2-23-10829/28 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-10829

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi O. P. vastu võla nõudes

14 879,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse liik

Hageja:

Aktsiaselts

PlusPlus Capital (registrikood

11919806)

Hageja lepinguline esindaja: T. I. (e-post XXX)

Kostja: O. P. (isikukood XXX; e-post XXX)

Kohtuistung 28.01.2025

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista O. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks väikelaenulepingust nr

3583838 tulenev põhivõlgnevus 9573,68 eurot, intress 733,11 eurot, kuutasu

101,35 eurot, võla sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

2723,12 eurot ja alates 01.08.2023 viivis arvestatuna põhinõudelt (9573,68 eurolt)

17,9% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks

muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

3. Menetluskulud jätta O. P. kanda.

4. Välja mõista O. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskuluna 1150

eurot, millest riigilõiv moodustab 910 eurot ja põhjendatud õigusabikulud 240

eurot.

5. Välja mõista O. P.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis väljamõistetud

menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab

ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja

viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 31.07.2023 hagi O. P. (kostja) vastu võla

nõudes.

2. 31.07.2023 esitatud hagiavalduse, 23.11.2023 vastuse, 01.12.2023 hagiavalduse

täienduse, 13.12.2023 seisukoha ja 21.02.2024 hagiavalduse täienduse kohaselt sõlmisid

kostja ja AS LHV Finance (edaspidi krediidiandja) 02.03.2021 väikelaenulepingu nr

3583838 laenusummaga 10 000 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku

alusel igakuiste maksetena 20-ks kuupäevaks alates 20.04.2021 summas 370,32 eurot

kuni viimase osamakseni 20.03.2026 summas 273,65 eurot. Lepingus kokku lepitud

intressimäär oli 17,90% aastas, lepingujärgne krediidi kulukuse määr 23,71% aastas ja

kuutasu 8% igakuiselt krediidisumma tagasimakse ja intressi summal, s.o 20,27 eurot.

3. Kostja rikkus väikelaenulepingust nr 3583838 tulenevaid kohustusi, kui ei tasunud

osamakseid alates 20.08.2021. Krediidiandja teavitas 14.12.2021 kostjat lepingu

ülesütlemisest, kui kostja ei täida hiljemalt 28.12.2021 kogu võlgnevuse tasumise

kohustust. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, ütles krediidiandja

lepingu 29.12.2021 üles. Kostjat on lepingu ülesütlemisest teavitatud. 30.12.2021

loovutas krediidiandja oma nõuded kostja vastu hagejale, millest teavitas kostjat

kirjalikult. Hageja nõuab põhivõla tasumist summas 9573,68 eurot, intressi 733,11 eurot,

kuutasu 101,35 eurot, võla sissenõudmiskulusid 35 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva

seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 2723,12 eurot ning hagi esitamise ajaks veel

mitte sissenõutavaks muutunud viivist põhinõudelt 9573,68 eurot alates 01.08.2023 kuni

põhinõude täitmiseni 17,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega

mitte enam kui põhinõude ulatuses.

4. Hageja on seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud. Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud

andmete, Maksu- ja Tolliameti maksutõendi ning kostja pangakontode väljavõtete alusel.

Samuti kasutas krediidiandja kostja krediidivõimelisuse analüüsimisel nii sisemisi kui ka

krediidiandjale kättesaadavaid avalikke andmebaase. Kostjal puudusid varasemad ja

kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja kuue kuu keskmine

igakuine töötasu oli 1879,31 eurot neto (arvestades kostja ülalpeetavaid) ja igakuised

finantskohustused moodustasid 809,36 eurot. Kogutud andmeid analüüsides jõudis

krediidiandja järelduseni, et kostja koondreiting oli aktsepteeritav, kostja oli

krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 273,66

eurot.

Kostja vastuväited

5. Kostja ei nõustu hageja esitatud andmetega ja on seisukohal, et need on esitatud teadlikult

ebatäpselt. Ei vasta tõele, et laenu andes oli kostja igakuine maksekohustus 973,66 eurot,

erinevaid krediidi- ja maksekohustusi oli enam, lisaks on kostjal 4 ülalpeetavat, kellele

kostja maksab igakuiselt elatist. Samuti ei ole arvestatud kostja muid regulaarseid

elamiskulusid, mis on kordades suuremad, kui seadusjärgne elatusmiinimumi määr.

Krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja ei nõustu hageja

sissenõudekuludega, kuna hagejale oli teada, et kostja tegelik elukoht on Soomes, kuid

kirju saadeti spekulatiivsetel aadressidel. Kostja palub muu hulgas kohtul hinnata, et kas

hageja esitatud viivised ja muud kõrvalkulud, protsendid, määrad on õiged ning hageja

esinduskulud põhjendatud.

Kohtu põhjendused

6. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub

rahuldamisele.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

8. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

9. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista väikelaenulepingust nr 3583838

tuleneva põhivõla 9573,68 eurot, intressi 733,11 eurot, kuutasu 101,35 eurot, võla

sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 2723,12 eurot ning hagi

esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 9573,68 eurot

alates 01.08.2023 kuni põhinõude täitmiseni 17,90% aastas, kuid kokku koos

sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

10. Hagiavaldusest nähtub, et AS LHV Finance ja kostja sõlmisid 02.03.2021

väikelaenulepingu nr 3583838, mille alusel anti kostjale 10 000 eurot laenu (dtl 66-70).

Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust

kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses

vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu 10 000 eurot

02.03.2021 välja maksnud (dtl 159). Vastavalt väikelaenulepingu tüüptingimuste punktile

6.1 oli kostjal kohustus laen vastavalt graafikule (dtl 67) tagasi maksta. Tsiviilasja

materjalidest tulenevalt on kostja teinud tagasimakseid vastavalt lepingule kogusummas

1191,30 eurot.

11. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2020 krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,09%. VÕS § 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 20,09%

= 60,27%. Kostjale väikelaenulepingu nr 3583838 alusel antud laenu krediidi kulukuse

määr oli 23,71% aastas (dtl 66), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega

kehtestatud piirmäära.

12. Krediidiandja luges väikelaenulepingu nr 3583838 üles öelduks 29.12.2021 (dtl 78-82)

ning loovutas nõude hagejale 30.12.2021 (dtl 83). Kostja ülesütlemisele ega nõude

loovutamisele vastuväiteid esitanud ei ole.

13. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

14. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. VÕS § 4034 lg 1

järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama. VÕS § 4034 lg 6

kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab

enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). VÕS §

4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu

sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas

pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.

15. Kohus selgitas 03.11.2023 hagejale, et hagejal tuleb lepingu kehtivuse kontrolliks

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka tõendada (dtl 130-131).

16. Hagiavaldusest, vastusest kohtule, seisukohast kohtule, täiendatud hagiavaldustest ja

nendele lisatud tõenditest ilmneb, et väikelaenulepingu nr 3583838 sõlmimise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll oli kohtu hinnangul piisav. Kohus loeb antud juhul

piisavaks krediidiandja kinnituse, et enne lepingu nr 3583838 sõlmimist hindas

krediidiandja laenusaaja krediidivõimelisust laenusaaja poolt 08.02.2021 esitatud

laenutaotluse, taotlusele eelnenud 6 kuu pangakonto väljavõtte ja ka sisemiste ning

välimiste andmebaaside põhjal. Krediidiandja arvestas kostja korrigeeritud sissetulekuks

1879,31 eurot, kuivõrd kostjal on 4 ülalpeetavat ja kostja igakuiste kohustustena 809,36

eurot. Kohus tegi kindlaks kostja pangakonto väljavõttelt (dtl 143), et kostja kuue kuu

keskmiseks igakuiseks sissetulekuks oli 2181,84 eurot ning laenutaotluse esitamise hetkel

oli kostja igakuiste kohustuste suuruseks 1016,36 eurot. Kohus arvestas kostja kohustuste

hulka igakuise kulu Inbank AS-ile 132,20 eurot (dtl 218), AB Kreditex AS-ile 193 eurot

