeruda. Lepingu p 2.2 kohaselt selgub kauba täpne kogus

igakordselt koos kaubaga ostjale esitatavas arve-saatelehes. Kauba arve koostatakse p 4.5

kohaselt tellimuse alusel ja tellimuses määratakse p 4.2 kohaselt kauba kogus. Kui kauba

kogus oleks vältimatult p-de 7.1–7.2 kohaselt 500 tonni kuus, kaotaks mõtte lepingu p 4.7,

mille järgi on hinnaga mittenõustumisel õigus tellimusest taganeda. Hageja soovis 8. mail

2014 tarnida esialgsele võlausaldajale 15 tonni õli. Mais 2014 ei olnud rohkem tellimusi.

Lepingujärgne n-ö kuu kohustuslik kogus ei olnud seega täidetud. Juunis 2014 tehti üks

tellimus 10 tonnile õlile. Võlgnik ei küsinud kunagi esialgselt võlausaldajalt lepingu järgi

väidetavalt nõutud koguse ostmata jätmise eest leppetrahvi. See kinnitab, et leping oli

tervikuna või väidetavate kohustuslike koguste ja leppetrahvide osas näilik.

Lepingu p-d 7.1 ja 7.2 ei ole kohustuslikuna sõnastatud. Nende baasil ei saa tekitada

kogusest lähtuvalt arvutatud saamata jäänud tulu nõuet. Lepingu järgi tarnitakse kaup

tellimuste alusel kahe päeva jooksul. Tegemist on raamlepinguga, st põhilepingu raames

sõlmitakse igakordse tellimuse jaoks eraldi leping, milles on kokku lepitud kogus ja hind.

Kui hind või muud tingimused ei sobi, on lepingu pooltel võimalus raamlepingu alusel

jätta tellimus esitamata või jätta see täitmata, kui hinnas ei saavutata kokkulepet. Kui

Emulsiteks ei esita tellimusi, ei saa väita, et tal oleks huvi lepingu täitmise vastu. Kui tal ei

ole huvi, ei teki tal lepingust kahju, sh kahju, mida hüvitaks leppetrahv. Selline

konstruktsioon viitab lepingu näilikkusele ja tühisusele. Esialgsel võlausaldajal ei saanud

tekkida saamata jäänud tulu ja leppetrahvi nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada.

Võlgniku valmidus toota 500 tonni õli igal kuul on kaheldav. See nähtub Tallinna

Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-17-1019. Hageja väitel ei pidanud Emulsiteks

vajalikuks lepingut lõpetada, sest lootis koostöö jätkumisele pärast MTA poolt kauba

kinnipidamise lõppemist. Kohtu hinnangul kahandab lepingu usaldusväärsust see, et

lepingut ei lõpetatud ennetähtaegselt, kuigi selleks oli võimalus. Tallinna Ringkonnakohtu

otsusest haldusasjas nr 3-17-1019 esitatud järeldustest tuleneb, et leping sõlmiti viisil, mida

mõistlik ärijuht ei tee.

L. Randmanni ekspertarvamus ei kinnita nõuet. Ekspert ületas pädevust ja andis õiguslikke

hinnanguid. Hageja ja võlgniku vahel 21. detsembril 2018 sõlminud kokkulepe, mis peatas

TsÜS § 162 kohaselt nõude aegumise, hageja nõuet ei kinnita. Võlgnik ei kajastanud nõuet

bilansis, vaid tegi bilansivälise kirjena nõude kohta märke.

Tehing on näilik ja on tühine, sest lepingu tegelikud eesmärgid ja motiivid on teadlikult,

kogemuse baasil olnud sellised, mis ei ole kajastatud lepingu tekstis. Isik, kes pikemat aega

tegeleb õli toomise ja müügiga, peaks teadma, kas ja millised maksustamisega seotud

probleemid võivad sellega kaasneda. Mõistlik ärijuht oleks lepingu koostamisel nendega

arvestanud.

Hageja 15. mai 2017. a nõudekiri üksinda ei tõenda, et esialgsel võlausaldajal tekkis kahju.

MTA 15. ja 27. mai 2014. a otsustega peeti kaup kinni. Kauba vabastamiseks tuli tarnijal

tasuda kaubale määratud täiendav kohustus. Hagejal oli seega võimalik kauba tarneid

jätkata. Müüja lepingust tulenevate kohustuste täitmine ei olnud takistatud. Sellise

käitumisega saanuks ära hoida ostja poolt leppetrahvi esitamise õiguse kasutamise. Hagejal

ei ole seega õigust esitada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

Lepingut ei täidetud ka siis, kui MTA piirangu lõpetas. Lepingu täitmisega seonduvalt

esitatud tõendid on koostatud selleks, et esitada riigi vastu kahjunõue. Olematu nõude

maksmapanek näiliku tehingu alusel on heade kommete vastane.

Arved nr 37/A ja 40/A, mis hageja väitel tõendavad transpordi tõttu tekkinud kahju, ei ole

lepinguga seotud. Hageja väitel jäi 16. juuni 2014. a tellimus tarnimata. Toimumata

transporditeenuse eest arve esitamine ei ole põhjendatud. Arve nr 40/A on esitatud enne

väidetava transporditeenuse osutamist. Need ebakõlad ei võimalda lugeda nõuet tõendatuks

ja kinnitavad, et leping on näilik.

Leppetrahvist teatamise mõistlikku aega ei ole ületatud. Leppetrahvi nõuti esmakordselt

18. augustil 2014, mitte pankrotihoiatuses. Leppetrahvi nõude aluseks olev leping on

näilikkuse tõttu tühine. Lepingust ei saa seega tekkida leppetrahvi nõuet. Leppetrahvi

nõude esitamine mõistliku aja piirides ei muuda lepingut kehtivaks. Leppetrahvinõudega

vastuväiteid esitamata nõustumine on hea usu põhimõtte vastane.

