3-24-3203/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3203

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29.08.2024 otsuse nr P6-

2024-626492 ja 23.10.2024 vaideotsuse nr 5.2-3/28792-2

tühistamisnõudes

Menetlusosalised

Kaebaja X, volitatud esindaja Mihhail Tuštšenko

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle

Magnus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus ning tühistada Sotsiaalkindlustusameti 29.08.2024 otsus nr P6-

2024-626492 ja 23.10.2024 vaideotsus nr 5.2-3/28792-2.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed (välja arvatud esindajate)

tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.03.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

3-24-3203

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 21.12.2023 otsusega tsiviilasjas nr 2-22-18337 võeti muu hulgas A ära

alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses (resolutsiooni p 1) ning

määrati alaealise B eestkostjaks kuni lapse täisealiseks saamiseni X (resolutsiooni p-d 4 ja 5).

2. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 29.08.2024 otsusega nr P6-2024-626492 lõpetati alates

01.09.2024 Xle lapse B kasvatamiseks määratud perehüvitise (eestkostetava lapse toetus)

maksmine. Otsuse õiguslikeks alusteks on perehüvitise seaduse (PHS) § 20 lg 1, § 8 lg 1,

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 1 ja § 68 lg-d 2 ja 3. Otsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

Viru Maakohtu määruses nr 2-22-18337 on välja toodud asjaolu, et laste eest hoolitses

nende ema ning ema haigestumisel ja pärast ema surma vanaema. Lapsed suhtlevad

isaga regulaarselt ja saavad temaga hästi läbi, kuid soovivad siiski elada vanaema

juures. Eestkostetava lapse toetuse määramine saab olla õigustatud üksnes siis, kui

hooldusõigus lapse eest ei kehti (mitte ei ole ainult peatatud) ja lapse kasvatamisest

vanem osa ei võta. Käesoleval juhul lapse isa suhtleb lastega pidevalt, kohtub lastega.

Seega ei ole alust järeldada, et lapsevanem ei võta osa lapse kasvatamisest.B ei ole

ilma vanemliku hoolitsuseta laps, kelle vanem ei täida perekonnaseadusest (PKS)

tulenevalt kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Lapse vanaema ei ole

esitanud elatisnõuet, seega lapse isa osaleb ülalpidamise andmises. Eestkostja X on

määratud lapse B eestkostjaks lapse isa A. nõusolekul. Asjaolu, et lapse isa ei ole

kunagi lapse kasvatamises osalenud, ei tähenda, et ta lapse eest ei hoolitseks või ei

kasvataks teda. Tegemist on peresisese kokkuleppega, et laps kasvab vanaema juures.

Seega puudub alus eestkostetava lapse toetuse määramiseks.

3. X esitas 27.09.2024 SKA 29.08.2024 otsusele nr P6-2024-626492 vaide.

4. SKA jättis 23.10.2024 vaideotsusega nr 5.2-3/28792-2 X vaide rahuldamata. Vaideotsuse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 on kohus määranud võtta A. ära

alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses. A

hooldusõiguste äravõtmine ei mõjuta A õigust ja kohustust lapsega suhelda.

Kohtumääruses kirjeldatud asjaolude kohaselt on vaide esitaja B ema C surnud.

Viimased aastad on B elanud koos vendadega X juures, kuna ema oli haige ja ei

saanud tervise tõttu lapse eest hoolitseda. Koos isaga ei ole ta kunagi elanud. Laps

suhtleb isaga regulaarselt, saab temaga hästi läbi ja käib külas, kuid soovib siiski elada

vanaema juures, kus ta on harjunud elama.

Kohtumäärusest ilmneb, et kohus on lapsevanema hooldusõigused ära võtnud ja

seadnud lapsele eestkoste tulenevalt lapsevanema tervislikust seisundist ja

sellekohasest soovist. Praegusel juhul on vanema hooldusõiguse äravõtmise ja

eestkoste seadmise mõtteks lapse huvide kaitse tagamine olukorras, kus vanem oma

terviseseisundi tõttu ise ei saa lapse õigusi ja huve kaitsta (last esindada, arsti

vastuvõtule viia, tema viibimiskohta määrata jne) ega muul viisil tema heaolu tagada.

Lisaks elab vanem lapsest eraldi. Peresiseselt on lapse elu korraldatud selliselt, et

pärast teise vanema surma on säilitatud lapse harjumuspärane elukorraldus ning laps

kasvab koos oma vendadega vanaema peres. Kohtumenetluses on leidnud ka kinnitust,

et isa suhtleb oma lapsega ning on toetanud teda ka rahaliselt. B üle seatud eestkoste

2(8)

3-24-3203

on eelkõige tema turvalisuse ja praeguse elukorralduse huvides, lähtudes otstarbekuse

kaalutlustest, et vanaema, kellega laps igapäevaselt koos elab on ka tema seaduslikuks

esindajaks. Ühtlasi on kohus kohtumääruses selgitanud, et lapse vanemal on alati

õigus pöörduda kohtusse hooldusõiguse taastamiseks, kui ta oma käitumise ja

eluviisiga pika aja jooksul loob vastavad eeldused.

PKS § 96 ja § 97 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist ning

ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese astme ülenejad ja alanejad

sugulased. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (PKS § 96 lg

1). Seega on B ka eestkostel oleva lapsena õigustatud saama ülalpidamist enda isalt.

PKS § 183 sätestab eestkostja kohustuse valitseda eestkostetava vara. Muu hulgas

peab eestkostja nõudma õigel ajal sisse eestkostetavale kuuluvad nõuded. Kui elatist

maksma kohustatud vanem ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ei täida või ei tee seda

järjepidevalt, on eestkostja kohustust pöörduda elatise nõudega kohtusse, mida vaide

esitaja vaides märgitu kohaselt on juba teinud. Seega on X kasutanud seadusega

ettenähtud abinõusid lapsele elatise saamiseks. Elatise nõude põhjendatust, lapse

vajadusi ja vanema võimekust lapse vajadustele vastavas suuruses elatise maksmisel

hindab seejärel juba kohus (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12).

Eestkostetava lapse toetus on riigipoolne toetus vanemliku hooleta jäänud lapsele.

SKA hinnangul on PHS § 20 lg-s 1 sätestatud eestkostetava lapse toetust õigustatud

Eesti riigilt saama üksnes täielikult vanemliku hooleta lapsed, kelle vanem ei täida mh

ülalpidamiskohustust või kellel vanemad puuduvad. B on olemas vanem, kes on lapse

heaolu ja turvalise elukorralduse määramisel täitnud vanemlikku hoolduskohustust. B

kasvab X peres peresisesel kokkuleppel ning vanem on nõustunud, et eestkostet lapse

üle teostab vanaema. Vanema hooldusõigus lapse suhtes on ära võetud tema enda

nõusolekul tulenevalt vanema terviseseisundist ja otstarbekuse kaalutlustest. Vanem

suhtleb lapsega ning on kohtumenetluses avaldanud, et töötab ja tervisliku seisundi

paranedes plaanib minna tööle välismaale – seega on vanem võimeline teenima elatist

ja osalema ka lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel.

5. X esitas 22.11.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 29.08.2024 otsuse nr P6-2024-

626492 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks teha uus otsus, millega määrata toetuse

saamine seoses B kasvatamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja leiab, et eestkostetava lapse toetuse maksmise lõpetamise otsus on õigusvastane.

6.1. Lapse isa ei täida oma vanemlikke kohustusi, kuigi kohtub aeg-ajalt lapsega.

6.2. Vastustaja ei ole järginud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Vastustaja ei ole välja selgitanud

olulise tähtsusega asjaolusid ega kogunud tõendeid osas, et lapse isa osaleb lapse

kasvatamises. Lapse isa ei toeta last materiaalselt, kuna on töötu. Lisaks on lapse isa võlgnik

ning tema suhtes on alustatud täitemenetlusi umbes 30 000 euro ulatuses. Sellega seoses on

lapse eestkostja esitanud lapse nimel A. vastu elatise väljamõistmise nõude.

6.3. Haldusmenetluse käigus on vastustaja tuginenud üksnes tsiviilasja kohtuistungi protokolli

sellele osale, kus isa ütles, et aegajalt ilmutab ta hoolitsust oma laste suhtes, kes alaliselt

elavad kaebaja perekonnas.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

3(8)

3-24-3203

7.1. Eestkostetava lapse toetusele ei ole õigust kõigil eestkostel olevatel lastel, vaid üksnes

neil, kelle vanemad on jätnud hooletusse ning ei täida kohustust oma last kasvatada ja tema

eest hoolitseda. PHS eelnõu seletuskirjas (PHS 217 SE) on selgitatud järgmist: „See tähendab,

et Sotsiaalkindlustusametil on õigus kaaluda, kas eestkostel olev laps on ilma vanemliku

hooleta ning seetõttu on õigustatud saama ülalpidamist riigilt. PKS § 122 lg 2 näeb ette

võimaluse, kus laps on vanemate nõusolekul läinud elama teise perre. Selles olukorras puudub

riigil vajadus sekkuda pere ellu, sest vanemad on korraldanud lapse huve silmas pidades talle

kõige parema kasvamise. Seega ainult eestkoste määramine ei ole piisav alus toetuse

määramiseks. Näiteks juhul kui lapse üle on määratud eestkoste seetõttu, et vanemad töötavad

välismaal, ei ole laps rahalises mõttes hooleta ning riigil ei ole põhjust maksta tema

ülalpidamiseks toetust.“

7.2. Viru Maakohtu 21.12.2023 määruses nr 2-22-18337 oleva info kohaselt elas B koos

emaga ja kui ema oli haige, siis elas vanaema X juures ning peale ema surma jäid lapsed

vanaema juurde elama. Narva linn on avaldanud, et X osaleb laste elus alates nende sünnist ja

viimased kaks aastat elasid lapsed vanaema juures kogu aeg. Lapse isa A. on nõus, et temalt

võetakse hooldusõigus laste suhtes ja on nõus, et laste vanaema teostab hooldusõigust. Isal

endal ei ole võimalusi laste kasvatamiseks. Lastele määratud esindaja on vastanud, et isal on

mugavam, kui lapsed elavad vanaema perekonnas, siis on kindel, et lapsed on hoolitsetud.

Samuti, et isa elab üksi ühetaolises korteris ja tal ei ole lastele vajalikke elutingimusi. Lapsed

suhtlevad isaga. Kaebaja on kohtuistungil avaldanud, et tütar koos lastega oli pidevalt tema

juures, seega kõik lapsed kasvasid tema juures. A. aitab rahaliselt. Kohtumääruse

põhjendustes on välja toodud, et lapsed suhtlevad isaga regulaarselt, kuid soovivad elada

vanaema juures. Kohtumääruses on kohus lisaks välja toonud, et A. on narkosõltuvus ning ta

saab ravi. Oma tervislikust seisundist tulenevalt ei suuda ta laste eest vajalikul moel

hoolitseda. Samuti on isa avaldanud, et on parem, kui laste vanaema laste varahooldusõigust

teostab, kuna tema võib laste vara mitte laste huvides kasutada.

7.3. Lapse ema on usaldanud oma lapse vanaema hoolde. Lapse isa on sellega nõus ja on

nõustunud ka hooldusõiguse ära võtmisega. Seega tulenevalt PHS § 20 lg-st 1 ja seletuskirjas

antud selgitustest puudub alus eestkostetava lapse toetuse maksmiseks, sest laps on vanemate

nõusolekul vanaema peres ja hoole all. Tegemist on peresisese kokkuleppega. Kaebaja on

kinnitanud lapse isa rahalist panust varasemalt ja astunud samme, et see jätkuks. Sellisel juhul

ei ole laps vanema poolt ka ilma rahalise hooleta.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldada, kuivõrd eestkostetava lapse toetuse

maksmise lõpetamise otsus on õigusvastane. Vastustaja on ületanud oma pädevust, kui asus

analüüsima, millistel tingimustel on Viru Maakohus eestkoste määratud. Küüniline ja väär on

vastustaja seisukoht, et tegemist on peresisese kokkuleppega, olukorras, kus lapse ema on

surnud enne eestkoste kohtumääruse tegemist ning isal on narkosõltuvus. PHS § 20 lg 2 ei ole

diskretsiooninorm, vaid sätte eelduste täidetuse korral on isikul õigus eestkostetava lapse

toetust saada. Toetuse maksmise eelduseks on: 1) laps, kelle vanemad ei täida PKS-st

tulenevat kohustust last kasvatada ning tema eest hoolitseda ning 2) lapsele on määratud

füüsilisest isikust eestkostja kohtumäärusega (eestkoste kohtumäärus). Käesoleval juhul on

PHS § 20 lg 2 eeldused täidetud, kuivõrd vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel oli eestkoste

kohtumäärus kaebaja suhtes kehtiv. Seetõttu puudus alus lõpetada eestkostetava lapse toetuse

maksmine.

7. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt

lõpetanud alates 01.09.2024 kaebajale eestkostetava lapse toetuse maksmise.

4(8)

3-24-3203

8. Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes:

1) A. on lapse B isa;

2) lapse ema suri 03.11.2022;

3) Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 võeti A. ära alaealise lapse B

isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus täies ulatuses (resolutsiooni punkt 1); sätestati,

et A. hooldusõiguste äravõtmine ei mõjuta tema õigust ja kohustust lapsega B suhelda

(resolutsiooni p 2); seati eestkoste alaealise lapse B üle kuni lapse täisealiseks

saamiseni 11.12.2025 (resolutsiooni p 3) ning määrati B eestkostjaks X (resolutsiooni

p 5);

4) SKA 29.08.2024 otsusega nr P6-2024-626492 lõpetati Xle eestkostetava lapse

toetuse maksmine alates 01.09.2024 seoses lapse B kasvatamisega.

9. Tulenevalt PHS § 20 lg-st 1 on eestkostetava lapse toetuse saamise õigus lapsel, kelle

vanemad ei täida PKS-st tulenevat kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning

kellele on määratud füüsilisest isikust eestkostja. Eestkoste määramine on maakohtu

pädevuses (PKS § 173 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 557 lg 1). Eestkostet

reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-132-11). Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse

õiguste ja huvide täielik kaitse (vt Riigikohtu 23.11.2011 määrus nr 3-2-1-98-11, p 21).

„Kolleegium leiab, et olukorras, kus 8-aastasel lapsel puudub vanemaga lähedane ja

usalduslik suhe, vanem ei ole varem lapse eest hoolitsenud ega teda kasvatanud, tuleb

kõigepealt välja selgitada vanema suutlikkus hooldusõigust nõuetekohaselt teostada.

Praegusel juhul ei ole maakohus välja selgitanud, kas isa tegelikult suudab lapse eest

hoolitseda ning tagada lapsele sobiva elukorralduse. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada

esmajoones lapse huvidest lähtudes. Lapse huvide kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada, et

laps on hiljuti kaotanud ema, tal on lähedane suhe vanaemaga ja ta on kogu oma senise elu

elanud koos vanaema ja vanemate poolvendadega.“ (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.09.2024

määrus nr 2-22-18337, p 26). Viru Maakohtu 21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 määrati

kaebaja alaealise lapse B eestkostjaks.

10. Harju Maakohus on selgitanud PHS § 20 osas, et sätte mõte on, et riik tagab hooletusse

jäetud lapsele rahalised vahendid esmavajaduste täitmiseks, kuivõrd olukorras, kus vanemad

ei ole suutnud vanemakohustusi kohaselt täita, eelduslikult ei täida nad kohaselt ka lapse

ülalpidamiskohustust (Harju Maakohtu 24.10.2023 otsus nr 2-23-115326/13, p 21).

11. Asja materjalist nähtuvalt on lapse isalt ära võetud nii isikuhooldusõigus ja

varahooldusõigus alaealise lapse suhtes ning määratud vanaema eestkostjaks. Arusaamatu on

vastustaja arutluskäik, kuidas sellises olukorras saab isa täita hoolsuskohustust alaealise lapse

eest. Seda enam, et isa on narkusõltuvuse ravil, ta on töötu ning tema vastu on algatatud

mitmeid täitemenetlusi võlgade sissenõudmiseks (vt kaebaja 31.01.2025 menetlusdokumendi

lisad 1-2).

12. Äärmiselt küüniline on vastustaja seisukoht, et alaealine laps elab vanaemaga peresisese

kokkuleppe tulemusel. Lapse ema suri 03.11.2022 ning isal oli narkosõltuvus ajal, mil

vanaema esitas eestkoste määramiseks avalduse Viru Maakohtule (vt kaebuse lisa 3, lk 2).

Asjaolu, et isa on tsiviilasjas nr 2-22-18337 kinnitanud, et nõustub eestkoste määramisega ei

anna kindlasti alust järelduseks, et laps on eestkostel teises perekonnas vanemate nõusolekul.

Nagu kohus on eelnevalt selgitanud, siis tuleb eelkõige lähtuda lapse huvidest. Isa nõusolek

eestkoste määramiseks on lähtunud lapse parimatest huvidest, seda enam, kui tsiviilasjas nr 2-

22-18337 on tuvastatud, et isa viibib metadooni ravil, kuna ravi ei ole veel lõppenud, siis ei

saa kindlalt väita, et laste isal ei ole narkosõltuvust ning olemas on oht, et laste isa võib

5(8)

3-24-3203

kasutada lastetoetusi oma huvides, aga mitte laste ülalpidamiseks (vt kaebuse lisa 3; digitaalse

toimiku lehed (dtl-d) 16-17).

13. Vastustaja on viidanud PHS eelnõu 217 SE seletuskirjale, kus on § 20 osas märgitud

muuhulgas järgmist: „Võrreldes kehtiva seadusega on lõikes 1 regulatsiooni täpsustatud –

toetusele on õigus lapsel, kelle vanemad ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last

kasvatada ja tema eest hoolitseda. See tähendab, et [SKA]-l on õigus kaaluda, kas eestkostel

olev laps on ilma vanemliku hooleta ning seetõttu on õigustatud saama ülalpidamist riigilt.

PKS § 122 lg 2 näeb ette võimaluse, kus laps on vanemate nõusolekul läinud elama teise

perre. Selles olukorras puudub riigil vajadus sekkuda pere ellu, sest vanemad on korraldanud

lapse huve silmas pidades talle kõige parema kasvamise. Seega ainult eestkoste määramine ei

ole piisav alus toetuse määramiseks. Näiteks, juhul kui lapse üle on määratud eestkoste

seetõttu, et vanemad töötavad välismaal, ei ole laps rahalises mõttes hooleta ning riigil ei ole

põhjust maksta tema ülalpidamiseks toetust. [SKA]-l on õigus uurida asjaolusid, mis on

esitatud kohtumääruses ning vajadusel anda kaalutletud otsus. /…/ Eelnõus on eestkostel ja

perekonnas hooldamisel oleva alaealise lapse toetuse maksmine seotud üksnes eestkostega või

perekonnas hooldamise lepinguga – kuni lapse 18-aastaseks saamiseni makstakse toetust ka

siis, kui lapsele lapsetoetust enam ei maksta (lõige 2).“1

14. Esmalt tuleb märkida, et eelnõu seletuskiri on vastuoluline, kui üheltpoolt märgitakse, et

SKA-l on pädevus asuda hindama, kas olukorras, kus lapsele on eestkoste määratud, on

põhjendatud eestkostel oleva lapse toetuse maksmiseks. Samas hiljem on eelnõu seletuskirjas

üheselt selgelt kirjas, et eestkostetava lapse toetuse maksmine on seotud üksnes eestkostega.

15. Aga ka juhul, kui lähtuda eelnõu seletuskirjast, et eestkostel oleva lapse toetuse maksmine

ei ole põhjendatud, kui vanemate kokkuleppel on laps läinud teise perre elama, siis ilmselgelt

sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. Esmalt puudub vaidlus, et lapse ema oli

surnud enne eestkoste avalduse esitamist. Teiseks ei saa lugeda kokkuleppeks isa väljendatud

nõusolekut eestkoste määramiseks, kuivõrd kokkulepe eeldab kahte osapoolt. Isa aga on

avaldanud nõusolekut eestkoste seadmiseks kohtumenetluses. Kohustus isa ärakuulamiseks

kohtumenetluses tuleneb TsMS § 558 lg-st 1. Kolmandaks, eestkoste on määratud nii

alaealise lapse isikuhooldusõiguste kui ka varahooldusõiguste üle.

16. Kuigi on võimalik, et kohus seab alaealisele lapsele erieestkoste (nt üksnes

varahooldusõiguse osas), siis käesoleval juhul sellist kohtumäärust tehtud ei ole.

17. Viru Maakohus on 21.12.2023 määruses nr 2-22-18337 leidnud järgmist: „Kohus leiab, et

tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et A ei täida oma kohustust lapsi kasvatada ning

hoolitseda nende heaolu, terviseseisundi ja varalise seisundi eest. On tuvastatud, et laste isa ei

täida oma vanema kohustusi laste haridus- ja terviseküsimuste lahendamise osas. A on

narkosõltuvus ning ta saab ravi. Oma tervislikust seisundist tulenevalt ei suuda ta laste eest

vajalikul moel hoolitseda. Samuti on A tema võib laste vara mitte laste huvides kasutada.

Seega on tuvastatud, et A ei suuda täita kohustust laste eest hoolitseda. Samuti järeldab kohus,

et laste isa ei ole võimeline otsustama laste vara käsutamise, kasutamise ja valdamise üle.

Kohus loeb tõendatuks, et A ei ole suuteline korraldama laste igapäevaelu või teostama

varahooldusõigust.“ (dtl 20).

18. Käesoleval juhul on SKA hakanud ümber hindama tsiviilasjas nr 2-22-18337 tuvastatud

asjaolusid, sh asunud maakohtu tuvastatust erinevale seisukohale. Kohtu hinnangul on SKA

sellega ületanud oma pädevust, kuivõrd üksnes maakohtu pädevuses on eestkoste seadmine,

sh tuvastamine, kas vanemad täidavad oma kohustust hoolitseda alaealise lapse eest (PKS §

116 lg 2). Hooldusõigus hõlmab nii õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) kui ka

1 Kättesaadav elektrooniliselt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-

b7027f2f94b4/

6(8)

3-24-3203

õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus). Viru Maakohus on tuvastanud, et isa ei suuda

täita kohustust laste eest hoolitseda.

19. Samadel faktilistel asjaoludel on vastustaja järeldanud esialgses otsuses, et 1) lapse isa

suhtleb lastega pidevalt, kohtub lastega, mistõttu ei ole alust järeldada, et lapsevanem ei võta

osa lapse kasvatamisest; 2) vanaema ei ole esitanud elatise nõuet, mistõttu osaleb isa lapse

ülalpidamise andmises; 3) asjaolu, et lapse isa ei ole kunagi lapse kasvatamises osalenud, ei

tähenda, et ta lapse eest ei hoolitseks või ei kasvataks teda. Eelnevast nähtub, et vastustaja

seisukohad vaidlusaluses otsuses on vastuolulised, kui üheltpoolt järeldab vastustaja, et

pelgalt lastega suhtlemine tähendab laste kasvatamises osalemist, kuid teisalt möönab, et laste

kasvatamises mitteosalemine ei tähenda, et isa lapse eest ei hoolitseks või ei kasvata teda.

Lisaks on vaideotsuses täiendatud haldusakti põhjendusi ning selgitatud, et 1) alaealisel lapsel

on olemas vanem, kes on lapse heaolu ja turvalise elukorralduse määramisel täitnud

vanemlikku hoolduskohustust ning 2) vanem on võimeline teenima elatist ja osalema ka lapse

ülalpidamiskohustuse täitmisel.

20. Eeltoodust tulenevalt on selgusetu ja arusaamatu, kas toetuse maksmine on lõpetatud

seetõttu, et alaealisel lapsel on olemas vanem, kes on täitnud hoolsuskohustust või kes on

võimeline osalema ülalpidamiskohustuse täitmisel või eestkostel on laps peresisesel

kokkuleppel või vanem ei ole küll osalenud laste kasvatamises, kuid see ei tähenda, et ta lapse

eest ei hoolitseks või teda ei kasvataks.

21. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Juba ainuüksi seetõttu

tuleks haldusakt tühistada, sest see on vastuoluline ja segane. Kahetsusväärselt ei ole tegemist

ka hea haldusega, kui haldusorgan nii vastuolulise otsuse teeb, seda enam, et jättes igasuguse

haldusmenetluse korrektselt läbi viimata. Nii ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja oleks

kaebajat menetlusse kaasanud või teda ära kuulanud (HMS § 40 lg 1), ei ole välja selgitanud

olulisi asjaolusid (sh küsimust, kas isa töötab või mitte; milline on tema varaline olukord jne).

Nii nähtub asja materjalidest, et vaidlusaluse otsuse tegemise seisuga puudus isal kehtiv

tööleping (vt kaebaja 31.01.2025 menetlusdokumendi lisa 1). Veelgi kahetsusväärsem ja

nördima panev on asjaolu, et vastustaja ei ole arvesse võtnud alaealise lapse parimaid huve,

kuigi SKA-s peaksid töötama just vastava erialase ettevalmistusega ametnikud. Alaealine laps

on kaotanud oma ema, tal puudub lähedane suhe oma isaga, kelle juures ta pole kunagi elanud

ning selle asemel, et toetada eestkostjat, kes saaks keskenduda laste eest hoolitsemisele ja

nende kasvatamisele, on vastustaja lõpetanud toetuse maksmise, sh suunanud eestkostjat

esitama isa vastu perspektiivituid elatisnõudeid. Eelarveliste vahendite kokkuhoid kõige

nõrgemate arvelt on väär ja käesoleval juhul ka vastuolus kehtiva õigusega.

22. Eelnevalt on viidatud kohtupraktikale, kus on selgitatud, et PHS § 20 lg 1 mõte on, et riik

tagab hooletusse jäetud lapsele rahalised vahendid esmavajaduste täitmiseks, kuivõrd

olukorras, kus vanemad ei ole suutnud vanemakohustusi kohaselt täita, eelduslikult ei täida

nad kohaselt ka lapse ülalpidamiskohustust. Vaidlusaluse otsuse tegemise seisuga puudus

alaealisel lapsel esindusõigust omav vanem, kuivõrd ema oli surnud ning Viru Maakohtu

21.12.2023 määrusega nr 2-22-18337 oli A. ära võetud alaealise lapse B isikuhooldusõigus ja

varahooldusõigus täies ulatuses (dtl 14). Küsimus, kas isa on võimeline elatist teenima, lapse

ülalpidamises osalema või hooldusõigust tulevikus täitma, ei mõjuta eestkostetava lapse

toetuse maksmist. Lapse isal on alati õigus pöörduda kohtusse hooldusõiguse taastamiseks,

mida on selgitatud ka Viru Maakohtu määruses nr 2-22-18337 (dtl 20) ning juhul, kui

eestkoste lõpetatakse, on alust ka eestkostetava lapse toetuse maksmise küsimuses teha uus

otsus. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

23. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et vaidlusalune otsus on vastuoluline, rikub

haldusakti üheselt mõistetavuse põhimõtet, rikutud on uurimiskohustust ja

7(8)

3-24-3203

ärakuulamiskohustust, otsus on vastuolus PHS § 20 lg-tega 1 ja 2 ning vastustaja on ületanud

oma pädevust, kui on asunud maakohtu asemel hindama eestkoste määramisega seotud

asjaolusid (rikutud on res judicata põhimõtet). Seetõttu rahuldab kohus kaebuse täies ulatuses

ning tühistab SKA 29.08.2024 otsuse nr P6-2024-626492 ja 23.10.2024 vaideotsuse nr 5.2-

3/28792-2. Kohus selgitab, et tühistamisnõude rahuldamisel taastub esialgne olukord ning

jätkub eestkostetava lapse toetuse maksmine.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kasuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja

kanda. Kaebaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad

kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

25. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed (välja arvatud esindajate

nimed) tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)