2-23-125529/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-125529

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi T.T vastu võla väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

1760,11 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. augusti 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

T.T apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): T.T (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar

Vastustaja (hageja): B2 Impact OÜ (endine ärinimi

OK Incure OÜ, registrikood 11542046), lepinguline

esindaja Anne-Liis Veski

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 9. augusti 2024 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta B2

Impact OÜ (endine ärinimi OK Incure OÜ) hagi T.T vastu võla väljamõistmiseks

rahuldamata.

2. T.T apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus B2 Impact OÜ (endine ärinimi OK

Incure OÜ) kanda.

4. Välja mõista menetluskuluna B2 Impact OÜ-lt (endine ärinimi OK Incure OÜ) T.T

kasuks maakohtus 170, 80 eurot ja ringkonnakohtus 485, 80 eurot, millele lisandub

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses tasumata menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 20. juunil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse T.T (kostja) vastu 2888,31 euro saamiseks. Kohus tegi 22. juunil 2023 kostjale

makseettepaneku. Kostja esitas 1. juulil 2023 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 5. juuli

2023. a määrusega anti hageja nõue kostja vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 24. augustil 2023 hagiavalduse, milles esialgu palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 2383,30 eurot, intressi 289,38 eurot, viivise 401,20 eurot ja

sissenõudmiskulu 50 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Ferratum Bank Plc (Ferratum, krediidiandja) 30.

detsembril 2021 krediidilepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi

3000 euro kasutamist. Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 3000 eurot, väljamakse

summas 3000 eurot toimus 30. detsembril 2021. Kostja kohustus tasuma intressi 41,7925%

aastas ehk 0,1145% päevas ja tagastama laenu 12 võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike

järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse võtmisest.

Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel oli peamine allikas, mida

krediidiandja kasutas, maksehäireregistrist saadud info. Hageja tunnistas menetluse käigus, et

krediidiandja tegevus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmisel ei olnud piisav,

mistõttu hageja esitas 15. mail 2024 kohtule avalduse nõude vähendamiseks ja luges kostja

tasutud summa põhivõla katteks. Lõpliku nõudena palus hageja mõista kostjalt välja üksnes

põhivõla jäägi 1760,11 eurot.

Kostja vastuväite osas, mille kohaselt ei ole kostja krediidiandja käest laenu võtnud, leidis

hageja, et kostja oleks pidanud oma PIN koode kaitsma ning mitte autoriseerima tegevust,

mida ta pole ise algatanud. Kriminaalasi ei andnud tulemust, mistõttu on hageja hinnangul

vastutavaks isikuks kostja.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles nõudele vastu täies ulatuses. Kostja ei ole

hagiavalduses viidatud lepingut sõlminud. Kriminaalasja raames on tuvastatud, et tuvastamata

jäänud isikud said ebaseaduslikul teel kontrolli kostja arvuti üle ning võtsid kostja nimel laene

erinevatelt laenuandjatelt. Pärast laenusumma laekumist kanti see samal päeval edasi teistesse

välismaistesse pankadesse. Kostjal puudub lepinguline suhe hagejaga. Kostja ei ole andnud

oma isikut tõendavat dokumenti ning PIN koode kolmandatele isikutele. Samuti ei saa kostja

hinnangul kostja tahteavalduseks pidada seda, et ta on hagejale osa laenust tagasi maksnud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 9. augusti 2024 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja põhivõla

1760,11 eurot, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja menetluskuludena

välja 367,50 eurot. Maakohus võttis hageja osalise nõudest loobumise vastu TsMS § 429 lg 1

alusel, sest see ei riku avalikku huvi ning lõpetas selles osas menetluse (TsMS § 428 lg 1 p 3).

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema

süüta ja tahte vastaselt. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta näitas üles kohast

hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute

käsutusse. Kostja esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja laadis

ise alla kaughaldusprogrammid, mille abil said kolmandad isikud kontrolli kostja arvuti üle.

Sellise tegevusega ei ole kostja näidanud üles kohast hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei

satuks kolmandate isikute valdusesse. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse

täitmist, siis tuleb Riigikohtu praktikat arvestades eeldada, et tahteavalduse on andnud isik,

kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (RKTKo 16.12.2019, nr 2-16-124450, p-d 22–

23).

Maakohus leidis, et praegusel juhul ei sõltu tsiviilasja lahendus kriminaalasjast nr

XXXXXXXXXXXX. Kriminaalmenetlus on KrMS § 2001 lg 1 alusel kuriteo toimepannud

isiku tuvastamatuse tõttu lõpetatud. See tähendab, et menetluse käigus pole kindlaks tehtud,

kas toime on pandud kuritegu ja kes selle eest vastutab.

