2-23-144857/10 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse aeg ja koht

10.03.2025, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-144857

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi V. T. vastu võlgnevuse nõudes

Menetlusosalised, esindajad

HAGEJA B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ), rk

11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn, lepinguline

esindaja Anzhela Ternikova

KOSTJA V. T., ik XXX, elukoht hagiavalduses XXX, tegelik

elukoht teadmata

Kirjalik menetlus

Hagi hind 988,24 eurot

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi V. T. vastu võlgnevuse nõudes.

2. Jätta kõik menetluskulud hageja B2 Impact OÜ kanda ning määrata, et rahaliselt

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale V. T.-le väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7).

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded ja menetluse käik

1. OK Incure OÜ (praegune B2 Impact OÜ) esitas 07.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse

jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 12.02.2024 hagiavalduse V. T. vastu võlgnevuse

nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja V. T. 06.05.2019 I AS-ga (edaspidi ka krediidiandja)

krediidikontolepingu nr xxxx, mille järgi on kostja kasutanud lepingu alusel limiiti kuni 1100

eurot. Krediidikonto taotlemiseks esitas klient elektroonilise taotluse veebilehel xxxx või suulise

taotluse telefoni teel. Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja on teinud otsuse

krediidikonto avada. Krediidiandja teavitab klienti otsusest SMS-i teel. Krediidikonto on kliendile

avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti

kasutusse võtta. Juhul, kui klient täidab lepingut korrektselt võimaldatakse kliendile limiidi

tõstmist, mida on antud olukorras ette tulnud 28.08.2019 lepinguga nr xxxx. Tegemist ei ole uue

lepingu sõlmimisega, vaid lepingu muutmisega, mille käigus muudetake lepingu number,

tõstetakse krediidikonto limiit ning arvestatakse intressimäära, mis on sätestatud lepingu

personaalsetes ja üldtingimustes (vt. lepingu xxxx punkt 13.6.). Käesolevas tsiviilasjas lähtub

hageja nõude põhjendamisel ja kujundamisel viimasest lepingu muutmisest.

Hageja esitab käesolevaga ammendavad selgitused seoses vastutustundliku laenamise

põhimõttega.

Lepingu nr. xxxx puhul esitas kostja 03.05.2019 krediidikonto avamise taotluse limiidile 1100

eurot. Taotluse kohaselt oli märgitud sissetulekuks 800 eurot, majapidamiskuludeks 400 eurot,

finantskohustused ja ülalpeetavad puuduvad. Töökoht H AS. I AS tegi päringu Creditinfo

andmebaasi ning päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta

avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Krediidivõimekuse hindamiseks

tehti päring Eesti pensionikeskusesse eesmärgil arvutada välja ja tuvastada isiku sissetulek.

Registri andmete kohaselt oli kostja sissetulek 573,29 eurot. Päring toimub IT süsteemide

vahendusel automatiseeritult ning saadud maksuandmete alusel arvutab krediidiandja IT-süsteem

välja pensionimaksete alusel sellele vastava sissetuleku suuruse. Krediidivõimelisuse arvutustes

võttis krediidiandja aluseks taotluse andmete ja Pensioniregistri andmete võrdluses neist väiksema,

so 573 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 125 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot).

Lepingu nr. xxxx puhul esitas kostja 28.08.2019 limiidi suurendamise taotluse limiidiga kuni

1250 eurot. Taotluse kohaselt oli märgitud sissetulekuks 700 eurot, majapidamiskuludeks 150

eurot, finantskohustused 0 ja ülalpeetavaid 3 tk. Töökoht H AS. I AS tegi päringu Creditinfo

andmebaasi ning päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta

avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid. Krediidivõimekuse hindamiseks

tehti päring Eesti Pensionikeskusesse eesmärgil arvutada välja ja tuvastada isiku sissetulek.

Registri andmete kohaselt oli kostja sissetulek 565,16 eurot. Päring toimub IT süsteemide

vahendusel automatiseeritult ning saadud maksuandmete alusel arvutab krediidiandja IT-süsteem

välja pensionimaksete alusel sellele vastava sissetuleku suuruse. Krediidivõimelisuse arvutustes

võttis krediidiandja aluseks taotluse andmete ja pensioniregistri andmete võrdluses neist väiksema,

so 565 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 311 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot).

Mõlema taotluse esitamise ajal ei näinud tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi

väljastamiseks Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks (VÕS §

4034 lg 2). Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul

menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas

kogumispensioni konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri

andmete alusel. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on

krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud

tingimustel.

Krediidikontolepingu xxxx krediidilimiit oli kuni 1250 eurot. Kostja kohustus koos intressidega

tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku

aastases intressimääras 45,96% aastas. Tulenevalt lepingu tingimustest viivisemäär võrdub

intressiga, seetõttu viivisemäär on 45,96% aastas, krediidi kulukuse määr (KKM) on 57,98%

aastas, igakuine kontohaldustasu puudus. Hageja märgib, et antud leping ei ole tühine VÕS § 4062

lg 1 mõttes, kuivõrd KKM kohaldamisel tuleb lähtuda 31.05.2019 Eesti Panga poolt avaldatud

määrast, mille kohaselt KKM kolmekordne määr on 58,11% (19,37% x 3).

Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 06.05.2019 – 24.03.2021

kokku summas 1390,12 eurot. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva maksega kuivõrd kostja jättis 2023 jaanuari (summas 46,13 eurot;

maksetähtaeg 05.01.2023), veebruari (summas 53,85 eurot; maksetähtaeg 06.02.2023) ja märtsi

(summas 53,85 eurot; maksetähtaeg 06.03.2023) osamaksed tasumata. Vastavalt lepingu punktile

7.1. klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile

saadetud arvele. Krediidiandja saatis 07.03.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles oli

öeldud, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 155,08 eurot. Krediidiandja

andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni 27.03.2023. Kostjale

pakuti võimalust nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks. Krediidiandja on hoiatanud kostjat

teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu

üles. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega

võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse leping ülesöelduks

28.03.2023. Krediidiandja teavitas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade

tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja nõude OK Incure OÜ-le (praegune B2 Impact OÜ).

Tulenevalt lepingu tingimuste punktist 21.2. teade loetakse kätte antuks teate kätteandmisel allkirja

vastu või viie kalendripäeva jooksul tähitud kirjaga saatmise korral ja ühe kalendripäeva jooksul e-

postiga, Iseteenindussüsteemi või Äpi kaudu saatmise korral.

Kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus

sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma.

Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning ka minimaalse

kuumakse summa on muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab, siis

saadab krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa kohta.

Vastavalt laekumiste arvestusele sai kostja krediiti kogusummas 1390,12 eurot. Kostja tasus

krediidisumma katteks 307,30 eurot. Seega lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja tasumata

krediidisumma 1082,82 eurot (1390,12 – 307,30). Pärast lepingu lõppemist tasus kostja hagejale

põhivõlgnevuse katteks 515 eurot. Lähtudes eeltoodust on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi

esitamise seisuga 567,82 eurot (1082,82 – 515).

Vastavalt lepingu xxxx punktile 13.2.1 arvutatakse intressi igapäevaselt vastavalt intressimäärale,

so 45,96% aastas. Tasumata krediidijääk oli 1082,82 eurot, siis on sellelt summalt arvestatud

intress. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 05.01.2023. Hageja palub kostjalt välja

mõista tasumata intress alates 06.01.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni so. 27.03.2023 summas

110,44 eurot (vt. hagi p. 19).

Krediidiandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist ja kliendil kohustus viivist maksta,

kui klient ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud tasumisele

kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Viivis on viivitusintress, mida klient on

kohustatud krediidiandjale tasuma rahaliste kohustuste (välja arvatud intressi tasumise kohustus)

täitmisega viivitamise korral iga viivitatud päeva eest. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on

võrdne intressimääraga. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast 28.03.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 11.02.2024 intressiga võrdses määras 45,96%

aastas. Kostja võlgneb hagejale viivise 309,98 eurot (vt. hagi p 20).

Kostja on rikkunud laenulepingut sellega, et ta ei ole vastavalt laenulepingule tasunud hagejale

igakuiseid laenu- ja intressi makseid. Seega palub hageja kostjalt välja mõista lepingust nr. xxxx

tulenev põhivõlgnevus summas 567,82 eurot, intress summas 110,44 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivised 309,98 eurot. Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka

viivis menetluskuludelt.

Kostja vastuväited

3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 28.06.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 12.06.2024. Kostjat on kohustatud hagile

vastama 14 päeva jooksul alates teate kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede

eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt

määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus

hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab

oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS §

232 lg 1 kohaselt.

5. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata.

6. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise

asemele. I AS on teatanud 07.03.2023 kostjale, et loovutab kostja vastase nõude OK Incure OÜ-le

(dtl 69).

7. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja V. T. on I AS-ga

sõlminud 06.05.2019 krediidikontolepingu nr xxxx limiidiga 1100 eurot ning seoses limiidi

suurendamise sooviga 28.08.2019 lepingu nr. xxxx, millega suurendati krediidikonto limiiti 1250

euroni. 28.08.2019 lepingu intressimäär oli 45,96% aastas. Krediidi kulukuse määr 06.05.2019

lepingu sõlmimisel oli 60,03% aastas ning 28.08.2019 lepingu sõlmimisel 57,98% aastas.

Laenulepingu(te) ülesütlemisel arvestab hageja viivis määraga 45,96% aastas. Laenuandja on

lepingud üles öelnud 28.03.2023.

8. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal

(RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes

ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust

ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande

korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate

nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte

kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

10. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel

ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu

alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-

32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on

väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist,

eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija

täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS §

406 lg 1).

