2-23-13030/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

10.03.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-13030

Kohtuasi

B.I avaldus sünniakti kande vaidlustamiseks ja

surnud isikust põlvnemise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.05.2024 määrus, mida on parandatud

03.05.2024 määrusega

Kaebuse esitaja ja liik

G.C 13.05.2024 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja B.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja Kaie

Mandel

Puudutatud isik I F.O (isikukood XXX)

Puudutatud isik II Q.B (isikukood XXX)

Puudutatud isik III G.C (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Kunnar Korsten

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Harju Maakohtu 02.05.2024 määruse, mida on parandatud 03.05.2024

määrusega, õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse osas, jättes määruse

resolutsiooni muutmata.

2. Jätta G.C määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta G.C kanda.

4. Mõista G.C-lt välja menetluskulu 392,84 eurot (käibemaksuga) B.I kasuks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb G.C-l tasuda kohtumääruse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-23-13030

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B.I (avaldaja) esitas 13.09.2023 Harju Maakohtule avalduse surnud isikust põlvnemise

tuvastamiseks. Avaldaja täiendas 27.09.2023 avaldust, milles palus tunnistada avaldaja

sünniaktis isa kohta tehtud kande ebaõigeks ja kande tühistada.

2. Avalduse kohaselt oli vanematest kantud sünniakti vaid avaldaja ema F.O (puudutatud isik

I), sünnitunnistusel kanne isa kohta puudub. F. Q.B ja puudutatud isik I hakkasid perena koos

elama alates 1999. a kuni F. Q.B surmani 31.08.2023. Avaldaja on alati kuulunud F. Q.B

pereliikmete hulka ja F. Q.B lähisugulased teavad, et avaldaja on F. Q.B tütar. Avaldaja ja

tema ema on pidevalt ja tihedalt suhelnud ka F. Q.B lahutatud abielust sündinud tütre G.C-ga

(puudutatud isik III).

3. Puudutatud isikul I puudusid avalduse osas vastuväited ning puudutatud isik I kinnitas, et

avalduses toodud väited on õiged ja leidis, et avalduse peaks rahuldama.

4. Q.B (puudutatud isik II) leidis, et avaldus tuleks rahuldada, sest avalduses välja toodud

väited on õiged ja tal puuduvad vastuväited.

5. Puudutatud isik III leidis, et taotlus sünniakti muutmiseks tuleks jätta rahuldamata, sest

isaduse vaidlustamise seadusest tulenev tähtaeg on möödunud ja kohaldada tuleks aegumist.

Puudutatud isik III palus jätta rahuldamata ka taotluse, et avaldaja põlvneb surnud isikust,

kuna avaldaja ja puudutatud isiku I väited on paljasõnalised.

6. Harju Maakohus määras 28.11.2023 DNA ekspertiisi avaldaja põlvnemise tuvastamiseks F.

Q.B-st (isikukood XXXXXXXXXXX, surnud 31.08.2023). Ekspertiisi ülesanne oli tuvastada,

kas avaldaja põlvneb F. Q.B-st, kuid kuna eksperdil puudus võrdlusmaterjal F. Q.B DNA-st,

siis püstitas ekspert omal algatusel ekspertiisiülesandeks tuvastada, kas avaldaja bioloogiline

vanaisa saab olla puudutatud isik II. Ekspert leidis ekspertiisiaktis, et tõenäosus, et puudutatud

isik II on avaldaja bioloogiline vanaisa, on 99,9%.

7. Avaldaja esitas 20.02.2024 seisukoha, milles leidis, et nõustub ekspertiisi tulemusega, mis

kinnitab avaldaja poolt kohtule esitatud väiteid. Samuti nõustusid ekspertiisiakti tulemusega

puudutatud isikud I ja II.