Eeltoodule tuginedes luges maakohus tuvastatuks, et kostja on sõlminud

tarbijakrediidilepingu ja talle on võimaldatud krediiti 3000 eurot. Kostja on hagejale

tagastanud 1239,89 eurot, tasumata on 1760,11 eurot, selle summa mõistis maakohus kostjalt

hageja kasuks välja.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt välja

hageja makstud riigilõivust (420 eurot) 367,50 eurot. Maakohus leidis, et kuna pärast nõude

vähendamist oli hageja nõudele (1760,11 eurot) vastav riigilõiv 315 eurot, tuleb kostjalt välja

mõista nii see summa kui ka see osa ülejäänud riigilõivust (52,50 eurot), mida hageja ei saa

tagasi taotleda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas 9. septembril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 367 eurot 50 senti koos viivisega

(maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2–5). Kostja palub saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks maakohtule ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 1 tähenduses sellega, et

märkis alles otsuses, et menetles asja lihtmenetluse reeglite järgi ega andnud luba

edasikaebamiseks. Menetlusosaline ei peaks alles lõpplahendist teada saama, milliste reeglite

järgi kohus asja menetles.

Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi

kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Selline

järeldus on ekslik.

Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX läbi viidud menetlustoimingutega on tuvastatud, et

kindlaks tegemata jäänud isikud said ebaseaduslikul teel kontrolli kostja arvuti üle ning võtsid

tema nimel mitmeid laene erinevatelt laenupakkujatelt. Eelkirjeldatud olukord ei ole

samastatav Riigikohtu lahendis nr 2-16-124450 kirjeldatud tehioludega, millele maakohus

viitas.

Hageja selgitustest ega ka ühestki teisest tõendist ei nähtu, et kostja oleks andnud oma isikut

tõendava dokumendi või PIN-koodid kõrvalistele isikutele või rikkunud muul viisil

hoolsuskohustust.

Kuna kostja tahteavaldus krediidiandjaga lepingu sõlmimiseks puudub, siis ei ole lepingut

sõlmitud. Kostja tahteavalduse olemasolu tõendamise kohustus oli hagejal ja hageja ei ole

lepingu sõlmimist tõendanud.

6. Hageja vaidles vastu nii apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele kui ka kaebusele,

paludes jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Maakohus ei andnud luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Üksnes juhul kui kohus on otsuse

tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit, võib esitada apellatsioonkaebuse. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi, ei ole rikkunud menetlusõiguse normi ega ebaõigesti hinnanud tõendeid, seetõttu

puudus alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja

tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Kostja

esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja laadis ise alla

kaughaldusprogrammid, mille abil said kolmandad isikut kontrolli kostja arvuti üle. Sellise

tegevusega ei ole kostja näidanud üles kohast hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks

kolmandate isikute valdusesse. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist,

siis tuleb viidatud Riigikohtu seisukohta arvestades eeldada, et tahteavalduse on andnud isik,

kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise TsMS § 657

lg 1 p 2 alusel maakohtule asja uueks arutamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Kostja

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. Pooled vaidlevad selles, kas kostja avaldas tahet sõlmida sidevahendite abil 30. detsembril

2021 krediidileping Ferratumiga ja võtta 3000 eurot laenu. Maakohus ei nõustunud kostja

väitega, et tema PIN koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt, kostja ei ole

tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN koodid ei

satuks kolmandate isikute käsutusse, mistõttu kolmandad isikud said kontrolli kostja arvuti

üle. Seetõttu eeldas maakohus, et tahteavalduse krediidilepingu sõlmimiseks andis isik, kellele

ID kaart ja PIN koodid olid väljastatud.

9. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustu.

10. Asjas ei ole vaidlust, et vaieldav leping sõlmiti sidevahendite abil. Hageja selgituste

kohaselt pidi tarbija selleks panga iseteeninduskeskkonnas taotlema konto avamist. Samal

kuupäeval edastas pank läbi iseteeninduse keskkonna tarbija e-posti aadressile tervituskirja,

lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Tarbija pidi

tahteavalduse kinnitamiseks logima oma isikukoodi ja tarbijale saadetud PIN koodi kasutades

iseteenindusse ja sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Asja

lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks

vajaliku tahteavalduse kas ise või esindaja kaudu.

11. Riigikohus on 12. juuni 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-11584 selgitanud, et

kolleegiumi varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID

koodid kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks

tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 (sellele lahendile viitas ka maakohus) on

kolleegium poolte tõendamiskoormise jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama

oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12. juuni

2024, 2-23-11584, p 10; RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-124450, p 22). Riigikohus kordas

12. juuni 2024 lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul kui isik teeb tehingu teise isiku

nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab

analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku

identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui

isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 21. detsember

2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist

olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et

nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide

edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-

124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-11584, p 11).

12. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta enda isikutunnistust ega selle kasutamiseks vajalikke

koode kolmandale isikule andnud. Kostja väidete kohaselt said tundmatud kurjategijad selleks

loodud tarkvara kasutades kontrolli kostja arvuti üle ning kasutasid seda laenukohustuste

võtmiseks. Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kolmas isik

algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi Ferratumi iseteenindusportaalis

ning autentis kostja.

13. Maakohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud, millisele lepingule ja millisel viisil kostja

tahteavalduse andis. Vaidlusalust lepingut maakohtule esitatud ei ole. Hageja väidab, et leping

on sõlmitud Ferratumi iseteeninduskeskkonnas.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule esitatud PPA 11. jaanuari 2023 prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et kostja teatas 2. veebruaril 2022

politseile, et perioodil august - detsember 2021 pakuti talle telefoni teel võimalust tegeleda

investeerimisega, millega kostja nõustus. Osavate mõjutuste abil suudeti kostja panna alla

laadima kaughaldusprogramme Any Desk ja TeamViewer ning saadi kontroll kostja arvuti

üle, võeti kostja nimel mitmeid laene erinevatelt laenupakkujatelt (Bondora AS, Raha 24 ja

Monefit) kogusummas ca 6000 eurot. Kuriteo kvalifikatsiooniks on määruses märgitud KarS

§ 213 lg 1. Asitõendina on asja juurde võetud CD-R plaat kostja Swedbanki pangakonto

väljavõttega; DVD-R plaat kostja arvutist kopeeritud kausta materjalidega „Pettuse

materjalid“ ja neid hoitakse kriminaaltoimiku materjalide juures. Kostja tunnistati asjas

kannatanuks. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud isikut, keda oleks alust kahtlustada

selle kuriteo toimepanemises.

15. Kostja selgitas maakohtu menetluses, et vahetult pärast laenusumma laekumist kostja

pangakontole 31. detsembril 2021 kanti see samal päeval edasi Leedu Vabariigis tegutsevasse

Revolt panka ning sealt edasi Quppy Europe OÜ nimelise ettevõtte pangakontole

Suurbritannias. Puuduvad andmed, kas ja millisele aadressile edastas krediidiandja läbi

iseteeninduskeskkonna kostjale väidetava e -kirja hagis nimetatud dokumentidega. Kostja

märgib, et krediidiandja ei täitnud oma kohustusi laenu andmisel ega veendunud, et sõlmib

lepingu kostjaga.

16. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, et kostjale on etteheidetav

kaughaldusprogrammide arvutis allalaadimine, mistõttu kaotas kostja kontrolli oma arvuti ja

PIN koodide üle. Kuigi teo toimepanijat pole politseil õnnestunud tabada ja kellelegi ei ole

kahtlustust esitatud, saab ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendiga lugeda tõendatuks, et

kostjalt peteti Smart-ID koodid välja. PPA määrusest nähtub, et kriminaalasi on algatatud

KarS § 213 lg 1 tunnustel arvutikelmuses. Arvutikelmus toimub teisele isikule varalise kahju

tekitamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise,

kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku

sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Pikaaegse uurimise tulemusena ei ole küll

isikut tuvastatud, kellele esitada kahtlustus, kuid kriminaalmenetluse lõpetamine ei välista

uurimisasutuse edasist tegevust informatsiooni kogumisel kriminaalasja lahendamiseks.

Samas on määrusega tuvastatud, et kostja suhtes on toime pandud kuriteo tunnustega tegu,

menetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu. Lisaks nähtub asja materjalidest,

et saadud raha on kohe edasi kantud kostja kontolt kolmanda isiku kontole. Olukorras, kus

politsei ja prokuratuur ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda

eraisikust kostjalt.

17. Maakohus juhtis 21. septembri 2023 puuduste kõrvaldamise määruses enne asja

menetlusse võtmist hageja tähelepanu hagiavalduse puudustele ja palus hagejal selgitada,

millest nähtub, et kostja avaldus kohustuse võtmiseks oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ning et lepingus olid olemas VÕS §-des 404 või 405 sätestatud andmed. Hageja ei

pidanud vajalikuks menetluse käigus neid andmeid esitada. Samas jättis maakohus tõendite

hindamisel ja hagi rahuldamisel täielikult tähelepanuta, et hageja on üksnes väidetavat

kostjaga lepingu sõlmimist hagiavalduses kirjeldanud, kuid tõendeid lepingu sõlmimise kohta

esitanud ei ole, seejuures ei ole hageja ka tõendanud, et ta edastas kostjale nn kinnituskoodi

Ferratumi iseteeninduses kasutamiseks.

