3-23-2726/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.03.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-2726

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.10.2023. a

otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16.11.2023. a vaideotsuse nr

15.3-3.6/133 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.03 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant – X.X.

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta

X.X.-i

apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetlusosaliste kulud

apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 13.03.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 17.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse

püsivalt Eesti Vabariiki elama asumiseks. PPA jättis 03.10.2023. a otsusega nr

15.3-3.2/788-1 kaebaja taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel läbi

vaatamata. PPA jättis 16.11.2023. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/133 eelnimetatud PPA otsuse

peale esitatud vaide rahuldamata.

2. X.X. esitas 30.11.2023 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse PPA

03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16.11.2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133

tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.

Kaebaja leidis, et PPA tegevus on õigusvastane ning tema tähtajalise elamisloa taotlus oleks

tulnud sisuliselt läbi vaadata. Kaebaja on Eestis sündinud ja siin püsivalt elanud, samuti on

tema pereliikmed siin, mistõttu esineb alus tähtajalise elamisloa saamiseks. Sisuliselt on

kaebaja jätkuvalt pikaajalise elaniku staatuses. PPA otsus on vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldpõhimõtete, Euroopa Liidu õiguse ja siseriikliku õigusega. PPA otsus on kaebajat

diskrimineeriv. Tähtajalise elamisloa taotluses märkis kaebaja, et ta vajab elamisluba

avavanglasse pääsemiseks. Kaebaja viitas vaides ka sellele, et VMS § 43 ei ühti

justiitsministri 25.05.2008. a määrusega kehtestatud täitmisplaani § 17 lg 2 p-ga 5. Kaebaja

palus jätta isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 71 kohaldamata, kuna õigusnorm

on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse normidega.

3. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse läbi vaatamata jätmisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest.

4. Tartu Halduskohus jättis 28.03.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

põhjendas otsust järgmiselt.

4.1. Vaidluse all on PPA otsuse õiguspärasus, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa

taotlus VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Pooled on erineval seisukohal küsimuses,

kas esines alus tähtajalise elamisloa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks olukorras, kus kaebaja

kannab karistust kinnipidamisasutuses.

4.2. VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks

vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida.

VMS § 43 lg 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja

arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p 5 sätestatud seaduslik alus ning

neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste

seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. VMS § 219 lg 1 p 6 näeb ette, et

tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata

kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

4.3. Tartu Ringkonnakohus asus 31.08.2023. a otsuses haldusasjas nr 3-22-1330 seisukohale,

et VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna PPA-le kaalutlusõigust kui tähtajalise elamisloa taotluse

esitanud isikul on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida. Sellisel

juhul tuleb taotlus jätta läbi vaatamata, sest normis nimetatud eelduse esinemise korral ei ole

PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärge kohaldamata või valida selle asemel mõnda

muud tagajärge. Ehk teisisõnu, seadus ei anna PPA-le õigust otsuse tegemisel arvestada

asjaoludega, mida ei ole nimetatud VMS § 219 lg 1 p-s 6 ega hinnata seda, kas taotluse

sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamist. Ringkonnakohus rõhutas, et kehtiv õigus on ka selge küsimuses, kas

kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel on elamisluba nõutav. VMS § 43 lg-st 3 tuleneb

otsesõnu, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus

on VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus (vahetult seadusest ja kohtulahendist

tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal

olema Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust.

Seadusandja ei ole seejuures eristanud avavanglas viibivaid kinnipeetavaid ja kinnises vanglas

viibivaid kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest tulenev

viibimisalus, siis ei ole PPA-l alust vaadata läbi kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava

tähtajalise elamisloa taotlust. Eelviidatud seisukohad ühtivad ka RKPSJVK 06.11.2023. a

otsuses asjas nr 5-23-35 väljendatuga, et kui välismaalasel on seadusest tulenev õigus Eestis

viibida, puudub üldjuhul põhjus talle elamisloa andmiseks ja tema elamisloa taotlus jääb läbi

vaatamata.

4.4. Eeltoodud seisukohad VMS normide tõlgendamisel on asjakohased ka praeguses asjas.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses ning kuni

vabastamiseni ei ole tal tähtajalise elamisluba Eestis vaja. Kuna VMS § 219 lg 1 p 6 ei anna

PPA-le sellises olukorras kaalumisruumi ning näeb ette vaid ühe valiku (taotlus jäetakse läbi

vaatamata), siis on vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. PPA-l ei lasunud kohustust taotlust

sisuliselt lahendada ja kaebajat iseloomustavaid asjaolusid hinnata. Seetõttu ei oma selle asja

lahendamisel tähtsust põhjused, mis kaebaja hinnangul kinnitavad tema tähtajalise elamisloa

vajadust.

4.5. Tähtajalist elamisluba ei vaja kaebaja ka avavanglasse paigutamiseks. Riigikohus

tunnistas kinnipeetava avavanglasse paigutamise eelduseks elamisloa tingimuse seadnud

täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (eelnimetatud otsus

asjas nr 5-23-35), mistõttu ei ole avavanglasse paigutamise eelduseks enam elamisloa

omamine. Kaebaja viide ITDS §-le 7¹ ja kahtlus selle sätte põhiseaduspärasuses on

asjakohatu, sest sellel sättel puudub igasugune seos vaidlustatud PPA otsusega. Nimetatud

normi kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust, elamisloakaarti ega

Eesti Vabariigi poolt väljaantud reisidokumenti. Riigikohtu praktikast tulenevalt on

asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille

põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades otsustama

teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜK 15.03.2022. a otsus asjas nr 5-19-29, p

49). ITDS § 7¹ ei reguleeri tähtajalise elamisloa väljastamise tingimusi ja taotluse

lahendamise korda, mistõttu ei sõltu sellest sättes asja lahendus. Kaebaja viited vastuolu kohta

Euroopa Liidu õigusega on üldsõnalised ning asjakohatud. Tähtajalise elamisloa sisulise

läbivaatamise korda kaebaja viidatud Euroopa Liidu õiguse normid ei reguleeri. Samuti ei ole

PPA tegevuse õiguspärasuse hindamisel praegu oluline, kas kaebajat iseloomustavad asjaolud

viitavad pikaajalise elaniku staatusele või mitte. Lahendatava vaidluse esemeks on tähtajalise

elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse õiguspärasus, mitte pikaajalise elaniku

elamisloa väljastamise võimalikkus ja direktiivis 2003/109/EÜ sätestatud tingimuste täitmine.

5. X.X. esitas 24.04.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu 28.03.2024. a otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

5.1. Halduskohus rikkus HKMS § 2 lg 4 teises lauses ja HKMS § 4 lg-s 1 sätestatud

põhimõtteid ja kriteeriume ning ka põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 146 teises lauses sätestatut.

Halduskohus piiras meelevaldselt kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ja asja

arutamisele.

5.2. Kaebaja on alates 1986. a püsivalt elanud Eesti Vabariigis ning Eesti on kaebaja jaoks

sünni- ja kodumaa.

5.3. VMS § 219 lg 1 p 6 on vastuolus põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse normidega ning

kaebuses märgitud direktiividega.

5.4. Põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui sellisega ja kaebaja on

kindel, et tal on alus ja õigus elamisluba saada.

6. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

6.1. Seisukoht, et halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg

4 teises lauses ja HKMS § 4 lg-s 1 sätestatud põhimõtteid ja kriteeriume, on täiesti

põhjendamatu ning kohus pole viidatud sätete vastu eksinud. Niisamuti ei nõustu vastustaja

kaebaja paljasõnalise väitega selles osas, et kohus rikkus Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja § 146

teises lauses sätestatut. Kohus ei ole meelevaldselt piiranud kaebaja õigust õiglasele

kohtumenetlusele ja asja arutamisele. Kohtul ei ole kohustust vaadata asja läbi suulisel

kohtuistungil ning kui vaidluse all on ainult õiguslikud küsimused, siis on otstarbekam asi

lahendada kirjalikus menetluses. Kaebajale anti võimalus esitada kirjalikult oma seisukohti

ning seda võimalust ta ka kasutas.

