2-24-136221/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.03.2025, Tallinn

lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

Tsiviilasja number

2-24-136221

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi C.U vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1460,25 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Pille Martin

Kostja: C.U (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud

hagejalt välja mõistmata.

3. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte teadaande avaldamisega Ametlikes

Teadaannetes.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas 19.11.2024 Harju Maakohtule hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1. mõista kostjalt hageja kasuks välja IPF Digital AS ja kostja vahel 15.10.2023 sõlmitud

krediidikonto lepingust nr 5713057471 tulenev põhivõlgnevus 1000 eurot, intress 117,12

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis ning sissenõudmiskulud 35 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (1000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 20.11.204 kuni põhinõude rahuldamiseni.

2. Hageja on esitanud nõude aluseks olevate asjaolude kohta järgmised väited.

2.1. Kostja sõlmis 15.10.2023 IPF Digital AS-ga (endine Credit24; krediidiandja)

krediidikonto lepingu nr 5713057471, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 1 000 eurot.

Hageja selgitab, et krediidikonto taotlemiseks esitab klient elektroonilise taotluse

krediidiandja veebilehel www.credit24.ee või suulise taotluse telefoni teel, kasutades

krediidiandja kontakttelefoni 1324. Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja

on teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitab klienti otsusest SMS-i teel.

15.10.2023 esitas kl krediidikonto avamise taotluse limiidile 1000 eurot (tagasimakse periood

60 kuud). Kinnitatud limiit 1000 eurot.

Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 40,44% aastas ja 0,11% päevas (vt.

krediidikonto tingimused ja tarbijakrediidi teabeleht p. 3 „krediidiga seotud kulud“).

Tulenevalt lepingu tingimustest viivisemäär võrdub intressiga, seetõttu viivisemäär on

40,44% aastas (vt. lepingu punkt 1 „mõisted“ ja tarbijakrediidi teabeleht p. 3 „maksetega

hilinemisega kaasnevad kulud“).

Krediidikontolepingu nr 4948413 krediidi kulukuse määr on 49,67% aastas, mis on arvestatud

eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe

väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on

40,44% ja igakuine kontohaldustasu on 0 eurot (vt. tarbijakrediidi teabeleht p. 3 „krediidiga

seotud kulud“).

Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60

kuu jooksul. Lepingu tingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 14.

kuupäevaks (arvestusperiood on kalendrikuu) vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt

minimaalse tagasimakse, mis koosnes Krediidi tagasimaksest, Intressimaksest vastavalt

Kliendilepingule.

Krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta,

seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole

väljamakseid järgmiselt: 15.10.2023 1000 eurot; 16.11.2023-16.12.2024 kokku 177 eurot;

17.12.2023 – 17.01.2024 kokku 13,93 eurot.

Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 1190,93 eurot, millest on

arvestatud põhiosa katteks 190,93 eurot, intressi katteks 128,28 eurot.

2.2. Kui kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tasu maksega alates

20.02.2024 (veebruari, märtsi ja aprilli eest), saatis krediidiandja 15.05.2024 kostjale teate

lepingu täitmiseks täiendava tähtaja 04.06.2024 andmise kohta, lepingu ülesütlemisavalduse

ja teate nõude loovutamise kohta lepingu ülesütlemise korral. Kostjale pakuti võimalust

nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks. Kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks

määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks,

mistõttu loetakse leping ülesöelduks 04.06.2024.

2.3. Hageja nõuab VÕS § 113² lg 2 p 2 alusel võla sissenõudmiskulude 35 eurot hüvitamist.

Hageja saatis kostjale järgmised meeldetuletused seoses tasumata võlakohustusega:

10.06.2024 – 25 eurot; 26.06.2024 – 5 eurot; 08.07.2024 – 5 eurot. Lisaks sellele tekkisid

hagejal seoses võlgnevuse sissenõudmisega täiendavad kulutused, nt võlamenetleja töö,

andmebaasi haldamine, võlgniku andmete kaitsmine jne.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse). Ka hageja ise on hagis palunud asja läbivaatamist kirjalikus menetluses.

Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud läbi Ametlike

Teadaannete 18.12.2024. Kohus saatis kostjale menetlusdokumendid ka e-postiaadressidele.

Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg 14 päeva arvates kättetoimetamisest.

Kostja vastanud ei ole. Hageja avaldas hagis, et on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja ei

taotlenud enda ärakuulamist kohtuistungil ka peale täiendavaid kohtupoolseid selgitusi.

Kohus täitis selgitamiskohustust menetlusse võtmise määruses ning lisaks eraldi veel ka

20.02.2025 (dtl 98).

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

4. Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud

VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma

teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi

kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

VÕS § 410 lg 1 kohaselt VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega kaasneb sama, tühisuse tagajärg, st VÕS § 408

lg 1.

4.2. Hageja on kohtule pdf formaadis laenulepingu nr 5713057471 , mis sisaldab kostja nime

ja kuupäeva, ent ei ole kummagi poole poolt allkirjastatud. Hageja on esitanud selgitused

lepingu sõlmimise protsessi kohta ning faktiväite, et kostja esitas 15.10.2023 taotluse

krediidikonto avamise taotluse limiidile 1000 eurot (tagasimakse periood 60 kuud). Taotluse

andmed: Sissetulek 1000 eurot, majapidamiskulud 180 eurot, finantskohustused 140 eurot,

ülalpeetavad 0, töökoht xxx. Hageja on hagile lisanud faili pealkirjaga C.U-l (dtl 64), mis

sisaldab selgitust vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta (st pole laenutaotlus).

Hageja ei ole seega tõendanud, et kostja hageja väidetud ajal ja väidetud sisuga tahteavalduse

tegi. Hageja on esitanud selgitused, millisel viisil krediidiandjale sai taotlusi esitada, ent ei ole

kostja osas esitanud faktiväidet, millisel viisil kostja oma tahteavalduse tegi.

Samuti ole hageja mingilgi määral esile toonud, kas, millal ja millisel viisil esitati

lepingudokumendid (ja mis dokumendid) kostjale peale lepingu sõlmimist püsival

andmekandjal. Kohus selgitas tarbijakrediidilepingu vorminõudeid üksikasjalikult menetlusse

võtmise määruses ning juhtis sellele veel ka eraldi hageja tähelepanu, kuid hageja täiendavaid

faktiväiteid ei esitanud, vastates selle asemel pikalt, et kohtul pole õigust midagi küsida.

Hageja väitel oli krediidiandjal seega kostjaga lepinguline suhe, ent oferdi ja aktsepti tegemise

asjaolud, samuti kostja poolt lepingutingimustega nõustumine, on esile toomata. Samuti on

esile toomata vorminõude täitmine. Kuid kohus ei saa ka teha järeldust, et lepingut ei saa

üldse sõlmituks lugeda või et selle puhul rikuti vorminõudeid; ka sellise järelduse jaoks ei ole

hageja esitanud piisavalt andmeid. Kokkuvõttes lähtub kohus hageja väitest, et krediidiandja

ja kostja vahel oli lepinguline suhe, ent selle lepingu sõlmimise aeg ja sisu on tõendamata.

4.3. Hageja on kohtule esitanud maksekorraldused (dtl 67-69), mis tõendavad, et krediidiandja

maksis kostjale ajavahemikus 15.10.2023 kuni 10.01.2024 välja kokku 1190,93 eurot.

Krediidi kulukuse määra sai kohus kontrollida üksnes minuraha.ee kalkulaatoriga, mis ei

anna aga täpset vastust. Krediidi kulukuse määra kontrollimiseks on vaja teada tagasimakse

summasid. Hageja poolt välja toodud eelduste alusel jäi krediidi kulukuse määr napilt

Minuraha.ee kalkulaatori järgi 15.10.2023 kehtinud maksimaalse määra (50,16%) piiresse.

5. Vastutustundliku laenamise põhimõte

5.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätma.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5.2. Hageja on vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta esitanud järgmised

väited: Taotluse andmed: Sissetulek: 1000 eurot (kinnitatud sissetulek Pensioniregistri

andmetel on 792,27 eurot), Majapidamiskulud: 180 eurot, Finantskohustused: 140 eurot,

Ülalpeetavad: 0 Töökoht: xxx. Tarbija sissetuleku andmeid kontrolliti pensioniregistri

andmete alusel. Selleks tegi krediidiandja päringu pensioniregistrisse, mille andmete alusel

arvutati välja tarbija keskmise netosissetuleku suurus. Pensionikeskuse andmetest nähtuvalt

oli tarbija keskmine netosissetulek 792 eurot kuus (see võeti aluseks). IPF Digital AS tegi

15.10.2023 päringu Creditinfo andmebaasi, kontrollimaks avalike maksehäirete olemasolu.

Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud

aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid.

5.3. Laenutaotlust ega tõendit päringute tegemise ega nende vastuste kohta hageja kohtule

esitanud ei ole.

Hageja ei ole seega tõendanud, millisel viisil krediidiandja vastutustundliku laenamise

kohustust täitis, et päringud tehti ja mis olid päringute tulemused. Kuid kui ka arvestada

hageja väiteid, ei olnud krediidiandja tegevus piisav.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on

hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta.

Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud

turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et

tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija kaela

lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski neid

usaldada) ei täidaks vastustundliku laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki.

Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal

laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt

krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning

kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse

eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud

hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just

viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a

novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille pinnalt kohus saaks järeldada, et

muud kogutud andmed olid piisavad, õigustamaks kostja konto väljavõtte kogumata jätmist.

Kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastustundliku laenamise kohustust.

6. Hageja nõuded

6.1. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei

võlgne kostja hagejale lepingujärgset intressi, haldustasu, lepingutasu ega muid

lepingujärgseid tasusid. Samast sättest tulenevalt tuleb teha nõude ümberarvestus, arvestades,

et lepingujärgne intressimäär asendub lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusjärgse

intressimääraga. Kui lepingujärgne laenu tagastamise lõpptähtaeg ei ole saabunud, tuleb ka

tagasimaksed uuesti määrata.

Kohus tegi hagejale ettepaneku määrata tagasimaksed uuesti ning selgitas, et kui lepingus oli

ette nähtud nii, nagu hageja väitis, et igas kuus tuli tasuda minimaalne makse selliselt, et 1/60

põhivõlast arvestades viimasest krediidi kasutusse võtmisest, tuleb tagasimaksed uuesti

määrata sama reegli järgi. Hagejal on õigus arvestada lepingu sõlmimise ajal kehtinud

seadusjärgse intressimääraga, sel juhul tuleb esitada ka intressiarvestus. Kõik tasutu tuleb

arvestada põhivõla ja seadusjärgse intressi katteks ning hinnata, kas lepingu saab kehtivalt

üles öelduks lugeda (kas üles ütlemise eeldused oleks olnud täidetud ka ümberarvestuse

korral). Kui ei, on hagejal võimalik esitada edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvate

tagasimaksete väljamõistmise nõue.

Kohus palus hagejal ka täpsustada, mis punktis lepingus oli kokku lepitud igakuise

tagasimakse kord, millele hageja hagis viitas. Hageja vastas, et ei ole otstarbekas ega

põhjendatud, et hageja hakkaks kopeerima lepingu sisu ja sellega esitatud lisasid

hagiavaldusele.

Hageja tagasimakseid uuesti ei määranud, vaid vastas, et kui kohus leiab, et krediidiandja on

vastutustundliku laenamise kohustust rikkunud, esitab hageja alusetust rikastumisest tuleneva

nõude.

Kui võtta aluseks hageja väide, et lepingu kohaselt Kostja kohustus koos intressidega

tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul ja oli kohustatud

tasuma igakuiselt 14. kuupäevaks (arvestusperiood on kalendrikuu) vähemalt igakuiselt

kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse, mis koosnes Krediidi tagasimaksest,

Intressimaksest vastavalt Kliendilepingule, järeldub, et kostja pidi kasutusse võetud laenujäägi

tagastama 60 kuu jooksul krediidi viimasest kasutusse võtmisest (mis oli 10.01.2024). Seda

arvestades ei oleks laenu tagastamise lõpptähtaeg saabunud.

6.2. Hageja väitel on leping üles öeldud. Hageja väitel saadeti 15.05.2024 kostjale lepingu

üles ütlemise hoiatus, mis ühtlasi sisaldas tahteavaldust lepingu üles ütlemiseks. Hageja on

tõendina esitanud teate pdf formaadis dokumendina (dtl 71), mis ei tõenda, millal, millisel

viisil ja kuhu see saadeti. Kohus juhtis hageja tähelepanu, et hageja ei ole seda ka faktiväitena

esile toonud. Hageja kohtule täiendavaid faktiväiteid ei esitanud, leides, et kohtul pole õigust

midagi küsida.

TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (milleks on ka lepingu

üles ütlemise teade) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse

eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja

elukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja ei toonud vaatamata kohtu

ettepanekule välja asjaolusid, mille pinnalt kohus saanuks tuvastada, et tahteavaldus on

kehtivaks muutunud.

Küll aga on nimetatud ülesütlemise teade kostjale kätte toimetatud kohtumenetluses koos

hagiavaldusega avalikult, läbi Ametlike Teadaannete 18.12.2024.

Kuivõrd aga hageja tagasimakseid uuesti ei määranud, ei saa kohus ka tuvastada, kas uuesti

määratud tagasimaksete ja ümberarvestuse korral oleks kostja olnud üles ütlemise teate

saamise ajal võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse uue tagasimaksega.

6.3. Hagis väidab hageja, et kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku

1190,93 eurot. Vastuses kohtu ettepanekule esitada ümberarvestus, toob hageja välja üksnes

laenu põhiosa katteks tehtud tagasimaksete summa. Seega ei ole hageja esitanud ka nõude

ümberarvestust (sh VÕS § 4034 lg 7 kohase intressimäära järgset intressiarvestust). Hageja

hagis toodud väidet arvestades oleks kostjal laenuks saadud summa tagastatud.

6.4. Eelpooltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud

(rikutud on vastutustundliku laenamise kohustust, tagasimakseid ei ole uuesti määratud,

ümberarvestust ei ole esitatud) ning sellest tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Kohus märgib, et alusetu rikastumise nõude saab esitada vaid siis, kui poolte vahel puudub

lepinguline suhe. Ei ole mõeldav, et üks lepingupool ise valib, et ta ei suvatse lepinguga

seotud asjaolusid välja tuua, sest alusetu rikastumise nõude esitamine on lihtsam. See viiks

tagajärjeni, kus lepingupoolel oleks alati võimalik oma suva järgi valida endale sobivam

lahendus, nt selle asemel, et oodata, kuniks teine pool peab raha mitme aasta jooksul osadena

tagastama, nõuda see koheselt tervikuna sisse.

Hageja on ise väitnud, et nõue tuleneb lepingust, mistõttu ei rahulda kohus hageja nõudeid ka

alusetu rikastumise sätete alusel. Ning isegi alusetu rikastumise sätete alusel ei saaks hageja

nõudeid rahuldada, sest hageja enda väidete kohaselt on kostja põhivõla ulatuses raha

krediidiandjale juba tasunud.

7. Menetluskulud ja kohtulahendi kättetoimetamine

7.1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole menetluses osalenud ega seega ka menetluskulude nimekirja esitanud, seega

kohus kostja menetluskulusid kindlaks ei määra ega hagejalt välja ei mõista.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati

7.2. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS §

317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik