2-20-16501/139 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16501

Kohtuasi

G.A hagi Z.X ja Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla

kaudu) vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

G.A 30.04.2024 apellatsioonkaebus, hind Z.X osas 6205

eurot, hind Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) osas

6205 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja G.A (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Kostja I Z.X (isikukood XXX)

Kostja II Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu,

registrikood 70001113)

Kostjate lepinguline esindaja Agu Rillo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.04.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus G.A kanda.

4. Mõista G.A-lt riigituludesse välja riigilõiv 1260 eurot vastavalt otsusele lisatud

makseinfole, mille tasumisest G.A oli vabastatud. Tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Muud Eesti Vabariigi

(Tallinna Vangla kaudu) ja Z.X-i kasuks kindlaks määratavad menetluskulud

puuduvad.

5. Jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2-20-16501

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. G.A (hageja) esitas 10.11.2020 Harju Maakohtule hagi Z.X (arst, kostja I) ja Eesti

Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palub

kummaltki kostjalt välja mõista varaline kahju 3205 eurot ja mittevaraline kahju 3000 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kannatab hageja seljavalude all. Hageja käis 24.11.2017 arstlikus

kontrollis. Hageja viidi 29.11.2017 kostja II turvameeste poolt vägivallaga tahtevastaselt

psühhiaatri vastuvõtule. Hageja ei pääsenud arsti vastuvõtule seljavalude kaebusega.

1.2. Kostja I määras hagejale diagnoosiks alkoholisõltuvuse, millest hagejat ei teavitatud.

Hageja leiab, et tegemist on ebaõige diagnoosiga. Tartu Vangla arst on kirjutanud, et hagejal

puuduvad sõltuvuse tunnuste kirjeldused.

1.3. Hageja taotles Tartu Vanglas ennetähtaegset vabastamist, kuid taotlus jäeti rahuldamata,

sest kohtunik polnud alkoholisõltuvuse diagnoosi tõttu veendunud, et hageja ei tarvita

katseajal alkoholi. Hageja leiab, et ebaõige diagnoos on hageja au teotav ja solvav.

1.4. Varaline kahju tuleneb saamata jäänud töötasust, mida hageja oleks saanud, kui ta oleks

ennetähtaegselt vabastatud. Mittevaraline kahju tuleneb vale diagnoosiga alandamisest ja

solvamisest.

1.5. Vastusena kostja vastusele jäi hageja seisukohale, et kahjunõude saab esitada maakohtule,

mh vangla ametnike tegevuse tõttu. Eriarsti juurde saab patsiendi saata perearst ainult

patsiendi soovil. Seadusest ei tulene kohustust käia psühhiaatri juures.

1.6. Diagnoosi pannes ei analüüsitud hageja verd, millest nähtuks, et maksanäitajad on nii

halvad, et viitavad sõltuvusele. Hageja allkirjastatud sõltuvuse infolehel on ebaõiged andmed

ja seal pole kirjas diagnoosi. Samuti on ebaõige kostjate poolt tõendina esitatud kiirabikaart.

Kiirabikaardis märgitud hageja ema väljakutse politseile joobes ja ähvardava poja kohta on

valeväljakutse ja politseil tegelikult polnud põhjust hagejat kainestusmajja viia. Kiirabikaardil

pole kirjas, et hagejal on alkoholisõltuvus. Samuti pole kõik kuriteod, milles hagejat

süüdistati, toime pandud alkoholijoobes. Hageja väitel saab alkoholisõltuvust diagnoosida

ainult vereproovide alusel või kui inimene ise ütleb, et tarvitab nii tihti ja palju, et vajab iga

päev alkoholi.

1.7. Hageja tegelik saamata jäänud töötasu on 14 480 eurot, mis on arvestatud 01.05.2020–

28.02.2021 eest (1448 eurot kuus). Hagejal oli töökoht olemas Viljandis.

