2-20-9824/133 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tartus

Tsiviilasja number

2-20-9824

Tsiviilasi

Scandagra Eesti Aktsiaseltsi hagi Haabsaare Farmid OÜ

vastu 40 008 euro 82 sendi ja viivise saamiseks ja Ööde

Rantso OÜ vastu 44 342 euro 12 sendi ning viivise

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Scandagra Eesti Aktsiaseltsi apellatsioonkaebusel Haabsaare

Farmid OÜ vastu esitatud nõuete osas 36 369 eurot 25 senti

ja Ööde Rantso OÜ vastu esitatud nõuete osas 30 767 eurot 9

senti

Haabsaare Farmid OÜ apellatsioonkaebusel 9625 eurot 46

senti

Ööde Rantso OÜ apellatsioonkaebusel 22 359 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. juuni 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Scandagra Eesti Aktsiaseltsi apellatsioonkaebus

Haabsaare Farmid OÜ apellatsioonkaebus

Ööde Rantso OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. september ja 19. november 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Scandagra Eesti Aktsiaselts (hageja, registrikood 1018867),

esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja vandeadvokaadi

abi Mari Kelve-Liivsoo

Haabsaare Farmid OÜ (kostja I, registrikood 11312858),

esindajad vandeadvokaadid Peeter Viirsalu ja Silvia Urgas

Ööde Rantso OÜ (kostja II, registrikood 11676213),

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 15. juuni 2022 otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta Scandagra Eesti Aktsiaseltsi, Haabersti Farmid OÜ ja Ööde Rantso OÜ

apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Jätta pärast 10. septembri 2024 kohtuistungit tekkinud poolte menetluskulud

ringkonnakohtus Scandagra Eesti Aktsiaseltsi kanda. Ülejäänud poolte

menetluskulud ringkonnakohtus ja menetluskulud Riigikohtus jätta poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Scandagra Eesti Aktsiaselts (hageja) esitas 17. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi

Haabsaare Farmid OÜ (kostja I) ja Ööde Rantso OÜ (kostja II) vastu. Hageja palus kostjalt I

välja mõista 40 008 eurot 82 senti, sellelt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 1583

eurot 15 senti ja alates hagi esitamisest viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(seadusjärgse viivise). Samuti palus hageja kostjalt I välja mõista kohtueelsetele

õigusabikuludele vastava kahjuhüvitise 1113 eurot ja seadusjärgse viivise. Kostjalt II palus

hageja välja mõista 44 342 eurot 12 senti, sellelt põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise

2162 eurot 81 senti ja alates hagi esitamisest seadusjärgse viivise. Samuti palus hageja kostjalt

II välja mõista kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 2846 eurot 10 senti ja seadusjärgse

viivise.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 2018. a augustis kostjatega I ja II lepingud

maheteraviljade ostmiseks. Kostjad tarnisid hagejale kaera, mis pidi olema mahekaer, kuid

tarned sisaldasid lubamatus koguses herbitsiidi – glüfosaati. Hageja võttis igast veoautodega

toodud tarnest proovid, säilitas need ja lasi Itaalia laboris teha viljale keemilise analüüsi pärast

seda, kui hageja punkrid olid viljaga täidetud. Punkrites ladustati ka teiste tootjate tarnitud

mahekaera. Analüüsimiseks tehti kõigepealt koondproov kogu punkris olevale viljale ja kui

see näitas glüfosaadi olemasolu, tehti analüüs kõikide tarnijate müüdud viljale eraldi.

1.2. Hageja nõudis mh võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg-le 1 ja § 128 lg-le 4 tuginedes

müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju tekkis mh sellest, et nõuetele

mittevastav kaer saastas kostjate viljaga samades punkrites ladustatud mahekaera ja hageja

2

pidi kogu selle kaera edasi müüma tavakaera hinnaga. Hagejal olid sõlmitud lepingud

mahekaera edasimüügiks hinnaga 369 eurot tonn (pärast transpordi- ja sadamakulude

mahaarvamist), kuid tegelikkuses pidi hageja müüma kaera edasi tavakaera hinnaga 150 eurot

tonn (hageja suutis kahju vähendada, sest tavakaera turuhind oli toona 130-140 eurot tonn).

Hageja arvutas mahekaera müügihinna erinevuse ühe tonni kohta (369-150) ja korrutas selle

kogu mitmes punkris olnud rikutud mahekaera kogusega. Kahju pidi olema kostjatele

ettenähtav, kuna hageja on Eesti suurimaid vilja kokkuostjaid. Kostjatel oli hagejaga

pikaajaline koostöö ja nad pidid teadma, et vili ostetakse edasimüümiseks ja et nende tarnitud

vili ladustatakse koos teiste tarnijate viljaga.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi. Vaidlusalused viljakoormad müüdi hagejale suuliste lepingute

alusel ning hageja ei ole tõendanud lepingute tingimusi, sh et kostja I pidi müüma mahekaera.

Mahekaera glüfosaadisisaldusele ei ole eraldi nõudeid kehtestatud. Kostjal I on kehtiv

mahepõllundust tõendav dokument. Hageja ei ole tõendanud ka saaste olemasolu ning kahju

suurust, st seda, et ta oleks saanud kaera müüa hagis väidetud hinnaga. Ebamõistlik on valada

eri tootjate analüüsimata vili kokku ühte punkrisse ja analüüsida vilja alles viis kuud pärast

üleandmist.

3. Kostja II ei tunnistanud hagi. Müüdud kaer vastas suulise lepingu tingimustele. Kaer ei

sisaldanud lubamatus koguses glüfosaati, hageja vastav väide on tõendamata.

Põllumajandusamet on kostja II kasvatatud kaera tunnustanud mahekaerana, kostja II ei

kasuta glüfosaati. Hageja on kaotanud õiguse puudustele tugineda, kuna teatas puudustest

alles üheksa kuud pärast kaera üleandmist. Hageja üldtingimuste kohaselt pidanuks hageja

puudustega kaera kohe tagastama. Seega ei tohtinuks ta seda teiste tootjate kaeraga segada.

Kahju hüvitamist ei saa nõuda, kui enne ei ole nõutud kauba asendamist.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 15. juuni 2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja vilja puudustest tuleneva kahjuhüvitise 7523 eurot 80 senti, sellelt summalt

seadusjärgse viivise alates 20. detsembrist 2019 kuni võla tasumiseni, kohtueelsete

õigusabikulude hüvitise 1113 eurot ning sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 17. juunist

2020 kuni võla tasumiseni.

Kostjalt II mõistis maakohus hageja kasuks välja vilja puudustest tuleneva kahjuhüvitise 18

845 eurot 75 senti, sellelt summalt seadusjärgse viivise alates 6. detsembrist 2019 kuni võla

tasumiseni, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1113 eurot ning sellelt summalt seadusjärgse

viivise alates 17. juunist 2020 kuni võla tasumiseni.

Kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest jättis maakohus 79% hageja kanda ja

21% kostja I kanda ning kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest 58% hageja

kanda ja 42% kostja II kanda.

4.1. Maakohus kohaldas pooltevahelistele suhetele VÕS § 115 lg-t 1 ning viitas ka VÕS §-de

217–227 kohaldatavusele.

4.2. Maakohus leidis, et hageja ja kostja I 10. augustil 2018 sõlmitud kirjalik leping ei olnud

ühekordne, vaid oli raamleping ja kehtis ka 15. ja 16. augustil 2018 toimunud vaidlusalustele

viljatarnetele. Müügilepingu p 5.2 kaudu kohaldusid lisaks hageja üldtingimused. Hageja

üldtingimused kohalduvad ka kostja II suhtes (kellega oli 2018. a augustis sõlmitud suuline

müügileping), lähtudes poolte pikaajalisest koostööst ja 2016. a sõlmitud kirjalikust lepingust,

milles oli üldtingimustele viidatud.

3

4.3. Maakohus tuvastas tõendite ja kostja II kinnituse alusel, et kostjad on võtnud kohustuse

tarnida hagejale mahekaera. Kuigi pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, milline võib olla

vilja glüfosaadisisaldus, on mõistlik eeldada, et kaer ei või sisaldada taimekaitsemürke

rohkem, kui see on kehtiva õiguse järgi lubatud.

Hageja on viidanud EL Nõukogu 28. juuni 2007. a määrusele (EÜ) nr 834/2007,

mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja

määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (määrus nr 834/2007) ja Euroopa

Komisjoni 5. septembri 2008. a määrusele (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse

nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise,

märgistamise ja kontrolliga (edaspidi: määrus nr 889/2008). Määrus nr 889/2008 näeb ette, et

mahepõllumajanduses võib umbrohutõrjeks kasutada vaid määruse lisas II nimetatud tooteid.

Selles loetelus ei ole glüfosaati.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. veebruari 2005. a määruse (EÜ) nr 396/2005 taimses ja

loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja

nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (määrus nr 396/2005) art 18 lg 1 näeb ette

turule viidavas toidus või söödas sisalduvate pestitsiidijääkide piirnormid. Viidatud sätte litera

a kohaselt on osale toodetele kehtestatud lisas II ja III spetsiifilised piirmäärad. Glüfosaati

nende hulgas ei ole. Ülejäänud toodetele on sama sätte litera b kohaselt kehtestatud piirmäär

0,01 mg/kg ja seega on glüfosaadi lubatud määr maheteraviljas 0,01 mg/kg. Kui mahekaera

glüfosaadisisaldus on suurem kui 0,01 mg/kg, siis ei vasta mahekaer nõuetele.

Üksnes grammatiline on kostja I tõlgendus, mille kohaselt on ainus piirmäär, mis

glüfosaadisisaldusele kohaldub, 20 mg/kg ja et see kohaldub igasugusele kaerale. Kui õige

oleks see, et mahekaeras võiks olla glüfosaati sama palju kui tavakaeras ehk kuni 20 mg/kg,

siis ei oleks tava- ja mahevilja vahel mingit erinevust. Glüfosaat on taimekaitsemürk, mida

kasutatakse umbrohutõrjeks, ja see ei ole selline aine, mida mahepõllumajanduses oleks

lubatud kasutada. See, et glüfosaadi lubatud piirmäär maheviljas on 0,01 mg/kg, nähtub ka

Itaalia labori Water & Life Lab analüüsivastustest, kus on märgitud glüfosaadi väärtuse

piirmääraks 0,01 mg/kg. Laborianalüüside puhul on üldteadaolevalt tavapärane, et koos

analüüsitulemusega tuuakse ära ka ainete piirmäärad, mille võrdlemisel analüüsist leitud

ainete kogusega on võimalik analüüsitulemusi interpreteerida. Ka asjatundja Riin Rebase

kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli Itaalia labori analüüside eesmärk hinnata just

glüfosaadisisalduse vastavust normidele ja sellest tulenevalt ongi analüüsides märgitud

määraks 0,01 mg/kg.

4.4. Maakohus luges hageja esitatud viljaproovide analüüsivastuste põhjal tõendatuks, et

kostjate viljaproovides oli glüfosaadisisaldus suurem kui 0,01 mg/kg. Kostja I ühe viljaproovi

number proovikotil ja viljaprogrammis ei kattu (SC011425 vs. SC011525), kuid see on

inimlik viga. On usutav, et niisuguse eksimuse tõttu ei ole tegelikult kostja I viljaproovid

läinud segi kellegi teise proovidega. Seega ei vastanud müüdud vili kokkulepitud kvaliteedile.

4.5. Hageja kahju hüvitamise nõude eelduseks on ka kostjate vastutamine kohustuse

rikkumise eest. Maakohus asus tõendite, sh asjatundja ja tunnistajate selgituste ning ütluste,

samuti kohtuistungil vilja proovikottide vaatluse põhjal seisukohale, et vaatamata

viljaproovide võtmisele hageja kui ostja laos pidi glüfosaat sisalduma viljas juba selle

üleandmisel vedajatele. Vilja saastumine veo käigus oli äärmiselt ebatõenäoline, samuti

saastumine laboris või teekonnal sinna. Seega vastutavad kostjad VÕS § 218 lg 1 kohaselt

vilja lepingutingimustele mittevastavuse eest.

4.6. Maakohus kontrollis järgmisena kostjate vastutusest vabanemise võimalikke eeldusi.

Maakohtu hinnangul teatas hageja kostjatele vilja kvaliteediprobleemist ning kirjeldas seda

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai sellest teada. Glüfosaadisisaldust ei saa kohe vilja

4

vastuvõtmisel määrata, proov tuleb saata laborisse. Asjatundja ütluste kohaselt on analüüs

keeruline ja kallis ning võtab aega. Seega ei ole maakohtu arvates mõistlik teha analüüse

kohe, kuna siis ei saaks vilja mitme päeva jooksul koormast maha laadida. Mõistlik on

koguda vili punkritesse ja teha koondanalüüsid siis, kui punker täis saab. Hageja sai

probleemist teada 2019. a jaanuari lõpus ning teatas sellest 2019. a aprilli alguses (kostjale I)

ning märtsi lõpus (kostjale II). See on mõistlik aeg.

4.7. Lepingutingimustele mittevastava asja müügi korral on ostja esmane õiguskaitsevahend

täitmisnõue, mille näeb ette VÕS § 222 lg 1. Kuna oli tõenäoline, et glüfosaati sisaldaks ka

asenduseks pakutav vili, võib järeldada, et hageja oli kaotanud huvi täitmisnõude vastu ja tal

oli õigus nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel.

4.8. Hageja esitas lepingu, millest nähtub, et ta müüs tavakaera edasi hinnaga 150 eurot tonn.

See, et mahevilja hind on kõrgem, nähtub kostjate endi arvutustest (ligikaudu 300–394 eurot

tonn). Hagejal on õigus nõuda kahju, mis tekkis seetõttu, et ta maksis kostjatele vilja eest

mahevilja hinda, kuigi oleks pidanud maksma tavavilja hinda. Oma olemuselt on halvema

kvaliteediga asja eest makstud hinnavahe hagejale tekkinud kahju diferentsihüpoteesi mõttes,

kuigi õigem õiguskaitsevahend olnuks hinna alandamine.

Hageja ei ole tõendanud, millise hinnaga ta saanuks mahekaera edasi müüa, asjakohasel

lepingu projektil on vaid hageja enda allkiri. Isegi kui hageja oleks seda tõendanud, ei oleks

kahju, mis tekkis sellest, et kostjate vili muutis ebakvaliteetseks ka ülejäänud samades

punkrites olnud mahevilja, hõlmatud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).

Kokkulepitud kvaliteediga vilja tarnimise kohustuse eesmärgiks on kaitsta ostjat kahju eest,

mis tal tekib sellest, et tema lepingupartner müüb talle ebakvaliteetse asja, mitte aga kahju

eest, mis tekib sellest, et ostja hoiustab seda ebakvaliteetset asja nii, et see rikub teiste

samasuguste asjade kvaliteedi. Kahju, mis tekib sellisest hoiustamisest, on hageja enda äririsk

olenemata sellest, kas kostjad teadsid, kuidas hageja nende tarnitud vilja hoiab, või mitte.

Seda, et niivõrd ebamõistliku ja suure kahju tekkimise riski ei pidanud kandma kostjad, näitab

ka asjaolu, et hageja nõuded on kostjatega sõlmitud lepingute hindadega võrreldes

ebamõistlikult suured. Kostjalt I nõutav kahjuhüvitis on 40 008 eurot 82 senti, vaidlusaluste

koormate hind oli kokku 13 639 eurot. Kostjalt II nõutav kahjuhüvitis on kokku 44 342 eurot

12 senti, vaidlusaluste koormate hind oli kokku 33 922 eurot 35 senti.

4.9. Õigussuhtes kostjaga I on hageja kahju, mis on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga, makstud hinna ja tegeliku hinna vahe 7523 eurot 80 senti (13 639-6115,20).

Tegeliku hinna määramisel lähtus maakohus hageja avaldatust, et tavakaera hind on

keskmiselt 140 eurot tonni kohta. Kostja I müüs hagejale 43,68 tonni vilja, seega on tegelik

hind 43,68×140=6115 eurot 20 senti. Kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista 18 845 eurot

75 senti (makstud 33 922,35 – tegelik hind 15 076,60). Kostja II müüs hagejale 107,69 tonni

vilja, seega on tegelik hind 107,69×140=15 076 eurot 60 senti. See kahju on põhjuslikus

seoses sellega, et kostjatelt ostetud vili ei vastanud lepingutingimustele. Hagejal oleks õigus

nõuda ka tulu, mis jäi kostjate vilja müügist saamata, kuid hageja ei ole seda tõendanud.

4.10. Kahjuna VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes on käsitletav ka kohtueelne mõistlik

õigusabikulu, mis on tehtud selleks, et püüda asja esmalt kohtuväliselt lahendada. Selline kulu

oli kostjatele ettenähtav ning hõlmatud lepingu kaitse eesmärgiga ning põhjuslikus seoses

kostjate kohustuste rikkumisega. Maakohus pidas hageja esindajate tunnitasu 159 eurot (ei

lisandu käibemaksu) mõistlikuks. Kohus ei nõustunud kostja II väitega, et kulutused oleksid

tõendamata, kuid nõustus sellega, et kostja II osas on kulutused mõnevõrra ülepaisutatud.

Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades ei ole millegagi põhjendatud see, et kostjaga II seotud

õigusabikulu on olnud üle kolme korra suurem kui kostjaga I seotud samasugune kulu.

5

Maakohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja kohtueelse õigusabikuluna 1113

eurot (159 x7).

Viivisenõude rahuldamisel lähtus maakohus VÕS § 113 lg-test 1 ja 2 ning TsMS §-st 367.

4.11. Menetluskulude jaotamisel lähtus maakohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus märkis, et

kostjad ei ole solidaarvõlgnikud ega vältimatud kaaskostjad. Menetluskulude jaotamisel tuleb

lähtuda üldisest menetluskulude jaotuse põhimõttest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud

palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 127 lg-t 2. Kahjunõude piiramine oli vale. Kostjad

peavad hüvitama kogu nende tarnete tõttu saastunud mahekaera hinnavahe. Kostjatele oli ka

saastumise võimalus ettenähtav.

Hageja kohtueelsed õigusabikulud, mida ta kandis seoses kostjale II esitatud nõudega, on täies

ulatuses põhjendatud ja tuleb täies ulatuses hüvitada. Kohus rikkus kohtueelsete

õigusabikulude hüvitist vähendades TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Hageja nõudis kostjalt II

2846,10 eurot, mis ei ole üle kolme korra suurem kui kostjaga I seotud samasugune kulu.

Nõude vähendamise aluseks ei saa olla see, et nõue tundus olevat kohtule „mõnevõrra

ülepaisutatud“. Hageja selgitas 2. novembri 2020 seisukohas, miks on kostjalt II nõutav

kohtueelsete õigusabikulude hüvitis suurem kui kostjalt I nõutav kulu. Maakohus ei ole

otsuses selgitanud, miks ta nende hageja põhjendustega ei arvestanud.

6. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi rahuldati. Kostja I on nii enne kui ka pärast vaidlusaluseid tarneid tarninud hagejale

kaera, mille kohta hagejal ei ole pretensioone olnud. Saastumine (mille kohta pole tõendeid)

pidi toimuma hageja mõjuvallas. Tarnetele ei saa kohaldada hageja üldtingimusi, pooled ei

leppinud kokku kindla glüfosaadisisaldusega kaera müügis. Mahekaerale ei ole kehtestatud

tavakaerast erinevat glüfosaadisisalduse piirmäära, vaid see peab vastama määruse nr

834/2007 art 2 p c nõuetele ehk pärinema mahetootmisest. Hageja pole puudusest mõistliku

aja jooksul teavitanud ega tõendanud tavakaera hinda. Nõude rahuldamine on äärmiselt

ebaõiglane (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, § 101 lg 3). Hageja ei ole tõendanud tavakaera tegelikku

hinda ega ole esitanud nõuet arvestusega, et tavakaera müügihind oleks 140 eurot tonni eest.

7. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi rahuldati. Kostja II ei nõustunud kohtu tõlgendusega, nagu tuleneks EL määrusest nr

396/2005, et glüfosaadi lubatud määr maheteraviljas on 0,01 mg/kg. Selles määruses ei ole

üldse toodud mahekaeras glüfosaadi sisaldumise piirmäära. Kostja II on kõik müügilepingus

kokku lepitud kohustused kohaselt täitnud ning müünud hagejale nõuetekohase mahekaera,

mis pärineb mahepõllumajanduslikust tootmisest (EL määruse nr 834/2007 art 2 p c). Kuna

pooled ei sõlminud kokkuleppeid glüfosaadi piirmäära kohta, siis ei saa kostjale II ette heita

lepingu rikkumist ka juhul, kui vilja glüfosaadisisaldus oleks selline, nagu väidab hageja.

Kostja II vastutus on välistatud, kuna hageja ei ole kostjat II väidetavast lepingutingimustele

mittevastavusest õigel ajal teavitanud. Väidetava kahjuhüvitise summat tuleb VÕS § 139

alusel igal juhul vähendada nullini. Hageja ei saa nõuda kostjalt II väidetava kahju hüvitamist

ka põhjusel, et ta ei ole nõudnud kostjalt II enne kauba asendamist.

8. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Kostjad vaidlesid vastu hageja apellatsioonkaebusele ja palusid jätta selle rahuldamata.

6

KOHTUTE SEISUKOHAD ASJA ESMAKORDSEL LÄBIVAATAMISEL

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2023 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Poolte apellatsiooniastme menetluskulud

jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

10. Riigikohus tühistas 17. jaanuari 2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas hageja

kassatsioonkaebuse ja jättis kostjate kassatsioonkaebused rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

ARUTAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

11. Hageja rõhutas oma seisukohas, et Riigikohtu juhistest tulenevalt tuleb hagejale hüvitada

ka kahju, mis tekkis teiste tootjate samadesse punkritesse ladustatud vilja rikkumisest.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama seda, millises summas tuleb hagejale

tekitatud kahju hüvitada. Kõigi muude asjaolude osas on Riigikohus andnud hinnangu, et

need on õigesti tuvastatud – seega on kõigi muude asjaolude suhtes vaidlus lõppenud.

Teiste tootjate mahekaera turuväärtus hageja jaoks oli selle mahekaera edasimüügiväärtus.

Uute tõenditena esitatud müügiarvete kohaselt müüs hageja ajavahemikus jaanuar 2019 kuni

juuni 2019 mahekaera edasi keskmise hinnaga 395,12 eurot tonn (ilma käibemaksuta).

Hageja nõuab kostjalt I täiendavalt 32 485,02 euro hüvitamist koos viivistega. Kostja I

tarnetega koos oli ladustatud 239,84 tonni teiste tootjate mahekaera ning kostja I vastutab

sellest 153,92 tonni saastamise eest glüfosaadiga. Kostja I tarnetega koos ladustatud teiste

tootjate mahekaera turuhind pärast transpordi- ja sadamakulude mahaarvamist oli 58 508,07

eurot. Kostja I saastunud tarnete tõttu ülejäänud punkri ulatuses tekkinud kahju suurus oli 36

959,27 eurot.

Hageja nõuab kostjalt II täiendavalt 25 496,37 euro hüvitamist koos viivistega. Kostja II

tarnetega koos oli ladustatud 208,41 tonni teiste tootjate mahekaera ning kostja II vastutab

sellest 125,50 tonni saastamise eest glüfosaadiga. Kostja II tarnetega koos ladustatud teiste

tootjate mahekaera turuhind pärast transpordi- ja sadamakulu mahaarvamist oli 47 705,06

eurot. Kostja II saastunud tarnete tõttu ülejäänud punkrite ulatuses tekkinud kahju suurus oli

30 135,06 eurot.

Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist täiendavas summas 52 184,18 eurot –

sellest 29 484,86 eurot peab hüvitama kostja I ja 22 699,32 eurot kostja II. Alternatiivne nõue

põhineb mahekaera omandamise kulul, mis hõlmab lisaks mahekaera kokkuostuhinnale ka

muid vältimatuid kulutusi, mida hageja mahekaera omandamiseks, hoidmiseks ja

realiseerimiseks tegi.

12. Kostja I kordas oma varem esitatud seisukohta, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja jätta

hageja hagi kostja I vastu tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I

on endiselt seisukohal, et mahekaera ei saa määratleda selles taimekaitsevahendite, sh

glüfosaadi puudumise kaudu. Glüfosaadi nullsisalduse tagamine oleks võimatu kohustus ja

kehtiv õigus seda ei nõua. Glüfosaadisisalduse piirmäär nii mahe- kui ka tavakaeras on 20

mg/kg, see tuleneb EL määrustest nr 396/2005 ja 149/2008, mida Riigikohus ei hinnanud.

Riigikohus ei ole oma otsuses üldse käsitlenud EL määrust nr 149/2008, mistõttu tuleb selle

kohaldatavust analüüsida ringkonnakohtul.

7

Hageja väidetava kahjunõude hindamisel ei ole põhjendatud arvestada hinnaga, millega

hageja 2018. aastal mahekaera teistelt tootjatelt kokku ostis, vaid hinnaga, millega hageja

oleks mahekaera saanud 2019. aastal (mil hageja kaera müüma asus) realiseerida. Hageja

peab tõendama, et ta oleks 2019. aastal saanud mahekaera müüa samasuguse hinnaga kui seda

2018. aastal sisse ostes, mida hageja teinud ei ole.

13. Kostja II kordas samuti oma varasemat seisukohta, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja

jätta hageja hagi kostja II vastu tervikuna rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Samuti on kostja II seisukohal, et Riigikohus on ammendavalt lahendanud hageja saamata

jäänud tulu nõude ja edasises menetluses ei saa enam olla vaidlust selles, et hageja nõue

saamata jäänud tulu osas on tõendamata ja tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. Hageja nõuet

selle kahju hüvitamiseks, mis tekkis puudusega kaera segunemisest muu kaeraga, ei tohiks

ringkonnakohtus läbi vaadata, sest tegemist oleks hagi aluse muutmisega, mis TsMS § 376 lg

1 kohaselt ei ole lubatud. Kostja II vastutus lepingu rikkumise eest on piiratud

transpordikuludega, mille hüvitamist hageja ei ole nõudnud.

14. Kostjad avaldasid ringkonnakohtu istungitel, et nad vaidlevad kõigile hageja väidetele

vastu, kui nad ei ole mõne väitega eraldi nõustunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muuta tuleb

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Poolte apellatsioonkaebused

tuleb jätta rahuldamata.

16. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et ringkonnakohus ei saa kostjate apellatsioonkaebusi

maakohtu otsusele uuesti läbi vaadata ning läbivaatamisele kuulub üksnes hageja

apellatsioonkaebus (hageja 6. septembri 2024 menetlusdokumendi p 2.2). Asjaolust, et

Riigikohus on 17. jaanuari 2024 otsusega rahuldanud üksnes hageja kassatsioonkaebuse ning

jätnud kostjate kassatsioonkaebused ringkonnakohtu 6. märtsi 2023 otsusele rahuldamata, ei

saa järeldada seda, et maakohtu otsus on hagi rahuldavas osas jõustunud. Riigikohus tühistas

ringkonnakohtu 6. märtsi 2023 otsuse käesolevas tsiviilasjas täielikult ja saatis asja tervikuna

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja

uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see

oli enne asja läbivaatamise lõpetamist (TsMS § 693 lg 1 esimene lause). Seega ei ole

ringkonnakohtu 6. märtsi 2023 otsus jõustunud ka osas, milles ringkonnakohus jättis

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus peab arvestades Riigikohtu otsuse

seisukohtadega veelkord kontrollima esitatud apellatsioonkaebuste alusel maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust tervikuna.

17. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asja uuel läbivaatamisel on Riigikohtu otsuses

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ringkonnakohtule

kohustuslikud (TsMS § 693 lg 2). Ringkonnakohus teeb uuesti need menetlustoimingud, mis

Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud (TsMS § 693 lg 1 teine lause). Riigikohus on

otsuse p-s 22.4 märkinud, et ta saadab asja ringkonnakohtule tagasi selleks, et

ringkonnakohus saaks välja selgitada poolte seisukohad hagejale enne kostjate kaera tarnimist

kuulunud mahekaera turuväärtuse kohta, vaidluse korral peab ringkonnakohus võimaldama

pooltel esitada uusi tõendeid.

18. Ringkonnakohus selgitab kõigepealt hageja nõude õiguslikku alust (I). Seejärel võtab

ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuste alusel seisukoha, kas maakohtu otsust tuleb

muuta osas, milles maakohus hagi rahuldas (II) ja hageja apellatsioonkaebuse alusel

8

seisukoha, kas kostjatelt kuulub välja mõistmisele kahjuhüvitis maakohtu otsusega

väljamõistetust suuremas ulatuses (III). Lõpetuseks jaotab ringkonnakohus menetluskulud

kõigis kolmes kohtuastmes (IV).

I

19. Asja materjalide kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad on tarninud hagejale

temaga sõlmitud müügilepinguid rikkudes glüfosaadiga saastunud mahekaera ja peavad

hüvitama nii selle kahju, mis seisneb hagejale kostjate poolt tarnitud lepingutingimustele

mittevastava vilja väiksemas väärtuses, kui ka kahju, mis tekkis väidetavalt hageja punkrites

kostjate tarnitud mahekaera segunemisest teiste tootjate saastumata mahekaeraga.

20. Riigikohus selgitas, et praeguses asjas on VÕS § 115 lg 1 kohaselt hüvitatav kahju

kahesugune. Esiteks saab hageja kahju seisneda lepingutingimustele mittevastava vilja

väiksemas väärtuses. Sellisel juhul saab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 teise alternatiivi

alusel (täitmise asemel) nõuda üksnes juhul, kui ostja on esmalt andnud müüjale täitmiseks

täiendava tähtaja (VÕS § 115 lg 2) või kui täiendava tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3

kohaselt vajalik. Teiseks tekkis hagejale kahju sellest, et tema omand, st punkris olnud

mahevili muutus glüfosaadiga saastunud viljaga segunemise tulemusel vähem väärtuslikuks.

Sellisel juhul saab kahju hüvitamist nõuda VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel (koos

täitmisega) ja see ei eelda täiendava tähtaja andmist ega täitmisnõude esitamist (VÕS § 115

lg-d 2 ja 3).

Mõlemal juhul eeldab kahju hüvitamise nõue seda, et müüja on müügilepingut rikkunud ja

vastutab lepingu rikkumise eest. Müüja on müügilepingut rikkunud, kui müüdud ese ei vasta

lepingutingimustele, st on puudusega (VÕS § 77 lg 1 ja § 217).

Riigikohus leidis, et kohtud on menetlusnorme rikkumata tuvastanud selle, et hageja ja

kostjad on sõlminud 2018. a augustis kirjalikult või suuliselt müügilepingud ning et

müügilepingus sisalduva vastava viite (kostja I) või VÕS § 37 lg 1 teise lause alusel (kostja

II) kohalduvad nendele müügilepingutele ka hageja üldtingimused. Samuti on menetlusnorme

rikkumata tuvastatud müügilepingutest tuleneva kohustuse rikkumine. Kostjad võtsid endale

müügilepingutega kohustuse tarnida hagejale mahekaera. Kuigi pooled ei olnud lepingutes

selge sõnaga kokku leppinud selles, milline võis olla tarnitava vilja glüfosaadisisaldus, on

kohtud jõudnud õigele järeldusele, et mahekaer ei või sisaldada taimekaitsemürke rohkem, kui

see on lubatud kehtiva õiguse järgi lepingu sõlmimise ajal.

Kohtud on Riigikohtu hinnangul tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et kostjate kaer sisaldas

glüfosaati ja et vastavad analüüsitulemused on usaldusväärsed. Seega on täidetud VÕS § 115

lg 1 järgne lepingulise vastutuse eeldus, et kostjad on sõlmitud müügilepinguid rikkunud.

Riigikohus nõustus alama astme kohtutega ka selles, et kostjad vastutavad lepingu rikkumise

eest ja et hageja teatas puudustest mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 tähenduses, sest vilja

glüfosaadisisaldust ei ole võimalik avastada tavalise ülevaatusega. Seega on täidetud VÕS §

115 lg 1 järgne eeldus, et kostjad vastutavad müügilepingute rikkumise eest. Hageja ei

pidanud enne kahju hüvitamise nõude esitamist esitama täitmisnõuet (VÕS § 222 lg 1) ega

määrama täiendavat tähtaega. Kaera puudus oli selline, et kostjatele täitmiseks täiendava

tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust (VÕS § 115 lg 3).

21. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kostja II seisukoht, et Riigikohus pidas hageja

nõuet üksnes saamata jäänud tulu nõudeks, mida hageja ei tõendanud ning leidis, et kohtud ei

ole nimetatud nõude tõendamatuse hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Hageja on kostja II vastu esitanud nõude VÕS § 115 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 4

(hagiavalduse p 53). VÕS § 128 lg 2 alusel moodustab varalise kahju nii otsene varaline kahju

9

kui ka saamata jäänud tulu. Vastupidiselt kostja II väitele Riigikohus nõustus kohtute

käsitlusega, et hageja varalises sfääris tekkis kostjate tegevuse tõttu varaline diferents VÕS §

127 lg 1 tähenduses (otsuse p 22.2) ja kahjuks on maakohtu käsitluses hageja makstud hinna

ja vilja tegeliku väärtuse vahe (otsuse p 22.3). Maakohus ei ole hagi osalisel rahuldamisel

hagi alusest kõrvale kaldunud. Kostja II vastuväide ei anna alust tühistada maakohtu otsus

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja jätta hagi seetõttu täielikult rahuldamata.

II

22. Maakohus tuvastas, et pooltevahelised müügilepingud on kehtivad. Hageja leppis

kostjatega kokku, et kostjad müüvad talle mahevilja, mahevilja glüfosaadidsisaldus ei võinud

olla suurem kui 0, 01 mg/kg. Maakohus tuvastas, et vili, mida kostjad hagejale lepingu alusel

müüsid, ei vastanud lepingus kokkulepitud kvaliteedile, kuna sisaldas lubamatul määral

glüfosaadijääke. Maakohus hindas tõendeid ja luges tõendatuks selle, et mõlema kostja vili

sisaldas juba selle hageja poolt vedajale üleandmise ajal glüfosaati laboris hiljem tuvastatud

määral ning kostjad vastutavad VÕS § 218 lg 1 kohaselt vilja lepingutingimustele

mittevastavuse eest. Kostjate vastutusest vabastamise aluseid ei esine ning kostjad vastutavad

vilja lepingutingimustele mittevastavuse kui lepingurikkumise eest.

Asja esmakordsel läbivaatamisel nõustus ringkonnakohus nende maakohtu seisukohtadega.

Riigikohus asus kostjate kassatsioonkaebusi läbi vaadates seisukohale, et kohtud on

eelnimetatud asjaolud menetlusnorme rikkumata õigesti tuvastanud ning täidetud on ka VÕS

§ 115 lg 1 järgne eeldus, et kostjad vastutavad müügilepingute rikkumise eest. Kostjatele

täitmiseks täiendava tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust (Riigikohtu otsuse p-d 18–

21). Tegemist on Riigikohtu seisukohtadega õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel, mida

ringkonnakohus järgib.

Maakohus tuvastas, et kostja I tarnis glüfosaati sisaldanud kaera 43,68 tonni ja hageja maksis

kostjale I 15. augusti 2018 tarne eest 21, 4x 325 = 6955 eurot ja 16. augusti 2018 tarne eest

22, 28X300 = 6684 eurot, kokku 13 639 eurot. Tavakaera eest oleks hageja pidanud tasuma

aga 6115,20 eurot (21, 4 + 22, 28 X 140). Maakohus mõistis hageja makstud hinna ja tegeliku

hinna vahe 7523,80 eurot kostjalt I hageja kasuks välja.

Kostja II osas tuvastas maakohus, et kostja II müüs hagejale 107,69 tonni saastunud vilja

hinnaga 315 eurot/t, mille eest hageja maksis 33 922,35 eurot. Tavakaera eest oleks hageja

pidanud kostjale II tasuma 15 076,60 eurot. Maakohus mõistis hageja makstud hinna ja

tegeliku hinna vahe 18 845,75 eurot kostjalt II hageja kasuks välja.

Riigikohus leidis ka seda, et maakohtul oli õigus lähtuda kahju hüvitise suuruse tuvastamisel

tavakaera väärtusest 140 eurot /t (Riigikohtu otsuse p 22.3). Seega ei tuvastanud Riigikohus

menetlusõigulikke minetusi selles, et kohtud tuvastasid hagejale tekitatud kahju vähemalt

maakohtu otusega väljamõistetud suuruses, mistõttu jäidki kostjate kassatsioonkaebused,

milles taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohtu otsus jäi muutmata,

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kostjatelt kahjuhüvitise ja sellelt

arvestatud viivise väljamõistmises ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses korrata

(TsMS § 654 lg 6).

23. Maakohus tuvastas ka seda, et mõlema kostja vastu kohtueelse nõude esitamisega seotud

mõistlik õigusabikulu on seitsmele tunnile vastav kulu tunnitasuga 159 eurot tund (ilma

käibemaksuta) ja mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja kohtueelse õigusabikulu

hüvitise 159x7=1113 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kohtueelsete õigusabikulude

mõistlikkuse hindamine on VÕS § 128 lg 3 mõttes kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.

10

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu

kaalutlusotsusesse sekkuda. Maakohus on oma järeldusi õigusabikulude välja mõistmisel

piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks

neid oma otsuses korrata. Kostjate apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu otsust

kohtueelsete õigusabikulude välja mõistmise osas muuta.

24. Maakohtu otsus on seega seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus hagi rahuldas ja

mõistis hageja kasuks kahjuhüvitisena kostjalt I välja 7523,80 eurot ja kostjalt II 18 845,75

eurot, samuti hüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest (kummaltki kostjalt 1113 eurot) ning

viivise. Kostjate apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

III

25. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus

jättis hagi rahuldamata: kostja I osas 32 485,02 euro ulatuses põhinõudest koos viivistega ja

kostja II osas 25 496,37 euro ulatuses põhinõudest koos viivistega ja kohtueelsete

õigusabikulude hüvitise nõude 1733,10 euro ulatuses.

26. Maakohus küll tuvastas, et kostjad vastutavad lepingu rikkumise eest, kuid jättis hagi

osaliselt rahuldamata põhjendusega, et hageja nõutav kahjuhüvitis ületab märkimisväärselt

kostjate lepinguliste kohustuste hinda (vastavalt 13 639 eurot ja 33 922,35 eurot) ja nii suur

kahju ei saa olla hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).

Õigusabikulude nõude jättis maakohus kostja II vastu osaliselt rahuldamata põhjendusega, et

hageja need kulud on ülepaisutatud, sest vaidluse asjaolusid arvestades ei ole millegagi

põhjendatud see, et kostjaga II seotud õigusabikulu on olnud üle kolme korra suurem kui

kostjaga I seotud samasugune kulu.

27. Ringkonnakohus muudab lähtudes Riigikohtu seisukohtadest maakohtu otsuse põhjendusi

hagi osalise rahuldamata jätmise osas.

Riigikohus leidis, et praeguses asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust

kostjatelt välja mõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 127 lg 2 alusel vähendada (otsuse p 25.5).

Riigikohus leidis ka seda, et hagejale kostjate poolse lepingurikkumisega tekitatud kogukahju

oli kostjatele VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav (otsuse p 25.2). Seega ei ole põhjendatud

maakohtu seisukoht, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata seetõttu, et hageja nõutav kahju

ei saa olla hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).

Järelikult vastutavad kostjad kogu hagejale tekitatud ja tõendatud kahju eest. Kahju suurust

peab tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1).

28. Ringkonnakohus lähtub Riigikohtu selgitusest, et hageja omandile ehk punkrites olnud

viljale tekitatud kahju suuruse välja selgitamiseks VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel

on vaja kindlaks teha punkrites olnud teiste tootjate tarnitud vilja väärtus. Seda asjaolu ei ole

varasemas menetluses maa- ja ringkonnakohtus pooltega arutatud ja kohtud ei ole neid

asjaolusid tuvastanud. Ringkonnakohtul tuleb tuvastada hagejale enne kostjate kaera tarnimist

kuulunud mahekaera turuväärtus TsÜS § 65 tähenduses. Kahju suuruse hindamiseks tuleb

ringkonnakohtul hagejale kuulunud mahekaera väärtust võrrelda kaera väärtusega pärast

glüfosaadiga saastumist ja selle alusel leida hagejale tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 esimese

alternatiivi kohaselt (lahutades enne tarnet hagejale kuulunud mahekaera väärtusest kaera

väärtuse pärast tarne tõttu saastumist (Riigikohtu otsuse p 22.4)).