11. 06.05.2019, so poolte vahel krediidikonto lepingu nr xxxx sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga

poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01% (vt Eesti Panga kodulehelt

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks

olema krediidi kulukuse määr üle 60,03% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr on nimetatud

määraga võrdne ehk piiripealne kuid siiski kolmekordset määra ei ületa. 28.08.2019, so poolte

vahel krediidikonto lepingu nr xxxx sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määr 19,37%, seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema

krediidi kulukuse määr üle 58,11% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 57,98% aastas

Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

kolmekordset määra ei ületa.

12. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

13. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3).

15. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave

on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks.

16. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

17. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma

kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem

seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma.

Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades

selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu

31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p

21).

18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et 06.05.2019

krediidikonto lepingu nr xxxx sõlmisel tegi esialgne võlausaldaja päringu pensioniregistrisse ning

tuvastas kostja keskmise sissetulekuna 573,29 eurot kuus. Kostja märkis taotluses oma

sissetulekuks 800 eurot, majapidamiskuludeks 400 eurot, finantskohustused ja ülalpeetavad

puuduvad. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tehti päring Creditinfo andmebaasi ning

tuvastati, et krediiditaotluste esitamise ajal tarbija kohta aktiivseid maksehäireid ega ametlikke

teadaandeid ei olnud. Vaba raha jäägiks kujunes 125 eurot. 28.08.2019 lepingu nr. xxxx

sõlmimisel märkis kostja oma sissetulekuks 700 eurot, majapidamiskuludeks 150 eurot,

finantskohustused 0 ja ülalpeetavaid 3 tk. Päring pensioniregistrisse tuvastas kostja keskmise

sissetulekuna 565,16 eurot kuus, aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid ei olnud.

Vaba raha jäägiks kujunes 311 eurot.

19. Kohtu hinnangul on krediidiandja küll kontrollinud kostja sissetulekuid pensioniregistrist, kuid

kohtu hinnangul ei ole esialgne krediidiandja piisavalt kontrollinud kostja finantskäitumist (s.h.

laenukohustuse hulka, jääki ega olemust), kostja igapäevaste tegelike kohustuste suurust ning

ülalpeetavate olemasolu (esimeses taotluses märkis kostja, et ülalpeetavad puuduvad kuid teises

taotluses on märgitud neid kolm). Krediidiandja jaoks oleks pidanud kahtlust äratama vähemalt

28.08.2019 lepingu limiidi suurendamisel märgitud finantskohustuste suurus 0 eurot, sest kostja

jättis märkimata ka sama krediidiandjaga 06.05.2019 sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse.

Kohtu hinnangul on kostja finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes maksehäirete

kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes

maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning

olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku

suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest

tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh

sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente.

Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene

tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Hageja küll nimetab, et laenuandja

krediidireeglid ei näinud väiksemate kuumaksete puhul ette vajadust pangakonto väljavõtte

küsimiseks. See oleks aga võimaldanud kindlaks teha kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse.

Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste

kohta. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda

kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik

asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes

tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud

vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu

hinnangul on krediidiandja lähtunud kohustuste osas üksnes kostja enda poolt esitatud andmetest,

mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

20. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

21. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

22. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud.

23. Käesoleval juhul olid kokkulepitud intressimääraks 45,96% aastas ehk suurem kui VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates esimese lepingu sõlmimisest 06.05.2019

kuni 31.12.2022 oli 0% aastas ning alates 01.01.2023 kuni lepingu lõppemiseni 28.03.2023 2,5%

aastas. Seega perioodil 06.05.2019 kuni 31.12.2022 tehtud tagasimaksed tuleb lugeda kõik

tasutuks põhinõude katteks. Võlausaldaja on teinud eelnimetatud perioodil väljamakseid kokku

1390,12 eurot ning tagasimakseid on tehtud 2247 eurot (dtl 75). Kuivõrd 01.01.2023 seisuga oli

tasutud kogu põhivõlgnevus, ei ole põhjendatud arvestada põhinõudelt ka seadusjärgset intressi

perioodil 01.01.2023 – 28.03.2023, mistõttu jääb täielikult rahuldamata hageja intressinõue

summas 110,44 eurot.

24. Esitatud andmetest nähtub, et kostja on teinud enne lepingu lõppemist veel tagasimakse

05.01.2023 summas 55 eurot ning hageja kinnitusel peale lepingu lõppemist veel 515 eurot.

Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja on tasunud krediidiandjale 1426,88 eurot

rohkem (1390,12 – 2247 – 55 – 515) kui krediidiandja oleks õigustatud saama. Kuivõrd kostja on

tasunud kogu põhivõlgnevuse, jätab kohus rahuldamata hageja põhinõude summas 567,82 eurot

ning puudub ka alus viivisenõudeks, mistõttu jääb rahuldamata ka viivisenõue 309,98 eurot.

Kuivõrd kogu põhinõue on tasutud, puudub krediidiandjal ka kohustus tagasimakseid uuesti

määrata.

25. Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu

võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta.

Menetluskulud

26. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Eeltoodu alusel ja põhjusel, et hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud täies

ulatuses hageja kanda.

27. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et

kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega

kindlaks määramata.

28. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik