3-24-890/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.03.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-890

Haldusasi

X kaebus tühistada Rahapesu Andmebüroo 23.02.2024

ettekirjutus nr 3-1/111-2 ja 29.02.2024 ettekirjutus nr 3-

1/124-2

Menetlusosalised

Kaebaja – X, lepinguline esindaja v.adv Karl Kask

Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindajad

Sirle Kalma ja Merlin Suurna

Asja läbivaatamine

12.09.2024 kohtuistungil ja kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X 10.02.2025 taotlus tõendite kogumiseks, seisukohtade

täiendavaks esitamiseks ning kohtuotsuse aja muutmiseks.

2. Rahuldada X kaebus ja tühistada:

‒ Rahapesu Andmebüroo 23.02.2024 ettekirjutus nr 3-1/111-2;

‒ Rahapesu Andmebüroo 29.02.2024 ettekirjutus nr 3-1/124-2.

3. Mõista Rahapesu Andmebüroolt X kasuks välja menetluskulud summas 40 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.04.2025 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahapesu Andmebüroo (edaspidi vastustaja või RAB) taotles 18.12.2023 Tallinna

Halduskohtult luba X LHV panga investeerimiskontol nr xxxxxxxxxxxx (edaspidi ka: LHV

investeerimiskonto) oleva vara riigi omandisse kandmiseks. 03.01.2024 taotles RAB luba X

SEB panga arvelduskontol nr xxxxxxxxxxxxx (edaspidi ka: SEB konto) oleva vara riigi

omandisse kandmiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas RAB-i taotlused ja tegi 16.01.2024

asjas nr 3-23-2907 määruse, millega andis RAB-ile taotletud load. X loa andmist ei

vaidlustanud.

2. RAB tegi 23.02.2024 ettekirjutuse nr 3-1/111-2 X LHV investeerimiskontol oleva vara

riigi omandisse kandmiseks. Selle ettekirjutuse aluseks olevad faktilised asjaolud saadeti

kaebajale 08.03.2024 osaliselt varjatud kujul.

3. RAB tegi 29.02.2024 ettekirjutuse nr 3-1/124-2 kaebaja SEB kontol oleva vara riigi

omandisse kandmiseks. Selle ettekirjutuse aluseks olevad faktilised asjaolud saatis RAB

kaebajale samuti 08.03.2024 osaliselt varjatud kujul.

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 21.03.2024 X kaebus nõuetes tühistada RAB 23.02.2024

ettekirjutus nr 3-1/111-2 ja RAB 29.02.2024 ettekirjutus nr 3-1/124-2. Kaebaja taotleb

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 57 lg 7 kohaldamata

jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Ühtlasi taotles kaebaja nõuda RAB-lt

välja ettekirjutuse nr 3-1/111-2 aluseks olevad 22.02.2024 faktilised asjaolud nr 3-1/111-1 ja

ettekirjutuse nr 3-1/124-2 aluseks olevad 28.02.2024 faktilised asjaolud nr 3-1/124-1 kaebaja

eest varjamata kujul.

5. Tallinna Halduskohus jättis 22.08.2024 määrusega rahuldamata vastustaja taotluse

kuulutada haldusasja 3-24-890 menetlus kinniseks ja piirata kaebaja ja tema esindaja

juurdepääsu RAB 23.02.2024 ettekirjutuse nr 3-1/111-2 aluseks oleva 22.02.2024 faktilisi

asjaolusid kajastava dokumendi nr 3-1/111-1 ja 29.02.2024 ettekirjutuse nr 3-1/124-2 aluseks

oleva 28.02.2024 faktilisi asjaolusid kajastava dokumendi nr 3-1/124-1 osas.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.11.2024 määrusega RAB määruskaebuse ja tühistas

Tallinna Halduskohtu 22.08.2024 määruse resolutsiooni punkti 1. Ringkonnakohus rahuldas

RAB-i taotluse piirata kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu RAB 23.02.2024 ettekirjutuse nr 3-

1/111-2 aluseks oleva 22.02.2024 faktilisi asjaolusid kajastava dokumendi nr 3-1/111-1

terviktekstile ja 29.02.2024 ettekirjutuse nr 3-1/124-2 aluseks oleva 28.02.2024 faktilisi asjaolusid

kajastava dokumendi nr 3-1/124-1 terviktekstile. Ringkonnakohus kuulutas selles osas menetluse

kinniseks.

7. Tallina Halduskohus andis 06.12.2024 määrusega menetlusosalistele õiguse esitada

täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid kuni 10.02.2025 ning vastuväiteid kuni

25.02.2025. Kohus määras, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 07.03.2025.

8. Kaebaja esitas 10.02.2025 menetlusdokumendis mh järgmised taotlused: nõuda LHV Pank

AS-ilt välja OÜ X pangakonto nr xxxxxxxxxxxxx väljavõte alates konto loomisest kuni

kohtunõude esitamiseni; nõuda Coop Pank AS-ilt välja OÜ X pangakonto nr xxxxxxxxxxxxx

väljavõte alates konto loomisest kuni kohtunõude esitamiseni; muuta 06.12.2024 määruse

resolutsiooni p-s 2 ette nähtud menetlustähtaega ning anda pooltele lõplike seisukohtade ja

menetluskulusid puudutavate dokumentide esitamiseks 20 päeva viimase pangakonto

väljavõtte pooltele kättetoimetamisest; muuta kohtuotsuse kuulutamise aega.