8. Puudutatud isik III leidis 20.02.2024 seisukohas, et ekspertiisiga on tuvastatud bioloogiline

sugulus avaldaja ja puudutatud isiku II vahel. Ekspert ei ole tuvastanud, et avaldaja põlvneks

F. Q.B-st. Välistatud ei ole, et avaldaja bioloogiline isa on puudutatud isik II. Ekspertiisiakt ei

ole piisav tõend, mis kinnitaks üheselt avaldaja põlvnemist 31.08.2023 surnud F. Q.B-st,

mistõttu ei ole võimalik avaldust ka rahuldada.

2-23-13030

9. Avaldaja esitas 22.02.2023 täiendavad tõendid, mis koosmõjus ekspertiisiaktiga tõendasid

avaldaja väidet, et avaldaja põlvneb F. Q.B-st ja F. Q.B pidas avaldajat enda elu ajal alati enda

tütreks.

MAAKOHTU MÄÄRUSED

Harju Maakohtu 02.05.2024 määrus

10. Harju Maakohus jättis 02.05.2024 määrusega läbi vaatamata avaldaja avalduse sünniakti

kande vaidlustamiseks ning tuvastas, et avaldaja põlvneb isast F. Q.B-st (Q.B, isikukood

XXXXXXXXXXX, surnud 31.08.2023). Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste

enda kanda.

11. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et rahvastikuregistri kohaselt

avaldaja isakanne puudub. Rahvastikuregistris on üksnes kanne ema kohta. Kuivõrd kannet

isa kohta ei ole tehtud, ei saanud isa kohta tehtud kannet ebaõigeks tunnistada ja tühistada.

Seetõttu jättis maakohus selles osas avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

12. Maakohus märkis, et asjaolu, kas laps on (või ei ole) mehe bioloogiline järglane, saab

kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga (RKTKo 06.11.2013,

3-2-1-119-13). Selle tõttu määras kohus asjas DNA-ekspertiisi avaldaja põlvnemise

tuvastamiseks surnud isikust F. Q.B-st. Ekspert jõudis järeldusele, et puudutatud isik II saab

99,9% tõenäosusega olla avaldaja bioloogiline vanaisa. Ekspert vastas mh kohtule, et avaldaja

ei saa põlvneda puudutatud isikust II. Maakohus ei nõustunud puudutatud isikuga III, et

tuvastatuks ei saa lugeda avaldaja põlvnemist 31.08.2023 surnud F. Q.B-st. Arvestades

avaldaja ja puudutatud isiku I kohtule esitatut (perepildid ja pildid perekonna üritustest,

väljavõtted sõnumitest), puudutatud isiku II antud selgitusi 17.04.2024 ärakuulamisel ja

ekspertarvamust, on piisavalt tõendeid, et pidada F. Q.B avaldaja isaks.

13. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 3 alusel menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Harju Maakohtu 03.05.2024 määrus

14. Harju Maakohus tegi 03.05.2024 määruse, millega parandas 02.05.2024 kohtumääruse

alapeatüki „Kohtu põhjendused ja järeldused“ eelviimases lõigus märgitud isikute andmed ja

luges õigeks sõnastuse: „Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et avaldus on põhjendatud ja B.I

avaldus põlvnemise tuvastamiseks F. Q.B-st tuleb rahuldada“.

MÄÄRUSKAEBUS

15. Puudutatud isik III esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse,

millega tuvastati, et avaldaja põlvneb isast F. Q.B-st ning jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Puudutatud isik III märgib, et ei vaidlusta maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1.

16. Puudutatud isik III leiab, et ekspertiisiakti lõpptulemus oleks pidanud olema, kas välistus,

et F. Q.B ei saa olla avaldaja bioloogiline isa või kinnitus, et F. Q.B saab olla avaldaja

bioloogiline isa. Ekspertiisiaktiga ei tuvastatud üht ega teist, vaid leiti statistiline hinnang

üksnes puudutatud isiku II sugulusastme tulemusele. Puudutatud isik III juhtis kohtu

tähelepanu ekspertiisiakti puudusele ja sobimatusele soovitud eesmärgi tuvastamata jätmise

tõttu, kuid kohus jättis vastavad seisukohad tähelepanuta ning tegi iseseisvalt oletusi ja

järeldusi ning esitas täiendavaid päringuid puudutatud isiku II kohta. Puudutatud isikul II võis