18. Kuna ringkonnakohus tuvastab kogutud tõendite alusel, et kostja suhtes pandi tõenäoliselt

toime kuritegu (arvutikelmus), mille tulemusena said kolmandad isikud kontrolli tema arvuti

ja seal olevate isikuandmete üle, ei ole kostja andnud oma isikuandmeid kolmandatele

isikutele vabatahtlikult ega hooletusest selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seega puudus

kostjal tahe ka kolmanda isiku volitamiseks tema nimel Ferratumilt laenu võtma. Maakohus

on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1)

ja asunud põhjendamatule järeldusele, et PIN koodid on kostja valdusest välja läinud

hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ja kostja tuleb lugeda tema nimel antud tahteavalduste

andjaks. Asjaolu, kas laenuandja pidi aru saama, et kostjana esineb kolmas isik, keda kostja ei

olnud volitanud, ei oma kostja tahte kindlakstegemisel tähtsust.

19. Seega on kostja käesolevas asjas oma tõendamiskoormise täitnud ja tõendanud, et temalt

peteti isikuandmed, sh koodid välja ja laenulepingu Ferratumiga sõlmis keegi teine isik.

Kuivõrd kostja ei ole laenulepingut Ferratumiga sõlminud ja muule õiguslikule alusele hageja

tuginenud ei ole, siis ei ole kostjal hageja ees kohustust. Kostja nimel kolmanda isiku poolt

tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Asja

materjalidest ei nähtu, kuidas krediidiandja veendus, et ta sõlmis lepingu kostjaga. Asjaolu, et

kostja on siiski tasunud lepingujärgseid makseid ei ole käsitletav tehingu heakskiiduna TsÜS

§ 129 lg 1 teise lause tähenduses, sest kostja on koheselt pöördunud kuriteo teatega politsei

poole. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et

kostja oleks praegusel juhul alusetult rikastunud laenusumma arvel.

20. Hagi tuleb jätta rahuldamata.

21. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi asja

lihtmenetluses lahendades, sest seadus ei nõua selle kohta eraldi määruse tegemist ega sellest

pooltele eraldi teatamist (TsMS § 405 lg 3). See, kas tegemist on lihtmenetluse asjaga, sõltub

üksnes nõude väärtusest. Samas ei tähenda see seda, et kohus võib läheneda

menetlusreeglitest kõrvalekaldumisele juhuslikult. Menetlusosalistele peab olema arusaadav,

millises osas kohus menetlust lihtsustas ja see peab olema kontrollitav ka

edasikaebemenetluses. Arvestades ringkonnakohtu põhjendusi kaebuse rahuldamisel ei oma

aga see asjaolu praegusel juhul asja lahendamisel tähtsust.

22. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuluna 367,50 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotist

(TsMS § 173 lg 3).

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude kostjalt väljamõistmisel on maakohus rikkunud

menetlusnormi ka sellega, et on mõistnud lisaks hagi rahuldatud osalt tasumisele kuulunud

riigilõivule 315 eurot kostjalt välja hageja kasuks ka riigilõivu osa 52, 50 eurot, millises

ulatuses hageja ei saa taotleda seoses nõude vähendamisega riigilõivu tagastamist. Maakohtu

määrusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel peab kostja kandma hageja tasutud riigilõivuga

seotud kulud olukorras, kus hageja loobub menetluse kestel osast oma nõudest ja ei saa TsMS

§ 150 lg 2 p 2 alusel mitte kogu nõudelt tasutud riigilõivu tagasi. Hageja ei loobunud oma

nõudest mitte seetõttu, et kostja oleks nõude rahuldanud. Seaduses puudub alus jätta kostja

kanda hageja riigilõivu see osa, mida kostja nõuet vähendades riigilt tagasi taotleda ei saa.

23. Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel poolte menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus hageja kanda.

24. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus

õigusabikulu 1 h eest 170,80 (koos käibemaksuga, mida kostja ei saa tagasi nõuda).

Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suuruseks 485,80 eurot, sh õigusabikulu 1 h eest

170,80 eurot ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 315 eurot. Kostja palub mõista menetluskulude

väljamõistmisel välja ka viivise tasumata menetluskulult.

25. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb

rahuldada. Kostja kulutused õigusabile on TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud.

Kulutused on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide mahu ja tsiviilasja keerukusega.

Hagejalt tuleb välja mõista kostja menetluskuluna maakohtus 170,80 eurot ja ringkonnakohtus

485,80 eurot, millele lisandub vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja taotlusele viivis.

(allkirjastatud digitaalselt)