Saamata jäänud tulu tekkimine ja selle kujunemine on tõendamata. Võlgnik oleks saanud

lepingust õigeaegse taganemisega saamata jäänud tulu nõude ära hoida. Hageja põhistus, et

saamata jäänud tulu kujuneb AS-iga Eesti Pagar sõlmitud lepingust, ei ole realistlik.

Emulsiteks sõlmis AS-iga Eesti Pagar lepingu viimasele kuus 70 tonni õli müümiseks.

Hageja ei selgitanud, kellele Emulsiteks oleks müüdud 430 tonni õli kuus.

Hageja ja võlgniku vahel 25. mail 2017 sõlmitud kokkuleppe ei ole deklaratiivne

võlatunnistus. Kokkuleppes puudub nõude tunnustamise kinnitus. Dokumendist nähtub, et

kahjunõue koostati tagavaraks, kui riigi vastu esitatud nõue peaks ebaõnnestuma.

Leppetrahvi, saamata jäänud tulu ja varalise kahju nõuded on alusetud. Viivisenõue on

seega ka alusetu. Kuna leping on tühine, ei ole vaja nõuete aegumist käsitleda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi samale maakohtule tagasi. Hageja palub jätta

kõik menetluskulud kostjate kanda.

Kohtu erapooletus ja sõltumatus ei olnud tagatud. Kohtuotsuse koostas K. Saukas, kellel ei

ole kohtuga seost. Kohtunik üksnes täiendas otsust.

Maakohus tuvastas hagi eseme ja tõendamiskoormuse valesti. Hageja nõue põhineb hageja

ja võlgniku vahel 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018 sõlmitud deklaratiivsetel

võlatunnistustel. Maakohus leidis ekslikult, et 25. mai 2017. a kokkulepe ei ole

deklaratiivne võlatunnistus. Maakohus ei võtnud 31. detsembri 2018. a võlatunnistuse

kohta seisukohta. Maakohus ei selgitanud välja nimetatud kokkulepete osapoolte ühist

tegelikku tahet. Hageja kinnitas, et tema tahe oli sõlmida deklaratiivne võlatunnistus.

Võlgnik on tunnistanud, et tal on hageja ees kohustus. Võlgnik liitis hageja kahjunõude

enda nõuetele ja esitas 15. mail 2017 haldusasjas 3-17-1019 kahjunõude riigi vastu.

Võlgnik tunnistas seega kohustust hageja ees. Hageja põhistas deklaratiivse võlatunnistuse

aluseks olevaid asjaolusid. Kostjatele on kättesaadavad nõude alusdokumendid. Nõude

aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormuse erandlikult hagejale panemine ei ole seega

põhjendatud.

Maakohus kohaldas TsÜS § 89 lõiget 1 valesti. Maakohus leidis alusetult, et leping on

näilik ning selle eesmärgiks oli luua riigi vastu kahju hüvitamise nõude alus. Leping

sõlmiti varem, kui tekkis MTA-ga vaidlus. Puudub alus arvata, et pooled sõlmisid lepingu

teades, et seda ei saa MTA seadusvastase tegevuse tõttu täita, mistõttu saab müüja esitada

kahjunõude MTA vastu. Pooltel puudus lepingu sõlmimisel teadmine, et selle alusel oleks

vaja hakata riigi vastu kahjunõuet esitama. Maakohus ei tuvastanud, et lepingu poolte

tegelik soov ei olnud hakata õli tootma ja müüma. Lepingut asuti täitma. Seda täideti kaks

kuud enne, kui võlgnik oli sunnitud MTA õigusvastase tegevuse tõttu täitmise peatama.

Võlgnik tegutses, kuni MTA, rikkudes seadust, takistas tal lepingu täitmist. MTA

õigusvastane tegevus tuvastati kohtulahendiga. Tehingu näilikkus eeldab, et pooled

soovisid tehinguga varjata teistsugust tehingut või teeselda tehingu toimumist. Seda aga

polnud. Kohtu väited tehingu näilikkuse kohta ei ole põhjendatud. Kui kostjad leidsid, et

leping kahjustab võlausaldajate huve, on näilik või vastuolus heade kommetega, oleks

haldur pidanud esitama PankrS § 110 kohase hagi tehingu tagasivõitmiseks (RKTKo

23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Haldur ei teinud seda. Haldusajas nr 3-17-1019 tuvastatu

ei välista hageja nõuet võlgniku vastu.

Võlgnik rikkus lepingut. Ta keeldus lepingut täitmast, kuna ta ei saanud õli tarnida.

Lepingu täitmata jätmine on põhjuslikus seoses esialgse võlausaldaja ettevalmistustele

vastava tulu teenimata jäämise ja tulu teenimise võimaluse kaotusega. Võlgnik pidi seega

hüvitama esialgsele võlausaldajale kahju. Kahju hüvitamise nõude arvestamisel on lähtutud

lepingu mahuna kokkulepitud 500 tonnist, kuna tegemist oli miinimumkogusega.

Maakohus tõlgendas lepingu punkte 7.1 ja 7.2 valesti. Kannatanu ei kaota õigust kahju

hüvitamisele, kui ta ei esita korduvaid tellimusi olukorras, kus kauba müüja teatab lepingu

täitmise peatamisest. Kui kohus leidis, et kahju on väiksem, pidi ta kahju suuruse ise

tuvastama.

Usutav ei ole, et esialgsel võlausaldajal puudus ettevalmistustele vaatamata võimalus tulu

teenida. Esialgsel võlausaldajal oli sõlmitud AS-iga Eesti Pagar leping 70 tonni õli

igakuiseks tarnimiseks. Maakohus ei tuvastanud, mis oleks olnud esialgse võlausaldaja

poolt teenitud tulu, kui võlgnik ei oleks lepingu täitmist peatanud. Saamata jäänud tulu

saab arvestada abstraktselt, s.o saamata jäänud tuluks saab lugeda kasu, mida isik oleks

võinud tavapäraselt teenida. Maakohus ei põhjendanud, miks olukorras, kus õli turumaht

oli 10 000 tonni aastas, ei oleks Emulsiteks saanud müüa 6000 tonni aastas, arvestades, et

ta oli Eestis ainuke õli müüja. Saamata jäänud tulu on eksperdi arvamusega tõendatud.

