3-21-1457/55 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.03.2025, Tartu

Haldusasja number

3-21-1457

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla vastu tervise kahjustamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.11.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X.X.

Vastustaja ‒ Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.11.2023. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 13.03.2025, arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav X.X. esitas 19.04.2021 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles

nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et ta nakatus vangla süül

COVID-19 viirusesse. Kinnipeetav paigutati ümber teise kambrisse, mida varasemalt ei

desinfitseeritud, kuigi kambris paiknesid enne teda koroonaviirusesse nakatunud

kinnipeetavad.

2. Viru Vangla jättis 16.06.2021. a otsusega nr 6-16/62-2 X.X. kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.

2.1. Viru Vangla direktori 27.10.2020. a käskkirjaga nr 1-1/149 otsustati alates 27.10.2020

piirata kinnipeetavate vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. Piirangute kohaldamise

põhjuseks oli 27.10.2020 COVID-19 nakatumisjuhtumite avastamine Viru Vangla

kinnipeetavate hulgas. Vangla rakendas piiranguid koheselt, kui selgus reaalne oht. Vangla

tegutses operatiivselt ning vajalikku hoolsust täielikult järgides. Puuduvad igasugused viited,

et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane.

2.2. X.X. ümberpaigutamine teise kambrisse toimus tavapäraste ümberpaigutuste käigus,

tulenevalt üksuse vajadusest kambrite näol ruumi juurde saada. Teiste kinnipeetavate sõnade

kohaselt viibis kambris S408 varasemalt COVID-19 positiivne kinnipeetav. Kuupäevadel

27.–28.10.2020 ehk vahetult enne X.X. ümberpaigutamist ühtegi kinnipeetavat kambris S408

ei viibinud. Samuti on väga suur tõenäosus, et kinnipeetav sai COVID-19 nakkuse väljaspool

kambrit S408, ning ei ole võimalik kindlaks teha, et ta nakatus viirusesse kambris S408.

Viiruse levimise algfaasis viibis X.X. avatud eluosakonnas, kus samaaegselt liikusid ja

puutusid omavahel kokku mitmed teised kinnipeetavad, kellest osa olid nakatunud

COVID-19 viirusesse. X.X. viibis tööl ka väljaspool üksust, kus on oluliselt suurem võimalus

puutuda kokku teiste Viru Vangla üksuste ja osakondade kinnipeetavatega.

2.3. X.X. tegi COVID-19 testi 27.10.2020 ning 28.10.2020 sai teada negatiivse testitulemuse.

Terviseamet on COVID-19 haigust puudutavas infos välja toonud, et kui test on negatiivne,

siis tuleks jälgida tervist veel 10 päeva jooksul. Negatiivne tulemus ei pruugi tähendada, et

isik ei ole nakatunud, vaid tegemist võib olla peiteajal saadud valenegatiivse tulemusega.

X.X. tegi positiivse tulemusega testi 01.11.2020 ehk viis päeva pärast negatiivse testi

tegemist. Kuna kinnipeetav andis positiivse tulemusega testi vähem kui kümne päeva pärast

negatiivse testitulemuse saamist, siis on suur tõenäosus, et varasema testitulemuse puhul oli

tegemist valenegatiivse tulemusega.

3. X.X. esitas 27.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks. Kaebaja leiab, et ta nakatus koroonaviirusega vangla hoolimatu tegevuse

tõttu. Kaebaja oli terve, kui ta paigutati ümber teise kambrisse, kus enne teda viibis

kinnipeetav, kes oli nakatunud koroonaviirusesse. Vangla pidi kambri desinfitseerima, kuid ei

teinud seda. Vangla väide, et pikka aega seal kedagi ei olnud, on vale. Kaebaja paigutati

kambrisse umbes poolteist päeva pärast seda, kui haigestunud kinnipeetav ära viidi. Kaebaja

püüdis nakatumist ennetada ja selgitas, miks ta kardab kambrisse siseneda. Keeldumise korral

lubati tema suhtes jõudu kasutada. Kuna vangla ei võtnud tarvitusele meetmeid kaebaja

turvalisuse tagamiseks, siis oli tema koroonaviirusega nakatamine tahtlik. Kaebaja tervisele

tekitati kahju ja tema elu pandi ohtu. Kaebaja oli üle kahe nädala haige. Kaebaja nõudis

hüvitiseks 150 000 eurot.