6.2. See, et kaebaja on alates 1986. a püsivalt elanud Eesti Vabariigis ning Eesti on tema

jaoks sünni- ja kodumaa, ei saa viia VMS § 219 lg 1 p-s 6 toodust erinevale tulemusele.

Nimetatud säte annab PPA-le selge suunise, kuidas normis toodud olukorras tuleb toimetada.

Kui kaebaja tunneb, et Eesti on tema sünni- ja kodumaa, siis olnuks tal näiteks võimalus

taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust enne seda, kui ta süütegusid toime panema hakkas.

6.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja paljasõnalise väitega VMS § 219 lg 1 p-i 6 vastuolus

olemise kohta põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse normidega ning kaebuses märgitud

direktiividega. Kaebaja ei ole põhjendanud, milles nimetatud vastuolu tema hinnangul

seisneb.

PPA on kaebaja elamisloa taotlust läbi vaatamata jättes lähtunud seadustest. Elamisluba on

vajaduspõhine staatus ja vajadus elamisloa järele tekib isikul pärast vanglast vabanemist,

mitte kinnipidamise ajal. Kaebaja isiklik soov omada tähtajalist elamisluba vanglas viibides ei

ole ühegi argumendiga põhjendatud. Kaebajal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba uuesti,

kui ta on vanglast vabanemas.

6.4. Kaebaja seisukoht, et tema põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa

kui sellisega, ei muuda halduskohtu otsust ega vaidlustatud PPA otsust õigusvastaseks.

Kaebaja on endiselt vanglas viibiv isik, kellel seadusest tulenevalt puudub vajadus elamisloa

järele ning tema taotlus tuli seega jätta läbi vaatamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ükski

apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 28.03.2024. a kohtuotsuse tühistamiseks ja

asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebus rahuldada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel

materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka

menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega

ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus üksnes järgmist.

8. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et halduskohus rikkus vaidlusaluse otsuse tegemisel

HKMS § 2 lg 4 teises lauses (kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest) ja HKMS § 4 lg-s 1 (halduskohtu pädevuses on avalik-

õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust

menetluskorda) sätestatud põhimõtteid ja kriteeriume ning ka põhiseaduse § 3 lg-s 1

(riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi

lahutamatu osa) ja § 146 teises lauses (kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust

kooskõlas põhiseaduse ja seadustega) sätestatut.

PPA 03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1 ja 16.11.2023. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/133

peale esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse kui avalik-õiguslikus suhtes tekkinud

vaidluse läbivaatamine on selgelt halduskohtu pädevuses ning asja materjalide, sh kaebuse

sisu, pinnalt ei ole samuti kuidagi alust asuda seisukohale, et halduskohus lahendas asja,

arvestamata kaebaja tegelikku tahet ning kaebuse eset ja eesmärki.

Seda, milles täpsemalt seisneb kaebaja arvates halduskohtu vaidlustatud otsuse väidetav

vastuolu põhiseaduse § 3 lg-ga 1 ja § 146 teise lausega, ei ole kaebaja täpsemalt põhjendanud.

Ringkonnakohus asja materjalide ja halduskohtu otsuse põhjenduste pinnalt mingit vastuolu

ei näe, kuna vaidlustatud otsusest nähtub see, milliseid seadusesätteid halduskohus asja

lahendamisel kohaldas ja ka põhjendused (põhjendava osa p 13), miks halduskohus ei

pidanud käesoleva asja lahendamisel asjakohasteks kaebaja üldsõnalisi viiteid Euroopa Liidu

õigusele, sh direktiivile 2003/109/EÜ. Nagu juba märgitud, siis nõustub ringkonnakohus

halduskohtu vaidlustatud otsuse, sh otsuse p-s 13 toodud põhjendustega.

8.1. Alusetu ja põhjendamata on ka väide, et halduskohus piiras meelevaldselt kaebaja õigust

õiglasele kohtumenetlusele ja asja arutamisele. Kaebajal oli õigus pöörduda kaebusega

kohtusse ja seda ta ka tegi ning halduskohus vaatas esitatud kaebuse sisuliselt läbi ja tegi

otsuse. Kuna kaebaja taotles esitatud kaebuses asja läbivaatamist kirjalikus menetluses ja

sellise asja läbivaatamise vormiga oli nõus ka vastustaja 11.01.2024. a vastuses kaebusele,

siis vaatas halduskohus igati põhjendatult HKMS § 131 lg 1 p 1 alusel esitatud kaebuse läbi

kirjalikus menetluses. Kirjalikus menetluses anti menetlusosalistele õigus esitada soovi korral

veel täiendavaid menetlusdokumente ning vastuväiteid (halduskohtu 23.01.2024. a määrus) ja

kaebaja sellise täiendava seisukoha ka esitas. Seega ei ole halduskohus käesoleval juhul

kuidagi piiranud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele ja asja arutamisele.

9. Kaebaja väide, et ta on alates 1986. a püsivalt elanud Eesti Vabariigis ning Eesti on tema

jaoks sünni- ja kodumaa, ei muuda samuti kuidagi õigusvastaseks PPA 03.10.2023. a otsust

nr 15.3-3.2/788-1, millega VMS § 219 lg 1 p 6 alusel jäeti kaebaja taotlus tähtajalise

elamisloa saamiseks läbi vaatamata ega ka PPA 16.11.2023. a vaideotsust nr 15.3-3.6/133.

Samuti ei anna kõnealune väide alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või

tühistamiseks.

10. Oma apellatsioonkaebuses toodud väidet, et VMS § 219 lg 1 p 6 on vastuolus

põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse normidega ning kaebuses märgitud direktiividega, ei ole

kaebaja kuidagi põhjendanud ega ka selgitanud, milliste põhiseaduse sätetega ja

rahvusvahelise õiguse normidega täpsemalt ning miks VMS konkreetne säte tema arvates

vastuolus on. Sellist väidet halduskohtumenetluses kaebaja ei esitanud. Seega ei ole

ringkonnakohtul võimalik sellisel viisil ja vormis esitatud väite õigsust sisuliselt kontrollida,

kuid arvestades asjaolu, et välismaalasel ei ole iseenesest põhiõigust Eestis elada ega siin

elamisluba saada ja käesoleva vaidluse sisuks ei ole ka PPA keeldumine kaebajale elamisluba

anda, siis ei ole põhjendatud ega usutav, et põhiseaduse või rahvusvahelise õiguse normidega

vastuolus olevaks saaks pidada VMS § 219 lg 1 p 6, mis näeb ette üksnes seda, et tähtajalise

elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata juhul, kui

välismaalase, antud juhul vanglas kinni peetava isiku puhul, ei ole tema siinviibimise alusena

nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis, kuna Eestis viibimise õigus tuleneb

välismaalasest kinnipeetavale tema vanglas kinnipidamise ajaks juba seadusest ja

kohtuotsusest.

11. Kaebaja väide, et põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui

sellisega ja kaebaja on kindel, et tal on alus ja õigus elamisluba saada, on käesoleva vaidluse

kontekstis samuti asjakohatu ja ka ebaõige ning ei anna alust halduskohtu 28.03.2024. a

otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

11.1. Asja materjalidest nähtuvalt edastas Tartu Vangla 19.07.2023 PPA-le X.X.-i tähtajalise

elamisloa taotluse, milles oli taotluse põhjendusena ära toodud see, et kinnipeetaval on

võimalus jätkata karistuse kandmist vangla avavangla osakonnas alates 2023. a oktoobrist. Nii

19.07.2023. a lisas elamisloa taotlusele, vastuväites PPA 21.09.2023. a teavituskirjale ja ka

vaides ning vaide puuduste kõrvaldamiseks esitatud 30.10.2023. a vastuses viitab kaebaja

sellele, et tal on taotletud elamisluba vaja VangS § 6 lg 2 täitmiseks vastavalt täitmisplaani

§ 17 lg 2 p-le 5, see on nõutav just tulenevalt võimalusest jätkata karistuse kandmist

avavangla osakonnas ning elamisluba on kohustuslik avavanglasse paigutamise kriteeriumina,

kuna ta soovib minna avavangla osakonda. Seega esitas kaebaja 2023. a juulis selgelt PPA-le

tähtajalise elamisloa taotluse põhjusel, et tal on võimalik jätkata karistuse kandmist avavangla

osakonnas ning selleks on täitmisplaani kohaselt vajalik elamisloa olemasolu. Samuti ei ole

olnud vaidlust selle üle, et kaebaja oli taotluse esitamise ajal Tartu Vangla kinnipeetav ja ta

kannab vanglas karistust kuni 09.11.2026. Nendest asjaoludest lähtudes tegi PPA ka oma

03.10.2023. a otsuse, jättes VMS §-de 43 lg 3, 43 lg 1 p 5 ja 219 lg 1 p 6 alusel kaebaja

elamisloa taotluse läbi vaatamata, kuna välismaalasest kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik

alus on seadus ja kohtuotsus ning tal ei pea seega olema vanglas viibimise ajal Eestis

viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud alust, sh elamisluba ja seda olenemata

sellest, kas tegemist on avavanglas või kinnises vanglas viibiva kinnipeetavaga. Üksnes neist

asjaoludest lähtudes sai halduskohus kontrollida PPA 03.10.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/788-1

õiguspärasust, mida halduskohus ka igati õiguspäraselt tegi, viidates mh põhjendatult

RKPSJK 06.11.2023. a otsusele asjas nr 5-23-35, milles selgitati samuti, et PPA-l puudub

seadusest tulenev kohustus anda välismaalasest kinnipeetavale elamisluba ka üksnes põhjusel,

et isik soovib avavanglasse ümberpaigutamist. Lisaks sellele on Riigikohus juba 26.04.2017.

a otsuses asjas nr 3-3-1-2-17 p-s 22 märkinud, et elamisloa taotlejal peab olema tegelik

vajadus elamisloa järele.

11.2. Kaebaja ei toonud 2023. a juulis PPA-le esitatud tähtajalise elamisloa taotluses välja

ühtegi muud põhjust elamisloa taotlemiseks kui see, et elamisloa puudumine takistab tema

paigutamist avavanglasse, so ta ei ole PPA-le 03.10.2023. a otsuse alusena esitanud tähtajalise

elamisloa taotlust karistuse kandmise järgseks perioodiks. Seega on asjakohatu kaebaja väide,

et põhivaidlus ei ole enam seotud avavanglaga, vaid elamisloa kui sellisega.

Kui kaebaja soovib esitada tähtajalise elamisloa taotlust karistuse kandmise järgseks

perioodiks, siis on tal vanglas olles õigus see ka esitada arvestusega, et PPA jõuab

vangistusest vabanevale välismaalasele elamisloa andmise küsimuse lahendada enne, kui

välismaalane vangistusest vabaneb (VMS § 214). Siseministri 12.01.2017. a määruse nr

„Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle

taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt on tähtajalise

elamisloa taotluse läbivaatamise tähtajaks kaks kuud nõuetekohase taotluse esitamisest

arvates.

11.3. Kuna PPA 03.10.2023. a otsusega nr 15.3-3.2/788-1 ei keeldutud kaebajale elamisluba

andmast, vaid jäeti esitatud taotlus läbi vaatamata põhjusel, et välismaalasest kinnipeetava

Eestis viibimise seaduslik alus on seadus ja kohtuotsus ning tal ei pea seega olema vanglas

viibimise ajal Eestis viibimiseks muud VMS-s ega muus seaduses sätestatud alust, sh

tähtajalist elamisluba, siis on kaebaja väide, et tema arvates on tal alus ja õigus elamisluba

saada, samuti käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu ja ei anna alust halduskohtu

vaidlusaluse otsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on kõigest eeltoodust tulenevalt põhjendamatu ka kaebaja

arusaam, et PPA ja halduskohus oleksid pidanud juba kõnealuse elamisloa taotluse ja

kohtuvaidluse käigus analüüsima seda, kas kaebajal üldse on õigust Eestis elamiseks

tähtajalist elamisluba saada või mitte.

12. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud

(riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel X.X.-i enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude hüvitamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)