(dtl 214), AS-ile LHV Finance lepingu nr 2655783 alusel 191,16 eurot (dtl 75, 216) ja

lisaks 500 eurot elatise tasumiseks, kuivõrd igakuiselt kostja sellises summas raha kokku

kolmele eraisikule kandis. Kohus kontrollis rahvastikuregistrist, et tegemist on kostja

laste emadega. Kostja tagastas AS-ile LHV Finance krediidi 09.02.2021. Kohtul puudub

alus krediidiandja poolt väidetus kahelda, samuti ei ole kostja eeltoodule vastuväiteid

esitanud. Samuti nähtub kontolt, et kostja on krediidi tagastanud Swedbank AS-ile

10.01.2021 ja 09.02.2021 mõlemal korral 1000 eurot. Asjaolu, et kostja krediidi peale

laenu saamist uuesti kasutusele võtab, ei saanud olla ega pidanudki olema krediidiandjale

ettenähtav. Kui kostja tasus krediidid ära vaid selleks, et näidata enda maksekoormust

väiksemana ja seetõttu laenu saada, siis on see kohtu hinnangul kostja enda risk.

21.01.2021 sai kostja lisaks laenu summas 15 000 eurot Coop Finants AS-ilt, mille

igakuine makse oli 287,69 eurot (dtl 219). Väikelaenulepingu nr 3583838 igakuiseks

kuumakseks sai 273,66 eurot. Seega jäi kostjale peale kohustuste mahaarvamist igakuiselt

604,13 eurot. Asjaolu, et kostja sai 02.03.2021 täiendavalt laenu 2000 eurot Ühisraha

OÜ-lt (dtl 217), ei saanud krediidiandjale kostja krediidivõime hindamisel olla

ettenähtav. Isegi, kui arvestada igakuisest sissetulekust lisaks finantskohustustele maha

veel mõistlikus suuruses püsikulud, mis võisid kostjal olla (nt kommunaalkulud vms),

kuid mille osas ei ole krediidiandja märkinud, et ta oleks neid kulusid hinnanud, on

krediidiandja sellegipoolest kohtu hinnangul asunud põhjendatud järeldusele, et kostja on

lepingu sõlmimisel olnud maksevõimeline. Kostja ei ole menetluses esitatud tõenditega

suutnud kohut vastupidises veenda.

17. Hageja on palunud kostjalt välja mõista väikelaenulepingust nr 3583838 tuleneva

põhivõlgnevuse 9573,68 eurot.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks VÕS § 108 lg

1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Riigikohtu

lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise

kohustuse puhul reeglina kõne alla.

Krediidiandja ja kostja vahel 2.03.2021 sõlmitud väikelaenulepingust nr 3583838

tulenevalt sai kostja laenu 10 000 eurot (dtl 159). Kostja on põhiosa katteks

tagasimakseid teinud 4. esimest osamakset summas 426,32 eurot. Kostja ei ole sellele

vastu vaielnud. Seega on kostjal tasumata põhivõlgnevus 9573,68 eurot (10 000-426,32).

Krediidiandja andis kostjale 14.12.2021 kirjaga võlgnevuse tasumiseks aega kuni

28.12.2021 (dtl 73-77). VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on

kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Krediidiandja luges väikelaenulepingu nr 3583838 üles öelduks

28.12.2021 (dtl 78-82). Kohtu hinnangul on tulenevalt ülesütlemise hoiatuses antud

tähtajast korrektne lugeda väikelaenuleping ülesöelduks 29.12.2021. Lepingust tulenev

kohustus muutus seega sissenõutavaks 29.12.2021. Hagejal tekkis seega 29.12.2021 VÕS

§ 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus muutus

sissenõutavaks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid

asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt hagejale välja mõista

põhivõlgnevus 9573,68 eurot.

18. Hageja nõuab kostjalt väikelaenulepingust nr 3583838 tuleneva intressi 733,11 euro

tasumist.

VÕS § 94 lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus

võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär

või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes

kindlaksmääratud protsendimäära alusel. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on

tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud

laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul,

kui see on kokku lepitud.

Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17

selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud

kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on

pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja

jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha

kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine

seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest).

