1-23-6685/80 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

10. märts 2025

Kohtuasja number

1-23-6685

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit

Lõhmus

Kohtusekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi üldmenetluses Marko Aljaste süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1, § 121 lg 1, § 136 lg 1 ja

§ 188 lg 1 järgi ning A.S. i süüdistuses KarS § 136 lg 1 ja §

307 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 10. detsembri 2024 otsus

Apellandid

süüdistatav Marko Aljaste. Isikukood 50206180222; viibib

alates 25. juulist 2023 vahistatuna Viru Vanglas; elukoht

vabaduses XXX, Püssi linn, Lüganuse vald, Ida-Virumaa;

kriminaalkorras karistamata;

Marko Aljaste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil;

süüdistatav A.S. . Isikukood 38302102234; viibib alates 19.

juunist 2024 vahistatuna Viru Vanglas; elukoht vabaduses

XXX; viimati kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 4.

oktoobri 2021 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi 7-

kuulise tingimisi vangistusega

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

süüdistatav A.S. i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe;

prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liina Pikma;

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 5. veebruaril 2025

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 10. detsembri 2024 otsus osas, millega karistati Marko

Aljastet KarS § 113 lg 1 järgi 11-aastase vangistusega ja sama pika liitvangistusega. Mõista

Marko Aljastele KarS § 113 lg 1 järgi 9 aasta 6 kuu pikkune vangistus ja sama pikk

liitvangistus.

2. Ülejäänud osas, sh puutuvalt Marko Aljaste karistuse kandmise algusaega, jätta

vaidlustatud otsus muutmata.

3. Marko Aljaste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon rahuldada osaliselt.

Süüdistatavate apellatsioonid jätta rahuldamata.

4. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Leelo

Viili poolt Marko Aljastele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 824,23

eurot, sh käibemaks 148,63 eurot. Jätta see tasu Eesti Vabariigi kanda.

5. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid apellatsioonimenetluses

vandeadvokaat Argo Küünemäe poolt A.S. ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 392,35 eurot, sh käibemaks 70,75 eurot. Mõista see raha A.S. ilt Eesti Vabariigi

kasuks välja. See summa tuleb A.S. il tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse

jõustumisest arvates makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on

kohustuslik. Kui raha jääb tähtajaks maksmata, saadetakse kohtulahendi ärakiri

kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

(I) Süüdistus

1. Marko Aljastet süüdistatakse nelja kuriteo toimepanemises.

2. Esiteks lõi ta 19. juulil 2023 kella 20:30 paiku Ida-Virumaal Lüganuse vallas XXX A.S.

rusikaga vähemalt kaks korda vasakusse näopiirkonda ja kaks korda paremasse näopiirkonda.

Nii tekitas ta A.S. ele tervisekahjustusi näos. Peksmise tagajärjel tekkis kannatanul verejooks

ning mõne aja pärast tekkis ühe silma piirkonnas tugev turse. Seega pani Marko Aljaste toime

KarS § 121 lg 1 järgse teise inimese tervise kahjustamise.

3. Ca 10 minutit hiljem, st umbes kella 20:40 paiku lohistas Marko Aljaste koos E.V. a ja A.S.

iga A.S. e viidatud korterist välja õue. Seejärel tõstis Marko Aljaste A.S. iga teadvuseta olekus

A.S. e keha tema tahte vastaselt ja seadusliku aluseta viimasele kuuluva sõiduauto Volkswagen

Passat pagasiruumi ning sõitis koos A.S. iga Aidu karjääri suunas. Niisiis pani Marko Aljaste

toime KarS § 136 lg 1 pärase teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise.

4. Olles jõudnud umbes kell 21:15 Aidu karjääri tuuliku nr 17 juurde, avas Marko Aljaste

sõiduki pagasiruumi ja tõmbas istukile tõusma hakanud A.S. e välja ja lõi viimast kolm korda

palja jalaga näkku. Marko Aljaste kuulis, kuidas A.S. e nohiseb. Peale seda võttis Marko Aljaste

A.S. e riietest kinni, lohistas kannatanu karjääris asuva veekogu kallaku äärde ja tõukas ta

kallakust alla. A.S. e rullus vette ja jäi näoga veekogu põhja poolsesse asendisse. A.S. e suri.

Tema surnukeha leiti sündmuskohalt 27. juulil 2023. Selliselt käitudes pani Marko Aljaste toime

KarS § 113 lg 1 järgse teise inimese tapmise.

5. Viimaks kasvatas Marko Aljaste täpselt tuvastamata ajavahemikul oma elukohas Ida-Virumaal

Lüganuse vallas XXX elutoa aknalaual lillepoti sees kanepitaime. See taim avastati 22. juulil

2023 Marko Aljaste elukoha läbiotsimise käigus. Ekspertiisiks antud kanepitaim kaalus 1,37

grammi ja selle tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 5,9%. Sellest tulenevalt pani Marko

Aljaste toime KarS § 188 lg 1 pärase kanepi ebaseadusliku kasvatamise.

6. A.S. sooritas süüdistuse kohaselt kaks kuritegu.

7. Esiteks võttis ta koos Marko Aljastega ülal kirjeldatud moel A.S. e vabaduse ehk pani toime

KarS § 136 lg 1 järgse kuriteo.

8. Peale selle jättis A.S. teavitamata teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost, st

sooritas KarS § 307 lg 1 järgse kuriteo. A.S. oli Marko Aljaste juures, kui viimane A.S. e ära

tappis. Mõni aeg pärast seda (20. juulil 2023 umbes kell 3:10) sõitis A.S. koos Marko Aljastega

eelviidatud Volkswagen Passatiga Sonda metskonnas olevale metsavahelisele lagedale alale.

Seal pani Marko Aljaste põlema pagasiruumis olnud vaibataolise eseme. Seetõttu auto süttis ja

põles täielikult maha. Lisaks sellele, et A.S. viibis mõlema äsja kirjeldatud sündmuse juures,

otsis ta vahepeal Margo Saialt soovitusi enda peitmiseks konflikti eest ja tahtis teada kellegi või

millegi põletamiseks sobivat asukohta. Seega sai ta aru või vähemalt möönis, et Marko Aljaste

pani A.S. e suhtes toime raske isikuvastase kuriteo. A.S. aga jättis politseile või mõnele muule

õiguskaitseorganile sellest kuriteost teatamata.

(II) Maakohtu otsus

9. Maakohus tunnistas mõlemad süüdistatavad vastavalt süüdistusele süüdi. Marko Aljastet

karistas kohus KarS § 113 lg 1 järgi 11-aastase vangistusega, § 121 lg 1 järgi 6-kuulise

vangistusega, § 136 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega ja § 188 lg 1 järgi 1-kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis Marko

Aljastele liitkaristuseks 11-aastase vangistuse. A.S. ile mõistis maakohus KarS § 136 lg 1 järgi 1-

aastase ja § 307 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse. A.S. igi puhul luges kohus

kergema karistuse kaetuks raskemaga, st liitkaristuseks jäi 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

Sellest arvati KarS § 68 alusel maha 2 eelvangistuses viibitud kuud ehk A.S. peab ära kandma 1

aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuse. Ka tegi kohus otsustused tsiviilhagi, menetluskulude ja

asitõendite kohta.

10. Kehalise väärkohtlemise osas ilmneb otsusest kokkuvõtvalt niisugune info. 19. juuli 2023

hommikul tuli A.S. gi oma Volkswagen Passatiga Püssisse, et kohtuda seal sõpradega ja

tarvitada nende seltskonnas alkoholi. Seda ta tegigi: ta pruukis terve päeva erinevates kohtades

Püssis ja selle ümbruses erinevate inimestega alkoholi. Muu hulgas käis ta juba hommikul XXX

korteris, kus elas Marko Aljaste ema M.A. . Mõnda aega seal korteris olnuna solvas ja ähvardas

A.S. e M.A. t ja viimane saatis sellest lähtuvalt oma pojale ja E.V. ale sõnumid. Varsti pärast

seda läks A.S. gi korterist minema. Sama päeva õhtuks jõudis ta aga sellesse korterisse tagasi.

Siis olid seal korteri elanikud M.A. ja Marko Aljaste, aga ka A.S. ja E.V. . Tarvitati alkoholi.

Umbes kell 20:30 tekkis A.S. e ja Marko Aljaste vahel tüli ja seetõttu lõi Marko Aljaste rusikaga

vähemalt kaks korda A.S. ele ühele poole ja samuti vähemalt kaks korda teisele poole näkku.

A.S. el tekkis näopiirkonnast tugev verejooks ja üks tema silm läks tursesse. Selline tegevus

kujutab endast kehalist väärkohtlemist. Marko Aljaste tegevust ei õigusta hädakaitse, sest A.S. e

poolne M.A. solvamine toimus juba sama päeva hommikul.

11. Vabaduse võtmisse puutuvalt leidis kohus lühidalt järgmist.

12. Kohus tuvastas, et pärast A.S. e läbipeksmist tassisid Marko Aljaste, A.S. ja E.V. A.S. e

trepikojast alla. Esialgu üritas kannatanut ära viia M. Aljaste üksi, ent kui ta sellega hakkama ei

saanud, tulid M. Aljastele appi A.S. ja E.V. . Marko Aljaste hoidis A.S. ge kätest ja A.S. ning

E.V. jalgadest. A.S. e Volkswagen Passati juurde jõudnuna panid A.S. ja Marko Aljaste A.S. e

auto pagasiruumi. Siis istus Marko Aljaste sõiduki rooli, A.S. kõrvalistmele ning Volkswagen

Passat sõitis minema.

13. Kõigepealt saab tugineda Marko Aljaste ütlustele. Tõsi, esialgu Marko Aljaste A.S. e kuhugi

vedamist eitas. Hiljem ta siiski sellest versioonist loobus ja rääkis nii, nagu asjad olid. Ka

selgitas Marko Aljaste juhtunut ütluste ja olustiku seostamise käigus. Õige ei ole siiski Marko

Aljaste väide, et ta pani A.S. e pagasiruumi üksinda. Esiteks oli A.S. e selleks liiga raske ja

teiseks tunnistas A.S. ise, et ta pani A.S. e koos Marko Aljastega auto pakiruumi.

14. A.S. selgitas sedagi, et E.V. aitas A.S. e autoni toimetada. Ka väitis A.S. , et esialgu üritasid

tema ja Marko Aljaste panna A.S. ge auto salongi, ent see ei õnnestunud: A.S. gi oli justkui

sültjas olekus – ta oli kas väga purjus või meelemärkuseta. Kohus niisugust väidet ei uskunud ja

leidis, et süüdistatavatel oli A.S. e pagasiruumi panemise plaan algusest peale. Esiteks ei ole

inimese auto salongi panemine keerulisem kui tema pakiruumi panemine. Teiseks ei kõnelnud

Marko Aljaste midagi A.S. e salongi panemise üritusest.

15. R.P. nägi, kuidas üks inimene viidi teiste vahel auto juurde ja sõideti siis autoga minema.

16. XXX elanik A.A. nägi, et kaks meest panid kolmanda autosse ja sõitsid siis ära.

17. A.A. tegi sündmusest kaks fotot. Ühelt neist on näha, kuidas Marko Aljaste hoiab A.S. ed

kätest ja A.S. jalgadest. Teiselt fotolt nähtub, kuidas Marko Aljaste ja A.S. gi midagi auto

pagasiruumi panevad.

18. Nii toimides panid Marko Aljaste ja A.S. toime KarS § 136 lg 1 pärase seadusliku aluseta

vabaduse võtmise. Asetades A.S. e sõiduki kinnisesse pagasiruumi, lõid süüdistatavad

kannatanule ületamatu liikumistakistuse. Kuivõrd kannatanu oli eelnevalt tugevalt läbi pekstud

ega olnud liikumisvõimeline, on ilmselge, et A.S. e pagasiruumi asetamine toimus tema tahte

vastaselt. A.S. e jäi pagasiruumi selle ajani, mil süüdistatavad ta Aidu karjääris autost välja lasid.

Marko Aljaste ja A.S. panid selle kuriteo toime ühiselt: kannatanut pagasiruumi asetades hoidis

Marko Aljaste teda kätest ja A.S. jalgadest. Marko Aljaste tahtluse intensiivsus kannatanult

vabaduse võtmise osas oli mõnevõrra intensiivsem kui A.S. il – just tema hakkas A.S. ed

korterist alla tassima. Samas sai ka A.S. hästi aru, et kinnises pagasiruumis olevalt kannatanult

on võetud vabadus. Tõsiselt võetav ei ole süüdistatavate väide, et nad tegelikult ei tahtnud

kannatanult vabadust võtta. Kui süüdistatavad tõepoolest poleks tahtnud kannatanult vabadust

võtta, oleksid nad vaid pidanud laskma tal koju minna või laskma tal oma autos ennast kaineks

magada. Süüdistatavad ei soovinud, et läbipekstud ja verise näoga kannatanu kellegi juurde

ilmumine toob endaga kaasa politsei väljakutsumise vms. Välistada ei saa sedagi, et A.S. e

tapmise tahtlus võis Marko Aljastel olemas olla juba kannatanut sõiduki pagasiruumi asetamise

ajal. Samas ei olegi kannatanult vabaduse võtmise motiiv koosseisu mõttes oluline.

19. Järgnevalt peatus kohus tapmise ja tapmisest mitteteatamise süüdistusel.

20. Marko Aljaste väitel A.S. e pärast jalahoope nohises. Kui ta (Marko Aljaste) A.S. e kallakust

alla tõukas, veeres too vette ja jäi umbes meetri kaugusele kaldast vette näoga allapoole.

21. Ütluste ja olustiku seostamisel näitas Marko Aljaste seda, kuidas ta avas karjääri jõudnuna

auto pagasiruumi ja et A.S. e tõusis pakiruumist selle ääre peale istuma. Seejärel tõmbas Marko

Aljaste A.S. e pikali maha ja lõi viimast kolm korda jalaga näkku.

22. Marko Aljaste väitel ei mõelnud ta A.S. e vette lükkamise hetkel sellele, et ta võib

põhjustada kannatanu surma.

23. Seega tunnistas Marko Aljaste sisuliselt oma teo üles. Sellele viitab ka Marko Aljaste

vabanduskiri A.S. e tütrele T.S. ele.

24. A.S. e surnukeha avastati sealtsamast (st sündmuskohalt) nädal aega hiljem – 26. juulil 2023.

25. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti järgi ei ole A.S. e surma põhjus surnukeha vees viibimise

ja selle ajal ning järgselt tekkinud roisuliste muutuste tõttu määratav. Ei sedastatud elupuhuseid

vigastusi või siseelundite patoloogilisi muutusi, mis võiksid olla kannatanu surma põhjuseks.

Kohtus märkis ekspert Tanel Vaas, et surma põhjusena ei saa välistada uppumist. Tegu võis olla

n-ö kuiva uppumisega – vesi ei sattunud hingamisteedesse. Oma pikaajalisele kogemusele ja

tööpraktikale tuginedes leidiski ekspert, et kõige tõenäolisemalt oli A.S. e surma põhjuseks

kuivuppumine.

26. Kohus tuvastas uuritud tõendite alusel kokkuvõtvalt sellise sündmuse. Marko Aljaste ja A.S.

sõitsid A.S. e sõidukiga Aidu karjääri tuuliku nr 17 juurde. Kohale jõudnuna avas Marko Aljaste

sõiduki pagasiruumi ja tõmbas A.S. e sealt pagasiruumist välja. Viimane kukkus maapinnale ja

Marko Aljaste lõi teda kolm korda jalaga näkku. Sel ajal oli A.S. gi elus: löökide järel kuulis

Marko Aljaste, kuidas A.S. e nohiseb. Peale seda võttis Marko Aljaste A.S. e riietest kinni,

lohistas kannatanu karjääris asuva veekogu kallaku äärde ja tõukas ta vette. A.S. gi rullus

kallakust alla vette ja jäi näoga vette – M. Aljaste nägi seda. Seejärel sõitsid Marko Aljaste ja

A.S. sündmuskohalt minema.

27. Marko Aljaste pani toime KarS § 113 lg 1 pärase kuriteo. Lükates tugevas joobes ja

läbipekstud A.S. e järsult kallakult vette ning nähes, et kannatanu kukkus näoli vette ja jäigi

sellisesse asendisse, pidi Marko Aljaste aru saama, et A.S. e ei saa hingata ning üsna kiiresti

lämbub ehk upub. Üldise elukogemuse põhjal (vee all inimene hingata ei saa) pidi Marko Aljaste

sellise tagajärje saabumise ette nägema, kuid ta suhtus sellese ükskõikselt ehk möönis kannatanu

surma saabumist, s.t tegutses tagajärje suhtes otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ta teadis,

et ta teostab kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja möönis seda.

28. Marko Aljaste teo (kannatanu keha vette lükkamine) ja saabunud tagajärje (kannatanu surm)

vahel oli olemas otsene põhjuslik seos. Kuigi ekspert ei osanud A.S. e surma põhjust üheselt

määratleda, oli eksperdi meelest kannatanu surma tõenäoliseks põhjuseks uppumine vees.