4. Tartu Halduskohus jättis 30.11.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused

olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Vangistusõiguse normidest ei tulene kohustust desinfitseerida kambreid enne iga

paigutust. Küll aga sätestavad nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 17 lg 3 p-

d 1 ja 2, et Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult

nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele

isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega

oli vanglal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. Vangla

on seda ka teinud.

4.2. Vastustaja 12.10.2023. a vastusele lisatud dokumentidest nähtub, et väljakujunenud

praktika kohaselt desinfitseeritakse kinnipeetavate elukambreid siis, kui seal on eelnevalt

viibinud COVID-19 haige kinnipeetav. Kaebaja paigutati 29.10.2020 ümber kambrisse nr

S408. Nimetatud kambris ei viibinud vahetult enne kaebaja sinna paigutamist, s.o

27.–28.10.2020 ühtegi teist kinnipeetavat. Seetõttu ei teostatud kambris ka desinfitseerimist.

4.3. Vangla praktika, et kambreid desinfitseeritakse vaid juhul, kui seal viibis eelnevalt

COVID-19 haige või nakkuskahtlusega kinnipeetav, on kooskõlas viiruse leviku tõrje ja

nakatumiste vältimise eesmärgiga. Kuna praegusel juhul ei olnud desinfitseerimist tingivaid

asjaolusid tuvastatud, siis nõustub kohus vastustajaga, et kambri mittedesinfitseerimist ei saa

pidada õigusvastaseks. Olukorras, kus kambris polnud eelnevalt viibinud isikud, kes võinuks

viirust kanda või levitada, ei saanud vastustajal olla ka kehtivatest õigusnormidest tulenevat

desinfitseerimiskohustust ning vangla käitumine ei saanud põhjustada kaebaja nakatumist.

4.4. Pigem on väga suur tõenäosus, et kaebaja sai COVID-19 nakkuse väljaspool kambrit

S408. Seega ei saa jaatada ka põhjuslikku seost kaebaja nakatumise ja vangla väidetavalt

õigusvastase tegevuse vahel.

5. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu

Halduskohtu 30.11.2023. a otsuse tühistada.

6. Ringkonnakohus otsustas 30.12.2024. a määrusega, et vaatab apellatsioonkaebuse läbi

kirjalikus menetluses; andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide

esitamiseks; palus vastustajal vastata määruses esitatud küsimustele kinnipeetavate kambris

S408 viibimise täpse aja ja koroonaviirusesse nakatumise ning Viru Vangla kambrite

desinfitseerimise praktika kohta; määras kaebajale tähtaja vangla vastuse osas enda seisukoha

esitamiseks ning teatas asja läbivaatava kohtukoosseisu ja otsuse teatavakstegemise aja

(30.01.2025).

7. Viru Vangla esitas koos 08.01.2025. a vastusega andmed kinnipeetavate kambris S408

viibimise aja ja kaebaja kambrikaaslaste kohta. Vastustaja selgitas, et vangla ei ole alates

01.07.2024 vangidele tervishoiuteenuse osutaja ja seetõttu puudub vanglal ligipääs vangide

terviseandmetele.

8. Ringkonnakohus uuendas 27.01.2025. a määrusega asja arutamise, tühistas varem

määratud otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning pöördus Justiits- ja Digiministeeriumi

(vangiregistri vastutav töötleja) poole, paludes esitada kohtule vaidluse all oleval ajal Viru

Vangla kambris S408 viibinud kinnipeetavate ja kaebajaga koos ümberpaigutatud

kinnipeetava tervisekaartide väljavõtted. Ministeerium edastas küsitud andmed

ringkonnakohtule 13.02.2025. Ringkonnakohus andis 17.02.2025. a määrusega pooltele

võimaluse täiendavalt kogutud andmete osas enda arvamuse avaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsuse tühistada. Kaebaja jäi kaebuses esitatud seisukohtade juurde ja rõhutas järgmist.

