1-10-8636/96 · 1-10-8636/96 · Tartu Ringkonnakohus

1-10-8636

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-8636 (10260100856) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Helin Jõgi Kriminaalasi Robert Pohlak süüdistuses KarS § 257, § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2, § 120, § 263 p 1;

Kalle Pohlak süüdistuses KarS § 257, § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 ja süüdistuses KarS § 257, § 121 järgi A.E üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 18. aprilli 2011 otsus Apellatsiooni esitajad ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, süüdistatav Kalle Pohlak ja tema kaitsja advokaat Mariann Tusti, süüdistatav Robert Pohlak ja tema kaitsja advokaat Toomas Alp Prokurör Aro Siinmaa

Süüdistatav Robert Pohlak

isikukood: 36401172756; asukoht: viibib vahistatuna Tartu Vanglas; kodakondsus: XXXX; emakeel: XXXX; haridus: XXXX; töökoht: K E OÜ, juhataja; kriminaalkorras karistatud 7 korral

2 Tõkend vahistamine alates 30.03.2010 (kahtlustatavana kinni peetud 28.03.2010) Kaitsja Toomas Alp

Süüdistatav Kalle Pohlak

isikukood: 37408195215; asukoht: viibib vahistatuna Tartu Vanglas; kodakondsus: XXXX; emakeel: XXXX; haridus: XXXX; töökoht: K M OÜ; kriminaalkorras karistatud 6 korral Tõkend vahistamine (kahtlustatavana kinni peetud 19.05.2011) Kaitsja adv Mariann Tusti (määratud)

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 2 jätta Tartu Maakohtu 18. aprilli 2011 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-8636 sisuliselt muutmata tehes maakohtu otsuse resolutiivosas täpsustus:

Mõista Robert Pohlak KarS § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 õigeks, jättes talle KarS § 257 järgi mõistetud karistuse muutmata.

Mõista Kalle Pohlak KarS § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 õigeks, jättes talle KarS § 257 järgi mõistetud karistuse muutmata.

Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Niguliste Advokaadibüroo kaudu 596 eurot 61 senti sealhulgas käibemaks 99 eurot 43 senti,

advokaat Mariann Tustile tema poolt Kalle Pohlakule apellatsioonimenetluses riigi

õigusabi osutamise eest.

Kalle Pohlaku kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Mariann Tusti poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 596 eurot 61 senti jätta KrMS § 185 lg 1 ja 2 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 24. oktoobril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 25. oktoobrist 2011.

3 Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 25. oktoobrist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 18.04.2011 kohtuotsusega tunnistati süüdi KarS § 257 järgi Robert Pohlak

ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Veel tunnistati R. Pohlak süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

Veel tunnistati R. Pohlak süüdi KarS § 120 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

KarS § 64 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõisteti R. Pohlakule liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati R. Pohlakule mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu

17.12.2001 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi KarS § 257 järgi ja mõisteti karistuseks 2 Kalle Pohlak aastat vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka , kuid tema osas ei ole kohtuotsust A.E vaidlustatud.

Maakohus arutas R. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et tema teostas oma tõelisi või

oletatavaid õigusi ebaseaduslikus korras sellega, et pöördumata kohtu ja/või kohtutäituri poole nõudis ajavahemikul 2009. aasta kevadest kuni hilissügiseni korduvalt koos A.E-ga

G.K. elukohas XXX asuvas korteris ja G.K. vanemate elukohas XXX G.K. vägivalda

kasutades ning vägivalla, tapmise ja vara hävitamisega ähvardades kokku 630 000 krooni üleandmist, millest 400 000 krooni oli võlg A.E-le ja 230 000 krooni võlg R. Pohlakule.

Veel arutas maakohus R. Pohlakule ja K. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et 04.06.2009

nõudis R. Pohlak Raplamaal, Kohila vallas, Kohila alevis töökoja ruumides koos

K. Pohlakuga G.K. R. Pohlakule võlgnetava rahasumma 230 000 krooni üleandmist, ähvardades teda kehavigastuste tekitamisega, ning sundis koos K. Pohlakuga G.K. füüsilise ja psüühilise vägivallaga tema tahte vastaselt iseendale harjavart pärakusse lükkama, kusjuures

R. Pohlak lõi G.K. kaks korda rusikaga kõhtu ja alaselga ning ähvardas keeldumise korral käed giljotiiniga maha lõigata. Lisaks sellele nõudsid K. Pohlak ja R. Pohlak, et nad saaksid

oma nõude tagatiseks teha G.K. pildi, millel on G.K. endale harjavarre pärakusse lükanud,

lubades juhul, kui G.K. ei hakka võla katteks R. Pohlaku heaks tööle, seda pilti internetis levitada. K. Pohlak andis G.K. harja ja R. Pohlak pildistas toimuvat oma mobiiltelefoniga.

Seega panid R. Pohlak ja K. Pohlak toime KarS § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o omavoli ehk oma tõelise ja oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivallaga ja isiku vabaduse piiramisega.

Veel arutas maakohus R. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 2009. aasta augustikuu keskpaigast kuni septembrikuu teise pooleni ähvardas Viljandi linnas, Tartu

linnas ja Tartu vallas ettevõtte raamatupidamisalaste lahkarvamuste tõttu korduvalt R.K.

tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Kannatanul oli teadlikkuse tõttu R. Pohlaku vägivaldsest minevikust alust karta ähvarduse täideviimist.

4

Seega pani R. Pohlak toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist.

Samuti arutas maakohus R. Pohlakule esitatud süüdistust selles, et tema ööl vastu 21.03.2010

ajavahemikul kell 02:00 kuni 03:00 Jõgevamaal, Jõgeva vallas, Kärde külas, meelelahutusasutuse „K B “ läheduses õues pärast otsasõitu R.A. kasutuses olevale sõidukile

lõi tema jaoks võhivõõrale R.A. ilma igasuguse selgituseta ühel korral käega parema põsesarna piirkonda, millega tekitas R.A. füüsilist valu ning ähvardas R.A. maha lüüa.

Seega pani R. Pohlak toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese löömise, mis tekitas füüsilist valu ja KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui oli alust karta ähvarduse täideviimist.

Maakohus leidis, et kohtulikul uurimisel leidis tõendamist R. Pohlakule ja K. Pohlakule KarS

§ 257 järgi esitatud süüdistus oma tõelise või oletatava õiguse – võla tasumise nõude – korduvas teostamises ebaseaduslikus korras vägivallaga ja tapmisega ähvardamisega.

R. Pohlaku poolt 2009. aasta kevadel G.K. viimase elukohas XXX võlgade maksmisest keeldumise tõttu rusikaga näkku ja kõhtu löömine ning tapmisega ähvardamine on maakohtu

arvates tõendatud kannatanu ütlustega ning R. Pohlaku poolt kannatanu ähvardamist kinnitavad kaudselt ka tunnistaja A.L. ütlused.

Asjaolu, et R. Pohlak ja A.E nõudsid ähvardamist kasutades G.K. vanemate elukohas

korduvalt raha tasumist, lubades raha tasumata jätmise korral G.K. ära tappa, leidis tõendamist tunnistajate U.K. ja T.K. ütlustega. Lisaks kinnitab R. Pohlaku poolt G.K. löömist kannatanu R.K. e poolt politseile 13.04.2010 üle antud diktofoni stenogramm, kus R. Pohlak tunnistas G.K. paaril korral löömist.

Maakohtul puudus alus kannatanu ja tunnistajate ühetaolistes ütlustes kahelda. Kannatanu

ütluste kohaselt oli ta süüdistatavailt korduvalt peksa saanud. See oli teada ka tema

vanematele. Seega on usutav, et kannatanu pidas süüdistatavate ähvardusi reaalseks ning tundis hirmu ja ohtu oma elule.

Maakohus leidis, et kannatanu ütlustega on tõendatud, et R. Pohlaku ja A.E poolsete

ähvarduste sunnil allkirjastas ta nendega 20.05.2009 Tallinnas Tallinna notar A.M. büroos

laenulepingud. Tallinna notar A.M. notaribüroos G.K. poolt R. Pohlaku ja A.E-ga

sõlmitud laenulepingute kohaselt võlgneb G.K. A.E-le 400 000 krooni ja R. Pohlakule

230 000 krooni. Lepingu kohaselt on mõlemad rahasummad G.K. üle antud enne lepingu sõlmimist. G.K. ütluste kohaselt ei ole summad põhjendatud. Kannatanu selgitas, et A.E väidetavale võlale lisandus veel 200 000 krooni, kuna A.E nõudis temalt ka E.P. võlga. Samuti on G.K. ja R. Pohlaku vahel sõlmitud laenulepingus suurem summa, kui seoses

sõiduki kasutamisega tekkinud võimalikud kulud (30 000 krooni). G.K. ütluste kohaselt lisandus 30 000 kroonile 200 000 krooni seetõttu, et R. Pohlak asus temalt tagasi nõudma ka kellelegi kolmandale isikule võlgnetavat summat. Ähvarduste tulemusel on G.K. kirjutanud R. Pohlaku elukohas XXX 2009. aastal avalduse, mille kohaselt ta tunnistab, et kandis ema arvele A.E-lt pettuse teel varastatud raha. Lisaks on ta kirjutanud 19.08.2009 võlakirja, mille kohaselt on ta auto BMW X5 remondi eest võlgu

R. Pohlakule 15 500 krooni. Asjaolu, et kannatanu allkirjastas eelnimetatud avalduse ja võlakirja R. Pohlaku ja A.E poolsete ähvarduste ning R. Pohlaku poolt kasutatud füüsilise vägivalla sunnil, on samuti tõendatud kannatanu ütlustega. Süüdistatav R. Pohlak oli seisukohal, et tal oli tõeline õigus G.K. nõuda summa tasumist, mis kajastus notari poolt koostatud laenulepingus. Kannatanu tunnistas oma võlgnevust, kuid leidis, et võlgnetav summa oli oluliselt väiksem. Maakohus ei pidanud vajalikuks tuvastada, kui palju G.K. süüdistatavale täpselt võlgnes, kuid luges kannatanu ütlustega tuvastatuks, et

5 kannatanu oli R. Pohlakult raha laenanud ja jäänud talle võlgu. Kuigi R. Pohlak väitis kohtus, et G.K. allkirjastas lepingud vabatahtlikult, ei pidanud maakohus neid väiteid veenvaks ja oli

seisukohal, et süüdistatava ütlused olid ennastõigustavad. Kannatanu kinnitas, et ta läks

notarisse ja allkirjastas laenulepingud, kartes oma elu pärast. Kannatanu ütlustes ei olnud

maakohtul alust kahelda, kuna R. Pohlak ja A.E olid G.K. eelnevalt korduvalt

ähvardanud tapmisega ning teda löönud. Süüdistatavate vägivaldsust on kinnitanud ka

tunnistajad U. ja T.K. ning R. Pohlaku osas ka A.L. . Maakohus pidas eluliselt mitteusutavaks, et kannatanu oleks vabatahtlikult allkirjastanud lepingud summade kohta,

mida ta ise pidas tegelikult võlgnetavatest summadest oluliselt suuremaks. Seega oli maakohtu arvates ilmne, et G.K. allkirjastas lepingud eelneva vägivalla mõjul.

R. Pohlaku ja K. Pohlaku poolt 04.06.2009 Raplamaal, Kohila alevis G.K. R. Pohlakule

võlgnetava rahasumma 230 000 krooni üleandmise nõudmine kannatanu ähvardamisega ja

füüsilise vägivalla kasutamisega ning pildi nõudmine, millel on G.K. endale harjavarre pärakusse lükanud on maakohtu hinnangul tõendatud kannatanu ütluste, süüdistatava A.E

ütluste, K. Pohlaku G.K. äratundmiseks esitamise protokolli, ütluste olustikuga seostamise protokolli, R. Pohlaku mobiiltelefoni kõneeristuste ning R. Pohlaku kasutuses olnud sõiduki läbiotsimisel tema kahtlustatavana kinnipidamise järgselt ära võetud mobiiltelefon №kia N97

vaatlusel leitud pildifailiga, mis kujutas palja alakehaga G.K. hoidmas põrandaharja vart tuharate juures.

R. Pohlakule ja K. Pohlakule oli esitatud süüdistus KarS § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2

järgi selles, et nemad sundisid G.K. füüsilise ja psüühilise vägivallaga tema tahte vastaselt

iseendale harjavart pärakusse lükkama, kasutades G.K. ennast ära tema tahte vastaseks vägivaldseks suguühteks, mis jäi lõpule viimata üksnes seetõttu, et G.K. imiteeris suguühet harjavart tuharate vahel hoides.

Maakohus, hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et

kriminaalasjas pole tõendeid, mis annaksid kohtule põhjendatud aluse süüdistuses märgitud

järelduseks selle kohta, et süüdistatavad panid toime vägistamise katse, ja leidis, et R. Pohlakule ja K. Pohlakule esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 257 järgi.

Käesolevas asjas leidis tõendamist, et süüdistatavad käskisid eelnevalt vägivalda kasutades G.K. iseendale harjavars pärakusse lükata, et sellest pilt teha, mis oleks neile tagatiseks rahaliste nõuete tasumata jätmise korral, kuid seejuures puudus neil igasugune sugulise kire

rahuldamise eesmärk. Süüdistatavad ei soovinud kannatanut pildistada mitte sugulise kire rahuldamise, vaid tema hirmutamise eesmärgil. Kannatanu ütluste kohaselt pani ta harjavarre

päraku juurde, aga sisse ei lükanud. Kannatanust tehtud fotol on visuaalselt näha, et

kannatanul on aluspüksid alla lükatud ning ta hoiab harjavart tuharate juures, kuid ei ole

võimalik aru saada, kas harjavarre ots on kontaktis kannatanu kehaga või mitte. Seega ei

tundnud süüdistatavad huvi selle vastu, kas G.K. reaalselt nende käsklust lükata harjavars

pärakusse ka täitis. Nende eesmärgiks oli, et see pildil nii paistaks. Neil asjaoludel leidis maakohus, et kuna puudus suguühendus kannatanuga ja antud toimingul oli mitte seksuaalne vaid ähvardav eesmärk, tuli antud süüdistusepisood kvalifitseerida samuti KarS § 257 järgi,

milles neeldus KarS §-de 120-121 järgi kvalifitseeritavad vägivallateod. R. Pohlak ja

K. Pohlak panid kuriteo toime kaastäideviijatena. Mõlema süüdistatava tegevusel oli ühine eesmärk – sundida kannatanu maksma võlga.

Maakohus leidis tulenevalt süüdistatavate endi ütlustest ja tegevusest kannatanult võla

nõudmisel, et kuritegu pandi toime kavatsetusega. Süüdistatavad teadsid, kuidas lahendada olukorda seaduslikul viisil, kuid teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras. Kõigis

episoodides nõudsid süüdistatavad võlga tagasi ebaseaduslikult, mis väljendus vägivalla

kasutamises G.K. suhtes. Igasugune vägivald – teise isiku ähvardamine ja löömine on

õigusvastane tegevus. Nõudeõiguse realiseerimise alustamine ähvarduste ja löömisega ning

6 hilisem kannatanu pildistamine ebasündsas situatsioonis viis kannatanu olukorda, kus ta oli pidevalt hirmul oma elu pärast. Kuna kannatanu ei julgenud eirata süüdistatavate korraldusi,

oli piiratud tema vaba liikumine oma vaba tahte kohaselt. Selles seisnebki süüdistatavate

omavoli oma õiguste teostamisel. Maakohus ei tuvastanud süüdistatavate puhul süüd välistavaid asjaolusid.

Maakohus asus seisukohale, et R. Pohlaku süüdistus KarS § 120 järgi selles, et tema, ajavahemikul 2009. aasta augusti keskpaigast kuni septembri teise pooleni ähvardas Viljandi

linnas, Tartu linnas ja Tartu vallas ettevõtte raamatupidamise alaste lahkarvamuste tõttu

korduvalt R.K. t tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ning kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, leidis asjas kogutud tõenditega tõendamist. R. Pohlaku süü leidis tõendamist kannatanu ütlustega, mis haakusid tema abikaasa, tunnistaja

Ü.K. ütlustega. Lisaks tõendasid süüdistust äratundmiseks esitamise protokoll, millest nähtuvalt on R.K. ära tundnud V.K. kui isiku, kes nõudis temalt pangaväljavõtteid ja oli R.

Pohlaku juures korduvalt, kui viimane süüdistas teda firmast raha võtmises, asitõendi

vaatlusprotokoll, milles on asitõendiks tunnistatud diktofon, fototabelid ja diktofonil olnud jutuajamise stenogramm ning asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud kannatanu R.K. e poolt 19.04.2010 politseile üle antud kausta pangakonto väljavõtetega ja muude Viroson- Baltic OÜ dokumentidega. Kannatanu hirmu R. Pohlaku ees näitas ka see, et isegi juhul, kui

ta pidi R. Pohlakuga kohtuma teiste isikute, s.o V.K. ja Ü.S. juures, võttis ta julgestuseks kaasa abikaasa. Lisaks on kannatanu pidanud enda kaitseks vajalikuks salvestada diktofoniga vestlused R. Pohlakuga.

Eelnevaid tõendeid kogumis analüüsides jõudis maakohus seisukohale, et kannatanu tundis ähvarduste tõttu pidevat hirmu. Süüdistatav end kannatanu ähvardamises süüdi ei tunnistanud, vaid oli enda sõnul kannatanut hoiatanud. Eelnenud sündmusi arvesse võttes olid süüdistatava ütlused maakohtu hinnangul väheusutavad ja vastuolus kannatanu ja tunnistaja ühetaoliste ja

loogiliste ütlustega. Seetõttu luges maakohus õigeks kannatanu poolt antud ütlused ning tõendatuks R. Pohlaku süü KarS §-s 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-11-00 ning leidis, et kuna kannatanul oli

eelnevate kogemuste tõttu alust karta ähvarduste täideviimist ning süüdistatav pidas

võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardusi reaalsetena, oli kuritegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 järgi. Süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult, õigusvastaseid ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

R. Pohlakule oli esitatud süüdistus KarS § 263 p 1 järgi selles, et ta ööl vastu 21.03.2010

Jõgevamaal meelelahutusasutuse „K B “ läheduses õues lõi R.A. ühel korral käega parema põsesarna piirkonda, millega tekitas R.A. füüsilist valu ning ähvardas R.A. maha lüüa. Kohtuistungil leidis prokurör, et süüdistuses kirjeldatud tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 120 ja § 121 järgi.

Maakohus, asja arutanud ja hinnanud kogumis kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et R. Pohlaku süü temale esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud ja ta tuleb

süüdi mõista KarS § 120 ja § 121 järgi. R. Pohlaku süü leidis tõendamist kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning asjas kogutud kirjalike tõenditega: R.A. R. Pohlaku äratundmiseks

esitamise protokolli, ütluste ja olustiku seostamise protokolli, asitõendi vaatlusprotokolli, patrullilehe koopia ning jälitusprotokolliga.

Maakohus märkis, et kannatanu andis eeluurimisel ja kohtus juhtunu asjaolude kohta

ühetaolisi ütlusi, mis olid kooskõlas temaga koos baari sõitnud tunnistajate ütlustega.

Maakohtul puudus alus kahelda R.A. ja temaga koos baari juurde sõitnud tunnistajate

ütlustes. R.A. l puudus igasugune põhjus anda tõele mittevastavaid ütlusi R. Pohlaku

käitumise kohta, kuna nii R.A. kui ka temaga koos baari sõitnud tunnistajate jaoks oli

7

R. Pohlak võõras inimene ning neil puudus temaga varasem kokkupuude. Võrreldes

süüdistatava ütlusi kannatanute ja tunnistajate ütlustega, kelle ütlused on ühtelangevad ja

eluliselt usutavad, oli maakohtu arvates ilmne, et süüdistatav kirjeldas toimunud sündmusi ennastõigustavalt enda süüst vabastamise eesmärgil. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et süüdistatava tegevus antud episoodis ei olnud

käsitletav avaliku korra raske rikkumisena. Kuigi löömine toimus baari läheduses, s.o avalikus kohas, tuli käesoleval juhul arvestada asjaoluga, et konflikt süüdistatava ja kannatanu

vahel sai alguse isiklikul motiivil, kuna süüdistatav leidis, et kannatanu oli põhjustanud liiklusohtliku olukorra. Süüdistatav ei suutnud end kontrollida ning lõi kannatanut. Maakohus

leidis, et süüdistatava käitumises puudus tahe rikkuda avalikku korda või väljendada lugupidamatust kõrvaliste isikute vastu.

Maakohus leidis, et asjas kogutud tõenditega leidis tõendamist R. Pohlaku süü KarS §-des

120 ja 121 sätestatud koosseisude toimepanemises. Maakohus märkis, et ähvarduse kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile tugev hirmuaisting ning tähtsust ei oma asjaolu, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus. Kannatanu kinnitas, et ta tundis hirmu. Kartust tõendab asjaolu, et kannatanu jooksis pärast löömist metsa ega julgenud sealt enne politsei saabumist välja tulla ning oli metsast naastes šokis ja värises. Löömisega pani süüdistatav toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo –

valu tekitanud kehalise väärkohtlemise. Kannatanu kinnitas, et süüdistatav põhjustas talle

löömisega valu. Süüdistatav pani teod toime tahtlikult. Tegude õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus vastavalt KarS § 56 lg 1 süüdistatavate karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavaid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Maakohus märkis, et süüdistatavad on toime pannud kuriteo, mis ründab seadusega

kaitstavaid õigushüvesid – avalikku julgeolekut, inimese tervist. Varaliste nõuete

realiseerimine omavoli korras ja vägivallaga ohustab mitte ainult konkreetse isiku ohutust,

vaid ka teiste ühiskonnaliikmete ohutut olukorda, kui on olemas õigus ja võimalus oma varalisi nõudmisi teostada seaduslikul teel.

Maakohus võttis arvesse, et R. Pohlakut on varem kriminaalkorras karistatud 7-l korral. Tema

karistust kergendavad asjaolud puudusid, raskendavaks asjaoluks oli süüteo toimepanemine

grupi poolt, s.o kaastäideviijana. Samuti ei saanud maakohus jätta tähelepanuta R. Pohlaku

küünilist käitumist kogu õigusrikkumise käigus, püüdes enda käitumist igati õigustada. Arvestades tema keskset rolli käesoleva asja kõige mahukamas süüdistusepisoodis ning lisaks veel kahte kehalise väärkohtlemise episoodi, leidis maakohus, et R. Pohlakut on põhjendatud karistada KarS § 257 järgi sanktsiooni ülemmäära lähedal, s.o vangistusega 4 aastat, § 121 järgi vangistusega 1 aasta ja § 120 järgi vangistusega 6 kuud ning KarS § 64 alusel mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuli R. Pohlakule mõistetavat karistust suurendada Jõgeva Maakohtu 17.12.2001 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust võrra ning liitkaristuseks mõista 8 aastat 3 kuud ja 3 päeva vangistust.

K. Pohlak on varem kriminaalkorras karistatud 6-l korral. Tema karistust kergendavaid

asjaolusid maakohus ei tuvastanud, raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo

toimepanemise grupi poolt, s.o kaastäideviijana. Maakohus pidas vajalikuks karistada K. Pohlakut reaalse vangistusega, kuna varasemad karistused ei ole piisavalt mõjutanud teda käituma õiguskuulekalt. Karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid kogumis hinnates leidis

8 maakohus, et arvestades kuriteo ohtlikkust ja tekitatud kahju, on põhjendatud teda karistada KarS § 257 järgi alla sanktsiooni keskmise määra, s.o vangistusega 2 aastat.

Maakohus leidis, et eeltoodud karistustega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlaste suhtes karistuse eesmärk.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni , kes palub ringkonnaprokurör A. Siinmaa maakohtu otsuse osaliselt, s.o R. Pohlakule ja K. Pohlakule KarS § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimise ja sellest tulenevalt mõistetud karistuse osas, tühistada ning teha süüdimõistev otsus. Prokurör ei nõustu maakohtu otsustusega kvalifitseerida R. Pohlaku ja K. Pohlaku teod KarS § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses ümber KarS § 257 järgi. Prokurör

märgib, et on kursis nii Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-59-07 kui ka otsuses nr 3-1-1-95-04

väljendatud seisukohtadega, kuid peab sellegipoolest vältimatuks taotleda R. Pohlaku ja K. Pohlaku tegevuse kvalifitseerimist vägistamise katsena ehk inimese tahte vastaselt temaga

suguühendusse astumise katsena vägivallaga ja kahe isiku poolt, millise kuriteo

täideviimiseks kasutati teist isikut, s.o kannatanut ennast. Ennekõike lähtub prokurör oma

seisukohtades karistusnormiga kaitstavast õigushüvest ja käsitletava teo ebaõiglussisust. Vägistamisega rünnatav õigushüve on seksuaalne enesemääramisõigus, mis on isikuvabaduse

ja puutumatuse üks alaliike ning kujutab endast olemuslikult kehalist rünnet, mis tekitab

hirmu ja alandust. Seksuaalkuritegudele lähenetakse tänapäevases õiguspraktikas

sooneutraalselt, s.t et kõikides seksuaalkuritegudes saab kannatanu olla nii naiste- kui ka meesterahvas. Seksuaalkuritegude kriminaliseerimisel on loobutud ka moraalsete hinnangute

väljendamisest, mistõttu on vägistamisena käsitletav nii vaginaalne, anaalne kui ka oraalne

vahekord, mis on kannatanu tahte vastaselt talle peale sunnitud. Prokurör peab siinkohal

asjakohaseks meenutada, et kuni karistusseadustiku kehtestamiseni käsitleti kriminaalkoodeksi § 115 mõttes vägistamisena üksnes vägivaldset suguühendust naisisikuga

ning muid vägivaldseid seksuaalakte vaadeldi sugulise kire rahuldamisena ebaloomulikul viisil. Ühiskondliku moraalse maailmapildi avardumisel on sellisest objektiivse tegelikkusega

vastuolus olevast kitsendavast tõlgendusest loobutud ning karistusõigus on distantseerunud

määratlemast seksuaalkäitumist loomuliku või ebaloomulikuna. Kui senises Riigikohtu praktikas on jõutud järeldusele, et suguühendusse astumisena tuleb käsitleda nii mehe peenise

viimist naise tuppe kui ka peenise viimist suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või

eseme viimist tuppe, oleks õigushüve kaitsmise vajadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades ebamõistlik asuda seisukohale, et muu eseme viimine pärakusse ei peaks olema

vaadeldav suguühendusena. Kui ühiskonna tänase tolerantsustasandi juures aktsepteeritakse sotsiaaladekvaatsena ka homoseksuaalset vahekorda, siis selline vahekord on füsioloogiliselt

võimalik üksnes anaalsel teel. Kuna aanus täidab sellise vahekorra puhul suguorgani

funktsiooni, ei ole siinkohal kindlasti asjakohane defineerida suguühet selle reproduktiivse kvaliteedi kaudu. Kirjeldatud foonil ei ole kriminaalõiguslikult võimalik välja tuua ühtki

adekvaatset argumenti diferentseerimaks, et eseme vägivaldne tuppe viimine peaks olema

käsitletav vägistamisena ja eseme viimine pärakusse mitte. Kindlasti ei ole sellisest teost

lähtuv ohtlikkus või ebaõiglus madalam ega tagajärjed kergemad. Kuigi antud kaasuses on

kuriteoohvri näol tegemist meesterahvaga, võiks sarnase teo ohvriks sama hästi langeda

naissoost isik. Prokuröri jaoks jääb arusaamatuks, millistest juriidilistest, loogilistest või

inimlikest väärtushinnangutest tulenevalt oleks võimalik käsitleda võõrkeha vägivaldset viimist naisterahva pärakusse vähemohtlikuna kui sarnase eseme viimist tuppe. Põhiseaduse §-s 12 garanteeritud soolisest võrdsusest tulenevalt peavad aga kõik isikud olema seadusega

9

võrdselt kaitstud ning meesterahva seksuaalse enesemääramise õigus ei saa olla

proportsionaalselt vähem tagatud. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et seksuaalakti suguühenduseks kvalifitseerumise piiritlemisel on kriteerium, et vähemalt ühelt poolt peaks

tegevusse olema kaasatud suguorgan, ebapiisav ning ebaproportsionaalne. Süsteemselt

sobivama alternatiivina peab prokurör kohaseks lähtuda penetratsiooni ehk sissetungimise

kriteeriumist, millisel juhul oleks suguühtena (ja selle vägivaldses vormis järelikult vägistamisena) vaadeldavad nii suguorgani kui eseme kehaõõnsusse viimine. Prokurör märgib, et vägistamise koosseis ei näe ette ründajapoolset sugulise kire rahuldamise

eesmärki, vaid rünnatava seksuaalse enesemääramisõiguse vägivaldset kahjustamist. Seega

võib vägistamisel olla ka sugulise naudingu saamisest erinev eesmärk, nt teise isiku

mõnitamine ja alandamine või teise isiku laiemas plaanis oma tahtele allutamine. Teo

ebaõiglussisust ning karistusõiguse süstemaatilise ja loogilise kohaldamise vajadusest

lähtuvalt ei pea prokurör võimalikuks tõlgendust, mille kohaselt seksuaalvägivalla toimepanemisel alternatiivse motiivi olemasolu saaks kahandada teo raskust või kergendada

süüdlase vastutust. Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude ohtlikkus ei tulene mitte

ründajale osaks saavast rahuldusest, vaid sellise teo ohvri kehalise puutumatuse

kahjustamisega kaasnevast alandusest. Prokurör märgib, et antud juhul on R. Pohlak ja

K. Pohlak surunud kannatanu tahte vägivalla abil maha sellisel määral, et ta on nõustunud iseennast seksuaalselt kahjustama. Süüdlaste selline tegevus on käsitletav kuriteo vahendliku täideviimisena. Kuna G.K. läks korda varjata asjaolu, et ta harjavart omale reaalselt pärakusse ei viinud, vaid hoidis seda pelgalt tuharate vahel, jäi kuritegu katse staadiumisse. Teist isikut kasutava täideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil isik minetab kontrolli toimuva üle või kui teo vahendaja vastavalt isiku ettekujutusele teost vahetult alustab teo toimepanemist.

Antud juhul saabus selline hetk ajal, mil G.K. oli talle ulatatud harjavarre omale tuharate

vahele, s.o päraku vahetusse lähedusse asetanud ning R. Pohlakul ja K. Pohlakul puudus

võimalus veenduda, kas see on reaalselt aanusesse surutud või mitte. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et R. Pohlaku ja K. Pohlaku tegevus olid süüdistuses õigesti kvalifitseeritud

ning isikud tuleb KarS § 25 lg 1, 2, 3, 4 – § 141 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada. Kuna kirjeldatud tegu oli muuhulgas suunatud omavoli koosseisus kirjeldatud eesmärkide täitmisele ning leidis aset ajaliselt lahutamatuna teistest sellesisulistest tegevustest, tuleb R. Pohlakule ja K. Pohlakule 04.06.2009 toimunud sündmuse osas karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 63 lg 1 sätteid.

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni ka süüdistatav K. Pohlak, kes palub ringkonnakohtul maakohtu otsus üle vaadata ja viia see kooskõlla õigusega. Esmalt juhib K. Pohlak ringkonnakohtu tähelepanu vastuoludele G.K. poolt eeluurimisel ja maakohtus antud ütlustes. Eeluurimisel väitis G.K. , et K. Pohlak nõudis temalt Kohila alevis töökoja ruumides R. Pohlakule kuuluvat võlga, kasutades seejuures vägivalda. K. Pohlak

leiab, et see väide ei ole eluliselt usutav, kuna kaks nädalat varem olid G.K. ja R. Pohlak

sõlminud notariaalse lepingu, mis kohustab teda võlga tasuma alles järgmisel aastal. G.K.

väitis veel, et nägi K. Pohlakut siis esmakordselt. Maakohtus aga väitis ta, et kohtus K. Pohlakuga Tallinnas järvel ning K. Pohlak nõudis talt hoopis kellegi kolmanda isiku võlga.

K. Pohlak leiab, et A.E ütlusi ei saa käsitleda tõenditena, sest teda ei ole antud asjas

tunnistajaks kuulutatud. Lisaks on A.E väitnud, et oli sündmuse päeval alkoholijoobes

ning seletuste andmise ajal surve all. K. Pohlak palub ringkonnakohtul neid asjaolusid

arvestada. K. Pohlaku jaoks on arusaamatu ka see, millistel põhjustel eemaldati maakohtu poolt kõik tunnistajad (E.P. , K.L. /P., V.K. ja K.K. ), kes andsid G.K. iseloomustavaid ütlusi. E.P. andis maakohtule selget teavet, et notaris sõlmitud lepingus on tema osa 200 000 krooni. V.K. ütlused peaksid olema kohtu jaoks eriti usaldusväärsed ja vajalikud, kuna nendest selgub

täpselt G.K. kriminaalne taust ja mõttelaad. Samuti pole lõpuni selgeks tehtud V.K. ja R.

10 Pohlaku vahelised suhted. Tunnistaja K.K. on K. Pohlaku arvates samuti väärtuslik tunnistaja, kuna ta on olnud G.K. ga lähisuhetes ning annab kohtule põhjaliku ülevaate G.K. olemusest. K.K. teatas maakohtule, et töötas R. Pohlakule kuuluvas OÜ-s V B 2009. aasta lõpus paar

kuud. Firmale kuulutati pankrot 2010. aasta kevadel. Sinna ajutiselt tööle sai K.K. G.K. kaudu. K. Pohlak leiab, et on alusetu mitte arvestada K.K. tunnistusi, sest ta oli sõltumatu nii 2009. aasta suvel kui ka kohtuistungi ajal 2011 aprillis. K. Pohlak palub ringkonnakohtul kõiki asjaolusid arvestada ja võtta otsuse tegemisel arvesse ka eelnevate tunnistajate ütlusi. Nad kõik iseloomustavad G.K. kui suurt kelmi ja petist, kelle sõnu ilma tunnistajateta ei saa mingil juhul uskuda. Samuti palub K. Pohlak ringkonnakohtul

viia maakohtu otsus vastavusse seadustega. Kui 04.04.2011 algas maakohtus istung, oli K.

Pohlakule esitatud süüdistus kahe paragrahvi alusel, millest üks oli esimese astme ja teine teise astme kuritegu. 18.04.2011 oli üks paragrahv kummalisel kombel kadunud ja K. Pohlak leiab, et teda tulnuks selles õigeks mõista.

K. Pohlaku kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse advokaat M. Tusti

K. Pohlaku osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista K. Pohlak temale esitatud süüdistustes õigeks.

Kaitsja märgib, et maakohus on tuginenud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ainult

kannatanu ütlustele, mis on kaitsja hinnangul ebausaldusväärsed. G.K. puhul on tegemist

inimesega, kes kõikide menetluses osalenud ja ülekuulatud isikute hinnangul on äärmiselt ebausaldusväärne isik ning kes ei kõhkle valetamast. Tema ütlus, et ta kartis oma elu pärast, on paljasõnaline, kuna K. Pohlaku kaitsja küsimusele ähvarduste kohta vastates ütles ta „aga

mul ühest kõrvast sisse-teisest välja, kiitsin aga takka". Selline suhtumine ei ole usutav

inimese puhul, kes väidetavalt kardab oma elu pärast. Kaitsja leiab, et plastmasstoru kaela ümber panemine ei ole käsitletav vägivallateona. Seega ei ole tõendatud vägivalla kasutamine ja ähvardamine ning K. Pohlak tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. K. Pohlakule oli esitatud süüdistus ka KarS § 141 lg 2 p 2 ja § 25 lg 1, 2, 3, 4 järgi. Maakohus

leidis, et nimetatud kuritegu pole K. Pohlak toime pannud. Samas ei ole maakohus

K. Pohlakut selles õigeks mõistnud, vaid on teo ümber kvalifitseerinud KarS § 257 järgi.

Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud K. Pohlaku õigeks mõistma, kuna mingisugust vägistamiskatset ei toimunud. Maakohtu seisukoht oli, et tegemist oli omavoliga, mis seisnes

G.K. sundimises poseerima fotol ebasündsalt, mis on käsitletav ähvardamisena. Omavoli süüdistus vägivalla ja ähvardamisega on K. Pohlakule aga iseseisvalt esitatud. Maakohus oli seisukohal, et kannatanu pildistamine ning tema ähvardamine ja löömine viis ta olukorda, kus

ta oli pidevalt hirmul oma elu pärast. Kuna kannatanu ei julgenud eirata süüdistatavate

korraldusi, oli piiratud tema vaba liikumine oma vaba tahte kohaselt, milles seisneski

süüdistatavate omavoli. Kaitsja leiab, et selline maakohtu järeldus ei põhine ühelgi tõendil. Vastupidi, kannatanu sõitis kuhu tahtis ja tegi mida tahtis. Oma võlgu ta maksma ei hakanud ning nagu tema enda kohtus antud ütlustest nähtub, ei kavatsenudki maksma hakata. Seega ei

valmistanud talle süüdistatavate korralduste eiramine mingit vaeva. Ka ei ole kannatanu öelnud, et ta ei julgenud kuhugi minna või et tema vaba liikumine oleks olnud piiratud.

Kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et oma laenulepinguid ei ole ta ka TsÜS-is sätestatud korras kui vägivalla mõjul sõlmitud tehinguid palunud tühistada.

Eelneva alusel leiab kaitsja, et K. Pohlaku süü KarS § 257 järgi pole tõendatud ja ta tuleb õigeks mõista.

Süüdistatav R. Pohlak esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega ta esitatud süüdistustes õigeks mõista.

R. Pohlak leiab, et maakohus ei ole süüdimõistva otsuse tegemisel lähtunud kõigist kohtuistungil uuritud tõenditest ja muudest tähtsust omavatest asjaoludest ning argumentidest.

11

Süüdistuses KarS § 257 järgi 2009. aasta kevadel G.K. elukohas Viljandis aset leidnud episoodi osas leiab R. Pohlak, et kohtu järeldused on rajatud oletustele, kuna tunnistaja A.L. ei ole eeluurimisel ega kohtus kinnitanud, et R. Pohlak tarvitas G.K. suhtes vägivalda. Samuti ei ole A.L. kinnitanud, et R. Pohlak ähvarda G.K. tappa. Seega palub R. Pohlak tõlgendada

A.L. e antud ütlusi tema süüd välistavatena. R. Pohlak lisab, et G.K. ei pöördunud ühegi õiguskaitseorgani ega ka arsti poole, vaid asus Viljandi politseis seoses muude sündmustega väidetavatest peksmistest ja ähvardamistest kõnelema alles 02.10.2009 ehk mitmeid kuid hiljem. Kriminaalasja materjalidest nähtub ka asjaolu, et G.K. on eeluurimisel kategooriliselt eitanud mistahes võlgu R. Pohlaku ees, kuid kohtuistungil tunnistas, et on paljudele isikutele võlgu. R. Pohlak märgib, et maakohus on rajanud teda süüstavad järeldused tunnistajate U.K. ja T.K. ütlustele, kuid R. Pohlaku mäletamist mööda ei kõnelenud U.K. kohtus R. Pohlaku poolt G.K.

raha nõudmisest ja tema ähvardamisest. T.K. ütluste osas leiab R. Pohlak, et need on ilmselgelt emotsioonidele tuginevad valeütlused, milliseid ta ei ole ka eeluurimisel andnud ja mida ei ole keegi teine kinnitanud. Lisaks ei ole U.K. ega T.K. asjakohast avaldust politseisse esitanud. R. Pohlak juhib tähelepanu ka sellele, et nii T.K. kui ka U.K. ütlused olid valdavalt suunatud süüdistatava A.E, mitte tema vastu. Maakohus on R. Pohlaku süüd tõendava tõendina arvestanud ka R.K. e poolt 13.04.2010 üle antud diktofoni lindistuse, kus R. Pohlak rääkivat G.K. kohta, et on talle paaril korral andnud

vastu magu. R. Pohlak leiab, et maakohtu poolt lindistuse põhjal tehtud järeldus on meelevaldne. Nimetatud lindistus leidis aset 2009 detsembris R. Pohlaku elukohas, kui R.K. oli tal külas. Lindistamisest R.K. R. Pohlakut ei teavitanud. Lindistus kajastab nendevahelist koosviibimist, mille käigus tarvitati ka alkoholi ja vesteldi. Räägiti ka kuulujuttudest, millele R. Pohlak irooniliselt takka kiitis ja lisas, et ei ole kelleltki raha välja pressinud ega peksa

andnud. Mingil põhjusel on kohus eeltoodud tõsiasja jätnud tähelepanuta. R. Pohlak palub

salalindistuse tõendite hulgast välja arvata. Samuti palub R. Pohlak antud episoodis tõenditena mitte arvestada U.K. ja T.K. ütlusi, kuna väidetavatest vägivalla ja muudest G.K. suhtes toime pandud seadusvastastest tegudest on nad väidetavalt kuulnud G.K. endalt. KrMS § 68 lg 5 välistab antud juhul nende ütluste tõendina arvestamise. Maakohus on leidnud, et asjas leidis tõendamist, et R. Pohlaku ja A.E ähvarduste survel

allkirjastas G.K. 20.05.2009 Tallinnas Tallinna notar A.M. büroos laenulepingud. Antud laenuleping sai koostatud 230 000 krooni suhtes, mille R. Pohlak laenas G.K. jaanuaris 2009 paariks nädalaks. Kuna aga maiks 2009 ei olnud G.K. võlga tasunud ning lisaks oli selgunud,

et G.K. suhtes oli nõudeid ka teistel isikutel, k.a A.E, siis otsustasid nad antud võla notariaalselt vormistada, märkides G.K. soovil tagasimaksetähtajaks 02.01.2010. R. Pohlaku

poolt G.K. raha laenamist kinnitas ka R. Pohlaku abikaasa K.P., kes viibis kodus, kui R. Pohlak andis G.K. 230 000 krooni sularahas. Tehing oli osapoolte vahel kooskõlastatud mitu päeva enne notari juurde minemist, mida on kinnitanud ka A.E.

G.K. omakäeliste võlakirjade osas on kohus samuti tuginenud üksnes kannatanu ütlustele. Samuti on G.K. poolt võlakirjade suhtes antud ütlused vastuolulised ja muutlikud. Lisaks on

G.K. vassinud ja segadust tekitanud võlasummade suhtes. G.K. on rääkinud kellelegi kolmandale isikule kuuluvast võlgnevusest. G.K. on korduvalt nimetanud isikut nimega K.K.

, kellest ta kohtueelsel uurimisel pole sõnagi maininud. R. Pohlaku jaoks on tegemist

tundmatu isikuga. Samuti ei suutnud süüdistatava kaitsja sellenimelist isikut leida, et teda kohtuistungile tunnistajaks kutsuda. R. Pohlak leiab, et eelnimetatud süüdistused tuleks tema suhtes tühistada, kuna G.K. pidevalt

muutuvad ütlused ei saa olla tõendiks tema süüdimõistmisel. Samuti ei kinnita G.K.

paljasõnalisi ütlusi, millega ta üritab oma võlakohustusest vabaneda, mitte ükski teine juriidilist jõudu omav tõend.

12

Väidetavas omavoli episoodis G.K. suhtes, mis leidis aset 04.06.2009 Raplamaal, Kohila

alevis, märgib R. Pohlak, et esmastes G.K. poolt antud ütlustes 26.04.2010 nimetas ta

K. Pohlakut tema jaoks võõraks inimeseks, aga kohtuistungil tunnistas, et on K. Pohlakut esmakordselt kohanud juba veebruaris 2010 Tallinnas Järve Selveri juures parklas, kui tal oli

kohtumine Indreku nimelise isikuga. Sellele juhtis R. Pohlak kohtu tähelepanu ka oma viimases sõnas kui ühele paljudest tõenditest G.K. valelikkuse kohta, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. R. Pohlak leiab, et süüdistatava A.E ütlusi selles episoodis ei saa arvestada

juriidilist jõudu omavate tõenditena, kuna need olid mõjutatud uurimisorganite survest. Samuti teadis A.E, et süüdistatavana ei lasu tal seaduslikku vastutust valeütluste andmise eest. Kohtuotsuses on märgitud, et tunnistaja K.K. ütlused on ümber lükatud tunnistaja A.E ja kannatanu ütlustega. R. Pohlak leiab, et antud kohtu järeldus on tehioludele ja tegelikkusele mittevastav. A.E ei ole antud kriminaalasja raames andnud ütlusi tunnistajana ning KrMS § 66 lg 2 sätestab, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas süüdistatav või kahtlustatav isik. Samuti ei ole A.E ega kannatanu G.K. eeluurimisel ja kohtus andnud ühetaolisi ütlusi Kohilas toimunu suhtes. Küll on aga ühetaolisi ütlusi andnud R. Pohlak ja

tunnistaja K.K. . R. Pohlak väidab, et ei ole 04.06.2009 Hiiumaalt naastes käinud Kohilas mingis töökojas koos A.E ega G.K. ga, sest ta ei ole seal kunagi käinud K. Pohlakuga

kohtumas. Seda kinnitas kohtus ka K. Pohlak. R. Pohlak on nii eeluurimisel kui ka kohtus andnud ütlusi, et 2009. aasta suvel oli tema mobiiltelefon G.K. kasutuses ning kui G.K. mõne

nädala möödudes telefoni talle tagastas, leidis R. Pohlak sealt foto, millel G.K. poseeris harjavart tuharate vahel hoides. Kuna G.K. foto suhtes mingeid selgitusi ei jaganud, siis R. Pohlak seda ära ei kustutanud. See on kogu R. Pohlaku seotus nimetatud fotoga. R. Pohlak

leiab, et on võimalik, et sellega on seotud ka A.E, kui ta väidab end kuskil Kohilas töökojas olla viibinud, kuid kindlasti ei viibinud ta seal koos R. Pohlakuga.

R. Pohlak tahab juhtida kohtu tähelepanu ka asjaolule, et vaatamata sellele, et G.K. käis süüdistuses märgitud ajaperioodil seoses tema suhtes läbiviidava kriminaalmenetlusega sageli

politseis, ei teavitanud ta neid kunagi tema suhtes väidetavalt toime pandavast vägivallast. G.K. kriminaalasja menetles V.K. k, kes andis käesolevas asjas ka tunnistajana ütlusi. V.K. iseloomustas G.K. valelikuna ning väidetavalt omas ta häid suhteid prokuratuuriga, täpsemalt

ringkonnaprokurör A. Siinmaaga, kellega G.K. olevat ähvardanud V.K. ke vallandada. Seetõttu taotles R. Pohlak A. Siinmaa taandamist antud kriminaalasjas, mille kohus jättis aga

rahuldamata. Kuivõrd lisaks G.K. ja A.E ütlustele puuduvad antud episoodis muud tõendid, palub R. Pohlak end selles õigeks mõista.

R.K. e ähvardamise episoodi osas märgib R. Pohlak, et maakohus on jätnud märkimata, et R.K. oli V B OÜ juhataja ning vastutas raamatupidamise teostamise eest. R. Pohlak leiab, et

süüdistus on rajatud kannatanu R.K. e ja tema abikaasa ütlustele, mis aga ei ole omavahel detailides kattuvad ega täielikus vastavuses nende poolt eeluurimisel antud ütlustega. Samas kinnitas tunnistaja V.K. kohtus oma eeluurimisel antud ütlusi, mis välistavad R.K. e, Ü.K., V.K. ja R. Pohlaku üheaegse koosviibimise.

Seoses R.K. e poolt politseile esitatud lindistusega märgib R. Pohlak, et lindistus salvestati vaid umbes kolm kuud pärast väidetavaid temapoolseid ähvardusi, kohal viibisid üksnes tema

ja R.K. ning R.K. jäi tema juurde ööseks. Samuti umbes neli kuud pärast väidetavaid ähvardusi läks R.K. R. Pohlakuga Narva, kuhu nad jäid koos ööseks. R.K. ja Ü.K. väitsid kohtuistungil, et pöördusid augustis 2009 KAPO-sse, kuhu väidetavalt esitasid ka diktofoni lindistuse R. Pohlaku ähvardustega. R. Pohlak leiab, et on väheusutav, et KAPO ametnikud poleks reageerinud, kui nad oleksid tema käitumises tuvastanud midagi seadusvastast. Paraku

aga KAPO ei reageerinud. R. Pohlak leiab, et R.K. on maakohtus andnud valeütlusi ning palub kohtul Ü.K. ja R.K. e ütlusi tõenditena mitte arvestada ning tõendite puudumisel teha õigeksmõistev otsus.

13 Süüdistuses KarS § 120 ja § 121 järgi R.A. ähvardamises ja kehalises väärkohtlemises leiab

R. Pohlak, et kohus on tuginenud üksnes kannatanu ja kaudsete tunnistajate ütlustele. Maakohus on R. Pohlaku hinnangul jätnud objektiivse hinnangu andmata tunnistaja K.P. nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlustele, mille kohaselt mingit vägivalda pärast avariid R.A. suhtes ei olnud ja R. Pohlakut nägi ta alles siis, kui auto juurde tagasi tuli. R. Pohlak leiab, et tema R.A. äratundmiseks esitamise protokolli näol on tegemist kunstliku tõendiga, sest R.A. tunnistas kohtus, et enne politseis ütluste andmist uuris ta R. Pohlaku kohta internetist. Samuti

leiab R. Pohlak, et R.A. on erinevatel aegadel andnud erinevaid ütlusi, mis on üksteisega vastuolus. Samuti on R. Pohlaku jaoks arusaamatu, miks R.A. ei pöördunud politsei poole, kui R. Pohlak teda lõi ja ähvardas. R. Pohlak leiab, et tema süütust antud episoodis tõendavad lisaks tema enda ütlustele ka tunnistajate K.P. i ja K. Pohlaku ütlused. Lähtudes KrMS § 68 lg 5 palub R. Pohlak kohtul mitte arvestada tunnistajate K.O. , L.L. ning I.P. kohtuistungil antud ütlusi.

Maakohtu järeldust, et K.K. ütlused on ebausaldusväärsed, peab R. Pohlak meelevaldseks, sest K.K. ei ole olnud temast tööalaselt sõltuv, vaid töötas OÜ-s V B juulis-augustis 2009

üldistel alustel kõigi teiste töötajatega. Esmased ütlused andis K.K. antud kriminaalasja

raames juba 29.04.2010 ja kohtuistungil antud ütlused olid nendega täiel määral kokkulangevad. Seetõttu palub R. Pohlak kohtul K.K. ütlusi tõendina arvesse võtta.

Samuti ei nõustu R. Pohlak kohtu järeldusega, mille kohaselt on ebausaldusväärsed tema abikaasa K. Pohlaku ütlused, kes on huvitatud asja lahendamisest R. Pohlaku kasuks. Antud

väide on maakohtu oletus, mis kindlasti vastab tõele, kuid ei tähenda, et K. Pohlak oleks

andnud valeütlusi. Seetõttu palub R. Pohlak ka K. Pohlaku ütlustega arvestada. Veel leiab

R. Pohlak, et kohus on alusetult tunnistanud ebausaldusväärseteks tunnistaja V.K. ütlused, kuivõrd kohtu sellekohane motivatsioon toetub pelgalt erapoolikutele oletustele. R. Pohlak ei ole nõus maakohtu otsusega konfiskeerida temale kuuluv mobiiltelefon №kia

97. R. Pohlak märgib, et G.K. poolt kirjeldatud sündmuste ajal ei omanud veel keegi

konfiskeeritud telefoni ja tema sai selle omanikuks 30.11.2009. Seoses sellega palub R. Pohlak mobiiltelefoni №kia 97 konfiskeerimise tühistada, kuna antud telefon ei ole olnud kellegi käes peale tema ja sellega ei ole G.K. pildistatud.

R. Pohlaku kaitsja vandeadvokaat T. Alp esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja R. Pohlaku õigeks mõista. Olles tutvunud Tartu Maakohtu otsusega ja selles sisalduvate motiividega, leiab kaitsja, et see

otsus on ebaõige. Kaitsja leiab, et õigusriigis ei ole õiglane see, kui sama süüteokoosseisu

puhul saab üks inimene karistuseks kaheksa kuud tingimisi ja teine neli aastat reaalset vangistust. Käesoleval juhul süüdistatakse R. Pohlakut kuriteo toimepanemises isiku suhtes,

kes ise pole kaugeltki õiguskuulekas. Kui sellist isikut kutsutakse korrale veidi karmimate

väljenditega, kui isikud kasutavad tavaolukorras suhtlemisel, ei moodusta see endast KarS § 257 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisu. Kaitsja leiab, et tegevus, mis väidetavalt leidis aset Kohilas, ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud ja isegi, kui sellised teod oleksid aset leidnud, siis oleksid need hõlmatud omavoli koosseisust, sest neil puudub iseseisev

subjektiivne orientatsioon. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud G.K. suhtes vägivalla

kasutamine ning vägivalla, tapmise ja vara hävitamisega ähvardamine. Ilmne on võlglase soov vabaneda võlgade tasumisest valekaebuse esitamisega. Isegi juhul, kui kohus leiab, et

R. Pohlak on süüdi KarS § 257 esitatud süüdistuses, siis R. Pohlakule määratud karistus süüdistuses KarS § 257 alusel ei vasta teo ühiskonnaohtlikkusele.

R.A. sse puutuvas episoodis R. Pohlaku süüdistuses KarS § 121 järgi jääb

kaitsjale arusaamatuks, miks ei ole võimalikuks peetud arvesse võtta K. Pohlaku ja G.R.

ütlusi. Asja materjalidega on tõendatav, et koos R.A. ga kohale tulnud isikud

suundusid baari ja R.A. jäeti autosse ülejäänud seltskonda ootama. Edasi jooksis R.A.

14

enese väitel metsa. Järelikult pidi ta olema segaduses või hirmunud, mistõttu tema tajumisvõime oli häiritud. Sellise isiku ütlusi ei saa käsitleda usaldusväärsetena ning rohkem

tõendeid pole. Isik, kes pärast väidetavat sündmust baarist väljus, oli ilmselgete

joobetunnustega ja ise tunnistas, et ta väidetava kuriteosündmuse kohta midagi ei mäleta.

R.A.

kaassõitja ei kinnitanud vägivalla kasutamist R. Pohlaku poolt R.A.

suhtes. Seega leiab kaitsja, et KarS § 121 järgi R. Pohlakule esitatud süüdistus ei ole tõendamist leidnud.

R.K. e episoodis märgib kaitsja, et võib eeldada, et R.K. oli R. Pohlaku armuke ning R. Pohlaku süüdimõistmine armukadeda naise ütluste alusel ei tohiks kaitsja hinnangul olla

võimalik. Tartu Maakohus on võtnud eelotsustuslikult seisukoha V.K. suhtes, väites, et nimetatud isik ei anna tõeseid ütlusi. KrMS § 7 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluses ei ole keegi

kohustatud tõendama oma süütust. Väga põhjalikult on R. Pohlak kriminaalasja kohtulikul

arutamisel andnud ütlusi selle kohta, miks R.K. võib anda tema suhtes ebatõeseid ütlusi.

R. Pohlaku minevik võib kohtu seisukohta mõjutada, kuid kohtuotsuse tegemise aluseks

saavad olla ainult objektiivsed asjaolud. Kaitsja on veendunud, et R. Pohlak ei ole temale inkrimineeritavas kuriteoepisoodis süüdi. Süüdistus KarS § 120 on täiesti konkretiseerimata, laialivalguv ning tehiolusid mitteesitav. R. Pohlak on kandnud vangistust, kuid see karistus ei

oma preventiivset iseloomu temale edaspidiselt inkrimineeritavate võimalike kuriteoepisoodide suhtes. R. Pohlaku väidetavate tegude sidumine kannatanu subjektiivse

arvamuse või kuulujuttudega on ebaobjektiivne ja raskesti hinnatav. Reaalselt ei ole

tõendatud, et kannatanu sai R. Pohlaku poolt tunnetada mingit ohtu. Ühise äritegevuse alustamine R. Pohlakuga osundab asjaolule, et R.K. ei pidanud teda ohtlikuks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör oma apellatsiooni juurde paludes see rahuldada. Süüdistatavate R. ja K. Pohlaku ja nende kaitsjate apellatsioonidele vaidles prokurör vastu, leides, et need on põhjendamatud.

R. ja K. Pohlak ja nende kaitsjad toetasid nende poolt esitatud apellatsioone ja palusid need rahulda. Prokuröri apellatsiooni palusid süüdistatavad ja kaitsjad jätta rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1, 2 alusel igakülgselt analüüsinud esitatud süüdistusi ning põhjendatult leidnud, et need on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu asjakohaste põhjenduste ja järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Samas peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse resolutiivosa.

R. Pohlaku süüdistus KarS § 120 järgi R.K. e ähvardamise episoodis

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et konflikt R. Pohlaku ja R.K. e vahel sai alguse ühises äritegevuses tekkinud probleemidest. Vaidlust ei ole ka selles, et ajavahemikul 2009 august kuni sama aasta septembrikuu teise pooleni kohtusid R.K. ja R.

Pohlak üleskerkinud küsimuste lahendamiseks korduvalt. Antud kuriteoepisoodis on

vaidlusaluseks küsimuseks vaid see, kas R. Pohlak nimetatud kohtumiste ajal ähvardas

15 kannatanut tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega ning kas R.K. el oli alust neid ähvardusi tõsiselt võtta. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et nimetatud küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

Ringkonnakohtu arvates puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis annaksid aluse seda kahtluse

alla R.K. e ühetaolised ütlused. R.K. e ütluste kohaselt kohtudes R. Pohlakuga augustis- septembris 2009, süüdistas R. Pohlak esmalt teda arvete ja raha kõrvaldamises ning ähvardas seejärel füüsilise arveteõiendamisega juhul, kui R.K. ei tee nii nagu R. Pohlak seda soovib.

Kannatanu väidete kohaselt ähvardas R. Pohlak teda ka nendel kohtumistel, kus oli juures

tema abikaasa Ü.K. . R. Pohlak lubas ta metsa viia ja maha lasta. Ka ähvardas ta Narvast

mehed tema juurde saata, kui R.K. raha ei tagasta. Nende kolmandal kohtumisel, kus ta taaskord ei nõustunud R. Pohlaku nõudmistega, ähvardas R. Pohlak teda ja tema meest kohe maha lasta. R.K. e ütluste kohaselt sai ta R. Pohlaku taolisest käitumisest šoki ning tal tekkisid hirmuhood. R.K. e sellesisulisi ütlusi on kinnitanud kohtus ka Ü.K. , kelle juuresolekul R. Pohlak R.K. t korduvalt ähvardas.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanu ja tunnistaja ütlused on kokkulangevad, siis

puudub alus kahelda R.K. e ütlustes, et R. Pohlak ähvardas teda raamatupidamise alaste lahkarvamuste lahendamise käigus korduvalt kehavigastuste tekitamise ja tapmisega. Ülaltooduga loeb ringkonnakohus tõendatuks, et ajavahemikul 2009 augusti keskpaigast kuni septembrikuu teise pooleni ähvardas R. Pohlak R.K. t tapmise ja kehavigastuste tekitamisega.

KarS § 120 objektiivne teokoosseis eeldab lisaks tapmise või tervisekahjustuste tekitamisega ähvardamisele ka seda, et kannatanul peab olema alust karta ähvarduste täideviimist. R.K. e ütluste kohaselt kartis ta R. Pohlakut ning arvas, et viimane võib oma ähvardused ka täide viia. R.K. e ütluste kohaselt teadis ta R. Pohlakut kui isikut, kes on varemgi teiste isikute suhtes vägivalda tarvitanud.

Ringkonnakohtu arvates viitab R.K. e hirmule R. Pohlaku ees ka asjaolu, et kohtumistele

süüdistatavaga kutsus ta kaasa oma abikaasa ning asjaolu, et R.K. pöördus abi saamiseks Kaitsepolitsei poole. Ringkonnakohus leiab, et ülakirjeldatud situatsiooni sattudes oli R.K. el reaalne alus karta R. Pohlaku poolt tema aadressil tehtud ähvarduste reaalset täideviimist.

R. Pohlak ja tema kaitsja on seadnud R.K. e ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla

põhjendusel, et kannatanu ütlused on kantud soovist vabaneda ühise äritegevuse käigus tekkinud võlgadest. Ringkonnakohtu arvates ei ole taoline väide tõsiseltvõetav.

Ringkonnakohtu arvates ei vabaneks R.K. R. Pohlakut alusetult süüdistades kuidagi oma võlgadest, kui nimetatud võlad on juriidiliselt tuvastamist leidnud. Ka ei vabaneks R.K. R. Pohlakut süüdistades kuidagi vastutusest, kui tema käitumises esinevad mingi pankrotialase või mõne muu süüteo tunnused.

Ringkonnakohus ei nõustu R. Pohlaku väitega, nagu oleks kohus tuginenud R.K. e eeluurimisel antud ütlustele, mida aga kohtuistungil ei avaldatud.

Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus kohtuotsuse põhiosas tsiteerinud R.K. e ütlusi, kusjuures need kattuvad R.K. e kohtuistungil antud ütlustega ( IV kd tl 272-273). Ka kohtuotsuse osas,

kus kohus analüüsib R. Pohlakule esitatud süüdistuste tõendatust, pole maakohus kordagi

kasutanud R.K. e poolt eeluurimisel antud ütlusi. Nii märgib maakohus otsuses, et loeb R.

Pohlaku poolse ähvardamise tõendatuks kannatanu kohtus antud ütlustega (IV kd tl 281).

16

Vaid nimetatud lehekülje pöördel on kohus nentinud, et R.K. on nii eeluurimisel kui ka kohtus andnud enda ähvardamise kohta R. Pohlaku poolt ühetaolisi ütlusi.

Taolisest kohtupoolsest konstateeringust ei saa aga ringkonnakohtu arvates teha järeldust, nagu oleks maakohus otsust tehes toetunud R.K. e eeluurimisel antud ütlustele.

R. Pohlaku süüdistus KarS § 120 ja 121 järgi R.A. episoodis

Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu otsustusega, mille kohaselt luges maakohus

usaldusväärseteks kannatanu R.A. ütlused. Seejuures on maakohus sellekohase otsustuse

põhjendamisel tuginenud selgetele ja ammendavatele asjaoludele. Seetõttu on maakohtu sellekohase siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale ka jälgitav.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on käesolevas kriminaalasjas kogutud otseseid ja kaudseid tõendeid hinnanud nende kogumis eriti hoolikalt ja teinud nende põhjal arusaadavalt järelduse, et R. Pohlak kasutas 21. märtsil 2010 R.A. suhtes füüsilist vägivalda ning ähvardas teda tapmisega. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et ööl vastu 21. märtsi 2010 toimus Kärde külas „K B “ läheduses R. Pohlaku poolt juhitud sõiduauto otsasõit R.A. kasutuses olnud sõidukile.

R.A. ütluste kohaselt läks ta pärast avariid vaatama, kas tema kasutuses olnud autole

otsasõitnud sõiduki juhiga on kõik korras. Tema sellekohasele küsimusele sõidukijuht talle midagi ei vastanud. Seejärel läks ta oma auto juurde tagasi, et äratada seal magav K.P. o. Hetke pärast ilmus teise sõiduki juht tema juurde ja süüdistas teda avarii põhjustamises. Siis teatas see isik, et lööb ta maha ning pärast seda lõi kannatanut rusikaga paremale põsesarna

pihta. Pärast saadud lööki jooksis kannatanu ära metsa ning tuli sealt välja alles siis, kui politsei oli sündmuskohale jõudnud. R.A. ütluste kohaselt jooksis ta ära seepärast, et kardab vägivaldseid inimesi. Ta oli sündmustest šokis, kuid järgmisel päeval tundis põsesarnas valu. Selleks isikuks, kes teda 21. märtsil 2010 ähvardas ja lõi, osutus R. Pohlak, kelle ta tundis ära ka politseis äratundmiseks esitamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda R.A. ülaltoodud ütluste usaldusväärsuses. Seda enam, et nimetatud ütlusi kinnitavad kaudselt ka tunnistajate L.L. , K.O. , I.P. ja I.P. ütlused. Nii on nimetatud tunnistajad kinnitanud R.A. ütlusi baari sõitmise asjaolude kohta. Samuti selle kohta, et kui nad auto juurde tagasi jõudsid, oli R.A. kadunud ning nad helistasid talle.

Kannatanu ütlusi kinnitavad kaudselt ka K.O. ütlused, milliste kohaselt ütles R.A. talle telefonis, et keegi oli teda löönud, lubanud maha lüüa ning selle peale jooksiski R.A. metsa peitu. R.A. ütluste usaldusväärsust suurendab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et R. Pohlak oli

R.A. suhtes täiesti võõras isik ning kannatanul puudus igasugune põhjus R. Pohlaku alusetuks süüstamiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole õige R. Pohlaku väide, nagu oleks maakohus nimetatud episoodis teda süüdimõistes tuginenud eelkõige R.A. ütlustele. Kohtuotsuses nähtuvalt on maakohus võrrelnud R.A. ütlusi tunnistajate L.L. , K.O. , I.P. ja I.P. ütlustega. Ka on kohus võrrelnud kannatanu ütlusi kirjalike tõenditega. Seega on maakohus kriminaalasjas kogutud tõendeid hinnanud nende kogumis ning tõendite kogumile tuginedes mõistnud R. Pohlaku nimetatud kuriteo toimepanemises süüdi.

Ringkonnakohus arvates ainuüksi asjaolu, et R.A. ei ole pöördunud pärast tema löömist arsti

poole ja objektiivselt tal esinenud vigastusi ei ole fikseeritud, ei muuda R.A. ütlusi tema löömise kohta ebausaldusväärseteks.

17 R.A. on selgitanud, et otseselt tal vigastusi pärast saadud lööki ei tekkinud, ka verevalumit

mitte. Põsesarn oli vaid valus. Ringkonnakohtu arvates on igati usutav, et mitte iga isik ei pöördu juhul, kui tal vigastused puuduvad, vaid valu pärast arsti poole.

Samas on maakohus R. Pohlaku süüdi tunnistanud nimelt valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises.

Ringkonnakohtu arvates ei mõjuta R.A. ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et 2005 on R.A. põhjustanud liiklusõnnetuse.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on R. Pohlaku õigustatult süüdi tunnistanud nimetatud kuriteoepisoodis KarS §-de 120 ja 121 järgi.

R. Pohlaku ja K. Pohlaku süüdistus KarS § 257 järgi G.K. episoodis

G.K. on kohtuistungil andnud üksikasjalikke ütlusi selle kohta, kuidas R. Pohlak, K. Pohlak ja

A.E nõudsid temalt võlgade tasumist. G.K. ei ole eitanud, et on R. Pohlakule ja A.E-le

võlgu, kuid tema arvates on nimetatud võlg väiksem kui 630 000 krooni, mille

tasumist süüdistatavad temalt nõudsid. G.K. on detailselt kirjeldanud süüdistatavate poolt tema suhtes kasutatud vägivalda ning vägivallaga ähvardamisi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda G.K. taoliste ütluste usaldusväärsuses.

Ringkonnakohtu jaoks suurendab G.K. ütluste usaldusväärsust asjaolu, et neid ütlusi kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Nii on tunnistaja A.L. kinnitanud, et 2009 kevade ühel hilisõhtul tuli tema ja G.K. elukohta vihane R. Pohlak ning karjus G.K. peale seoses autoliisingu maksetega. Kuna ta jutuajamise juures ei viibinud, siis ta ei oska ka otseselt kinnitada, kas R. Pohlak G.K. suhtes vägivalda kasutas. Ringkonnakohus leiab, et kuigi tunnistaja ei tea otseselt kinnitada, kas R. Pohlak G.K. suhtes vägivalda kasutas, teab ta siiski kinnitada, et 2009 kevadel R. Pohlak G.K. elukohas käis ning viimase peale karjus. Seega langevad tunnistaja ütlused kokku G.K. ütlustega.

Asjaolu, et G.K. avaldas 2009 kevadel toimunust uurimisorganitele alles 2009 sügisel, ei muuda tema ütlusi ringkonnakohtu arvates veel ebausaldusväärseteks, sest on igati mõistetav,

et ta püüdis tekkinud konflikti algselt lahendada õiguskaitseorganeid asjasse segamata, nn oma jõududega. Ka tunnistajad T. ja U.K. on kinnitanud G.K. ütlusi R. Pohlaku ja A.E poolt tema suhtes kasutatud vägivalla kohta. Tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, et R. Pohlak ja A.E on käinud nende elukohas ning ähvardanud nende kaudu G.K. t, et kui viimane oma võlgu ära ei maksa, siis saab ta peksa. Ka on T.K. näinud poega sinise silmaga ning poeg kinnitas talle, et süüdistatavad olid teda peksnud. Lisaks kinnitab G.K. ütlusi R. Pohlaku poolt tema suhtes vägivalla tarvitamist ka R.K. e poolt

politseile üle antud diktofoni stenogramm, kus R. Pohlak on tunnistanud, et on G.K. paaril korral „vastu magu andnud“.

R. Pohlak ja tema kaitsja on seadnud G.K. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seetõttu, et süüdistatava arvamuse kohaselt püüab G.K. taolisel viisil vabaneda oma võlgade tasumisest süüdistatava ees.

Ringkonnakohus leiab, et taoline põhjendus ei ole tõsiseltvõetav.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et G.K. on kohtuistungil kinnitanud, et tal on võlgnevusi süüdistatava ees. Samas on arusaamatu, kuidas R. Pohlaku alusetu süüdistamine annaks G.K. võimaluse oma võlgnevustest vabaneda juhul, kui need on juriidiliselt tõendamist leidnud.

18

Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda G.K. ütlustes ka 4. juunil 2009 toimunud sündmuste kohta. G.K. on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas ta sõitis 2009 enne Jaanipäeva Hiiumaale, kuidas

R. Pohalak ja A.E talle sinna järele sõitsid ning nõudsid, et ta tuleks koos nendega mandrile, et tööga oma võlg tagasi teenida. Ka on G.K. kirjeldanud, kuidas sõideti Kohilasse

metallitöökotta. Töökojas viibis ka K. Pohlak. G.K. on andnud ütlusi selle kohta, kuidas

metallitöökojas viibimise ajal hakkas K. Pohlak nõudma temalt võla tasumist ja

mittemaksmisel ähvardas tal giljotiiniga käed otsast lõigata. Ka hoidis K. Pohlak tal mingi

plastmassist toruga ümber kaela kinni ning ähvardas, et kui ta võlga ära ei tasu, siis ta tükeldatakse ja tapetakse ära. R. Pohlak aga lõi teda rusikaga alakeha piirkonda, neerudesse. Selleks, et ta enam ära ei kaoks, käskis R. Pohlak tal toppida harjavarre endale pärakusse. R. Pohlak soovis temast sellises poosis pilti teha ning ähvardas tema ärakadumise korral pildi saata ajakirjandusele või panna internetti. K. Pohlak tõi harja, tal kästi püksid maha lasta ja R. Pohalaku ja K. Pohlaku käsu peale asetas

ta harjavarre tuharate juurde, kuid pärakusse seda ei viinud. R. Pohlak tegi temast taolises asendis pildi ning seejärel lubati tal end riidesse panna ja nad lahkusid töökojast.

G.K. ülaltoodud ütlusi kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid.

Nii tunneb G.K. talle äratundmiseks esitamisel ära K. Pohlaku kui isiku, keda R. Pohlak kutsus Koljaks. Ütluste olustikuga seostamise protokollis on G.K. üksikasjalikult kirjeldanud sündmusi, mis toimusid 4. juunil 2009 Kohila alevikus asuvas töökojas ning seostanud neid

sündmuskohal. Samuti kinnitavad G.K. ütlusi R. Pohlaku kasutuses olnud sõiduki läbiotsimisel äravõetud mobiiltelefonist №kia N97 leitud pildifail, millel on kujutatud G.K. palja alakehaga hoidmas harjavart tuharate juures.

Samuti on G.K. ütlusi tema pildistamise kohta kinnitanud A.E oma kohtus antud ütlustega.

K. Pohlak on eitanud enda viibimist Kohilas asuvas töökojas koos G.K. ga. Samuti temast ebasündsa pildi tegemist.

R. Pohlaku ütluste kohaselt kasutas G.K. 2009 juunis-juulis tema telefoni „Samsung“. Millalgi 2009 juulis G.K. tagastas talle tema telefoni ja siis süüdistatav avastas telefonis pildi,

kus G.K. poseerib harjavarrega tuharate vahel. Kuna G.K. talle selle pildi kohta mingeid korraldusi ei andnud, siis ta seda pilti oma telefonist ära ei kustutanud. Ringkonnakohus leiab, et R. Pohlaku taolised ütlused on paljasõnalised ning ei ole eluliselt usutavad.

Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu, miks peaks G.K. vabatahtlikult lubama end

pildistada taolises ebasündsas poosis ja jätma nimetatud pildifaili võõrasse telefoni. On

loogiline, et kui isik sooviks enese pildistamist pildil kujutatud poosis, siis sooviks ta selle pildi jätmist enesele, mitte aga selle sattumist võõraste isikute kätte või selle levitamist.

Ülalesitatule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult R. ja K. Pohlaku süüditunnistanud KarS § 257 järgi.

Prokurör on esitanud ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus luges R. ja K. Pohlakule esitatud vägistamissüüdistuse hõlmatuks neile omavolis esitatud süüdistusega.

Prokurör leiab apellatsioonis, et kriminaalõiguslikult ei ole võimalik välja tuua ühtki

adekvaatset argumenti diferentseerimaks, et eseme vägivaldne tuppe viimine on kvalifitseeritav vägistamisena ja eseme viimine pärakusse mitte. Prokuröri seisukohalt ei ole

19

juriidilisi, loogilisi ega inimlikke väärtushinnanguid, millistest lähtuvalt oleks võimalik

käsitleda võõrkeha vägivaldset viimist naisterahva pärakusse vähemohtlikuma, kui sarnase

eseme viimist tuppe. Süsteemselt sobivama alternatiivina peab prokurör kohaseks lähtuda sissetungimise kriteeriumist, millisel juhul oleks suguühtena vaadeldavad nii suguorgani kui eseme kehaõõnsusse viimine.

Ringkonnakohus loeb kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendatuks, et 4. juunil 2009 viibis G.K. koos R. ja K. Pohlaku ning A.E-ga Kohil alevikus asuvas metallitöökojas. Pärast K.

Pohlaku ähvardusi füüsilise vägivalla tarvitamisega ning R. Pohlaku poolset füüsilise vägivalla tarvitamist käskisid R. ja K. Pohlak kannatanul harjavarre endale pärakusse suruda, sest soovisid G.K. taolises asendis pilti teha. Kartes R. ja K. Pohlakut G.K. langetaski püksid

ning viis harjavarre oma tuharate juurde seda pärakusse surumata ning R. Pohlak pildistas seda taolises asendis.

Prokuröri apellatsiooni rahuldamine eeldaks, et ringkonnakohus tunnistaks vägivaldseks suguühenduseks antud juhul harjavarre viimist kannatanu pärakusse.

KarS § 141 näeb ette vastutuse inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Nimetatud teokoosseisust nähtuvalt on seaduseandja loobunud

suguühenduse kitsast

tõlgendamisest, samuti moraalihoiakuid väljendavatest koosseisukirjeldustest nagu sugukire rahuldamine ebaloomulikul viisil ja pederastia. Seega võib kõikide seksuaalkuritegude puhul kannatanuks olla nii naine kui ka mees.

Ringkonnakohus leiab, et keskseks küsimuseks, millele tuleb R. ja K. Pohlaku käitumisele

õigusliku hinnangu andmiseks vastata, on KarS § 141 teokoosseisus toodud mõiste „suguühendus“ sisustamine.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt suguühenduse all karistusõiguse mõttes tuleb eelkõige

mõista seksuaalset ühendust, kusjuures ühendus tähendab kehadevahelise füüsilise sideme

loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse ja seejuures ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sobivaks piiritlemiskriteeriumiks, mille alusel eristada

suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist pidanud seda, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan.

Ülaltoodust saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et otsustamaks, kas tegemist on

suguühendusega KarS § 141 mõttes, tuleb vastata küsimusele, kas nimetatud tegevusse oli vähemalt ühelt poolt kaasatud suguorgan. Eitava vastuse korral pole tegemist suguühendusega KarS § 141 mõttes.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi R. ja K. Pohlak sundisid G.K. toime panema seksuaalse

alatooniga tegu, ei olnud nimetatud tegevusse kaasatud kaasatud suguorgan. Seega ei saa

ringkonnakohtu arvates vaadelda süüdistatavate tegevust suguühendusse astumisena (astumise katsena) ning seega ei ole täidetud ka KarS § 141 teokoosseis.

20 Ringkonnakohus leiab, et R. ja K. Pohlaku tegevus G.K. suhtes ei ole vaadeldav ka sugulise kire rahuldamisena suguühendusest erineval viisil, s.o nende tegevuses puudub ka KarS § 142 ettenähtud kuriteokoosseis. Sugulise kire rahuldamine KarS § 142 mõttes on igasugune inimese kehaga seotud tegevus,

mille eesmärgiks on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahulduseni.

Kuigi R. ja K. Pohlak käskisid G.K. suruda harjavarre endale pärakusse, s.o tegemist oli

inimese kehaga seotud tegevusega, ei olnud nende tegevuse eesmärgiks enestel sugulise erutuse esilekutsumine. G.K. ütluste kohaselt ei surunud ta harjavart endale pärakusse, vaid viis selle tuharate juurde.

Samas ei tundnud süüdistatavad mingit huvi selle vastu, kas G.K. surus harjavarre endale pärakusse või mitte. Ringkonnakohtu arvates viitab see üheselt asjaolule, et R. ja K. Pohlaku eesmärgiks ei olnud

endal sugulise erutuse esilekutsumine, vaid nende tegevuse eesmärgiks oli G.K. häbistava pildi saamine, mille abil sundida kannatanut võlgnevuste tasumisele.

Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus oma lahendis leidnud, et R. ja K. Pohalku

käitumises puudub KarS §-de 25 lg 1,2,3,4 ja 141 lg 2 p 2 koosseis ning lugenud nende sellekohase tegevuse hõlmatuks KarS §-ga 257, s.o omavoliga. Samas nähtub R. ja K. Pohlakule KarS § 257 järgi esitatud süüdistuse sisust, et üheks neile etteheidetavaks teoks omavoli toimepanemisel on nimelt see, et pärast vägivalla kasutamist kannatanu suhtes nõudsid süüdistatavad 4. juunil 2009 oma võlanõude tagatiseks G.K. lt, et

viimane suruks harjavarre omale pärakusse ja süüdistatavad saaksid teha temast sellises asendis pilti. Seega järeldub süüdistusest, et R. ja K. Pohlak panid 4. juunil 2009 toime ühe teo, kuid nende

tegu vastas mitmele erinevale kuriteokoosseisule. Tegemist oli seega kuritegude ideaalkogumiga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegemist oli kuritegude ideaalkogumiga ja kuna maakohus

leidis, et KarS §-de 25 lg 1,2,3,4 ja 141 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo teokoosseis süüdistatavate käitumises puudub, tulnuks maakohtul R. ja K. Pohlak neile vägistamise katses esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Eeltoodu alusel peabki ringkonnakohus vajalikuks täpsustada Tartu Maakohtu otsuse resolutsiooni.

KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetlus kulud riik. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur, kannab menetluskulud riik.

Käesolevas kriminaalasjas täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsust tehes seda lähtuvalt KrMS § 337 lg 1 p 2. Samas esitas käesolevas kriminaalasjas apellatsiooni ka prokurör ning kriminaalasja vaadati K. Pohlaku osas läbi ka prokuröri apellatsiooni alusel.

Seega esinevad kriminaalasjas KrMS § 185 toodud alused jätmaks K. Pohlaku menetluskulud, s.o kaitsja poolt osutatud õigusabi eest makstav tasu, riigi kanda.

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus

Paavo Randma

21