Karjääri saabudes A.S. gi veel elus. Ka pärast tema lööke kuulis Marko Aljaste kannatanu

nohisemist ehk A.S. e oli veel elus. Vette kukkudes ja vette jäädes ei saanud A.S. e enam

hingata. Ei nähtu mingeid viiteid sellele, et pärast A.S. e vette kukkumist oleks temaga juhtunud

veel midagi, mis oleks võinud kaasa tuua tema surma. Järelikult ongi loogiline ja ainuvõimalik

kannatanu surma saabumise põhjus uppumine.

29. Eeltooduga selle õhtu/öö sündmused siiski ei lõppenud: Marko Aljaste ja A.S. otsustasid

põletada ära A.S. e auto.

30. Marko Aljaste väitis järgmist. Ta sõitis A.S. iga karjäärist nende tuttava M.S. a juurde

Küttejõusse. Seal tarvitati jälle alkoholi. Marko Aljaste otsustas Volkswageni põlema panna. Ta

sõitis koos A.S. iga ühe vennashaua juures oleva lagendiku juurde. Seal väljusid mehed autost ja

Marko Aljaste süütas välgumihkliga autos olnud vaiba – mõni aeg hiljem võttis tuld ka auto ja

see põles maha.

31. Marko Aljaste ütlustega samasuguseid ütlusi andis ka A.S. .

32. M.S. aga väitis seda. Kõnealusel ööl helistas talle A.S. ja ütles, et ta soovib M.S. a juures

midagi põlema panna. M.S. ütles, et tema juures ei peaks midagi põletama – seda peaks tegema

selles kohas, kus on tupiktee. Mõni aeg hiljem saabusid M.S. a juurde A.S. ja Marko Aljaste.

Mõni aeg hiljem nad lahkusid.

33. Läheduses elav O.I. nägi mõnda aega pärast kella kolme öösel, et suvilate taga metsas

midagi põleb. Ta filmis paksu suitsu.

34. 21. juulil 2023 leidis metsas seenel käinud M.T. Küttejõu metsast põlenud auto.

35. Marko Aljaste otsustas auto põletada kuriteojälgede varjamiseks.

36. Marko Aljaste ei tapnud A.S. ed kavatsetult, vaid kaudse tahtlusega: ta teadis, et teostab

tapmise kuriteokoosseisule vastava asjaolu (näoga vette järsult kallakult tugevas alkoholijoobes

ja eelnevalt tugevasti läbipekstud kannatanu võib näoga vette jäädagi ning läbi selle lämbuda ja

surra) ning möönis seda.

37. Marko Aljaste auto põletamise soov kinnitab seda, et Marko Aljaste sai aru, millised

tagajärjed tema teol on.

38. Marko Aljaste tegu oli õigusvastane ja süüline.

39. Marko Aljaste tegu ei muuda õiguspäraseks M.A. väidetest nähtuv, justkui oleks A.S. e

M.A. t ähvardanud. M.A. kõneles sellest, mis toimus 19. juuli 2023 hommikul ehk tunde enne

karjääris aset leidnut.

40. Ehkki mõningate inimeste sõnul võis A.S. e käituda joobnuna agressiivselt, pole mingeid

viiteid sellele, et selliselt käitus A.S. e ka 19. juuli 2023 õhtul.

41. Niisiis lükkas Marko Aljaste tugevas alkoholijoobes ja eelnevalt läbipekstud liikumisvõimetu

kannatanu karjääri järsult kallakult vette. Sealjuures nägi Marko Aljaste, et kukkudes jäi A.S. gi

näoga vette. Sellest lähtuvalt vastab Marko Aljaste tegu tapmise koosseisu tunnustele. Selle

kuriteo pani Marko Aljaste toime kaudse tahtlusega – ta teadis, et ta teostab kuriteokoosseisule

vastava asjaolu ja mööndes oma teo ka kõige raskemaid tagajärgi (liikumisvõimetu, läbipekstud

ja alkoholijoobes kannatanu võib vees lämbuda ja seeläbi surra).

42. A.S. i sõnul oli Marko Aljaste mõte see, et A.S. e pidi karistuseks ise karjäärist tagasi

Püssisse minema. See ei ole eluliselt usutav. Karjääris Püssisse oli ca 4 kilomeetrit. Ei saa

uskuda seda, et A.S. pidas võimalikuks, et kõvasti läbipekstud ja joobes kannatanu, kes oli

visatud veekogu järsu kalda juures maha, läheb öisel ajal ise ohutult koju. See väide on veel seda

ebaustavam, et A.S. ei näinud tema enda sõnul A.S. e pagasiruumist väljatõstmise järgselt seda,

millises seisus kannatanu on. Seetõttu ei saanud ta eeldada, et A.S. ega on kõik korras. A.S. oli

näinud, kuidas Marko Aljaste korteris A.S. e jõhkralt läbi peksis. Seega pidi A.S. vähemalt

möönma, et Marko Aljaste võib karjääris jätkata kannatanu peksmist või „karistada“ teda veel

raskemal moel. Loogilised ega eluliselt usutavad ei ole A.S. i väited, et ta ei näinud karjääris, mis

tema selja taga toimus ja see teda ei huvitanud. A.S. il oli piisav huvi minna Marko Aljaste ja

pakiruumi pandud A.S. ega karjääri – seega pidi tal olema huvi ka selles osas, mida Marko

Aljaste A.S. ega karjääris teeb. A.S. i sõnul ta ei näinud, mida Marko Aljaste A.S. ega tegi. Siis

ei oleks ta saanud näha ka seda, et Marko Aljaste jättis A.S. e lihtsalt karjääri maha – nagu A.S.

siiski väitis. Mitte midagi nägemise korral oleks olnud võimalik ka see, et Marko Aljaste tegi

A.S. ega midagi hullemat (kui jättis lihtsalt maha). Seega pidi A.S. pidi kas nägema Marko

Aljaste poolt kannatanu keha vette lükkamist või vähemalt möönma, et Marko Aljaste tegi A.S.

ega midagi sellist, millest kannatanu elusana ei pääse. Ka oli Marko Aljaste eelnevalt A.S. ile

öelnud, et ta soovib A.S. ed karistada. Niisiis pidi A.S. karjäärist lahkudes vähemalt möönma, et

Marko Aljaste võiski A.S. ed „karistada“ sellisel viisil, mis kujutab endast ohtu kannatanu elule

ehk pani tema suhtes toime mõne raske isikuvastase kuriteo, sh tapmise.

43. M.S. a sõnul uuris temalt millegi põletamise kohta A.S. – ja seda tunnistas A.S. ka oma

viimases sõnas. Niisiis ei ole õiged A.S. i väited, et mõte auto ära põletada tuli Marko Aljastel.

Ka juhatas A.S. Marko Aljastele hilisemasse põletuskohta teed. Seega oli A.S. il teadmine

Marko Aljaste tapmisteost – seda kasvõi oletuste (möönmise) vormis. A.S. vähemalt möönis

seda, et kui Marko Aljaste kuritegu avastatakse, võetakse vastutusele ka tema.

44. A.S. i sõnul ütles Marko Aljaste talle, et A.S. gi saab oma auto hiljem Püssist kätte. Seda

arvestades pidi A.S. il tekkima põletusplaani kuuldes küsimus, kuidas siis ikkagi karjäärist tagasi

tulev A.S. gi sõiduki kätte saab – kui see maha põletatakse. Et A.S. il sellist küsimust ei

tekkinud, tõendab omakorda, et ta vähemalt möönis, et A.S. gi enam elus ei ole, tagasi ei tule ja

autot ta enam ei vaja.

45. Otsustus põletada A.S. e auto maha näitab selgelt Marko Aljaste ja A.S. i arusaama, et

kannatanu ei ole enam elus ja nüüd peab tegelema kuriteojälgede kustutamisega.

46. A.S. i tegu vastab KarS § 307 lg 1 kuriteokoosseisu tunnustele: ta vähemalt möönis A.S. e

tapmist Marko Aljaste poolt ja jättis sellest õiguskaitseorganitele teatamata ehk pani kuriteo

toime kaudse tahtlusega.

47. Kanepi kasvatamisse puutuvalt nähtub otsusest lühidalt järgmist.

48. Marko Aljaste elukoha (XXX) läbiotsimisel 22. juulil 2023 avastati elutoa aknalaual 1,37

grammine kanepitaim, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 5,9%. Sellist taime tuleb

pidada narkootiliseks aineks.