Kaebajat testiti pärast viimaseid liikumisi ja töötamist ning ta oli terve. See on vaieldamatu

tõend selle kohta, et vangla ebaadekvaatse ja ohtliku tegevuse tõttu nakatus kaebaja

koroonaviirusega ning tema tervis sai kahjustada. Kaebaja palus kohtul faktid ja tõendid läbi

vaadata ning selgitada, et oleks olnud palju parem jätta kõik oma kambritesse, arvestades, et

sektoris, kus kaebajat enne hoiti, olid kõik terved. Vangla otsustas kaebaja ettepanekuid

kuulamata teisiti ning kahjustas sellega kaebaja tervist.

10. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Viru Vangla jäi halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Vangla tegutses

COVID-19 viiruse ohjamisel sellel ajahetkel teadaoleva info põhjal. COVID-19 viiruse

levikut arvestades oli tegu paratamatusega. Vangla tegi kõik endast oleneva, et viiruse levikut

vältida. Vangla tegevus oli õiguspärane.

11. Vastustaja esitas 08.01.2025 vastuse ringkonnakohtu 30.12.2024. a määruses esitatud

küsimustele eelnevalt kambris viibinud kinnipeetavate ümberpaigutamise täpse aja, kaebaja

kambrikaaslase samaaegse nakatumise ja kambri S408 desinfitseerimise vajaduse hindamise

kohta.

Vangiregistri andmetest nähtub, et kambris S408 paiknes ajavahemikul

17.09.–26.10.2020 teine kinnipeetav, kes paigutati nimetatud kambrist ära 26.10.2020 kell

13.05. Kaebaja ja tema kambrikaaslane paigutati kambrisse S408 28.10.2020 kell 16.25.

Kambris ei olnud kedagi ajavahemikul 26.10.2020 kell 13.05 – 28.10.2020 kell 16.25, so üle

kahe ööpäeva. Vangiregistri andmete kohaselt paiknesid kaebaja ja tema kambrikaaslane enne

ümberpaigutamist kambris S509 alates 10.10.2020. Arvestades, et koroonaviirus on

aerosoolnakkus, võib oletada, et kui üks kambrikaaslastest nakatus koroonaviirusega, nakatus

ka teine. Vaidlusalusest juhtumist on möödunud enam kui neli aastat ja kõik andmed ei ole

säilinud, sh ei ole vanglal enam kinnipeetavate terviseandmeid. Isegi, kui pidada võimalikuks

koroonaviiruse levikut pindade kaudu, siis juhul, kui kambris oleks varasemalt paiknenud

viirusesse nakatunu, siis vangla tavapraktika kohaselt koristati ja desinfitseeriti kamber

koheselt sellest kinnipeetavate äraviimisel. Üksuse juhi 28.05.2021. a e-kirja esimeses lauses

on tegemist ebaõnnestunud sõnastusega, sest tegelikkuses toimus vanglas kambrite

desinfitseerimine alates riigis eriolukorra kehtestamisest (12.03.2020). Kambreid

desinfitseeriti koheselt, kui nendest kinnipeetav(ad) ära viidi, et olla valmis järgmiseks

paigutamiseks, sest üldjuhul tuleb paigutused teha kiiresti.

12. Kaebaja esitas 06. ja 26.02.2025 täiendavad seisukohad. Kaebaja leidis, et vangla üritab

järjekindlalt kõike näidata nii, et kaebaja nakatus vanglas liikudes. Vangla esitab

valeandmeid, arusaamatut infot ja ajab kohut segadusse. Kaebaja rõhutas, et nakatunud

kinnipeetava kambrist lahkumisest möödunud aega arvestades võis kaebaja nakatuda pindu

(laud, kraan, tualettruum) puudutades ja seejärel silmi hõõrudes vms.

13. Vastustaja esitas 28.02.2025 täiendava seisukoha, milles leidis, et täiendavalt kogutud

tõendid (kinnipeetavate tervisekaardid) lükkavad ümber kaebaja väited vangla süül

koroonaviirusega nakatumisest ning kinnitavad, et kaebaja kambrisse S408 paigutamine ei

olnud tema haigestumise põhjuseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb

jätta muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt halduskohtu otsuse

põhjendusi.

15. Praeguses asjas väidab kaebaja, et vangla ei rakendanud teda vanglasiseselt ümber

paigutades vajalikke ohutusmeetmeid, mille tagajärjel haigestus kaebaja COVID-19

haigusesse. Kaebaja paigutati 28.10.2020 ümber kambrisse S408, kus oli viibinud

koroonahaige kinnipeetav, kuid kambrit eelnevalt ei desinfitseeritud. Kaebaja oli

ümberpaigutamise ajal terve. Ta tegi 01.11.2020 koroonatesti, mille tulemus oli positiivne.

Kaebajaga samal ajal nakatus ka temaga koos ümber paigutatud kambrikaaslane.

16. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

paragrahvides 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu

kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega

rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise

tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel

ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui

üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et praegusel juhul ei ole RVastS §

7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused täidetud ning seetõttu tuli kaebus

rahuldamata jätta. Ka apellatsioonimenetluses täiendavalt kogutud tõendeid arvestades ei saa

vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Vastuseks kaebaja väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

18. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ümberpaigutamise ajal 2020. a oktoobri lõpus teada

olnud informatsiooni kohaselt ei saanud viiruse levimist pindade kaudu välistada. Viru

Vangla märkis 27.10.2020. a käskkirja põhjendustes, et viirus võib levida ka viirusega

nakatunud pindade kaudu ning see võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi

(käskkirja lk 3). 2021. a kevadel kaebaja kahjunõuet menetledes lähtus vangla Terviseameti

seisukohast, mille kohaselt viirus võib elada sellistel pindadel nagu plastik ja roostevaba teras

2–3 päeva.

19. Kaebajale teadaolevat viibis enne tema ümberpaigutamist kambris S408 COVID-19

haigusesse nakatunud kinnipeetav ja seetõttu usub kaebaja, et ta nakatus koroonaviirusega just

selles kambris. Vaidluse all on küsimus, kas vanglal oli kohustus enne kaebaja kambrisse

S408 paigutamist see desinfitseerida ja kas vangla seda tegi. Ringkonnakohus arvestab, et

vanglal oli seadusest tulenev kohustus tagada kinnipeetavatele võimalikult nakkusohutud

kinnipidamistingimused, ning et vangla selgituste kohaselt toimus pindade desinfitseerimine

suulise korralduse alusel.

20. Viru Vangla märkis kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses, et teiste kinnipeetavate

sõnade kohaselt oli kambris S408 varasemalt viibinud COVID-19 positiivne kinnipeetav.

Kuupäevadel 27.–28.10.2020 ehk vahetult enne X.X. kambrisse S408 paigutamist ühtegi

kinnipeetavat kambris S408 ei viibinud. Viimast kordas vastustaja ka kohtumenetluses ja

selgitas, et kambri desinfitseerimiseks puudus vajadus. Vastustaja esitas koos 12.10.2023. a

vastusega halduskohtule väljavõtte kaebaja vanglasisesest liikumisest, millest nähtub, et

kaebaja paigutati kambrist S509 kambrisse S408 28.10.2020 kell 16.25. Kaebaja väitele, et

enne tema paigutamist kambrisse S408 viibis seal koroonaviirusesse nakatunud kinnipeetav,

vastustaja ei vastanud.

21. Halduskohus märkis otsuse p-des 13 ja 16 ekslikult, et kaebaja paigutati kambrisse S408

29.10.2020, ega pööranud tähelepanu sellele, kui pika aja jooksul kamber tegelikult tühi oli.

Samuti ei selgitanud halduskohus välja seda, kas vastab tõele, et kambris S408 viibis enne

COVID-19 haigust põdev kinnipeetav. Halduskohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et

tegemist oli olukorraga, kus „kambris polnud eelnevalt viibinud isikud, kes võinuks viirust

kanda või levitada“. Otsuse p-s 16 tegi halduskohus asja materjalide põhjal kindlaks, et

nimetatud kambris ei viibinud vahetult enne kaebaja sinna paigutamist, so 27.–28.10.2020

ühtegi teist kinnipeetavat. Seetõttu ei teostatud kambris ka desinfitseerimist. Halduskohus

märkis, et avalikult kättesaadava info kohaselt on üks võimalus nakkuse saamiseks tõepoolest

see, kui puudutatakse pindu, mille peale keegi, kellel on koroonaviirus, on köhinud või

aevastanud. Viirus võib elada sellistel pindadel nagu plastik ja roostevaba teras 2–3 päeva.