9. RAB vailes 25.02.2025 menetlusdokumendis vastu kaebaja 10.02.2025 taotlustele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Halduskonfiskeerimise mõte

RahaPTS § 57 lg 7 alusel ei ole sätestada isiku vara konfiskeerimiseks mugavam ja vähem

tülikam menetluse alternatiiv kriminaalmenetluse konfiskeerimisele. RahaPTS § 57 lg 7

eesmärgiks on võimaldada peremeheta vara riigi omandisse kanda, st ummikseisu

lahendamine, kui valitseb ebaselge olukord seoses vara kuuluvusega ning ükski isik justkui ei

taha olla varaga seotud, aga samas ei anna ka nõusolekut seda arvata riigi tuludesse (nn

variisikute kaasused). RahaPTS § 57 lg-t 7 seletuskirjad on üheselt ja sõnaselgelt rõhutanud,

et konfiskeerimine tuleb eelkõige lahendada koos süüküsimusega justnimelt

kriminaalmenetluses, kus ongi taoliste küsimuste lahendamiseks õige koht ning isikul on

õiguste riive tasakaalustamiseks vastavad menetluslikud tagatised.

2) RahaPTS § 57 lg 7 sätestab ka selgelt, et RAB saab vara riigi omandisse kandmise taotluse

teha üksnes siis, kui tal ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku

kasusaajat kindlaks teha. Seega on RAB-l kohustus ise asjaolusid välja selgitada, mis on

uurimiskohustuseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 mõttes. Uurimispõhimõtte osaks ei

ole see, et haldusorgan kogub ainult tõendeid, mis räägivad menetlusosalise kahjuks ning

annab menetlusosalisele üksnes korralduse või suunise „tõendada vastupidist“.

3) Rahapesuvastase töögrupi (FATF) soovitused ei oma õigustloova akti mõju ning seda ei

tohi ka vastavalt kohaldada, eriti isiku õiguseid kitsendavalt. Samuti ei saa FATF soovitustest

tuletada üksikisiku kahjuks tõendamiskoormuse ümberpööramist. Ammugi ei tulene FATF

soovitustest alust eirata isiku põhiõigusi. FATF soovitustel ei ole üksikisikute õigusi piiravat

mõju, vaid selleks peavad need olema sisse viidud asjakohasesse õigusakti (seda on leidnud

ka Euroopa Kohus, vt otsus C-790/19 p-d 60 ja 68).

4) RAB-l ei ole õigust väljaandmismenetlusliku nn „vastastikkuse põhimõtte“ alusel

aktsepteerida täielikult kriitikavabalt ja kontrollimata USA väiteid. RAB-il on kohustus uurida

välja haldusmenetluses olulised asjaolud. RAB on läbivalt üksnes oma ettekirjutustes ja nende

aluseks olevates faktilistes asjaoludes USA õigusabitaotlust refereerinud ning ei ole

kontrollinud mitte ühtegi selles viidatud asjaolu. Arusaamatuks jääb, kas kaebaja peab sellel

juhul ise läbi viima paralleelselt alternatiivse USA uurimise, et kõik viidatud väited

vastupidiselt tõendada.

5) RahaPTS § 57 lg 7 räägib konkreetse vara omaniku ja kontol oleva vara tegeliku kasusaaja

kindlakstegemisest, mitte 100% tehingujadast arusaamisest, „vara jälitamisest“, algallika

kindlakstegemisest vms. Samuti ei maini RahaPTS § 57 lg 7 midagi vara legaalse päritolu

kindlakstegemisest. Samal ajal sätestab PS § 32 lg 2 selgelt, et igaühel on õigus enda omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning et kitsendused sätestab seadus. Seega tuleb juba PS

kohaselt lähtuda konkreetselt seaduses sätestatust, mistõttu on ebaõige RAB-i põhitees, et

kuna pole suudetud abstraktset legaalset päritolu tuvastada, siis see tähendabki, et omanikku

ja/või vara tegelikku kasusaajat ei ole suudetud tuvastada. Isegi hüpoteetiliselt kuritegelikult

saadud/päritoluga vara saab olla toimepanija omandis, ehk siis isegi hüpoteetiline kuritegeliku

vara 100% kindlakstegemise korral ei pruugi olla täidetud RahaPTS § 57 lg 7 eeldused.

6) Kaebaja on nii RAB-i poolt konfiskeeritud vara omanik, kui ka tegelik kasusaaja. Kontodel

oleva vara puhul on tegemist ühisvaraga, kuivõrd Y ja X on abielus ning selles ei ole ka

vaidlust. Y 2018-2021 tuludeklaratsioonid näitavad, et Y oli legaalne sissetulek. HashFlarel

(HashCoins) ja Burfa kontsernil oli reaalselt toimuv äritegevus (krüptovara kaevandamine).

LHV investeerimiskonto investeerimistooted osteti RAB-i sõnul Y saadud ja X OÜ-lt

laekunud vahenditest. Esiteks on selge, et Y saadud vahendite näol on tegemist ühisvaraga.

Kaebajale ei ole jälgitav RAB-i „analüüs“, kuidas või miks Y saadud vahendeid peetakse

rahapesuks vms, kuivõrd on RAB enda selgitustes lausaliselt kaebaja eest infot peitnud.

Abikaasade vahelised kanded üksteisele ja ühisvara omavaheline majandamine on

tavapärased tegevused (sh nt kinkelepingute alusel). Täielikult on selgitamata, kas ja miks on

Y kaebaja kontole kantud makse näilik (tsiviilseadustiku üldosa seaduse ‒ TsÜS ‒ § 89) või

kuidagi muudmoodi tühine (TsÜS § 84). Samuti X OÜ osas on RAB ise selgitanud, et varad

saadi X OÜ-lt, kes omakorda sai vara Apico OÜ-lt laenulepinguga, seejuures RAB ei ole

selgitanud, miks Apico OÜ ja X OÜ vaheline laenuleping materiaalõiguslikult on kas näilik

või tühine (ehk siis õigussisutu). SEB kontol olev vara pärineb RAB sõnul X OÜ-lt saadud

dividendidest. Kaebaja selle vastu ei vaidle ning lisab dividendide maksmise ainuosaniku

otsuse koos tõlkega, mis näitabki OÜ X poolt dividendi maksmise otsustamist. Seega nähtub,

et ühingu osanik on võtnud vastu 22.11.2022 otsuse maksta dividende summas 20 700 eurot,

milline summa on samal päeval laekunud vastavalt ka osaniku kontole. Tegelikkuses ei ole

RAB üldse puudutanud omandi ja tegeliku kasusaaja materiaalõiguslikku küsimust antud

teemas, vaid on läinud täielikult sellest mööda. RAB-il olnuks võimalik küsida tehingute

osapooltelt tehingu tegemise aluseid ja põhjendusi, samuti olnuks võimalik uurida, millist

tsiviilõiguslikku tehingut „näiliku tehinguga“ varjati ning millised on selle järelduse

tagajärjed (TsÜS § 89 lg 3). Isegi, kui tegemist oleks kuritegeliku varaga (millega kaebaja ei

nõustu), ei välistaks see vara omamist ega tegelikuks kasusaajaks olekut. RahaPTS tegeliku

kasusaaja definitsiooni kohaselt on kaebaja vara tegelikuks kasusaajaks.

7) RAB ei ole kaebajale kordagi selgitanud, milliseid konkreetseid tõendeid ta temalt ootab ja

milliste konkreetsete tehingute kohta peab kaebaja RAB-ile selgitusi andma. Kaebaja rõhutab

seejuures, et 2022 aastal läbiotsimistel võeti politsei poolt nii Y ja kaebajalt, A ja tema

elukaaslaselt, kui ka X OÜ tollase juhatuse liikme ja OÜ Apico ainuosanikult ja juhatuse

liikmelt B ära kõik asjakohased dokumendid, elektroonilised andmekandjad jm seadmed.

Seda enam on selle valguses tähtis, et RAB täidab oma uurimiskohustust ning ei vii

haldusmenetlust läbi stiilis „tõendage vastupidist.“ Kaebaja eest on ettekirjutuste faktilised

asjaolud jäänud paljuski varjatuks.

8) On selge, et RAB on asunud kohaldama käesolevas asjas halduskonfiskeerimist üksnes

kriminaalmenetluse konfiskeerimise asemel riigile mugavama alternatiivina, kuivõrd sellega

ei kaasne isiku õiguste riiveid tasakaalustavaid menetluslikke tagatisi, isiku õiguste riivele

kohast tõendamiskohustust jne. Sisuliselt on RAB asunud kuritarvitama talle antud avaliku

võimu vahendeid ning vaidlustatud ettekirjutuste tegemisel esinevad arvukad ja rängad

kaebaja põhiõiguste rikkumised. RAB ei ole hinnanud taotletava meetme proportsionaalsust,

vaid on asunud kaebaja vara n.-ö riigistama kaebaja õiguste arvelt ja riigile mugavamal ning

muretul viisil.

9) Kui kaebaja poolt esile toodud asjaolusid ja tõendeid arvestades tõlgendada RahaPTS § 57

halduskonfiskeerimist lubavaid sätteid nii, et vara saab konfiskeerida „rahapesu kahtluse“ ja

vara „kuritegeliku päritolu“ argumentidega ilma, et selle kohta oleks jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus kriminaalasjas, on vastav RahaPTS regulatsioon vastuolus PS §-ga 22 lg 1

sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Sel juhul tuleb vastav regulatsioon jätta PS §-

i 15 lg 2 alusel kohaldamata. Seejuures tuleb olulise asjaoluna tähele panna, et süütuse

presumptsiooni vastase regulatsiooni kehtestamist ei ole Eestilt nõudnud ka FATF.

11. Rahapesu Andmebüroo leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Kuivõrd RahaPTS § 57 lg-te 1, 3 ja 6 alusel kaebaja nimel AS-is SEB Pank ja AS-is LHV

Pank avatud kontol piiratud varade osas rahapesukahtlus ära ei langenud, vara legaalne

päritolu ei ole leidnud tõendamist, kaebaja varast ei loobunud ning RAB-il ei õnnestunud

kindlaks teha vara tegelikku omanikku ja kohus on andnud vara riigi tuludesse kandmiseks

loa, siis on RahaPTS § 57 lg 7 sätestatud faktilised ja materiaalsed eeldused ettekirjutuste

kehtestamiseks täidetud. Tallinna Halduskohus leidis 16.01.2024 haldusasjas nr 3-23-2907, et

vara omanik ja tegelik kasusaaja saab olla vaid vahendite osas, mis on saadud legaalsel teel

ehk vara allikas ja päritolu on legaalne. RahaPTS § 57 lg 7 ja lg 8 koostoimes tuleb konto

omanikku käsitada kontol oleva käsutuspiiranguga vara valdajana, kellel on ka valdaja

õigused, kuid mitte selle vara omanikku ja tegeliku kasusaajana. Tallinna Halduskohus viitas

Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2023 otsusele nr 3-23-1937 ja leidis, et RahaPTS § 57 lg 7

koosmõjust sama paragrahvi lg-tega 1, 3 ja 6 ning sama seaduse muude sätetega on

halduskonfiskeerimiseks kõik eeldused täidetud.

2) RahaPTS § 57 lg 7 sisustamisel ei saa lähtuda kitsalt üksnes sätte grammatilisest tõlgendusest,

vaid arvestada tuleb laiemalt kogu RahaPTS § 57 toodud regulatsiooni eesmärki. Vastupidine

tõlgendus muudaks sisutühjaks RahaPTS § 57 lg-tes 1, 3 ja 6 sätestatu ning puuduks vajadus

varale kahtlusepõhise piirangu seadmiseks, kui pärast RahaPTS § 57 lg-tes 1, 3 ja 6 sätestatud

tähtaegade saabumist järgneks kohustus vara piirangud vaatamata jätkuvatele rahapesu kahtlustele

lõpetada. Samuti muutuks sellise tõlgenduse puhul sisutühjaks lg-s 3 sätestatud pööratud

tõendamiskoormis, sest RahaPTS § 57 lg 10 kohustab RAB-i piirangu viivitamata lõpetama, kui

isik esitab andmed vara legaalse päritolu kohta. RahaPTS § 57 lg 10 toob vara käsutamise

piirangute lõpetamise ainsa alusena vara legaalse päritolu tõendamise. Sisult ei omaks eelviidatud

säte mitte mingisugust tähendust, kui vara käsutamise piirangud tuleks lõpetada ka tähtaja

saabumisel, kuid rahapesu kahtluse säilimisel. Sellise tõlgenduse korral piisaks varaga seotud

isikul vaid oodata seatud piirangu tähtaja saabumist ning sõltumata sellest, kas isik teeb

vähimaidki jõupingutusi vara legaalse päritolu tõendamiseks, lõppeks piirang ning rahapesu

kahtlusega vara liiguks legaalsesse majanduskäibesse

3) Kaebajal on olnud piisavalt aega ja võimalusi esitada tõendeid sh selgitusi nii

haldusmenetluses kui kohtumenetluses, kuid siiani ei ole kaebaja vara legaalsust tõendanud.

Pelgalt asjaolu, et vaidlusalustel kontodel olev vara on kaebaja valduses, ei tähenda

automaatselt, et tegemist on legaalse päritoluga kaebaja omandiga (RahaPTS § 57 lg 8).

Kohtud on korduvalt RAB-i esitatud kahtlusi kontrollinud ja leidnud, miks on täidetud eeldus,

et esineb kahtlus, et vaidlusalune vara on seotud rahapesuga. Vaikimisi ei saa eeldada, et

kontol olev vara on legaalset päritolu, vaid kahtluse esinemisel peab vara legaalset päritolu

tõendama kaebaja. RAB-i analüüs toob välja, et rahapesu kahtluse objektiks olev vara on

saadud vahendite arvelt, mis pärinevad tõenäoliselt kelmuse teel saadud rahalistest

vahenditest. Lisaks sellele on vara jõudnud X kontodele viisil, mis viitab selle varjamisele

RahaPTS §-i 4 mõttes.

4) Kaebaja väide, et RAB on USA õigusabitaotlust üksnes kriitikavabalt edasirefereerinud, on

ebaõige. RAB-i esitatud tõenditest nähtub veenvalt (täpsemad asjaolud ja läbiviidud analüüs

on nähtav ja kontrollitav kohtule 22.02.2024 ja 28.02.2024 faktilistest asjaoludest

dokumentides nr 3-1/111-1 ja nr 3-1/124-1 täies ulatuses), et RAB-i poolt riigi tuludesse

kantud varad kaebaja nimele avatud kontodelt on seotud rahapesuga, saadud tõenäoliselt

kuritegelikul teel või on selle asemel saadud vara ning et selle varaga on teostatud vara

tegeliku päritolu varjamise toiminguid (st see vara ei oleks tohtinud üldse kaebaja kontole

jõuda), seega kaebaja ei ole vara legaalne omanik.

5) Ka kaebajale endale on nähtavad RAB-i varjatud dokumentides osad, kus RAB selgitab

oma analüüsiga tuvastatud asjaolusid ja tuginedes seejuures ka erinevatele analüüsi

meetoditele (vt näiteks viide FIFO meetodile RAB-i 28.02.2024 faktilistes asjaoludes punkt

20, 21, 23, 27 jt), tuues välja varjamistegevuse tunnused ning rahapesu tüpoloogiate esinemise

(vt näiteks RAB-i 22.02.2024 faktiliste asjaolude dokumendis punkt 5, 34, 37). Samuti on

RAB tuginenud analüüsis Finantsinspektsiooni soovituslikule juhendile „Krediidi- ja

finantseerimisasutuste organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamiseks“ kui ka teiste riikide rahapesu andmebüroo

tüpoloogiadokumendist, kus jagatakse RAB-i ja kohtu seisukohta, et dividendimaksed on üks

kasutatud võimalus integreerida kuritegelikul teel saadud vahendid näiliselt legaalse

toiminguna majandussüsteemi.

6) Kaebaja on ebaõigesti väitnud, et RAB on uurimiskohustuse täitmise asemel pööranud

tõendamiskoormuse täielikult kaebaja kohustuseks. RAB leiab, et on teinud kõik omapoolsed

toimingud ja mõistlikud jõupingutused rahapesukahtlusega vara legaalse omaniku või

tegeliku kasusaaja välja selgitamiseks, kuid enne vara riigi tuludesse kandmist ei õnnestunud

tuvastada vara legaalset omanikku või tegelikku kasusaajat. Ka kaebaja ei ole tõendanud, et

tema nimel olevatel pangakontodel olnud vahendid pärinevad legaalsetest allikatest ja saavad

seetõttu olla tema seaduslikus omandis. Euroopa Kohus on selgitanud 02.09.2021 kohtuasjas

C-790/19, p 72, et ka juhul, kui kaebaja on seotud rahapesu kahtlusega tehingutega, kuid

kannab vara äriühingute kontolt oma isiklikele kontodele, ei tähenda see, et kaebaja on saanud

vara oma isiklikuks tarbeks ning automaatselt on tegemist legaalset päritolu varaga.

Vastustaja kahtluste kummutamiseks on vaja selgeid tõendeid, kuidas on vara liikunud

erinevatelt kontodelt kaebaja kontodele, sest rahapesu eesmärk ongi varjata kuritegelikul teel

saadud vahendeid ning jätta mulje, et tegemist on legaalsest allikast pärit varaga (vt RahaPTS

§ 4 ja ka Tallinna Halduskohtu määrus haldusasjas nr 3-23-856, p 32).

7) FATF-i soovitused loovad minimaalse raamistiku, mis riigil peavad olema. Samas FATF-i

hindamiste metodoloogia on dokument, mille alusel hinnatakse aga riikide tegelikku

efektiivsust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastasel võitlemisel. Seega võib riik olla küll

kooskõlas tehniliselt (FATF-i soovitused) standarditega, aga mitte olla samas efektiivne

(FATF-i hindamise metodoloogia). Ehk – rahvusvahelised õigusaktid näevad ette võimaluse

kasutada nn süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist ehk Eesti riigi puhul RahaPTS §-s 57

sätestatud võimalust (edaspidi nn halduskonfiskeerimine). Seadusandja pidas RahaPTS uue

regulatsiooni kehtestamisel vajalikuks anda omandiõiguse piiramiseks erisätte, mille kohaselt

konto omanik ei ole ilmtingimata kontol oleva vara tegelik omanik. Teisisõnu kehtestas

seadusandja nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, et ka kriminaalmenetluse väliselt oleks

rahapesu kahtluse korral võimalus piiratud vara riigi tuludesse kandmiseks.

8) Kriminaalmenetluses on vara arestimisel küll eesõigus, kuid vara kriminaalmenetluses

arestimata jätmine või kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei välista iseenesest RahaPTS §

57 lg-te 6 ja 7 kohaldamist. Põhjusel, et RAB-i haldusmenetlus ja kriminaalmenetlus ei sõltu

vahetult üksteisest, ei pea RahaPTS § 57 lg 7 sisustamisel lähtuma ka samadest eeldustest

nagu kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise puhul. Halduskonfiskeerimise

eesmärgiks ja sisuks ei ole isiku karistamine ega otsustada isiku (karistusõigusliku) süü üle,

seega eeltoodust järelduvalt võib RAB halduskonfiskeerida ka olukorras, kus ei ole võimalik

lõpuni ära näidata vara algset päritolu ja tegelikku omanikku (vt ka haldusasi nr 3-24-41, 3-

24-42, 3-24-44, 3-24-65). Kuivõrd RAB-i korraldatava haldusmenetluse eesmärk ei ole

tagada kriminaalmenetluse eesmärke ega koguda tõendeid kuriteo toimepanemisega

seonduvalt, siis ei küsi RAB ka prokuratuurilt võimalikke kannatanute andmeid, et tuvastada

neid halduskonfiskeerimisel. Tegemist ei ole RahaPTS kohaselt normi eeldus ja RAB-i

ülesanne. Seega vastavad kaebaja viited ja etteheited kannatanute väljaselgitamiseks ei ole

asjakohased.

9) Omandiõiguse tõendamine on haldusmenetluse ja ka tsiviilsuhetes isikule väidetavalt

kuuluva õiguse, mitte õigusrikkumise või süü puudumise tõendamine ja sellisena ei ole see PS

§ 22 kaitsealas. Samuti muudab selline järeldus sisutühjaks kõik puudutatud isiku väited

õigusvastasest tõendamiskoormusest ja tõendite kasutamisest erinevates menetlustes.

Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise,

kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara

suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut

(RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4), seega kaebaja taotlus RahaPTS § 57 lg 7 ja sellega

seotud sätete põhiseadusevastaseks tunnistada, on asjakohatu. Kaebaja tugineb üksnes

selgitustele, et tema hinnangul RahaPTS § 57 lg 7 ja sellega seonduv regulatsioon tuleb

tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. Samas ei ole kaebaja toonud välja

asjaolusid, millest saaks järeldada, et vara riigi tuludesse kandmine riivab tema

põhiseaduslikke õigusi ebaproportsionaalselt.

10) Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-23-2907 punktides 27-29 märkinud, et X OÜ

kontoris ei toimunud läbiotsimist ega võetud ära teabekandjaid. Pole tõendatud, et X OÜ

endine juhatuse liige hoidis X OÜ äritegevust puudutavad dokumendid kodus. Isegi, kui ta

neid kodus hoidis, siis pole tänapäeval usutav, et kogu dokumentatsioon, mis ära võeti, oli

eranditult paberkandjal, mitte digitaliseeritud ja hoitud pilveteenuses. Tallinna Halduskohtule

ei nähtunud haldusasjas nr 3-23-2907 takistusi, miks X ei saanud RAB-ile ja kohtule esitada

X OÜ tulu ja dividendimaksega seotud dokumente. Abikaasade varaühisus ei tõenda X

investeerimiskontole kantud varade legaalsust.

11) Kaebaja ei ole selgitanud mille tõttu ning mis ulatuses tal ei ole võimalik esitada ise või

esindajate kaudu päringuid pankadele, riigiasutustele, äripartneritele, klientidele jt, et

selgitada ja tõendada üksikasjalikult tema nimel olevate kontodel olnud vara legaalset

päritolu, st miks sõltub tema tõendamiskohustus üksnes äravõetud esemetest ja

dokumentidest. Asjaolu, et vara väidetav omanik või kaebaja abikaasa on saanud ka legaalset

tulu, ei välista kaebaja kontole laekunud summade puhul nende ebaseaduslikkust. Vastasel

korral saaks pelgalt väitega, et tegemist on rikka inimese varaga, kummutada igasuguse

ebaseadusliku tegevuse. Antud juhul on oluline hinnata, millised tõendid vara kuuluvuse osas

on konkreetsete summade osas esitatud. Kaebaja esitatud tõendid ei tõenda vara legaalset

päritolu. Käesoleva asja lahendamisel ei ole asjakohased TsÜS sätted, vaid RahaPTS-is

sätestatud eriregulatsioon kontol oleva vara omandiõiguse eelduse osas (RahaPTS § 57 lg 8).

12) Arvestades tehingute keerukust ja viiteid erinevatele rahapesu tüpoloogiatele, võiks

tõenäoliselt RAB-i kahtluseid ümberlükkavaks olla, kui vara valdaja tõendab, et kõne all

olevate vahendite algne allikas (i) ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti

krüptovaluutade kaevandamist või (ii) on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti

krüptovaluutade kaevandamist ja kliendid ka tõesti said seda teenust (st nende konkreetsete

klientide osas ei ole toimunud kelmust). Seega, kui isik väidab, et tema vara pärineb muu

hulgas kaebaja abikaasa ettevõtte legaalsest äritegevusest ja dividendide väljamaksetest,

tuleks tal tõendada, et dividendideks saadud vahendid on legaalse päritoluga. RahaPTS § 57

lõikes 10 kasutatud mõistet "vara legaalne päritolu [tõendamine]" tuleb sama paragrahvi lõike

6 kohaldamise kontekstis mõista selliselt, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, peab

tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase

sisuga majandustehing. Kuivõrd RAB on tuvastanud, et vara ülekanded toimusid omavahel

seotud ettevõtete ja omavahel seotud isikute vahe, siis peaks olema eelduslikult teadmine ja

võimalus anda mitme tehingu taguseid selgitusi, mitte piirduda üksnes kontol olevate

tehingute analüüsiga, kuivõrd antud juhul on nähtav, et kaebaja kontole kantud vara on seotud

tema abikaasa mõju all oleva majandustegevusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Käesolevas asjas on keskse tähendusega RahaPTS § 57 lg 7 tõlgendamine. Sättest

nähtuvalt eeldab RAB-i loataotluse rahuldamine seda, et vara käsutamise piirangute

kehtestamisest on möödunud vähemalt üks aasta ning vara omanikku või kontol oleva vara

tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha või alternatiivselt on vara valdaja

teatanud kirjalikult soovist varast loobuda. Täiendavalt tuleb arvestada, et kõigi RahaPTS §

57 lg-tes 1, 3, 6 ja 7 toodud meetmete rakendamiseks peab esinema jätkuv rahapesu kahtlus

(vt ka RahaPTS § 57 lg 10; samuti Riigikohtu 15.10.2020 määrus nr 3-20-664, p 17). Lisaks

sätestab RahaPTS § 57 lg 8, et kontol oleva vara puhul käsitatakse mh RahaPTS § 57 lg 7

rakendamisel konto omanikku vara valdajana ning tema omandiõigust ei eeldata.

13. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused on ka haldusasjade 3-23-2814 (puudutab

kaebaja abikaasat) ja 3-23-2858 (puudutab kaebaja abikaasa äripartnerit A) vaidluse esemeks.

Haldusasja 3-23-2858 menetlus on Riigikohtus pooleli, Riigikohus on teavitanud lahendi

tegemisest k.a aprilli lõpus. Riigikohus peatas 25.09.2024 RAB määruskaebuse menetlusse

võtmise haldusasjas 3-23-2814 kuni Riigikohtu lahendi tegemiseni haldusasjas 3-23-2858.

Riigikohtu suuniste puudumise olukorras peab kohus põhjendatuks juhinduda käesolevas

asjas haldusasjades 3-23-2814 ja 3-23-2858 halduskohtu ja ringkonnakohtu antud

tõlgendusest RahaPTS § 57 lg-le 7. Tegemist on ka faktiliste asjaolude poolest käesoleva

asjaga seotud kohtuasjadega, kuna puudutavad sama rahapesukahtluse episoodi objektiks

olevat vara.

14. Vaidlust ei ole selle üle, et asjaomase vara käsutamise esmasest piiramisest oli taotluste

esitamise ajaks möödunud enam kui aasta ning kaebaja kui vara valdajana käsitatav isik ei ole

teatanud soovist varast loobuda. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kaebaja pangakontodele

kõnealuse raha üle kandnud isikud (Y ja X OÜ) ei ole väitnud tehingute mittetoimumist ja

toimunud ülekannete alusetust (nt ei ole makse teinud isik seda tagasi kutsunud vmt). RAB-i

kinnitusel esineb jätkuvalt kahtlus, et puudutatud isiku kontodel piiratud vara on seotud

rahapesuga. Samas pole kohtule teadaolevalt Eestis käimas kriminaalmenetlust rahapesu

toimepanemise kooseisu alusel, milles oleks kahtlustus esitatud kaebajale, tema abikaalale Y

või A. Avalikest allikatest nähtuvalt1 tunnistasid Y ja A end USA-s süüdi kelmuse

korraldamises, samas loobus USA valitsus Y ja A esindaja väitel 17 süüdistuspunktist 18-st,

sh rahapesu süüdistusest.

15. Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.04.2024 määruses haldusasjas haldusasjas 3-20-664,

et juhul, kui rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus jääb käsutuspiirangu tähtaja lõpuni

puudutatud isiku poolt kõrvaldamata, ei saa RahaPTS § 57 lg-t 8 tõlgendada viisil, et

ainuüksi konto omaniku omandiõiguse mitte-eeldus ongi piisav selleks, et kanda kontol olev

vara RahaPTS § 57 lg 7 alusel riigi omandisse (määruse p 15). RahaPTS § 57 lg-s 8

sätestatud kontoomaniku omandiõiguse eelduse välistusest ei saa tuletada ringkonnakohtu

hinnangul järeldust, et kui konto omanik ei lükka rahapesukahtlust ümber, siis ei olegi nn

kontovara (nõudeõiguse) omaja või tegelik kasusaaja mitte konto omanik, vaid tuvastamata

isik. RahaPTS § 57 lg 8 laiendas küll varasemaga võrreldes selle vara ringi, mille suhtes on

RahaPTS § 57 lg-tes 6 ja 7 sätestatud meetmeid võimalik kohaldada, kuid nimetatud säte ei

muuda siiski tsiviilõiguslikke suhteid (st ei lõpeta ega välista kellegi omandiõigust)

(sealsamas). Ka kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise aluseks ei ole mitte

eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid ikkagi eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo

toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel. Seejuures piisab vara laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks (s.o vara arestimiseks) küll põhjendatud kahtlusest, kuid vara

tegelikuks konfiskeerimiseks peavad selle kuritegeliku päritolu eeldust põhistavad asjaolud

olema tõendatud (vt Riigikohtu 14.12.2023 määrus nr 1-23-4049, p-d 16–17).

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu antud tõlgendusega, et RahaPTS § 57 lg 7 võimaldab

kanda riigi omandisse üksnes n-ö peremehetut vara, mitte lihtsalt kõrvaldamata

rahapesukahtlusega vara. RahaPTS § 57 lg 7 alusel saab kontol olevat vara, millest konto

omanik ei soovi loobuda, riigi omandisse kanda üksnes siis, kui on tõendatud, et vara ei oleks

pidanud kõnealusele kontole kunagi üldse jõudma (määruse p 16).

Ringkonnakohus nõustus ka Tallinna Halduskohtu 30.01.2024 määruse p-des 8.1–8.4

asjaomaste eelnõude seletuskirju aluseks võttes tehtud järeldustega, milline on olnud kuni

26.11.2017 kehtinud RahaPTS v.r § 40 ja alates 27.01.2017 kehtiva RahaPTS § 57

kujunemislugu. Halduskohus oli määruse p-s 24 välja toonud, et RahaPTS-i eelnõu (vt

Riigikogu XIII koosseisu 459 SE) menetlemist kajastavatest materjalidest ei nähtu, et

seaduseelnõu ettevalmistajad oleksid soovinud RahaPTS § 57 lg-s 7 sätestada n-ö pööratud

tõendamiskoormuse ja nn halduskonfiskeerimise. Eelnõu seletuskirjas (lk 52) on viidatud

üksnes eesmärgile rakendada direktiivi (EL) 2015/849 art 32 lg 7 nõuded. Direktiivi

kõnealune säte nõuab liikmesriikidelt selle tagamist, et RAB-l oleksid volitused seada

rahapesukahtlusega varale käsutuspiirangud (sh teise liikmesriigi rahapesu andmebüroo

taotluse alusel), kuid ei kohusta liikmesriike andma RAB-le volitust konfiskeerida sellist vara,

mille suhtes esineb küll kõrvaldamata rahapesukahtlus, kuid mida ei ole kriminaalmenetluses

arestitud ega konfiskeeritud. Pööratud tõendamiskoormust ja halduskonfiskeerimist on püütud

1 https://www.err.ee/1609604900/eesti-kruptoarimehi-ahvardab-kuni-kumneaastane-vanglakaristus

RahaPTS §-s 57 selgelt sätestada 2018. a lõpus algatatud eelnõuga (Riigikogu XIII koosseisu

771 SE – vt eelnõu algteksti § 8 p-d 3–7 ja seletuskirja lk 64–68), mis aga kunagi seaduseks ei

saanud ning seejuures oli asjaomastest sätetest loobutud juba enne eelnõu esimest lugemist,

sest nende põhiseaduspärasuses oli alust tõsiselt kahelda (vt eelnõu I lugemise teksti ja

seletuskirja) (vt ringkonnakohtu määruse p 17).

16. Ülalpool viidatud kohtute seisukohti aluseks võttes tuleb asuda ka käesolevas kohtuasjas

seisukohale, et RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Vaidlust ei ole olnud

selles, et kaebajat ei ole ei Eesti ega USA ametivõimud kahtlustanud rahapesu

toimepanemises, vaid see süüdistus puudutas kaebaja abikaasat, sealjuures ei ole kaebaja

käeoleva menetluse objektiks olevaid pangakontosid kriminaalmenetluse tagamiseks (USA

õigusabitaotluse alusel või siseriikliku menetluse tarbeks) arestitud, vaid tegemist on RAB-i

algatatud iseseisva menetlusega.

17. LHV investeerimiskonto investeerimistooted osteti RAB-i väitel Y saadud ja X OÜ-lt

laekunud vahenditest. RAB-i väitel 17.10.2021 Y X kontole nr xxxxxxxxxxxxx kantud 100

000,00 eurost 50 000,00 eurot kanti 26.10.2021 X kontole nr xxxxxxxxxxxxx, mille eest ostis

kaebaja 03.01.2022 investeerimistooteid (22.02.2024 „Faktilised asjaolud ettekirjutuse

põhistamiseks“ nr 3-1/111-1, p 11). Lisaks kasutati RAB-i väitel investeerimistoodete ostuks

X OÜ-lt saadud vahendeid. Nimelt laekus X OÜ kontolt nr xxxxxxxxxxxxx 17.11.2021 X

kontole nr xxxxxxxxxxxxxx vahendeid summas 20 000 eurot selgitusega „Laenuleping

01112021/1“. 24.11.2021 kanti sama summa (20 000,00 eurot) X kontolt xxxxxxxxxxxxxxx

kontole nr xxxxxxxxxxxxxxx, kus seda raha kasutati investeerimiseks (faktiliste asjaolude, p

12). Seega on LHV investeerimiskontole jõudnud vahendite päritolu (eelmised omanikud)

teada: ühel juhul on ülekande tegijaks kaebaja abikaasa Y, teisel juhul äriühing X OÜ.

Kaebaja on selgitanud, et abikaasade vahelised kanded üksteisele ja ühisvara omavaheline

majandamine on tavapärased tegevused (sh nt kinkelepingute alusel). X OÜ osas on RAB ise

selgitanud, et varad saadi X OÜ-lt laenulepingu alusel.

SEB kontol olev vara pärineb RAB väitel X OÜ-lt saadud dividendidest (28.02.2024

„Faktilised asjaolud ettekirjutuse põhistamiseks“ nr 3-1/124-1, p 9). Kaebaja selle vastu ei

ole vaielnud ning on lisanud dividendide maksmise ainuosaniku otsuse koos tõlkega, (kaebuse

lisad 25 ja 26). Sealt nähtub, et ühingu osanik on võtnud vastu 22.11.2022 otsuse maksta

dividende summas 20 700 eurot, milline summa on samal päeval laekunud vastavalt ka

osaniku kontole. 10.02.2025 menetlusdokumendi lisana on kaebaja esitanud 01.11.2021

kuupäeva kandva kaebaja ja X OÜ vahel sõlmitud laenulepingu LL-01112021/1 summas 20

000 eurot tagasimaksetähtajaga 31.01.2022.

18. Tallinna Halduskohus leidis 30.01.2024 määruses asjas 3-23-2858 (p 19), et RahaPTS §

67 lõikes 8 sätestatust, et konto omaniku omandiõigust ei eeldata, saab mõista selliselt, et

konto omanik saab ja peab RABi põhjendatud kahtluse korral tõendama tema kontole tehtud

ülekannete aluseks olevate tehingute ehtsust, küll aga ei saa temalt nõuda, et ta tõendaks

tehingujadas eespool olevate tehingutega seotud asjaolusid, iseäranis seda, et isik, kellelt

puudutatud isikule raha laekus, oli selle saanud ausal teel. Käesoleval juhul on kaebaja

esitanud kõik alusdokumendid, mis toimunud tehingute tõendamiseks on võimalik esitada.

Abikaasade vahelised rahakanded ei eelda kohtu hinnangul täiendavate tõendite esitamist.

Küll on kaebaja esitanud (kohtumenetluses) tema ja X OÜ vahel sõlmitud laenulepingu,

samuti kaebuse lisana X OÜ dividendide maksmist puudutavad otsused. Seega on kaebaja

kohtu hinnangul esitanud kõik tõendid, mis tema enda versiooni rahade liikumisest

tõendavad. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta peaks asuma esitama täiendavaid tõendeid põhjusel,

et RAB ei usu kaebaja versiooni. See poleks enam dokumentide esitamata jätmise küsimus,

vaid küsimus rahapesu toimepanemise kui süüteo tõendamisest. Kaebajal pole kohustust

tõendada haldusmenetluse käigus, et sellist süütegu tema abikaasa toime pannud ei ole.

Kaebaja kohustuseks ei ole asuda ümber lükkama rahapesule viitavat tüpoloogiat ning esitama

tõendeid tehingute ahela kohta, mis ei toimunud tema või temaga seotud äriühingute osalusel.

Ebaõige on lähenemine, kus vastavate tõendite esitamata jätmise korral eeldatakse, et tegemist

on n.-ö peremehetu varaga. RahaPTS § 57 lg 7 näol pole tegemist sui generis menetlusega,

vaid rahapesu menetluses ette tulla võiva olukorraga, kus vara omanikku ei suudeta tuvastada.

Käesoleval juhul on vara omanik teada, kuid RAB kahtlustab, et vastav vara on saadud

kuritegelikul teel. RahaPTS § 57 lg 7 norm ei ole mõeldud sellist olukorda reguleerima, vaid

selleks puhuks on mõeldud kriminaalõiguslik arest ja hilisem vara konfiskeerimine, kui

kuriteo sooritamine on leidnud tõendamist. Käeoleval juhul on kohtuotsuse tegemise ajaks ära

langenud kriminaalõiguslik rahapesukahtlus nii siseriiklikult kui ka USA-s. Sellises olukorras

pole õiguspärane vara kandmine riigi omandisse „kõrvaldamata rahapesukahtluse tõttu“.

HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohus saab seega aluseks võtta faktilist olukorda, mis

eksisteerib kohtuotsuse tegemise ajal. Ka RahaPTS § 57 lg 7 viimase lause kohaselt riigi

tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi

tuludesse kandmise päevast arvates. Seega asjaolusid, mis ilmnevad peale raha riigi tuludesse

kandmist ning mis rahapesukahtluse hiljem kõrvaldavad, on võimalik arvesse võtta.

Olukorras, kus kohtuotsuse tegemise ajaks pole rahapesu toimepanekut tuvastatud ega

eksisteeri ka ühtki menetlust, kus vastava kvalifikatsiooni omistamine asjassepuutuvatele

isikutele oleks reaalselt ette nähtav, pole ka halduskonfiskeerimiseks alust.

19. Kuna RahaPTS § 57 lg 7 ei võimalda vara konfiskeerida pelgalt „rahapesu kahtluse“ või

vara „kuritegeliku päritolu“ argumentidega, nagu oletab kaebaja, pole tegemist normiga, mis

kaebaja põhiseaduslikke õigusi rikuks. Kohus ei näe alust põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks.

20. Kaebaja 10.02.2025 esitatud taotlused täiendavate tõendite kogumiseks ning 06.12.2024

määruses tehtud menetluslike otsuste muutmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei

ole täiendavate tõendite kogumine vajalik, sest juba olemasolevate esitatud tõendite pinnalt on

selge, et vaidlustatud ettekirjutused on õigusvastased. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus

vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu

hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendatud. HKMS § 62 lg 2 alusel jätab kohus kaebaja taotluse rahuldamata.

21. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada. Kohus tühistab RAB 23.02.2024

ettekirjutuse nr 3-1/111-2 ja RAB 29.02.2024 ettekirjutuse nr 3-1/124-2.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldab kaebuse, tuleb kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud vastustajalt

välja mõista (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 40 eurot. Muude

menetluskulude kandmise kohta pole kaebaja kuludokumente ja menetluskulude nimekirja

esitanud, mistõttu jäävad võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel kaebaja

enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)