2

2-20-16501

1.8. 17.08.2022 seisukoha kohaselt põhjustas alkohoolikuks nimetamine hagejale

emotsionaalseid ja hingelisi üleelamisi. Kuigi hageja oli toime pannud süüteo joobeseisundis,

pole tal esinenud tugevat ega vastupandamatut soovi alkoholi tarvitada, alkoholi tarvitamine

on toimunud juhuslikult teatud seltskonnaga kohtudes. Hageja on alati alkoholi tarbimist

kontrollinud ja tal pole esinenud võõrutusnähte. Hageja on säilitanud kriitikameele oma

alkoholitarbimise osas – kui see on tekitanud probleeme, on ta alkoholi tarbimise kohe

lõpetanud.

1.9. F10 diagnoos võib saada takistuseks meremehe tervisetõendi saamisel või mõnele

töökohale kandideerimisel. Hageja ei saa kunagi teada, kas kandideerimisel osutus takistuseks

diagnoos F10 või mõni teine põhjus.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.

2.1. Hageja pöördus 29.12.2020 kostja II poole kahjunõudega ja kinnitas, et kohtumenetlust

kahjunõude osas ei toimu. Kostja II vastuse esitamise ajaks ei olnud kostja II kohtuvälist

otsust kahjunõude osas teinud.

2.2. Hageja saadeti vanglasse saabumisel tervisekontrolli vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 1

alusel. Tervisekontroll hõlmab vastuvõtumeediku vastuvõttu ning täiendavalt psühhiaatri ja

perearsti vastuvõttu. Vastuvõtule viimiseks ei kasutatud vägivalda, vaid tulenevalt vangla

sisekorraeeskirja nõuetest saatsid hageja vastuvõtule vanglaametnikud. Liikumist vanglas

reguleeritakse avalik-õiguslike normidega. Seetõttu ei saa sellest tulenevaid nõudeid esitada

maakohtule.

2.3. Hageja on kostja I vastuvõtul allkirjastanud infolehe sõltuvusainete tarbimise kohta.

Seetõttu on ebaõige väide, et hagejat diagnoosist ei teavitatud. Diagnoos määratakse

meditsiiniliste kriteeriumite alusel ja arvestades mh kaudseid tõendeid, sest sõltlased ise sageli

probleemi ei tunnista. Hagejale määrati sõltuvushäire diagnoos, mh arvestades asjaolusid, et

hagejat karistati joobeseisundis tehtud kuriteo eest, hagejal oli ka varasemalt olnud probleeme

tulenevalt alkoholist ning hageja ei andnud ise selgeid vastuseid alkoholisõltuvuse ega

tarvitamise sageduse kohta. Kiirabikaardi järgi kutsuti hagejale 2015. aastal kainestusmajja

kiirabi tervisehäirete tõttu, mis vastasid võõrutussündroomile. Eeltoodud asjaoludel oli

esmase diagnoosina alkoholisõltuvuse määramine põhjendatud. Diagnoos võib aja jooksul

muutuda.

2.4. Hageja esitatud Tartu Vangla arsti dr C hinnang, et hagejal ei ole sõltuvuse tunnuste

kirjelduste puudumise tõttu võimalik diagnoosida alkoholisõltuvust, käivad 2020. aasta kohta

ning selle põhjal ei saa järeldada, et 2017. aastal pandud diagnoos on vale. Seda kinnitab ka dr

C. Kostjad ei ole hagejale määranud ebaõiget diagnoosi ja korrektne diagnoos ei saa hageja au

ja väärikust kahjustada. Seetõttu tuleb mittevaralise kahju hüvitis jätta välja mõistmata.

2.5. Varalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostjad ei ole hagejale kahju

tekitanud. Hageja erinevatest kohtuvälistest ja kohtus esitatud arvutuskäikudest ei ole aru

saada, missuguse perioodi vältel ei saanud hageja enda arvates tööd teha ning kuidas on

kujunenud varalise kahju summa. Ennetähtaegselt vabastamata jätmine ei saa olla tingitud

hagejale pandud diagnoosist, sest kohus peab ennetähtaegse vabastamise menetluse raames

hindama kinnipeetava, prokuröri ja vangla arvamust. Arvamused koostatakse konkreetselt

ennetähtaegse vabastamise menetluse jaoks ning arvamusel puudub tähendus väljaspool

3

2-20-16501

menetlust. Vangla arvamus ei ole kohtule siduv ja kohus teeb otsuse arvestades kõiki

asjaolusid. Hagejat ei vabastatud ennetähtaegselt, sest tema kuritegude toimepanemise

asjaolud ja varasem elukäik muutsid usutavaks, et ta jätkab vabanemisel süütegude

toimepanemisega, mh põhjusel, et tal puudus vabanedes elukoht ja sissetulek. Kuna kohus

tuvastas, et hagejal ennetähtaegselt vabanedes töökohta poleks olnud, siis ei saa hagejal olla

tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 02.04.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, v.a

riigi õigusabi kulud, mis jäeti riigi kanda.

3.1. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte tervishoiuteenuse osutamise lepingust

tulenevaks õigussuhteks (võlaõigusseadus (VÕS) § 758 lg 1). Vaatamata sellele, et

tervishoiuteenuse osutamise leping on sõlmitud hageja ja kostja II vahel, vastutavad mõlemad

kostjad hageja ees solidaarselt.

3.2. Kuigi VÕS § 766 lg 3 esimese lause järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle

tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul, ei ole VangS § 14 lg-test 1 ja 3 tulenevalt

vanglas tervisekontrolli saatmiseks patsiendi nõusolek vajalik. Maakohtu hinnangul sai pidada

psühhiaatrilist kontrolli lubatavaks. Kostja põhistas kontrolli vajalikkust. Hageja märkis, et ei

ta ei pääsenud seljavaludega arsti vastuvõtule. Kuna kostjate esitatud tõendite põhjal on

hageja seljavalude kaebuse esitamine raviloos kirjeldatud, siis tuli hagejal tõendada rikkumist

ehk et tal ei õnnestunud seljavaludega arsti vastuvõtule saada. Hageja seda ei teinud.

3.3. Maakohus tuvastas, et kostjate esitatud tõendite kohaselt on hageja vastuvõtt kostja I

juures nõuetekohaselt dokumenteeritud, hageja on allkirjastanud sõltuvusainete infolehe,

millel on märgitud diagnoos, ja seega on hagejat 29.11.2017 määratud diagnoosist teavitatud

(VÕS § 770 lg-d 1 ja 3; VÕS § 766 lg 1 ls 1). Hageja ei tõendanud, et teda ei teavitatud

diagnoosist.

3.4. Kostja I kirjaliku selgituse kohaselt hinnatakse ja diagnoositakse sõltuvushäiret kindlate

kriteeriumite alusel ning neid kriteeriume puudutab psühhiaater vestluses kinnipeetavaga.

Diagnoos määratletakse tulenevalt saadud vastutustest. Kohtule esitatud ravijuhendist

nähtuvalt ei sobi laboratoorsed analüüsid alkoholi kuritarvitamise ja alkoholisõltuvuse

diagnoosimiseks. Lisaks diagnostilisele intervjuule tehakse kliiniline hindamine. Hageja

hindas 24.11.2017 enda alkoholi tarvitamist mõõdukaks ning alkoholisõltuvust ei tunnistanud.

29.11.2017 psühhiaatri vastuvõtul hageja alkoholist sõltuvuse kohta kindlat vastust ei andnud

ja tarbimise sagedust selgesõnaliselt ei avaldanud. Hageja avaldas, et tarvitas alkoholi viimati

10.08.2017, kinnipidamine oli seotud purjuspäi toime pandud teo eest ning alkoholi pärast on

tal olnud teisigi pahandusi. Alkoholi kuritarvitamine ja joobes olekus toime pandud

vägivallateod on Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2018 otsusest kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX nähtuvalt tõendamist leidnud. Pärnu Haigla SA 03.10.2015 kiirabikaardist nähtuvalt

kutsuti samal päeval Pärnu maakonna kainestusmajja hagejal tekkinud tervisehäirete tõttu

kiirabi. Kiirabikaardist nähtuvalt diagnoositi hagejal 03.10.2015 põhihaigusena alkoholi

toksiline toime.