Viiruse peiteperiood on umbes 2–14 päeva.1 Halduskohtu hinnangul on vangla praktika, et

1https://kriis.ee/vaktsiinid-toendid-ja-nakatumine/koroonaviirus-ja-selle-valtimine/koroonaviiruse-olemus-ja-

levimine

kambreid desinfitseeritakse vaid juhul, kui seal viibis eelnevalt COVID-19 haigusesse

haigestunud või nakkuskahtlusega kinnipeetav, kooskõlas viiruse leviku tõrje ja nakatumiste

vältimise eesmärgiga. Halduskohus asus seisukohale, et kuna praegusel juhul ei olnud

desinfitseerimist tingivaid asjaolusid tuvastatud, siis ei saa kambri mittedesinfitseerimist

õigusvastaseks pidada.

22. Asja materjalide hulgas on Viru Vangla viienda üksuse juhi 28.05.2021. a e-kiri (Viru

Vangla 12.10.2023. a vastus kohtunõudele, lisa), milles üksuse juht selgitas, miks ei olnud

põhjust kambrit S408 enne kaebaja sinna paigutamist desinfitseerida. Üksuse juht märkis

lisaks järgmist: „Kui kambrist paigutatakse ära COVID-positiivne vang, siis kamber

desinfitseeritakse. Desoainet pritsiti kõikidele pindadele, mida kinnipeetav kambris üldiselt

katsuda võis – kapid, lauad, toolid, voodi, WC jms.“ Viru Vangla kinnitas ringkonnakohtule

08.01.2025 esitatud vastuses, et üksuse juhi 28.05.2021 e-kirja esimeses lauses on tegemist

ebaõnnestunud sõnastusega, sest tegelikkuses toimus vanglas kambrite desinfitseerimine

alates riigis eriolukorra kehtestamisest (12.03.2020). Kambreid desinfitseeriti koheselt, kui

nendest kinnipeetav(ad) ära paigutati, et olla valmis järgmisteks paigutamisteks.

23. Apellatsioonimenetluses kogutud tõendi (päring kambrisse S408 paigutamiste kohta,

vangla 08.01.2025. a vastuse lisa) kohaselt viibis alates 17.09.2020 kambris S408 kaks

kinnipeetavat, kes paigutati ümber vastavalt 24.10.2020 kell 17:55 ja 26.10.2020 kell 13:05.

Kuni 24.10.2020 kambris S408 viibinud kinnipeetava tervisekaardi väljavõttest nähtub, et ta

tegi ülejärgmise päeva (26.10.2020) hommikul koroonatesti, mille tulemus oli positiivne.

Kinnipeetava, kes paigutati kambrist S408 ära 26.10.2020, tervisekaardi väljavõttest (kuni

02.12.2020) ei nähtu andmeid COVID-19 haiguse kohta. Seega vastab tõele kaebaja väide, et

enne tema kambrisse S408 paigutamist oli seal COVID-19 haigusesse nakatunud kinnipeetav.

Kaebaja paigutamise ajaks (28.10.2020 kell 16.25) oli kamber olnud tühi kaks ööpäeva. Kuigi

viimasena kambrist ära viidud kinnipeetav hilisemate andmete kohaselt ei haigestunud, oli

tegemist lähikontaktse isikuga. Viru Vangla 27.10.2020. a käskkirja nr 1-1/149 (lk 3)

põhjendustes on märgitud muu hulgas järgmist: „Teaduskirjanduses on leitud, et inimene võib

olla nakkusohtlik ka siis, kui ühtegi haigussümptomit veel ei ilmne. Just seda nn peiteaega on

peetud eriti ohtlikuks, kuna sel ajal ei ole haiguse kandjad viirusest veel ise teadlikud, kuid

levitavad seda edasi. [...] Seega ei pruugi vanglateenistusel olla kohe teavet isikute kohta,

kellest võib lähtuda nakkusoht, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki

isikuid.“ Ringkonnakohtu hinnangul oli eeltoodust tulenevalt ja vangla tavapraktikat

arvestades tegemist olukorraga, kus võis eeldada, et vaidlusaluses kambris pinnad

desinfitseeritakse.

24. Vangla kinnitas apellatsioonimenetluses, et vangla järgis vaidlusalusel ajal tavapraktikat,

mille kohaselt desinfitseeriti kambris kõik enam puudutatavad pinnad koheselt pärast kambri

tühjaks jäämist. Ringkonnakohus ei näe põhjust selles kinnituses kahelda. Vangla kinnitusele

lisab usutavust see, et vangla pidi haldusorganina arvestama sellega, et COVID-19 haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamise abinõude kasutamata jätmisel suureneb risk viiruse

ulatuslikuks levikuks vanglas. Viiruse ulatuslik levik vanglas oleks muutnud vastustajale aga

tema ülesannete täitmise keerulisemaks ning on igati usutav, et vangla püüdis seda vältida.

25. Vastustaja esitas 10.08.2021 vastuse halduskohtu kohtunõudele, mille lisade hulgas on

kaebaja 15.11.2020. a pöördumine Viru Vangla poole (reg 18.11.2020, nr 6-14/37078-1)

seoses praeguse vaidluse aluseks olevate asjaoludega ja Viru Vangla 17.12.2020. a vastus

nr 6-14/37078-2. Pöördumises märkis kaebaja, et kui ta tuli kambrisse, ta nägi, et kambrit

mitte keegi ei koristanud ja ta ei näinud seal kedagi tegemas desinfektsiooni. Vangla selgitas

17.12.2020. a vastuses muu hulgas, et enne kinnipeetavate ümberpaigutamist toimub kambrite

täielik desinfitseerimine, millega viiakse miinimumini võimalik nakatumise tõenäosus, ning

lisas, et enne X.X. ümberpaigutamist kambrisse S408 ei toimunud selle desinfitseerimist,

kuna 27.10.2020 ja 28.10.2020 ei paiknenud selles kambris ühtegi kinnipeetavat.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks vangla saanud praegust vaidlust ära hoida, kui ta oleks

tähelepanu pööranud kaebaja ekslikule eeldusele, et kamber tuli desinfitseerida vahetult enne

tema sinna paigutamist.

26. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et praeguse kohtuasja lahendamisel tuleb

silmas pidada ka võimalust, et kaebaja võis koroonaviirusega nakatuda enne vaidlusalust

ümberpaigutamist (kaebaja liikus eluosakonnas ja töötas väljaspool üksust). Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et kuigi kaebaja tegi 27.10.2020 testi, mille tulemus oli negatiivne, ei

tõenda see, et ta ei olnud 28.10.2020 kambrisse S408 paigutamisel siiski juba viirusega

nakatunud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest (kaebuse lisa) nähtub, et kaebajal oli

29.10.2020 nohu ja silmapõletik (haigusjuht nr A18634 20), 31.10.2023 andis kaebaja teada,

et tal on kehatemperatuur 37,4 (haigusjuht nr A18891 20). Tervisekaardi 01.11.2020

sissekande kohaselt kurtis kaebaja 31.10.2020 pärast õhtust loendust, et ta on kolmandat

päeva haige ning kaebas kipitustunnet kurgus, peavalu ja köha (haigusjuht nr A18717 20).

Seega oli kaebajal nohu juba järgmisel päeval pärast ümberpaigutamist. On teada, et COVID-

19 haigust põhjustava viirusega nakatumisel tekivad sümptomid tavaliselt viie-kuue päevaga,

kuid see aeg võib olla ühest päevast kahe nädalani.2 Arvestades, et kaebaja paigutati

kambrisse S408 eelmise päeva õhtupoolikul, siis tavalist sümptomite avaldumise aega

arvestades oli ta ümberpaigutamise ajaks juba nakatunud. Isegi kui pidada võimalikuks, et

sümptomid ilmnesid ühe päevaga, on muid asjaolusid arvestades siiski vähetõenäoline, et

kaebaja nakatus selles kambris. Vastustaja selgitas, et vanglas on sundventilatsioon. Kuna

kamber S408 oli enne kaebaja sellesse kambrisse paigutamist tühi, siis ei ole eluliselt usutav,

et paigutamise hetkel oleks kambris olnud aerosoole, mis jäänuksid sinna eelnevast

kinnipeetavast. Ringkonnakohus nõustub, et olukorras, kus kamber oli olnud tühi kaks

ööpäeva ja Terviseameti andmetel võib COVID-19 haigust põhjustav viirus õhus elus püsida

kuni kolm tundi,3 ei saanud kaebaja kambris S408 viirusesse nakatuda õhu kaudu. Praeguseks

on leitud, et viirus levib valdavalt piisknakkusena ja oht pindadelt viirust saades nakatuda on

vaatamata sellele, et viirus võib pindadel mõnda aega elus püsida, väga vähene. Teavet selliste

uuringutulemuste kohta oli meedias avaldatud ka juba vaidlusalusel ajal.4 Lisaks kinnitas

vangla, et kambris S408 desinfitseeriti pinnad kohe pärast kambri tühjaks jäämist. Seega

osutavad asjaolud kogumis sellele, et kaebaja tõenäoliselt ei saanud nakkust kambrist, kuhu ta

ümber paigutati.

27. Kaebaja kambrikaaslase tervisekaardi väljavõttest nähtub, et ta kaebas 31.10.2020 pärast

õhtust loendust kipitustunnet kurgus ja peavalu ning 02.11.2020 peale lõunat edastati talle

informatsioon, et COVID-19 testi tulemus on positiivne. Kuna kaebaja kambrikaaslane viibis

kaebajaga samas kambris ka enne nende ümberpaigutamist, siis ei kinnita asjaolu, et neil

mõlemal ilmnes haigus pärast kambrisse S408 paigutamist, kaebaja väidet, et nad said

nakkuse just sellest kambrist.

28. Kaebaja leidis, et oleks olnud palju parem jätta kõik oma kambritesse, arvestades, et

sektoris, kus kaebajat enne hoiti, olid kõik terved ja oleks olnud võimalik see täielikult

isoleerida ning seal viibinud vangide tervisele ei oleks olnud tarbetut ohtu. Ringkonnakohus

märgib, et asjaolust, et kaebajale teadaolevalt olid tema sektoris kõik kinnipeetavad terved, ei

saa tõsikindlalt järeldada, et nende hulgas nakatunuid ei olnud. Ringkonnakohus selgitab, et

2 Euroopa Vaktsineerimise Infoportaal (https://vaccination-info.europa.eu/et/covid-19-0).

3 Vt allmärkus 1.

4 https://lounaeestlane.ee/varske-uuring-koroona-ei-levi-ukselinkide-kaudu/

vangla otsustab kinnipeetavate vanglasisese paigutamise üle kaalutlusõiguse alusel.

Kaalutlusõiguse teostamise kohtulik kontroll on piiratud, sealhulgas ei hinda kohus

eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praeguse vaidluse asjaolusid arvestades Viru Vanglale

kaebaja poolt etteheidetavat tegevust õigusvastaseks pidada. COVID-19 viiruse puhangu ajal

2020. a sügisel oli tegemist siiski veel uue haigusega, mille leviku kohta ei olnud piisavalt

teavet. Kehtisid üldised soovitused hoida distantsi, pesta käsi ja jääda positiivse diagnoosi

saanuna isolatsiooni, samuti oli teada, et viirus on kergesti nakkuv ka veel sümptomiteta

isikutelt (Viru Vangla 27.10.2020. a käskkiri nr 1-1/149, lk 6 viidatud allikad). On mõistetav,

et kaebaja tundis hirmu COVID-19 haigusesse nakatumise ees ning vangla toimingud võisid

tekitada temas arusaama, et vangla ei tee piisavalt selleks, et nakkuse levikut takistada. Samas

on selge, et vanglal ei olnud võimalik kinnipeetavate nakatumist täielikult ära hoida. On

üldteada, et ka vabaduses viibivad isikud nakatusid koroonaviirusesse ka väga suurest

ettevaatlikkusest hoolimata ning et paraku oli tegemist viirusega, mida ei õnnestunud alati

vältida (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.02.2024. a otsus asjas nr 3-22-193, p 7).

30. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab ja täiendab osaliselt

halduskohtu põhjendusi.

31. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)