Kostja jäi intressi maksetega võlgnevusse alates 20.08.2021 osamaksest ja hageja on

arvestanud intressi kuni 28.12.2021. Kostjal on jäänud tasumata 20.08.2021 intress

142,81 eurot, 20.09.2021 intress 141,16 eurot, 20.10.2021 intress 139,48 eurot,

20.11.2021 intressi 137,78 eurot, 20.12.2021 intress 136,06 eurot ja 28.12.2021 intress

35,82 eurot, kokku 733,11 eurot (dtl 67). Kuna lepingu pooled on leppinud kokku

lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud

nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 733,11 eurot.

19. Hageja on palunud kostjalt välja mõista väikelaenulepingust nr 3583838 tuleneva kuutasu

summas 101,35 eurot.

Vastavalt lepingule on kostja kohustatud tasuma kuutasu, mis on lepingu kohaselt 8%

igakuiselt krediidisumma tagasimakse ja intressi summalt (dtl 66), s.o 20,27 eurot, v.a

esimene kuutasu makse 27,43 eurot. Kostjal on lepingu ülesütlemise ajal kuutasu

võlgnevus alates 20.08.2021 kuni 28.12.2021 eest 101,35 eurot (5x20,27). Kohtu

hinnangul saab kuutasu nõuded lugeda hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks. Kostja

ei ole nõudele vastu vaielnud ega tõendanud, et ta on kuutasu tasunud. Kohus rahuldab

hageja nõude kuutasude võlgnevuse osas summas 101,35 eurot.

20. Hageja on palunud kostjalt välja mõista väikelaenulepingust nr 3583838 tulenevad

sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest

nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja

nõue on üle 1000 euro.

Antud juhul on hageja nõue üle 1000 euro. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 35

eurot. Hageja on saatnud kostjale nõudekirja 06.01.2022 (dtl 84) hinnaga 25 eurot,

nõudekirja 10.03.2022 (dtl 85) hinnaga 5 eurot ja nõudekirja 10.02.2023 (dtl 86) hinnaga

5 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude nõue summas 35 eurot on põhjendatud,

kuivõrd kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kohus ei nõustu kostja

seisukohaga, et hagejale oli väga hästi teada, et kostja elab Soomes. Hageja on kohtule

selgitanud, et Soome kohtu kaudu dokumentide kättetoimetamine kostjale ebaõnnestus

ning kohus teavitas hagejat, et kostja aadressiks on Soome registris XXX(dtl 108).

21. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka väikelaenulepingust nr 3583838 tuleneva

viivise 2723,12 eurot ja edasiulatuva viivise.

VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt viivist alates 29.12.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 31.07.2023

lepingujärgse määraga 17,9% aastas, kokku summas 2723,12 eurot. Arvestades, et kostja

on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista

viivis põhivõlgnevuselt 9573,68 eurolt lepingujärgse määraga 17,9% aastas ajavahemikul

29.12.2021-31.07.2023 (k.a), mis on 2723,12 eurot.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 01.08.2023

lepingujärgses määras s.o 17,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud

viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise nõue on

põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on

põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 9573,68 eurolt alates

01.08.2023 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 17,9% aastas, kuid kokku

koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

22. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista väikelaenulepingu nr 3583838 järgi põhivõlg 9573,68 eurot,

intress 733,11 eurot, kuutasu 101,35 eurot, võla sissenõudmiskulud 35 eurot,

hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2723,12 eurot

ja viivis põhivõlgnevuselt 9573,68 eurolt alates 01.08.2023 kuni selle kohase

tasumiseni lepingujärgse määraga 17,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks

muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Menetluskulud

23. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

24. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja palub

menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 910 eurot,

õigusabikulud 420 eurot ning viivise menetluskuludelt.

Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning

see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Samas on kohtu hinnangul märgitud õigusabikulud

ülepaisutatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Hageja esitas

menetluskulud hagiavalduse esitamise seisuga, kohtu hinnangul ei ole hagiavalduse

koostamisele põhjendatud ajakulu 3,5 tundi, arvestades, et hagejal tuli hiljem

hagiavaldust täpsustada. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik

esindajakulu 2 tunni eest 240 eurot, sh käibemaks.

Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

25. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liisi Vernik

kohtunik