2-22-3505/32 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-3505

Tsiviilasi / hagi ese

O. G. hagiavaldus H. K. (H. K.) vastu raha tasumise nõudes

Hagihind

36 816,85 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

O. G. (sünniaeg XXXX.a, aadress XXX)

Lepinguline esindaja Ervin Nurmela

Kostja

H. K. (isikukood XXX, aadress XXX)

Viimase kohtuistungi aeg või

viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada O. G. (sünniaeg XXX.a) hagiavaldus H. K. (H. K., isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista H. K.-lt (H. K., isikukood XXX) O. G. (sünniaeg XXX.a) kasuks 42 202

(nelikümmend kaks tuhat kakssada kaks) eurot 45 (nelikümmend viis) senti.

3. Välja mõista H. K.-lt (H. K., isikukood XXX) O. G. (sünniaeg XXX.a) kasuks viivis

põhinõude 34 000 (kolmkümmend neli tuhat) eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 01.03.2025.a (esimesest märtsist kahe

tuhande kahekümne viiendal aastal) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 25

797 (kakskümmend viis tuhat seitsesada üheksakümmend seitse) eurot 55 (viiskümmend

viis) senti.

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud H. K. (H. K., isikukood XXX) kanda.

5. Välja mõista H. K.-lt (H. K., isikukood XXX) O. G. (sünniaeg XXX.a) kasuks

menetluskulud lepingulise esindaja kulu 1668 (üks tuhat kuussada kuuskümmend kaheksa)

eurot, riigilõiv 1400 (üks tuhat nelisada) eurot ja tõlgikulu 30 (kolmkümmend) eurot.

6. Välja mõista H. K.-lt (H. K., isikukood XXX) O. G. (sünniaeg XXX.a) kasuks viivis

menetluskulude 3098 (kolm tuhat üheksakümmend kaheksa) eurot tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 3098 (kolm tuhat

üheksakümmend kaheksa) eurot.

7. Jätta rahuldamata O. G. (sünniaeg XXX.a) menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

lepingulise esindaja kulu 295 (kakssada üheksakümmend viis) eurot 44 (nelikümmend neli)

senti kindlaksmääramiseks ja H. K.-lt (H. K., isikukood XXX) väljamõistmiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 6 kohaselt peab

menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

I. Kohtuotsuse kirjeldav osa

1. O. G. (hageja) esitas 09.03.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse H. K. (kostja) vastu

laenu tagastamise ja viivise tasumise nõuetes (tl-d 1-2). Kohus võttis hagi 10.03.2022 menetlusse (tl

12). Kostja vastas hagile 04.04.2022 (tl-d 14-15). Hageja esitas 20.04.2022 hagiavalduse paranduse

ja arvamuse kostja vastuse kohta (tl-d 17-18). Harju Maakohus rahuldas 14.11.2022 otsusega

hagiavalduse (tl-d 24-28). Kostja esitas 21.12.2022 otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl-d 32-35).

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.01.2023 otsusega apellatsioonkaebuse ja saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis (tl-d 39-43). Ringkonnakohtu otsus

jõustus 23.02.2023. Harju Maakohus määras 20.09.2023 asja lahendamise kirjalikus menetluses,

määras avalduste ja dokumentide esitamise tähtajad ning selgitas pooltele tõendamiskoormist (tl

47). Kostja esitas 20.10.2023 seisukohad (tl-d 49-50). Hageja esitas 20.10.2023 seisukohad ja

tõendid (tl-d 53-55). Kohus kohustas 23.10.203 hageja esindajat tõendama esindusõiguse olemasolu

(tl 63). Hageja esitas 10.11.2023 kohtule esindaja esindusõiguse tõendamiseks notariaalselt

tõestatud volikirja (tl-d 64-67). Kostja esitas 29.04.2024 seisukohad ja vastuväited hageja

10.11.2023 seisukohale ning menetluskulude nimekirjale (tl-d 80-84).

2. Hageja nõuab kostjalt laenusumma 34 000 eurot tagastamist, laenusummalt arvestatud

sissenõutavaks muutunud viivise 96,85 eurot ning alates 07.02.2022 kuni otsuse tegemiseni

laenusummalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras viivise suurusega 7,45

eurot kalendripäevas tasumist. Lisaks nõuab hageja kostjalt alates otsuse tegemisest laenusumma

tasumata osalt viivise tasumist protsendina VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses. Hageja

põhjendab hagiavaldust järgmiste asjaoludega. Hageja ja kostja sõlmisid suuliselt laenulepingu,

mille alusel andis hageja kostjale üle laenusumma 34 000 eurot. Hageja kandis kostja pangakontole

07.02.2018 10 000 eurot, 25.04.2018 4000 eurot, 06.07.2018 5000 eurot, 23.07.2018 10 000 eurot

ja 02.08.2018 5000 eurot. Maksekorralduste selgituseks märkis hageja „loan agreement xxxx“.

Pooled ei leppinud kokku laenu tagastamise tähtajas ega kostja kohustuses tasuda intressi. Hageja

saatis kostjale 22.12.2021 laenulepingu ülesütlemisavalduse, milles palus laenu tagastada hiljemalt

23.02.2022. Kostja ei ole laenu tagastanud (tl-d 1-2). Hageja ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt

märgiti maksekorralduse selgitusse viide laenulepingule selleks, et saaks Venemaalt raha üle kanda.

Kostja oli hageja äripartneriks Eestis ning opereeris hageja perekonnaga seotud Xxxx mõisa. Kostja

küsis hagejalt laenu. Poolte vahel olid head suhted. Seetõttu laenas hageja kostjale raha. Usalduslike

suhete tõttu laenu andmise kohta kirjalikku dokumenti ei vormistatud. See, et tegemist oli laenuga,

nähtub maksekorraldustest. Hageja on andnud kostjale tagastamatut toetust. Sellisel juhul oli

maksekorralduse selgitusse märgitud „meterial aid“, mis tõlgituna tähendab „rahalist toetust“.

Hageja sai Venemaalt raha üle kanda ka teistsuguste selgitustega ega pidanud märkima selgituseks

laenulepingut. Ülekande puhul märgiti alati, milline on ülekande eesmärk ja ülekande kokkuleppe

alus. Hagis esitatud nõude aluseks oli poolte suuliselt kokkulepitud 01.02.2018 laenuleping. Hageja

ei käsitle kostjale üleantud summasid laenuna tagantjärgi. Kui kostja leidis, et ta ei ole laenu võtnud

2 (9)

ega soovinud võtta, oleks kostja saanud hageja tehtud ülekanded hagejale kohe tagastada. Kostja

võttis ülekanded vastu. Sisutühi on kostja väide selle kohta, et hageja oleks nõudnud laenu

tagastamist ilmselgelt varem kui 3,5 aastat. Poolte vahel olid usalduslikud suhted. Hageja laenas

kostjale raha. Pooled ei olnud kokku leppinud konkreetset tagastamise tähtaega. VÕS § 398 lg 1

kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist

pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuandja ja laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda,

teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ütles laenulepingu üles 22.12.2021, mistõttu pidi

kostja laenu tagastama hiljemalt 23.02.2022. Kostja on esitanud valeväite, mille kohaselt pooled

leppisid juba enne ülekannete tegemist kokku, et tegelikult ei ole tegemist laenuga ja hageja ei nõua

kostjalt kunagi nende summade tagasimaksmist. Kostja esitas valeväite, et pooled rääkisid viimati

sellel teemal uuesti 2018.a oktoobris, millal hageja kinnitas kostjale veelkordselt, et kostjale kantud

summasid ei käsitle hageja laenuna ega nõua summade tagastamist. Kui tegemist oleks olnud

tagastamatu finantsabiga, oleks ka ülekanne vastavalt tehtud. Kostja vastuväitega on tõendatud, et

poolte vahel oli laenusuhe. Kostja väidab, et pooled arutasid, et hageja ei nõua kunagi kostjalt laenu

tagastamist. Seejuures toimus kostja väitel selline arutelu korduvalt. Kostja ei ole aga tõendanud, et

laenuleping oli näilik ja tehtud varjamaks mõnda teist kokkulepet. Hageja ei nõustu kostja

vastuväitega, et hageja on kostjale lubanud, et ei nõua laenatud rahasummade tagastamist. Laenu

kostjale ülekandmine eeldas kostja aktiivset tegu. Kostja andis hagejale laenu ülekandmiseks oma

pangakonto numbri. Pangakontode numbrid ei ole avalik info. Ilma pangakonto numbri hagejale

andmiseta ei oleks hageja saanud kostjale laenu üle kanda. Kostja võttis hageja ülekanded vastu,

raha hagejale tagasi ei kandnud, mingeid vastuväiteid hagejale ei esitanud. Kostja on oma

käitumisega kinnitanud laenusuhtesse astumist. Nõue ei ole aegunud. Laenuleping oli tähtajatu.