3.5. Tõendatud ei ole hageja väide, et teda ei vabastatud elektroonilise järelevalvega

ennetähtaegselt vanglast üksnes kostja I 29.11.2017 määratud diagnoosi tõttu, sest seda oli

kajastatud ka hageja riskihindamises ja iseloomustuses. Kinnipeetava ennetähtaegselt

vabastamise ja käitumiskontrollile allutamise otsustuspädevus on maakohtul. Tartu

4

2-20-16501

Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nähtub, et üheks

ennetähtaegselt vabastamata jätmise põhjuseks oli hagejal kindla töökoha ja sissetuleku

puudumine. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kohtumenetluses kinnitust leidnud fakti

ümber lükkaks ja tõendaks varalise kahju tekkimist saamata jäänud töötasu näol.

3.6. Hageja vabastati Harju Maakohtu YY.YY.YYYY määrusega nr X-XX-XXXX karistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 04.07.2022. Hagejal on katseajal

muuhulgas keelatud tarvitada alkoholi ja suhelda talle teadaolevalt alkoholi tarvitavate

isikutega, v.a lähisugulased. Kostjate esitatud Pärnu Kriminaalhooldusosakonna seletuskirja

kohaselt rikkus hageja 26.07.2021 kohustust mitte tarvitada alkoholi. Hageja väitis

05.08.2021 kirjalikus selgituses, et ta ei tarvitanud alkoholi, vaid hambavalu vastu

desinfitseerimisvahendit „Gutasept“. Kontrolltesti tehes desinfitseerimisvahendi pihustamine

joovet ei tuvastanud. Hagejale tehti hoiatus alkoholi tarvitamise keelu rikkumise eest.

Maakohtu hinnangul tõendas eeltoodu, et hageja ei hoidu alkoholi tarvitamisest kohtu

kohaldatud kontrollnõuetest hoolimata.

3.7. Tartu Vangla psühhiaatri C 25.05.2020 tõendi nr 280 kohaselt ei saa 2017. a vanglaarsti

sissekande sisu alusel alkoholi tarvitamisest tingitud sõltuvust diagnoosida, sest puuduvad

sõltuvuse tunnuste kirjeldused. Hageja hinnangul kinnitab see vale diagnoosi määramist.

Kostjad on seisukohal, et nimetatud tõendis ei anta hinnangut kostja I pandud diagnoosi kohta

ega väideta, et diagnoos on vale. Maakohus nõustus kostjate seisukohaga, et nimetatud tõend

kinnitab üksnes seda, et 25.05.2020 ei olnud kostja I 29.11.2017 tehtud sissekande alusel

võimalik diagnoosida, kas hagejal on alkoholitarvitamisest tingitud sõltuvust või mitte.

3.8. Maakohus määras viia läbi kohtupsühhiaatriaekspertiisi, et selgitada välja, kas hagejale

määratud diagnoos F10.26 oli korrektne või põhjendatud. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütlustega

leidis tõendamist, et dokumenteeritud ei ole piisavalt asjaolusid, mis kinnitaksid

alkoholisõltuvuse diagnoosimist. Samas ei väitnud ekspert, et hagejale pandud diagnoos

F10.26 on kindlasti vale. Samuti esinesid hagejal eksperdi sõnul alkoholi kuritarvitamise

tunnused ning sõltuvust ja kuritarvitamist on raske eristada. Seega ei saanud asuda

seisukohale, et hagejale vanglas määratud diagnoos on vale.

3.9. Eeltoodust järeldas maakohus, et tõendamist ei leidnud valediagnoosi määramine ja seega

ei ole kostjad rikkunud lepingust tulenevat kohustust.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega tühistada hagejale 29.11.2017 määratud alkoholisõltuvuse diagnoos F10.

4.1. Poolte vahel ei olnud sõlmitud tervishoiuteenuste osutamise lepingut, sest selleks puudus

hageja tahtevaldus.

4.2. Hagejale 27.11.2017 määratud diagnoos on õigusvastane, kuna 27.11.2017 toimunud

hageja vastuvõtt ja hagejale diagnoosi määramine oli psühhiaatrilise abi osutamine

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 10 lg 2 tähenduses, kuid hageja ei andnud psühhiaatrilise

abi saamiseks nõusolekut. Tahtest olenematut ravi on võimalik osutada üksnes PsAS § 11 lg-s

1 nimetatud alustel. Kuivõrd psühhiaatrilist abi anti ilma hageja nõusolekuta, on tegemist

VÕS § 1045 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatud seadusest tuleneva kohustust rikkuva ja heade

kommete vastase tahtliku käitumisega. Hageja nõustub maakohtuga, et kinnipeetava

sotsiaalpsühholoogilise prognoosi kindlakstegemiseks, mis on vajalik kinnipeetava

5

2-20-16501

individuaalse täitmiskava koostamiseks, ei ole kinnipeetava nõusolekut vaja, kuid

psühhiaatrilise abi osutamiseks on nõusolek vajalik.

4.3. Tegemist on alkoholisõltuvuse diagnoosi määramisel hageja au teotamisega (VÕS § 1046

lg 1).

4.4. Hageja põhjendas talle kahju tekitamist sellega, et tal polnud võimalik tema diagnoosi

tõttu vanglast ennetähtaegselt vabaneda. Maakohus märkis, et Tartu Ringkonnakohtu

XX.XX.XXXX otsusest nähtuvalt oli üheks ennetähtaegselt vabastamata jätmise põhjuseks

hageja alkoholitarvitamine. Samas ei põhjendanud maakohus vaidlustatud otsuses, miks ei

saanud hageja diagnoos olla tema mittevabastamise põhjuseks.

4.5. Maakohus hindas ekspertiisiakti ebaõigesti. Hageja nõustub maakohtuga, et dr. C tõendist

saab teha järelduse, et 25.05.2020 polnud võimalik 29.12.2017 sissekande alusel diagnoosida,

kas hagejal on alkoholitarvitamisest tingitud sõltuvus või mitte. Samas maakohus analüüsis

tõendit üksnes sellest seisukohast, kas 25.05.2020 oli võimalik hinnata 2017 tõendi alusel

hageja alkoholisõltuvust või mitte. Hageja leiab, et maakohus oleks pidanud tõendit hindama

ka selles osas, kas 2017 sissekanne oli seaduslik PsAS-i ja ravijuhendit silmas pidades.

Ravijuhendi kohaselt oleks pidanud 2017 sissekanne sisaldama ka alkoholisõltuvuse

kirjeldust.

4.6. Vaatamata sellele, et eksperdi ütluste kohaselt esines kostja I tegevuses diagnoosi

panemisel minetusi, leidis maakohus ebaõigesti, et kostja I tegevus diagnoosi määramisel oli

õiguspärane.

4.7. Maakohus ei põhjendanud seda, miks ei arvestatud hageja seisukohti tema alkoholi

tarvitamise põhjuste kohta ning nende põhjuste juhuslikkuse kohta. Jääb arusaamatuks, mis

tõendab hageja seiskohti tal alkoholisõltuvuse puudumise kohta.

Vastustajate seisukoht

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid.

7. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja ja kostja

II vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping, mistõttu on maakohus õigesti

kvalifitseerinud õigussuhte lepinguliseks. VÕS § 758 kohaselt kohustub üks isik

(tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma

kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi

arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma

patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning

tulemustest. Seadusega sätestatud juhtudel ei ole patsiendi nõusolek tervishoiuteenuse

osutamiseks vajalik (VÕS § 766 lg 6). VangS § 14 lg 1 III lause järgi on kinnipeetav

kohustatud läbima tervisekontrolli, mida teeb tervishoiutöötaja. VangS § 14 lg 3 sätestab, et

6

2-20-16501

vastuvõtuosakonnas tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratletakse tema

sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud

kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Hagejale osutati 27.11.2017

tervishoiuteenust tema vanglasse saabumisel individuaalse täitmiskava koostamiseks.

Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et kuigi VangS § 14 lg 3 annab õiguse individuaalse

täitmiskava koostamiseks, sai talle tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi osutada üksnes

PsAS § 11 lg 1 juhtudel ja kohtumääruse alusel, mistõttu ei olnud poolte vahel lepingulist

suhet. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hagejale tahtest olenematut ravi osutatud. Ravi

osutamist ei nähtu raviloost (I kd tl 38–39). Samuti on hageja ise kinnitanud, et hagejale ei ole

määratud ravi (I kd tl 94–95, p 6, II kd tl 105–114). Hageja läbivaatus ja selle alusel diagnoosi

määramine ei ole käsitletav ravina. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud üksnes sellele, et

dr. Z.X-i pandud diagnoos oli ebaõige, kuid ei ole tuginenud sellele, et teda oleks ravitud.

Vangs § 14 lg 1 alusel osutatav tervishoiuteenus ei ole kvalifitseeritav vältimatu

psühhiaatrilise abina PsAS § 10 tähenduses, s.o abina, mida osutatakse olukorras, kus abita

jätmine ohustab otseselt isiku elu. Kuivõrd hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud

tervishoiuteenuse osutamise leping, on maakohus õigesti hinnanud seda, kas kostja II on

lepingut rikkunud.

8. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et maakohus oleks diagnoosi õigsust hinnates pidanud

dr. C eksperthinnangut analüüsima ka aspektist, kas sissekanne oli seaduslik PsAS-i sätteid

ning ravijuhendit silmas pidades, sest ravijuhendi järgi pidanuks sissekanne sisaldama ka

alkoholisõltuvuse kirjeldust.

8.1. Raviloost (I kd tl 38–39) nähtuvalt on dr. Z.X 29.11.2017 diagnoosinud „F10.26 + At-

sõltuvus – aine episoodiline tarvitamine“. RHK 10 kohaselt on rubriigis F10-F19 kodeeritud

ja kirjeldatud „Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“.

Koodi teine ja kolmas sümbol (s.o kaks esimest numbrit F järel) tähistavad tarvitatavat ainet,

neljas ja viies kliinilist seisundit. Koodiga F10 on tähistatud „Alkoholi tarvitamisest tingitud

psüühika- ja käitumishäired“ F10.1 tähistab alkoholi kuritarvitamist (Tarvitamise viis, mis

kahjustab tervist) ja koodiga F10.2 tähistab sõltuvust (Somaatiliste, käitumuslike ja

kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab patsiendi

käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega).

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi näitab F10 alkoholi tarvitamisest tingitud

psüühika ja käitumishäirete esinemist, täpsustus F10.2 sõltuvuse esinemist ning täpsustus

F10.26 aine episoodilist tarvitamist. 14.08.2023 ekspertiisiakti kohaselt ei ole dr. Z.X piisavalt

dokumenteerinud diagnoositud häire diagnostiliste kriteeriumite esinemist, mis aga ei

tähenda, et ta neid ei tuvastanud. Ekspertiisi järelduse kohaselt on diagnoosi esimene pool F10

(„Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“) eksperdile kasutada olnud

andmete alusel põhjendatud. Diagnoosi 4. ja 5. koodinumbri põhjendatud kasutamise osas ei

ole piisavalt informatsiooni (II kd tl 11–18). Seega on ekspert kinnitanud alkoholi tarbimisest

tingitud psüühika- ja käitumishäire olemasolu, aga dokumenteerimise puudulikkuse tõttu ei

ole võimalik eristada, kas tegemist oli sõltuvushäire või kuritarvitamisega. Ekspert on

29.01.2024 kohtuistungil selgitanud, et arst ei pea diagnoosima kolmest sümbolist koosnevat

koodi, piisab ka F10 diagnoosist.