Maakohus jättis tähelepanuta hagiavalduse tervikteksti lisadena esitatud tuuruuringu

tõendid. Kostjad ei tõendanud, et saamata jäänud tulu on väiksem. Maakohus tugines

kostja III seisukohtadele, kuigi ta nõue jäi tunnustamata. See on PankrS § 103 lõikega 8

vastuolus.

Maakohus jättis VÕS § 172 lg 2 kohaldamata. Maakohus tuvastas, et võlgnik oli lepingu

sõlmimisel raskelt hooletu. Lepingu poole raske hooletuse kohaseks õiguskaitsevahendiks

on VÕS § 172 lg 2 kohaselt teisele lepingupoolele tekitatud kahju hüvitamine, mitte

lepingu tühistamine. Võlgniku raske hooletus ei välista hageja nõuet.

Maakohtu otsus on vastuoluline ja oluliste loogikavigadega. Maakohtu otsuse p-d 9 ja 10 ei

ole loogilised. Asjaolu, et võlgnik kasutas leping sõlmimisel advokaadi abi ja konsulteeris

MTA-ga, ei muuda lepingut näilikuks. Maakohtu seisukoht, justkui pidanuks võlgnik

arvestama MTA õigusvastase tegevusega, on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Maakohtu

otsuse p 15 ei ole õige. Võlgniku ei olnud lepingu p 12.1 alusel õigust esitada esialgse

võlausaldaja vastu leppetrahvi nõuet. Võlgnik ei saanud nõuda leppetrahvi kokkulepitud

mahu mittetäitmisel. Pärast MTA õigusvastase takistuse ilmnemist lepiti esialgse

võlausaldajaga kokku, et nad ei esita uusi tellimusi. Selle eesmärk oli vältida uusi

leppetrahvinõudeid, kuna võlgnik ei oleks saanud kaupa tarnida. Maakohtu otsuse p 16 on

vastuoluline, kuna ei ole aru saada, kas leping on maakohtu arvates tervikuna või osaliselt

näilik. Maakohtu otsuse p-d 16 ja 17 on vastuolulised. Üks ja sama lepingupunkt ei saa

samaaegselt olla kohustusliku tagajärje osas näilik ja samaaegselt vabatahtlik.

Maakohtu otsuse p 19 on ekslik. Lepptrahvi kokkuleppe eesmärk ei olnud kaitsta

lepingupooli kokkuleppelise mahu mittetäitmise eest. Võlgnik jättis õli esialgsele

võlausaldajale kokkulepitud tähtajal üle andmata. Leppetrahv tekkis seetõttu. Saamata

jäänud tulul põhineva kahjunõude aluseks ei ole leppetrahvi kokkulepe ja Emulsiteks ei

nõudnud igakuise müügikoguse täitmata jätmise eest leppetrahvi. Maakohtu otsuse p 21 ei

ole loogiline. Kui võlgnikul on valmidus toota üle 800 tonni, ei saa väita, et ta ei suuda

toota 500 tonni. Võlgniku toomisvõimekus on tõendatud. Maakohtu otsuse p 27 ei ole õige.

Tehing ei saa üheaegselt olla näilik ja vastuolus heade kommetega.

Hageja ei ole võlgnik ega selle juhatuse liige. Hageja on võlausaldaja. Tema nõude

kehtivus ei ole seotud võlgnikule etteheidetavate tegudega. Emulsiteks oli huvitatud

lepingu täitmisest ning tal puudus motivatsioon ja vajadus lepingu lõpetamiseks. Esialgse

võlausaldaja kahjunõue ei tulene siiski lepingu kehtivusest, vaid VÕS § 127 lg 1 ja § 128

lg-te 1 ning 4 kohaselt ettevalmistustele vastava saamata jäänud tulu nõudest. Maakohus

asus otsuse p-s 26 üllatuslikule seisukohale, et MTA õigusvastane tegevus ei takistanud

võlgnikul tarneid teostada ja võlgnik jättis tarned enda valikul teostamata. Tarnete

teostamata jätmise põhjuse üle ei olnud vaidlust. Võlgnik kinnitas esialgsele

võlausaldajale, et ta ei saa lepingut täita ja õli tarnida. Sõltumata sellest, kas võlgnik jättis

lepingu täitmata MTA õigusvastase tegevuse või võlgniku enda otsuste tulemusena, jäi

võlgniku tegevuse tagajärjel esialgsel võlausaldajal tulu teenimata. Maakohtu otsuse p 31

väljendatud seisukoht on õigusvastane.

Maakohus hindas tõendeid valesti. A.A. ei pidanud mäletama kümne aasta taguseid

lepingu sõlmimise täpseid kuupäevi. Lepingu sõlmimise kuupäev on tõendatud muude

tõenditega. Maakohus sidus lepingu ebatäpsused üllatuslikult hilisema nõude loovutamise

ja nõude tunnustamise hagiga. Maakohus ei arutanud pooltega nimetatud dokumentide

erinevusi ega oleks seega tohtinud neile tugineda. Eksitused lepingu andmetes ei too kaasa

selle näilikkust. Lepingus sisalduvad ebatäpsused tuleb lahendada poolte tegeliku tahte

väljaselgitamisega. Maakohus tugines otsuse punktis 21 kostjate väidetele, kuid jättis

hageja tõendid hindamata. Hageja tõendas võlgniku võimekuse õli tootmiseks. Võlgnik ole

väitnud, et tal oleks lisaks esialgsele võlausaldajale veel 200 kuni 300 klienti. Võlgniku

väide 200 kuni 300 kliendi kohta oli õli potentsiaalsete lõppkasutajate kohta.

Maakohus tuvastas otsuse p-s 22 hageja nõude aluse valesti. Hageja nõuab kahju saamata

jäänud tulu eest. Maakohtu otsuse p 22 on üllatuslik. Selle kohta ei küsitud võlgniku

juhatuse liikmelt. Võlgnik ja Emulsiteks alustasid 15. septembri 2016. a järgselt

ettevalmistusi õli tootmise ja müümise taaskäivitamiseks, aga 20. detsembril 2016 võttis

keskkonnaminister vastu määruse, mille tõttu ei saanud seda teha. Maakohus ei saa ette

heita seaduse alusel keelatud toote müügiga tegelemata jätmist. Maakohtu hinnang

Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-17-1019 ei ole põhjendatud. Otsuses ei leitud,

et leping oleks sellise ärilise konstruktsiooniga, mida mõistlik ärijuht ei tee. Maakohtu

poolt on põhjendamatu võlgnikule ette heita, et ta ei osanud lepingu sõlmimisel arvestada

MTA õigusvastaste tegevustega.

Maakohus määras menetluskulud 30. detsembri 2021. a määrusega. Olukorras, kus haldur

on võlausaldaja nõude vaidlustanud, ei ole teistel võlausaldajatel vaja nõudele vastu

vaielda. Nõudele lisaks haldurile vastu vaieldes on teised võlausaldajad paratamatud

kaaskostjad. Olukorras, kus haldur on kostja, ei ole teiste kostjate menetluskulud

põhjendatud.

7. Kostja I palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kostja III väited ei ole enam asjakohased. Kostja III nõue jäi võlgniku pankrotimenetluses

tunnustamata. Tema vastuväiteid ei saa PankrS § 103 lg 8 alusel arvestada.

Maakohus ei rikkunud TsMS § 16 lõiget 1. K. Saukas töötas maakohtu otsuse tegemise ajal

maakohtus kohtujuristina. Ta oli kohtute seaduse § 125 lg 1 järgi pädev osalema

kohtuasjade menetlemiseks ettevalmistamisel ja menetlemisel kohtumenetluse seaduses

ettenähtud ulatuses iseseisvalt või kohtuniku järelevalve all.

Lepingu sõlmimise eesmärk oli riigi vastu kahjunõude esitamine. Tegemist on kunstliku

nõudega. Sellele viitavad hageja ja võlgniku 25. mai 2017. a võla tasumise tähtaja

pikendamise kokkulepe, lepingu vastuolulised tingimused ning võlgniku tegevusetus ja

vastuväidete esitamata jätmine esialgse võlausaldaja ja hiljem hageja poolt esitatud

nõuetele. Võlgniku vastu esitati 1. augustist 2014 kuni 16. septembrini 2016 saamata

jäänud tulu nõue. Võlgnikul oli võimalus ja õigus leping korraliselt alates 7. maist 2015

lõpetada, aga võlgnik ei teinud seda. Emulsiteks ei üritanud pärast seda, kui ta sai teada

lepingu täitmise võimatusest, osta õli mujalt. Emulsiteks ei jätkanud õli tellimist ka

võlgnikult. Lepingu pooltel puudus seega tahe lepingu täitmiseks. Leping sõlmiti muudel

eesmärkidel. Leping sõlmiti esmalt riigi vastu nõuete esitamiseks ja hiljem võlgniku

pankrotimenetluses võlausaldaja positsiooni saamiseks.

25. mai 2017. a ja 31. detsembri 2018. a kokkulepped ei ole deklaratiivsed võlatunnistused.

Kokkulepetes ei välistatud vastuväidete esitamist. Kokkulepetega anti kohustuste

tasumiseks täiendav tähtaeg. Kui tegemist oleks võlatunnistustega, ei saaks nendele

tugineda, kuna nende aluseks olevaid nõudeid ei ole tegelikult olemas.

Maakohus tuvastas õigesti, et leping on näilik ja tühine. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

8. Kostja II palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Kohtuotsust ei koostanud suvaline kolmas isik. K. Saukas on Viru Maakohtu kohtujurist.

Otsuse koostas ja allkirjastas kohtunik.

Leping ei ole kehtiv. Tegemist on näiliku ja tühise tehinguga. Lepingust tulenevad

kohustused loodi kunstlikult. Asjaolu, et mõlemad pooled võlasuhet tunnistasid, ei muuda

kohustust kehtivaks. Isegi kui leping võidi sõlmida varem ja seda osaliselt täideti, ei ole

sellel vaidlusaluse nõude tekkimise osas tähendust. Pooled asusid pärast Maksu- ja

Tolliameti poolt ühe tarne kinnipidamist teostama toiminguid, mille alusel väita, et

maksuhalduri menetluse tõttu jäi suures mahus tehinguid sooritamata. Pooltel puudus

samas lepinguline või muu kohustus tehinguid teha. Kahju tekkimine ei ole seega

tõsiseltvõetav. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-17-1019 lepingu

väidetava sõlmimisega seonduvaid kahtlusi. Esialgse võlausaldaja esindaja kinnitused ei

lükka neid ümber. Esialgsel võlausaldajal ei saanud tekkida saamata jäänud tulu ja

leppetrahvi nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada.

Väide, et haldur oleks pidanud esitama tagasivõitmise hagi, on põhjendamatu. Näilik

tehing on tühine. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg

1).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb

osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega hagi kõikide kostjate suhtes rahuldamata ja

menetluskulud (sh kõigi kostjate menetluskulud) hageja kanda.

Hageja on

apellatsioonkaebuses märkinud vastustajateks üksnes kostjad I ja II. Kuna hageja leiab

apellatsioonkaebuse põhjendustes, et maakohus ei oleks tohtinud jätta lisaks

pankrotihalduri menetluskuludele teiste kostjate menetluskulusid hageja kanda, vaidleb

hageja ringkonnakohtu arvates vastu mh sellele, et maakohus jättis kostja III

menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole vaatamata ringkonnakohtu 26. juuli 2024. a

määruses märgitule menetlusosaliste ringi täpsustanud. Samuti ei ole hageja avaldanud, et

ta ei soovi maakohtu otsust mõne kostja suhtes vaidlustada. Eelmärgitut arvestades loeb

ringkonnakohus lisaks kostjatele I ja II apellatsioonimenetluses vastustajaks ka kostja III.

11. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus tuvastas

hagieseme ebaõigesti. Hageja on nii pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses (I kd, tl

131) kui ka hagiavalduses rajanud oma nõuded Emulsiteksi ja võlgniku vahel väidetavalt

7. aprillil 2014 sõlmitud lepingule. Hageja on apellatsioonimenetluses hoopis ise oma

seisukohti muutnud. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et hageja ja võlgniku

vahel 25. mail 2017 või 31. detsembril 2018 sõlmitud kokkuleppetest tuleneks iseseisev

nõude alus. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, nagu sisalduks osutatud

kokkulepetes võlatunnistus (sellekohastele hageja väidetele vastab ringkonnakohus allpool

põhjalikumalt).

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 7. mai 2014. a kuupäeva kandev

leping (I kd, tl 7–11), millele hageja nõudeavalduses tugineb, on näilik tehing TsÜS § 89 lg

1 tähenduses, mh väidetavate kohustuslike tarnekoguste ja leppetrahvikokkulepete osas,

ning seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Maakohus ei eksinud TsÜS § 89 lg 1

kohaldamisel. Ringkonnakohus küll leiab, et viidatud leping kui selline on tühine

tervikuna. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke

tagajärgi. TsÜS § 89 lg-st 3 tuleneb, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut,

kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kohtu ette toodud asjaolud

ei võimalda praeguses asjas TsÜS § 89 lõiget 3 kohaldada.

Maakohus on ringkonnakohtu arvates vääralt leidnud, et leping on vastuolus ka heade

kommetega (TsÜS § 86). Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kui

tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1

kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata

juhul, kui tehing ei ole näilik. Tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja

näilik (vt RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822/101, p 15 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

Leides, et leping on tühine, vähemalt leppetrahvikokkulepete osas, ei olnud maakohtul

põhjust asuda hindama seda, kas leppetrahvinõuded on esitatud mõistliku aja jooksul VÕS

§ 159 lg 2 mõttes ning kas hageja väidetavad leppetrahvinõuded võiksid olla aegunud.

Liiatigi ei ole maakohtu otsuse põhjendused nendes küsimustes lõpuni jälitavad.

Ringkonnakohus jätab viidatud põhjendused eelmärgitut arvestades samuti maakohtu

otsusest välja. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei käsitle ringkonnakohus seetõttu poolte

väiteid selle kohta, kas Emulsiteks ja hageja on teatanud leppetrahvi nõudmisest võlgnikule

mõistliku aja jooksul ning kas leppetrahvinõue võiks olla aegunud.

13. Maakohtu märgitud asjaoludest, et A.A. ei mäletanud tunnistajana ütluste andmisel

lepingu sõlmimise täpset aega, või et lepinguga seotud dokumentatsioonis esineb hulga

vigu ja vasturääkivusi, ei saa iseenesest järeldada lepingu näilikkust. Samas on

ringkonnakohtu hinnangul asjas piisavalt tõendeid selle kohta, et Emulsiteks ja võlgnik ei

ole tegelikult soovinud 7. mai 2014. a kuupäeva kandvas lepingudokumendis märgitud

õiguslikke tagajärgi, mh kokku lepitud leppetrahvide osas. Maakohus on otsuses ka

nendele tõenditele tuginenud.

Iseenesest on asja materjalide põhjal usutav, et võlgnikul olid Emulsiteksiga ärisuhted õli

tootmise, müümise ja ostmise osas. Samas näitavad 7. mai 2014. a lepingu kui tehinguga

seotud asjaolud, mh lepingu tingimused ja lepingupoolte käitumine, kogumis, et

lepinguosalised ise ei pidanud lepingut siduvaks viisil, nagu seda hiljem on üritatud

näidata.

1. 7. mai 2014. a kuupäeva kandev leping oli selle sisust nähtuvalt sõlmitud

tähtajaga üks aasta (automaatse pikenemise võimalusega; vt lepingu punkt 9.1). Hiljemalt

selleks ajaks, kui võlgnik esitas halduskohtule kaebuse MTA 27. juuni 2014. a otsuse

vaidlustamiseks (haldusasi nr 3-14-51595), pidi võlgnikule ning ka Emulsiteksile kui

võlgniku äripartnerile olema selge, et õlitarneid oli sellel hetkel võimalik jätkata üksnes

eeldusel, kus õli kogustelt tasutakse diislikütusele vastav aktsiisimäär. Nii hageja kui ka

võlgniku esindaja A.A. väidete kohaselt ei olnud võlgnikul sellises olukorras võimalik

õlitarneid jätkata. Sellele vaatamata ei astunud võlgnik ega ka Emulsiteks samme neile

sedavõrd suuri väidetavaid kohustusi ja kahju toova lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks

või vähemalt lepingu kehtivuse pikenemise vältimiseks. Lepingupoolte sellises käitumises

puudub igasugune majanduslik loogika. Asjaolu, et mõlemad lepingupooled olid teinud

lepingu täitmiseks ettevalmistusi, ei muuda seda seisukohta. MTA tegevus osutus küll

kokkuvõttes õigusvastaseks, kuid see selgus haldusasjas nr 3-14-51595 toimunud vaidluse

tulemusena alles 15. septembril 2016, kui Riigikohus otsustas jätta menetlusse võtmata

MTA kaebuse Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2016. a otsuse peale (millega võlgniku

kaebus oli rahuldatud ja tuvastatud maksuhalduri 27. juuni 2024. a otsuse õigusvastasus).

2. Samuti pole ringkonnakohtu hinnangul usutav, et võlgniku juhatuse liige A.A.

(täites juhatuse liikme kohustusi temalt oodatava hoolega ja võlgniku suhtes lojaalselt) ei

oleks 7. mai 2014. a lepingust tulenevaid Emulsiteksi väidetavaid nõudeid, sh

leppetrahvinõudeid, eelkirjeldatud olukorras vaidlustanud (kui need oleks ka tegelikult

eksisteerinud). A.A. aga soovis neid nõudeid 25. mail 2017 või 31. detsembril 2018

hagejaga sõlmitud kokkulepetega väidetavalt hageja ees hoopis tunnistada.

3. Seda, et võlgnik ja Emulsiteks ei pidanud ega pea ennast 7. mai 2014. a

lepingust tulenevate kohustustega seotuks, kinnitab kaudselt samuti asjaolu, et

lepingupooled ei ole asunud hiljem, pärast 15. septembrit 2016 (kui jõustus kohtulahend

haldusasjas 3-14-51595) lepingut täitma. Hageja väidete kohaselt takistasid õli edasist

tootmist (ja lepingu täitmist) keskkonnaministri 20. detsembri 2016. a määrusega nr 73

kehtestatud nõuded raske kütteõli veesisaldusele. Samas pole asjas esitatud tõendeid selle

kohta, et võlgnik ja Emulsiteks on 7. mai 2014. a lepingu lõpetanud.

4. Küsimus sellest, kas võlgnikul oli tehniline võimekus toota igakuiselt 500 tonni

õli, ei ole eeltoodut arvestades asja lahendamise seisukohalt määrav. Maakohus ei ole ka

asunud otsuses kategooriliselt seisukohale, et võlgnikul selline võimekus puudus.

5. Asja materjalide hulgas on A.A. kirjalik tunnistus tsiviilasjas nr 2-19-7701 (II

kd, tl 41–47) ning maakohus on käesolevas asjas A.A. tunnistajana üle kuulanud (III kd, tl

110 pöördel – tl 117 pöördel), kuid nendest tõenditest ei saa teha hageja soovitud järeldusi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole A.A. tunnistusel ja ütlustel olulist tõendiväärtust. A.A. on

võlgniku lähikondne (juhatuse liige) ning ta on esindanud võlgnikku nii vaidlusaluse 7.

mai 2014. a lepingu kui ka 25. mai 2017. a ja 31. detsembri 2018. a kokkulepete

sõlmimisel. Seejuures võib ka A.A. ütlustest järeldada, et Emulsiteksiga sõlmitud lepingust

tulenevate väidetavate leppetrahvinõuete alusel lootis võlgnik raha (hüvitist) saada riigilt

(III kd, tl 113 pöördel). Samuti ei osanud tunnistaja selgitada jälgitavalt Emulsiteksi

väidetava kahjunõude (saamata jäänud tulu) sisu. A.A. ütlustest järeldub, et nii võlgnik kui

ka Emulsiteks olid teadlikud MTA seatud piirangutest õli müümisel ning peale kahe

tellimuse 7. mail 2014 ja 16. juunil 2014 Emulsiteks rohkem tellimusi õli saamiseks

hagejale ei esitanud ning koostöös võlgnikku nõustanud advokaatidega otsiti võimalusi

nõude esitamiseks riigi vastu.

6. Seonduvalt apellatsioonkaebuses väidetuga märgib ringkonnakohus, et hageja

ei ole küll 7. mai 2014. a kuupäeva kandva lepingu pool, kuid on omandanud sellest

lepingust tulenevad Emulsiteks väidetavad nõuded võlgniku vastu. Kuna kostjad on

tuginenud 7. mai 2014. a lepingu tühisusele, mh selle näilikkuse tõttu, võis ja pidid

maakohus hindama ka võlgniku ja Emulsiteks ning nende esindajate käitumist.

Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole põhjendatud.

7. Senise kohtupraktika põhjal on iseenesest õige hageja seisukoht, et TsÜS-i

kohased tehingu tühisuse sätted ei kohaldu ulatuses, milles põhjendused tehingu tühisusest

kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi (vt nt

apellatsioonkaebuses viidatud RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Samas ei ole

kostjad ega ka maakohus põhjendanud 7. mai 2014. a lepingu näilikkust sellega, et selline

tehing kahjustaks võlausaldajate huve. Lisaks saab pankrotiseaduse alusel tagasi võita

üksnes kehtivat tehingut.

14. Ringkonnakohus märgib, et sõltumata 7. mai 2014. a kuupäeva kandva lepingu

kehtivusest, ei ole hageja esitatud saamata jäänud tulu nõue tõendatud ning seda ei saaks

võlgniku pankrotimenetluses tunnustada.

1. Nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on kahjunõue VÕS § 115 lg 1 ja § 128

lg 4 tähenduses. Kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on kohustuse rikkumine

võlgniku poolt (ning võlausaldajal tekkinud kahju põhjuslik seoses selle rikkumisega).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 7. mai 2014. a kuupäeva kandvas

lepingudokumendis märgiust, mh punktidest 7.1 ja 7.2, ei tulenenud võlgnikule siduvat

kohustust toota ja tarnida esialgsele võlausaldajale õli 500 tonni kuus või mingis muus

kindlaksmääratud koguses. Vastavalt võlgniku ja Emulsiteksi nimel 7. mai 2014. a lepingu

allkirjastanud A.A. kohtule antud ütlustes (III kd, tl 111 ja 114 tl pöördel) ja L. Raua

kohtule esitatud selgitustes on väidetule (I kd, tl 42) tulenes punktidest 7.1 ja 7.2

võlgnikule kohustus toota ja müüja ning Emulsiteksile kohustus osta võlgnikult vähemalt

500 tonni õli kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need ütlused ja selgitused siiski

veenvad. Nii võlgnik kui ka

Emulsiteks sõlmisid väidetava lepingu oma

majandustegevuses ning mõistsid seetõttu eelduslikult lepingu sõlmimise majanduslikku

mõju, oodatavat tulu, võimalikke riske jms. Kui lepingupooled soovinuks ka tegelikult

kokku leppida, et võlgnik peab tootma ja müüma Emulsiteksile õli minimaalselt 500 tonni

kuus, siis oleksid pooled selle lepingus selliselt ka kirja pannud.

Seega kokkuvõttes ei saanud võlgnik lepingut rikkuda, kui ei tarninud Emulsiteksile alates

7. mai 2014. a lepingu punktides 7.1 ja 7.2 märgitud kogustes õli. Hageja väidete kohaselt

tellis Emulsiteks võlgnikult 7. mail 2014 15 000 liitrit õli ning 16. juunil 2014 veel 10 000

liitrit õli. Hageja ei ole väitnud, et Emulsiteks esitas võlgnikule veel tellimusi õli

saamiseks.