Kostja kohustus tagastada laen tekkis VÕS § 398 lg 1 kohaselt kaks kuud pärast laenulepingu

hageja poolt ülesütlemist ehk 23.02.2022 (tl-d 17-18). Pooled vestlesid ja kostja küsis hagejalt laenu

01.02.2018. Hageja ei mäleta täpselt, kas vestlus toimus telefoni teel või mõne suhtlusrakenduse

vahendusel. Vestlus oli suuline, sest hageja viibis Venemaal ja kostja Eestis. Vestluse toimumine

01.02.2018 nähtub maksekorraldustesse märgitud selgitusest. Kostja küsis hagejalt laenu ja hageja

oli nõus laenu andma. Kuna poolte vahel olid usalduslikud suhted, siis pooled ei rääkinud ega

leppinud kokku laenu intressi, konkreetset laenu tagastamise tähtaega ega muid tingimusi. Poolte

vestlus seisnes kostja poolt hagejalt laenu küsimises ning hageja nõustumises laenu anda.

01.02.2018 lepiti kokku laenusumma 10 000 eurot. Vestlusele järgnes hagejalt 07.02.2018 ülekanne

kostjale summas 10 000 eurot, selgitusega xxxx laenuleping. Viidatud 01.02.2018 vestluse järel

küsis kostja hagejalt laenu veel täiendavalt ligilähedaselt 25.04.2018, 06.07.2018, 23.07.2018 ja

02.08.2018 kuupäevadel. Ka need vestlused toimusid suuliselt üle telefoni või suhtlusrakenduse.

Hageja ei mäleta täpset vestluste toimumise kuupäeva, kuid ilmselgelt pidi hageja ja kostja vestlus

toimuma enne, kui hageja kandis kostjale järjekordse laenusumma üle. Neid täiendavaid

laenuküsimisi käsitlesid pooled 01.02.2018 suuliselt kokku lepitud laenu osana, mistõttu hageja

märkis laenu ülekande korraldusse taas iga kord laenuleping xxxx, mil pooled olid esmakordselt

kokku leppinud, et hageja annab kostjale laenu. Hageja ja kostja suuliste vestluste juures ei viibinud

ühtegi teist isikut. Pooled ei vahetanud laenu osas ühtegi kirja (tl-d 53-54).

3. Kostja vaidleb hagile vastu, palub selle jätta läbi vaatamata ja lõpetada menetlus.

Alternatiivselt palub kostja jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja põhjendab vastuväiteid hagile

järgmiselt. Hagi on ebaõigesti menetlusse võetud. Arusaamatuks jääb, millistest õiguslikest alustest

lähtuvalt on kohus hagiavalduse menetlusse võtnud. Hagist ei selgu, milles seisneb hageja õiguste

rikkumine ja kas neid on üldse rikutud. Hageja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade kohtuväliseks

lahendamiseks ette nähtud korrast. Hageja lepingulise esindaja poolt 22.12.2021 saadetud väidetava

laenulepingu ülesütlemise teade ei ole käsitletav kohtuvälise lahenduse üritamisena. Pigem võiks

seda käsitleda kui hageja poolset katset kostjalt olematul alusel midagi nõuda. Hagis märgitud

andmed ei võimalda hageja tuvastamist. Kostja ei tea isikut O. G.. Kostja teab isikut O. G.. Hagi

lisaks 1 olevatele maksekorraldustele on pandud viide tegelikkuses mitte-eksisteerivale

laenulepingule põhjusel, et sellise selgitusega oli hagejal võimalik Vene Föderatsioonist võimalik

raha ilma rahapesukahtluse tekkimiseta üle kanda. Muu selgitusega oleks see olnud hagejale

keeruline või üldse võimatu. Nimetatud summade käsitlemine rohkem kui 3,5 aastat hiljem laenuna

3 (9)

on ilmselgelt pahatahtlik ning tegelikest asjaoludest teadlikult vale ülevaate andmine. Kui poolte

vahel oleks olnud laenulepinguline õigussuhe, siis oleks hageja nõudnud sellest tuleneva

laenusumma tagasimaksmise kohustuse täitmist ilmselgelt varem kui 3,5 aastat pärast viimase

ülekande tegemist 02.08.2018. Hageja seda ei teinud. Selline hageja käitumine tõendab, et tegelikult

ei kandnud hageja kostjale raha üle laenuna. Pooled leppisid juba enne raha kostjale ülekandmist

kokku, et tegemist ei ole tegelikkuses laenuna käsitletavate summadega ning hageja ei nõua kunagi

kostjalt nende summade tagasimaksmist. Pooled rääkisid sellel teemal viimati 2018.a oktoobris, mil

hageja kinnitas kostjale veelkordselt ning lepiti kokku, et hageja poolt kostjale kantud

hagiavalduses toodud summasid ei käsitle hageja laenuna ning lähtuvalt sellest ei nõua ta kostjalt

kunagi nimetatud summade tagasimaksmist. Isegi kui oletada laenulepingulist suhet poolte vahel, ei

ole hageja tõendanud, et väidetav laenuleping on sõlmitud 01.02.2018 ning et laenuleping sõlmiti

tähtajatuna. Hageja ei ole tõendanud, millistes laenulepingu tingimustes on pooled kokku leppinud.

Eluliselt ei ole usutav, et hageja ei leppinud kostjaga kokku laenulepingu tingimustes. Arvestades

viimase rahasumma ülekandmise aega 02.08.2018 ning hageja kinnitust, et ta ei käsitle kostjale

üleantud rahasummasid laenuna, oleks väidetavast laenulepingust tulenev nõue aegunud (tl-d 14-

15). Hageja tuvastamiseks ei piisa lihtkirjalikust volikirjast ja hageja väidetavast passikoopiast.

Harju Maakohus oleks pidanud nõudma enne hagi menetlusse võtmise otsustamist tuvastamist

võimaldavas vormis volikirja esitamist. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas vastustaja

on kostjale kandnud rahalisi vahendeid mingi muu selgitusega. Harju Maakohus ei saa oletada,

mida vastustaja mõtles või käsitles ning sellest lähtuvalt kujundada subjektiivset seisukohta, mida

Harju Maakohus usub või ei usu. See, et hageja ei näidanud laenu tagasisaamise vastu üles

mingisugust huvi enam kui 3,5 aastat kinnitab selgelt hageja tegelikku tahet ning seda, et hageja ei

teinud kostjale hagiavalduse lisas nr 1 esitatud maksekorraldustel näidatud ülekandeid laenuna.

Hageja ei ole tema poolt kostjale kantud rahasummasid alates 07.02.2018 kuni 02.08.2018

fikseerinud ega soovinud fikseerida laenuna Hageja ei ole rohkem kui 3,5 aastat pärast viimase

rahasumma ülekandmist näidanud üles mingisugust soovi ja tahet fikseerida apellandile kantud

rahasummad laenuna ning nõuda nende tagasimaksmist. Selline hageja käitumine tõendab, et poolte

vahel ei ole ega ole olnud laenusuhet ning vastustaja ei soovinudki nimetatud summade

tagasimaksmist. Kui poolte vahel oleks olnud laenusuhe, siis oleks pooled kokku leppinud kõigis

olulistes laenulepingu tingimustes, sh laenu andmine ja selle tagasimaksmine koos tagasimaksmise

tähtajaga. Poolte vahel selline kokkulepe puudub. Hageja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu

tõendanud. Hageja poolt omaalgatuslikult maksekorraldustesse pandud selgitus ei tõenda kuidagi

pooltevahelist laenusuhet. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kohustus kostjale laenu anda. Kohustus

saab tekkida, kui pooled on laenu andmises ja saamises kokku leppinud. Sellist kokkulepet ei ole.

Hageja ei ole sellise kokkuleppe sõlmimist tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel on

suuline laenuleping. Laenulepingut ei ole võimalik üles öelda, sest seda ei ole. Kostja ei nõustu

viivisenõudega, sest poolte vahel puudub laenulepinguline suhe (tl-d 32-35). Kohtud ei ole

lahendanud küsimust, kas hageja on tegelikult tuvastatud. Hageja on võõrriigi, milleks on Vene

Föderatsioon, kodanik. Lihtkirjaliku volikirja ja passi kinnitamata koopia alusel ei ole võimalik

võõrriigi kodanikku tuvastada. Harju Maakohus ei oleks pidanud ega tohtinud hagi menetlusse võtta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-de 11 ja 12 alusel. Inglise keelne

makseselgitus material aid oli tavapärane hageja poolsete rahaliste ülekannete puhul kostjale.

Hageja tegi kostjale ülekandeid erinevatel aegadel perioodil 2009 kuni 2021. Selle põhjal on selgelt

tõendatud, et hageja poolt hagi alusena esitatud maksekorraldused viitega olematule laenusuhtele ei

ole tegelikult laen. Kostja aitas aastatel 2009 kuni 2021 hagejal majandada hagejale ja hagejaga

seotud isikutele läbi Eestis registreeritud äriühingule B OÜ kuuluvat Xxxx mõisakompleksi ning

hagejale ja hagejaga seotud isikutele teha muid tehinguid ja toiminguid lisaks Eesti Vabariigile

teistes Euroopa Liidu riikides. Kostja kasutas hageja poolt kostjale üle kantud rahasummasid

eelkõige hageja enda ja hagejaga seotud isikute huvides eelnimetatud Xxxx mõisakompleksi

majandamisega seotud kulude katmiseks ning samuti muude hageja poolt soovitud kulude

katmiseks peale Eesti Vabariigi ka teistes Euroopa Liidu riikides. Kostjale jääb arusaamatuks miks

ja mille alusel muutusid majandamiskulud äkki hageja käsitluses laenuks. Kostja ei ole sellist

kokkulepet hagejaga teinud. Arvestades hageja varasemat käitumist ja tahet tulenevalt hageja poolt

tehtud rahalistest ülekannetest kostjale, on selgelt tõendatud hageja tegelik tahe ning laenusuhtest

4 (9)

kostja ja hageja vahel ei saa kuidagi rääkida. Kostja lõpetas hagejaga ning hagejaga seotud isikute

ettevõtete ja ettevõtmistega kõik koostöösuhted 2021.a aastal. Koostöösuhte lõpetamise põhjuseks

oli hageja poolne pidev viivitamine hageja enda poolt lubatud rahaliste vahendite ülekannete

tegemisega kostjale ning kostja pidi väga tihti kasutama hageja ning hagejaga seotud isikute

ettevõtmiste kulude katmiseks isiklikke rahalisi vahendeid. Kuna hageja selline käitumine asetas

kostja väga raskesse majanduslikku olukorda, millises kostja on tänaseni, siis otsustas kostja sellise

koostöösuhte lõpetada. Koostöö lõpetamist hageja ja hagejaga seotud isikute ettevõtetega ning

ettevõtmistega näebki kostja tegeliku põhjusena, miks hageja on sellise hagi kostja vastu esitanud.

Hageja hagi ei ole midagi muud, kui hageja lapsik ning otsitud kättemaksuaktsioon kostja vastu.

Hageja jäi kostjale koostöösuhte ajal tehtu eest suures summas võlgu ning seda võlgnevust ei ole

hageja kostjaga ära klaarinud tänaseni. Kostja poolt vaadatuna on lihtsalt kurb, kui madalale võib

üks inimene langeda (tl-d 49-50). Kostja ei pea hageja esitatud notariaalset volikirja

usaldusväärseks ja selle alusel ei saa õiguskindlalt väita, et hageja on tuvastatud. Hageja pöördus

kohtusse väidetava laenusuhtega, mida hageja ei ole suutnud millegagi tõendada. Kostja ei ole

omaks võtnud hageja väidet tahteavalduste vahetamise kohta. Kostja ja hageja vahel ei ole ega ole

ka olnud laenusuhet ning seda on hageja ise tõendanud oma käitumisega. Hageja ei ole enam kui

kolm ja pool aastat pärast viimase ülekande tegemist nõudnud kordagi kostjale üle kantud summade

kostja poolt tagasi maksmist. Isegi kui oletada, et kostja ja hageja vahel oleks laenulepinguline

suhe, oleks väidetav nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Kostja

vastuväited hageja nõudele ei ole ajas muutunud. Maksekorraldused ei tõenda laenulepingulist

suhet. Hageja peab tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe raha tagastamise kohta. Hageja peab

tõendama, et kostja ei tasunud hageja poolt üle kantud rahasummade arvelt Xxxx mõiskompleksi

majandamiskulusid. Kostja tasus hageja ja Xxxx mõisakompleksi eest majandamiskulusid. See,

mida hageja subjektiivselt arvab, mis oli poolte vahel tavapärane praktika, ei saa omada ega oma

asjas mingisugust tähtsust (tl-d 81-83).

II. Kohtuotsuse põhjendav osa

4. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on kohus võtnud hagiavalduse ebaõigesti

menetlusse, sest kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks

kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (TsMS § 371 lg 1 p 3).

Hageja on esitanud kostja vastu hagiavalduse raha tasumise nõudes, mille alusena on hageja välja

toonud väidetava laenulepingu sõlmimise. Seadus ei sätesta sellist liiki vaidluse lahendamiseks

kohtuvälist kohustuslikku korda, mille hageja peab enne kohtusse hagi esitamist läbima. Seetõttu ei

esine TsMS § 423 lg 1 p 1 järgi hagi läbivaatamata jätmise alust.

5. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on kohus võtnud hagiavalduse ebaõigesti

menetlusse, sest hagis esitatud andmed ei võimalda kostja isiku tuvastamist (TsMS § 371 lg 1 p 11)

ning esindaja ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu (TsMS § 371 lg 1 p 12).

Kohus on seisukohal, et kui pärast hagi menetlusse võtmist ilmneb, et hageja isikut ei ole võimalik

tuvastada, tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui kohus tuvastab pärast hagi

menetlusse võtmist hageja esindaja esindusõiguse puudumise, võib esineda alus hagi läbivaatamata

jätmiseks TsMS § 226 lg 2 p 1 alusel. Kohus on kontrollinud TsMS § 226 lg 1 alusel hageja

esindaja esindusõigust ning kohustanud hageja esindajat esitama TsMS § 221 lg 2 alusel

notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja. Hageja on esitanud vandetõlgi poolt kinnitatud ja

tõlgitud 13.10.2023.a notariaalse volikirja (tl-d 69-71). Kohus leiab, et volikirjast nähtub hageja O.

G. isiku tuvastamine ning tema poolt notariaalselt tõestatud vormis volituse andmine kostjalt

võlgade sissenõudmise küsimustes, sh kohtu korras (tl 69). Kohtu hinnangul võimaldab volikiri

hageja isiku tuvastada ning ühtlasi tõendab hageja esindaja esindusõigust. Kostja ei ole põhistanud

asjaolusid, millest nähtub volikirja ebausaldusväärsus. Kohtu hinnangul ei anna kostja üldsõnaline

väide volikirja ebausaldusväärsuse kohta alust jätta volikiri arvestamata. Seetõttu puuduvad TsMS §

226 lg 2 p 1 ja § 423 lg 2 nimetatud hagi läbivaatamata jätmise eeldused.

5 (9)

6. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis ei vaja vaidluse puudumise tõttu eraldi

tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1):

-

Hageja kandis kostja pangakontole selgitusega „LOAN AGREEMENT xxxx“ 07.02.2018

10 000 eurot, 25.04.2018 4000 eurot, 06.07.2018 5000 eurot, 23.07.2018 10 000 eurot ning

02.08.2018 5000 eurot. Hageja pangakontolt kostja pangakontole raha kandmise tõendamiseks on

hageja esitanud maksekorraldused (tl-d 4-6, 58-62);

-

Hageja kandis 15.09.2018 kostja pangakontole selgitusega „METERIAL AID“ 5000 eurot.

Hageja pangakontolt kostja pangakontole raha kandmise tõendamiseks on hageja esitanud

maksekorralduse (tl-d 22, 57);

-

Hageja on 22.12.2021 teinud avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemisavalduse

tegemise ja kostjale edastamise tõendamiseks on hageja esitanud 22.12.2021 e-kirja (tl 7) ja

ülesütlemisavalduse dokumendi (tl-d 8-9).

7. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et pooled sõlmisid suuliselt 01.02.2018

laenulepingu, mille alusel hageja tasus kostjale 07.02.2018 10 000 eurot, 25.04.2018 4000 eurot,

06.07.2018 5000 eurot, 23.07.2018 10 000 eurot ning 02.08.2018 5000 eurot, kokku 34 000 eurot.

Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt puuduvad poolte vahel laenulepingulised suhted

ning summad ei ole kostjale üle kantud laenuna.

Hageja on laenulepingu sõlmimist soovinud tõendada dokumentaalsete tõenditega, milleks on

maksekorraldused (tl-d 4-6, 58-62). Maksekorraldustest nähtuvalt on kõigi 07.02.2018, 25.04.2018,

06.07.2018, 23.07.2018 ja 02.08.2018 tehtud maksete selgituseks märgitud „LOAN AGREEMENT

xxxx“ („LAENULEPING xxxx“). Seega osundab maksekorraldustes märgitud teave sellele, et

ülekanded on tehtud laenulepingu alusel. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt pidi hageja

märkima makse selgituseks laenulepingu, et Venemaalt oleks võimalik raha üle kanda ilma

probleemideta. Hageja on kostjale raha üle kandnud ka selgitusega „METERIAL AID“

(„MATERIAALNE ABI“) (tl-d 22, 57, 15.09.2018 maksekorraldus). Seega ei olnud makse

selgitusse ülekande alusena laenulepingu märkimine Venemaalt rahaülekande tegemise eelduseks

ning 15.09.2018 maksekorraldus lükkab kostja vastuväite ümber.

Kohus selgitas 20.09.2023 tõendamiskoormist ja tegi kostjale ettepaneku välja tuua ja tõendada,

millisel eesmärgil ja alusel hageja kostjale rahasummad tegelikult üle kandis (tl 46). Kostja ei ole

esitanud kohtu määratud tähtaegade jooksul tõendeid rahasummade ülekandmise aluse ja eesmärgi

kohta. Seejuures ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et pooled leppisid kokku raha

mittetagastamises ning raha kasutamises hageja ja Xxxx mõisa majandamisega seotud kulude

katteks. Eeltoodut arvestades puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber 07.02.2018, 25.04.2018,

06.07.2018, 23.07.2018 ja 02.08.2018 maksekorraldustest nähtuva teabe maksete tegemise aluse

kohta. Kohus leiab 07.02.2018, 25.04.2018, 06.07.2018, 23.07.2018 ja 02.08.2018 maksekorraldusi

ning 15.09.2018 maksekorraldust tõenditena kogumis hinnates, et hageja on kostjale üle kandnud

34 000 eurot pooltevahelise laenulepingu alusel. Pooled on tuginenud menetluse kestel sellele, et

nende suhtlus omavahel on olnud suuline. Kumbki pool ei ole esitanud tõendeid poolte suhtlemisele

muul viisil või muus vormis. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et laenuleping on sõlmitud suulises

vormis.

8. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1

sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu

tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu

laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et pooled sõlmisid tähtajatu suulise laenulepingu.

Kostja on vaielnud vastu lepingu sõlmimise väitele ning leidnud, et tema ei pea midagi tõendama.

Kohus on seisukohal, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega

6 (9)

peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli

laenu tagastamise tähtaeg (vt ka RKTKo 17.05.2017 3-2-1-45-17, p 12). Kostja ei ole tõendanud

tähtajalise laenulepingu sõlmimist. Seetõttu tuleb eeldada tähtajatu laenulepingu sõlmimist ning

õigust laenuleping üles öelda. Hageja on laenulepingu ülesütlemise avalduse edastanud 22.12.2021

(tl-d 7-9). Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal VÕS § 398 lg 1 järgi õigus nõuda alates 23.02.2022

laenu tagastamist.

9. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS

§ 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost

hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub

sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist.

Kostja viitas nõude võimalikule aegumisele, esitamata sõnaselgelt aegumise vastuväidet. Kohus

tuvastas poolte vahel tähtajatu laenulepingu sõlmimise ning selle ülesütlemise 22.12.2021 tehtud

avaldusega (vt otsuse põhjendava osa p-d 7-8). Hagejal tekkis õigus nõuda laenusumma tagastamist

23.02.2022. Seega algas aegumistähtaeg kolm aastat kulgema alates 23.02.2022 ning nõue oleks

pidanud aeguma 23.02.2025. Hageja esitas hagiavalduse laenusumma tagastamise nõudes

09.03.2022, mistõttu on aegumine TsÜS § 160 lg 1 järgi alates 09.03.2022 peatunud. Seetõttu ei ole

hageja nõue aegunud ja kostjal puudub TsÜS § 142 lg 1 ls 2 sätestatud õigus keelduda nõude

täitmisest.

10. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

laenusumma 34 000 eurot tagastamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale 34 000

eurot tasunud. Seetõttu on hagejal õiguskaitsevahendina õigus nõuda kostjalt laenusumma

tagastamist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi. Kohus rahuldab eeltoodut arvestades

hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenusumma 34 000 eurot.

11. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 96,85 eurot tasumist, mis on arvestatud

põhinõudelt 34 000 eurot ajavahemiku 24.02.2022 kuni 08.03.2022 eest. Laenusumma 34 000 eurot

tagastamise nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 23.02.2022. Seega on hagejal õigus nõuda

ajavahemiku 24.02.2022 kuni 08.03.2022 eest viivise tasumist. Hageja esitatud viivisenõue vastab

viivitatud päevade arvule (viivitatud päevi kokku 13) ning VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

viivisemäärale. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et poolte vahel on kokkulepe viivise

tasumise kohustuse puudumise kohta. Seetõttu on hagiavaldus viivise tasumise nõudes põhjendatud.

Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 96,85 eurot.

12. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

7 (9)

Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist põhinõude 34 000 eurot tasumata osalt alates hagi esitamisest

kuni otsuse tegemiseni kindla summana. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud

ulatuses, milleks hageja loeb 7,45 eurot päevas (TsMS § 439). Hagiavaldus on esitatud 09.03.2022.

Kohtuotsuse teatavakstegemise aeg on 28.02.2025. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

ajavahemiku 09.03.2022 kuni 28.02.2025 (1088 päeva) eest sissenõutavaks muutunud viivise

8105,60 eurot tasumist (1088x7,45=8105,60). Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt

hageja kasuks välja viivise 8105,60 eurot.

13. Hageja nõuab kostjalt alates otsuse tegemisest viivise tasumist põhinõude 34 000 eurot

tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust

sellega, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Kohus mõistab seetõttu kostjalt

hageja kasuks välja viivise põhinõude 34 000 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 ettenähtud

ulatuses alates 01.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 25 797,55

eurot (34 000-96,85-8105,60=25 797,55).

14. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS

§ 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte

tõendavad.

15. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagiavalduse ja tegi sellega otsuse kostja kahjuks. Seetõttu jätab kohus

menetluskulud kostja kanda.

16. TsMS § 174 lg 1 ls 1 kohaselt peavad asjas kantud kohtukulud olema vajalikud ja

põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku

1400 eurot. TsMS § 147 lg 1 sätestab, et avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu

tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte ega tehta muid lõivustatud

toimingust tulenevaid menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja

riigilõivu tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus menetlusse võtmata, kui seaduses ei

ole ette nähtud teisiti. Kohus on seisukohal, et tulenevalt TsMS § 147 lõikest 1 kujutab riigilõivu

tasumine endast vajalikku kohtukulu, sest hagiavaldust ei võeta menetlusse, kui sellelt ei ole tasutud

riigilõivu. Hagihinnast lähtuvalt kuulus riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja hagi esitamise ajal

kehtinud redaktsiooni lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 1400 eurot. Eeltoodust tulenevalt on

hagejal õigus nõuda kostjalt riigilõivu 1400 eurot hüvitamist. Kohus määrab kindlaks hageja

kohtukulu (riigilõiv) 1400 eurot ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

17. TsMS § 143 p 1 sätestab, et asja läbivaatamise kulud on tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud

ning kohtuekspertiisiseaduse alusel hüvitatavad menetlusvälisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega

tekkinud kulud. Kohus kohustas hagejat esitama volikirja vandetõlgi tõlke. Hageja kandis seoses

asjas esitatud volikirja tõlkimisega vandetõlgi kulusid 30 eurot (tl 72). Tegemist oli seega vajaliku

ja põhjendatud kuluga. Kohus määrab kindlaks hageja kohtukulu (asja läbivaatamise kulu) 30 eurot

ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

18. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab alljärgnevalt hageja lepingulise

esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses

esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas

kohtumenetluses toimingute tegemise ajal lepinguline esindaja, kes vastab tsiviilkohtumenetluse

seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 sätestatud nõuetele). Seetõttu

on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingulise esindaja kulude hüvitamist.

19. Hageja on avaldanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS §

174 lg 10). Menetluskulude nimekirja kohaselt oli hageja esindaja lepingulise esindaja tasumäär

8 (9)

2022. aastal koos käibemaksuga 144 eurot tunnis ning 2023. aastal 172,80 eurot. Kohtu hinnangul

tuleb lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel võtta arvesse, et

tegemist oli väikse õigusliku keerukusega tsiviilasjaga. Sarnaste õigusvaidluste maht kohtus ei ole

tavaliselt keskmisest suurem ning vaidlusküsimused ei ole keskmisest keerukamad. Kohus on

eeltoodut arvestades seisukohal, et hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 172,80 eurot ületab

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul on kohtuasja keerukusastet ja

mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik tunnitasumäär 2022.a 144 eurot tunnis ning 2023.a 156

eurot tunnis, millised tasumäärad ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

20. Hageja lepinguline esindaja on teinud 2022. aastal toimingud, mille ajakulu on kokku 4

tundi. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud vajalikud. Asja

õiguslikku keerukusastet, hageja koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu arvestades on

põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 4 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulud

2022.a on 576 eurot (4x144=576).

Hageja lepinguline esindaja on teinud 2023. aastal toimingud, mille ajakulu on kokku 7,83 tundi.

Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud vajalikud. Asja õiguslikku

keerukusastet, hageja koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu arvestades on põhjendatud ja

vajalik toimingute tegemise ajakulu 7 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,83

tundi. Hageja lepingulise esindaja kulud 2023.a on 1092 eurot (7x156=1092).

Hageja taotles lepingulise esindaja kulude 1636,20 eurot kindlaksmääramist, millele lisandub

käibemaks, seega lepingulise esindaja kulu 1963,44 eurot kindlaksmääramist. Kohus määrab

kindlaks hageja lepingulise esindaja kulu 1668 eurot (576+1092=1668) ja mõistab selle kostjalt

hageja kasuks välja. Kohus jätab kindlaks määramata ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmata

lepingulise esindaja kulu 295,44 eurot (1963,44-1668=295,44).

21. Kohus määras kindlaks hageja kohtukulud 1430 eurot ja kohtuvälised kulud 1668 eurot.

Hageja taotles hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 alusel viivise

väljamõistmist kostjalt. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

viivise menetluskulude 3098 eurot (1430+1668=3098) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Toomas Ventsli

kohtunik

9 (9)