8.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et tervishoiuteenuse osutamine on

dokumenteeritud ning muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Nõuetekohane

dokumenteerimata jätmine seonduvalt diagnoosi .26 osaga nähtub ekspertiisiaktist (II kd tl

11–18), samuti dr. C tõendist nr 280 (I kd tl 46). VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse

osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui

patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kuna

7

2-20-16501

diagnoosi aluseks olnud asjaolud ei ole dokumenteeritud, on tõendamiskoormis

ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 770 lg 3 alusel ümber pöördunud. Kostja II on

ekspertiisiaktiga tõendanud, et diagnoosi osa F10 oli õige, kuid ei ole suutnud tõendada seda,

kas tegemist oli sõltuvushäirega ja kas see oli episoodiline (diagnoosi koodi 4. ja 5. sümboli

õigsust). Tulenevalt eeltoodust tuleb järeldada, et kostja II on tervishoiuteenuse osutamise

lepingut rikkunud osas, milles diagnoosis alkoholist tingitud psüühika- ja käitumishäire

sõltuvusliku iseloomu ja episoodilisuse.

8.3. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks ta pole arvestanud

hageja seisukohti tema alkoholitarvitamise põhjuste ja nende juhuslikkuse kohta. Kolleegium

selgitab, et asja materjalidest ei tulene, et diagnoosimisel omaksid tähendust alkoholi

tarvitamise põhjused ega ka see, kas need on juhuslikud, mistõttu ei ole maakohus neid

arvestanud põhjendatult.

9. Kuna maakohus jättis lepingurikkumise tuvastamata jätmise tõttu hindamata muud kahju

hüvitamise eeldused, teeb seda ringkonnakohus ulatuses, milles see on nõude lahendamiseks

vajalik. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:

‒

tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);

‒

patsiendil on tekkinud varaline või mittevaraline kahju (VÕS § 128, § 134);

‒

rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

‒

lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);

‒

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2,

VÕS § 128, VÕS § 134 lg 1);

‒

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS

§ 128, § 134 lg 1).

10. Hageja on esitanud hagi mõlemalt kostjalt varalise kahju 3205,00 euro ja mittevaralise

kahju 3000 euro väljamõistmiseks. Kolleegium annab hinnangu kahju olemasolule.

10.1. Varaline kahju seisneb hageja tingimisi vabastamata jätmise tõttu tekkinud saamata

jäänud töötasus. Maakohus on selgitanud oma 16.08.2021 kohtumääruses, et hageja peab

tõendama, et tal oli kavatsus ja ka võimalus tulu saada, sh kahju suurust, ning asjaolu, et tulu

jäi saamata just ebaõigest diagnoosist tulenevalt. Maakohtu menetluses ei ole hageja esitanud

mistahes tõendeid varalise kahju olemasolu kohta. Seega on varalise kahju tekkimine

tõendamata.

10.2. Hageja on väitnud, et alkohoolikuks nimetamine põhjustas hagejale emotsionaalseid ja

hingelisi üleelamisi (I kd tl 165–166). 04.12.2020 hagiavalduses puuduste kõrvaldamisel

märgib hageja, et mittevaralise kahju nõue tuleneb põhiseaduse § 25 alusel väärikuse

alandamisest. Samuti märgib hageja, et ei saa selle tõttu tulevikus professionaalse autojuhi

luba. 26.02.2024 seisukohas märgib hageja, et F10 diagnoos võib saada takistuseks meremehe

tervisetõendi saamisel või mõnele töökohale kandideerimisel, kuid seejuures selgitamata,

milles võiks seisneda nimetatuga seonduv mittevaraline kahju. Maakohus on selgitanud oma

16.08.2021 kohtumääruses, et hageja peab selgitama mittevaralise kahju tekkimist

põhjendavaid asjaolusid. Ka Riigikohus on märkinud, et tekkinud mittevaralist kahju peab

kirjeldama ja tõendama patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu,

mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (RKTKo 27.02.2019, 2-

17-12477/109, p 14). Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tal ei ole võimalik saada

professionaalse autojuhi luba või meremehe tervisetõendit, seda, et hageja neid üldse sooviks

8

2-20-16501

või vajaks ega ka selle saamata jäämise tõttu mittevaralise kahju olemasolu. F10 diagnoos oli

määratud õigesti, mistõttu puudub selles osas lepingurikkumine. Sellele tuginev hageja nõue

tuleb jätta rahuldamata lepingurikkumise puudumise tõttu. Olukorras, kus F10 diagnoos oli

põhjendatud, ei saa sellele järgnevad täpsustused tuua hagejale kaasa mittevaralist kahju.

Hageja ei ole toonud esile, et tal tekkisid hingelised üleelamised diagnoosi täpsustuste tõttu.

11. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei

saanud hageja diagnoos olla tema ennetähtaegse mittevabastamise põhjuseks. Maakohus on

põhjendatult leidnud, et alkoholisõltuvuse diagnoos ei ole hageja tingimisi vabastamata

jätmise põhjuseks. Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsuses kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX jõudis kohus järeldusele, et süüdlasest lähtub endiselt oht uute kuritegude

toimpanemiseks. Seejuures on kohus kaalunud ennetähtaegse vabastamata jätmise osas

järgmiseid asjaolusid:

‒

hageja vabastamisjärgsed tingimused ei ole piisavalt toetavad, sest hagejal puudub

kindel töökoht ning hageja on tööturust eemal olnud alates 2012 aastast (olles ema

hooldaja ning elatudes ema pensionist ja juhutöödest ning puudemüügist saadud

sissetulekust) (otsuse p 35);

‒

ei ole võimalik väita, et hagejal oleks alkoholisõltuvus (otsuse p 36). Samas tuleb

arvestada, et hageja on alkoholijoobes olles korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda nii

oma poolõe, kui ka ema suhtes. Alkoholiprobleemi eitamise korral ei näe isik reeglina

vajadust ka oma elustiili muuta (otsuse p 37).

‒

hageja kuriteod on samalaadsed vägivallaga seotud süüteod, kus ohvriteks on

peamiselt süüdlase lähedased.

Ülaltoodust järelduvalt on kohus jätnud hageja XX.XX.XXXX otsusega ennetähtaegselt

tingimisi vabastamata, kuid mitte põhjusel, et hagejal esineb raviloos F10.26 diagnoos.

Vastupidi, Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et alkoholisõltuvust ei ole võimalik järeldada.

Kohus on arvestanud seda, et hageja süüteod on toime pandud alkoholijoobes ning järeldanud,

et hagejal võib olla alkoholiprobleem. Siinses asjas on tuvastatud, et alkoholist tingitud

psüühika- ja käitumishäire diagnoos (F10) oli õige. Seetõttu ei saa järeldada, et ennetähtaegse

vabastamata jätmise on tinginud diagnoos episoodilise alkoholisõltuvuse kohta. Sellest

tulenevalt puudub hageja väidetud varalise kahju ja tervishoiuteenuse rikkumise vaheline

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

12. Kuna olenemata lepingurikkumise olemasolust aine sõltuvusliku ja episoodilise iseloomu

diagnoosimise kohta ei ole tuvastatav ei hagejale tekkinud kahju ega ka varalise ja

mittevaralise kahju põhjuslik seos, ei ole vajalik analüüsida rikutud kohustuse kaitse-eesmärki

ega kahju tekkimise ettenähtavust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 171 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või

teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse

esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda.

9

2-20-16501

14. TsMS § 190 lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui

talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Hagejalt tuleb riigituludesse mõista

riigilõiv 1260 eurot, mille tasumisest hageja oli vabastatud. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb

menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostjad on 19.02.2024 kohtule teatanud, et apellatsiooniastmes ei ole neile menetluskulusid

tekkinud. Seega puuduvad kindlaks määratavad menetluskulud.

Maakohus rahuldas 25.07.2022 määrusega hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning

määras hagejale riigi õigusabi korras esindaja isiku esindamiseks käesoleva tsiviilasja

kohtulikus menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega

jätab kohus riigi õigusabi kulud riigi kanda.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

10