2-23-13030

olla ka teisi (ka abieluväliseid) poegi, millest tulenevalt ei saa kohus lähtuda üksnes kaudsest

tõendist ja eeldada, et kuna puudutatud isik II on avaldajaga suguluses ekspertiisi järgi, siis on

isaks F. Q.B. Puudutatud isik II kinnitas kohtuistungil, et tal on veel poegi. Selle tõttu on

maakohus rikkunud menetlusnorme ja lahendanud asja ebapiisavale tõendile tuginedes. Tõend

tuleb TsMS § 653 alusel ümber hinnata, kuna ekspertiisi eesmärk jäi saavutamata ja tegelikult

tuvastamist vajav asjaolu tuvastamata.

17. Puudutatud isiku III hinnangul ei tõenda tõenditena esitatud pildid ja vestluste väljavõtted

isadust. Isaks võidakse kutsuda ka meest, kes elab koos lapse emaga ning sellises olukorras

käitutakse üsna sarnaselt tavapärasele perele, mis ei tähenda, et koos olevad isikud peavad

olema sealjuures bioloogilistes sugulussidemetes. Esitatud pildid tõendavad vaid puudutatud

isiku I ja F. Q.B omavahelist suhtlemist ja läbikäimist avaldaja sünni järgselt ning avaldaja

päris isa puudumisel võis F. Q.B võtta isarolli üle. Tõendid näitavad vaid, et F. Q.B täitis

avaldaja jaoks isarolli, aga see ei olnud päris (bioloogiline isadus), sest isakannet ei soovinud

F. Q.B elu ajal keegi puudutatud osapooltest.

18. Puudutatud isik III toob välja, et maakohus on omaalgatuslikult muutnud avaldaja

avaldust. Avaldaja pöördus kohtusse avaldaja sünnitunnistusel isakande parandamiseks ning

esmalt andis puudutatud isik I selgitusi, et otsitud oli sünnitõendil oleva isa nime, mis osutus

väljamõeldud nimeks. Avaldaja taotluse ja esitatud isakande selgitustega olid kõik osapooled

viidud menetluses eksitusse kuni 17.04.2024 toimunud kohtuistungini. Kohtuistungil selgitas

kohtunik esmakordselt, et isakannet üldse ei olegi ning seetõttu ei ole tegemist mitte isakande

parandamise taotlusega, vaid põlvnemise tuvastamisega. Seejärel asus maakohus

omaalgatuslikult asja lahendama uuest lähtekohast ajendatuna. Selline omaalgatuslik

muutmine ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega ega kohtumenetluse poolte

võrdse kohtlemisega.

19. Puudutatud isik III arvates on mõistlik aeg isaduse tuvastamiseks/vaidlustamiseks

möödunud. Avaldaja ega puudutatud isik I ei ole usutavalt ega arusaadavalt põhjendanud,

miks keegi osapooltest (F. Q.B ise, puudutatud isik I ega avaldaja) ei saanud ega soovinud

kanda F. Q.B eluajal teda avaldaja sünniakti isana, sh et saada ülalpidamist bioloogiliselt isalt

või olla pärija F. Q.B surma korral. Mõistlik ja eluliselt usutav käitumine ei ole see, et

avaldaja alles 30-aastasena peale väidetava isa surma avastas, et tal ei ole isakannet

sünnitunnistusel ning taotleb selle kande parandamist alles siis, kui väidetav isa on surnud ega

saa oma õiguste eest enam seista. Avaldaja on esitatud avalduses selgelt väitnud, et avaldaja

sünniaktis on isana märgitud F. Q.B (isikukoodita) ning see nähtub ka rahvastikuregistrist.

Puudutatud isik III soovis sünniakti kannet näha ning juhtis sellele ka kohtuistungil

tähelepanu, kuid maakohus jättis selle tähelepanuta. Seega kui avaldaja enda väidete kohaselt

on avaldaja sünniaktis isana märgitud F. Q.B, siis oli tegemist ikkagi kande muutmisega aga

mitte isaduse tuvastamisega, mida kohus omaalgatuslikult tegi.

Menetlusosaliste seisukohad

20. Puudutatud isik II leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Avaldaja on

puudutatud isiku II poja F. Q.B bioloogiline tütar ja selles ei ole puudutatud isik II mitte

kunagi kahelnud. Puudutatud isik II palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

21. Puudutatud isik I leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. F. Q.B on

2-23-13030

avaldaja bioloogiline isa ning puudutatud isik III on alates 1999. a seda teadnud ning ei ole

varasemalt selles ka kahelnud. Puudutatud isik I palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

22. Avaldaja on seisukohal, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on määrust tehes lähtunud TsMS § 232 lg-

test 1 ja 2. Õige ei ole puudutatud isiku III seisukoht, justkui oleks põlvnemist võimalik

tuvastada üksnes molekulaargeneetilise ekspertiisi abil (RKTKm 06.11.2013, 3-2-1-119-13, p

17). Avaldajale jäävad arusaamatuks puudutatud isiku III väited selle kohta, nagu oleks kohus

omaalgatuslikult avaldust muutnud viidates oma avalduse p-dele 3.1 ja 3.6. Avaldaja ei

nõustu ka sellega, et mõistlik aeg isaduse tuvastamiseks on möödunud. Seadus ei näe ette

surnud isikust põlvnemise tuvastamiseks kindlat tähtaega. Asjakohatu on ka puudutatud isiku

III etteheide, nagu puudutatud isik III oleks soovinud näha avaldaja sünnitunnistust ja sellele

kohtuistungil tähelepanu juhtinud. Istungiprotokollist nähtuvalt lausus puudutatud isik III oma

esindaja kaudu istungil: „Me pole sünniakti näinud, et pole isa kohal ühtegi kirjet.“

Puudutatud isik III ei ole oma soovi menetluse kestel menetlusõiguslikus vormis kordagi

esitanud, seega ei olnud maakohtul midagi tähelepanuta jätta.

Menetluse edasine käik

23. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta maakohtu

määruse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse osas, jättes määruse resolutsiooni

muutmata. Määruskaebust ei rahuldata. TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt nõustub

ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega ülejäänud osas ega korda neid. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

25. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 659 ja § 651 lg 1). Puudutatud isik III

vaidlustab maakohtu määrust osas, milles tuvastati, et puudutatud isik I põlvneb isast F. Q.B-

st. Ülejäänud osas on maakohtu määrus TsMS § 659 ja § 456 lg 4 ls 2 alusel edasi kaebamata

jõustunud.

26. Ringkonnakohus ei nõustu esiteks kaebuse väitega justkui oleks maakohus

omaalgatuslikult muutnud avaldaja avaldust. Avaldaja esitas 14.09.2023 Harju Maakohtule

avalduse põlvnemise tuvastamiseks 31.08.2023 surnud F. Q.B-st, s.o avaldaja palus tuvastada

tema põlvnemise F. Q.B-st (dtl 2–7). Harju Maakohus jättis 21.09.2023 määrusega avalduse

käiguta ning selgitas avaldajale, et avaldajal tuleks lisaks esitada nõue, milles avaldaja palub

tunnistada sünniaktis isa kohta tehtud kande ebaõigeks ja kande tühistada. Maakohus selgitas

seda seetõttu, et avaldusest nähtuvalt oli avaldaja sünniaktis isana märgitud F. Q.B

(isikukoodita) ning see nähtus ka rahvastikuregistrist (dtl 15–16). 27.09.2023 täiendas

avaldaja vastavalt maakohtu selgitustele oma avaldust (dtl 18). Maakohus selgitas 17.04.2024

kohtuistungil menetluse asjaolusid ning märkis, et kohus palus küll täpsustada avaldust

ebaõige isakande muutmiseks, aga kuna isakannet pole, siis jätab kohus selles osas avalduse

läbi vaatamata (dtl 167, ajamärge 00:00:52). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole

menetlusõiguse norme rikkunud, kuivõrd avaldaja on ise esitanud esmalt avalduse põlvnemise

tuvastamiseks, kuid lähtuvalt maakohtu 21.09.2023 määrusest avaldust täiendanud sünniakti

2-23-13030

kande vaidlustamise taotlusega. Seega ei ole maakohus omaalgatuslikult avaldaja avaldust

muutnud ning menetlusosalised olid teadlikud, et käesolevas asjas on esitatud nii nõue

sünniakti kande muutmiseks ja tühistamiseks kui ka põlvnemise tuvastamiseks.

27. Teiseks ei nõustu kolleegium kaebuse väitega, et eksperdiarvamus on käesoleval juhul

sobimatu tõend ning et avaldaja esitatud pildid ja vestluste väljavõtted ei tõenda isadust.

Perekonnaseaduse (PKS) § 94 lg 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel,

mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Asjaolu, et laps on mehe

bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha

molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine

osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab kolleegiumi hinnangul tuvastada lapse

põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb

sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise

ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust

piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest (RKTKo 06.11.2013, 3-2-1-119-13,

p 15). Sealhulgas on Riigikohus asunud seiskohale, et kuigi molekulaargeneetiline uuring

võimaldab selgitada suhteliselt täpselt, kui suure tõenäosusega võib mees olla lapse isa, tuleb

kohtul teha otsus kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ning asjaolusid tuleb

selgitada seni, kuni kohtul on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa

(RKTKo 06.11.2013, 3-2-1-119-13, p 17).

Maakohus määras käesolevas asjas DNA-ekspertiisi avaldaja põlvnemise tuvastamiseks

surnud isikust F. Q.B-st. Ekspertiisiaktist nähtub, et Q.B saab 99,9% tõenäosusega olla B.I

bioloogiline vanaisa (dtl 73). Maakohus uuris täiendavalt eksperdilt, kas ekspertiisi põhjal on

välistatud, et avaldaja võiks põlvneda Q.B-st, millele ekspert vastas jaatavalt (dtl 120). Praegu

tuleb arvestada, ekspert on välistanud Q.B isaduse avaldaja suhtes ning suhtarv, mis võrdleb

kahte eksperdi püstitatud hüpoteesi on 99,9%, mis võimaldab järeldada, et F. Q.B on avaldaja

isa äärmiselt suure tõenäosusega. Maakohus leidis asjas kogutud dokumentaalsete tõendite

(perepildid ja pildid perekonna üritustest, väljavõtted sõnumitest), puudutatud isiku II

17.04.2024 ärakuulamisel antud selgituste ja eksperdiarvamuse alusel õigesti, et F. Q.B on

avaldaja bioloogiline isa.

Puudutatud isik I on selgitanud, et avaldaja eostamise perioodil ei olnud tal intiimsuhteid

ühegi teise mehega ning F. Q.B viis puudutatud isiku I ka haiglasse sünnitama (dtl 9, dtl 167

ajamärge 00:13:53). Arvestades asjas kogutud tõendeid ei anna kolleegiumi hinnangul

määruskaebuse väited alust asuda seisukohale, et avaldaja ei põlvne isast F. Q.B-st, vaid

puudutatud isiku II mõnest teisest pojast või et F. Q.B võttis üle pelgalt isa rolli.

28. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 94 kohaselt ei ole isaduse kohtulikuks tuvastamiseks

seaduses ette nähtud tähtaega, mille jooksul tuleb isadus tuvastada. Tähtaeg on seaduses

määratud isaduse vaidlustamiseks (PKS § 93). Ringkonnakohus on täiendavalt tuvastanud, et

rahvastikuregistris puudub kanne avaldaja isa kohta. Avalduses esile toodud asjaoludest

nähtuvalt ei ole ühtegi meest PKS § 84 lg 1 p 1 või 2 või § 86 kohaselt avaldaja isana kindlaks

tehtud. Avalduses on üksnes välja toodud, et avaldaja ema sõnade kohaselt oli sünniakti

märgitud isana ilma isikukoodi ja sünniajata F. Q.B, kes ei ole reaalselt eksisteeriv isik (dtl 5).

Ringkonnakohus märgib, et avaldaja sünni ajal, s.o 1994. aastal kehtis Eesti NSV abielu- ja

perekonnakoodeks, mis võimaldas teatud juhtudel isa kandeid teha lapse ema ütluste alusel.

Koodeksi § 60 sätestas, et kui emal, kes ei ole abielus, sünnib laps ning kui ei ole vanemate

ühist avaldust või kohtuotsust isaduse tuvastamise kohta, tehakse kanne lapse isa kohta

sünniaktide raamatusse ema perekonnanime järgi; lapse isa ees- ja isanimi kantakse sisse ema

ütluste kohaselt. Seega võidi arvestades avaldaja ema selgitusi avaldaja sünniakti F. Q.B

2-23-13030

nimeline isik kanda sel ajal kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 60 alusel

(eesnimi F viitab isa õigele eesnimele ning perekonnanimi F.O on avaldaja ema

perekonnanime järgi). Seda, et selliseid fiktiivseid kandeid isa kohta tehti, kinnitab ka kehtiva

perekonnaseaduse aluseks olev seletuskiri, kus on selgitatud, et seadusest on ära jäetud

fiktiivsete isikute isana tuvastamise võimalus (isa kande tegemine ema ütluse alusel) (vt

perekonnaseaduse 543 SE seletuskirjas viidatud perekonnaseaduse 55 SE seletuskiri, lk-d 28–

29). Seega isegi, kui avaldaja sünniakti oleks tema isana kantud fiktiivne isik F. Q.B, siis ei

oleks avaldajal vaja ega ka võimalik esitada avaldust tema isaduse vaidlustamiseks, milleks

on PKS §-s 93 ette nähtud tähtaeg. Kolleegium lisab, et kuna isakannet sünniaktis ei olnud,

siis jättis maakohus õigesti avalduse selles osas läbi vaatamata.

29. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et avaldaja põlvneb isast F. Q.B-st

(Q.B, isikukood XXXXXXXXXXX, surnud 31.08.2023).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

30. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.

TsMS § 172 lg 3 võimaldab menetluskulud jätta sättes nimetatud olukordades täielikult või

osaliselt riigi kanda, mistõttu on maakohus viidanud menetluskulude jaotamisel ebaõigele

menetlusnormile. Arvestades, et menetluskulude jaotust ei ole eraldiseisvalt vaidlustatud, on

põhjendatud jätta maakohtus tekkinud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ls 2 alusel

menetlusosaliste endi kanda.

31. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtus tekkinud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi puudutatud isiku III kanda.

32. Ringkonnakohus määrab menetlusosaliste menetluskulu alljärgnevalt kindlaks.

Puudutatud isikud I ja II on teatanud kohtule, et neil ei ole määruskaebemenetlusega seoses

menetluskulusid tekkinud. Avaldaja lepinguline esindaja esitas 28.05.2024 menetluskulude

nimekirja. Sellest nähtuvalt on avaldajale osutatud õigusabi kogusummas 322 eurot,

tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Avaldaja on kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane. Menetlusosalised pole avaldaja menetluskuludele vastuväiteid

esitanud. Ringkonnakohus loeb avaldaja lepingulise esindaja kulu täies ulatuses põhjendatuks

ja vajalikuks ja määrab avaldajale hüvitamisele kuuluva menetluskulu suuruseks 392,84 eurot

(käibemaksuga).

33. Avaldaja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus

rahuldab taotluse.

(allkirjastatud digitaalselt)