49. Marko Aljaste selgitas, et ta sai E.V. alt seemne, pani selle mulda ja kastis seda. Küll aga

väitis ta, et ei teadnud, kas tegemist on narkootilise taimega või mitte – ta oletas, et narkootilise

taimega tegu ei ole. Niisugused ütlused võimaldavad öelda, et Marko Aljaste pani teo toime

kaudse tahtlusega: Marko Aljaste küll ei olnud taime narkootilisuse osas kindel, ent ta möönis

seda. Ei ole usutav, et Marko Aljaste kasvatas kanepit puhtalt teaduslikust huvist või armastusest

looduse vastu. Marko Aljaste on varem kanepit suitsetanud ja saanud ka narkootikumi tarbimise

eest väärteokorras karistada. Seega saab järeldada, et Marko Aljaste soovis kasvatada

tarvitamiseks piisava koguse THC-ga kanepit. On ebaoluline, kas ta soovis seda kanepit

pruukida ise või tahtis seda nt maha müüa. Niisiis täitis Marko Aljaste KarS § 188 lg 1

koosseisu. Tegu oli õigusvastane ja süüline.

50. Karistuste osas ilmneb otsusest seesugune teave.

51. Kehalise väärkohtlemise eest (KarS § 121 lg 1) tuleb Marko Aljastele mõista keskmise

raskusega, st 6 kuu pikkune vangistus: Marko Aljaste peksis A.S. e tugevasti läbi.

52. Vabaduse võtmise puhul (KarS § 136 lg 1) pidas kohus Marko Aljaste puhul õigeks

sanktsioonimäära (kuni 5-aastane vangistus) alumisse ossa jäävat 1-aastast vangistust.

Raskendav asjaolu on teo toimepanemine koos A.S. iga, st grupis (KarS § 58 p 10). Samas

piirdus vabaduse võtmine vaid mõne(kümne) minutiga.

53. Kuni 5-aastast vangistust võimaldava KarS § 188 lg 1 (kanepi kasvatamine) järgi mõistis

kohus Marko Aljastele 1-kuulise vangistuse. Teosüüd tuleb pidada keskmiseks. Samas oli

tegemist vaid ühe taimega.

54. Tapmise eest pidas kohus Marko Aljaste jaoks sobivaks mõneti üle keskmise määra jäävat

11-aastast vangistust. Marko Aljaste pani teo toime otsese tahtlusega: lükates liikumisvõimetu ja

läbi pekstud A.S. e järsult kallakult vette ja nähes, et kannatanu jäi kukkudes näoga vette (isegi

kui vesi ei olnud väga sügav), pidi Marko Aljaste aru saama, et sellises seisundis kannatanu ei

saa sealt iseseisvalt välja ning näoga vette jäädes ta paratamatult lämbub. Kuivõrd A.S. e oli

liikumis- ja vastupanuvõimetu, ületab Marko Aljaste süü mõneti keskmist.

55. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis Marko

Aljastele 11-aastase liitvangistuse.

56. Vabaduse võtmise puhul kehtib A.S. i osas sama, mis Marko Aljaste puhul, mistõttu tuleb

A.S. it karistada KarS § 136 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega.

57. Kuriteost mitteteatamise (KarS § 307 lg 1) eest pidas kohus paslikuks mõista A.S. ile

vangistus keskmises määras – 1 aasta ja 6 kuud. A. Soodm oli auto põletamise osas aktiivne ja

sellest otseselt huvitatud. A.S. jättis teavitamata mitte suvalisest esimese astme kuriteost, vaid

raskest isikuvastasest kuriteost, läbi mille katkes kannatanu elu.

58. Ka A.S. i puhul luges kohus KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga ja

mõistis 1 aasta ja 6 kuu pikkuse liitvangistuse. Kuivõrd A.S. oli eeluurimisel kaks kuud vahi all,

vähendas kohus vangistuse KarS § 68 alusel 1 aasta ja 4 kuuni.

59. Kohus rahuldas A.S. e ema E.S. e tsiviilhagi ja mõistis Marko Aljastelt E.S. e kasuks välja

470,15 eurot matusekulude hüvituseks.

60. Viimaks võttis kohus seisukohad menetluskulude ja asitõenditega seonduva kohta.

(III) Apellatsioonid

61. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlemad süüdistatavad ja Marko Aljaste

kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil.

a) Marko Aljaste apellatsioon

62. Marko Aljaste palub end õigeks mõista vabaduse võtmises ja tapmises – või alternatiivselt

kvalifitseerida tapmine ümber abita jätmiseks. Ka pole lõpuni õigesti talitatud menetluskuludega.

63. Marko Aljaste ei soovinud kellegi vabadust võtta. Autosse toimetatud isik oli selle auto

omanik. Esialgu proovisid nad seda isikut panna auto tagaistmele, aga see oli raskendatud ja nii

panid nad ta pagasiruumi. Isik küll ei väljendanud oma soovi autosse paigutamiseks, aga samas

ta ei võtnud ka jalgu alla ning seetõttu ei saa kõneleda tahtevastasest tegevusest. Nad ei olnud

vabaduse võtmist kooskõlastanud – see oli loomulik asjade käik. Pagasiruum ei olnud auto

teistest osadest eraldatud. Kannatanu oleks võinud ronida üle tagumise istme või selle istme alla

lasta. Ülerahvastatud autodes on kombeks paigutada inimesi ka pagasiruumi. Eesmärk oli pigem

kõrvaldada inimene tänavalt vedelemast ja panna ta oma autosse.

64. Ka tapmise eest teda süüdi mõista ei saa. Löök ei olnud kuigivõrd intensiivne ja isikut ei

saanud tappa ka tema laugelt kallakult alla lükkamine. Tegelik surma põhjus pole teada – ekspert

esitas üksnes oma arvamuse kuiva uppumise kohta. Tema (Marko Aljaste) ei suutnud sedavõrd

raske tagajärje saabumist isegi möönda. Surnukehal ei olnud jalatsit. Seega võis vesi inimest

turgutada. Ta ei suutnud vaid sekundi-paari pikkuse aja jooksul aru saada, kas inimene vees

liigutab. Kuivõrd ta oli väga raskes joobes, oli tal raske mõista, mida ta üldse teeb. Ta ütles A.S.

ile, et inimene saab oma auto tagasi – see näitab, et ta vähemalt möönis kannatanu elama jäämist.

Tagantjärgi on ta mõistnud, et ta oleks inimest tõesti pidanud aitama, aga sel hetkel oli tal

kannatanust ükskõik ja ta pigem ei uskunud, et asi nõnda lõppeb. Niisiis saab talle ette heita vaid

tegevusetust ja ükskõiksust. Sellest lähtuvalt tuleks tema tegu ümber kvalifitseerida löömisena

või abi mitteosutamisena (KarS § 124).

65. DNA- ega kiuekspertiis midagi ei tõenda ja neid kulusid temalt välja mõista ei tohiks.

Täielikult ei tohiks temalt välja mõista ka tulekahjuekspertiisi kulu.

b) Marko Aljaste kaitsja apellatsioon

66. Marko Aljaste tuleb KarS § 113 lg 1 ja § 188 lg 1 järgsetes süüdistustes õigeks mõista või

tuleb talle vähemasti mõista kergem karistus – seda järgnevatel põhjustel.

67. Marko Aljaste ei täitnud juba tapmise objektiivset koosseisu.

68. Sündmuskohalt leitu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi sündmuse asjaolude kohta.

Karjääris oleval veekogul oli lauge kallak. Ekspertiisiga ei tuvastatud kannatanu surma põhjust.

Ekspert ei pidanud usutavaks, et A.S. gi oli näoga vette sattudes teadvusetus seisundis.

69. Isegi kui Marko Aljaste kannatanut karjääris lõi, ei tähenda see veel seda, et süüdistatavale

saab raske tagajärge karistusõiguslikult süüks arvata. Tagajärge ei saa isikul normatiivselt

omistada näiteks juhul, kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahelaga. Tuleks sisuliselt

hinnata, et kas süüdistatava tegevuse tagajärjeks võis n-ö tavapärasel juhul olla kannatanu

eluohtlik seisund ning kas samaaegselt loodi ka sellele iseloomuliku ohuna kannatanu surma

saabumise võimalus. Marko Aljaste löögid polnud jõulised. Surma ei tinginud verejooks ega

elutähtsate organite vigastamine. Vesi oli madal ja seetõttu ei saanud tõenäoliseks pidada

kannatanu uppumist.