29. Ringkonnakohus leiab, et enne kostjate kaera tarnimist hagejale kuulunud ja kostjate

tarnete tõttu saastunud mahekaera turuväärtuse välja selgitamiseks tuleb kõigepealt välja

selgitada hagejale kuulunud punkritesse ladustatud ja saastunud mahekaera kogus igas

punkris. Varasemas menetluses ei ole kohtud seda asjaolu tuvastanud.

11

30. Hageja väidab, et kostja I tarnetega koos oli ladustatud 239,84 tonni teiste tootjate

mahekaera ning kostja I vastutab sellest 153,92 tonni saastamise eest (IV kd lk 18). Kostja I

tarnitud kaer oli ladustatud punkrites nr 44 ja 55.

Hageja väitel oli punkris nr 55 ka teiste tootjate glüfosaadiga saastunud kaer, mistõttu nõuab

hageja punkris nr 55 osas kostjalt I kahju hüvitamist vastavalt kostja I kaera osakaalule

(30,5%) kogu saastunud kaerast selles punkris. Kokku oli punkris nr 55 hageja väitel 145,76 t

kaera, millest kostja I tarne moodustas 21,4 tonni ja teiste tootjate tarnitud mahekaera oli

124,36 tonni. Hageja väitel vastutab kostja I punkri nr 55 osas 37,92 tonni ulatuses (hageja

arvutuskäik: 124,36 t/100x30,5 =37,92 t).

Hageja väitel oli punkris nr 44 kokku 138,28 tonni mahekaera, millest 22,28 tonni moodustas

kostja I tarnitud kaer, seega oli selles punkris 116 tonni teiste tootjate tarnitud mahekaera.

31. Hageja väidab, et kostja II tarnetega koos oli ladustatud 208,41 tonni teiste tootjate

mahekaera ning kostja II vastutab sellest 125,50 tonni saastumise eest (IV kd lk 18 pöördel).

Kostja II tarnitud kaer oli ladustatud punkrites nr 35 ja 45.

Hageja väitel oli punkris nr 35 kostja II tarnitud mahekaera 48,3%. Kokku oli selles punkris

hageja väitel 149,6 tonni mahekaera, millest 24,32 tonni moodustab kostja II tarnitud kaer.

Teiste tootjate tarnitud mahekaera oli kokku 125,28 tonni, millest kostja II vastutab 60,5 tonni

mahekaera saastumise eest (hageja arvutus: 125,28t/100x 48,3=60,5 t).

Hageja väitel oli punkris nr 45 kostja II tarnitud mahekaera 78,2%. Kokku oli selles punkris

hageja väitel 166,5 tonni mahekaera, millest kostja II tarne moodustas 83,37 tonni. Teiste

tootjate tarnitud mahekaera oli kokku 83,13 tonni. Kostja vastutus hõlmab 78,2% sellest

kogusest ehk 65 tonni (hageja arvutuskäik: 83, 13 t/100x 78,2= 65 t).

32. Vaidlust ei ole, et kostjad tarnisid hagejale vaidlusaluse kaera 15. ja 16. augustil 2018.

Kostjad ei vaidle vastu hageja väidetele, millistes punkrites kostjate tarnitud kaera ladustati.

Kostjad vaidlevad vastu hageja kahju arvestusele (sh koguste osas) ja leiavad ka seda, et

hageja ei ole tõendanud teiste tarnijate vilja jaotumist punkrite vahel (vt näiteks IV kd lk 24 p

2.5, lk 39 p 3.6.2, ringkonnakohtu 10. septembri 2024 kohtuistungi protokoll IV kd lk 46).

Ringkonnakohus arutas kostjate neid vastuväiteid ringkonnakohtu 10. septembri 2024 istungil

ja selgitas hagejale, et hageja kahjuarvestus ei ole arusaadav (kohtuistungi protokoll IV kd lk

45). Hageja nõustus avalikustama teiste mahekaera tarnijate nimed, kelle tarnitud viljaga

kostjate tarnitud vili punkrites segunes (senises menetluses ei olnud hageja nende nimesid

avaldanud (sh saatelehtedel)). Hageja esitas 27. septembril 2024 ringkonnakohtule kirjalikud

selgitused selle kohta, millised teiste tootjate tarned ja kogused olid ladustatud kostjate viljaga

samadesse punkritesse ja millised tarned olid saastunud (IV kd lk107–109 koos lisadega (uue

infona on arvetel nähtav tarnija nimi ja registrikood).

Hageja selgituste kohaselt nähtub erinevate tarnijate toodud vilja jagunemine erinevate

punkrite vahel üksnes hageja enda koostatud koondtabelist (IV kd lk 110). Hageja selgitas, et

tabel on koostatud laoarvestuse alusel, väljavõttena süsteemist. Hageja nõustus, et

saatelehtedel ega arvetel ei ole vilja vastuvõtmise ajal (st 2018. aastal) tehtud märget,

millisesse punkrisse tarnitud viljakoorem paigutati (ringkonnakohtu 19. novembri 2024

istungi protokoll IV kd lk 171–-172).

33. Kostjad asusid ringkonnakohtu 19. novembri 2024 istungil seisukohale, et hageja ei ole

tõendanud, millises punkris millise tootja vili oli ja mis koguses, sest hageja esitatud punkrite

koondtabel ei ole tõend, vaid hageja kirjalik selgitus (IV kd lk 173–174). Ringkonnakohus

nõustub kostjate hinnanguga punkrite tabelile. Tabel on koostatud hageja poolt

kohtumenetluse tarbeks asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus ostuarvete

12

koondtabelina, mitte aga hageja laos vilja tarnimise ajahetkel laoarvestusena. Hageja ei ole

laoarvestuse olemasolu tõendanud, tabel ei saa ka seetõttu olla käsitatav laoarvestuse

väljavõttena.

34. Hageja on esitanud ringkonnakohtule tõendina teiste tarnijate ostuarved (IV kd lk 111 jj).

Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 44 mahekaera Estorganics OÜ, Ritta Nutov Hundi Talu

FIE, Mooratsi OÜ, Saadu Talu FIE ja Scandagra Latvia SIA. Ringkonnakohus märgib, et

esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud,

kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootjate mahekaer

hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 44, kus see segunes kostja I tarnitud kaeraga.

Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 55 mahekaera Tõusev Koit OÜ, Lossimar MJT OÜ,

Estorganics OÜ, Latika Talu OÜ ja Taavi Koka Talu FIE, kusjuures Taavi Koka Talu FIE ja

Estorganics OÜ tarnitud vili oli saastunud. Ringkonnakohus märgib, et esitatud arvetest

nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud, kuid nende

arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootjate mahekaer hageja

väidetud koguses paigutati punkrisse nr 55, kus see segunes kostja I tarnitud kaeraga. Seda ei

tõenda ka hageja esitatud analüüsiraportid Estorganics OÜ ja Taivo Koka Talu FIE kaera

kvaliteedi kohta.

Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 35 mahekaera Latika talu Osaühing, Volli Ladvik FIE,

Marko Kaasik FIE, Tõusev Koit OÜ, Mõisamasin OÜ IV. Ringkonnakohus märgib, et

esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis 2018 mahekaera müünud,

kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et nimetatud tootjate mahekaer

hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 35, kus see segunes kostja II tarnitud kaeraga.

Seda ei tõenda ka hageja esitatud analüüsiraport Marko Kaasik FIE kaera kvaliteedi kohta.

Hageja väitel tarnisid punkrisse nr 45 mahekaera Taivo Koka talu FIE, Tiri-Jakobi talu FIE.

Ringkonnakohus märgib, et esitatud arvetest nähtub, et nimetatud isikud on hagejale augustis

2018 mahekaera müünud, kuid nende arvetega ei saa lugeda tõendatuks hageja väiteid, et

nimetatud tootajte mahekaer hageja väidetud koguses paigutati punkrisse nr 45, kus see

segunes kostja II tarnitud kaeraga. Seda ei tõenda ka hageja esitatud analüüsiraport Tarvo

Koka talu FIE kaera kvaliteedi kohta.

35. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud usaldusväärselt

teiste mahekaera tootjate tarnitud mahekaera kogust igas punkris, mida kostjate tarnitud kaer

saastas, ei ole ringkonnakohtul võimalik järgides Riigikohtu juhist tuvastada kostjate poolt

saastatud hagejale kuulunud mahekaera väärtust ja võrrelda seda kaera väärtusega pärast

glüfosaadiga saastumist ja selle alusel leida hagejale tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1 esimese

alternatiivi kohaselt.

Hageja apellatsioonkaebust ei saa rahuldada ka hageja alternatiivse kahju arvestuse alusel

(hageja lähtub mahekaera hinna osas selle omandamise kulust, 25. märtsi 2024

menetlusdokument p 2.18 jj, IV kd lk 18 pöördel), sest ka sellisel juhul peab hageja tõendama

punkri kaupa kostjate viljaga segunenud ja saastunud teiste tootjate vilja täpsed kogused.

Tegemist ei ole VÕS § 127 lg 6 esimeses lauses sätestatud olukorraga, kus kahju tekitamine

on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha ning kahjuhüvitise suuruse

võib otsustada kohus kaalutlusotsusena. Kostjad on põhjendatult märkinud, et teistelt

tootjatelt tarnitud kaera segunemise ja riknemisega seotud asjaolud, samuti jagunemine nelja

punkri vahel on olnud täielikult hageja mõjualas (ainult hageja sai otsustada, kas ja milliste

tootjate kaer kokku panna), mistõttu olukorras, kus hageja ei suuda neid asjaolusid tõendada,

ei saa ringkonnakohus suurendada maakohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitist ka

kaalutlusotsusena.

13

36. Kuivõrd ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata seetõttu, et asjas

ei ole tuvastatav teiste tootjate mahekaera kogus, mida hageja väitel kostjate tarnitud

mahekaer saastas (ja seega ei saa hagi selles osas rahuldada), siis ei hinda ringkonnakohus

poolte apellatsioonimenetluses esitatud muid väiteid (sh poolte väiteid mahekaera

müügihindade kohta 2018. ja 2019. aastal, tarnete järjekorra ja kahju võimaliku vähendamise

kohta). Ringkonnakohus ei võta mh seisukohta ka hageja poolt tõendina esitatud Soome

maaklerfirma Intergreen Oy kinnituse tõlke õigsuse osas.

37. Hageja apellatsioonkaebust ei saa rahuldada ka kostjalt II väljamõistmisele kuuluvate

kohtueelsete menetluskulude suurendamise osas.

Hageja on nõudnud kostjatelt kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist erinevas ulatuses,

seejuures kostjalt II 2846,10 eurot. Maakohus rahuldas hagi mõlema kostja osas võrdses

ulatuses (1113 eurot mõlemalt kostjalt). Ringkonnakohus märgib, et kohtueelsete

õigusabikulude mõistlikkuse hindmine on VÕS § 128 lg 3 mõttes kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud

diskretsioonipiire. Praegusel juhul ei anna apellatsioonkaebuse väited selleks alust. Maakohus

on oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud ning oma järeldusi piisavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjatega seotud õigusabikulude võrdlus

annab alust järelduseks, et need peaksid olema vaidluse asjaolusid arvestades samas

suurusjärgus. Hageja poolt 2. novembri 2020 menetlusdokumendi p-s 57 (II kd lk 47) välja

toodud asjaolud: kostja II õigusabikulud on kujunenud nelja arve alusel, kaasuste asjaolud ei

ole identsed ning kostjaga II ei olnud sõlmitud kirjalikku lepingut, ei anna ka kogumis alust

järeldada, et kostja II põhjendatud õigusabikulud peavad olema kostja I põhjendatud kuludest

kaks ja pool korda suuremad. Nõustudes kohtueelsete menetluskulude väljamõistmise osas

seega maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki neid

põhjendusi korrata.

38. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Poolte

apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

IV

39. Apellatsioonkaebuste väiteid arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta

maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas maakohtus.

40. Kuivõrd poolte apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, on põhjendatud jätta poolte

menetluskulud apellatsiooniastmes (nii esimesel kui ka teisel korral) TsMS § 163 lg 1

(kolmanda alternatiivi) ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellest erinevalt tuleb jaotada

asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus poolte need menetluskulud, mis on tekkinud

seoses hageja 10. septembri 2024 ringkonnakohtu istungil esitatud taotluste rahuldamisega.

Nimelt taotles hageja sel kohtuistungil lubada tal tõsta oma juba esitatud tõendite

usaldusväärsust ja pidada seoses sellega uus kohtuistung. Kostjad vaidlesid hageja nende

taotluste rahuldamisele vastu.

Ringkonnakohus märgib, et tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, et asja arutamise

edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad

täiendavad menetluskulud (TsMS § 169 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et pärast 10. septembri

2024 kohtuistungit tekkinud poolte menetluskulud tuleb jätta hageja kanda sõltumata asja

lahendamise tulemusest. Ringkonnakohus võimaldas Riigikohtu juhistest lähtudes pooltel

esitada uusi tõendeid ja andis selleks tähtajad. Hagejale oli tõendamisese teada. Hageja 10.

septembri 2024 kohtuistungil esitatud taotlus venitas asja lahendamist, mistõttu tuleb selle

taotluse rahuldamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda.

14

41. Arvestades menetluse lõpptulemust (maakohtu otsus jääb muutmata) tuleb vaatamata

sellele, et hageja kassatsioonkaebus Riigikohtus rahuldati ja kostjate kassatsioonkaebused

jäeti rahuldamata, jätta poolte menetluskulud Riigikohtus TsMS § 163 lg 1 (kolmanda

alternatiivi) alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

15