4-25-244/12 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

11. märts 2025

Kohtuasja number

4-25-244

Kohtukoosseis

kohtunik Erkki Hirsnik

Kohtuasi

Eduard Talpase (Talpas; isikukood 38204252227)

süüdistus liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemises

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 17. jaanuari 2025 otsus

Apellatsiooni esitaja

Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ida prefektuuri

eriasjade uurija Asja Malahhova

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

menetlusalune isik Eduard Talpas

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 17. jaanuari 2025 otsus osas, millega maakohus jättis

Eduard Talpasele lisakaristuse mõistmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega võtta Eduard Talpaselt lisakaristusena ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 17. jaanuari 2025 otsus muutmata.

4. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioon osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal,

kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg

peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti

kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest.

PÕHIOSA

Menetluse käik

1. 17. jaanuaril 2025 koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis Eduard Talpas samal päeval

kell 9.30 Kohtla-Järvel Ahtme maantee 23a juures alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit: ühes

liitris tema väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,36 mg/l alkoholi. Kirjeldatud käitumisega

rikkus E. Talpas liiklusseaduse (LS) § 69 lg-s 3 sätestatud nõuet, mille kohaselt ei tohi

mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi rohkem kui 0,10

milligrammi, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 tunnustele vastava väärteo.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 17. jaanuaril 2025 Viru Maakohtule taotluse tunnistada E.

Talpas LS § 224 lg 2 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks 10 päeva aresti, samuti võtta

temalt lisakaristusena ära 7 kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus.

Maakohtu otsus

3. Viru Maakohtu 17. jaanuari 2025 otsusega tunnistati E. Talpas LS § 224 lg 2 järgi süüdi

ning teda karistati 4 päeva pikkuse arestiga. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.

4. Vaidlust ei ole E. Talpasele inkrimineeritava süüteo faktilistes asjaoludes – ta tunnistas end

süüdi ja väljendas tehtu osas kahetsust. E. Talpase sõnul olevat ta öösel kella 3–4 paiku toidu

kõrvale alkoholi tarvitanud. Hommikul kell 9 tundis ta ennast hästi ja otsustas autoga sõitma

minna. Tõendusliku alkomeetri väljatrükiga fikseeriti tema joove – 0,36 milligrammi alkoholi

ühes liitris väljahingatavas õhus. Kirjeldatud teo pani E. Talpas toime otsese tahtlusega: ta

teadis, et oli mõni tund varem tarvitanud alkoholi, kuid asus siiski mootorsõidukit juhtima.

Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

5. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. LS § 224 lg 2

näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise kuni 12 kuuni. E. Talpas taotles enda karistamist rahatrahviga. Selle kasuks

kõneleb asjaolu, et ta teenib tööd tehes püsivat sissetulekut. Samas on E. Talpast varem juba

kahel korral alkoholi tarvitamise tunnustega mootorsõiduki juhtimise eest väärteokorras

karistatud – nii 6. märtsil 2024 kui 4. aprillil 2024. E. Talpasele määratud 700-eurone

rahatrahv on senini tasumata ning see ei mõjutanud teda liiklusalastest väärtegudest hoiduma.

Järelikult tuleb E. Talpast varasemaga võrreldes tõsisemalt mõjutada. Karistust kergendava

asjaoluna saab arvestada süü tunnistamist ja kahetsust. Raskendavaid asjaolusid ei esine. Süü

suurus on keskmisest väiksem: E. Talpas pani toime ühe teo, realiseerides sellega vaid ühe

väärteokoosseisu ega tekitanud kellelegi kahju. Liiati on tegemist pelgalt ohudeliktiga. E.

Talpase väljahingatava õhu alkoholisisaldus oli madal. Ehkki E. Talpast on varem kaks korda

samalaadsete rikkumiste eest väärteokorras karistatud, pole ta pikaajaline liiklusrikkuja – tal

on autojuhiload alates 2000. aastast. Neil kaalutlustel tuleb E. Talpast karistada arestiga

keskmisest (15 päevast) väiksemal määral, mõistes talle karistuseks 4 päeva aresti. Kuna

tegemist on E. Talpase kolmanda samalaadse rikkumisega, kujutab ta endast liikluses ohtu.

Sellest hoolimata pole lisakaristuse mõistmine põhjendatud, kuna põhi- ja lisakaristuse

kohaldamine peab vastama teosüü suurusele ega tohi seda ületada. E. Talpase mõjutamiseks

piisab aresti kohaldamisest – selle tulemusena on ta lühikest aega ühiskonnast isoleeritud ning

peab tööga seotud plaane korrigeerima. Töölt puudumisega jääb E. Talpasel saamata ka

töötasu.