70. Ka ei esine subjektiivset koosseisu. Süüdistatava teo tulemusena saabunud oht ei pruukinud

olla objektiivselt ettenähtav. See välistab Marko Aljaste vastutuse mitte ainult KarS § 113 lg 1

järgi, vaid ka võimaliku alternatiivina KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Marko Aljaste sõnul ei osanud

tol hetkel arvata, et inimene sureb. Marko Aljastele ei saa isegi hooletuse tasandil ette heita seda,

et ta oleks pidanud kohusetundlikkuse ülesnäitamise korral ette nägema, et kannatanu võib

sattuda eluohtlikkusse seisundisse ja/või kuiva uppumise tõttu surra.

71. Marko Aljaste uskus, et tema kasvatav kanepitaim sisaldab CBD-d ja sedavõrd väikeses

koguses THC-d, et saadav taimne materjal ei põhjusta narkootilist joovet. Süüdistatav selgitas, et

ta ei teadnud, kas tegemist on narkootilise taimega või mitte. Ta oli teadlik sellest, et

kanepilehtedest tehakse teed ja oletas, et tegemist ei ole narkootilise kanepiga. Marko Aljaste

pole narkosõltlane ja tal ei ole teadmisi kanepi kasvatamisest.

72. Marko Aljaste karistus on liialt range. Marko Aljaste ei põhjustanud A.S. ele raskeid

vigastusi. A.S. e käitus provotseerivalt: ta solvas M.A. t ja Marko Aljaste tahtis kaitsta oma ema

au ja solvajat selle eest „karistada“. A.S. e oli agressiivne inimene. Põhjendamatult jäeti

arvestamata Marko Aljaste puhtsüdamlik kahetsus. Marko Aljaste pole varem kuritegusid toime

pannud. Kohtuistungil käitus süüdistatav viisakalt.

c) A.S. i apellatsioon

73. Maakohus talitas vääralt nii teda süüdi mõistes kui ka menetluskulude osas.

74. Esialgu üritasid nad A.S. ed tõsta tagaistmele, ent see ei õnnestunud. Nende viinavõtmiste

käigus on tavapärane, et ülerahvastatud autos sõidab keegi pagasiruumis. Tegemist oli

universaalkerega autoga ehk pagasiruum ei olnud auto salongist eraldatud. A.S. gi ei öelnud

autos olles midagi – isegi siis, kui ta oli end sõidu ajal istukile ajanud. Tema (A.S. ) ei piiranud

kannatanu vabadust ei füüsiliselt ega keeldude-käskude-ähvardustega ning seetõttu ta KarS § 136

lg 1 järgi ei vastuta.

75. A.S. ei saa vastutada ka KarS § 307 lg 1 järgi. Ta ei näinud esimese astme kuriteo

toimepanemist pealt. Kannatanu surmast sai ta teada alles 10 päeva pärast juhtunut. Ta küsis

M.S. alt vaid seda, kus on mõni kõrvaline koht, kus Marko Aljaste saaks auto ära põletada –

mingist enese peitmisest juttu ei olnud. Ta ei peitnudki ennast – ta peeti kinni siis, kui ta end

kodus kaineks magas.

76. Ekspertiisikulusid ta maksma ei peaks, kuivõrd ekspertiisid ei olnud seotud temale süüks

pandavate paragrahvidega. Ka ei ole õige nõuda talt kaitsjatasu, sest ta on kogu aeg öelnud, et ta

kaitsjat ei soovi.

(IV) Ringkonnakohtu istung

77. Apellandid jäid oma seisukohtade juurde. A.S. i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe

toetas oma kaitsealuse kaebust. Prokuratuur palus jätta kaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

(V) Ringkonnakohtu seisukoht

78. Kolleegium analüüsib kõigepealt kuriteokoosseisude täitmisega seonduvat, peatub seejärel

karistustesse puutuval ja teeb viimaks otsustused menetluskulude kohta.

a) Kehaline väärkohtlemine

79. Marko Aljaste süüditunnistamist korteris aset leidnud väärkohtlemises keegi vaidlustanud ei

ole. Ka ringkonnakohus ise peab selle teo käsitlust õiguslikult korrektseks, mistõttu pole tarvis

sel teemal sisuliselt peatuda. Olgu siiski märgitud, et maakohus on viidatud teoga seoses

kulutanud oma ressursse ebamõistlikult. Kohtuotsuses pühendatakse sellele küsimusele üle 9

lehekülje. Suur osa sellest mahust kujutab endast erinevate tõendite refereerimist ega ole

puutumuses 19. juuli 2023 õhtul XXX aset leidnud peksmisega. Nimelt jääb ringkonnakohtule

ebaselgeks, miks oli tarvis üksikasjalikult välja tuua, kuidas keegi 19. juulil 2023 Püssis ja selle

lähedal ringi liikus, millist sõiduvahendit ta selleks kasutas, kus ta alkoholi tarbis jne. Seesugune

info polnud tarvilik ka selleks, et kummutada võimalik versioon hädakaitsest – Marko Aljaste

kaitses A.S. e eest oma ema. Liiatigi ei tegelenud kohus hädakaitse-argumendiga mitte kehalist

väärkohtlemist lahates (otsuse lk 8–17), vaid millegipärast lahendi selles osas, mis on

pealkirjastatud „Tapmine ja tapmisest mitteteatamine“: kohus asus seisukohale, et A.S. gi õhtul

korteris M.A. t ei ähvardanud (otsuse lk 31–32).

b) Vabaduse võtmine

80. Nende süüditunnistamise vabaduse võtmises on vaidlustanud mõlemad süüdistatavad.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsustus siiski õige.

81. Tähtsust pole sellel, et A.S. gi pandi tema enda auto pagasiruumi – KarS § 136 ei erista

kuidagi seda, kas vahend, millega kellelegi liikumistakistus luuakse, kuulub sellele inimesele,

kelle liikumisvabadust piirati või mitte.

82. Nii Marko Aljaste kui A.S. toovad välja, et esialgu üritasid nad A.S. ed panna auto

tagaistmele ja et pagasiruum ning salong olid omavahel ühendatud. Needki asjaolud

kriminaalkolleegiumi hinnangul olulised ei ole. Nimelt on Tartu Ringkonnakohus selgitanud, et

vabaduse võtmisest rääkimiseks piisab sellest, kui kellegi liikumisele luuakse selline tõke, mille

ületamise üritamine ei saa olla kannatanult nõutav (eeldatav) – eelkõige selle tõkke ületamise

katse ohtlikkuse tõttu (otsus nr 1-22-3351/75, p 89). Liikuvast autost väljahüppamine on isegi

võrdlemisi aeglase sõidukiiruse puhul riskantne tegevus, mille tagajärjel on suur oht saada

kehavigastusi või isegi surma (samas). Niisiis saab vähemalt üldjuhul rääkida inimese vabaduse

võtmisest ka siis, kui ta viibib oma tahte vastaselt liikuva auto salongis. Eriti selgelt tuleb

niisuguses olukorras jaatada vabaduse võtmist juhul, kui ohvriks on läbi pekstud ja tugevasti

purjus inimene: seesuguse isiku jaoks on sõitvast autost ilma vigastusteta välja pääsemine veel

eriti keeruline.

83. Süüdistatavad märgivad, et A.S. gi ei avaldanud tema autosse panemisele vastuseisu. See ei

olnudki A.S. e jaoks võimalik – ta oli teadvusetu. Et ei esinenud ka A.S. e (hüpoteetilist)

nõusolekut tema autosse paigutamiseks, saab öelda juhtunu asjaolude pinnalt. Esiteks oli üheks

tema autosse paigutajaks see inimene, kes oli ta just läbi peksnud. Teiseks oli sel isikul plaan

toimetada A.S. gi üksikusse karjääri. Tõsiselt võetav ei ole väide, justkui oleks soovitud A.S. gi

n-ö kindlasse kohta viia. Selleks oleks võinud jätta kannatanu üldse korterist välja viimata, panna

ta lihtsalt oma autosse (tagumisele istmele) lamama, viia ta oma koju või haiglasse vms.

Kolmandaks ei soovi sama hästi kui keegi, et teda sõidutataks auto pagasiruumis – pole põhjust

eeldada, et A.S. gi seda tahtis. Kõik need asjaolud olid teada ka süüdistatavatele. Asjasse ei

puutu see, et A.S. gi sõidu ajal teadvusele tulemisele järgselt enda autos hoidmisele vastuseisu ei

avaldanud: ta oli sedavõrd raskes seisus (läbi pekstud, purjus ja väikses ruumis), et ta ei

pruukinud toimuvat täielikult mõista või ei pruukinud ta suuta/julgeda oma tegelikke soove

väljendada.

84. Süüdistatavate õigeks mõistmist ei tingi ka Marko Aljaste ringkonnakohtu istungil

väljendatud kahtlus selle suhtes, kas teadvusetult inimeselt üldse saab vabadust võtta. Esiteks ei

ole see kahtlus praegu asjasse puutuv tulenevalt sellest, et A.S. gi tuli tema karjääri sõidutamise

ajal teadvusele – ja sellest hoolimata ei teinud kumbki süüdistatav midagi selleks, et ohver saaks

hakata oma asukohta ise määrama (nt ei peatanud Marko Aljaste autot kinni, A.S. ei andnud

Marko Aljastele auto peatamise korraldust, kumbki süüdistatav ei pärinud A.S. elt, kas viimane

soovib autosse jääda või kuhu ta soovib, et ta toimetataks vms). Lisaks sellele on

ringkonnakohus seisukohal, et vabaduse võtmist saab jaatada vähemalt sellise teadvusetu

süüdistatava puhul, kelle osas pole adekvaatset alust eeldada, et ta jääbki teadvusetuks (st teo

toimepanija peab võimalikuks ja möönab seda, et isik tuleb teadvusele). A.S. e puhul nii oligi: ta

polnud medikamentidega pikaks ajaks tuimastatud või n-ö raskes koomas ehk oli võimalik

eeldada, et ta võib peagi teadvusele tulla (mida ta tegigi).

85. Kokkuvõtvalt täitsid Marko Aljaste ja A.S. grupis KarS § 136 lg 1 koosseisu, andes kumbki

sellesse oma kaaluka panuse – eeskätt seeläbi, et nad tõstsid A.S. e koos autosse. Seda tegid nad

kooskõlastatult ja kumbki sai ka aru, et peale tema tõstab ohvrit autosse ka tema kaaslane.

Mõlema süüdistatava menetluse kestel rohkem või vähem selgelt avaldatud seisukoht, et nad ei

soovinud kannatanu vabadust võtta, nende vastutust ei väära. Nad mõistsid kõiki objektiivset

koosseisu täitvaid asjaolusid – seda vähemalt kaudse tahtluse tasandil. Niisiis tegutsesid

tahtlikult. Ka toimisid nad õigusvastaselt. Kui süüdistatavad pidasid „vabaduse võtmise soovi

puudumise“ all silmas seda, et nende meelest ei olnud kellegi paigutamine auto pagasiruumi ja

tema seal vedamine karistatav, oleks tegemist pelga KarS § 39 järgse keelueksimusega. Selline

eksimus üldjuhul vastutust ei välista: suuresti kehtib põhimõte, et seaduse mittetundmine

vastutusest ei vabasta (iseseisvuse taastamise järel on Riigikohus enam kui 30 aasta jooksul

leidnud vastupidist vaid kaks korda: vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-33-16 ja otsus

nr 1-21-7336/33). Samas leiab ringkonnakohus, et Marko Aljaste ja A.S. ei olnud isegi mitte

keelueksimuses – saati siis vältimatus, st nende süüd välistavas keelueksimuses.

Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde, et keelueksimust tuleb eitada mitte

üksnes siis, kui isik on oma teo ebaõiguses (keelatuses) täiesti kindel, vaid ka juhul, kui ta üksnes

peab seesugust ebaõigust (keelatust) võimalikuks (n-ö kaudne keelueksimus): vt otsus nr 1-22-

3897/37, p 110. Süüdistatavad mõistsid, et nad paigutavad äsja neist ühe käest peksa saanud

teadvusetu inimese auto pagasiruumi ja hakkavad siis selle autoga karjääri poole sõitma. Isegi

kui neil oli oma varasema elukäigu põhjal – pidutsemiste käigus inimeste sõidutamine autode

pagasiruumis – mõningane lootus, et tegemist ei pruugi olla kuriteoga, oli see lootus täiesti

ebaadekvaatne. Millelegi ebaadekvaatsele lootmine aga kaudset tahtlust ei välista: vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10. Niisiis ei välista see ka n-ö

kaudset keelueksimust. See tähendab, et nende tegu oli ka süüline ja nad tunnistati selles õigesti

süüdi.

c) Tapmine

86. Maakohus võttis kiiduväärsel moel ilma sealjuures tõenditele viitamata kokku, milline

sündmus tema arvates aset leidis, st n-ö jutustas loo (maakohtu otsuse lk 28 – vt kokkuvõtvalt

käesoleva otsuse p 26). Selliselt talitamine võimaldab üheselt arusaadavalt mõista, millisele

juhtumile (kaasusele) maakohus õiguslikku hinnangut andis. Tõendite analüüs toimus selle loo

jutustamisest eraldi.

87. Eeskätt Marko Aljaste kaitsja – aga mingil määral ka süüdistatav ise – on seisukohal, et

Marko Aljaste ei täitnud juba tapmise objektiivset koosseisu.

88. Mõneti vaidlustatakse juba seda, kas Marko Aljaste üldse põhjustas A.S. e surma: viitega

sellele, et surma täpne põhjus pole teada ja läbi argumendi, et vesi võis A.S. ge turgutada.

Ringkonnakohtu meelest tuvastas maakohus õigesti, et Marko Aljaste tõuke tagajärjel veeres

A.S. gi vette ja uppus seal (otsuse lk 28). Ehkki 25-aastase töökogemusega ekspert ei tuvastanud

surma põhjust tõsikindlalt (vt ekspertiisiakt (kd 2, tl 245–254) ja eksperdi ütlused (kd 1, tl 98

pöördel – 99)), leidis ta, et tõenäoliselt tingis A.S. e surma tema uppumine. Maakohus viitas

arusaadavalt äsja öeldule ja lisas, et enne tema kaldast alla tõukamist oli A.S. e veel elus ning ta

jäi näoli vette lebama. Niisuguses olukorras on uppumise kui surma põhjuse tuvastamine kõigiti

põhjendatud. Väide selle kohta, et vesi võis A.S. ge turgutada, on paljasõnaline ja niisugust

stsenaariumit tõendid ei toeta – muu hulgas tulenevalt sellest, et A.S. e surnukeha leiti

sealtsamast, kuhu ta kaldast alla tõukamise järgselt lebama jäi.

89. Kaitsja meelest ei saa A.S. e surma Marko Aljastele objektiivselt omistada, sest ohvri surm

saabus väga ebatüüpilisel moel. Tuleb möönda, et tavaliselt surma seesugusel viisil ei põhjustata:

pigem sureb inimene vägivallateo tõttu n-ö vahetult – nt püstolikuuli, noahoobi või peksmise

tagajärjel saabunud vigastustesse. Siiski ei saa öelda, et A.S. e surma tingis sedavõrd

eriskummaline sündmuste käik, et seda polnud võimalik mõistlikul viisil ette näha. A.S. gi oli

väga kehvas seisundis: ta oli saanud peksa, ta oli tugevas joobes ja ta oli äsja olnud teadvusetu.

Ringkonnakohus ei näe kuigivõrd mõtet selle üle arutlemisel, kas A.S. e peksa saamist on

võimalik pidada „raskeks“ või mitte. Fakt on see, et Marko Aljaste oli teda korduvalt löönud ja

mõni aeg pärast seda oli A.S. e kaotanud teadvuse. Ka ei ole tarvis hakata analüüsima, kas

kraavikallas oli „järsk“ või mitte. Kõnealune kalle oli piisav, et inimene, kes lükatakse kaldast

alla, veereb kuni vastu tuleva takistuseni – st veeni. Viimaks ei pea kriminaalkolleegium

tarvilikuks vaagida sedagi, kas karjääris olnud vesi oli „sügav“ või ei. Esiteks on teada, et

karjäärides olev vesi ei ole n-ö laugel pinnal: veepiirist kaugemale liikudes n-ö kaugeneb põhi

veepinnast järjepidevalt ja kiiresti. Teiseks aga pole inimese uppumiseks vaja kuigivõrd sügavat

vett: kõhuli lamav inimene võib uppuda ka vaid mõne sentimeetri sügavuses vees. Eeltoodust

lähtudes ei saa kuidagi pidada sama hästi kui ettenägematuks (äärmiselt ebatüüpiliseks või

ebatõenäoliseks) seda, et A.S. e uppumise tõttu sureb.