2. Lisaks ei ole hageja saamata jäänud tulu (kahju) suurust tõendanud.

Kontrollitavatel andmetel põhinevat arvestust saamata tulu kohta ei ole hageja

pankrotihaldurile ega kohtule esitanud. Hageja on välja toonud üksnes selle, et

Emulsiteksil oli sõlmitud leping AS-iga Eesti Pagar, millest väidetavalt tulenes kohustus

tarnida viimasele 70 tonni õli kuus. Muus osas puudub info selle kohta, millistest

tehingutest enda klientidega pidi Emulsiteks võlgniku väidetava lepingurikkumise tõttu

loobuma või tegema tehinguid ebasoodsamatel tingimustel. Üksnes Emulsiteksi nõudekirja

(I kd, tl 13) ja hageja viidatud spekulatiivsete arvestuste alusel, mis põhinevad vedelkütuste

turu üldisel statistikal jms, ei saa kahjunõuet tunnustada.

Apellatsioonkaebuses viidatud eriteadmistega isiku arvamus (hagi lisa 6, I kd, tl 25–37) ei

tõenda hageja või Emulsiteksi saamata jäänud tulu suurust. Arvamuses on esitatud

seisukohad üksnes võlgnikul endal MTA õigusvastase tegevuse tõttu väidetavalt saamata

jäänud tulu kohta. Arvamuses viidatakse küll ka hageja 15. mai 2017. a nõudekirjale, kuid

selle nõude põhjendatust ei ole arvamuses analüüsitud.

Põhjendamatu on hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud hindama, kas ja kui palju

oleks Emulsiteks suutnud uusi kliente leida, kui võlgnik oleks plaanikohaselt emulsioonõli

tarninud. Maakohtul ei olnud võimalik seda hinnata. Hageja (ega ka kostjad) ei ole

maakohtule nende asjaolude kohta tõendeid esitanud.

3. VÕS § 127 lg 6 ja ka TsMS § 233 lg-st 1 järgi võib kohus ise otsustada kahju

suuruse üle, kuid neid sätteid saab rakendada juhul, kui kahju hüvitamise nõude muud

eeldused on täidetud, mh on kindlaks tehtud kahju tekkimine (RKTKo 09.08.2023, 2-20-

5869/87, p-d 18 ja 20). Nagu ringkonnakohus juba eespool järeldas, siis praegusel juhul

kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud ei ole. Tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja

mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindlaks tehtud.

15. Hageja on esitanud ka väidetava lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

nõude 1079 eurot 55 senti, mis moodustab transpordikulust kahe sõidu eest, mille käigus

kaupa Emulsiteksile üle ei antud, aga mille eest Emulsiteks tasus transpordiettevõttele.

Hageja on lisanud hagile vastava kulu tekkimise kohta arved nr 37/A ja 40/A (I kd, tl 16 ja

17). Maakohus leidis, et tõendites esinevad olulised sisulised ebakõlad ei võimalda lugeda

nimetatud nõuet tõendatuks ja põhjendatuks. Maakohus on vastavaid seisukohti

ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjendanud ega ole menetlusõiguse norme oluliselt

rikkunud. Apellatsioonkaebuse põhjendustes hageja neid maakohtu järeldusi eraldisesisvalt

ka ei vaidlusta.

16. Hageja tugineb oma nõuetes ka hageja ja võlgniku vahel 25. mail 2017 ja 31.

detsembril 2018 sõlmitud kokkulepetele, leides, et need on deklaratiivsed võlatunnistused,

milles võlgnik on hageja vaidlusaluseid nõudeid tunnistanud ning loobunud oma

võimalikest vastuväidetest nõuetele. Apellatsioonkaebuses väidetu põhjal hageja nõuded

eelkõige nendel kokkulepetel rajanevadki.

1. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et 25. mai 2017. a

kokkulepe (I kd, tl 39) ei ole deklaratiivne võlatunnistus. Samuti ei sisaldu ringkonnakohtu

hinnangul deklaratiivset võlatunnistust 31. detsembri 2018. a kokkuleppes (I kd, tl 40). 25.

mai 2017. a kokkuleppega anti võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg kuni

2018. a lõpuni ja 31. detsembri 2018. a kokkuleppega veel kuni 2019. a lõpuni. Muus osas

on kokkulepete sisu identne.

2. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse

eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele

vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest

vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale

esitada üksnes neid vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes loobunud ei ole. Nendele

vastuväidetele, millest võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud, ei ole

tal õigust hiljem tugineda. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega

loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse

eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt

RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4).

3. Kõnealustest kokkulepetest nähtub, et hageja oli 15. mai 2017 esitanud

võlgnikule nõudekirja ja pankrotihoiatuse, nõudes 671 079 euro 55 sendi tasumist, kuid

kuna võlgnik oli omakorda esitanud nõude Eesti Vabariigi (MTA) vastu tekitatud kahju

hüvitamiseks, leppisid kokkuleppe pooled kokku, et hageja ei esita kuni võlgniku ja Eesti

Vabariigi vahelise kahju hüvitamise kohtuvaidluse lõppemiseni, aga mitte hiljem kui 31.

detsembril 2018, võlgniku vastu kohtusse hagi ega pankrotiavaldust. Teise kokkuleppega

pikendati mainitud tähtaegaja veel kuni 31. detsembrini 2019. Mõlemas kokkuleppes on

pooled kinnitanud, et tegemist on hageja poolt TsÜS § 167 lg 2 kohase täiendava tähtaja

määramisega, mis TsÜS § 162 järgi peatab nõude aegumise.

4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellistest kokkulepetest järeldada, et võlgnik

oleks osaliselt või täielikult loobunud võlatunnistuses märgitud nõudele vastuväidete

esitamisest. Kokkulepete osapooled on kokku leppinud, et lükkavad võimaliku

omavahelise vaidluse edasi, kuni selgub, milliseks kujuneb võlgniku ja Eesti Vabariigi

vahel peetava kohtuvaidluse tulemus. Seda kinnitavad sisuliselt ka A.A. ütlused (III kd tl

112 pöördel). Lisaks viitab võlatunnistuses märgitu mh võimalikule tulevasele hageja ja

võlgniku vahelisele vaidlusele hagimenetluses. Samuti, juhul kui võlgnik oleks

kokkulepetes võlga tunnistanud, polnuks pooltel põhjust eraldi ära märkida nõude

aegumise peatumist. Nõude tunnustamisega nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeks

(ja algaks uuesti). Lisaks polnud võlgnikul kokkulepete sõlmimise hetkel ka äriloogikast

lähtudes põhjust võimalikest vastuväidetest hageja nõudele loobuda.

5. A.A. ütlused ja selgitused võla tunnistamise kohta 25. mai 2017. a ja 31.

detsembri 2018. a kokkulepetega ei ole veenvad. Esmalt märgib ringkonnakohus, et selle

hindamine, kas 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018 sõlmitud kokkulepetes sisaldub

võlgniku (deklaratiivne) võlatunnistus, on õiguse kohaldamise küsimus (TsMS § 438 lg 1),

mille osas ei ole kohus seotud kohtumenetluse poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS §

436 lg 7). Lisaks ei toeta kokkulepete sisu A.A. ütlusi ja selgitusi. Nii hageja kui ka

võlgnik sõlmisid kõnealused kokkulepped oma majandustegevuses. Kui kokkulepete

pooled oleksid ka tegelikult soovinud kokku leppida iseseisva nõude aluse loomises või

piirata võlgniku poolt kokkulepetes mainitud nõudele vastuväidete esitamist, oleksid

pooled sellist tahet kokkulepete tekstis eelduslikult ka väljendanud.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei piira 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018

allkirjastatud kokkulepped seega võlgniku poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete

esitamist ning võlgniku pankrotimenetluses saavad hageja nõudele vastuväite esitada ka

teised pankrotivõlausaldajad. Lisaks rõhutab ringkonnakohus, et deklaratiivse

võlatunnistusega saab tunnistada ainult kehtivast võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Nagu

ringkonnakohus aga eespool järeldas, on 7. mai 2014. a kuupäeva kandev leping TsÜS § 89

lg 2 alusel tühine. Seega ei olnud hageja väidetud alusvõlasuhe kehtiv. Olematuid

kohustusi ei saanud võlgnik deklaratiivse võlatunnistusega kehtivalt tunnistada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei loo 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018 allkirjastatud

kokkulepped iseseisvat nõude alust. Seda ei ole hageja vähemasti maakohtu menetluses ka

väitnud.

17. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele lisab ringkonnakohus

järgmist.

1. Hageja arvates ei olnud kohtu erapooletus ja sõltumatus tagatud, sest

kohtuotsuse faili metaandmetest nähtuvalt koostas lahendi K. Saukas, kellel ei ole aga

kohtuga seost, ning asja lahendanud kohtunik üksnes täiendas otsust. Ringkonnakohtu

hinnangul on need etteheited põhjendamatud. Ainuüksi kohtuametniku vm isiku (nt

advokaadi) nime esinemine dokumendi metaandmetes ei anna alust väita, et see inimene

on tegelikult koostanud kohtulahendi. Kohtulahendi sisu eest vastutab selle allkirjastanud

kohtunik (vt ka RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 35). K. Saukas on Viru Maakohtu

kohtujurist, kes võib kohtuniku juhiste alusel ette valmistada ka kohtuotsuste projekte

(kohtute seaduse §-s 1251). Kohtuotsuse on allkirjastanud maakohtu kohtunik.

2. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt jättis maakohus kohaldamata VÕS §

172 lg 2, ei ole õiguslikult arusaadav. Sellist normi õiguskorras ei ole.

3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud

menetluskulude jaotust. Hageja leiab, et olukorras, kuna pankrotihaldur vaidlustas hageja

nõude, ei olnud teistel võlausaldajatel vaja nõudele vastu vaielda ning teiste kostjate

(võlausaldajate) menetluskulud ei ole seetõttu põhjendatud. Ringkonnakohus hagejaga

selles ei nõustu. Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 redaktsioon nägi ette,

et juhul kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat

pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi

alusel kohus. Sellise nõuete tunnustamise üle peetavas vaidluses peavad kostjateks olema

nõudele vastu vaielnud haldur ning kõik võlausaldaja(d), kes nõudele vastu vaidles(id) (vt

nt RKTKo 19.02.2020, 2-15-7163/191, p 16).

Pankrotihalduri poolt nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu vaidlemine ei

võtnud teistelt võlausaldajatelt õigust nõudele vastu vaielda. Haldur ning nõudele vastu

vaielnud võlausaldaja(d) osalevad nõude tunnustamise üle peetavas menetluses kostjatena

hageja suhtes iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Seega ei ole välistatud, et pankrotihaldur

vaidleb nõudele küll algselt vastu, kuid otsustab kohtumenetluses nõude tunnustamiseks

hagi esitanud võlausaldajaga hiljem näiteks kompromissi sõlmida või jätab hagi

rahuldamise korral kohtuotsuse vaidlustamata. Teistel võlausaldajatel ei oleks sellises

olukorras enam võimalik oma huve kaitsta, kui nad on jätnud nõuete kaitsmise koosolekul

nõudele vastu vaidlemata.

30. detsembri 2021. a määrusega ei jaotanud maakohus menetluskulusid. Viidatud

määrusega lahendas maakohus kostjate TsMS § 196 lg 1 alusel esitatud taotlust

menetluskulude katteks tagatise andmiseks. Maakohus jättis tagatise nõudmata, tehes seda

nõude tunnustamise hagimenetluse eripärasid arvestades ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatult.

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

19. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Menetluskulude jaotust saab menetlusosaline vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale

edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)