Apellatsioon

6. 12. veebruaril 2025 esitas Politsei- ja Piirivalveamet Viru Maakohtu 17. jaanuari 2025

otsuse peale apellatsiooni, paludes E. Talpaselt lisakaristusena 7 kuuks mootorsõiduki

juhtimise õigus ära võtta. Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et E. Talpasele mõistetud 4-

päevane arest on liiga leebe – see ei avalda talle piisavat mõju ega vasta õiguskorra kaitsmise

huvidele. E. Talpas on toime pannud ühe raskematest liiklusalastest väärtegudest, mille eest

tuleb teda karmilt karistada: ta juhtis mootorsõidukit seisundis, milles ta polnud võimeline

liikluskeskkonda reaalselt tajuma ega selle mõjutustele reageerima. Etteheidetava rikkumise

pani E. Talpas toime talvehommikul linnaliikluses. Tegemist on juba kolmanda samalaadse

liiklusrikkumisega viimase aasta jooksul. Varem määratud karistused pole oma eesmärki

täitnud ega E. Talpast õiguskuulekusele suunanud. Lisakaristuse mõistmine on karistuse eri-

ja üldpreventiivse mõju tugevdamiseks vajalik. E. Talpaselt on varasemalt 3 kuuks

juhtimisõigus ära võetud, kuid ta on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist. Tõik, et E.

Talpase jõi enese sõnul umbes 5–6 tundi enne sõiduki juhtimist kanget alkoholi, viitab

enesekriitika puudumisele. Võttes E. Talpaselt lisakaristusena 7 kuuks ära juhtimisõiguse,

tuleb tal LS § 129 lg 1 alusel selle taastamiseks läbida liiklusteooriaeksam – selle abil saab ta

värskendada oma liiklusalaseid teadmisi.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et E. Talpas pani toime LS § 224 lg 2

järgse väärteo. Ka ringkonnakohtu hinnangul on E. Talpasele ette heidetav tegu tõendatud.

Samuti on sellele antud korrektne õiguslik hinnang. Küll aga väärivad tähelepanu

apellatsioonis välja käidud argumendid, mis puudutavad karistuse mõistmist, ning toovad

endaga kaasa vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise.

8. Maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-03, p 11). Seetõttu saab kõrgema astme kohus

maakohtu mõistetud otsustuse ümber vaadata vaid juhul, kui esimese astme kohus on

karistuse mõistmisel teinud olulise kaalutlusvea – praegusel juhul nii ongi.

9. Kuivõrd kohtuväline menetleja on maakohtu otsuse vaidlustanud vaid lisakaristuse

mõistmata jätmises, ei käsitle ringkonnakohus reformatio in peius-keelust tulenevalt

(väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 151 lg 3 p 3) E. Talpasele mõistetud põhikaristust,

s.o 4 päeva pikkust aresti.

10. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb korduvalt mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimise eest karistatud isikult üldjuhul juhtimisõigus ära võtta. Lisakaristuse

võib kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr

1-22-6248/51, p 15 koos edasiste viidetega). See põhimõte laieneb ka sõiduki juhtimisele

alkoholi piirmäära ületades (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 4-24-1237/24, p 14).

Apelleeritud kohtuotsuse motiividest ei nähtu aga ainsatki erandlikku asjaolu, mis õigustaks

E. Talpasele juhtimisõiguse alles jätmist. Argumendid, justkui piisaks E. Talpase

mõjutamiseks vaid aresti kohaldamisest ning et lisakaristuse mõistmine ületaks E. Talpase süü

suurust, jätavad sisuliselt arvestamata asjaolu, et tegemist on lühikese aja jooksul juba

kolmanda samasisulise liiklusrikkumisega. Riigikohus on rõhutanud, et korduvalt

liiklusseaduse nõudeid eiranud liiklusrikkujad on teistele ohtlikud, mistõttu tuleb nad

liiklusest kõrvaldada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 4-23-1826/41, p 12 koos

edasiste viidetega). Pidades silmas seda, et E. Talpas tabati järjekordselt alkoholi tarvitanuna

mootorsõiduki juhtimiselt, on iseäranis tõenäoline, et ta võib selliselt edaspidigi käituda –

seetõttu tuleb sellele reageerida. Ringkonnakohus meenutab, et KarS § 56 lg 1 kohustab

karistuse kohaldamisel eripreventiivse eesmärgina arvestama muu hulgas võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Niisiis tugines maakohus lisakaristuse

üle otsustamisel sobimatutele argumentidele, tehes karistuse mõistmisel kaalutlusvea, mis on

käsitatav materiaalõiguse (KarS § 56 lg 1) ebaõige kohaldamise ja kohtuotsuse põhjendamise

kohustuse rikkumisena (VTMS § 2, kriminaalmenetluse seadustiku § 3051 ja § 339 lg 2).

Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu minetuse.

11. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. E. Talpase väljahingatavast

õhust tuvastatud alkoholikontsentratsioon jäi LS § 224 lg 2 dispositsioonis määratletud

vahemiku (0,25 mg/l kuni 0,74 mg/l) keskmisest mõnevõrra madalamaks. Apellatsioonis

märgitakse, et E. Talpas polnud alkoholi tarvitamisest tingitult võimeline liikluskeskkonda

tajuma ega selle mõjutustele reageerima. Kui olukord oleks olnud nõnda, oleks politsei

pidanud väärteomenetluse alustamata jätma – õige oleks olnud hoopiski kriminaalmenetluse

toimetamine. Seda seetõttu, et kui inimesel on organismis selline kogus alkoholi, nagu E.

Talpasel praegu tuvastati, ja kui väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud

kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt

võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima, on ta LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt

alkoholijoobes ehk pani toime KarS § 424 pärase kuriteo. Väärteotoimikus ei leidu siiski

ühtegi tõendit, mis kõnealuse väite paikapidavust kinnitaks. Politseinikust tunnistaja

ülekuulamise protokollist ilmneb, et politseipatrull otsustas E. Talpase juhitud sõidukit

kontrollida peaasjalikult vaid selle pärast, et viimase nägu oli punane – ühtegi viidet

tähelepanu- või reageerimisvõime häirituse kohta sõidu ajal või selle järgselt tunnistaja

ütlustest ei nähtu (tl 10 pd). Süüd suurendavana ei ole käsitlevad ka asjaolud, et E. Talpas pani

süüteo toime talvehommikul ning linnaliikluses. Ei ole andmeid selle kohta, et talvise aja tõttu

oleks liiklemine olnud teo toimepanemise kohas eriti ohtlik (nt oleks olnud väga libe või

lumesajune vms). Ka ei nähtu, et tiheda linnaliikluse tõttu oleks E. Talpas asetanud mõne

kaasliikleja kasvõi mõningalgi määral konkreetsesse ohtu.

12. Lisaks süü suurusele tuleb karistuse mõistmisel arvestada kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning

õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1 ls 2). Maakohus märkis asjakohaselt, et süü

ülestunnistamist ühes siira kahetsusega saab KarS § 57 p 3 järgi käsitleda karistust

kergendava asjaoluna. Sellegipoolest on E. Talpas hoolimata pikaaegsest juhistaažist pannud

alates 2024. aasta veebruarist toime juba kolmanda samasisulise liiklusrikkumise. Politsei- ja

Piirivalveameti 6. märtsi 2024 otsusega määratud 700-eurost rahatrahv E. Talpas senini

tasunud ei ole – isegi mitte osaliselt. Ka 4. aprilli 2024 otsusega kohaldatud karistus

(juhtimisõiguse äravõtmine), ei avaldanud tema õiguskuulekusele mõju. See näitab, et E.

Talpas pole oma liikluskäitumises korrektiive teinud, vaid jätkanud liiklusväärtegude

toimepanemist.

13. Nagu öeldud, teenib sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine eeskätt eripreventiivseid

eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. KarS §

50 lg 2 p 2 võimaldab väärteo toimepanijalt sõiduki juhtimisõiguse ära võtta kuni üheks

aastaks. Samaliigiliste liiklusrikkumiste korduv sooritamine ning nende rikkumiste ohtlikkus

tingivad ringkonnakohtu meelest vajaduse E. Talpaselt juhtimisõigus ära võtta. Pidades silmas

E. Talpase keskmisest mõneti madalamat süüd ühes asjaoluga, et kolmeks kuuks

juhtimisõiguse äravõtmine jäi tema puhul viljatuks, on kohane võtta temalt lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimise õigus ära pooleks aastaks – see on ühes 4-päevase arestiga

proportsioonis E. Talpase süü suurusega. Kohtupraktikas pole harvad olukorrad, kus

analoogse väärteo toimepanijat karistatakse (lausa) 10-päevase aresti ja juhtimisõiguse

äravõtmisega (vt nt Tartu Maakohtu otsus nr 4-20-4075/17).

14. Toodud põhjustel ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1, § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 4, §

149 p-st 1 ja § 151 lg 3 p-st 3, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 17. jaanuari 2025

otsuse osas, millega maakohus jättis E. Talpasele lisakaristuse mõistmata. Ringkonnakohus

teeb selles osas uue otsuse, milles võtab E. Talpaselt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimise õiguse 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)