90. Vaidlustatud on ka tapmistahtluse olemasolu Marko Aljastel.

91. Maakohtu otsus on ses osas kohati problemaatiline – ja seda suisa kahest aspektist.

92. Esiteks viitas esimese astme kohus tahtlusega seoses korduvalt sellele, et Marko Aljaste nägi

pärast A.S. e kaldast alla tõukamist, et kannatanu jäi näoli vette lamama (vt otsuse lk-d 28, 31,

32 ja 37). Niisugust vaatepilti nägi Marko Aljaste alles pärast oma tegu, st peale A.S. e järsakust

alla lükkamist. Tahtlus aga tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise aja seisuga; muu hulgas ei

saa tahtluse kindlaks tegemisel võtta arvesse teo toimepanijal teo järgselt kujunenud teadmisi

(Pikamäe – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 16, komm 12). Niisiis saaks lükkamise järgselt

tekkinud Marko Aljaste teadmised sisustada nt tegevusetusega tapmise (Marko Aljaste oleks

pidanud A.S. e veest välja tõmbama) subjektiivset koosseisu – mitte aga tema tahtlust puutuvalt

tegevusse.

93. Teiseks viitas maakohus mitmes kohas sellele, et Marko Aljaste „pidi“ millestki aru saama

või „pidi“ midagi ette nägema (vt nt otsuse lk 28 ja 37). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

konstruktsioon „pidi võimalikuks pidama“ ei ole kaudsest tahtlusest rääkides korrektne: vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p 30.

Niisugune sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult inimene kõnealust asjaolu võimalikuks

ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud. Sama saab öelda puutuvalt

„aru saama pidamisse“ või „ette nägema pidamisse“: tegelikult kõnealune asjaolu inimesele

arusaadav ei olnud või tegelikul ta seda ette ei näinud. On võimalik, et selline – juristkonnas

kahjuks vägagi levinud – terminoloogia tuleneb tsiviilõigusest: nt võlaõigusseadus räägib

korduvalt sellest, et keegi midagi „teadis või pidi teadma“ (vt nt § 15 lg-d 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32

lg 2 jne). Karistusõiguses aga tulenevalt KarS §-dest 16 ja 18 tegelikku teadmist ja teadma

pidamist samastada ei saa.

94. Seesuguse väära sõnakasutusega on kaasnenud ka vastuolu selle osas, millise tahtluse

vormiga Marko Aljaste A.S. e surma põhjustas. Nii viitab kohus oma otsuse lk-del 31 ja 32, et

vastav tahtlus oli kaudne. Samas aga märgitakse otsuse lk-del 22 ja 28, et Marko Aljastel oli oma

ohvri surma osas otsene tahtlus. Seesugune vastuolu on taunitav ja pole võimalik aru saada, mis

selle tingis. Küll aga tõi puhutise otsese tahtluse jaatamise ringkonnakohtu hinnangul endaga

kaasa suuresti see, et esimese astme kohus võttis arvesse ka tõsiasja, et Marko Aljaste nägi alla

lükatud A.S. ge näoli vette lamama jäämas. Nagu öeldud, niisugusele asjaolule tugineda ei saa.

Ringkonnakohtu hinnangul oli Marko Aljastel oma teo hetkel – ohvri kallakust alla lükkamise

momendil – A.S. e tapmise osas kaudne tahtlus. Eeskätt tuleb sellist tahtlust jaatada nende

asjaolude põhjal, mida käsitleti käesoleva otsuse p-s 89 ja millest Marko Aljaste oli teadlik: ta

lükkas väga halvas füüsilises konditsioonis äsja teadvusetu olnud inimese küllaltki suure kaldega

järsakult alla niisugusesse kohta, kus paiknes võrdlemisi suure veehulgaga üsna järsult

sügavamaks minev veekogu. Seesuguses olukorras ei ole adekvaatset alust eeldada, et ohver jääb

ellu. Teisisõnu: Marko Aljaste mitte üksnes ei pidanud A.S. e surma saabumist võimalikuks

pidama ja möönma, vaid ta ka tegelikult pidas seda võimalikuks ja möönis. Kaudselt kinnitab

Marko Aljaste tapmistahtlust juba lükkamise hetkel ka see, et ta hiljem A.S. ed veest välja ei

tõmmanud. Seda seetõttu, et A.S. ed näoli vees lamamas nähes mõistis Marko Aljaste igal juhul,

et A.S. e peagi sureb. Et ta sellest hoolimata ohvrit päästma ei asunud, viitab sellele, et ta

arvestas A.S. e surmaga juba mõni sekund varem, kannatanut vee suunas tõugates. Samas ei saa

öelda, et Marko Aljastel oli juba A.S. e nõlvalt alla tõukamise hetkel kindel teadmine (st otsene

tahtlus) A.S. e surma saabumise osas. Ehkki seesuguse lükkamise tagajärjel on lähtuvalt ülal

öeldust kannatanu surma saabumine tõenäoline, ei pea olukord siiski tingimata nõnda arenema:

nt ei pruugi ohver näoli vette jääda või ei pruugi ta tõuke järgselt lamama jääda. Seesuguse

positiivse stsenaariumi põhimõtteline võimalikkus aga ei välista kaudsest tapmistahtlusest

rääkimist – nagu nt ei väära kedagi piisavalt suure noaga rindkerre pussitava inimese kaudset

tahtlust ohvri surma osas tõsiasi, et mõnikord pussitamine endaga pussitatu surma kaasa ei too.

95. Õigusvastasusega seonduvat vaidlustatud pole ja ka ringkonnakohus ise sellega seoses

probleeme ei näe. Ka oli Marko Aljaste tegu süüline. Muu hulgas ei välista tema süüd tõsiasi, et

ta oli (raskes) joobes. Niisugune joove võib tõepoolest inimese ebaõigusarusaama või selle

arusaama kohase käitumise juhtimise võime välistada, ent KarS § 36 kohaselt ei ole see oluline:

tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd ei välista.

96. Eeltoodust tulenevalt tunnistas maakohus Marko Aljaste korrektselt A.S. e tapmises süüdi.

d) Kuriteost mitteteatamine

97. Ka selle teo osas on maakohus korduvalt põhjendanud A.S. i kaudset tahtlust läbi väidete, et

A.S. „pidi“ midagi möönma, (ette) nägema, aru saama jne (vt eeskätt otsuse lk 33). Nagu

käesoleva otsuse p-s 93 öeldud, pole kaudset tahtlust võimalik selliselt sisustada. Sellegipoolest

leiab ka ringkonnakohus, et A.S. il KarS § 307 pärane tahtlus esines – ja sisuliselt viitas

maakohus sellega seoses õigetele asjadele.

98. Esimese astme kohus tõi asjakohaselt välja, et Marko Aljastega vabatahtlikult kaasa läinud

A.S. oli teadlik sellest, et läbi pekstud ja purjus kannatanu oli viidud öösel inimasustusest eemal

paiknevasse karjääri, seal oli teda äsja peksnud inimene jäänud temaga kraavikaldale kahekesi

ning peagi oli see inimene koos temaga (A.S. iga) sealt autoga ära sõitnud – ehk ohver oli maha

jäänud. Juba ainuüksi need asjaolud ei võimaldanud A.S. il adekvaatsel moel eeldada seda, et

Marko Aljaste ei pannud A.S. e suhtes toime mõnda rasket vägivallategu (sh tapmist). Teisisõnu

pidas A.S. niisuguse teo aset leidmist võimalikuks ja möönis seda. Lisaks sellele osutas

maakohus igati kohaselt tõigale, et auto põletamist puudutavat infot asus mõni aeg hiljem

hankima just A.S. . Kui A.S. tõesti oleks olnud sedavõrd heauskne, nagu ta väidab end olevat,

poleks ta midagi sellist teinud. A.S. i õigeks mõistmist ei too endaga kaasa ka kaitseväide, et ta ei

peitnud end ära. Esiteks võib kuriteo toime pannud lihtsalt loota, et tema kuritegu ei avastata

ning varjamist pole juba seetõttu tarvis. Teiseks on enese varjamine väga keeruline ja raske ning

tihtipeale ei asu seda tegema isegi A.S. ist paremate kognitiivsete võimetega ja varakamad

inimesed. Teiseks aga pole kuriteost mitteteatamine sedavõrd raske kuritegu, et vajaduse end

varjama asuda tingiks hirm pika vanglakaristuse ees.

e) Kanepi kasvatamine

99. Ringkonnakohus soostub täielikult maakohtu põhjendustega (otsuse lk 34–35) ega korda neid

üle. Marko Aljaste kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid neid põhjendusi ümber ei lükka. Pole

mingit alust eeldada, et Marko Aljaste kasvatas kanepit botaanilisest huvist vms – seda ei väida

ta ka ise. Muu hulgas seda silmas pidades ei olnud Marko Aljastel mingit adekvaatset alust

arvata, et tuttava (E.V. a) käest saadud – ehk mitte mingist spetsiaalsest mitte-narkootilist

kanepit müüvast poest ostetud – taim pole narkootilise toimega. Niisiis oli tal seesuguse asjaolu

osas kaudne tahtlus. Niisugust tõdemust ei väära kuidagi see, et Marko Aljaste teada tehakse

kanepilehtedest teed, et Marko Aljaste pole uimastisõltlane ja et Marko Aljastel puuduvad

spetsiifilised teadmised kanepi kasvatamise kohta.

f) Karistus

100. Karistuse mõistmisel on kohtu motiivid küllaltki olulises ulatuses ebakohased: tuuakse (veel

kord) välja põhjendused selle kohta, mis süüdistatavate tegusid tõendab ja miks need teod

karistusnormi (objektiivsele või subjektiivsele) koosseisule vastavad (vt karistuse mõistmist

vabaduse võtmise eest (otsuse lk 36 ja 37–38), tapmise eest (otsuse lk 37) ja kuriteost

mitteteatamise eest (otsuse lk 38)). Siiski ei pea ringkonnakohus M. Alajstele kehalise

väärkohtlemise, vabaduse võtmise ega kanepi kasvatamise eest mõistetud karistusi lõppastmes

ebaseaduslikuks – nagu saab seadusele vastavaks pidada ka A.S. ile mõistetud karistusi. Küll aga

tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 4 alusel maakohtu poolt Marko

Aljastele tapmise eest mõistetud 11-aastase vangistuse, sest niisugune karistus on

kriminaalkolleegiumi meelest liiga range.

101. Esiteks tuleb võtta arvesse seda, et Marko Aljastel polnud A.S. e tapmise osas otsest tahtlust

– nagu maakohus osaliselt leidis (vt käesoleva otsuse p 94) –, vaid ta tegutses ses osas „pelgalt“

kaudse tahtlusega. Ka kõneleb Marko Aljaste kasuks see, et ta saatis T.S. ele vabanduskirja, kus

ta väljendab mitu korda oma teo üle kahetsust ja vabandab selle eest. Kriminaalkolleegium

arvestab sedagi, et tegemist ei olnud pikalt ette planeeritud ründega, vaid purjus inimeste

olmekonflikti eskaleerumisega. Viimaks on oluline seegi, et Marko Aljaste pole varem

kuritegusid toime pannud ja ta on (suhteliselt) noor (teo ajal oli ta 21-aastane) – muu hulgas

annavad need asjaolud põhjuse eeldada, et ta enam kuritegusid ei soorita. Äsja öeldust tulenevalt

karistab ringkonnakohus Marko Aljastet 9 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

102. Ka on KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel karistuse mõistmist puudutava

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tarvis tühistada Marko Aljastele mõistetud

liitkaristus: üks n-ö liidetav langeb ära (Marko Aljastele mõistetud karistus tapmise eest) ja

liitmistehte tulemus ei saa nii paika jääda. Pidades silmas seda, et tapmine oli Marko Aljaste

kuritegudest ülekaalukalt kõige raskem ja et maakohus luges KarS § 64 lg 1 alusel kergemad

karistused kaetuks raskeimaga, lähtub ka ringkonnakohus n-ö absorbtsioonipõhimõttest ning

mõistab Marko Aljastele 9 aasta 6 kuu pikkuse liitvangistuse.

g) Menetluskulud

103. Marko Aljaste meelest ei peaks ta osasid temalt välja mõistetud ekspertiisitasusid maksma,

sest need ekspertiisid tema süüd ei tõenda. Kas ekspertiis süüdistatava süüd tõendab või mitte, ei

ole ekspertiisitasu välja mõistmisse puutuvalt oluline. KrMS § 105 lg-st 1 lähtuvalt korraldatakse

ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes. Sellest lähtuvalt ei ole ekspertiisi tegemise kulude

väljamõistmine süüdistatavalt põhjendatud üksnes juhul, kui ekspertiisi ei teostatud

tõendamisvajadusest lähtudes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-120-12, p

6.1). Marko Aljaste ei väida, et mõni ekspertiis tehti ilmselgelt tõendamisvajadusest

mittelähtuvalt. Seda ei leia ka ringkonnakohus. Niisiis on ekspertiisitasud Marko Aljastelt kui

süüdi tunnistatavalt isikult õigesti välja mõistetud. Ekspertiisikulude tasumisest oleks Marko

Aljaste saanud hoiduda seeläbi, et ta ei oleks kuritegusid toime pannud.

104. A.S. leiab, et tema ei peaks talt välja mõistetud ekspertiisitasusid maksma seetõttu, et

ekspertiisid ei olnud seotud temale süüks pandavate normidega. Maakohus on sellel küsimusel

peatunud ja leidnud, et osade ekspertiiside kulud tõesti A.S. i kanda jääda ei saa – tulekahju- ja

DNA-ekspertiisi kulud aga küll. A.S. ei too välja, miks on maakohtu niisugune mõttekäik väär

(liiga kitsas). Ka ei näe kriminaalkolleegium ise sellise seisukoha ekslikkusele viitavaid

asjaolusid. Niisiis jääb maakohtu otsus ka ses aspektis muutmata.

105. A.S. i meelest ei peaks ta maksma ka kaitsjatasu, sest tema kaitsjat ei soovinud. Kuivõrd

KrMS § 45 lg 4 kohaselt oli kaitsja osavõtt kohustuslik, pole süüdimõistetu enda sellekohasel

soovil tähtsust. Ühtlasi peab ta kui süüdi mõistetav isik nõnda tekkinud kaitsjatasu KrMS § 180

lg 1 alusel tasuma.

106. Marko Aljastele määratud kaitsja vandeadvokaat L. Viil esitas ringkonnakohtule riigi

õigusabi kulude kindlaksmääramise taotlused. Nende taotluste kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsuse analüüsiks 90 minutit (netotasu 108 eurot), apellatsiooni koostamiseks 270 minutit

(netotasu 324 eurot), teiste apellatsioonidega tutvumisele 30 minutit (netotasu 36 eurot),

ringkonnakohtu istungil osalemisele 85 minutit (netotasu 102 eurot); lisaks sellele soovib kaitsja

ka tasu seoses Tallinna-Tartu vahelt sõitmisega: sõidule kulutatud aja eest 30 eurot (netotasu) ja

sõidukulude kompenseerimiseks 111,60 eurot (netotasu). Ringkonnakohus rahuldab need

taotlused osaliselt. „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg

3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul

arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, ühes kohtuastmes

maksimaalselt 432 eurot. Seega ei saa kaitsjale määrata selliste toimingute eest, mis ei kujuta

endast istungil osalemist ega seondu sõidukuludega, rohkem kui 432 eurost netotasu. Praegu

taotleb kaitsja seda summat 36 euro võrra ületavat, st 468 euro suurust tasu (108+324+36).

Sellest johtuvalt on tarvis kaitsjale neid tasukomponente arvesse võttes maksta 432 eurot. Sellele

lisandub 102 eurot istungil osalemise eest ja 141,60 eurot seoses sõiduga (30+111,60). Niisiis

määrab kriminaalkolleegium riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning

„Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ alusel vandeadvokaat L.

Viilile kokku 675,60 eurose netotasu (432+102+141,60). Sellele lisandub 22% käibemaks

(148,63 eurot) ehk brutotasuks on 824,23 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus Marko Aljaste osas

maakohtu otsuse osaliselt tühistab, jääb see kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

107. Riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotluse esitas ka A.S. i kaitsja vandeadvokaat A.

Küünemäe. Advokaat palub määrata tasu selle eest, et ta tutvus 90 minuti kestel maakohtu otsuse

ja A.S. i apellatsiooniga ning analüüsis neid dokumente (netotasu 108 eurot), et ta osales 60

minuti kestel ringkonnakohtu istungil (netotasu 72 eurot) ja et ta sõitis Tallinna-Tartu vahelt,

soovides selle eest 30 eurot (netosumma) sõidule kulutatud aja eest ning kandis 111,60 eurot

(netotasu) sõidukuludena. Niisiis soovib kaitsja netotasuna kokku 321,60 eurot

(108+72+30+111,60). 22% käibemaksu (70,75 eurot) lisamise korral tuleb brutotasuks 392,35

eurot. RÕS § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise korra“ alusel rahuldabki kriminaalkolleegium kaitsja taotluse ja määrab kaitsjatasuks

viimati viidatud summa. Et A.S. i osas jääb maakohtu otsus muutmata, jääb see kulu KrMS §

185 lg 2 alusel A.S. i kanda, st A.S. peab riigile tasuma 392,35 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)